küll see otsustamine on raske :( muudkui kaalu ja vaagi üht- või teistpidi, ikka on selline nokk kinni-saba lahti tunne...
teemaks on ikka oma maja ost. lubasin ükskord põhjalikumalt seda teemat lahata, nii et siit see tuleb:
ma olen viimased 1,5 aastat pidevalt jälginud Pärnumaa kinnisvaraturgu maja soetamise pilguga. Pärnu linna ja ~20 km raadiust. kuna me ise suuremat sorti ehitajad pole, siis vaatasin selliseid maju, kus katus-aknad vahetatud oleks ja seest ka just sealaut vastu ei vaataks. nende hinnad on müstilised, isegi seest täiesti kohutavas seisus maja eest tahetakse ebanormaalseid summasid :S
kohe alguses jõudsin järeldusele, et tõenäosus oma maja ostuks laenu saada on nullilähedane, kui meil pole lisatagatist (ja meil pole seda tõesti sõrmenipsutuse peale kuskilt võtta. praegune elukoht pole meie oma, kuigi üüri maksma ei pea). kinnisvara hinnad on endiselt väga kõrged, eriti kui silmas pidada tavalise eestlase tavapärast palgataset. Tallinn ja välismaal töötajad jätan siit välja, eksole. Pärnu mõistes on mul naise kohta normaalne palk vist. laenunõustamisel mõtlesin pidevalt, et kuidas mõned aastad tagasi neid 2-3-miljonilisi laene anti?! või pigem võeti. ega kedagi ei saa keelata, isegi neid mitte, kes kaugemale tänasest peävast ei mõtle. ühesõnaga - kinnisvara-palga suhe on paremaks läinud, aga väga paljudele ettepoole mõtlevatele tavakodanikele ikka kättesaamatus kauguses. eelpool mainitud tingimustele vastav maja maksab Pärnu kandis nii palju, et sellist laenu ei saaks me isegi siis, kui samalaadne tagatiseks oleks panna.
kui see tee sai läbi käidud, siis jõudsin pankrotivarade juurde. liiga paljud pered on just tolle uisapäisa laenamise pärast oma kodudest nüüd ilma jäämas - neile on välja kuulutud pankrot. pank müüb maju madalama hinnaga. ja ka sellise hinnaga ei saa müüdud, sest potensiaalsed ostjad, nagu meie, ei saa täna piisavalt laenu... ja hind muudkui kukub, kuni ükspäev keegi siiski ostab. ost toimub enampakkumise korras, mis on veel üks jama värk. kunagi ei või ju kindel olla, et tuba sel päeval soovijaid paksult täis pole, kuigi eelmisel korral ei tahtnud objekti keegi.
kui too pankrotivarade turg mulle avanes, alustasime majade läbikammimist. ma ei suuda enam kokku lugeda, palju me neid vaadanud oleme, aga see arv jääb 10 ja 20 vahele... ütleme nii, et pildi pealt on alati kõik PALJU kenam. sisse astudes tahtsin enamikest ruttu välja tagurdada, mõnest ka jooksuga. sellest ma parem üldse rääkima ei hakka, kuivõrd mõtetud on Pärnu maaklerid. ükskõik, kellega kontakti võtad, ikka on tunne, et ma segan ja müük on viimane asi, mis teda huvitaks! kuni viimaks, tuli maja ja inimene, kes inimväärselt käitus ja kenasti nõus oli objekti näitama, infot andma (pankrotivara puhul ju omaniku käesti midagi küsida pole mõtet, sest kes ikka tahab vägisi oma maja müügile kaasa aidata).
Majal on tõesti jumet, hind on suht normaalne ja koht on kaunis. kinnistu on suur, tee on lähedal, kuid müra õue ei tule. ikka talukoht kohe :) Pärnust 20 km. teha muidugi on ka, maja juures vähem, kõrvalhoonete juures oi-oi kui palju!
hetkel on to-do list selline:
- majale uued aknad (~20000€)
- ahi-pliit sisse ehitada (~4000€)
- üks renoveerimata tuba kunagi lähitulevikus elamiskõlbulikuks teha (teadmata summa raha)
- II korrus praeguse pööningu näol välja ehitada (nii umbes pensionipõlves vist. vaja treppi, põrandat-seinu-lage - kõike ühesõnaga)
ja nüüd ülejäänu:
- 111-aastase aida katus maha võtta, palgid paigale tagasi seada, uus katus panna - täielik taastamine ühesõnaga
- kõrvalhoone katuse parandamine, veel parem kui uue panemine (pinda on seal umbes miljon :S)
- kõrvalhoones veel vahelae parandus
- seina sirgeks ajamine
- saunaruumine renoveerimine
- vee hoonesse uuesti sisse toomine
- elektri majast kõrvalhoonesse vedamine
- jne. pigem on vaja katused ja konstruktsioon kindlustada, et edasi ei laguneks. kui jaksu pole, siis võivad nad ju niisama seista praegu.
- telliskiviseintel ja köetava lagunenud klaaskasvuhoone lammutamine
- õueala läbitavaks muutmine (praegu pole keegi 6 a hooldanud)
- TEE LÄBITAVAKS MUUTMINE (200m)
- lisaks vee vana viljapuuaia korda säädmine või uute põõsaste-puudega asendamine
- põllumaa tekitamine maasikate ja muude aiasaaduste jaoks (kes siis maal elades ikka poest ostab!)
- uue kasvuhoone ehitus
rahulolev olen ikka ka, aga hirm on suur. ma pole ju kunagi pidanud eriti oma heaolu pärast muretsema, sisuliselt on mul olnud 30 a lapsepõlve heade vanemate abil. majaost on aga puhtalt meie pere asi, see pole vanemate toetusele rida. teine teema on veel tugivõrgustiku puudumine s.t. meil pole õdesid-vendi, kes aitaks mingid suuremad asjad hoogtööpäevaku korras ära teha (no mingi asja lammutus näiteks), peame kõik kahekesi tegema. nõu pole ka eriti kelleltki küsida, kes väga pädev oleks. isa ja äi muidugi teavad palju, kuid kaasaegsetest materjalidest mitte niiväga.
see otsuse vastuvõtmine on nii krdi raske.
jutt sai pikk ja rohkem endale suunatud, aga eks see mu päevaraamat olegi siin ;) andke hääd nõu, kui on, eks!
3 kommentaari:
Oo, te olete leidnud "oma maja"? Vägev värk:))) Palju õnne!!!
A mis puutub sellesse tundesse, et kõike on vaja kohe ja korraga, siis....unusta ära. Tegelikult ka. Selle nimekirja teist poolt sa ei jõua lihtsalt täita kohe ja pole ka vaja.
Seal on vanad kõrvalhooned? Nendega on põhiline reegel see, et ära remondi üle. Kui katus peab, siis ära torma vahetama, kuigi näeb võibolla kole välja (juhul kui sa just miljonär pole). Kui katus on korras, siis sisemise toimetamisega pole eriti kiiret.
Saun? No kui sa oled saunainimene, siis on küll kiire, a kui pole, siis külaliste ees uhkeldamiseks pole ju vaja kiirustada.
Teed on sul küll jah kohe vaja, see on ka sellest loetelust mumeelest kõige põletavam koht.
Vanu õunapuid ja põõsaid ei pea ju kohe algatuseks välja juurima, vaid õpi neid noorendama (pole eriline kosmoseteadus), kannavad veel aastaid rahulikult, ise saad samal ajal järkjärgult neid välja vahetada. Kah rahakotisõbralikum.
Kasvuhoone ja kardulamaa - no ei põle see värk. OK, tore on küll peenralt oma vilju noppida, a esialgu piisab ka pisikesest peenrakesest ju. Sa ju ei hakka tegelikult miskiks maainimeseks, vaid käid nagunii iga päev linnas tööl ja poes ka.
Kui te need tööd-tegemised nüüd kenasti 5-7 aasta vahel ära jagate, siis pole ju midagi katki :)
Maakoht koos kõrvalhoonete ja viljapuuaiaga on tegelikult elutöö, see pole 600m2 muruga linnakrunt.
Kui aura on hea (ja seda tunned oma ihurakkudega), päike käib õigetpidi ja talvel liiga suur oht pole lumevangis istuda... - millal siis veel kui mitte praegu.
Lisaks ma usun, et Pärnu külje all olevasse kohta investeeritud euro ei kaota iial oma väärtust.
Tänan, daamid, heade ergutussõnade eest! Tunne on tõesti õige, aga hirm halvab ka.
Kristina, me olemegi esialgu plaani võtnud küttekehad ja aknad, hulk heakorratöid selleks suvehooajaks. Ja kõrvalhoonete katused peab veekindlaks tegema. Uutest hetkel ei mõtle.
Kui muidugi õnnestub maja omandada. Saun pole meie teema, puud-põõsad mõtlesingi esialgu hõredamaks lõigata ja paar vagu sisse vedada peotäie rohelise tarvis.
Põrgukiz, peamiselt laste tõttu me maale tahamegi. Ise oleme toreda vaba lapsepõlve tulem ja soovime seda oma lastele ka. Kool 500m koos bussipeatusega hoovist mõõdetuna ja lasteaed 1,5 km, aga sinna nad üksi nagunii ei lähe. Sinu blogi ma loen kogu aeg ja muudkui imestan, kui tublid te olete! See raha teema on üks paha asi jah...
Mullamaia, Pärnulähedane kinnistu on vist tõesti igal ajal hea ost. Ja aura on hea, rahu tuli südamesse, kui õuele astusin :) Via Balticani on 200m, see on piisavalt vähe, mu meelest. Vajadusel annab isegi käsitsi kaevata.
Ponnistame edasi ;)
Postita kommentaar