kerin mina end parasjagu voodisse kerra, võtan raamatu kätte ja asun lugema, kui minu voodis keegi haigutab! mida asja?? suht kõhe tunne tuli hetkeks, siis sai mõistus aru, et see on seina taga asuv naabrimees, kes end unele sätib - brrrrr - vastik-vastik-vastik!!! ma magan põhimõtteliselt maabrimehega koos, sest paneelikate seinad on nii õhukesed... eile tuli mees lapsi magama panemast ja rääkis, et oli just osalenud teiste naabrite vaidluses, mis leidis aset meie laste magamistoas siis. no tehniliselt võttes küll nende köögis, aga jutt oli kuulda nagu peo peal. hea, et lapsed üldse uinusid.
korrusmajade rõõmud, võib selle kohta öelda :( nagu ma olen kuulnud, siis tänapäevased ehituskunsti imed ei ole mingil määral heli- ja lõhnakindlamad, kui veneaegsed ehitised (ma võin iga õhtu täie kindlusega väita, mida mu alumised naabrid täna sõid - tõmbekorsten, ju nõu!). räägitakse juhtumistes, kus kätega tüli käigus on üks osapool maandunud naabri korteris ja seintest paistab valgus.
kujutan ette, ei inimene, kes on kogu elu korteris elanud, et saa aru, millest ma räägin, sest tema lihtsalt ei kuule neid hääli ega taju enam midagi, kuna see on nii loomulik. mina aga, eramajast pärit plikana, ei suuda kuidagi harjuda. Pärnus on meil ju ka korter, aga seal ainult 4 naabrit, kellest 1 peakohal ja teised kaugemal üle koridori, nii et nende jutud-lõhnad meid ei häiri. üleval trampimine segab küll hirmsasti, aga vähemalt ei kuulu ma nende igapäevaellu.
unistan jälle majarõõmudest-muredest, see on ikka läbi ja lõhki oma :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar