kummalised lood

nüüd ma ei saa enam vait olla ja pean kirjutama. ikka meie esijobust, sellest kikilipsuga vanamehest.

miks see mulle niiväga korda läheb? aga sellepärast, et ta ei ole suvaline ära pööranud rikas vanamees, vaid peaks nagu meie riigi nägu ja esindaja olema. ei, mul ole midagi selle vastu, kui inimesed on õnnelikud ja saavad lapsi. see on väga tore! mul on iga lapse üle hea meel. riigipea on aga tiba teises seisuses ja peab arvestama (eriti kui ta kandideerib teiseks ametiajaks ja teab, et kodus pole asjad korras), et selline palagan pole teps mitte sobilik.

ei, eelmine proua mulle ei meeldi, missest et ta mulle nimekaim on. tema väljaütlemised ja tegutsemine pole minu teetass, aga olgem ausad, sellise mehe kõrval sai ta suht hästi hakkama. katsu sa elada arrogantse tipsutajaga... juba toona, kui see terrassi-piinlikkus toimus, ütlesin ma, et see on reaktsioon millelegi väga koledale, mis vanamees talle korraldanud on. ja nüüd tuleb välja, et see toimus umbes sel ajal, kui Ieval eelmine laps sündis... ja siis nad vatravad, et meie kikilips pole selle lapse isa - jee rait! ma ikka alati ütlen:  julged teha, julge tunnistada! nii on kõigil lihtsam, ausalt!

kui nüüd siit edasi minna minu ennustustega, siis nagu see lahutuse jutt tuli, oli selge, et siin on teine naine ja toonane komeedi katuse juhus oli reaktsioon. ja kui uue pruudiga kiirpulmad tulid, siis tegelikult pidi kõigile selge olema, et titt on tulemas. ega vanastigi ju pulmadega muidu nii kiirustatud, ainult siis, kui järelkasv tulemas :D tavaliselt küll olid osapoolteks siis verinoored, aga praegu... oh jah...

piinlik, lihtsalt väga piinlik. 

loodan, et uueks presidendiks valitakse kedagi rohkem LennartMerilikku. Kallas ja Kaljurand ei sobi teps mitte, Repsi peale hakkasin lihtsalt suure häälega naerma (kuigi ta on tubli pereema. no eks asjaosalised teavad, et see on komejant ja ninanips savipätsile). ehk kerkib keegi normaalne esile. järgmist tola pole meile vaja. niigi on seal valitsuses üks nolkide armee... :/ vähemalt riigipeaks võiks valida inimese, kes ei nuhtle aastapäevakõnes põlisrahvast neegrite ja rätipeade vastasuse tõttu ega peaks välismaal kõnesid tema isiklikust vaatevinklist vaid meie rahva huve silmas pidades.

roosipeenar

eelmisel hooajal rajatud rosaarium ehk väike roosipeenrake elas kõleda külma talve kenasti üle. praegu võib juba seda öelda küll, sest kõik kaetud oksad olid rohelised ja nüüdseks juba lehtinud. ükski ei näe kibuvitsa moodi välja ka :)
arutasime ja vaatasime Herr Abikaasaga neid heldinult ja tekkis olukord, kus sordid hakkasid juba sassi ja meelest minema. pean ikka kirja panema, mis meil peenras uhkeldamas on.

kõrged pargi-/põõsasroosid tagareas:

Hansaland
suur ja tugev põõsas, lõputu õitseja suurte külmadeni

Rosa Alba
ehk Mardi-Hansu taluroos. ämma-äia aiast, seal ta iga aasta uhkeldab oma valgete vanikutega, lõhnab ka! 

Chinadown
nagu päike - õisi igat värvi erkkollasest beežikate toonideni vanas eas

Madalad ees:

Sexy Rexy
kingitus mehe vanemate naabrinaiselt eelmiseks pulmaaastapäevaks. proua on elukutseline roosikasvataja. minu teadmiste allikas ;) väga ilus roos, õrna, kuid veetleva lõhnaga. suurepärane valik!

Bessy
tore värvimuutja ja hea õitseja

Black Lady
teda veel pole, aga koht on broneeritud. just oma mustjate äärte tõttu

siin vahel on veel üks kollane, väikseõieline pinnakatteroos, aga nimi ei tule üldse meelde... tubli õitseja ja hea tihe põõsas.
Edit: ahhaa, vaatasin roosi küljest järele - Loredo!

Loredo
palju väikesi kollaseid õisi, ei lõhna, aga põõsas läheb kiiresti laiaks puhmaks

Arthur Bell - imeliselt lõhnav suure õiega roos!

Postillion

eraldi uhkeldab Postillion - kõrge põõsas/pargiroos, ilus tugev, hästilõhnav ja vananedes oranžikamaid varjundeid võttev. õitseb pikalt, külmadeni välja. väga ilus! tegelikult ei pidanud tema meiega koju tulema, aga kollase vaimustus oli nii suur, et maha teda jätta ka ei saanud .

tegelikult sai kõik alguse Pärnu linna parkides kolamisest. lonkisime ühel kesksuve õhtul ringi ja järsku jõudis sooja tuulega ninna imeline aroom. see oli Arhtur Bell, kes täisõites oma ilu näitas. klõpsisime pilte ja küsisin kirja teel linnaaednikult sordi nime. ja muu, nagu öeldakse, on juba ajalugu :) 

poes

käisin ükspäev poes, riidepoes, ja oh imet - riided läksid selga! ei pidanud vaatama pluss-size sektsioonist!! rõõm oli suur, valisin ikka hea mitu toppi-kleiti-seelikut ja proovisin, mõne vahetasin väiksema vastu ka ja proovisin uuesti. siis hakkasin hinnasilte vaatama -  suur viga! 

ma viimati käisin tavapoodidest riideid ostmas ikka hea mitu aastat tagasi. eks oleks võinud vahepeal ka käia, aga mul oli ettekujutus, et nagunii midagi selga ei lähe. ega vist oleks läinud ka. pluss-suuruse osakonnas mulle midagi ei istu, sest ma ei armasta retuuse ja telkmantleid nende peale. kust küll on tulnud see arvamine, et paks inimene peab käima retuusides (sic!) ja mingi lehviva hõlstiga, mis ta veel paksemaks teeb?

kehaimidžiga on imelikud lood - ükskõik mis suuruses oled, ikka tundub nii kohutavalt suur... ma täitsa saan aru, kuidas need anorektikud tekivad. sest et 20+ kg edasi ma tundusin endale jube suur, aga ma ei mõelnud sellele ja elasin rahus. nüüd 20+ kg vähem on sama tunne... kui kaal allapoole kukkus, siis algul vaatasin peeglisse ja mõtlesin, et hakkab looma. nüüd on silm ära harjunud, vana keha meelest läinud ja jälle on tunne, et õudne :D nii ruttu tuhmub mälust eelmine pilt :D tuleb uuele ringile minna ;)

aga riiete teemale tagasi minnes veel niipalju, et kui hinnasilte lähemalt uurima hakkasin, siis kassasse viisin ainult 2 pluusi... ma olen kole kitsi, mis teha. kleidid jäid poodi, käsi kuidagi ei tõuse 80€ kleidi eest välja käima. kuigi jah, väga ilus oli... eks ma paar nädalat mõtlen, siis lähen uuesti, sest lõpupeod ja muud sellised toredused on ees ootamas. nüüd ma saan aru küll, kuhu see raha inimestel kaob, kes tihedamini poes käivad, sest iga hilp on keskmiselt 30-40€ ja toekamad tükid 100€ ringis. jube!
kui nüüd hindade teemal edasi mõelda, siis tundub tiba hirmutav kaotada veel 10 kg, sest siis saavad kapist kõik seni väikesed olnud riided otsa ja ma PEAN poest uusi ostma hakkama. seda kulutust ma aga teha ei soovi (saaks, aga lihtsalt ei soovi, teised prioriteedid).

aga tore on küll poes riideid proovida, mitte kuskilt tellida ja loota, et sobib :)
ja ei, ma ei ole kõhnaks saanud, lihtsalt vähe vähem paks :p

eurovišiuun

läks nagu läks, hea et niigi läks, eksole... Jüri poiss, oli muidu tubli, aga millegipärast tuli kohe ette kunagine 17-aastane Ines oma suurte hirvesilmadega samamoodi ülipüüdlikult oma laulu esitamas... Eesti Laulul oli ta palju vabam, kaameraga flirtis mõnusalt ja üldse... ma ikka mõtlen, et mõni kogenud artist võiks ikka meid esindada, kes teaks, mis tähendab laval olla ja rahvaga suhelda ning on oma elus mõned(sajad) kontserdid enne andnud ka ;)
töökaaslastega arutasime nüüd hommikul, et tegelikult peaks Tanel Padar uuesti tulema ja minema, sest temas on see miski, mida enamuses Eesti nooremates artistides puudub ja noh, olgem ausad, hääl on tal ju imeline!
õhtu ise oli see-eest väga tore, külas olid mõned armsad inimesed ja vein maitses hästi :) kordame!
mulle meeldisid kõige rohkem Hollandi ja Austria laulud, Venemaa show oli äge, eks näis, mis laupäeval saab, sest neljapäevast poolfinaali ma ilmselgelt ei viitsi jälgida :p

emadepäev

ma võin käsi südamele pannes öelda, et tänavune emadepäev oli imeilus! juba ilm oli imeilus - päike säras ja lipp lehvis laisalt soojas tuules, bacopa avas oma valgeid õisi ja noor kirsipuu lükkas ka vähehaaval õienuppe lahti :)

minu jaoks on oluline, et kuhugi pole kiiret - saab rahulikult ärgata ja olukorda nautida. sel aastal oli lausa nii, et kui muu kallid tütred mind üles laulsid (ja mina heldimuspisarad laiali olin nühkinud), sõime Herr Abikaasa ja tütarde poolt valmistatud päris biskviitpõhjal maasikatorti (mis oli ikka väga hea!) ning vedelesime niisama kord võrk-, kord pesakiiges :) pesakiik on mu viimase aja leid ja ma olen sellega niiiiii rahul! tütred olid imetoredad, enamuse ajast, kui mina toimetasin, värvisid nad ennastunustavalt neid peeneid värviraamatuid, mis praegu nii popid on. Karina võttis suisa ette minu vanad Loomade Elu köited, otsis sealt Lindude Elust koolibride pildid ja värvis raamatu järgi paar tükki ära. see olevat väsitav ja täpne töö, nagu ta ise väitis, sest kalade jaoks auru enam ei jagunud. tegu oma tööst pildi ära ja lippas õue. vanaemadele meisterdasime tuulelaternad, need on nii vahvad! lihtne teha, aga vahvalt efektsed.
ahjaa - mulle tehti ikka soeng ka tähtpäeva puhuks või nii :)
õhtupoolikul tulid külla ka (vana)emad, katsin neile rahulikus tempos ilusa laua, isegi küünlad oli aega põlema panna ja pitslinik lauale :) võileivatort ja magus amps ka kõrvale ja pidusöök missugune :) 

enne jõudsin veel päevitada ka, sest ilm oli nii ilus, et seda ei saanud raisku lasta. avastasime K-dega, et batuut on väga hea koht päikese võtmiseks - tuul ei käi peale ja mõnusalt keha järgi on :P pruuniks veel ei saanud, aga ütleme nii, et kui tiba kauemaks vedelema oleks jäänud, oleks põletus garanteeritud olnud.
lastele oli päeva kirsiks tordil Endel Kellapi võit Sepo saates. ma ei teagi, kuidas nii juhtus, et seda saadet vaatama hakkasime, aga too Andersoni mängitud Kellap on ikka äge kuju küll! ma kahtlustan, et temast saab näitlejale samasugune satelliit nagu Margus Lepale Jorh Adiel Kiir :D

hõbe Kalevi lahtistelt

avastasin, et hõbedased võistlused olen sootuks unustanud kirja panna. ütleme nii, et see medal head emotsiooni ei toonud, sest kõik läks jummala nässu ja kui treener kuulis, et hõbe, siis me kõik olime koos temaga täiesti hämmingus. küllap mängib punktisummades kaasa asjaolu, et meie 6-7-aastatel on keerukamad elemendid, kui eakaaslastel. kuigi neid ei sooritata alati puhtalt, on võimalik siiski rohkem punte teenida väikeste mahaarvamiste eest, kui puhta, aga tühja kavaga.

eks ma olen selle 10 lk. pikkuse võistlusmääruse ka mõned korrad läbi lugenud ;) nii et üht-teist juba jääb meelde.

too päev oli üldse raske, sest just keerati kella, võistlus oli pühapäeval ja tõusta tuli põhimõtteliselt kell 6. sellele järgneb alati piinarikas soengu tegemine, mis koosneb peenest prantsuse patsist tukaosale ja palmikutega krunni moodustamisest taha pea peale... ütleme nii, et see juuksenõelte sisselükkamine nii, et need meeletut kogust juukseid koos hoiaksid kogu sõidu ja võistluste aja, on suht karm. 

aga kohale me Tartusse jõudsime (kuigi ühe lapsega tuli mitu peatust teha, et ta väga paha ei hakkaks sõitmisest) ja soojendus sai ka tehtud. kõik olid väga väsinud olekuga. lapsevanemad kaasa arvatud. üks huvitav seik kah - ülikooli spordihoones on väike kohvik. päev algas kell 9, nemad avasid kell 11... enne õiget aega oli järjekord ukse taga, aga nemad ei teenindanud, sest ülemust polnud ja nemad enne õiget aega ei tööta. uurisime, et kas kohvimasinat ei saaks tööle panna - ei, enne õiget aega ei saa. ok. kell sai siis 11 ja kohvilootus tekkis taas. aga oh häda, piima pole! jällegi, ülemus pole piimaga tulnud. millal tuleb, keegi ei tea. normaalne orgunn. lõpuks sai asjast asja nii, et kavalamad küsisid endale musta kohvi peale lusikatäie jäätist. mina nende kavalpeale hulka ei kuulunud ja lonkisin kurvalt tribüünile tagasi. smuutisid ei saanud ka piima puudumisel valmistada, kuigi see on üks nende kohviku põhihitte...

võistlusnumber ise läks jummala metsa - kõik tegid vigu, hea et püsti jäädi (isegi K-d puterdasid, tavaliselt nemad teevad ikka puhtalt)... aga ütleme nii, et 7 võistkonna seas II tulla on sellise suure ürituse puhul ikka super (miniklassis on tavaliselt kuni 5 võistkonda)! ega lastel ka head tunnet polnud, oli näha, et igaüks mõtles oma vigade üle. seetõttu on seda parem tunne, et Elva lahtistel end kõik kokku võtsid ja maksimumi tegid :)

pärast veetsime mõnusasti aega uisujääl liueldes, nii et koju mineku ajaks olid kõik täiesti väsinud ja rahulolevad.

uni ja edu

käisime siin nädalavahetusel jälle lastega võistlustel. seekord sõitsime koos ühe teise lapse emaga, sest noh, Herr Veteran oli pidusustel ja polnud kahe pooltühja autoga mõtet lõunasse uhada. 

räägitud sai nii mõndagi ja jutt liikus ka laste titeea peale, mis tekitab alati rääkijates palju mälestusi-emotsioone. jutuks tuli ka magamatus ja see, kuidas ette või järgi pole võimalik magada. aga on!! mina võin täiesti kindlalt öelda, et on võimalik järgi magada. kui sa ikka oled sisuliselt 1.5 a magamata olnud, siis suved, kui lapsed olid 3-4, magasin ma lihtsalt maha. Herr Abikaasal olid pikad puhkused suviti ja mina muudkui magasin ja magasin ja magasin. tõusin stabiilselt pool 12 või nii... ju siis ikka oli vaja. nüüd, näiteks, et ole enam ammu vaja ja praegu ei suuda nädalavahetustel ka kauem kui 9-ni magada. hullult tahaks, aga uni läheb ära :)

unest veel: seoses perekondliku koosseisu täiustumisega, olen täheldanud, et saame varem magama, kui siis, kui ma üksi õhtuti teleka ees passisin :) kuidagi on nii, et hiljemalt kell 23 oleme mõlemad kutud ja voodi tundub väga mõnus paik. kui ma üksi õhtuti olin, siis millegipärast tuiasin ikka poole ööni üleval ega mõistnud, miks ma hommikul NII väsinud ja vihane olen...

aga kui postituse algusesse tagasi tulla, siis Elva lahtistelt meistrivõistlustelt (mis toimusid Nõos ja mida korraldas spordiklubi Airi) tuli KULD hooaja parima punktisummaga - 13,85 (varem üle 13 pole olnud)!! väga ilus viis võistlushooajale punkt panna. isegi treener oli rahul :) oligi täiesti täiuslik päev alustades sellest, et kõik sujus ja lapsed olid koostööaltid ja lõpetades sellega, et meie omad esinesid esimestena ja sealt edasi ainult tunne, et nad tegid kõige paremini, ainult süvenes. mul oligi õigus! lõpmata uhke ja tänulik!! sel hooajal siis 5 võistlust, millest 2 kulda ja 1 hõbe. pole paha!

sushi lainel

mõnda aega tagasi proovisime sõbrantsidega sushi teha. tuli nagu välja, aga midagi jäi ikka kripeldama ka. kuna mul enne suurt sushi-sööja karjääri ette näidata polnud, aga asi maitses, siis hakkasin pisitasa ka kaubandusvõrgus pakutavat proovima. teengi väikese kokkuvõtte, mis minu sushi-eelistused siin Pärnu toidumaastikul on:

1. Ahoi Sushi - hästi mõnus väike koht Pärnu südalinnas, mulle tundub, et pidevalt üks kokk toimetab köögis. selline ühe inimese äri. maitsed on puhtad, ja ilusti on keeratud rullid. riis on hästi mõnusasti alati tehtud, minu lemmik! 

2. Sushi Silk - hea päevapakkumine (supp-salat-sushi), mida on 4 erinevat varianti. 5,5€ eest on maitset küll ja riis on ka hea. sisu on rikkalikult.

3. Delice toidupood - letist ostetud sushi õhtusel ajal oli täiesti söödav, isegi riis ei olnud väga ära kuivanud ja kala oli ohtralt :) 

4. Maxima letisushi - olin lausa meeldivalt üllatunud, kui ühel õhtul pärast kella 20 seal kondasin (lapsi ootasin mingilt sünnipäevalt) ja siis suitsulõhe sushi silma jäi. hind oli juba alandatud, sest sellist kaupa teisel päeval enam müüa ei saa. ma siis võtsin ja kodus tarbides oli see nii hea! küllap oli kõht ka väga tühi, aga suisulõhega maki on mu suur lemmik ja koos marineeritud ingveri ja sojakastmega olid need imehead!

5. Selver - letist ostes kuiv ja ilmetu, rullid on ka lopergused, hind kallis. riis täiesti kuiv.

6. Rimi - sama jutt eelnevaga, ainult et veelgi kuivem sisu...

Sushi-King - tema toodangut proovida pole saanud, kuna sealt saab ainult tellida mingi koguse kaupa, avatud müügipunkti neil pole. aga räägitakse, et sushi-salat pidavat ülimaitsev olema. ehk kuskil sünnipäeval või olengul pakutakse kunagi või tellin ise.

minu lemmikud suitsulõhe-sushi marineeritud ingveriga

ma sellesse nimekirja enda toodangut panna ei taha, aga ütleme nii, et olen ikka rohkem kui 1 x neid rulle proovinud keerata ;) on välja tulnud küll, maitse on mu meelest täiesti tasemel. riis jääb natuke vedel millegipärast. aurutan ilusti ära, jahutan, segan riisiäädikaga, aga ikkagi. no ju tuleb tehnikat täiustada. täidiseks keeran tavaliselt suisulõhe (nämm!), toorjuusti ja paprikat/kurki/avokaadot, ükskord panin rohelist sibulat lisaks, see andis ka hea maitse. olen katsetanud ka lõhe-kalamarja kreemi ja soolalõhega. Herr Abikaasale olen teinud Jaapani omletisushit, sest tema on suur munasõber, aga üldse mitte kalasõber. kõik olid rahul ja sõid mõnuga :)

nii et jah, kui ma eriti koi olen, siis võtan poest 2€ eest suitsulõhe fileed (no on need vaakumis 100-200grammised pakid ja sellest jätkub maa ja ilm), sõidan koju, panen riisi keema, otsin külmikust värskemat kraami vahele viilutamiseks ja mõned norilehed ning läheb rullimiseks. kusjuures rullimine on tegelikult lapsemäng! kui olen laisk, siis lähen Ahoisse või Silki. kui õhtul hilja poodi satun, siis Delice'i. ja kui nüüd keegi tahab, siis tulge külla, ma pakun sushit :)
ja kui nüüd keegi arvab, et ma raiskan tohutult raha ja teen endale neid kalleid õhtusööke, siis tegelikkuses ei ole see nii. arvutame:

• nori lehed (10 tk. pakis = 2.40), seega 2 tk.= 48 senti
• 100 g sushi/pudruriisi = 20 senti (Veski-Mati pudruriis, mida sobib sushi keeramiseks kasutada, maksab alla 2 €/kg)
• 50 g kala/kalamarja vms. = 50 senti
• paprika-kurk-salatileht =20-30 senti
• paar riba avokaadot = 50 senti (ma seda väga tihti ei kasuta, sest lahti peab ju terve vilja lõikama ja järgmiseks tarbimiskorraks on see juba vana)
• toorjuust - panen suvalist määrdejuustu, mida kodus on või ei pane üldse = mõned sendid

palju siis kokku tuleb? õhtusöök ühele - 1,5-2 €. ei ole ju nii palju. eriti kui lisakulutusi tuleb teha ainult kalale, millest ka enamus jääb järgmiseks korraks külma või hommikul kalasaiale :)

mugav elu

nagu ma siin mõnda aega tagasi mainisin, on meie pere nüüd päriselt koos. oodata tuli omajagu (kõva 14 aastat), aga lõpuks on Herr Abikaasal töökoht kodukoha lähedal! ta ei ole isegi enam tegevteenistuses... 

mõningad muutused: 

• vormikandjast tavakodanikuks
• t-särgimehest triiksärgimeheks :)
• 0-ga soengust pik(em)ajuukseliseks
• sarisõitjast kodus toimetajaks
• pühapäevaisast pärisisaks (ok, see on liialdus, aga laste pealt on vägagi näha, et issi pole enam midagi suurt ja kättesaamatut, kellele avasüli reede õhtu vastu tormatakse ja uneajani mastaapselt kasutatakse kõigil mängudes-tegevustes. nüüd hüütakse naabri-aiast "tsauki!" kui Herr Abikaasa 17:30 saabub ja mängitakse sõpradega edasi :)
• endale teeb talle muret, et ringisebijast laua taga istujaks

mina muidugi lootsin, et see kauaoodatud vangerdus toob kaasa suure vabaduse. hinges selline tunne muidugi on, kuid reaalselt pole see veel rakendunud. lapsed toon-viin ikka mina, sest ma lihtsalt liigun sobival ajal sinnakanti, kus lastel vaja on. õhtuti viin lapsed trenni ja tulen koju süüa tegema (uskumatu, palju võtab igaks õhtuks menüü planeerimine-ostlemine-kokkamine aega!). Herr Abikaasa saabub koju, saame veits juttu puhuda ja koduseid toimetusi teha, seejärel läheb TEMA trenni lastele järele ja mina ei pea kuhugi tormama. osad emad juba trennis kadedusega mainisid, et mind pole seal enam üldse näha :D

eks täitumas on alles 2. nädal, aga hinges on justkui tunne, et hakkab looma. eks need nädalas on tihedalt igasugu plaaniväliseid üritusi täis ka, seega pole rutiini tekkinud.

kõhklusi ja kahtlusi pole, on ainult küsijaid, kes kahtlevad. kuna mina selle otsuse taga polnud (kuigi otseloomulikult toetasin), siis loodan, et olulisi tagasilööke ei tule (17 a tegevteenistuses pole niisama naljaasi maha jätta). oleme arutanud, et oma laigulise-laksu saab ta tulevikus Kaitseliidus toimetades ka kenasti kätte.

mida mina ootan?

• trenniaega mulle-talle-lastele
• perega rohkem koos toimetamise aega (autos kiirelt kuidas-päev-läks-küsimused pole nagu pere kvaliteetaeg)
• pere toimimise igapäevareeglite kehtestamine (kasvõi hommiku- ja õhtusöök koos perega, 1 x nädalas mingi fun üritus, koristamise kord jne.)
• aega teineteisele (seda meil nüüd on)

nii et vaatame, kuidas see mugav elu kulgema hakkab. eks suvi tuleb kaootiline, sest tavapärase 53 päeva asemel on Herr Abikaasal sel suvel täpselt 0 päeva puhkust, mul 3 nädalat on, aga iseasi on see, kas ma tahan seda üksi maha konutada... lastel saab lasteaed läbi, neid tuleb ka terve pika suve ohjata... vaat see on omaette postitust väärt ;)

meie esimesed kerajänesed

õigupoolest on väljend "kerajänesed" pärit mu ämmalt, kes meie lapsi kohe esimesel korral kerajänesteks kutsuma hakkas. nüüd, kui olen mõned päevad sunnitud olnud küülikutittesid sinna-tänna vedama, tekib tõesti teatud sarnasus süles magavate alakaaluliste kaksikutega... mõlemad on väga armsad!! :)

3-päevased kerajänesed

olukord küülikurindel on hetkel selline, et pojukesed tuduvad tubastes tingimustes, kuna kahekesi ei suuda nad õuepuuris kehasoojust hoida (või ei oska noor ema neile piisavalt sooja/pehmet pesa valmistada). mina viin neid hommikul vara tunniks-paariks emme juurde sööma. siis ta peseb neid ja paneb uuesti tuttu, misjärel saan ma nad tuppa päevaunele tuua (tegelikkuses toidab ta neid ainult mingi 5 minutit ja siis kasib natuke). õhtul kordub kõik samamoodi, ainult et saavad emme juures pikemalt viibida (ütleme 17-22). päevasel ajal pole nii jahe ja ma saan ise neid kontrollimas käia ka. hilisõhtul kiidan Emmat ohtralt tubli olemise eest, meelitan teda salatilehtedega ja sügan läbi kogu allesjäänud kasuka (kõhualuse on ta endal jummala puhtaks katkunud, isegi esikäppade juurest on lage...).

päris algusest ka: kui esimene šokk oli üle elatud ja surnud pojad eemldatud ning pojad sundtoidetud, siis tekkis lootus, et võime nad pessa emale tagasi anda. oi kus ma kartsin, et ta sööb need ka ära! uhh! õnneks nii ei juhtunud. toitis ja hooltses ja pesa oli soe. jätsin nad pessa, nagu targemad soovitasid. hommikuks olid nad külmast kanged, kuigi karvade sees ja kinnikaetud. miks, ei tea. ju siis noor ema ei tea veel, kuidas täpselt toimetada. esiti arvasime, et surnud, kätte võttes ikka hingasid. soojendasin neid siis enda vastas tubli tunni, siis muutusid tiba elavamateks. kõhud olid neil punnis, seega Emma oli poegi hommikul vara söötnud, aga siis külma jätnud... kui see ehmatus ka üle sai elatud, siis nüüd on režiim, kus pojad külastavad pesa 2 x päevas, söövad kõhu täis ja siis tuppa tuttu. loodan, et umbes 10-päevaselt on nad juba nii karvased-suured-tublid, et pesas ilusti hakkama saada ja Emma saab täiel rinnal emarõõme nautida. väga-väga loodan!!

Emma poegis

jep, Emma poegis. algus oli paljutõotav - pesa valmis, karvadega vooderdatud ja puha. sattusin hommikul toitma minema, kui ta parajasti toimetas. mingi aja pärast olid pojad sündinud, kui mööda pesa laiali. aitasin need pessa kokku ja jätsin rahu (tegin nii, nagu kasvatajad õpetasid). veidi aja pärast oli pesa karvadega kaetud ja küülik ise puhkas. kui mõned tunnid hiljem läksin vett juurde viima, olid 3 tapetud, 4 alajahtunud. viisin need, kes ühes tükis olid tuppa sooja, 2 ei ärganud elule :( 2 siis alles.

miks? kas segasin mina või hammustasid pojad liiga valusalt nisasid (on teised üsna ära näritud) või on ta alles oskamatu (esimene pesakond), ei tea. väga kahju on neist viiest hukkunust, ilusad suured pojad olid :(

2 vapraksest on toas karbis minu tehtud ja küülikukarvadega vooderdatud pesas soojas. emaküülikut oleme toonud tuppa neid söötma. see käib nii, et üks hoiab küülikut külili ja teine haagib ükshaaval pojad nisade külge. praegu saame hakkama, sest küülik söödabki poegi ainult 2 x ööpäevas. Emma on häiritud, loomulikult. mul on tast nii kahju! ämm ütles, et esimese pesakonna puhul on see küülikutel tavaline. see ei lohuta mind eriti...

mulle ei meeldi loodusele end vahele segada. samas küülikupidajad ütlesid kohe, et tuleb tuppa tuua ja sundtoita. nüüd on Emma puuri uue ilusa pesa teinud, õhtul proovin pojad talle tagasi anda, sest ta ilmselgelt otsib ja ootab. 

kõik taevased inglid, ootan teid appi ja aidake palun kaasa, et need kaks vaprakest kasvavad ilusateks hallideks karvapallideks!! ma niiväga palun!

häda kulmude pärast :S

kõigile inimestele ei ole looduse poolt ilusat kulmukaart antud. mõnel on hull puhmas, teisel pole eriti midagi. sinna viimase alla võin ma ennast ka kirja panna. mul nimelt on küll üsna palju karvu, aga need kõik on põhimõtteliselt valged ja mõnes kohas pole neidki ehk et kulmud on auklikud... vahva! not. 

eks ma neid siis aeg-ajalt kohendan küll värvi, küll pintsettidega. kui tundub, et endal järg käest on ära kadunud, siis käin kulmutehniku juures ka. kuna mul pole võtta sellist aega ega TAHTMIST kuskil peenes salongis tuunitud tibide keskel tund-kaks vedeleda, kui mu kaks karva kolmes reas sirgeks aetakse, siis otsin kiiremat ja soodsamat varianti. varem oli mul Agnes - suurepärane kosmeetik ja inimene. tema kahjuks kolis Soome, nuuks! (tervitused sulle sinna!) siis leidsin kohalikus salongis ühe kena neiu, kes tõesti tegi ilusat tööd, viitsis ära katkuda ka kõik valged peened udemed ja kulmukaar oli alati kena. osavad inimesed aga kaua kohalikus salongis ei püsi ja nii purjetas temagi üsna varsti parematesse tingimustesse kenamasse salongi. sealne hinnatase aga ei meeldi mulle...

täna võtsin siis südame rindu ja läksin uuele katsele. ikka kohalikku, sest a) see on lähedal s.t. kiirelt saab tööpäeva sees ära käia ja b) see on soodne. 

algus ei olnud paljulubav, kuna ta enda kulmud mulle ei meeldinud, aga kuna inimestel ongi erinevad maitsed, siis mõtlesin, et vahet pole. rääkisin, mis mulle meeldib, mis toon mulle sobib ja laotasin ennast "letti". töö hakkas pihta, värv pandi peale ja siis läks lahti. joonistas mulle kulmud, mis olid nagu klounil. kommenteerisin, vaatasin, juhendasin. tema kommenteeris vastu, et kosmeetikakoolis õpetatakse nii, tema ei või teisiti teha, sest mina olen tema kõndiv visiitkaart (justkui mul ripuks mingi silt küljes, et need klounikulmud on made by ... look at me, look at me!) joonistas siis tiba tagasihoidlikumaks ja hakkas kitkuma. ma mainisin, et tahan ikka kõik ülearused karvad (jah, ka need heledad udemed) sinna maha jätta. tema vastu, et kui ma NII peent tööd soovin, siis tuleb kulmude niiditamisse minna ja neid tegijaid on siin Pärnus piisavalt. ühesõnaga öeldi mulle, et ära enam tule :P

kui uuesti peeglisse vaatasin, siis üks kulm oli teisest poole heledam (mulle pidavat värv väga raskelt peale jääma), teine kulm oli hoopis veidra kujuga ja valged udemed - jah arvasite õigesti, olid alles :( pani veel värvi juurde, sel hetkel hakkas mul juba kõhe, et kas üldse julgen siit tänavale minna või pean otse koju vanni jooksma. ütleme nii, et siin ma nüüd siis olen - üks kulm ümar, teine kantis, üks hele, teine tume ja mul on konstantselt NII IMESTUNUD nägu, nagu oleks just pealt vaadanud maailma osavaima kulmukunstniku tööd :S jah, pean tõe huvides siiski mainima, et ta ütles, et kui ei sobi, siis maksma ei pea. samas kui ma olin pannud aja ja tema aega kasutanud, siis ma ikka jätsin kokkulepitud summa. lihtsalt teinekord tean, et sinna oma raha enam viia pole mõtet.

ei, ma ei taha selle jutu juurde pilti panna, tänan tähelepanu eest!

koos, päriselt!!!

14 aastat 3 kuud ja 11 päeva ootust sai täna läbi!!!

sünnipäev, tore päev-tore päev!!

meie tütred on nüüd seitsmesed :) (:

7 aastat lapsevanemana. mõni vahetab selle ajaga mitu töö- ja elukohta ning palju boyfriende :P 

ükspäev mõtlesin, et mida ma enne lapsi oma õhtutega tegin - mitte ei tulnud meelde. küsisin Herr Abikaasa käest hommikusöögilauas, kui kõik jäätist nautisid, et mida me tegime. mõtlesime välja, et tõenäoliselt trennis käisime ja rohkem nagu ei tulnudki ette. ju siis oli elu piisavalt sisutühi... eks Herr Abikaasa on varem korduvalt maininud oma teatud sõpradele, et tema elu sai siis mõtte, kui talle lapsed sündisid. väga ilusad sõnad mehise mehe suust!

nüüd on elu väga tegus, planeeritud ja põnev. nagu hakkab kuskilt vaba nädalavahetus paistma, täitub see võluväel mõne lapse sünnipäeva, võistluste või perekondlike lõbustustega. nädala sees jõuan ma stabiilselt õhtul kell pool kaheksa koju... varem me vist kondasime sõpradega pubis, käisime rohkem kontserdil ja teatris. reisimas millegipärast ei käinud, kuigi oleks võinud. nüüd on see palju keerulisem... (just rahalises mõttes) arvan, et koolilaste majja tulemisega tekib jälle rohkem vaba aega seoses nende iseseisva liikumisega, aga eks näib.

K-de 7. sünnipäev oli väga tore! lapsed lustisid õigel päeval Musooniku mänguuumis ja vanavanemate/sugulastega toimus pidu veidi varem kodus. kõik olid rahul, sest vanavanemate poolt toodud nukumaja võttis kogu tähelepanu (oli ka viimane aeg, sest nukkudega on just viimasel poolaastal mängima hakatud, ei enne ega tõenäoliselt ka varsti tulevikus, seda huvi enam pole). päris suurte moodi rattakiivrid ja lasteentsüklopeedia olid ka muidugi suur hitt! 

laste peol sai diskotada-möllata-mängida, näomaalinguid tegi imeline Alice ja pillerkaar kestis kustumiseni :)

kasutasin juhust ja lasin ennast
ka ilusaks maalida

minu ilus, päev otsa tikitud-hakitud-lükitud, suupistelaud, jäi põhimõtteliselt puutumatuks. no hea küll, soolased ja puuvilja-vardad läksid loosi, aga kõike muud (kaasa arvatud temaatiline Balerina Angelina sünnipäevatorti) võisime me suurte külalistega ise mugida... 

seitsmesed tüdrukud on järjest iseteadlikumad ja iseseisvamad. jutud teemal üksi päevaks koju jäämine või bussiga kinno sõitmine ei tundu enam ületamatu kuristikuna vaid pigem põneva seiklusena; hakkavad tekkima kindlamad eelistused riiete, muusika ja sõprade suhtes. emme on juba vahel nõme (issi puhul ma seda millegipärast ei tähelda... hmm...) ja uksed pauguvad juba mõnda aega... erinevused tulevad ka järjest tugevamalt päevavalgele. 

ees on ootamas järgmine etapp ja hiljemalt seitsme aasta pärast kirjutan ma uue tiraadi, kus räägin, et mu lastel on pidevalt tohutult palju tegemist, aga mina kulgen rahulikult omasoodu.

7-aastased kaksikud tütred on võrratud - soovitan!! 

sõnu pole...

... 

kui sa oled tellinud kaks ÜHESUGUST toodet ja sulle hommikul helistatakse, et kaup on kohal, tulge järgi ning siis poodi jõudes selgub, et üks on rohelise konnaga ja teine oranži tiigriga, siis võtab küll nõutuks... mis otsast on need ÜHESUGUSED??? ah, keegi, selgitage palun!! müüjatibi selgitaski: need on ühe koodiga ja sama nimega. ütlesin talle, et ma tellisin ühesugused, ütlesin, et mul on vaja kaksikutele ja nad ei ole nõus erinevatega. milline osa sellest oli arusaamatu, mina lihtsalt ei saa aru. pealekauba tellisin ma sebra piltidega, mitte paganama tiigriga :/

nüüd on olukord, et lastel on sünnipäevakingid puudu, sest kõigi vanavanemate eest pidin ma ise selle kingi-ralli ära tegema... (mis on iseenesest hea, siis ei kogune koju kilode kaupa kräppi, millega keegi ei mängi, aga maksab hulka raha) Pärnus ju ei ole poodi, kust saaks osta seda, mida soovid, KAHEKAUPA!! :S isegi tellides ei saa nad õige asja tellimisega hakkama! 

see jutt käis praegu auto turvaistete kohta. vanad on kulunud, lapsed istuvad põhimõtteliselt kõval plastikul, tahtsime uusi kinkida, mida oleks hea lihtne ka vajadusel näppu võtta, kui ühe autoga tuua, teisega viia. 

nüüd kinnitan oma näidet teise poe peal. jutt rattakiivritest: tellisin 2 ÜHESUGUST kiivrit suuruses 54-56. poes oli olemas 1 selline, mis mulle meeldis ja peas lapsel hea tundus. saabus tellitud KAHE asemel üks ja valge-roosa värvi koosluse asemel oli musta-tumelilla variant... et mismoodi??? ma lihtsalt ei saa aru :( 

sellistel hetkedel olen ma väga löödud. teen küll kõik endast oleneva, et asjast asja saaks, aga ei, lihtsalt pole võimali, kui kuskil laos/poes töötab kari lolle.

*kurb, ärritatud, pettunud*