neljapäev, 8. jaanuar 2009

uue alguseks ehk eelmise jätkuks

uuel aastal uue hooga? tänan ei! mulle sobib hetkel vaikne tiksumine paremini, eelistan isegi tiksumist puhkepausidega - raseda rõõmud :) nüüd on mu tulevased maailmakodanikud vististi kasvama otsustanud hakata, sest ka väikese jalutuskäigu peale tekib väsimus ja tunne, et voodi on kõige parem sõber. natuke lamanuna võib jälle mägesid liigutada (aga korraks).

neil hakkab mu kõhunaha sees kitsaks ka jääma. sellest annab märku pidev sebimine ja müksud. näiteks praegu, kui ma olen just arvuti taha istunud (kusjuures laua ääres ja sirge seljaga, mitte ei lösuta kuskil diivanil läpakas süles), annavad nad juba märku, et tee ruumi, nõjatu tahapoole, meil pole siin seespool kuskil olla! alguses ma muudkui mõtlesin, et ei tea kas see oli nüüd looteliigutus või mitte, aga nüüd on tunne, et liigutage tagasihoidlikumalt :) siis kõik seletasid, et oh küll sa tunned, kui need õiged müksud hakkavad. ja loomulikult nii ongi! samas ei tunne ma küll mingit väreluse moodi tunnet. kui kaksikutel ikka kitsas on või üks neist niisama sirutada otsustab, siis ma saan konkreetselt väga kõva hoobi kõhtu nii et hinge võtab kinni. küllap see on kaksikute eripära. ma ei kujuta kohe ettegi, kui nad veel tugevamaks saavad ja rohkem jõudu rakendama hakkavad. ainus lootus on, et ruumi puudusel nad väga suurt hoogu võtta ei saa ;)

tohtriproual polnud mulle viimase külastuse ajal ka midagi uut põnevat öelda, aimult seda, et mul on müstiliselt hea vererõhk ja iga imeliku tunde peale tuleb kohe haiglasse kihutada. tema monoloogi juures ei meeldinud mulle see osa, kus ta seletas, et kaksikud võivad välja tahtma hakata ka juba 33.-34. nädalal, mis on umbes kuu aega varem, kui mina foorumitest kaksikute enneaegsuse kohta lugenud olen. otsustasin, et seda küll ei juhtu ja ma püüan ikka 36.-37. nädalani välja venitada :) eks siis näis.

muud põnevat väga polegi, ainult seda, et päkad (suured tänud kõikidele neile siinkohal) tõid mulle ülinunnu uue telefoni (Samsung L310) - selline ülini naistekas, arvutab kaolreid ja päevi ja gramme, teab lõhnatüüpe jne. ainult üks väike aga, kas keegi oskaks mulle öelda, kuidas sellel vidinal täpitähed tööle saab? praegu neid lihtsalt ei ole :( pean esindusse minema, aga ma tunnen end praegu juba ülilollina, eriti kui ette kujutan, kuidas seal too noormees mulle otsa vaatab, muigab omaette (või veel hullem! mulle näkku), klõbistab korra ja hops! täpid töötavad... aga minema peab. lükkan oma kõhu siis ette, ehk ei tehta nii üleolevat nägu.

ja veel, ma olen personaaltreener, suusatamise oma nimelt. ja-jaa, oma mehele. kõnnin tähtsalt raja kõrval, loen ringe ja võtan aega. naljakas? kindlasti! aga ta hulluke on otsustanud Tartu maratonile minna ja mis mul saab värskes õhus jalutamise vastu olla. kena kõik, ainult et lund võiks ka olla, siis ei peaks pidevalt Jõulumäele kunstlumele sõitma, vaid saaks Raeküla metsa vahel paarutada. tegelt on ta väga tubli (loe: sportlasel on hea treener). aga seda, kuidas ma raja ääres teda erigutama hakkan ja terve päeva ootan, saab muidugi põnev olema.

olge siis ise ka mõnusad ja tehke üks kelgutiir, sest hetkel paistab aknast lumetuisk - jehuu!

esmaspäev, 22. detsember 2008

pühadetervitus


Kauneid jõule armas rahvas! Hoidke ikka oma lähedasi ja mõelde toredaid mõtteid!

Evelin


esmaspäev, 15. detsember 2008

pühade ettevalmistus

hakkasin siin mõtlema, et kui juba vanemad traditsiooniliselt sai meile jõuluõhtusöömaajale kutsutud, siis peaks neile ju miskit head-paremat lauale andma ka. mõte läks tööle, tulemuseks on midagi sellist:
  • kapsa-juustu-jogurti toorsalat seedeelundkonna meelitamiseks millegi raskema tulekuks
  • jänesepraad veinikastmes
  • ahjusink ploomide ja aprikoosidega
  • kartulid (eksole, ilma nagu hästi ei saa)
  • ahjukapsas (mille loodetavasti teeb üks emadest, kuna neil tuleb see lihtsalt paremini välja ja mina pole suurem asi kapsa maitsestaja/sööja ka praegu mõjuvatel põhjustel)
  • mingid suupisted, millele veel mõelnud pole, aga peaks
  • jäätis ja kook

kõik muu tundub suht selge ja loogiline, sest ikka on üht-teist ka varem väljamõeldud lauale panemiseks, aga vat see jänes. oh! kust ma pidin teadma, et see kuramuse küülik veinis marineeruda tahab 2-3 päeva, et ta mõnus pehme jääks? pole ju varem selliste elukatega katsetanud... igatakes täitsa jama kohe, sest mu jänes pidi kohale hüppama 23.-daks.

hoian teid igatahes kursis, aga mõtted on ju head, eks ;)

reede, 12. detsember 2008

vässind

nüüd vist hakkabki peale see periood, kus enam üldse ei jõua. kõik ressursid on otsas ja ma ei mõtle siin ainult füüsilist jõuetust (see veel alles kindlasti suure hooga tuleb), vaid ka pea on raske, samas tühi, teotahe on täiesti kadunud. endale teeb ka nalja, kui mõtlen, kuidas töö juures mööda koridore liigun - aeglaselt, võimalikult vähe jalgu põrandast kõrgemale tõstes, et ei põrutaks, kõhust kinni hoides.
samas enamiku jaoks väljaspool mu tutvuskonda, ei ole ikka vist veel aru saada, et ma rase olen, jummala veider - üle poole aja on ju täis, ma ootan kaksikuid ja ikka ei ole arusaadavat kõhtu...
ja veel, ma söön tihti, aga vähe. söön öösel ka, sest jube nälg on, aga kaal ei tõuse :) vahel see hirmutab (et kas kõik on ikka korras), siis jälle rõõmustab (sest mul ei ole tõesti vaja grammigi juurde võtta). ja magamine on luksus. selles mõttes et paned pea parjale ja ärkad kella peale. oh ei, sõbrad, nii see pole! uinumisega pole tõesti mingeid probleeme, aga jama on selles, et ma ärkan pidevalt üles, kas hirmsate unenägude peale või mõttega, et on aeg tõusta. ja kui on aeg tõusta, siis tahaks magada - sügavalt ja pikalt.
sellised lood siis. kindlasti homme on kõik ristivastupidi ;)

kolmapäev, 10. detsember 2008

Minu raamatud

te kõik teate ju seda tunnet, kui loed hea raamatu viimased laused, paned kaaned kahetsusega kinni ja mõtled loetu lummuses "miks see juba lõppes?" "millal ma jälle midagi head lugeda saan?" ja seejärel hakkad tegutsema. või vähemalt mina hakkan. klikkan lahti neti leidmaks sama kirjaniku teised teosed, sest kui üks inimene nii hästi kirjutab, siis peavad ju teised tema raamatud ka mõnusad lugeda olema; lappan läbi sama sarja raamatute loetelu ja püüan kriitikute jutu järgi aimata, millised neist võiksid veel mõnus ajaviide, fantastiline ulme või sügav hingekeeli puudutav teos olla. ja seejärel teele - raamatukokku või raamatupoodi.

millegipärast on nii juhtunud, et sattusin ühe mõnusa sarja "Minu..." lummusesse pärast selle esimest raamatut "Minu Ameerika" (autoriks Epp Petrone). Tänaseks on sellest raamatust ja kirjanikust kasvanud välja sari ja kirjanikust saanud ka kirjastaja, kes neid mõnusaid teoseid välja annab (ja suur tänu talle selle eest) oma kirjastuse Petrone Print alt.

miks ma seda juttu siis kirjutan praegu siia, aga sellepärast, et panin just käest "Minu Argentina" Liis Kängsepa sulest. ja ma tahan veel!!! Lõuna-Ameerika kui minu suur armastus ja ihaldusobjekt tuli kohe tükk maad lähemale ja sai veelgi armsamaks. Liis kirjutab hästi, sujuvalt ja voolavalt, ausalt ning muhedalt. ärge nüüd valesti aru saage, see pole vana mehe jutustus oma elutarkustest, ei. see on noore inimese lugu teemal läksin-maailma-otsa-ennast-otsima-ja-leidsin.

hullult tahaks praegu võrrelda ja võrdlengi teise sama sarja raamatuga "Minu Hispaania" by Anna-Maria Penu. mõlemad sellised lõunapoolsed maad ja rahvad. mõlematele omistatakse särtsu ja söakust. aga raamatud on täiesti erinevad. loomulikult! Hispaania raamat on rohkem läbi armastuse ja perekesksuse kirjutatud - sisse pikitud retsepte, kohalike hullust ja ämma irooniat. Argentina -raamat on innustust saanud tööst ja maailma avastamise soovist ning teadmisega, et autor sinna pikemaks peatuma ei jää. natuke tundsin selles puudust kodusoojusest ja mõnusast äraolemisest (aga ega muidu poleks osanud sellist tunnet tunda, kui poleks lugenud Anna-Maria raamatut), kuid teos ise räägib ju getoelanike olelusvõtlusest ja vabatahtlike püüdest neid aidata, ise täie teadmise juures olles, et tõrvapotti üks meetilk küll magusamaks ei tee. vahest ainult see meetilk karastub ja teab, kuidas edaspidi enda elu kui lille hinnata.

eriti nautisin peatükke kohalikust elu-olust väljasõitute kirjeldamisel (veinituur jalgratastel ja pingviinide vaatlusi kõige lõunapoolsemas linnas). ja ma ei väsi lugemast "külmade" eestlaste kirjeldusi, kuidas kaitsekiht meilt võluväel sulab, kui puutume kokku tuliste lõunamaalastega, kes hirmsasti su isiklikku mulli tungima hakkavad ja seda takkapihta veel loomulikuks ka peavad. ja oh mis ime! eestlane hakkab seda pealesunnitud lähedust nautima ja ei saa hiljem aru, miks meie siin ei naerata, kallista ja musita vahetpidamata. endal mul selliseid kogemusi kahjuks pole, olen ikka sattunud kokku reserveeritud põhja-ja kesk-eurooplastega, kes tagasihoidlikult kuid viisakalt naeratavad, kätt suruvad või isegi pahaselt noomivad, kui sa bussi kummi purunemise tõttu hiljaks jääd (tugev vihje sakslastele).

tahaksin veel igasugustest juhtumisest Argentina-raamatus kirjutada, aga lugege ise, muidu kaob võlu ära. Liisi raamat on lihtsalt nii hea ;)

Evelin

P.S. hetkel pole appi-mida-ma-järgmiseks-lugeda-saan-paanikat, sest järge ootavad "Minu Alaska," "Minu Moldova" ja "Minu Tai"

esmaspäev, 8. detsember 2008

tants ja laul

Tõnis Mägi vaadatud-kuulatud. väga tore oli, eriti see osa, kus ta laulis "Koitu" ja saal laulis püstiseistes kaasa :) üliarmas. isegi mu mees ütles, et nüüd ma ei kahetse, et tulin.

natuke nalja ka: istun mina ja naudin parasjagu mingit Mäxi laulu, kui korraga tabab mind löök veidi allapoole vööd... seestpoolt noh! maruvahva, kas siis muusikat oli vaja, et siis lõpuks beebide liigutamist tundma hakata? kodanik isa muidugi arvas, et ju neile ei meeldi selline laulmine, kus laul ei lõpe eha lõpe ära, aga ma ise mõtlen, et neile ikka meeldis, seepärast lõdvestusid ja sirutasid end välja ja nii see müks tuligi :) või ma olin lihtsalt liiga kaua ühes asendis olnud ja neil polnud enam ruumi, mine võta kinni...

aga, aga see tantsusaate vale paari võit ei mahu mulle hinge! aru ma ei või!!! mismoodi? kuidas Argo poolt hääletajad ei näinud, et ta seisab enamus ajast paigal ja tüdruk teeb tema ümber ringe? Maarja tantsis ju miljon korda paremini, ausõna! neid ju võrreldi päris võistlustantsu paariga. aga jah, kahjuks ei ole Maarjal lihastemäge ja hüper-super võimeid oma partnerit kätel keerutada ja siia-sinna loopida. minu jaoks on Maarja ning Veiko siiski võitjad ja seda juba esimesest saatest alates.

kolmapäev, 26. november 2008

tüdruk+tüdruk?=kaksikud

sellised andmed siis värskelt ultraheli uuringult :)
meie oleme rahul, eriti võiks öelda et mees. saab oma vahitorne ehitama hakata, et peigmehi laiali ajada ;)
arsti jutt oli muidugi vahva: nad siin nii halvasti näha, teine siputab mis kole (siputas jah, tegi jalgrattasõitu ja siis hundiratast kah!) ja nabaväät on ees, aga tundub nagu tüdruk. teine on küll nagu tüdruk, siin jalge vahel ei ole midagi. vaadake ise, ei ole ju...
meie: eeee, ei ole vist jah.
tegelt ei saanud me midagi aru, üks suur virrvarr oli kogu see ekraan. eelmisel korral oli kogu beebi paremini näha, nüüd nad juba suuremad ja ei saa korraga täit ettekujutust.
ja tuharseisus on mõlemad, mis tavaliselt ka nii jääb. see aga tähendab keisrinnasid.
tegelt on mul jummala hea meel, et tüdruk ikka ka. mis see beebindus ikka ilma roosa pitsi-satsinduseta oleks, onju!

teisipäev, 25. november 2008

lumi

ma küll mõtlesin, et ei hakka äkitse tulnud talve koha pealt üldse sõna võtma, aga ikka vist peab. kõigepealt olen ma suht kuri, et teenuse tellija ei suuda oma koostööpartnereid vajaliku kiirusega liigutama sundida. jutt käib sahameestest loomulikult. teiste linnade koha pealt mul pretensioone pole, küll aga Pärnus, kus pole üldse hullult sadanud, aga teed ja maanteed on ikka puhastamata :( aru ma ei saa, mille eest mina kui maksumaksja maksan, kui teenuseid pole. ah jaa, Viisitammele palka ja hüvitisi...

just helistas ämm maalt, kes pidi täna linna tulema, aga ülla-ülla, hommik tervitas neid 25-30 cm tuisulumega, mis oli katnud ühtlase kihiga terve maa ja metsa ja soo. enda õuest kaevusid nad küll kenasti välja, aga mida siiani pole, on sahk! kas te olete üllatunud? mina küll pole, see on ju kõigest valla kõige tähtsam ühendustee, umbes nagu kohalik tallinn-tartu mnt või midagi sellist. palju õnne Koonga valla juhtidele, kes ei suuda oma masinaid välja saata! no ja kui ükskord see tee ka lahti lükatakse, siis keegi ei garanteeri, et pärnu-lihula mnt oleks sõidetav, sest see on valdavalt tühi (loe: ilma metsata), mis tähendab tuisuvaale ja muud kõike kena, mis ühe tuisuilma juurde käib. ämm, muuseas, oli väga üllatunud, kui ma ütlesin, et meil on sadanud öösel vaid 4-5 cm ja pole miskit hullemat kui eile. ja et veel küll ei saanud, neil läksid hommikul elektriliinid lume raskuse all laksudes pooleks... ei kujuta ette, millal uus liin pannakse. õnneks on maal nii, et tuli on ahjus, toidupott pliidi peal, vesi vajadusel käsipumbaga kaevust ja loomad ka söönud, sest kõik saab masinate abita tehtud :D ühesõnaga respect maarahvale ja möla maha linnakad!!!

tegelt on natuke naljakas ka, sest mida see väike lumi ikka nüüd nii ülemaaline katastroof on, et kriisikomisjoni kokku peab kutsuma? ei pea ju, nii on aastatuhandeid meie kodumaal elatud ja pole midagi hullu olnud. kriis on hoopis selles, et kiire elutempo peab aeglustuma ja enne tormamist peab mõtlema, kas ja kuidas ja kuhu. mulle tegelt meeldib, see paneb meie tavapärast halli novembrit rohkem hindama ;)

kolmapäev, 19. november 2008

ja ta tuli siiski :)

veel eile õhtul enne magamajäämist mõtlesin suure solvumisega, et kuhu see nüüd kõlbab! Saaremaa näeb lund enne kui meie. aga siis ta öösel tuli - kõik muutus nii vaikseks ja autod ei krabisenud oma naelikutega enam mööda. lund muudkui langes ja keerles :)

naljakas oli ka natuke, kui kass öösel väljalaskmist nõudis. meil on oma traditsioon: mina tõstan ta aknalauale ja avan akna, tema lükkab saba püsti justkui hoiatuseks, et maailm, siit ma tulen! ja siis ta natuke aega istub väljaspool akent ja mõtleb, kuhu suunduda. mina teen väikese pai unise peaga ja lähen magama tagasi. paha ilmaga ta muidugi keerab otsa kohe ümber ja tahab tuppa tagasi, aga ma olen juba õppinud, et häda ei anna ikkagi häbeneda ja vähemalt 15 min pärast tuleb sama rada korrata. seega jääb tagasitulemine ära. noh ja täna öösel oli talv äkitse tulnud. mu kass on kurt või midagi, et ta aru ei saanud, et õues on midagi teisiti. tegin akna lahti ja jäin põnevusega ootama, mis nüüd saama hakkab. vend vaatas, jõnksutas saba, proovis aknalaual lebavat valget ollust umbusklikult käpaga ja mõtles viivu. läks siiski sinna istuma, kui ma olin lapikese lund maha lükanud ja talle vaba koha teinud. hüppas lumme ja tardus sinna paigale. vaatas ainult ringi ja ei liikunud kuhugi poole. tavapärane käitumine oleks joosta kas auto alla või peitu ühe laua alla või puu otsa või kuhugi turvalisse paika. ei tea, mis see lumi siis nüüd tema ajukesega tegi. hommikuks ei olnud Lordist igatahes mingit märki. äkki tal pole ka talvekumme all ;)

neljapäev, 13. november 2008

musta pori näkku

väike raamatukommentaar siis
Mihke Raud on Mihkel Raud. midagi taolist ma temalt ka ootasin pärast kõiki neid kordi populaarses talendisaates süütute laste peale karjumist. räige värk tegelt. eile just lõpetasin lugemise ja mul on siiralt hea meel, et ma seda teost endale ei ostnud. liiga paha maitse jäi suhu (mis pole ka ime, kuna raamatus oli naise suu ainult ühe asja jaoks välja mõeldud...).
muusikaringkonnad kindlasti arvavad sellest enesepaljastusest teistmoodi kui tavainimene, aga ikkagi tekkis mul küsimus - milleks see? võibolla tõesti on hea kõigile ära panna, sealjuures endale, aga lõpuks tõdeda, et teie olete joodikud edasi, aga mina, vaat mina! olen puhas. see muidugi ei tähenda, et Raud kokat või midagi taolist ei tee...
ja ikkagi oleks ma oodanud enne oma vanemate siitilmast lahkumise ära, kui sellist raamatut avaldama oleks hakanud. ausalt!
ja millest see raamat siis rääkis? tegelikult mitte millestki. see on järjekordne " tegime bändi-jõime end oragaks-saime suureks" raamat. arvan, et meile kõigile on taoline elu rohkemal või vähemal määral tuttav. vähemalt mina olen seda pealt näinud ja nooruses ka mingeid sarnaseid asju läbi elanud. mastaabid on ainult erinevad ja minu raamatus ei oleks nii palju tuntud nimedega eputada võimalik.
loodan siiralt, et Hardi ja Roald olid selle kirjatükiga päri. Kojamees kindlasti oli. Mõnes mõttes ma nüüd ootan, et need vennad ka miskit paberile panevad ja kaante vahele ajavad, saaks õigema pildi.
lugemiseks oli muidugi hea - tekst lippas kiiresti (kui plaadiümbrise inimeste kirjeldus välja jätta), lood olid vürtsikad ja paljastusi jätkus. nalja saab üksjagu. minu isiklik lemmik on tarretunud piiritus IRW!!!

mmmõnus

soovitus: ärge jooge 4 kuud kohvi ja siis võtke üks väike tassike HEAD kohvi. uskumatu, kui väikesest maitsenaudingust võib hea hakata ;) aga jah just umbes niikaua ei ole ma kohvi joonud. nüüd siis ei pidanud vastu, põhiliselt küll seetõttu, et rasedad ümberringi siin kõik joovad kohvi. ma ei lase sel harjumuseks saada, kindlasti mitte.

on veel üks maitsenauding, mida hetkel kahjuks nautida ei saa - valgehallitusjuust. no ja üldse igasugu hallitusjuustud. aga brie-st olin ma enne sõltuvuses, seda kohe pidi natuke saama iga mõne aja tagant. ükspäev vaatasin mingit juustu- ja veinisaadet ning pidin teleka lihtsalt välja lükkama, sest nii vastupandamatu isu tuli :(

jube jama tegelt, et neid toiduaineid nii palju on, mida tarbida ei või. varem oli ikka palju lihtsam, häid asju lihtsalt polnud saada ja seega ei saanud need sulle ka ohtlikud olla. kui maks välja arvata, siis kõik keelatud asjad on head.

kolmapäev, 12. november 2008

elumere lainetel

väike hetkeseisu analüüs:
  • rasedus on seal maal, kus ma ise väga tunnen pükste väikseks jäämise tunnet, aga kõrvalseisjad veel väga aru ei saa. peamiselt küll minu isikliku keha tõttu. kolleeg siin näiteks on juba ammu ametlikult kõigi silmis rase, kuigi tal on täpselt 1 kuu enne mind tähtaeg. aga kõhnuritega juba on kord nii, et midagi pikalt varjata ei saa ;) ei teagi, kumb variant parem on. mulle praegu meeldib.
  • minust veerevad üle kõikvõimalikud tundmused ja tundekesed, millele ei oska nime anda ja raamatus ka ei täpsustata, kas ja mis ja miks. no näiteks mine võta kinni, kas torkimine kõhus on gaasid, laste liigutused või ohu märk. ilusad laulud ajavad nutma. asjad, millele võiks reageerida, jätavad külmaks. tööl käimine on segav faktor, mille lükkaks rahulikult kõrvale ja jalutaks näiteks pigem mere ääres.
  • kolmiktesti vastust pole veel, mis on äärmiselt piinav, sest tahaks ju teada, et kõik on korras.
  • tööl on veel käia (kui mitte enam tänast tööpäeva arvestatda) veel 5 nädalat ja 2 päeva sellest aastast ja 1 päev järgmisest :)
  • shokolaadiisu on meeletu! võtan vastu selleteemalisi kingitusi ;)

kolmapäev, 5. november 2008

värviline

niisiis saab USA endale värvilise presidendi - ohhoo! pean muidugi mainima, et mina olen rahul. midagi imelikku on juhtunud, sest kunagi varem ma pole eelistanud musta valgele inimesele. aga mis parata, valge on lihtsalt liiga vana juba. samas Obama ellujäämine oma valitsusajal saab olema kindlasti vägagi küsitav, aga siiski, mulle meeldib. ja teate miks? aga sellepärast, et sealne neegrite nutt ja hala nende halva elujärje pärast saab nüüd põhjaliku võimaluse muutumiseks, kui enda rassi esindaja pukis on. kahtlusi on ka muidugi, aga tegelt on suht ükskõik, kes hetkel võimule saab, sest seis on suht kehv üle maailma ja kõik noored poliitikud ei ole nii osavad ja otsustuskindlad kui Laar omalajal Eestit reformides.
tänan tähelepanu eest kallid kaaskodanikud ;)

teisipäev, 4. november 2008

erilisus ennekõike ;)

Me ootame kaksikuid!!!
kuna tegemist on kahe lõvi-tähtkujust vanemaga, siis ei saa me olla nö normaalsed ja lapsi ükshaaval saada, ikka peab eriline olema :) Õnn on valdav, hirm hakkab taanduma, kuna mõte kahest beebist korraga hakkab tasapisi reaalsemaks muutuma. Ah et millal siis? kõigi eelduste kohaselt aprillis, aga kuna kaksikutel tihti isu enne kõhus istumisest täis saab, kui üksikutel, siis võib ka varem võibolla.
reaktsioonidest:
- ultrahelis voolasid mul pisarad kontrollimatult, ehmatusest ma arvan, aga rohkem ikka sellepärast, et kõik tundub kena ja terve olevat topelt... ise ma küsisin selle arsti käest, kas neid on ikka üks.
- mees istus pool tundi metsas kännu peal, kui talle teatasin (ei ole sõjaväelasest isal lihtne arstil kaasas käia, isegi nii oluliste uudiste puhul), kuidagi ei saanud uuesti liikuma
- ema minestas peaaegu ja veel nädal hiljem ei suutnud ta uskuda, et tema tütar saab kaksikud
- mehe isa ütles, et nüüd ongi hea lihtne, ühed kaksikud nüüd ja teised veidi hiljem (ei teagi mis see nüüd oli, praegu küll rohkem kaugemale ei mõtle, kui just need kaksikud)
- meie kaksikute nõiduja muheles omaette rahulolevalt (algas ta selle jutuga 4-5 a tagasi juba!)
- mehe sõber oli natuke aega vait ja siis lausus: "oota, ütle korra veel!"
- üldsõnaliselt on olnud kallistajaid, kiljujaid, ahhetajaid, ohhetajaid, kadestajaid ja rõõmustajaid.

Enesetundest:
- alguses oli uni
- siis tuli iiveldus, mis kestis 2 kuud! ei soovita kellelegi, sest söök oli mu vaenlane, ka toidulõhn või parfüümid või külmkapi ukse avamine kindlustas spurdi vetsu poole
- järgnes hirm ja haigla, kuna arstid kardavad raseda iga "veidrat tunnet kõhus" kaksikraseduse puhul. haigla oli igav ja mõtetu, kuna ma ju tegelikult teadsin, et kõik on korras
- nüüd olen jälle väsinud ja igasugu naljakate isudega: viinamarjad, melon, porgand ja juust on suured sõbrad, liha-kala ja rammusad toidud endiselt out

mis edasi saab?
noh, kaks voodit ja kaks turvahälli ja kaks turvatooli ja kaks vanni ja kahekohaline käru ja neli jalga-kätt-silma-kõrva-kõhtu-selga ning kaks vääääga ähmis väsinud vanemat ;)

elu on lill, kas pole!?

esmaspäev, 20. oktoober 2008

Glaw-fin-ger! Glaw-fin-ger!

jah tõesti-tõesti, nad olid jälle siin :) ülihea kontsert, ausõna! ja need, kes ei hinda taolist mussi, saaksid kindlasti oma eelarvamusi muuta, kui just Zacki lavalist esinemist vaatama tuleksid.
kui me esimest korda Rabarockil kohtusime, oli rahvast mingi 10000 ja katuseks taevalagi, seekord siis ca 200-300 nägu ja Rock Cafe intiimsus. mulle väga sobis. seekord jäi lava ees käik vahele, aga laulja otsustas ise mingi hetk, et tuleb saali tahaossa minu tooli kõrvale laua peale laulma... ja lauliski, terve laulu lõpuni, laskis rahval end katsuda ja ronis lavale tagasi :)))
Eesti peab neile ikka tõesti meeldima, sest kiiduavaldused olid lõputud ja ovatsioonid vastastikused mu meelest. klahvkamees veel teatas, et Zack ei räägi millegipärast kunagi super-publiku juttu sakslastele.
igatahes mina olen rahul ja ootan kannatamatult meie järgmist kohtumist ;)