mu lapsukesed on suureks kasvanud

kuidagi väga äkitse, pean mainima.

esiteks muidugi on seda palja silmagagi näha - osad jalanõud on paar nädalaga täiesti väikesteks jäänud ja mõned püksid üleöö kukekateks saanud. mütse olin sunnitud suuremaks heegeldama, kuna need istusid ainult peanupu otsas. kodanik isa väitis eile, et ta pidi kiiku kohandama, sest üks plika ei suuda oma peput sinna peale enam vinnata. kaalunumber seda küll ei kinnita, aga tõesti, kehakuju on muutumises neil küll. 

teiseks on kasvamist märgata sellest, et suudetakse koos mängida lausa pool tundi, kus kellegi sekkumist vaja pole ja meid otsima ka ei tulda. täna näiteks tegin terve lõunasöögi valmis, kuniks nemad omavahel mängisid (ei teinud pätti isegi!), pidin lausa ise lapsi sööma minema kutsuma :) 

kolmandaks söödi täna ära terve kausitäis tatraputru. viimase 2,2 aasta jooksul on see välistatud olnud - neile lihtsalt ei maitsenud. ju on areng sealmaal, kus ollakse valmis midagi uut proovima (ma pole viimased pool aastat seda putru teinud ka, sest nad juba lõhna peale väljusid endast. mis ma siis ikka topin, eks!). mul endal oli see muide lapsepõlve lemmik, nüüd on nii hea, et jälle teha saan. mees ka ei taha eriti muidu...

mõistust on ka juurde tulnud - kiigul hoogu oskavad mõlemad juba umbes kuu jagu aega teha (Karina ei viitsi tavaliselt). värvid on suht kinnistunud. paberile tuleb vahel midagi päikese moodi :D täislause on igapäev! sh meie käsutamine. pättused muutuvad järjest sihipärasemaks (st nad vaatavad, kuidas ma reageerin, ikka uuesti ja uuesti :S), samas saab nendega näiteks tänava peal ratastega sõita, sest nad saavad aru, et peab tee ääres ja minu lähedal olema. ühesõnaga argumenteerimine ja põhjus-tagajärg seosed on arusaadavad :) päevad ei ole loomulikult vennad, aga headel päevadel on see nii.

kasvamise negatiivse poole pealt: on tekkinud võõrastamine (mida pole üldse olnud varem) ja hirmud (lendavad putukad, traktorid, müra, koerad). esimene on lausa naljakas, sest suht harjumatu on, kui laps vanaema lähenedes mu külje klammerdub, pead raputama ja kiljuma hakkab, et ei taha tema sülle. võõramatest inimestest rääkimata. kui neid ei torgita, siis läheb see kiiremini üle. Sum-summidest ei hakka ma üldse rääkima, sest hüsteeria, mis mingi kärbse/parmu/sääse autosselendamisel tekib, on kirjeldamatu. kusjuures mesilase käest nõelata nad saanud pole, hullumeelses sääsemeres me ka pole olnud, paar valusamat nähvakat parmult on vast saanud... loodan lihtsalt, et see läheb varsti üle, sest ma ka ei suuda alati tiivulisi olevusi autost kätte saada ühe hetkega. koertega on veider seis - iseenesest neid ei kardeta, tahetakse isegi pai teha, aga maal oma koeri kardavad nagu tuld. mõned mõttes ma saan aru ka: kui mulle läheneks endast suurem elukas, kes intensiivselt sabaga vehiks ja meetrise keelega üle näo tõmmata tahaks, siis oleks suht vastik küll. samas ukse pealt on mõlemad mehed koeri narrima ja uljalt Sessu-Sessu hüüdma :P

ju kõik eelnev ikka päikese, maasikate ja suve kaela ajada tuleb ;)

head võidupüha/jaanipäeva!

ehk in vino veritas

jaanikule kohaselt teeks väikestviisi veinijuttu, kuna delfis üks tegelane nagunii selle püha joomatalguteks tituleeris...

meie peres tegelikult see üldse mitte nii pole. üleeelmisel aastal tegime imeilusa ilmaga vorste ja liha väljasurnud linnas (ehk siis oma hoovis). napsu ei võtnud. eelmisel aastal olime heade sõprade juures maal mõned tunnid. möödus mõne õlle saatel, mille Abikaasa manustas. sel aastal grillisime oma liha lõuna ajal valmis, sest nagu teada, on Eestimaa ilm jaaniku paiku just kõige heitlikum. panime juba nahka kah! nüüd siis istume veiniklaasi taga toas ja vaatame noort Anne Veskit (ja kõiki teisi eesti staare)  :)

aga veinidest olen juba pikemat aega tahtnud kirjutada. teeme ühe asja kohe selgeks, eks! vein ei ole magus jook, millel natuke veini maitse küljes on. vein on ikka kuiv ja täidlane, ühesõnaga selline märjuke, mille lonksu järgselt teeb suu pudelilt veinikorgi tõmbamise häält. muud jooki ma eriti viimasel ajal manustanud polegi (see kõlas nüüd nii, nagu ma iga õhtu jooks, aga see ei ole kohe üldse nii. "tervitused" siinkohal Kertu Rakkele, kes väidab, et ennelõunane koks on imiku juuresolekul normaalne ja autoga sõitmine keskmises joobes vabandatav - no mida juttu! uskumatu möla! piinlik, võiks öelda. kurb, et sellised väidetavalt inteligentsed emad olemas on ). 

veinisoolikas tuleb vist aastatega. noorena ei mäleta end küll miskit punast klaasi käes hoidmas. veinimaailma juhatas teed mulle hea kolleeg Piret (tervitused!), kellel kunagi külas käies üht ülihead kuiva punast veini maitsesime. pudelil oli öökull, aga nime ei mäleta (kõlas nagu Mystique  vms.). leidsin selle ükspäev poeriiulilt üles ka, aga millegipärast ei ostnud. paari aasta eest sõbrantsi juures jõime Titarellit, sealt see armastus alguse saigi. proovisin igasuguseid, aga ikka cabernet sauvignon on põhiliseks lemmikuks saanud. merlot on ka hea, eriti shiraz'i seguna. nüüd aga leidsin täiesti juhuslikult uue lemmiku - viinamarjasordi järgi - zinfandel. jube hea, ausõna! selline veidi pehmem, mitte eriti pika järelmaitsega, aga ikka täidlane, kuiv; lõhnab ploomi ja kirsi järele, tunda on vaarika, mustsõstarde ja vürtside maitset. jube hea, ausõna!!! soovitan soojalt!

keegi kunagi ütles Vikerraadios veiniteemalises saates, et kui sa juba veinisõber oled, siis tagasiteed odavate veinide juurde pole, sest maitse vahe on niivõrd suur. õigust räägivad. meie herr Abikaasaga oleme jõudnud ~8 € veinideni. alustasime siis 4€-st vist. ja tõesti-tõesti, ükskord ostsin mingit odavamat ja no ei ole see, lihtsalt ei ole. 

tervitusi Jürtolt, Kreidiraadiost: "Ega see, kes joob terve pudeli veini üksi ära, ei ole veel veinisõber, vaid JOODIK!"
häid pühi kõigile teile!!

Raba-raba-raba-raba-ROCK!!!

mõned märksõnad:

• singer-vinger ja metsatöll (hea on vaadata, kui rahvas ja esinejad oma koostoimet niiväga naudivad!)
• winny puhh ja rock-hotel (ekstaklass, eksole!)
• vihm ja pori (reede)
• päike ja pidu (laupäev)
• rumm (mulle) ja kõik muud maailma joogid (herr Abikaasale)
• lõputu ootamine (sest parkla asub nüüd ca 3 km kaugusel festarialast ja mõne jama bändi korral ei viitsi sinna vantsida, nagu vanasti teha sai)
• lõputu kõndimine (vt. eelmine punkt)
• väga katki jalad (vt. eelmine punkt. hetkel ligunen jalgupidi külma vee kausis - mõnus!)

hetekl on tunne, nagu oleks minust ratas üle sõitnud. ah õige, sõitiski! nimelt üks ennast täiesti ületõmmanud tegelane sõitis mulle ilma mingi kavatsuseta pidurdada tagant otsa. täpselt kümnesse :( loomulikult sai jälle suurima löögi  mu vasak jalg... hetkel näeb ta selline sinisekirju välja, verisest käest ma ei hakka parem üldse rääkima. teksade peal on kummi jalg ja puha, nii et suht kõva pauk oli ikka. tüüp ise maandus peaga asfaldil, jäi sinna silmad pärani-pupillid suured lamama, ühtki häält ei teinud. alkohol see küll polnud. mina lonkasin edasi, sest jube valus oli ikka. kui tagasi tulin, oli ta igatahes kadunud. kahju, oleks tahtnud ühe tutaka talle anda.

ja ma ei suuda ära kiita meie suurepärast mahtuniversaali, mis hõlpsasti muutub matkaautoks, kuhu saab suure madratsi sisse panna. sel ajal kui muu rahvas pärast vettindmärga reedet telki veeloiku magama sättis, jalutasime meie autosse, riputasime porikoorma all ägavad hilbud kuivama ja pugesime looduse eest ära peitu oma suurepärasesse voodisse :) lihtsalt nii mõnus oli teki sisse kerra tõmmata tuul õues ulgumas ja sääsed vihaselt väljas urisemas. nii võib teinekordki kuhugi sõita.

K-d olid maavanaemaga igati happy, riidu ega igatsust polevatki olnud. nad on meil ikka ühed tibulinnud küll!!

oma aia maasikad :D

ära siin pildista midagi, me sööme nagunii kõik ülehelikiirusel ära!

et siis:
12.06. - esimesed maasikad oma peenralt
04.06. - esimesed kurgid oma kasvuhoonest
esimesi tomateid pakun 27.06. (isa sünnipäevaks ikka tavaliselt mõni tuleb)

eelmise postituse illustratsioon ka. kahjuks on limpa mahlapulk tekitanud lööbe nii meie lastele kui ka sugulaste omadele...

uued asjad K-de repertuaaris

tänase seisuga on K-d 2 a 2 k 2 p vanad ja on mitu asja, mida ajalooraamatusse kirja panna:

• kui Karitale hoog sisse lükata, siis ta teeb ise kiigule hoogu! ikka kohe päris õigest - jalad + kehatöö. ma ei tea, kas see on mingi saavutus, aga mu enda arvates suht varakult sai asjale pihta :) Karina liigutab ka jalgu õigesti, aga keha ei kalluta veel. 
• lapsed sõid täna esimest korda ise oma käes hoides pulgajäätist. õigupoolest oli see küll mahlapulk, aga vahet pole. jah, alles nüüd juhtus see! sest emme ei kannata läbu, kleepivaid käsi ja musti riideid. nüüd aga olime terve päeva ära trööbanud ühtede riietega, hirmus jätsi isu oli peal ja nii ma lubasingi. minskit hullu polnud, ainult korra tilkus peale. ise olid ilmatu uhked ja kohe nagu veidi pikemaks kasvasid selle limpsimise ajaga ;)
• potiteemaga on suht hästi - mähkmevabadus, kui magamise aeg välja arvata (vahel saan pärast und kuivalt mähku kätte ka). õnnetusi ikka juhtub, aga nr. 1 ikka naljalt püksi enam ei tule. tänu rannailmadele on nad nüüd ise ka hakanud pükse alla tõmbama ja ise omi asju ajama. Karina pühib alati ise, kui ma võimaluse annan.
• rattaga sõidavad nagu profid, enam lükkama ei pea. kui kuhugi kinni jäävad, saavad ise end edasi aidatud. rattad toovad kuuri ise ära ka :)

mere lapsed

tervitusi põrgukatlast! (loe: suvepealinnast, kus suvi on täies hoos)

sel korral saabus see suvi ikka eriti suure hooga. väga eestlaslikult, peab mainima - algul ei saa vedama, pärast pidama. herr Abikaasa arvas paar nädalat tagasi, et tema peab ikka uuesti jopega käima hakkama, sest nii külm oli. nüüd siis hoopis vastupidi. saigi kohustuslik ilmajutt kirja ;)

asjast ka: kuna suur suvi on käes ja veel suurem lainetega "vann" ootab kodust kiviviske kaugusel, siis sinna me nüüd igal õhtupoolikul ka tüürime - merre ühesõnaga. mina muidugi arvasin, et ega merevesi nii kiirelt soojene, aga eksisin. kuna meil käisid kauged külalised Valgamaalt - samavanad kaksikud + nende emps - ja avaldasid soovi mere äärde minna, siis saigi mindud. ja oh seda rõõmu, mis 8-s väikeses silmas säras, kui too meri paistma hakkas! isegi omavahel asjatasid ja ajasid veidi salajuttu (seda nii toas kui väljas). selle üle on eriti hea meel, sest muidu meie omad lihtsalt jälgivad teiste tegevust nagu soolasambad. ju vanus on sealmaal, kus ise ka suhtlusesse asutakse teiste ilmakodanikega. mere ääres oleme tõestanud veel seda, et mingit veekartust pole (eile jalutasime neile rinnuni vette), nad ON hääljuhitavad ja jonn käib peal ainult toas. 

eks veidi hirm oli ka toppeltkoguse laste ees. ses mõttes, et kuidas teised võõras kohas magama jäävad ja kuidas meie omad selle vastu võtavad, et keegi veel häälitseb lisaks emme unelaulule. aga polnud hullu miskit, alla poole tunniga saime vaikuse majja :) riiuks ja ei kiskunud, ainult Karina oma jonnihooga ehmatas vaese Helena päris ära... muidu oli kõik väga vinks-vonks ja ootame H-sid emme-issiga jälle külla!!

nelikud, joondu-valvel-vette jooks!