Päikeseline Türgi - igas mõttes

Elu esimene päikesereis on nüüdseks ajalugu. õnneliku juhuse läbi soetasime mõned kuud tagasi nö säästureisi, millest räägitakse õuduslugusid. eks mul omad kahtlused olid (muretsesin liialt, lugesin läbi kõik reisifoormumid, targemaks sain niipalju, et pole vaja üle mõelda), aga kõik oli kena ja enamgi veel.

Käisime herr Abikaasaga Türgi lõunarannikul Antalya piirkonnas, täpsemalt Alanya linnas, mis jättis kustumatu mulje. Ei ole palju linnu, kuhu ma võimalusel naaseksin (Amsterdam ja Edinburg vast), aga Alanya oma väiksuse, puhtuse ja vaadetega on kindlasti üks nendest (sedasama väidetakse ka foorumites, et selles väikelinnas on midagi ja ma nõustun meelsasti). 

Kuigi hirmulood said tõeks 1 grupp nädal varem lennanutele, siis meil vedas tõeliselt - hotell upgradeti 5*luxhotelli - Granada Luxury SPA & Resort Hotel, mis tõesti seda ka tähendas (kuna õige hotell suleti vahepeal ametliku suvehooaja lõpu tõttu, kuid välisvaatlusel oli ka see suht fänsi) ning reisi pikendati lennuki vahetuse tõttu ühe päeva võrra, mis tähendas tervet lisapäeva rannamõnusid :) igal heal on omad halvad küljed ka, eksole, mis väljendus meeletu kojuigatsusena ning lastel totaalse kurvameelsusena, mis praegugi hästi mööduda ei taha.

mida siis tegime nägime - algatuseks käisime tõelises Hamamis, mis algas kõikvõimalike saunade ja mudavanniga, millele järgnes täisteenindus - pesija küüris (kooris) kõigepealt pealaest jalatallani puhtaks iga sentimeetri meie kehadest, seejärel ujutas üle vahupesuga, millele järgnes mõnus massaaž (alguses küll tundus kogu see värk veider, kuid aja edenedes leidsin end järjest enam mõttelt, et sellist teenust võiks meil ka siin pakkuda - totaalselt vabastav kogemus); vaatasime üle ülalmainitud Alanya iidsed tornid-lossid-moššeed-koopad, kolasime lõputuna tunduval bazaaril, kaupsime mõnuga, jõime tõelist ning tõeliselt head türgi kohvi ja jalutasime mööda imelist rannajoont, sõitsime Antalyasse, mis on piirkonna päälinn (1,4 mlj. inimest) ja mille ümbruses on mitmeid kosekesi, turnisime roomlaste rajatud Aspendose täiuslikult säilinud ampfiteatris, läbisime romantilise iidse linna Side varemed ning logelesime rannas. sügisene päike mulle peale ei hakanud, kuigi oli soe ja mõnus (25-27 kraadi iga päev ja päike säramas taevas). herr Abikaasa on küll põlenud. Vahemeres on nüüd ka ujutud, 100 x vist :) soolases vees on väga raske ujuda, sest keha kerkib liiga pinnale, aga niisama ulpida on küll mõnus.

Pamukkalel me ei käinud, sest 7-päevasest puhkusest 2 bussis veeta tundus liigne piin, aga kes käisid, olid rahul. 

liikuda on Türgis igati lihtne - teed on head ning juhid on kokku leppinud, et üksteisele otsa ei sõida. ühistransport on lausa oivaliselt lahendatud - lähed tee äärde, lükkad pöidla püsti ning iga natukese aja tagant vuravad mööda dolmused, kes su väga soodsalt soovitud kohta viivad. need on nagu meie marsakad, ainult et igalt poolt saab peale ja maha ka. rendiautot võtma ei hakanud, sest see on ~30€/päev + kütus, mis on Türgis erakordselt kallis.

menüü tänaval

muust elust olust - lõunarannikul on inimestel elu lihtne - igaüks, kes vähegi soovib, saab hoobilt tööd (mille tõttu nad ka naba paigast ära ei rebi ega liiga viisakad ole, aga tippi küsivad küll häbematult igal sammul), 300 päeva aastas paistab päike, sooja on talvel (2 kuud) keskmiselt 15 kraadi, suvel väga soe, aasta läbi vesi vähemalt +17 kraadi soe, apelsinid aastaringselt puu otsast võtta, iga seeme, mille mulda viskad, kasvab kiirelt mõnusalt mahlakaks suutäieks. kõik on suht riiklikult korraldatud, palgad on alates 600$ lõunarannikul, kindlustus katab igasugu kulud, kohustuslik koolihardus on 11 klassi ja kas ma juba mainisin, et 300 päeva aastas paistab päike?? 

maalingud moššee laes

islamiusku riik, kuid väga vaoshoitult minu meelest. imaam küll kutsub 5 x päevas palvusele, aga keegi eriti sellest ennast häirida ei lase... rätte muidugi kantakse, kuid pigem keskealised ja vanemad naised või vastabiellunud, kellel mehed hoolega silma peal hoiavad. koolis rätti kanda ei tohi. suur juht ja õpetaja, kes eelmise sajandi algupoolel riiki moderniseeris - Mustafa Kemal Atatürk - on küll igal pool au sees. tema surmaaastapäeva puhul seiskub kogu riigis isegi liiklus.

tõeline puhkus igatahes, mida peale 3,5 aastat emadust hädasti vaja oli. täna tundus Pärnu Rimis kõik erakordselt hall, kuid naeratasin iseenesest ning järjekorrad ei tundunud üldse tüütud ;) 

 
väike vihje ka - reisipaketi müüja Cherry.ee esindaja mainis, et müüvad vist detsembri alguses oma klientidele kevadeks ka taolisi reise. soovitan soojalt! mõelge, siis kõik õitseb ja pole veel liiga kuum.