uus hooaeg algas eile. vaatasin ja nutsin. selliste perede puhul lihtsalt pole võimalik säilitada nö kalki sotsiaaltöötaja südant. kui I hooaeg algas, mõtlesin, et ma ei asu seda vaatama, aga saade osutus mõistlikumaks, kui Kanal 2-st tavapäraselt oodata võiks. ma ei ole just Võsareportri, Krimi või Ärapanija fänn, eksole.
aga eile, oh see on üle igasuguse mõistuse tegelikult, et lapsed Eestimaal niimoodi elama peavad! näljas, ma mõtlen.
loomulikult on igal purunenud perekonnal kaks lugu - ema ja isa oma siis. eilses saates oli kirjeldatud isa seisukoht. ema lugu me pole kuulnud, seda teavad arvatavasti ainult kohalikud ja teised pereliikmed. ju emal on mingid psüühilised probleemid ka. ma eriti ei kujuta muidu ette, et sa astud lihtsalt välja ja üldse ei huvita. vahete-vahel ta ju ikka virvendab seal, mõistuse juures inimene häbeneks silmad peast ja kaoks jäädavalt. inimesed on kohutavad, eksole. selge on see, et kõik on väga haiget saanud ja kannatajateks on lapsed. tabasin end mõttelt, et sellele perele oleks isegi parem, kui ema oleks surnud, siis poleks asjatuid lootusi, kõik saaksid eluga edasi minna, paratamatusega leppida ja riik aitaks rahaliselt toitjakaotuspensioniga. nüüd on välja mõistetud elatisraha emalt, aga seda ei tule. seadus peaks ikka olema selline, et kui mõistetakse välja, aga raha ei maksta, siis riik peaks ise maksma ning seejärel võlgnikult ise summa välja nõudma.
mis minu sotsiaaltöötaja hinge kõige rohkem kriipis, oli asjaolu, et pereisa sõnul toimetab ta 84€ kuus, et perele toit lauale panna. uskumatu, eks! peres on 5 inimest. ise nägi mees küll veidi alatoitunud välja. 84€ on 1314,6 krooni. meie pere keskmine toidukorv on 20€, aga ma käin poes ~10 x kuus. Et siis umbes 200€ kuus kulub meil toidule, mis on 3130 krooni. ja meil on 2 täiskasvanut ja 2 2-aastast last (kes ei söö just väga muljetavaldavaid koguseid). aga tolles peres oli 1 täiskasvanu, 2 kooliealist poisslast ja 2 väiksemat tüdrukut. kasvaval poisil on aga teadupärast palju suurem toiduvajadus, kui meil. oma aiamaad ei paistnud neil ka olevat. sügisepoole leevendab veidi kindlasti metsaandide korjamise võimalus ja head tuttavad, kellel koduaias üht-teist kasvab, aga kuidas nad ülejäänud aasta majandavad, ei kujuta ma ette.
veel tekkis mul küsimus, et miks vald ei aita rohkem. tõenäoliselt on Palamusel piisavalt nukras seisukorras peresid, kes kõik abi vajavad, aga ikkagi, lasta lastel elada nälja piiril, jube! saate käigus aidati pere üsna palju. lisaks remondile said nad toiduabi, riideid, mööblit, mänguasju, jäätist. see kõik aga tundus lastele ebaoluline, sest iga saate tegemisel osalev naine oli koheselt tüdrukutele ema eest. läheduse ja armastuse puudus oli lihtsalt nii suur... ja seda vaadates lihtsalt hakkasid pisarad voolama. eelmistes saadetes oli mõnel perel köögi asemel auk või toa asemel muldpõrand, aga seal oli vähemalt ema, kes oma lapsi armastas. siin polnudki korteris midagi niiväga viga, aga mu meelest oli olukord kordades hullem.
lootus, et see ema koju tagasi tuleb, on tühine, aga võimalus, et saate abil pere olukord paraneb, on suur. võibolla leiab pere isegi asendusema.
hull lugu on aga see, et selliseid või veelgi hullemaid lugusid on liiga palju veel...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar