teisipäev, 16. august 2016

mõtteid Ehitusmehest

ma arvan, et kõik inimesed, kellel on  kunagi au pidada olnud mõnd Ehitusmeest, saavad mu edasisest kirjatükist kohemaid aru.
ma siinkohal kadestan inimesi, kellel on kodust omast käest selline ehitusmees võtta. meil, näed, pole... ega kõik saagi kõige peale andekad olla, las igaüks jääb siiski omade liistude juurde (või meie siis oma tapeeditöö juurde).
alguses on kõik ilus kena - lepitakse kokku töö, aeg, maksumus. lüüakse käed ja jäädakse ootama seda kokkulepitud aega. nädal või nii enne helistad üle, et täpsustada kellaaega (lootuses, et Ehitusmees ütleb kell 8:00 varem kokkulepitud kuupäeval objektil). vastuseks kuuled aga, et kõik ei ole plaanipäraselt sujunud ja töö algus venib päev-nädal-kaks-kolm. meil venis näiteks poolteist kuud...
siis võid kuulda, et töid on nii ja naapalju veel, tahaks rohkem raha saada. õnneks meil nii ei ole.
heakene küll, töö hakkab pihta, suur laadung materjali saab toodud. alguses on see vana väljalõhkumise lõbu, sest kunagi ei või teada, mis sealt tulla võib, eksole. kui juba uut ehitama asutakse, siis hakkab nalja saama: esiteks on miljon küsimust teemal, kas sa tahad seda nii või naa? ja kas siia või sinna? mina tavaliselt küsin vastu, kuidas parem on. targem Ehitusmees selgitab ja soovitab, tavalised kehitavad õlgu ja ütlevad, et küsi ehituspoest või loe foorumist. seekord on see esimene variant õnneks ;) teiseks sõltuvalt eelmisest valikust selgub, et pool materjali ei sobi. need tuleb siis tagasi viia ja välja vahetada. jälle sebid ja tassid pool päeva või rohkem (ise käid samal ajal loomulikult tööl). kolmandaks selgub pidevalt, et midagi on puudu ja juurde on vaja mulle tundmatus keeles ja hääldusega materjale/vidinaid... neid kõike vidinaid otse loomulikult ühes poes pole ja tas algab tango Bauhof-Krauta-EhituseABC.
siis on sellised toredad hetked, kus hommikul räägitakse sulle, et õhtuks on tehtud see, teine ja kolmas asi, õhtu saabudes aga näed ainult üht või teist. sinna juurde jutt, et ei saagi aru, kuhu see aeg kadus. ma tegelikult saan aru küll, et selline pisidetailide nikerdamine võtab kõige kauem aega. kuna tegemist on aga minu rahaga, siis mnjah.
omaette teema on siis, kui tulemus ei jää tasemel. siis on kohe väga kurb. raisatud on palju raha ja aega ja materjali, aga tulemust pole. selle projekti puhul olen praegu rahul, loodan, et nii jääb ka. eelmisel korral olin aga tööd üle vaadates nukker, mitte rõõmus. eks oma vigadest õpitakse, nii ka meie - seekord võtsime Ehitusmeheks inimese, kes meie maja mõned aastad tagasi ehitas. kuna midagi seni lagunema pole hakanud, siis julgesime uuesti kutsuda.
töö igatahes kiidab tegijat ja ma siiralt loodan, et meie hea Ehitusmees teeb meile ilusa magamistoa!

neljapäev, 11. august 2016

1. KAS SA MAGAD RIIDEKAPIUKSED LAHTI VÕI VÕI KINNI?
kinni, loomulikult
2. KAS SA VÕTAD HOTELLIDEST TASUTA ŠAMPOONE JA DUŠŠIGEELE KOJU KAASA?
vahel, lastel hea nendega mängida
3. KAS SA LÕIKAD AJAKIRJADEST VÄLJA KUPONGE, KUID EI KASUTA NEID
KUNAGI?
lõikan, kasutan. USA-s on ju mingi kupongijate-saade lausa. kui ma seal elaks, siis mul oleks ka raudselt kupongimise haigus :D
4. KAS SA OLEKSID PIGEM RÜNNATUD KARU VÕI MESILASTE POOLT?
mesilaste, nende käest on võimalik eluga pääseda. karuga on suht kindel minek...
5. KAS SUL ON KORTSUD?
jaa :(
6. KAS SA NAERATAD ALATI PILTIDEL?
jep
7. KAS SA LOED OMA SAMME, KUI SA KÕNNID?
ei. milleks?? kas keegi loeb?
8. KAS SA OLED METSAS PISSINUD?
ikka
9. KAS SA OLED TANTSINUD ISEGI SIIS, KUI MUUSIKA EI MÄNGI?
vahel tuleb ette ;)
10. KAS SA NÄRID OMA PASTAKAID JA PLIIATSEID?
mhm
11. MIS SUURUSES VOODI SUL ON?
180x200, aga see tundub vahel liiga suur...
12. MIS ON SINU SELLE NÄDALA LEMMIKLAUL?
ma ei kuula muusikat
13. KAS SINU ARUST ON OKEI, KUI MEHED KANNAVAD ROOSAT?
kui see on mingi kena halli ülikonna juures, siis jah
14. KAS SA VAATAD IKKA VEEL MULTIKAID?
EI!! mul on lapsed ja multikate üledoos on saadud juba mitu aastat tagasi
15. MIDA SA ÕHTUSÖÖGI KÕRVALE JOOD?
vett või ei midagi
16. MIS KASTME SISSE KASTAD KANANAGITSAID?
ei kastagi, ei söö neid üldse nii tihti
17. MIS ON SINU LEMMIKSÖÖK?
sushi
18. MIS FILMI VÕIKSID SA LÕPMATUSENI VAADATA?
sellist filmi vist pole, aga "Friends" on seriaal, mis pole kunagi igav, vahet pole millist osa või millal vaatad.
19. MILLAL VIIMATI KIRJUTASID SA KELLELEGI KIRJA PABERIL?
lastele vahel jätan teateid hommikuti lauale. mingi paar nädalat tagasi vist seega.
20. KAS SA OSKAD AUTOL ÕLI VAHETADA?
ei. miks ma peaks? mul on mees :P aga tegelt olen abis olnud ja see pole üldse lihtne, kui filter tuleb lahti kruvida kohast, kuhu ükski näpp ei ulatu ja kõikvõimalikud kruvid on ka täiesti kinni roostetanud. teenindusse on selle asjaga ilmselgelt mõtekam pöörduda.
21.OLED KUNAGI SAANUD KIIRUSEÜLETAMISE EEST TRAHVI?
ikka
22. MIS ON SINU LEMMIKVÕILEIB?
kanepiseemnetega leib-karulaugu või-hispaania suitsuvorst-tomat-basiilik-sool-pipar
23. MILLAL SA TAVALISLT MAGAMA LÄHED?
tahaks öelda, et 23, aga tavaliselt venib see ikkagi 00:00-le lähemale
24. KAS SA OLED LAISK?
jube laisk :(
25. KUI SA OLID LAPS, SIIS KELLEKS SA ENNAST HALLOWEENIL RIIETASID?
meie kultuuriruumis õnneks seda õudust pole, aga kadriks või mardiks kindlasti :)
26. KUI PALJUSID KEELI SA RÄÄKIDA OSKAD?
kaht ja poolt: eesti, inglise, natuke vene ja natuke saksa keelt
27. KAS SA TELLID MÕNDA AJAKIRJA?
kui Swedbank'a preemiapunktide eest saab, siis ma tellin tasuta endale Kodukirja vms. 
28. KAS SA VAATAD SEEBIOOPEREID?
"Pilvede all" ikka!
29. KAS SA KARDAD KÕRGUST?
natuke
30. KAS SA LAULAD AUTOS?
ikka
31. KAS SA LAULAD DUŠI ALL?
ei
32. KAS SA TANTSID AUTOS?
kui saab
33. VIIMATI TEGID AUTOPORTREE FOTOGRAAFI JUURES?
sel suvel
34. KAS SA ARVAD, ET MUUSIKALID ON IMALAD?
ei
35. KAS JÕULUD ON STRESSIROHKED?
väga
36. LEMMIKKOOK?
schwarzwald või bežeerull vaarika-vahukooretäidisega
37. KAS SA USUD VAIMUDESSE?
nii ja naa, märkidesse usun küll
38. KAS SUL ON KUNAGI OLNUD DEJA-VU TUNNET?
on, vahel väga tugevalt
39. KAS SA VÕTAD IGAPÄEVASELT VITAMIINE?
ei. inimene peab kõik vajaliku oma toidust kätte saama!
40. PRISMA, SELVER VÕI RIMI?
kuna elan Pärnus, siis Maxima, muidu kindlasti Prisma
41. NIKE VÕI ADIDAS?
Nike, loomulikult!
42. CHEETOS VÕI LAYS?
lays
43. METSPÄHKLID VÕI PÄEVALILLESEEMNED?
pistaatsia pähklid
44. OLED KUNAGI VÕTNUD TANTSIMISKURSUSEID?
nagu oleks. Herr Abikaasaga käisime kunagi ammu rumbat ja valssi õppimas natuke ja siis keska ajal olid ka. oi ma kartsin, sest noh, ma polnud mingi supercool tüüp, ikka punkar või nii... aga tore oli see, et noormeestele anti võimalus partnerit valida ja klassi üks kenamaid noormehi valis minu :) 
45. KAS SA SAAD OMA KEELT TORUSSE PANNA?
saan
46. OLED KUNAGI NUTNUD, SEST OLID VÄGA ÕNNELIK?
pidevalt. mul on silmad hästi märja koha peal...
47. KUUM VÕI KÜLM TEE?
kuum
48. TEE VÕI KOHV?
latte
49. MIS ON SINU LEMMIK VÄRV?
meresinine
50. KAS SA SAAD HOIDA HINGE KINNI ILMA, ET HOIAKS NINA KINNI?
muidugi
51. KAS SA OSKAD HÄSTI UJUDA?
normaalselt. siis oskasin paremini, kui regulaarselt basseinis käisin
52. OLED KUNAGI VÕISTLUST VÕITNUD?
jah, solistide konkurss oli keska ajal, selle võitsin. ja kodus on meil ka väikesed igapäevased võistlused, et põnevam oleks ;)
53.KUMMAD ON PAREMAD: MUSTAD VÕI ROHELISED OLIIVID?
mustad!
54. KAS SA VINGUD NII KAUA, KUNI SAAD OMA TAHTMISE?
jah (häbi nägu peas...)
55. OLED SA KANNATLIK?
ei!

kolmapäev, 10. august 2016

uue kuue loomine

suvi on ikka korraloomise ja remontide aeg. kuna meile kohaselt on terve suvi maha looderdatud, tuleb nüüd kiiruga liigutama hakata. koolilaste toad ju vaja valmis sättida. seekord võime küll enda kaitseks öelda, et ehitusmeestel polnud varem graafikus tühja auku (ega ole nüüdki) ja jõudsid meieni alles nüüd.
mida me siis teeme? ühes senisest varutoast ehk söögitoast tuleb meile magamistuba. senisest magamistoast saab ühe lapse tuba ja teine laps jääb senisesse lastetuppa üksi laiutama :) K-del on omavahel toad juba ammu ära jagatud, nii et sellega probleemi ei tule. isegi tapeet sai suurema kärata neil valitud. õnneks päris ühesugust ei pidanud võtma. 
peamise remondiartikli ehk uue magamistoa juurde tagasi tulles - see on meie uue maja vana osa. uus majaosa on ehitatud vana suvila külge. selle projekt on aastast 1972 (kui ma ei eksi). 
võtmete kättesaamise päeva 3 a tagasi vaade praegu remonditavale toale
seni oli see tiba üles vuntsitud eelmiste omanike poolt. teate küll, kuidas kiirremont kümmekond aastat tagasi käis - vill seina, iso-plaat peale ja kõige odavam laminaat maha. kuna ka eelmistel omanikel oli selle ruumiga teised plaanid, kui lihtsalt üks tuba (aga need ei saanud õnneks teoks), siis tuli esiotsa lammutama asuda.
hiiglaslikud betoonplaadid
eks ma arvasin juba eos, et põrand tuleb taladeni üles võtta ja talad tõenäoliselt ka. kogu põrand kõikus ja lainetas astudes natuke, sellest selline arvamus. laminaadi alt tuli esiti välja laudpõrand. kuna see oli mitu cm viltu, siis see võeti välja. selle alt avanes huvitav pilt - tuuletõkkeplaat ja, ülla-ülla, veel üks laudpõrand... see sai ka üles koigutid ja talad olidki näha. midagi ilusat polnud - enamus meetri ulatuses pehmed, seega ka need tulid välja :( teises sama toa osas oli ennevanasti veranda koos välikaminaga. kamin lahkus meie käte läbi juba eelmisel suvel kivi-kivi haaval, sellesuvine lõhkumine oli aga sellega võrreldes köömes. nüüd tulid tollest põranda alt välja suured betoonplaadid ja nende alt mitu järelkärukoormatäit maakive. pole ime, et see põrand nii külm on. kui see kivihunnik talvel ära külmub, siis õhkab see seal põranda all nagu külmkamber... kaks päeva lõhkumist ja põrand (+ selle alune) oligi läinud. 
nüüd saab siis ehitama hakata. täna asutakse uusi kandetalasid paigaldama. ma pidin pikali kukkuma, kui poes maksis 16 tala 120€! ma tean küll, et puit on kallis. rahaliselt on muidugi arvestatud, et hull papp sinna läheb, aga ikkagi. loodan vähemalt, et minu eluajal seda põrandat pole vaja uuesti avada. eks meil on arvamus ka, et kõik tuleb teha korralikult. ehitusmehed arvavad samamoodi. ehitusmeestega seoses selline vahva seik, et üks nendest on ehitanud tegelikult kogu meie maja koos eelmise omanikuga. ükspäev kevadel ajasime laste sõbra isaga üle kraavi juttu ja tema siis küsis, et kuidas majaga rahul olete. sealt koorus, et tema ehitas :) kuna oleme rahul, siis ajasime kohe teemat edasi, et ta ka selle ruumi korda teeks. 
kui nüüd materjali varumisest rääkida, siis tegelikult läks nii hästi, et kõik va parkett ja laeplaadid sai ühe õhtuga ühest poest koju veetud. seda ei saa küll öelda, et ühe autoga, sest noh, kui sul on ikka väike naksitralliauto ja käru, aga tuua on vaja kõik põranda- ja seinaplaadid, vill ja peno ja kruvid ja uks jne, siis ei mahu parima tahtmise juures ka mitte... õnneks olid laomehed väga leidlikud ja panid selle lego meile ikkagi jupphaaval käru peale. lõpuks topiti veel meie teine auto villarulle täis, tõmmati pagass nööriga koomale ja kästi kuuma anda. sellest ma siinkohal ei räägi, kui kõrge hunnik järelkärul kõrgus... tuul oli ka muljetavaldav, õnneks silla peal midagi kaotsi ei läinud ja varsti oli kõik see koorem juba õue peale maha laetud. 
nüüd siis tööle!! loodan, et halbu üllatusi rohkem pole ja ruum võtab nädala lõpuks jälle toa näo!

esmaspäev, 8. august 2016

ood armastusele

ma olen abielus olnud oma abikaasaga 10 aastat. võin kätt südamele pannes öelda, et 10 imelist aastat! 08.07.06. oli sõrmuste sõrme panemise, veidi värisemise-ootamise ja pidupäev, sellele aga eelnes veel 5 aastat. seega sügisel on meil tegelikult 15. aastapäev :)
10. pulmaaastapäeva puhul väike tagasivaade ja heietus ka:
tänapäeva maailmas on armastus mu meelest kuidagi alahinnatud. suhet võetakse nagu teenust - kui enam ei sobi, lõpetame lepingu ja next... see, et sinna vahele jäävad tunded, lapsed ja kodud, tundub teisejärguline. suhted tekivad liiga tormakalt või oodatakse/otsitakse liiga kaua. ja siis on raske aru saada, kas on leitud õige asi ja nurki on vaja maha viilida või pole see ikka see. 
vahel isegi olen kuulnud imestamist, et inimesed ikka koos ja polegi lahku läinud. mu meelest on selline arvamine nii veider. meie kohta pole nii öeldud (vist), aga olen kuulnud nii öeldavat küla peal... kuidas saab keegi kolmas kahelda paarivahelises armastuses, kui suhe toimib? milleks? nojah, eks vahel ikka on näha paare, kellele peale vaadates on veider mõelda, et just need kaks inimest elusid jagavad, aga kui neil on hea koos olla, siis mina olen alati rõõmus, kui on teineteise mõistmine, austus ja armastus. lõppkokkuvõttes pole muu siin ilmas oluline, ainult see inimene, kellega on hea oma igapäeva jagada (+soovi korral lapsed). 
meie senisele teele tagasi vaadates võin küll öelda, et meil on hea suhe ja hea elu. iga aastaga läheb paremaks. laisk on ikka hea olla - ei viitsi me kumbki kakelda, õiendada, piisavalt ühesugused oleme vist ka, sest enamus asjade puhul mõtlemegi ühtemoodi ja polegi millegi üle vaielda :D oleme üle elanud raskeid aegu Herr Abikaasa keeruliste töökohustuste tõttu - palju ootamist, kohanemist ja nuputamist. 
laste lisandumine muutis mustri muidugi kirjumaks, kuid see sigri-migri on ka aastatega paika loksunud ja ütleme nii, et hetki, kus ma tunnen, et vanemdamine on üle mõistuse keeruline, jääb ajapikku vähemaks. 
minul saabus see äratundmine, et see on SEE tunne, ikka üsna kohe, vastupidi ka :) sest noh, me mõtlesime seda mõtet mitut pidi ja nii üks kui teine uuris välja teise telefoninumbri (ei olnud veel aktiivne nutiajastu) ja siis kunagi võttis Herr Abikaasa julguse kokku ja helistas mulle :) sellest hetkest oli kõik juba kuidagi selge. ütleme nii, et need pikad-pikad kuud teda "soojamaareisilt" tagasi oodates ja päris reaalseid paberil kirju vahetades (issand, kas me oleme tõesti nii vanad??!), süvendasid veendumust, et ta on üks väärt mees ja tasub ootamist. vastupidi vist ka ;) ja mitmeid kordi, üks "reis" hullem kui teine. 
tänavu suvel olen olnud tunnistajaks kahele ilusale pulmapeole. nii erinevale, samas nii sarnasele, sest armastus on siduv - nähtavalt, soojalt ja tugevalt. sellised peod toovad esile enda tunded. ja teate mis, nii hea on tunda, et me tunneme kõike seda, mida pulmapaarid sel ilusal päeval ja kümne aasta jagu rohkemgi. ikka on väga hea koos olla ja koos toimetada. kõik on hea! 
ma tegelikult tahan tänada oma Herr Abikaasat. kui ma mõtlen tagasi kõik need aastad, siis ta on teinud läbi tohutu muutuse enda sees. see on tegelikult suisa hämmastav, kuidas üks inimene on suutnud ja tahtnud end muuta niipalju imelisemaks!! mul jääb sõnadest väheks. kõik ei ole selleks suutelised, aga mõni eriti tugev inimene on. ja mul on au elada selle suurepärase inimese kõrval iga päev. imeline!!
loodan, et meie elu näitab meie lastele, milline on suhe, millist ka endale tulevikus tahta ja millest vähemaga mitte leppida. elu on liiga lühike, et seda veeta krussis närvidega või end magama nuttes. keerulised suhted on valed suhted. punkt. 
sellesuvistel pulmapidudel oleme pulmakroonikasse kirjutanud ühe väga lihtsa, kuid väga õige soovituse, mille abil elust õnnelikuna läbi minna: Hea ja õnneliku abielu saladus peitub ühes lauses: "jah, kallis!!" just nii see täpselt on :) sest, jah kallis! ma teen sulle hommikuks praemuna või jah, kallis! ma võtan su eest need põrandad tolmuimejaga üle, kuniks sa vannis oled ;)
armastuse terviseks!!
siia lõppu originaalpulmapilt ja taaslavastused. ütleme nii, et õnneks väga suur vahe veel pole :) läbivõtteid ei teinud ka ;)
noored armunud 08.07.2006
08.07.2016
veel ilusad ja noored
elu õitega


teisipäev, 2. august 2016

minu kiiksud/hirmud

ma tavaliselt pole teiste blogijate teemalaviinidega kaasa läinud (no et kui Mallukas kirjutab taimetoidust, siis kõik võtavad selle kohta sõna või kui Britt paneb omad mõtted kirja emaduse köögipoolest, siis teevad seda ka kõik teised), aga see kiiksuge teema on nii minu, et ma kohe tahan mõne rea kirjutada :P
alustuseks tahan kohe ära mainida, et mulle hullult meeldivad need sundkoristajate saated. ma olen ise väga vilets koristaja, aga kui ühe osa seda saadet vaadata, siis tahaks nagu ise ka rohkem teha. ja ma olen sealt leidnud palju asju, millega samastuda saab. näiteks ükskord sättis mingi poiss riiuli peal nipsasjakesi tund aega ritta ja kui keegi need veidi paigast nihutas, pidi ta nad täpselt õigesti ja sobiva nurga alla tagasi sättima. mitte et ma nii teeks, aga kui asi, mille ma olen kindla koha peale pannud mingisse kindlasse asendisse, on paigast ära, siis see häirib mind küll nii piisavalt, et tõusen ja sätin õigeks :D
aga veel:
  • asjad peavad otse olema (no nt. mul on köögis kaltsuvaip ja kui see on põrandamustri suhtes viltu, siis ajab see mind hulluks! vannitoavaipadega on sama lugu. ja no üldse kõigega - kui paberid on kontorilaual otse, siis on hea olla või pigem peavad need laual olevad asjad omavahel suhestuma. meil on kodus diivanid, mis ei ole tuimalt vastu seina, vaid on nurga all. kui Herr Abikaasa tolmu võtab, siis ta liigutab neid diivaneid, eksole, ja pärast lükkab tagasi, aga kunagi mitte täpselt. ma siis pean need karvapealt õige koha peale sättima, muidu rahu ei saa :P vahel panen ise ka valesti, aga kui istun, kargan nagu nõelata saanuna püsti ja kukun sättima.
  • raamatut lugedes ei kasuta ma järjehoidjat, vaid keeran lehe nurga ära (jah, ma tean, et nii ei ole ilus, aga ma ei saa sinna midagi parata, kui kõige jõledam asi maailmas on raamatu vahelt välja turritav miski)
  • nõudekapis või nõudepesumasinas peavad nõud õigesti laotud olema. minu süsteemi järgi. kui Herr Abikaasa toimetab, siis ma suudan selle süsteemitusega leppida, sest siis ei pea mina seda tegema/nägema :D , aga kui nt. mul ema vahest tahab meil olles toimetada, siis see ajab mind hulluks!! eriti see nõude masinasse asetamise teema - jube!
  • pesu kuivama riputades peavad ühesugused asjad ALATI kõrvuti rippuma. kui ei mahu kõrvuti, siis vähemalt kohakuti. kaksikute ema rõõmud. ja johhaidii, kui valesti on... see on vist kõigil, et naabri pesu on nagunii valesti nööri peale/külge riputatud. nt. mina oma ema pesuriputusstiili vaadates alati oigan, sest mu meelest on lõksud nii valedes kohtades, et võidki jääda neid pärast sirgeks triikima. mina seevastu võimalusel ei kasuta lõkse (hea tuulevaikne koht mul pesu kuivatamiseks) ja kui, siis ainult nii, et hiljem näha poleks. triikimisega ma juba ei tegele ;)
  • mulle ei meeldi külalised. või tegelikult külalised meeldivad, aga sellele eelnev paanika mitte. kohe seletan: ma loen neid Kodu&Aed või Kodukirja laadseid ajakirju, siis seal on kõik nii ilus ja puhas ja sätitud. kui meil külalised tulevad, tahan, et mul oleks ka kõik nii - sundimatult kenasti korras. aga igaüks tegelikult teab, et see ei tule lihtsalt iseenesest ja kõige kordasättimine võtab ikka kenakese aja. aega on aga alati enne sellist üritust vähe, sest tahaks ju midagi lauale ka panna. ja siis ma tõmblen ja kirun ennast, et never again! no ja iga kord jõuan jälle samale mõttele ja teen siis kõike jälle uuesti... oijah! igatahes ma vahel lausa värisen sisemiselt, kui mingi 15 min. on mu enda poolt määratud kellaaega veel kõik valmis pole. Herr Abikaasa küll alati lohutab ja aitab kaasa, aga tegelikult on see kõik minu peas. ja mu teine pool on õppinud must tol hetkel lihtsalt eemale hoidma või minuga võidu mingeid viimaseid asju paaniliselt ära tegema :P
  • kui õhtul voodis telefoni vaatata/äratust määrata ja see käest ära panna, siis tuleb telefon pimedaks teha. missest, et ekraan ise kustub mingi aja pärast ära, ma ei taha, et mu mõnusalt hämar/pime tuba helendab mingi tehnikavidina järgi!! ja mis te arvate, kas me iga jummala õhtu teeme Herr Abikaasaga selle tsirkuse uuesti läbi, et tema jätab telefoni helendama, mina ütlen, et palun kustuta ja tema, et ise läheb ja jälle mina, et palun pane kustu ja siis mõlemad uriseme :D 
  • kui kedagi toas ei ole, peavad tuled olema selles ruumis kustus. no ok, väike seinavalgusti vms. võib ikka põleda, kui on pime aeg, aga laelamp never!  meil on ikka ütlus, et kes seal toas nüüd mängib, et tuli põleb. algul lastele tekitas see palju nalja, kui ma küsisin, kes vannitoas mängib, kuigi kõik olid köögis koos. nüüd on see käibefraasiks saanud, sest noh, meie majas olen mina ainus, keda see põlev tuli häirivat paistab...
  • ma ei kasuta kunagi ruloosid või külgkardinaid (kui võimalik). nii mõnus on voodisse kerra tõmmata ja tähistaevast silmitseda. 
  • magamistoa uks on ka öösel lahti. kui me nüüd uue toa teeme endale, siis ma arvan, et see jääb ka nii, mitte vastupidi. õhk peab ju liikuma. samas lapsena, vanematekodus, ma ei läinud kunagi magama nii, et uks oleks lahti jäänud... lastetoa uks on öösel praegu kinni, aga kui nad lahku kolivad kohe-kohe, siis saame kuulda, kuidas noored daamid soovivad. 

praegu loen ja vaatan, et paljud kiiksud on seotud valguse või selle puudumisega. tegelikult pigem on tegemist suletud ruumi teemaga.
  • ma ei kannata kinniseid ruume - liftid on vastikud, väikesed aknata ruumid (nagu WC või panipaik) samuti. kohe tekib selline ärevus ja ei tahaks seal kauem enam olla. lastel on samamoodi, sest teletorni liftiga on ikka üsna pikk sõit ja ei meeldi see meile kellelegi... kinniste ruumide hirmu alla võib vast kanda ka mu lennuhirmu.
  • lennuhirm - sellele võiks pühendada terve postituse või pigem minu puhul lausa terve raamatu, sest see on nii halvav. ma ei karda, et lennuk alla kukub või et sellega midagi juhtub. aga seal suletud kilukarbis istumist ei talu ma teps mitte. esiti kartsin vist, et süda läheb pahaks (vahel tõesti läheb ka, maandudes), siis, et õhk saab otsa. õhuauke ma muideks üldse ei karda, see raputamine on kuidagi turvalisem isegi - nagu sõidaks autoga teekonarlustest läbi... nüüdseks olen aru saanud, et pigem on tegemist kontrolli enda käest ära laskmise teemaga. minust ei sõltu selle sõiduvahendi puhul mitte midagi. auto või bussi või isegi rongi puhul ma saan ikka väga suure vajaduse puhul (no kui enam kuidagi ei kannata välja seda loksumist) kinni lasta pidada (teoorias, eks), aga lennuki üle puudub mul igasugune kontroll. ja ma arvan, et see ongi minu puhul selle jõuetu ja kõikehaarava hirmu alus. keha läheb krampi, samas muutuvad lihased lõdvaks ja pisarad muudkui voolavad. kui ülesse ära saab, siis nagu natuke olukord paraneb, aga allatulles on jälle sama jama. viimati tegi lennuk maandudes linna kohal pika-pika tiiru. maandumine on tavaliselt olnud selline vastik, aga kiirem kui tõus. seekord kestis see maandumine kõva tunni (mu meelest) ega saanud ega saanud otsa... küllap oli miski rajal ees ja oli vaja tiirutada, aga see oli nii-nii jube, et tagasituleku puhul ma mõtlesin, et tulen paadiga...
  • ma kardan paaniliselt veel eskalaatori vahele kinni jääda, juukseidpidi! no et komistan ja kukun ja siis juuksed jäävad sinna vahele ja ma jõuan üles välja ja keegi ei lükka seda liikuvat treppi vahepeal välja ja mu juuksed koos peanahaga tõmmatakse sinna vahele. jube! seetõttu vaatan ma alati väga täpselt, kuidas sinna astuda. kui ma koos lastega olen, siis nemad peavad alati enne mind minema, siis ma saan nad vajadusel üles aidata ja selle jõleduse pealt maha tõmmata, kui midagi juhtuma peaks. 
  • maanteel tahan ma alati kõige esineme auto olla, sest mulle teps mitte ei meeldi, kui vaateväli häiritud on. seega tuleb teha möödasõite, mis mulle ei meeldi, aga olen aastatega osavamaks muutunud ja sõidan nagu vana mees ;)
  • kui teise auto taga sõitma peab (linnas), siis jätan alati pikema vahe, et oleks ruumi reageerimiseks. ja alati, alati(!) tuleb sinna vahesse mingi tropp, sest parasjagu just mahub :S oi ma ei salli selliseid!! Tallinnas tuleb see eriti kirkalt esile, aga pärast sissesõitu harjun, et see seal on teine liikluskultuur(itus) ja asun ise ka rullnokkama.
  • toidukiikse mul eriti pole - mulle lihtsalt maitseb kõik ja igal kujul :D no ok, konservherned on rõvedad ja kui ma pean nägema kedagi neid lusikaga otse purgist söömas, siis ma reaalselt hakkan oksele...  (on korra juhtunud) õnneks meie majas selliseid rõvedusi ei leidu! no ja oasupp on üks maailma jubedamaid asju, eriti selle lõhn. hernesuppi ma võin korra aastas hädapärast süüa. värsked herned otse põllult on aga supernämmad!!
  • piima-aedviljasupp on rõve, igasugu piimasupi peal olev kile on rõve. seetõttu ma piimasuppe reeglina ei tee. mu pere ei ole sellega rahul, aga mis teha. vanaema juures saavad :)
  • ma jätan kõik asjad viimasele hetkele. kui on nt. puhkus, siis toimetama hakkan ma viimase nädala viimastel päevadel, et midagi ikka tehtud ka saaks, eelneva aja looderdan maha. 
  • ma jään igale poole 3-5 min. hiljaks. ükskõik, kui vara ma kella mängima panen, ikka suudan kodus ringi tuiata ja 5 min liiga hilja väljuda. ok, kinno või kontsertile või pulma jõuan ajavaruga, aga tööle, never... mul on lausa hirm, kuidas lapsed õigeks ajaks kooli jõudma hakkavad. lasteaiaga polnud ju vahet, mis ajal nad jõuavad, 5 min. siia-sinna. kooliga nii ei saa. nii et ma pean midagi endaga ette võtma ja selle viimase kiiksu kinni keerama. samas ma tean, et see on pärilik (isa pärast jäin oma põhikooli lõpuaktusele ka põhimõtteliselt hiljaks).
  • üks asi tuli veel meelde - ma ei kannata, kui juuksed on silma ees! see on jube!! mu lastel on ülipikad juuksed. ma üritan neid pidevalt patsi panna, aga ikka libisevad need lahti ja silmile. kõik maailma patsid ja klambrid ei aita... ja siis ma muudkui kraaksun, et pange klambrid. neid see ilmselgelt ei sega. ju see on prillikanja rõõm, et juuksed ei lähe silma. see kiiks on ilmselt ka pärilik, sest kõigil mu lapsepõlvepiltidel on mul piinlikult lühikesed juuksed, mis on nõmedalt külje peale lakutud. tõenäoliselt on mu emal sama kiiks :D


neljapäev, 28. juuli 2016

suves on asju

puhkuse algus
kui suvi, siis suvi. kui puhkus, siis puhkus. blogi ka puhkas ;) mina siiski ainult 2 nädalat... väga väheks jäi. jõudsin järeldusele, et ilma Herr Abikaasata ei ole üldse tore puhata, sest ma lihtsalt ei oska üksi midagi ette võtta. kõik on nagu ooterežiimil... kuna sel suvel tal puhkust ei tule, siis vast oligi hea, et mul ka rohkem polnud. lugesin paar raamatut läbi, sõin vaarikaid ja lihtsalt olin. seda oli ka vaja :) 
pingviinid on äraütlemata ropud loomad...
aga siiski-siiski, jõudsime teha tiiru Riiga ja Salacgriva lähedal Veczemu mereäärsetesse liivakoobastesse. see oli selles mõttes üks tore väljasõit, et kiiret polnud kuhugile - jäime ööseks Riiga. 
esimese päeva kavas oli loomulikult loomaaed kaelkirjakute ja pingviinidega!, kes suveks sinna suvitama olid tulnud. siis otsisime üles kesklinnas hotelli (kus toimus pulm koos kõvemat sorti peoga) ja tegime vanalinnale suure tiiru peale. nõme küll, aga linnas sõime õhtusöögiks pitsat, mis oli elu parim valik. nii et kui Riia raekoja platsile satute, siis pitsakoht on hea valik! 
Riia teletornis (aknad nii määrdunud, nagu pilve sees oleks olnud)
kogu selle jalutuskäigu võttis telefon pärast kokku kui 7 km, millele lisandus loomaaia külastus  ~3 km :) ütleme nii, et olime täitsa kutud ja nii hea oli pärast punast veini end magama sättida, mitte koju kimada. kulgesime hoopis järgmine päev  esiti Teletorni otsa ja siis vaikselt tagasi. sain Heelide varu täiendada ja uurisime Osoonis näidatud mereranda tekkinud liivakoopaid, sõime kohalikku toitu ja korjasime kive. 
koopas
kui neid koopaid otsima minna, siis kindlasti tuleks mööda sõita teeäärsest viidast, mis näitav Veczemju Klintis. see viib otse kämpingusse, mis on tasuline ja koobasteni on mingi 5 km kõmpimist. jah, näeb kivist randa ja on muidu väga ilus, aga põhiatraktsioon jääb siiski hulka Riia poole. me plaanime veel sinna uudistama minna, sest väga-väga meeldis. aga noh, mul on mere ja tuule ja kividega mingi oma teema ;)
lastel möödus selle seadeldisel terve päev, superäge, nagu öeldi!!
ja et asi väga nutune puhkuse mõttes poleks, siis Herr Abikaasa uus tööandja korraldas väga vinks-vonks suvepäevad Kosmonautika Puhkekesuses. ma esiti kartsin tohutult, et võõrad inimesed ja palju jooki ja veider koht jne. tegelikkuses oli väga-väga tore, oli mõeldud nii lastele kui naistele, pakuti hääd sööki-jooki, mõnusaid mänge ja õhtul kontserti Rolf Roosaluga peaosas :) näha sai ka maalilist päikeseloojangut ja pimedas vägevat ilutulestikku. tolle päeva ja õhtu kokkuvõtteks julgen küll öelda, et mees sattus päris vahvasse kollektiivi ja tundub, et oma töötajaid hoitakse. 
nüüd on muidugi nii, et K-d on palju üksi, sest ma olen tagasi töölainel, aga praegu tundub, et saavad hakkama. augustis on õnneks mõned lõbustused plaanitud ja alati jääb tagavaraväljapääsuna võimalus, et kui väga igavaks elu kätte ära läheb, tulevad nad bussiga raamatukokku. eile ma nad sinna viisin ja ise seiklesid bussiga tagasi. tuli täitsa hästi välja ja ise oldi uhkusest lõhki minemas :)

neljapäev, 7. juuli 2016

meie jaanid

meil siin vahepeal oli Jaanipäev :) mingi 2 nädalat tagasi juba, püha jumal, kus ma vahepeal olnud olen? eee... ah jaa - tööl :( ütleme siis nii, et on paras aeg pühadest kirjutada.
























me olime minu ema-isa juures. ämm ja äi tulid ka ja oli selline mõnus kodune olemine. neil on seal ilus ja mõnus vaikne. isa pole suuremat sorti seltskonnainimene, aga tore, et kutsuti. tavaliselt oleme me rohkem meil. seekord siis sedamoodi. 



 

mängiti pilli, söögi oma suitsuahjus vastvalminud ahvenaid, grilliti ohjeldamatult liha (oi mul tuli seekord jälle nii hea marinaad!), seeni ja baklažaani ning loomulikult ka vahukomme. kes tahtis limpsis Läti õlut, kes ei, see mekkis hääd veini. 

tõmbasime peo alguses ikka päris lipu ka vimpli asemel masti.
tuli sai suht varakult süüdatud, sest mingi ööolengut kellelgi plaanis polnud. lubas ju nädalavahetuseks head rannailma.
rannas sai tõesti too laupäev käidud, mõnuletud tublisti, isegi veidi liiga kaua. mul on väga kahju, et seda rannailma ainult igas kuus korra on, võiks ikka tuba rohkem. eelmine laupäev näiteks oli juulikuu rannailm vist ära. loodan väga, et ehk tuleb veel. toopäev oli küll maru mõnus Valgerannas logeleda, tahaks veel!
enne Jaani sai suve avamise üritustel ka käidud. suvest oli asi väga kaugel tol õhtul. ma pole ammu niimoodi külmetanud. ehk järgmisel aastal on mõnusam.
üks pilt Hansapäevadest ka - käisime tüdrukutega kaarikusõidul. ikka nagu päris printsessid või nii. väga tore oli tegelikult, kogu see üritus. soovitame!

nüüd tuleb tükike puhkust, ehk saab lausa väljamaale või midagi ;) kui ei saa, siis ehk randa ikka saab. aga kui seda ka ei saa, siis mõne ilusa klõpsu :)
hääd suve!!

teisipäev, 21. juuni 2016

Simeonsi 3. ring

aeg on sealmaal, et panen kirja dr. Simeonsi dieedi 3. ringi.
tänasega võin öelda, et minust on ~10 kuuga lahkunud 30 kg!! oleks 2. ringi säilitamisega tublim olnud, oleks rohkemgi. samas olen rahul, sest see on juba selline number, et natuke on nagu näha ka, et midagi on läinud ;)
selline mina juunis 2016
seekordne ring tuli 33 päeva, sest Jaanipäevaks väga ei taha ainult kapsa ja kanarinna peal olla. selle ajaga -11 kg. kaal alanes väga hästi, sest statistiliselt oli sel korral 33. päevaks lahkunud kõige rohkem eelmiste ringidega võrreldes. dieet ise läks ka lihtsalt, ilma suurema külmetamise või näljatundeta. ju keha teab, mida teha tuleb. kuna kevad oli hästi kiire, siis ei olnud sellele aega mõelda ja nii ta vaikselt langes. 






















olen eelmistest ringidest kirjutanud siin ja siin. seal on emotsioone rohkem ;) võrdluspildid siis ka. enne-pilt eelmise aasta juulis, pärast-pilt nüüd juunis.
PÄRAST
ENNE





















nüüd ootab ees 3 nädalat stabiliseerimist, kus tuleb ei öelda vaid jahutoodetele ja suhkrule. ehk siis juust, mu arm, meeldiv uuesti kohtuda! no ja mida siis suvel rohkem vaja on, kui toorsalatit, juustu ja grillvardaid, olgu varda otsa aetud siis liha või seened-suvikõrvits-paprika. väikese veini võib ka teha vahel harva. nii et minu plaanidega sobib :)
aga kes mu tervise pärast muret tunneb, siis pole vaja - tehtud on jällegi kõik proovid ja kõik on ok! 30 kg kergem olen ka kõigele lisaks. arst oli rahul, mina ka. 
ma veelkord kahtlejatele räägin, et see lühike dieeditamine mõned korrad aastas on tunduvamalt lihtne, kui päevast-päeva ja aastast-aastasse kaloreid või gramme lugeda. see ajab katuse mingi aja pärast sõitma. samuti ei pea selle dieedi puhul trennis käima. need kriteeriumid mulle väga sobivad, nii et pärast nõutud pausi teen sügisel veel ühe ringi. siis ehk olen juba päris inimese nägu.
ja veel, Eesti inimene on ikka imelik. mulle on öeldud, et oih, ma ei tundnud sind ära, sest ma ei teadnudki, et sul on nii pikad juuksed! või et kas see oled sina või, ei oleks arvanudki, et sa seelikut kannad... no miks ei või lihtsalt öelda, et sa oled nii palju alla võtnud või et väga kena näed välja. oh well, ju jääb.  
ma hakkan nüüd suve nautima :)

esmaspäev, 20. juuni 2016

passi-asjad, ilu-asjad

mul saavad varsti kõik dokumendid läbi. abieluinimese rõõmud. lugesin, et uusi antakse välja mingi kuu aega (aga mul on enne seda vaja reisile minna), seega broneerisin teenindusse endale aja (jah, ei pea järjekorras seisma, saab arvutis endale aja panna ning seejärel nagu valge inimene kohale minna. ausaltöeldes oli segaduses vanainimestest jummala kahju, kes ei saanud aru, miks mina enne sain). avaldus ja riigilõiv ja idikas kaasa, maniküür korda ja minek. maniküür on väga oluline ;) passi tarvis võetakse ka sõrmejäljed! esiti ma mõtlesin, et pärast on näpud tahmased vms., siis sain ise ka aru kuivõrd naeruväärne selline mõte on :D me elame ometigi ju digiriigis!
aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. hoopiski sellest, et kui nüüd üdini aus olla, siis laenasin veidi vähem must-valge pildi tarvis huulepulga oma tütrelt... piba piinlik on, aga mis teha. 
ma ei salli huulepulkasid. need lihtsalt ei ole osake minust. kaitsev talvine mokamääre on väga mõnus, aga värviline huulepulk - tänan ei! parim, milleks ma valmis olen, on toonitud JOIK'i huulepalsam. huulepulgad jätavad mu meelest nahale sellise tunde, nagu kõik poorid oleks kinni. 
mis nii viga elada, kui huulepulk on tütre käest võtta ;) 7-aastase käest, kusjuures... ei-ei, ma pole mitte selline sõbranna-tüüpi ema, meil on rollid ilusti paigas. aga häda ajab härja kaevu, eksole. 
õnneks olime me just eile käinud kaubanduses ja noored daamid olid endale valinud elu esimesed päris huulepulgad (oma raha eest loomulikult). kui ma neid tiba suunanud poleks, siis oleks koju toodud kärtslilla ja tumepunane... :/ nii hullusti õnneks ei läinud, gootiplikadeni on ehk veel veidi aega (mitte et mul midagi sellise look'i vastu oleks). seega oli mul kena Manhattani soft coral tooni huulepult varnast võtta ja pilt sai tehtud :)
kui juba laste peale jutt läks, siis kätte on jõudnud aeg, kus enesekaunistamine on primaarne. neil on konstantselt kleebitavaid kõrvarõngaid korraga küljes oma kolm paari, käevõrusid tehakse kõigest mõeldavast (ja mõeldamatust) ning üks moedemm käib teise otsa. meil ei jää muud üle, kui pidevalt ahhetada ja kostüümivalikut kiita ;)
päevakorda on tulnud ka päris kõrvaaugud. ma ei keela, tehku! samas olen ma realist ja tean, kuivõrd valus see on ja milline ehmatus selle püstoliklõpsuga kaasneb (omal ajal tegin ühte kõrva 4 auku ise ja kui ema seda enam vaadata ei suutnud, viis mu kosmeetiku juurde teise kõrva ka auku tegema. see oli miljon korda rohkem valus, kui omatehtud!!). nii ma arvangi, et kui  lastel 1 auk on tehtud, siis teine jääb tegemata ja pisaraid on rohkem kui küll. olen K-dele ära rääkinud, et see on valus ja pärast on veel mitu nädalat keeruline magada ja pesta ja kõik need muud jutud. arvati, et ootavad siis veel natuke :) teema muutis aktuaalseks naabripliks, kes just augud sai. paraku ei julge ta tunnistada, et see oli sigavalus :D
nii et jah, kasvavad mu tüdrukud, kasvavad!

töö ja vile

kas teil on ka nii, et reedel mõtled, et terve nädalavahetus on nüüd ees ja küll on mõnus ning pühapäeva õhtul tunned, et sai justkui maratoni joostud? ma kohe seletan lähemalt oma tundeid ;)
reedel tuled töölt, isegi mehe töötelefon jääb mingi hetk vait ja siis lihtsalt oled, naudud olukorda, et järgmisel hommikul ei ole vaja kella peale tõusta. teed aias ringi - vaatad, kuidas tomatitaimed on kasvuhoones jälle võssa kasvanud ja poole pikemaks veninud, näed, et maasikad on valmis ja vaarikates ei sumisegi enam mesilased, vaid okstele on õite asemel ilmunud ilmatu palju vaarikabeebisid, murust on saanud pehme-pehme ristikheinavaip ja laste onn on päris valmis saanud, küülikupoeg on jälle vaksake pikem. siis teed midagi süüa, midagi head, reede ju ikkagi ja siis lihtsalt oled.
laupäeval magad ja oled ja käid kuskil ja ongi päev pärastlõunas, siis vaatad kodus, et jälle vaja süüa teha (või esimest maasikamoosi teha nii 10 kg!! tegemata ju ka ei jäta, kui niisama koju kätte tuuakse). siis ongi päev läbi või tuleb veel kuhugi seltskondlikule kokkusaamisele minna (näiteks kuldpulmapidustustele!)
ja siis tuleb pühapäev. taipad, et kodus on kõik tegemata. ei oska kuskilt otsast pihtagi hakata. korjad ennast siis kokku ja hakkad toimetama. tiir saab peale tehtud nii köögile, tubadele kui vannitubadele, samuti aiale ja kasvuhoonele, õhtune toit tulele pandud ja ongi äkitselt juba öö. siis tabadki ennast mõttelt, et justkui jooksuvõistlusel oleks käinud :)  ja nii iga pühapäev. 
aru ma ei saa, miks ma laupäeval kõike seda ära ei võiks teha ja siis pühapäeval puhata, ah!? aga nii ta on. puhkuse ajal on ka samamoodi - esimesed nädalad puhkan ja viimase toimetan. siis tööle naastes on tunne, nagu polekski puhanud...

kolmapäev, 15. juuni 2016

EM 2016

ma ei olegi veel jalgpalli EM-ist kirjutanud, vist. suve suursündmus on juba pea nädala kestnud ja mina vaikin, hmm... aga noh, elu on praegu ju lill, sest mida sa hing ikka veel tahad, kui iga õhtu pakutakse mitu mängu, mida soovi korral jälgida saab! kui nüüd üdini aus olla, siis tahaks ise tribüünil olla ja seda emotsiooni endasse ahmida, aga ei ole nii rikas paraku. eks oleks ju saanud ka, sest odavamad piletid on ~100€ ja lend oleks olnud mingid sajad veel. aga jah, võibolla kunagi siis, kui rahaga midagi teha pole ;)
jube põnevad mängud on olnud siiani, peaaegu kõik, ma ütleks. vahva on vaadata, kuidas favoriidid oma koorma all ägavad ja väikesed diimid väärtuslikke punkte koguvad. eilne Portugal-Island 1:1 viik oli ehe näide. ja see, kuidas päras Ronaldo, va edev eesel, sarjas, et vastased mängisid ainult kaitsest lähtuvalt, siis andke andeks, niipalju kui mina tean, siis eelkõige tulebki jalgpallis taga 0-i hoida ja siis võimalusel ise rünnata. või ei?
Basti ist die beste!! 
nüüd siis põhilise juurde - Saksamaa mu arm!! nende avamäng oli lihtsalt imeline. eriti imeliseks muutus see muidugi siis, kui lõpuminutil vahetati sisse minu suurim lemmik Basti!! ja et ta sealt veel tuli-nägi-võitis-värava lõi!!! see oli hetk, kus ma olin sekundi murdosaga diivanilt lamasklevast asendist püsti teleka ees ja karjusin õnnest :D vaene hing on terve hooaja olnud manu-s ja vigastustega maadelnud. ja nüüd tulla nii ja lüüa selline värav koondise avamängus - oivaline, lihtsalt oivaline!!
ma siinkohal mainin aususe mõttes selle ka ära, et kunagi aastal 1992, kui ma jalkat vaatama hakkasin, olin ma tulihingeline Itaalia fänn, (sest kõik mehed olid seal sõnuseletamatult ilusad, eksole) ja ei kannatanud sealt edasi veel kümmekond aastat silmaotsaski Saksamaad, kes mängis oma nõmedalt igavat söödumängu ega lasknud teistel midagi teha. siis vahepeal meeldis mulle Prantsusmaa, kes ehitas mängu tõesti suurepäraselt ja mehed olid ka ilusad ;) nüüdseks on asjad muutunud, meeste asemel on põhjalikum huvi tekkinud mängu enda vastu ja kui enda suur lemmik on veel edukas ka, siis win-win!
nii et minul on kõik õhtud 10.juulini sisustatud. no ok-ok, külla võib ikka tulla ja kõiki mänge ma nagunii ei jaksa vaadata ;) 
Deutschland-Deutschland über alles!!!

teisipäev, 14. juuni 2016

sel aastal

aiapidajal ei lõpe töö kunagi otsa. talvel mõtled, et millal see kevad ükskord tuleb. siis on see käes ja nii kiireks läheb, et kõik jääb nagunii hilja peale. suvel vaatad imetlusega, kuidas kõik vohab või kahjurite poolt nahka pannakse ja sügisel on jälle sama kiirus peal mis kevadelgi - nagunii jääd kõigela hiljaks ja külmad tulevad enne peale, kui kõik tehtud saab. mitte et mul suur aiapidamine on, aga ikkagi, iga aasta sama jama :)
eriti närvi ajab siis, kui avastad, et su tehtud tööst tahavad osa saada ka need, kellega ma oma aiasaadusi teps mitte jagada ei taha - igasugu putukad, toed, mardikad ja muud elukad. ei jäägi muud üle, kui terve hooaja nendega võitlust pidada. seeaasta alustasin nüüd, sest mulle piisas, et lehetäid noore pirni ainukese õiekobara nahka panid ja ploomidel jälle aplalt noori kasve järama asusuid. roosidest ma üldse ei räägi. need kaunitarid juba õitsevad, aga lehed kõrval augulised. segasin gemüse kokku ja lasin pritsiga kõik üle. loodan, et taltuvad, muidu tuleb nõges uuesti kurjaks ajada...
eelmine aasta oli mul kasvuhoones kurkidega täielik ikaldus - mingi nähtamatu pahalane tuli ja muutis järk-järgult kõik kurgi lehed kollaseks ja need otsekui kuivasid varre külge ära. see oli eelmisel hooajal laialdane probleem ja sellele on rohi olemas, aga ma kuulsin sellest liiga hilja. õnneks ema-isa said jaole ja nemad varustasid sügisepoole meid värske kurgiga. pean sel aastal hoolega silma peal. 
nüüd kevadel ostsin esiti 3 kurgi taime. olid teised ilusad. 2 läksid kasvama, üks kuivas lihtsalt ära. kui mullast välja võtsin, polnud ühtki juurt alles (ja alguses need ometigi olid) :/ tegin selle ringi 2 x läbi ja ikka sama seis. nüüd on see koht tühi, sest ma ei julge sinna midagi panna... teise ringi ülejäänud taimed on ilusad. kõikvõimalikke pahalasi mullast ei leidnud. ei teagi, kas olid sipelgad või mis. kurkidega seoses tundus mulle üldse, et muld sai liigrammus. Herr Abikaasa kastis siis tuhaveega üle ja asi läks kohe paremaks. vaatasin just eile, et peaks vist kordama.  ma alati panen kurke mulda järk-järgult, et korraga 100 kg kurke ei tuleks vaid saaks mõnusasti võtta ja sisse teha. 
tomatitaimed on õnneks lihavad ja vohavad. tomatid ilusti küljes. neile rammus ja soe ju meeldib. öökülmadest päästsin nad kevadepoole katteloori ja põleva küünlaga ka ära :) nüüd aga on üks madalam isend endal mõned lehed rulli keeranud. mis see veel on, jälle ei tea ja pean uurima. küllap üle-või alakastmine või kaaliumipuudus. aga mine võta kinni, eksole.
aiale ringi peale tehes nägin, et tulemas on õunu, endiselt 0 ploomi (ok-ok, need pididki ~5. aastal kandma hakkama), tikreid ja sõstraid saab, vaarikasaak tuleb MEELETU!!! (nii juhtub, kui küüliku allapanu vaarikatele järjepanu vedada :P ) sibulapealsed on sel aastal ilusad (eelmine aasta lihtsalt ei kasvanud mul sibul), küüslauk vohab nagu tavaliselt ja suvikõrvits ajab esimest õit lahti :) esimese maasika said lapsed ka eile. herned ei ole veel üles tulnud, nendega jäin lootusetult hiljaks. aga kes ütles, et augustus herneid ei võiks oma peenralt süüa, ah!? rabarberikooku ja -kiselli olen juba ohjeldamatult teinud (ise sellest osa saamata) ja nüüdseks on terve põõsatäis sügavkülma hakitud :) talvel nii hea võtta. 
kui ma nüüd lillepeenrad uuesti üle rohida viitsiks, võiks võrkkiigus natuke mõnuleda küll.
P.S. eile sain Maximast 2 amplit ka 3,5€ eest! vat see oli saak!!

esmaspäev, 13. juuni 2016

maikuune Saaremaa

kuna meile eelmise aasta perereis saartele väga meeldis, siis nagu võimalus uuesti sülle sadas laste esinemise näol Saaremaal, võtsime sellest kohe kinni.
maikuu oli küll hullult tihe ja see ei olnud võistlus (osad näiteks viilisid just seetõttu, et see on lihtsalt esinemine), aga me siiski läksime (14.05.) ja see osutus nii ilusaks reisiks, et ise ka ei usu!
pakkusin kohe Herr Abikaasale välja, et jääme ööseks. otsisin meile toreda Pargimaja appartmendi ilusa olemisega. jäime super rahule ja soovitame soojalt. isegi minu kõrged standardid ei leidnud ühtki viga. see on saavutus, ma ütlen ;) hind oli ka hea. see oli juba puhtalt minu viga, et udupeent ahju tööle panna ei osanud, et hommikuöögiks soe ciabatta oleks olnud. tegime siis pannil. no ja kõigil oli oma tuba! täielik luksus, ma ütlen, sest tavahotellides on lastel selle raha eest heal juhul madrats või nari. meil oli magamistuba, elutuba köök ja vannitoas lõvijalgadel vann kah veel!
meie magamistuba Pargi appartmendis
romantiline köök udupeene pliidiga
pean muidugi ära märkima, et saarlased on nii isamaalised. programmi lõpus olid vist kõigil silmad vees, sest kui su ees võimleb ikka 100 noort ja lõpuks moodustub sini-mus-valge imelise muusika saatel, siis see läheb hinge! ja muidu ka oli nii vahva jälgida, kuidas saare isetegevuslased igaüks omal tasemel kogu hingest esinesid ja pärast külaliste (ehk meie ja veel mõne etteaste) esinemist nautisid. 
sellega oli meeleolu loodud ja võis Kuressaare peale minna. eks päev oli juba pikk olnud, seega suuri plaani ei teinud. mis sa tiba vihmase laupäeva õhtuga ikka teed, kui  kõigil on nälg? ikka sööma. tänu headele uutele sõpradele maandusime itaalia restos La Perla ja ütleme nii, et see oli parim söök, mida ma Saaremaal eales maitsnud olen (või kui aus olla, siis ka Pärnus või Tallinnas või kus iganes Eestis). oh miks, oh miks pole Pärnus itaalia restot? ah, keegi, palun!?! mõnusalt hubane oli seal ka. vein maitses hästi ja lastele leiti kohe tegevust. 
mida mina sõin? võtsime eelroaks mozarella lõigud balsamoco ja tomati ja oliivõliga, siis väikese krevetise kreemsupi ja mereandide pasta. maja vein sobis kõigega ideaalselt. magustoite ei maitsnud. Herr Abikaasa võttis tummise lambasupi ja pasta carbonara. mida lapsed sõid, ma ei mäleta, aga mängus olid kohapeal kanafileest valmistatud nagitsad. need olid head. mis kõrval oli, ei tule üldse praegu meelde. ju tühi pea + tühi kõht + hea vein mängivad siin oma rolli...
meie lapsed on üldse sellised, kelle jaoks on ilus oluline. näitkes hotelli puhul uurisid nad pikalt, et milline see ikka on ja kas on ilus. kui kohale jõudsime, siis silusid nad kardinaid ja ohkasid õndsalt diivanil, et nii ilus on. emasse ;)
Eurovisiooni ootamas :) :)
õhtu lõpetuseks vaatasime oma appartmendis veel Eurosiviooni. sõbrad telefonis kommenteerimas :) me ikka jõudsime lõpuni vaadata, lapsed, kes need kõikse kangemad vaatajad esiti olid, magasid juba 3. loo ajal :D
mina hoidsin Hollandile pöialt. Ukraina üldse ei meeldinud. aga show oli äge, kordame!
emme, võtame, nii ägedad!!!
ta sõi just mu kõrvarõnga ära...
järgmisel päeval ajasime end jalule ja hakkasime tagasi kulgema. plaanivabalt. või noh, plaanis oli tee peal nurmenukke korjata (see oli Karina kindel soov) ja Muhus jaanalinde ja kängurusid vaadata. need elukad seal on ikka pullid loomad! iga kord on vahva. 2 pikka roosat sulge tulid ka meiega kaasa... no ja siis saime viimase autona ilma ooteajata otse praamile. aaa, Liivalt sai pagarite käest jube hääd sooja Muhu leiba ka. praamil siis nosisime seda koos ürdivõiga (mine metsa, läheks praegu selle leiva ja või järele kohe sinna tagasi! nii hea oli!! ärge siis Liivalt teinekord leivata mööda sõitke, eks!)
kokkuvõttes väga mõnus ja vajalik pingelanguse nädalalõpp.
no mis vahid? ja kuhu mu õllepudel jäi, ah?
on ju sellise näoga isakänguru :P

tited kotis, missest et enam hästi ei mahu :) :)
roosa hiiglase puu, missest et sombune ilm

reede, 10. juuni 2016

Pärnumaa laste laulupäev

sõit pilvelaeval
21.05. toimus Kilingi-Nõmme laululaval Pärnumaa laste laulupidu "Sõit pilvelaeval". Liisi Koikson oli puha kohal ja esitas lastega oma lapsepõlvehitti :)

rongkäigus
issi on niiiiii kallis!!

























meie lapsed käisid koos lasteaiaga. kuna rühmas liiga paljud viisi ei pea, siis kohale tuli alla 10 lapse. sellest hoolimata oli väga tore päev, imeilus ilm ja vahva esimene laulupeo kogemus K-dele lauljatena. loodan väga, et 1.klassi lapsi võetakse sügisel ka mudilaskoori, millega koolinoorte laulupeole minnakse!
toimus ikka rongkäik ja puha. vantsisime lastega rongkäigu kaasa ja ütleme nii, et üks väike linnake võib ikka maru pikk olla ... ;) 
lauludevalik oli väga vahva, kõigile meeldis ja pealtvaatajad/kuulajad said mõnuga kaasa lõõritada. vat see oli üks vahva pidu!!

rahvuslik perepilt
(mul ausõna on rahvariideseelik seljas!)

I lõpetamine seljataga

K-d õpetajate Anneli, Birgiti ning Jaanikaga
meie peres on nüüdseks koolieelikud, ei ole enam lasteaialapsi!!
kuna vahepeal on olnud kõike liiga intensiivselt, siis panen nüüd kirja mõningaid mõtteid olnust.
lasteaia lõpupidu toimus 26.05.2016
pidu oli ilus. õpetajad olid pingutanud ja mõelnud päris palju eeskava peale (imestasin kohe). ilm oli kole -
külm ja tuuline. et just see 1 päev pidi selline olema, sellest on väga kahju, aga oli nagu oli. tort tuli massiivne, räägitakse, et olevat hää olnud. mõned endised kasvatajad olid kohal ja üks käis paar päeva enne lastele head kooliteed soovimas koos suuuuure kringliga.
oodati seda õhtupoolikut väga-väga! kui kõik kodused mängukaaslased on koolilapsed, siis on väga oluline olla enam mitte lasteaialaps vaid koolieelik. nüüd on see aeg käes :) :) 
Karita oli lõpupeol rõõmus ja särav, Karina seevastu tõsisem ja mõtlikum. eks silmist ole mõlemal näha, et tähtis päev.
uhke ja rõõmus Karita
mõtlik Karina
meie seltskond vesistas saalis sünkroonselt nutta, vahepeal pidin veel kõne ka pidama. kuidagiviisi läbi uduloori sain hakkama...
K-d harjutasin tordi ees juba koolilaste käehoiakut :D
tänapäeval vist ei ole kombeks lasteaia lõpu puhul lastele pidu korraldada. mäletan, et kui mina laps olin, siis oli küll pidu ja tort ja külalised. ma enda lastele ei tahtnud midagi vähemat. see on ju nende elu kõige tähtsam päev siiani, ikkagi. niisiis olidki mõned vahvad külalised ja suur õhkbatuut, millelt siis kogu õhtu  hüpati ja ennastunustavalt alla lasti. järgmine päev veel takkapihta :D ilus spetstellimusel valmistatud sefiiritort ei kaalunud kuidagi batuuti üles ;) pidu oli igati aus ja võime päeva õnnestunuks ning lasteaia lõpetatuks lugeda.
üks väike pildike sellest ka, mida meie rühm lasteaiale kinkis: 
trips-traps-trulli mängimise laud õues kasutamiseks. ütleme nii, et kogu orgunn ja teostus oli meie pere poolt, sest kellelgi polnud aega aidata (kuigi ma ikka mitmeid nädalaid varem uurisin elu). õnneks üks ema otsis kivikesed ja värvis need lõbusateks putukateks. puupaku valimine-saagimine-vedamine ja puidule pildi ja mängualuse põletamine oli kõik minu töö. 3 õhtut nikerdasin mitu-mitu tundi. vahepeal küll arvasin, et ega sest asja saa, sest ma lihtsalt ei jõua, aga valmis tegin! ise olen rahul :) Herr Abikaasa arvas, et tema poleks saanud valmis, sest selline peennikerdamine pole tema teema. mulle seevastu meeldib.
all-in-all oli meeldejääv päev.
ootame kooli!!