3in1 sünnipäev

ei juhtu just iga aasta, et kolmekuuste vahedega sündinud inimesed koos sünnipäeva pidada saavad. seekord aga just nii oli, sest noh - elu! eks me proovisime varem ka, aga ikka jäi kellegi laps palavikku vms. ütleme nii, et lõpp hea, kõik hea, sest eelmisel pühapäeval kokku pandud sünnipäev oli tegelikult väga mõnus! sai rahulikult juttu ajada, vajadusel beebindada ja end mugavalt tunda.

kuidagi on kohe nii juhtunud, et minu juures on hea kokku saada. ma millegipärast arvan, et varsti see dünaamika muutub, kui L&K maja valmis saab ;) aga seniks meie pool.

kuna me kõik armastame hästi (ja liiga palju) süüa, siis mõtlesime menüüle ikka kohe mitu päeva ette ;) otsustasime siis Aasia köögi kasuks. ei, me ei teinud seekord sushit :D mina panin hoopis jasmiiniriisi keema ja tegin juurde Tom Yum suppi. seda polnud ma varem teinud, ikka Toh Kha´d. jesver, kui hea see on! kasutasin valmispastat, sest noh, hea mugav ja meie kui võhikute jaoks originaalile piisavalt lähedane! ega meie ju tea, kuidas see roog Tais või Singapuris maitseb, eksole :P igatahes supp+kirsikana+mingi hea sigaliha+kook oli selline kombo, et mul oli pärast päriselt vist toidu-kooma... 

ikkagi, väga tore oli!!

kui sellele veel lisada, et reedel käisin ma ühe teise sõbrantsi sünnipäeval Eesti Parimas Restoranis Piparmünt ning laupäeval teatris, siis võib nädalavahetuse vägagi kordaläinuks lugeda.

päris oma pidu

ükskord suvel, nii umbes augusti alguses tulid lapsed jutuga, et nendel vaja pidu teha, pidžaamapidu või nii. ma vaatasin neid suurte-suurte silmadega ja küsisin, et inimesed, mismoodi te seda täpsemalt praegu ette kujutate? küsimus oli siiras ja kantud kontekstist, sest meil oli siis remont täies hoos ja igas võimaliks (ja võimatus) nurgas oli mingi kott mingite asjadega + elutoas 4 diivanit, mille vahel me isegi hästi laveeritud ei saanud, külalistest rääkimata...

veeretasime siis seda mõtet nii- ja naapidi, kuniks jõudsime kompromissini, et pidu tuleb, aga tiba hiljem. peamine argument, miks pidu vaja oli, oli igatsus mõndade lasteaiakaaslaste järele. loomulik ka, sest kui sa oled harjunud kellegagi iga päev aastast-aastasse koos olema, siis on veider, kui ühtäkki enam ei trehvagi. leppisime siis kokku, et teeme peo septembris, kui saab kutsuda ka mõned uued koolisõbrad. mõeldud-tehtud!

niisiis, said kokku 12 sõpra, trall ja möll kestis ikka mitu head tundi. mina jõudsin järeldusele, et nii palju tüdrukuid korraga on ikka raske ära hallata - inimesed on ju ikka nii erinevad ja temperament on mõnel oi-oi kui vägev. kõik läks tegelikult hästi: tegime liikumismänge ja võistlusi, vahepeal oli õuetiir batuudi, jänesepaitamise ja vahukommidega ning siis jällegi disko ikka päris pimedas toas vilkuvate tulede ja Getter Jaani-Koit Toome lauludega :D kella kümne paiku oli rahu majas ja sai ööbijad madratsitele paigutada. ega me kõiki ööbima ei jätnud, ikka paar kallimat lasteaiakaaslast. emad veel muretsesid, et kuidas ja äkki tuleb nukrameelsus vms., aga ei, kella 23-ks olid kõik kustunud ja võisime peoõhtu kordaläinuks lugeda :)

ma ei tea, kas kirjutada, et kordame, aga küllap vist ;) ehk tiba väiksema ja tuttavama seltskonnaga :P

moepolitsei

ma olen ammu tahtnud kirjutada ühe loo moepolitseinikuna. ise olen muidugi hull moeguru ;) jälgida ikka võib, eks! mul on mõned asjad, millest ma aru ei saa, palun selgitage rumalale:

pilt netiavarustest

www.burberry.com

*Burberry ruudulised sallid ja nende edasitöötlused. mis värk nendega on, et kõik, kes vähegi kuskil reisil käivad, toovad endale selle hirmsa beežiruudulise mustriga salli/koti/kleidi koju? ma saan aru, et mainekas firma ja tõenäoliselt on kuulsused sellele hullusele aluse pannud, aga mis selles ilusat on? või näitab see staatust? mis staatuse sümbol on Türgi/Egiptuse turult ostetud võlts-Burberry?? või kui see ka on originaal, siis palun, kui sul on nii palju raha, et endale sadade €-de eest osta sall, siis minu mõistus ütleb seda, et see võiks olla võimalikult unikaalne, milles iga teine sulle vastu ei jaluta. hea mainega moeloojatel on uusi ja väga ilusaid tooteid, näiteks Burberryst valiks ma midagi sellist:
sama jutt Korsi kottide, Ti Sento kõrvarõngaste jms. moevidinate kohta. kui ühel on, siis peab kõigil olema. super-turundus või ma ei tea mis. 

*kunstripsmed. ok, ma saan aru, et naised ikka tahavad end tuunida. kunstküüned ja -juuksed ja -ripsmed. ok, võib, aga nagu mulle ei sobi meetrised võltsküüned või juuksepikendused, mis on robustselt kinni lastud oma 5-6 cm juuste külge ilma mingi kriitikameeleta (ja loomulikult on need karjuv-blondid), nii ei saa ma ka aru nendest ripsmepikendustest, mis on ülipikad ja ülikohevad. vahel on tunne, et daamike ei jõua silmi hästi lahtigi hoida nende all :D 

esteetika.eu

ma väga ei ole kursis ka, aga kas on mingi trend või soovitus, et kui endale need ripsmepikendused panna lased, siis silmi enam ripsmetuššiga värviga ei tohi? kaugelt vaadates on nad kõik nagu lehvikud või käsiharjad ülalaugudele kleepinud ja silma altpoolt alasti jätnud. kes natuke lainerijoont või lauvärvi juurde kasutavad, neil on see tulemus hoopis ühtlasen ja ilusam. ja kui juba need endale külge kleepida lasta, siis peaks neid ikka hooldama ka. mitte harva ei näe kuskil kassasabas tibi, kes on värvimata ja ripsmed jummala sassis. kas ta enne kodust välja tulekut peegli ees vaatas, et nii seksikalt segamini on ripsmed? aru ma ei või... ja kui siin juba ilkumiseks läks, siis mu meelest eakatele daamidele see asi lihtsalt ei passi või kui, siis hästi tagasihoidlikud, mitte XL variant. mul üks selline tuttav on, vahel bling-bling kivikesed ka veel küljes, no ei ole ilus :/

siis hakkavad need võltskarvad veel ükshaaval välja kukkuma - algul lähevad sassi, siis vajuvad alla ja lõpuks on auklikud ripsmed - jube! muuseas, ma ei ilgu seepärast, et kade meel vms. mul endal on superilusad ripsmed, ausaltöeldes on need mu näo parim osa ;)

*ülepõlvesaapad. miks need jälle in on? kust see tuli? miks normaalne naine tahab hooker välja näha? 

*oranž solaariumi päevitus - kust see tuli, et päevitus peab oranž olema? mulle ka meeldib suve poole päikest saada (noorena käisid sollis ka, aga siis pruunistumas, mitte oranžistumas), aga ma pole näinud kedagi, kes loomuliku päevitamise teel oranžikaks läheb, ikka pruunikaks. miks siis solaariumist on ok teist tooni päevitust saada? ma praegu mõtlen, et kui on mingi seltskond tibisid, siis on vist mingid asjad norm. ja kui kõik on su ümber oranžid, naaritsasilme või litsisaabastes, siis on vist tõesti veider normaalne olla...
*lõpetuseks üks meeste asi või üldiselt - ruudulised flanellsärgid. andke andeks, aga need on lihtsalt kohutavad!! jah, tundub, et need on seljas mugavad ja head ja stiilsed (not), aga ma ei või neid lihtsalt kannatada. kaoboidel, palun, laiaäärne kaabu ja teksad ja kauboisaapad juurde, siis on ok, aga miks kõik kannavad neid ruudulisi särke, uhh! naistel kaotab see ära igasuguse naiselikkuse ja meeste puhul tundub, nagu oleks just laudast sõnnikut viskamast tulnud...
et tiba positiivsemates toonides lõpetada, siis mulle meeldivad ikka ka mõned moevidinad - Desiguali stuff, Ti Sento kõrvarõngad (mulle meeldivad põhimõtteliselt kõik kõrvarõngad, see mu nõrkus), hall värv riietuses ja sisekujunduses (ei tea, kas on juba so yesterday!?), paketireisid (no nii hea on end lõdvaks lasta, head ilma ja toitu nautida ilma ühegi kohustuse või plaanita)  ;)

segased lood

hmm, ma pole varem lapsi kooli saatnud ja enda kooliaeg pole enam detailselt meeles, aga mul on mõned veidrad tähelepanekud. kes teavad asjast rohkem/on teemas sees, võiksid kommenteerida ka!

nimelt arvasin ma kooli alguses, et probleeme võib tulla sellega, et midagi ununeb kuhugi maha või lapsed eksivad aja/kohaga vms. midagi sellist pole (veel) juhtunud. küll aga on eksinud oma tegemistega kooli personal ja seda rohkem kui ühel korral :( mõned näited:

*helistan ja küsin huvialajuhilt, mis ringe 1. klassi õpilastele pakutakse (sest klassijuhataja ei teadnud üldse midagi rääkida). teiselpool on hetkeks nagu mõttepaus ja siis tuleb vastus, mis mind ikka sügavalt hämmastas - nimelt ei ole 1. klassi õpilastele peale 1 x nädalas toimuva mudilaskoori midagi ette nähtud, sest nad alles harjuvad kooliga ja ei saa ringides käimisega hakkama... no ja rahvatants on ka, aga seda ainult kahele 1. klassile neljast, sest teised klassijuhatajad ei tegele sellega. veider... minu lastel ei ole tantsuklass, on õpikallakuga (vist). olgem ausad, see rahvatants mind üldse ei morjenda ka, lastel teised huvid. uurisin siis veel ansambli/solisti, kunstiringi ja male kohta. ikka kõige jaoks liiga väikesed...

kirjutan natuke tausta lahti: minu võsukesed käivad linna suurimas põhikoolis, kus õpib mingi 900 last. Arno-arvutiprogramm määras nad sinna, mina pole valinud, eksole. selle mammuti eesmärk, nagu mina olen aru saanud, on see, et palju õpilasi ühes kohas võimaldab luua rohkem lisaväärtust just ringide, tegevuste ja võimaluste osas. ja kui juba lapsed koos on, siis poleks vaja igaühel üle linna otsida huvitegevusi/trenne, sest koolis on kõik kenasti kättesaadav. aga kahjuks ei ole see üldse nii.

mõni rahumeelne lapsevanem oleks selle asja nii jätnudki, aga mina ei saanud. sees nagu kihvatas, et pean ikka edasi uurima, kas tõesti nii niru see värk ongi.

võtsin otsekontakti kunsti- ja muusikaõpetajatega, selgus, et on kustiring ja koorilaulud. panin lapsed kirja :) ja siis läks lahti:

*koorilaulu tegev muusikaõpetaja (imehea spetsialist ja soe inimene) andis teada, et laulupeole nad minna siiski ei saa, sest kooli poolt tuli selline korraldus... olevat teine koor, kes läheb, sinna aga 1.klassi lapsi ei võeta. küll ma olin kurb, lastest rääkimata, sest laulupidu on midagi sellist, millest alati osa tahaks saada just lauljana. ma saan aru, et kooli sees on õpetajatevaheline konkurents, aga kas seda ei saaks enne ära lahendada ja paika panna, kui proovide ajad välja kuulutatakse? nüüd ma ei teagi, kas see koor jääb püsima, kas lapsed saavad edasi laulmas käia või peavad nad teise õpetaja koori minema, kes ütles mulle otse, et tema peab oma tervise ja vanuse peale mõtlema, mille tõttu väikesi laulupeole kaasa ei võta... no nii kurb on sellist juttu kuulda, kas pole!? ma oleks olnud igati valmis Tallinna kaasa minema, seal madratsite peal magama ja lapsi karjatama, aga ei, lihtsam on lihtsalt ei öelda. :´(

*kunstiring - kontakt õpetajaga oli meeldiv, lubas väikese kunstihuvilise ringi võtta. oi me olime Karinaga rõõmsad :) läksime siis kohale, sest mu 1. klassi õpilane ei orienteeru veel selles suures koolimajas ja ma otsustasin esimesel korral teda turvama minna (koorilaulu 1. korral käisin ka kaasas). nagu tuli välja, oli see õige otsus, sest ruum asus teises tiivas 3. korrusel taga lõpus, kus laps polnud kunagi enne käinud. uks oli lukus, õpetajat polnud. uurisime maad, keegi ei teadnud midagi. siis suundusime alla kantseleisse, seal ei teatud ka midagi. huviringide kohta vist seal majas mingit tabelit polegi (kellel mis ajal mingi ring on). ma mitu korda veel küsisin, et kuidas kirjas on, millal see ring siis toimuma peaks. ei tea. õpetaja telefoni keegi ei teadnud. lonkisime siis koju. pärast õpetaja kirjutas, et järgmine nädal. miks seekord ei toimunud, infot ei tulnudki. aga hea, et ikka algab, ma juba kartsin, et jälle nii väikest ei tohi võtta...

*male - ikka vist liiga väikesed (Karita oli huviline). pole hetkel rohkem uurinud ka. kooli kodulehel selle kohta info puudub.

üldiselt hakkavad ringid/trennid alates 2.-3. klassist. mu meelest ei ole see parim plaan, sest kui 1. klassis on laps endale huvialad leidnud, siis tõenäoliselt jätkab ta nendega ka järgmistel aastatel ja väga raske on siis kooli poolt pakutavaid asju juurde võtta. siit tulebki siis see jutt, et lapsed pole ju ringidest huvitatud ja neid polegi vaja. 

küll aga tuleb pakkumisi kooliväliseks (tasuliseks) huvitegevuseks. no et kehalise tundi tuleb keegi treener kuskilt spordihoonest ja pistab pihku sedeli, mis kutsub korvpalli, jalkasse või tennisesse vms. lastele soovitatakse ikka väga tulla ja proovida. või siis kutsuti samamoodi loodusmajja, sinna meie omad ka läksid. samas on väga veider, et niimoodi promo tehakse. tänapäeva maailmas, kus kõik meediakanalid on kättesaadavad, tuleks ikka enne lapsevanematega rääkida, siis igaüks ise vaatab, kas saab endale seda lubada, kas lapse graafikus on veel vaba aega või on tal üldse eeldusi-huvi. muidu ärgitatakse lapsed üles ja pärast on pettumus suur, kui ema-isa "ei luba".

eks kool ongi suur ja keeruline organisatsioon. mida suurem, seda keerulisem juhtuda. pedagoogid on kõik suht tugevad isiksused ka ja kui nad põrkuvad, siis sest reeglina head asja ei tule... (oma kooliajast mäletan ja tundub et praegu samamoodi). seetõttu oleks ikka väike kool oluliselt parem variant, sest ega saa kaua kollektiivis töötada inimene, kes sinna üldse ei sobi. on ikka rohkem ühtne meeskond, kes koos seda vankrit veavad. 

mina praegu oskan öelda lapsevanema seisukohalt ainult seda, et sooviks rohkem selgust ja infot. nii oleks vast kõigil parem. lastele on ikka jube paha selgitada, et see või too asi, mis on kokku lepitud ja lubatud, ära jääb. loodan, et kõik loksub paika, aga tahaks, et see juhtub enne, kui sinna lapsed kaasatakse. väikesel inimesel on niigi kõik uus ja keeruline. kui kohe alguses tuleb tunne, et täiskasvanuid ei saa koolis usaldada, siis see jääbki ja see pole hea.  

kadunud

mida teha, kui hirmus heegeldamise tuhin on peal, aga oled remondi käigus ära pannud kõik heegelnõelad?? kusjuures väga ilusti ära pannud, suuruse järjekorras ja puha, ainult ei mäleta, kuhu... nuuks! kuidagi piinlik on minna käsitööpoodi ma-ei-tea-mitmendat uut nõela ostma...

nutifon

nagu ma ütlesin, tuleb K-de nutitelefonidest eraldi postitus. siin see on!

kuskil eelmise aasta talvel hakkasin järjest tihedamalt kuulma juttu, et nemad tahaks ka endale telefoni, nutitelefoni. ma seda juttu eriti ei kuulanud. küll aga sai seoses trenni minemisega antud neile käiku nupufonid. no et saaks helistada, kui bussile ei jõudnud või mingi muu jama. eriti bussiga muidugi ei käidud, aga uhke oldi küll, et vanaema helistab või saab naabriplikale kõllata.

kevadel tuli nuti-jutt uuesti. me siis pareerisime seda küsimustega a la mida sa sellega teed, kas oskad, kuidas kasutad jne. ega vastata suurt ei osatud. peamine küsimise põhjus oli see, et ümberkaudsetel külalastel enamuses tekkisid need vidinad. rääkisime lastele, et enne on vajalik lugema ja arvutama õppida, siis teate ka, mida seal nutitelefonis teha, kuhu vajutada. jäi kokkulepe, et kui lugemine ilusti käpas, siis nutitelefoni nad enne kooliminekut saavad. said ka!

nutika valimine on ka selline mitme teraga mõõk - tahaks nagu võimalikult ägedat, kui juba raha kulutama hakata, samas mõistus ütleb, et lapsele ei ole mõtet õunakest osta, eksole. eks ma siis uurisin neid odavama otsa telefone ja nende omadusi. lõpuks jõudsin järeldusele, et need Lotefonid on nii eelmine põlvkond, et pole ikka mõtet. lisaks on nende sees mängud, milledega on paljudel mingid lisatasude-jamad tekkinud. mina tehnikakauge inimesena kardan selliseid asju ja ei taha probleemidega jaurata. õnneks sõbrantsi mees on vägagi tehnikainimene ja tema soovitas mõnda uut hiinakat, millel on rohkem mälu (loe:kiirust) ja paremate näitajatega kaamerad ees ja taga (mõlemal välgud ka!) ning lippab üldse suht ilusti. ma siis viisin lapsed poodi ja valik sai neil ikka kiirelt tehtud :P

ah et mida nad seal telefonis teevad? alguses oli üks pidev mängude jutt, no mängiti nädalakese iga õhtu tunni jagu mingeid mänge, mille vanemliku järelevalve alla wifi´ga play-poest alla tõmbasime. siis sukelduti youtube´i maailma. no ja nüüd nad enam põhimõtteliselt ei mängi, vaid kuulavad mussi. õnneks on telefonidel kõrvaklapid ja mina seda tänapäeva ininat kuulama ei pea :) aga ok, tegelt suunan ma neid ikka erineva Eesti muusika juurde, et seda peavoolu kraami vähem oleks (mitte et mul see oluliselt õnnestuks...) mujal nad veel ei kola. vahel oleme näiteks vaadanud mingeid laulusõnu või uurinud mingit huvitavat kooliküsimust. ilmateadet vaatavad ka mõlemad usinasti. no ja äratus ja meeldetuletused (millal kuhugi liikuda) on ka väga aktiivselt kasutusel :)

enne telefonide soetamist andsid erinevad lapsevanemad meile nõu, et netti ei tasu nutitelefonidega lapsi üldse lasta ja parem on kõik internetiga seotud asjad kinni keerata. ei ole vaja ja ohtlik jne. eks neil on õigus. samas mina mõtlen (ja Herr Abikaasa arvab samamoodi), et kui juba sellised vidinad soetatud on, siis tuleb vaikselt harjutama hakata. jah, loomulikult, lapsed ei oska inglise keelt ja igasugu küsimuste peale on lihtne "yes" vajutada, aga selleks ju vanemlik selgitustöö ongi, et õpetada last eristama õiget valest. rääkisime ära erinevad ohud ja selgitasime, et kõiki ikoone pole mõtet läbi klõpsutada, sest need nagunii internetita ei avane ja on võõrkeelsed. meie siis otsustasime nii, et kodus wifi kaudu on juurdepääs internetile olemas, väljaspool kodu on telefon rääkimiseks ja sms-ide saatmiseks. nutipaketti pole, on kõnekaart, millel pole suuri summasid, mida teenussõnumiteks kulutada. kõik interneti pääsupunktid keelasime telefonides ära, siis vist ei saa telefon tasulisse netti minna (kuigi uuemad isendid pidi selle mingi aja tagant ise ära parandama...). 

kui lastel on ainult teatud kindel aeg telefoni kasutamiseks, siis vast neid probleeme nii massiliselt ei tule ka, kui järelevalve puudub, siis võib tõesti jamaks minna. meie majas on meelelahutuskanalid suht kinni enamus ajast, seega jääb vaid loota, et vaikselt uuritakse ja õpitakse ning tulevikus on nad juba mõistlikud ja oskuslikud telefonikasutajad.

lemmiktegevustest ka:

Karina - nukkude pildistamine ja ilusate rahulike laulude kuulamine

Karita - youtube´i videod ja selfitamine

meie majas on nüüd sellised isendid, ikka ilusate sädelevate roosade ümbristega, of course!! ;)

GSmart Classic LTE

muuseas, kaitseklaas ja läbipaistev silikoonümbris oli telefonil juba kaasas. 2 a tagasi mu sony´l küll ei olnud. 

logistikalabürint

kas teil oli/on ka 1. klassi lastega tunne, et unustate nad kuhugi maha / õigeks ajaks kuhugi viimata / koolist peale võtmata?

mul on viimaste päevadega tekkinud selline paaniline hirm, et ma unustan ja siis seisavad mu kaks väikest koolijütsi kuskil nõutult. või noh, tegelikult ma tean, et ega nad nii nõutud pole ühti - krabavad oma uhked nutitelefonid välja (jah, me ostsime neile nutitelefonid, aga sellest eraldi postitus) ja helistavad mulle nõudlikult/segaduses. 

õnneks elame piisavalt väikeses linnas / selle ümbruses, et autoga on kõik teekonnad 5-10 min. 

miks see tunne mind valdab? aga sellepärast, et logistikat on omajagu. lasteaias oli kindel värk, et õhtul läheb teatud kellaks neile järgi, kulgeme kas koju ja sealt trenni või otse trenni, aga nüüd on võrrandisse ikka mitu uut tundmatut lisandunud ja ma pole veel kõigega harjunud. hea kui ma peast tean, mis kellani kool kestab mõned näited:

E

tunnid kella 12-ni

pikapäevarühm

laulukoor, mis lõpeb kell ...eeeee, vist kell 14

siis nad tulevad ise bussiga mulle töö juurde (jee, ei ole taksojuht, aga võibolla vara rõõmustan ja edaspidi nad nuruvad, et järgi tuleks)

kell 16 trenn, kuhu ma nad viin

kell 17:30 järgi, aga iga päev lepime eraldi Herr Abikaasaga kokku, kes trenni järgi läheb. raudselt ükskord unustame ja keegi ei lähegi...

T

tunnid 12-ni, ise liiguvad bussiga koju

ühel lapsel hakkab ÜLE teisipäeva olema kunstiring (jee ma tean iga kord, kas on või ei...), seega jääb ka pikapäevarühma.

teine laps tuleb siis bussiga koju kohe pärast tunde, ei jää pikka päeva, ja peab kell 15:10 kodust bussile minema, et trenni jõuda kella 15:30-ks. 

see kusntilemb vist tuleb mulle töö juurde ja liigub sealt trenni mingi bussiga (tegelt mul pole õrna ainugi, kuidas see olema hakkab ja kas üldse sel kellaajal siit mingit bussi trenni juurde liigub)

kell 17:30 trenni järgi keegi

K

tunnid 12-ni

pikapäevarühm 

loodusring (ma küll ei usu, et nad seal käima hakkavad, aga ühe kuu katsetavad, sest nad tahtsid). sealt tuleb ise 14:45 lahkuda, bussile kõmpida ja koju sõita. ainult et bussi ei lähe sellisel ajal koju. ma pole veel välja mõelnud, kuidas nad koju saavad :/

jne. 

trennid o n 3 x nädalas, kõigil erinev algus- või lõpuaeg...

ise tahaks ka trenni minna, aga ma tõesti ei tea praegu, kuhu ma selle võrrandisse veel asetan...

armsus pole enam in

minu lastele riiete ostmise ajad on vist möödas...

niisiis, tõin mina koju maailma ilusaimad kreemikal põhjal liblikatega kellukeselõikelised talvemantlid. imepehmed ja seest karvased, muidu sulgkerged ja imeilusad. tüdrukutele näitasin ükshaaval, enne pressisin neilt välja lubaduse olla nüüd mitu kuud kuku-nunnu-pai, sest ma tõin midagi niiiii ilusat, et ise ka ei usu :P

Karina vaatas, tõmbas selga, vaatas peeglist ja automaatselt käisid käes keskkohale, kust tõmmati mantel keha vastu kokku ja nenditi, et nii võiks hoopis olla. kui näitasin, et on ka taskud ja peabki alt laienev olema, sest kohev pidukleit ei mahu muidu ära, siis nagu hakkas matsu jagama, aga liibukas oleks tema meelest ilmselgelt parem valik olnud.

Karita vaatas, ei olnud isegi liiga elevil, takseeris kriitilise pilguga ja tahtis tagasi õppima minna. ma ikka soovitasin, et pangu selga. nagu mantli ümber sai, tegi kohe samasuguse vöökohalt kokkutõmbamise liigutuse, nagu õde enne (kuigi ta seda ei näinud...). õnneks pehme sisemus ja mõnus kapuuts võlusid ta siiski ära ja arvas, et võistlustele või teatrisse on sellega täitsa mõnus sõita.

seega ei usu, et ma kuku-nunnu-paikesi mitu kuud näha saan, sest mantlid olid ainult minu jaoks imelised. seega kavatsen ma sel talvel neid igal võimalusel ekspluateerida ja hunniku pilte teha, sest armas olemise periood hakkab K-del paraku läbi saama... 

edaspidi tuleb mul vist lihtsalt papp lastele kätte anda ja nad H&M-i sisse lükata teatega, et valige endale seda või toda ;) see pood on 8-10-aastaste seas mingi totaalne moemeka, mu arvates, ja kõik, mis sealt pärineb on nende meelest äge ja lahe. 

Emotsioonid

Esimese nädala emotsioonid lastel küsimuse peale, et kuidas esimene koolinädal siis tundus:
Karita: Äge!
Karina: ei tea...
Mina: kuidas nii?
Karina: mu sees on nii palju tundeid, et ma ei oska midagi öelda.
Mina: mis tunded need siis on?
Karina: kool on lahe ja äge ja põnev ja tore! (suur naeratus)
Karita: mhm!! (ägeda noogutas saatel)
Mina: kas midagi rasket ka on?
Mõlemad: ei!!!!!

esimesed emotsioonid

esimene koolinädal saab K-del kohe-kohe läbi, panen kirja mõned muljed, et tulevikus hea lugeda oleks. päris trall hakkab muidugi järgmisel nädalal pihta, sest siiani olen ma lõunast töölt ära läinud neile taksojuhti mängima või siis koos bussiga käinud. 

Karita (õhates) pärast esimest koolitundidega päeva: "Mulle nii meeldib siin klassis, ma ei taha siit kunagi enam ära minna!"

Karina: "Koolis on ikka nii tore ja ma leidsin endale maailma parima sõbra!"

kooli on oodatud juba paar aastat, mu meelest. nüüd on see siis lõpuks käes. emotsioonid on taevas ja õnneks ükski märk ei näita, et koolirõõm peaks asenduma mingi muu tundega. mõlemad on leidnud endale sõbra, kellega koos siis liigutakse ja tegutsetakse. samas istuvad nad siiski ühes pingis ja see on minu meelest hetkel täitsa ok, sest esiteks - kui jääb midagi koju, siis saab vabalt jagada (sest nad on harjunud jagama) ja teiseks - üks uimerdis torgib teist tagant, kui mõni neist jälle unistama jääb :) näite toon ka -  ükspäev koduseid töid tehes vaatasin, et ühel lapsel terve pilt värvitud, teisel pole kriipsugi. uurisin siis elu ja too tuulepea vastas, et ta ei suutnud värvipliiatsite karbist sobivat tooni valida. saate aru jah? ta mingi 15 min., kui teised värvisid, valis pliiatsit ja jäigi valimata... kuna õele hullult meeldib joonistada, siis jäi tal müksamata, et mis sa unistad, aga muidu ikka pidid üksteist tagant utsitama :p

lapsed õpivad mammutkooli väikeses majas, s.t. et nad käivad suures majas ainult söömas ja muusikas. muidu on neil väike 2-klassiga hoone, kus lärmi ja sagimist oluliselt vähem. see mulle meeldib. samas see majade vahet jooksmine mere ääres tuulise/külma ilmaga ei meeldi. aga ega kõike head ka korraga saa. klassis on 24 last (vist).

tunde on 3-4-5 + pikapäevarühm. minu lapsed ppr-a ei jää eriti tihti, sest logistika kool-kodu-trenn ei tule muidu bussidega välja. me elame ju maal ja bussid ei sõida iga 5 min. järel. seega tuleb kohe pärast tunde koju tulla, et natuke end maha laadida. kui trenni pole, siis saavad ppr-a jääda. õnneks õpetaja on mõistev.

õpetajast: alguses jättis mulle hästi kurja tädi mulje, nüüd vaatan, et tegelikult suht mõistlik inimene. jälgib, kas ja kuidas lapsed jõuavad, sellele vastavalt valib tegevusi ja tunde. elukooli teeb ka. ma ei teagi, kas see on hea või halb, et ta need uimerdised maha jätab ja tragidega ees minema hakkab... minu ema süda muidugi ütleb, et peaks rohkem tagant utsitama, et ikka kõik koos minema saaks ja ei tekiks seda jopehõlmad lahti jooksmist.
huviringe kool eriti ei paku. selles suhtes on hea, et K-del on oma kindel võimlemistrenn. laulukoori saavad sellisesse, kes koolinoorte laulupeole ka läheb :)
kodused töö, muide, tehakse ära suure õhinaga (põhiainetes on ikka midagi lõpetada või üle lugeda, tähti-numbreid maalida), pean lausa neid tagasi hoidma, et ikka puhkaksid ka.
koolipäevad võtavad tüdrukud tegelikult päris võhmale... eks see hommikune hirmvarajane tõusmine paneb oma põntsu. miks küll kool ei võiks kell 9 alata, sellest ma aru ei saa. on nagu on, leevendame unepuudust järjest varasema ööunne minekuga. täna oli juba täitsa inimese tunne :)
eks edaspidi tulevad põnevamad sissekanded teemal unustamised-kaotamised-hilinemised, aga loodan, et praegu suudame kätt pulsil hoida ja kõik sujub.

Koolilapsed!!

Mai Kooli kelluke helises 1A klassile :):)

Toredat, huvitavat ja head kooliteed, mu kallid tütred!!

mõtteid lapsepõlvest

seoses oma laste lapsepõlve ühe staadiumi peatse lõppemisega tulvab minust iga päev üle mälestusi oma lapsepõlvest. jagan neid ka oma lastega, nad kuulavad meelsasti suure huviga (kuigi kuidagi ei suuda samastuda ja imestamist on omajagu). tegelikult ei olnud minu lapsepõlv minu laste omadest niivõrd erinev. jah, toona oleks hullarisse viidud igaüks, kes öelnuks, et unustasin telefoni koju, aga üldjoontes oleme Herr Abikaasaga võimaldanud lastele päris lapsepõlve, mitte ekraani nühkimise.

päris lapsepõlve juurde kuuluvad pikad õuepäevad värske õhuga, mõnusad sõbrad, kellega tegevused kunagi otsa ei lõpe, väljasõidud perega ja koostegemised kodu heaks. minu lapsepõlv oli ilus, isegi liiga hoitud - ainukese lapse rõõmud. samas ei olnud mul kunagi igav. olin harjunud oma aega ise sisustama, sest kooliperioodil ei elanud meie läheduses eriti minuvanuseid lapsi, olid ainult suvitajad. mina seevastu suvitamas ei käinud, ainult mõned korrad sugulaste juurde on meeles. sõitsime rohkem perega Eesti ja Läti peal ringi :)

mis mulle siis lapsepõlvest meenud, mõned märksõnad:

• naabripoiss M. Tallinnast, kes kõik koolivaheajad vanaema juures veetis. nagu nende auto kuuseheki taga peatus, olin mina juba üle aialippide hüpanud (ja korduvalt-korduvalt seeliku lippide otsa katki tõmmanud) ja juba me koos mängisimegi. kuskil algklassides vajus see sõprus ära, sest tema sukeldus rohkem arvutimaailma (koolipapade võsuke, kel tekkisid Eesti iseseisvudes kiired sidemed välismaailmaga) ja ei käinud enam niipalju maal. kahju! 
• lammaste karjatamine naabrimemmega ja kaskede otsas kõõlumine. tagasi vaadates mulle tundub, et pooled suved veetsime me kase otsas mingit mängu mängides. igaühel (kõik need vanaemade juurde saadetud lapsed olid kohal, eksole) oli oma puu või vähemasti oks ja seal me siis elasime. kättesaadavatest looduslikest vahenditest sai sellele oksale teha endale isegi kohvik vms. :)
• esimesed sinililled kraavipervel, metsmaasikad sealsamas või puravike otsimine metsaveerelt
• veidi vanemast peast tüütu peenarde rohimine või marjade korjamine ja veel veidi vanemana lõputuna näiv küttepuude ladumine (uhh!!)
• kooli ootus, sest mulle väga meeldis kool ja õppimine. suvi oli minu jaoks alati liiga pikk ja terve augustikuu ma ootasin kooli. küll oli tore, kui sai jälle minna! missest, et käisin algklassides nõuka ajal, oli tekkinud siiski vabanemine, kooliraadios tegid saateid praeguse Tuberkuloitedi poisid ja range dire oli tiba seniilseks muutunud. ja oi kui tore oli 6. klassi minna uhiuude kooli - esimesse taasiseseisvunud Eestis valminud kooli - Pärnu Raeküla Keskkooli. seal oli kõik hea, sest igaühel oli koduklass, ei pidanud jooksma oma asjadega mööda maja nagu kodutu kass. klassijuhataja oli nagu emalõvi, klassikaaslased super! ja õppida mulle meeldis ka :)
• laulmine ja muusikakool. muusika oli mu lapsepõlves väga oluline (praegu ikka ka), paljud tegevused keerlesid selle ümber. koolis oli lastekoor, millega sai esinetud ja laulupeol käidud. see esimene päris laulupeo kogemus on midagi sellist, millele mõeldes alati külmavärinad üle selja jooksevad. muusikakooli katsetel käisin 2. klassi alguses ise ära. kui olin sisse saanud, teatasin kodus, et ma lähen. ema-isa vaatasid imestunud nägudega ja hakkasid pingsalt klaverit otsima :P
• ja siis on meeles lõputud lühireisid Lätti või Eesti peal tiirutamised. oi kuidas mu ema-isa armastavad ringi sõita! mina seevastu ei armastanud seda toona ega ka praegu... aga noh, mis mul muud üle jäi ja vähemalt ilma nägin ja Läti maiustused maitsesid alati paremini kui kodu omad :)
• pean veel mainima, et mina ei teadnud midagi sel tegelikult raskel ajal vaesusest. jah, ma tean, et paljudel peredel oli sel ajal majanduslikult väga-väga raske, aga mulle sellest ei räägitud. ma ei teagi, kas meil oli ok või lihtsalt sooviti mind sellest säästa. eks mu vanemad teenisid ´70-´80-ndatel lisaraha kurgikasvatamisega, et maja ehitada. käidi Leningradi turul neid müümas. ema oli kaupluse juhataja, isa on eluaeg samas kohas töötanud. mul olid alati ilusad uued hilbud (ei, ei olnud soome toss või dress), enamasti õmmelda lastud. oma raha eest sain valida endale mänguasju (mida ma eriti ei ostnud, sest ma olin ja olen suur koi) ja isegi pärast aastast lunimist sain endale valuutapoest Barbie!! see maksis 10 marka. oi ma ei tea, mis ohverdusi mu ema selle nimel tegi, et ma selle saaks (ta ise ütleb, et ei mäleta üldse seda lõputut lunimist ja selle nuku ostuprotsessi), aga too nukk on mul praegugi alles, on kõige kaunim kõikidest mu laste nukkudest ja on Karina vaieldamatu lemmiknukk maailmas!

oma lapsi vaadates näen mitmeid sarnasusi. eks ikka soovid, et oma lastel oleks sama vahva lapsepõlv kui endal ja isegi parem. kuna Herr Abikaasa oli läbi ja lõhki maalaps, siis me kanname samu väärtusi - värske õhk ja rohkelt liikumist ning sekka emotsioone :)

K-de puhul näen, et nad ootavad väga-väga oma uut eluperioodi koolis, tunnevad mõnu õppimisest (oh ma nii loodan, et see nii ka jääb, sest kool on tore! ei ole orjus, mulle üldse ei istu, et nii öeldakse). Karina on suur kunstihuviline, ma üldse ei imestaks, kui järgmisel aastal ta tuleks ja ütleks, et käis kunstikooli katsetel ;) Karital on muusikapisik või tegelikult mõlemal, loodan, et nad saavad eeloleval suvel oma päris esimese suure laulukaare kogemuse!

vahel mulle tundub, et ma kallan lapsi liialt asjadega üle. tegelikkuses ringi vaadates on asjad hoopis vastupidi, sest me ei osta neile reklaamitavaid vidinaid, elukalleid Desiguali hilpe, parima firma jalgratast või I-Padi. eks ma vahel piitsutan end selle eest, sest ma ju võiks, saaksime rahaliselt hakkama, kui neil oleks need vidinad olemas. samas on mulle oluline, et ka väike inimene teaks raha väärtust ning oskaks seda hoida. teaks, et raha ei tule seina seest, vaid et selle omamiseks tuleb vaeva näha. loomulikult on meie lastel taskuraha ja ma ei loe, kas nad saavad müntides kuu peale 5 või 10€ jäätise ostmiseks, aga mulle on oluline, et nad oskaks mõelda, kas tasub kogu maailma stuff endale kokku osta või osata teha tarku valikuid. emotsioonid ja käigud peavad olema palju-palju olulisemad kui asjad.

loodan, et mu laste algav koolitee saab olema sama ilus ja tore kui minul ja ka nemad saavad kord oma lapsepõlvele tagasi vaadates tõdeda, et ilus oli :)

tapeeditud!

kui tapeetida nädalaga 3 tuba või täpsemalt 3 päeva ühte tuba ja kahe päevaga veel 2 tuba, siis on tunne pärast iga ruumi valmimist umbes selline:

pärast 1. tuba

pärast teist tuba (kuigi mulle meeldib tapeetida)

viimse karvatuustini väsinud, ühtki koiba ei jaksa enam liigutada. viige mind voodisse!!

täna hommikul ise ka ei uskunud, et see on nüüd seljataga :) vaatasin üle, kas ikka on tapeet seinas ja kortsud sirgu tõmbunud. kui nüüd ausalt rääkida, siis sattus laste tubadesse selline tapeet, mis venis igat pidi ja samas tõmbas sisse miljon kortsu. venimine tähendas aga seda, et igat järgnevat serva oli raskem mustrisse ajada ning see omakorda suurendas kortsude teket. oh püha jumal!

ma nüüd natuke veel taastun (sest käed on ikka sellest võimlemisest suht väsinud) ja siis hakkame lastetube kooliks valmis sättima :) kunagi ehk jõuan päris pildipostituseni ka.

tegelikult olen väga rahul, et ikka lõpuks tehtud saime! 

targutan

kuidas aru saada, et oled end ületapeetinud? vastus on väga lihtne - kui järgmisel hommikul tööle sõites ehmatusega avastad, et abielusõrmus on tapeeditava toa aknalauale ununenud*.

*teadupärast ei saa rõngastatud sõrmedega tapeeti siluda, on oht tapeet puruks tõmmata või mingi vagu sisse vedada...

ega ma ei ole ju täna 100 korda paanikasse sattunud, sest sõrmust pole sõrmes? :(

(asjade) valimisest

ma ikka remondilainel ;) mõtlesin, et kirjutan seekord sisekujundusest. see küll meie toa kohta tiba liiga peen sõna, aga ikkagi. tahaks ju, et kui teed uue asja, siis oleks ikka mitu head aega mõnus sinna ruumi astuda. no et kõik mätšiks kokku ja aasta pärast ei oleks karjuvat vajadust (oma peas vähemalt) tapeeti seintelt maha katkuda ja midagi normaalsemat leida.

esiteks tuleb valida stiil ja kui oled trenditeadlik inimene, siis uurida ka üldisi sisustussuundi. kui sul on mingi kindel mõte juba peas jooksmas (nagu mul, eksole), siis saad kohe asuda pinnakattematerjalide valiku juurde. sinna juurde tuleb muidugi mõelda ka valgustusele ja pisividinatele. 

üks otsus mõjutab teist, eksole. kui muutub nt. tapeet, siis ei sobi enam see parkett või kardinad ja põrandalambist saab kummutil asuv meeleoluvalgus. 

minul algab sisekujundus ikkagi värvist ehk siis praegusel juhul tapeedist. mul keerles juba aasta jagu peas, et ma tahaks ühte seina sellist pehmet sinakasrohekat, millele siis lisan valge kaminaraami ja oleks superkena. ülejäänud seinad siis sellised rahulikud, võibolla väikese sinaka varjundiga (mingi mõisaprouamustriga tapeet). seda mõtet aga segas kogu aeg see punastest tellistest soemüür. mõtlesin mitut pidi ja jäin praegu mõtte juurde, et sinist seina siiski ei tule, sest ma ei julge seda soemüüri valgeks värvida - äkki ei püsi värv ilusti peal ja siis on kõik mokas (sest soemüüri ju ära ei lammuta ja värvi nagunii ei saa täielikult eemaldada). seega tuli kõik ümber mängida. mõte kadus ära ja asusin poode kammima, sest tapeetimise aeg üha lähenes. 

ja ma kõndisin ja vaatasin ja masendusin, sest ma ei leidnud ühtegi tapeeti, mis mulle päriselt meeldinud oleks. tõenäoliselt sellepärast, et mu esialgne visioon oli vett vedama läinud... sinise tooni matsin üldse maha ja lihtsalt ootasin, et mõni hele tapeet mind kõnetaks. õnneks kolmandas poes see juhtus! ma olin selleks ajaks juba üsna ärev. saatsin kiirelt pildi Herr Abikaasale, sest noh, tema hakkab seal toas ju ka elama, ma ei saa ainult endast lähtuda ja kõike üliromantilises võtmes lahendada ;) (on ju teada fakt, et näiteks roosas WC-s ei saa meesterahvas end vabalt tunda ja võib tekkida krooniline kõhukinnisus, sest mees alateadlikult väldib sinna ruumi sisenemist). temalt tuli kiirelt positiivne vastus, sest sisekujunduse silm on minul ja tal tavaliselt sobib kõik, mis ma välja valin (või vähemalt siis, kui kogu ruum valmis on, hakkab talle meeldima. enne on ju nägemus ainult minu peas ja teine ei peagi aru saama, kuidas see või teine asi lõpuks kokku mängima hakkavad). 

kui selline suur asi, nagu seinakate valitud sai, oli järg põranda käes. tahtsin tegelikult täpselt sama parketti, mis mujal majas on. täpselt sellist ma ei leidnud, seega sain disainijumalatel lennata lasta ja leidsin ühe väga armsa isendi :) siis veel laeplaadid ja korras! nüüd jäi see kombo veel projektimüüki tarida ja allahindlust lunida.  ütleme nii, et letihinnast sain tapeedi puhul 1/3 alla ja lae ning põranda puhul 1/4 :)

praegu on eesmärk see kõik seina-põrandale-lakke pressida ja siis edasi vaadata, kas mu visioon töötab. kui töötab, siis tuleb edasi mõelda aknakatete ja valgustuse teemal. neid mõtteid aga peas veel eriti pole, seega ootan muusat. seniks tapeedime!