laupäev, 3. märts 2012

K-de esimene kord päris-teatris

tulime just Pärnu Endla teatri lasteetenduselt "Kolm põrsakest ja hea hunt".
...
püüdsin just mitu minutit välja mõelda mõnda positiivset lauset, aga ei tule. no ok, laulud olid ainuke vahva asi selle etenduse juures. aga need tulid ka lindilt. liiga kõvasti lisaks kõigele. tuul puhus pähe, suht jahe saal. sisu oli nii igav, et Karita hakkas poole pealt rääkima, et lähme ära koju. kusjuures hundi ilmumine ei äratanud seekord mingeid emotsioone (mida ma ise kõige rohkem kartsin kodus). huvitav, kas näitlejal pole igav 2 x 25 min. laval end väristada ja keksida, et külm on? jube kahju, et lastele mõeldud etenduses polnud üldse väikelapsele sobilikku armsust. polnud tantse, mis laste silmad särama pannuks ega muud vahvat atribuutikat :( ma olen nii pettunud praegu, et hakkan vist kohe Nukuteatrisse pileteid otsima. nende etendusi kiidetakse meie tutvuskonna poolt küll ülivõrdes ja lapsed on rahul! 
mu meelest on nii, et kui ei oska või ei taha lasteetendust teha, siis pole mõtet raha raisata üldse ja lihtsalt tegemise pärast midagi lavale tuua. investeerigu mõnda muusse lavastusse ja kutsugi vahel nukuteater siia esinema.
lapsed olid mul väga tublid! läksime kolmekesi, sest kodanik isa on metsas, loomulikult :S igasugune pereelu planeerimine on sellise tööga võimatu, mis ajab närvi ikka väga mustaks vahel. teatris oli meil 2 kohta. asi toimis nii, et kuni tulede hämardumiseni pidin mina püsti seisma, sest noored daamid tahtsid ise punastel toolidel laiutada, kui asi pihta hakkas, siis olid, vups!, mul süles :) istusid ilusti, ei mulisenud, jälgisid, siis hakkasid ringi vaatama igavusest... kuna oli ka vaheaeg (tunnise etenduse puhul täiesti mõtetu mu meelest, sest midagi polnud veel juhtunudki, kui juba tuled põlema pandi), siis pärastpoole võitlesid mõlemad juba unega.
mu lapsed on näinud enne seda kaht lasteetendust, ühte koos minuga. lasteaias oli lastevanemate poolt lavastatud Punamütsike, mis oli oluliselt huvitavam ja detailirohkem, kui tänane ja korra on käinud üks väike rändteater lasteaias Lepatriinu etendust tegemas. õpetajate sõnul K-dele väga meeldis, kodus ka pärast rääkisid ja arutasid. 
ikka jube kurb, kui kutseline teater ei oska/ei taha lastele midagi toredat teha :( nüüd on see vähemalt nähtud ja omad järeldused tehtud. lähiaastate jooksul tõenäoliselt mina oma lapsi sinna igalvema ei vii. mul on täitsa hirm selle ees, mis meile endile reedel osaks võib saada, kui  etendusele läheme.

torisedes vasakule ära

Kommentaare ei ole: