Venemaa naabriks olemisest

olen püüdnud Gruusias toimuvat vältida, see tundub kuidagi kõik liiga õudu tekitav. oma eksistentsi pärast ma just sageli hirmu ei tunne, kuid praegu ma kardan. tõsiselt, oma elu ja turvalisuse pärast. see kõik on liiga reaalne.
toimunud on nii palju, et eilseks jõudsin punkti, kus uudiseid enam ei vaadanud - paha hakkas.
minu seisukoht on, et pole vaja torkida herilasepesa, kui sa nende vastu allergiline oled. ma saab aru, et grusiinid on keevalise verega, kuid igalühel meist peaks (ja eriti nende liidritel) olema niipalju arvutamisoskust, et kui tanke ja armee koosseisu üle lugeda ning võrrelda vaenlase omaga, siis saad aru, kes ülekaalus on... 10:1000-le ei ole just tore võrdlus. see on nagu oma rahva meeleda surma viimine. ja siis tunnistab veel nende president, et jah, meie alustasime. ajulagedus mu meelest :(
teine teema, mis mind endast välja viis, oli Eesti-Läti-Leedu-Poola presidentide sõit Gruusiasse. miks? mida sellega saavutatakse? toetuse näitamiseks, hea küll. seda saab ka muud moodi teha. võtnuks nad vähemalt Saksamaa või brittide tähtsad ametnikud kaasa. me oleme oma asukohaga samavõrd ohustatud, kui ükskõik milline Venemaa naaberriik ja nad võivad iga hetk tulla. kas me tahame, et Eestimaa purustatakse selle hinnaga, et mõni teine riik terveks jääks. mina ei taha seda kindlasti mitte. see on täpselt sama hea, kui hullunud karu käest minna päästma sõpra ja ise ka surma saada.
on loomulikult õige, et arglikult ei tohi käituda ükski riik, kui kedagi teist okupeeritakse. samas ei pea väike, just alles normaalsele elujärjele jõudmas Eesti, kangelaslikult välja astuma. konfliktides katsutakse ikka tugevamaid liitlasi ka enda poolele meelitada enne, kui rusikatega vehkimiseks läheb, või mis?

aga üht ma ütlen, kui Eestis midagi juhtuma peaks hakkama, siis mina jään siia. mehe püss mul on, mõnele ikka pihta saan. kodu peab ju kaitsma, mitte võitluseta alla andma. ei vaata ma hea pilguga neile, kes lahkusid toona ega ka neile, kes praegu vehkat teeksid. võidelda tuleb, rahvas! kodumaal saab ka ellu jääda, hoida tuleb end eemale suurematest linnadeks, sõjaväe- ja riigiobjektidest. kuskil kesk-eesti metsas on võimalus terveks jääda suht suur.

ja ikkagi on väga jube, et aastal 2008 tuleb mõelda reaalselt olukorrale, kui juhtub. kuhu ja kelle juurde minna, kuidas tegutseda, kellele helistada...

loodan, et see reaalsus ei saabu kunagi enam.