põhimõtteliselt on ikka väga imelik, kui inimene tõuseb vahatahtlikult pühapäeva varahommikul üles ja läheb tee äärde maja ette seisma, et oma mehele lehvitada, kes soomuki rongis Riiga NATO tippkohtumisele vurab... Aga nii ma just tegin, kusjuures üliuhke tunne oli seal seista ja vaadata, kuidas kolonn käänaku tagant lähemale roomas. Ma olen enne ka neid vaatamas käinud, seekord isegi teadsin, milline minu mees on. Isegi pasunat anti mulle :)
Ise veel mõtlesin, et küll on hea olla sõjamehe naine - oleks ju imelik käia nt. rekkamehele või bussijuhile lehvitamas, eksju.
Olen kuulnud rägitavat, et selline kõghe sõja-tunne tuleb, kui need tangi moodi asjad teedel liiguvad, mul küll ei tule, hoopiski soov on neid lähemalt ja seestpoolt näha. Aga eks siin mängib rolli abikaasa-staatus ka vist üsna palju ;)
C.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar