mälutus või miski muu?

Igal pool võib pidevalt kuulda inimesi kaeblevat, et mälu pole ja kõik ununeb pidevalt. üks selline just praegu kirjutab teile ;) mõtlesin, et mis see siis ikkagi on, miks asjad meelest lähevad ja kuidas seda nähtust tegelikult nimetama peaks.

milliseid termineid siis iga päeva kasutatakse, et teada anda millegi unustamisest:
- mälu pole
- läks meelest ära, mis ma sulle just öelda tahtsin
- pea on täitsa laiali otsas
- unustasin
- pea on jalgade nuhtlus
- kuidagi ei tule meelde
- jne

milles aga tegelikult asi on? pakun enamusel juhtudest välja liigse kiirustamise ja tegevuste paljususe - inimene ei keskendu, teeb mitut asja korraga ning ei fikseeri enda jaoks olulisi asju. või polegi need nii olulised? võibolla tõesti. mina püüan end rahustada alati mõttega, et kõike ei jõua meelde jätta. hiljuti rääkisime sõbrannaga ühiselt külastatud kontserdist, mina ei mäletanud, et me koos käisime, tean et käisin, aga kellega, ei mäleta. tema küll teadis, et koos käisime ja et laulja komistas laval. pika meenutamise järgselt tuli ka mulle meelde, et tõesti komistas. samas on see täiesti ebaoluline fakt, aga kellega kus käidud, võiks ju ikka teada.
küllap iga inimene ongi erinev - ühele jäävad laulusõnad ja luuletused hoobilt pähe, teine võib "vageid roose" 100 korda laulda, ikka pole sõnad meeles. üks võib üles lugeda terve nädala menüü iga toidukorra kohta eraldi, teine mitte.

tähelepanu on seega kindlasti üks oluline faktor, miks asjad hiljem ei meenu. tõsisem on asi sel juhul, kui inimene enam ei tea, mida või miks ta teeb või mida ta kellelegi rääkinud on. see juhtub tavaliselt küll eakamate puhul, kui tajun tendentsi probleemi ülekandumisele järjest nooremate poole.
üks hea lahendus on üles kirjutamine. mina näiteks ei üritagi meeles pidada, mis päeval või kellaajal kuhugi minema pean või mida poest vaja oli. niigi on palju asju, mida tarvis peast teada. on veider, kui klientidega suheldes nad ütlevad, et "mul jääb meelde." imestan iga kord. tavaliselt kinnitub mu kahtlus, et ei jäänud, ikka helistavad tagasi ja küsivad üle (millegipärast valdab mind pea iga kord selline parastamise tunne, et haa! ei ole teil midagi parem mälu, kui mul)
olen veel täheldanud, et pinged ja probleemid takistavad meenutamist. mul on küll nii, et hiljem on pingelisel perioodil toimunu täiesti hägune. õnneks olulisi kohtumisi pole unustanud. küll aga olen väga patune nii mõnegi sõbra suhtes, kelle olulised elusündumised olen unustanud. siinkohal tahaksin vabandada. seda lubada, et rohkem nii ei juhtu, paraku ei saa :(

minu nipid: ütle endale mõttes, et jäta see meelde või tee mingi liigutus (a la sõlm rätikusse), mille järgi hiljem meenutada saab. hästi toimib veel uuesti teekonna läbi mõtlemine, kui poole sammu pealt on peast kadunud edastatav sõnum.

aga tegelikult on inimesed ikkagi erinevad, palju on treenitav ja arendatav, aga kõik ei suuda ikka poolelijäänud lauset 15 min pärast sama koha pealt jätkata, kui teda millegi muuga häiritud on.