... enne kui tüdrukud aru said, et tolmuimeja ei ole mingi koletis, kes nad kohe sisse imeb või alla ajab. oh seda jänku südant küll!
kui nad päris väikesed olid, siis selle masima käivitamine muutis lapsed võbisevateks haavalehtedeks - kartsid jubedalt. nii tuli see koletis kapist välja ainult õueune ajal. peretuttav aga rääkis, et tema võtab vabalt oma 3-kuuse magava lapse voodi alt tolmu ja ükski närv ei liigu :S veidi suuremaks saades oli Karita nõus selle riistapuuga tutvust tegema küll, aga ainult siis, kui too häält ei teinud ja paigal püsis. Karina tagurdas käpuli igaks juhuks teise tuppa. seega jätkus ajajärk, kus tolmu sai imeda ainult siis, kui lapsed issiga õues olid :( kui Vastseliina kolisime tuli paratamatult tolmutama hakata ka siis, kui lapsed toas. välja nägi see nii: mina võtsin koletise kapist välja, suundusin elutuppa, mille peale lapsed kabuhirmus issile sülle ronisid, täiest kõrist kisades teada andsid, et see elukas neile mitte üks teps ei meeldi ja tuleb kohe meie magamistuppa kinnise ukse taha peitu minna. mina siis tegin elu kiiremaid liigutusi, et hullumeelne nutt ja masina ulgumine lõpeksid. edasi tekkis aeg, kus magamistoa kinnise ukse tagant hakkas kuulduma kilkeid - hirm hakkas vähenema, julgeti juba voodi peal möllata, kui uks turvaliselt kinni oli ja jube elukas teiselpool seda. paar kuud tagasi juhtus ime ja uks avanes - Karita otsustas vaatama tulla, et kuidas see masssin emmet ära ei söö. vaatas korra ja põgenes. järgmisel korral oli nii vapper ka Karina. eel paaril korral on nad nii tegijad olnud, et istuvad diivanil või lasevad enda jalge ees vaipa puhastada. ja üleeile juhtus see, mis ammu juba juhtuma oleks pidanud - sain endale kaks väikest abilist :) tõestus on ka:
1 kommentaar:
Novat, sinu lapsed kardavad (või kartsid) tolmuimejat, a minu omadele piisab ka 3-päevasest pimedast kutsikast, et nad värisedes minu selja taha poeksid. Igaühel omad hirmud.
A nii tore, et nüüd saad jalad seinale visata, kui duo elamise puhtaks tõmbab.
Postita kommentaar