lapsesuu

Herr Abikaasa sõidab lastega maale. Parasjagu on käes lõunatund, nii et soovitab neil silma kinni lasta, sest tee on just ühe uinaku jagu pikk :-) Korra nagu proovivad ka, aga siis pillab Karina nagu muuseas: 

"Ma ei saa magama jääda, sest siis õhtul voodis mul ei tule uni peale ja ma muudkui sosistan ja mängin ja sosistan ja mängin." :D

Seesama sõit tekitas meil esimest korda elus olukorra, kus lapsed jäid maale ja meil oli vaba õhtu :-) Ega midagi erilist süllekukkunud vabadusega peale ei osanudki hakata - käisime hiinakas söömas ja jalutasime linna peal. Kinno oleks tahtnud, aga ei viitsind Tallinna sõita...

Nii et nüüd ongi käes olukord, kus nabanöör on pikaks venitatud ja me saame lapsed vahel puhkama saata :-) Olen varemgi maale jäämise teemat tõstatanud, aga Karina kuidagi pole tahtnud. Nüüd on ok :-) 

Korraks tekkis isegi mõte lapsehoidjate pingi pikendamiseks palgalise lapsehoidja näol, aga kust seda saada ja et ta ka normaalne oleks? pärnakad, palun jagage kontakte!

Jõulud 2013

sel aastal tulid jõulud teisiti. mõtlesin just pühadelauas ja ütlesin oma kallitele ka, et sel aastal oli mul palju, mille eest tänulik olla. esiteks muidugi meie kõige suurem otsus ja ost - oma kodumaja, milles oleme nüüdseks kohanenud! teiseks suureks kasvavad lapsed, kes juba küllaldaselt mulle hingamisruumi annavad (loe: hommikuti magada lasevad) ja see on nii oluline! ning kolmandaks, ma olen ära harjunud oma töökohaga, see tähendab, et pärast aastat ja mõnda kuud olen enam-vähem totaalselt võõras erialas natukene orienteerima hakanud. hetkeks meelitati mind ka küll vanadele radadele hääde sõprade poolt, aga õnneks või kahjuks ükski närv ei liigatanud, nii et praegu jätkan seal, kus olen. olen mitu korda endalt küsinud, et kas see ongi nüüd see, mida ennast ülejäänud elu tegemas näen, vaevalt, sest mul pole selle asja vastu kirge. aga minu filosoofia on see, et tööl käiakse sellepärast, et oleks millest elada. ega haiglas ka kirge polnud, viimasel ajal vähemalt mitte. võibolla kuskil tõesti ongi olemas selline töö, mis oleks ka hobi eest, aga ma pole seda veel leidnud :P tegelikult ootan ma pensioni, siis ei peagi tööl käima :D nali!

 

kuid jõulud tulid sel aastal tõesti teisiti - Herr Abikaasal oli detsebri alguses 2 n puhkust, mis muutis aja kohe palju aeglasemaks. K-d said kodus toimetada ja lõplikult köha seljatada ning mina üheksaks tööle minna, hommikune rabelemine jäi ära :) sain rahulikult jõulukinke valida ja ei pidanudki 23.12. tõdema, et olen ka üks hulludest, kes paaniliselt mööda poode kappavad :) (olin sunnitud korra Kaubamajakas liikuma sel ajal ja see oli ÕUDNE! pagesin ummisjalu)

kuigi ma suurem asi nipsasjakeste fänn pole ja suuremat sorti sättimist enne pühi pole kunagi osanud teha, sai uues kodus ikka veidike askeldatud, õue jõulutuledest talvevõlumaa tehtud ja ka toas üht-teist sätitud :) küpsetasime piparkooke, kodusaia ja hääd kohvi (sest Jõuluvana tõi sel aastal meile leivaküpsetusmasima ja kohvimasina. neist imevidinatest pean ma kohe eraldi postituse tegema, sest need on seda väärt, eriti leivaküpseti muidugi, sest see oli mu ammune unistus ja ta toimib tõesti suurepäraselt!)

hea meeleolulooja oli Maria Talu Jõulud, kus kõik oli naturaaline ja looduslähedane, see on praeguses ühiskonnas minu jaoks järjest olulisemaks saamas, sest kõike kunstlikku on liialt palju.

traditsiooniliselt käisime kõik koos metsas kuuske valimas ja koju tarimas :) kirikus käisin üle pika aja, küll üksi, kuid seegi oli oluline. tahtsin küll ka lastele näidata, mis maja see on, kui kuri kõhuviirus sel aastal veel ei lasknud, küll jõuab. aga endale jäi küll südamesse hea tunne, kui ühe koolipere südamlikku traditsiooni näha sain. öelge mulle veel üks direktor, kes traditsioonilise kõne asemel räägib loo Armastusest! üks väga olulne sõnum oli ka, Aeg on Jõulude ajal oma pesas, seda tuleb hinnata ja ka endale aega võtta.

lastega jõudsime tolle kõhuviiruse kiuste (mis on juba meie peres jõulutraditsiooniks saamas vist :S) lasteaia jõulupeole, kus tüdrukud üllatasid meid mitmete lauludega, mida kodus kordagi enne kuulnud polnud ja need oli tõesti suurepärased ning väga puhtalt esitatud! ja ka tantsutrenni kontserdile, kus sai natuke sügishooajal õpitut näha. rohkemaks mahti polnud, sest vastik viirus murdis mindki täpselt päev enne jõule... Herr Abikaasa tegi ja toimetas, ta on mul tõesti suurepärane! aitäh kallis!

mis veel, ah jaa - muru oleks vaja niita! ei, ma ei tee nalja :D

aga tõsiselt, ma olen väga tänulik oma pere ja kodu eest ja selle eest, et meil on kõik hästi. nende pühade ajal olen näinud ja kuulnud liiga palju seda, kuidas inimesed üksteise vastu kurjad on ja see ei ole hea. annaks Jumal mulle mõistust, et vanaduses mitte päris ära pöörata ja teistele oidu minuga midagi ette võtta, kui see siiski juhtub. õnneks oleme Herr Abikaasaga piisavalt laisad inimesed ja ei viitsi riielda, pole kunagi viitsinud, õnneks! loodan, et laste sirgudes saame rohkem ka kahekesi toimetada ja rohkem üksteisele pühenduda. ma tunnen, et see aeg ei olegi enam mägede taga :)

mu head sõbrad ja lugejad, kauneid pühi teile! hoidke üksteist, sest see on ainus, mis meil lõpuks on.

Tarekese viinaköögist tulid sel aastal esimesed katsetused - keele viib alla, aga pääd purju ei tee - imeline!

pusaõrritaja

ma kohe pean kirjutama, sest midagi nii head pole ammu mu käte vahele sattunud ;) 

nimelt tarisid päkad I advendi hommikuks meile kaks imevidinat, peale mida, pole enam ühtki kiunu soenguvalmistamisel kuuldud :D

hää küll, mis ma siin keerutan - tellisin hea sõbrants Klari promo peale ~kuu tagasi Tangle Deezerid ja varsti jõudsid need ka Hiinast kohale (originaale esialgu ei tellinud, sest need maksavad ulmelisi summasid ja ega mul suurt usku nagunii nendesse polnud). endal oli huvi ikka väga üles kruvitud, sest ma ei suutnud uskuda, et üks juuksehari võiks olla asjalikum, kui kõik need erinevad vidinad, mis ma olen tulutult koju tarinud ja ikka pidanud kuulma, et kammimine on maailma kõige valusam tegevus. 

Meil on majas 3 pikajuukselist, kelle karvad väga eduliselt pusasse lähevad ja mitte mingi valemiga lahti ei tule :S Herr Abikaasa on juba loobunud igasugu kammimisest, sest see ei anna tulemusi. tunnistan ausalt, et vahel olen mõne pusa lihtsalt ära lõiganud, sest seda ei ole võimalik lahti harutada. lapsed pikkadest juustest loobuda ei taha, seega tuli muid lahendusi otsida. kõigepealt vahetasin välja kõik šampoonid-palsamid. läksime üle Sante loodustoodete peale ja see tõesti nagu mõjus. märgi juukseid oli kohe palju hõlpsam kammida, aga kui need ära kuivasid, siis hommikuti oli ikkagi üks nutt ja hala... 

lugesin sellega seoses läbi määratu hulga materjali masstoodangu kosmeetikatoodete kahjulikkuse kohta ja ka seda, millist keemiat me iga päev endale peale määrime :( õudne hakkas! nüüd need potsikud siis seisavad vannitoas riiulil, minu käsi ei tõuse ühtki tavašampooni või duššigeeli võtma. sellega seoses olen täheldanud, et omaenda juuksed hoiavad ka paremini, ei lähe nii kiirelt enam rasvaseks ja keha ei ole talvele vaatamata väga kuiv :) päris kosmeetikast ma veel loobunud pole, sest ma ausõna ei suuda end sellest kirjanduse rägastikust hetkel läbi närida, kus kirjeldatakse ära, milline kosmeetika siis on või ei ole ohutu. mineraalkosmeetika jah, aga seda on veidi tülikas kasutada. ega ma mingi suur krohvija nagunii pole - ripsmedušš on must be, kõik ülejäänu haruharva ;) aga seda ma arvan küll, et edaspidi ostan enda jaoks kosmeetikat ainult looduspoest või apteegist :D

Pusaõrritajast aga edasi rääkides - see on imevidin! esiteks näeb ta nii totralt geniaalne välja ja tal on kaas! teiseks on tal vahvad eripikkuses harjased, mis tõenäoliselt valutu pusade lahtiharutamise saladuseks on ja kolmandaks teeb ta kammides nii lahedat nukukammi häält - ikka kraaps ja kraaps. aga oma tööd teeb ta auga, minul jääb hommikuti ainult patsid teha, sest Tangle Deezer on K-dega koostöös enne kõik pusad lahti harutanud :) Imeline!!

Saare pääl

Ühel päeval tundus, et tahaks puhkusele. Oleks muidugi 7 maa ja mere taha tahtnud, aga rahakott ei olnud nõus oma raudu kuidagi paotama... Niisiis seadsime sammud ühe mere taha ja tegime väheke tutvust Saaremaa elu-oluga viimasel tormisel nädalavahetusel. K-dele oli see esimeseks ülemerereisiks.

Ilm, pean kohe ära mainima, meid hoidis, sest Pärnust startides ladistas vihma ja ulgus tuul, praamil olles aga ilmutas end päike, marutuul puhus taeva pilvedest puhtaks, kergitas siis ise viisakalt kaabut ning läinud ta oligi :) Saime kenasti saar(t)ele, vahtisime ammulisui Väikse Väina luiki, Muhumaa tuulikut, kirjutasime Jõuluvanale kirja ja ahmisime endasse I advendi puhuks kaunistatud Kuressaaret. Alles õhtu eel pimeduse saabudes algas uus maru, selleks ajaks olime aga juba hotelli sooja pugenud ning mõnulesime kõrvuni basseinivees :D 

Ööbisime GOSPA hotellis, millega oleme tõesti ülirahul ja soovitame soojalt. Hotelliveebi kaudu bronnisin ja kõik toimis õlitatult. Massaažid olid ka tasemel. lapsed olid sillas, sest seal on 2 mängutuba ja veekeskus loomulikult ka! Eks neid emotsioone õhtuks tiba palju kokku tuli, aga saime hakkama ja tibud magasid juba enne üheksat õndsat und :) Häbi tunnistada, aga meie ka :D

Hommik tervitas meid idüllilise päikesepaistega kindluse vallikraavil, kus sõudsid kuninglikult ringi luigepere ja paar parti. Lapsed lustisid mängutoas, samal ajal kui meie hommikusöögilauas luikede liuglemist jälgisime - mida sa hing veel igatseda võid! Tegime tiiru kindluses (kus küll K-d üldse aru ei saanud, miks printsesse näha pole, sest ühes õiges lossis ometigi elavad printsessid!), tutvustasime oma järelkasvule Kaali kraatrit ja selle tagamaid ning keerasime meie käsutusse antud ülisuure võtme abil lahti kõik Angla tuulikud ning uurisime põhjalikult, kuidas see jahu tegemine ikkagi vanal ajal käis :) Ma ei saa mainimata jätta, et kogu see aeg paistis päike, tuul vaikis ja ainult hetkeks tõusid tumedad pilved, mis kadusid sama kiirelt kui nad ilmunud olid. 

Koju jõudes ootas meid vanaema, kellele K-d kohe kuuldust-nähtust sädistada said ja Mirr, kes veidi solvunult kõik kahe päeva tegemata paid vastu võttis :). 

Seejärel sättisime üles jõulutuled, mis tekitasid meile koju tõelise jõulumaa :) 

Eile käisime Korstna Talu Jõuludel, kus sai teha hobesega pika vankriringi, ratsutada, vaadata, kuidas Vana Jõul korstna otsa ronib, paitada suuri ja väikeseid koduloomi ning rüübata püstkojas üks magus tee :) 

jonni taltsutamine

elas kors väike tüdruk, kes oli otsast-otsani jonni ja viha täis. Ta sai ka ise aru, et nii see jätkuda ei saa, aga ometigi ei osanud ta kuidagi muudmoodi enda soovidest märku anda. Tema õnnetu ja juba peaaegu kurdistunud ema oli sadu ja sadu kordi küll rahulikult küll riiuga seletanud, et selline teguviis ei ole pisikesele preilil sobilik, kahjuks tulutult. Kord karjus laps põrandal väherdes, et sa oled halb emme, kui ta enam kuuendat multikat vaadata ei võinud või paugutas uksi ja kiusas sihilikult õde, sest too polnud koheselt loovutanud näritud mängukonna...
Siis katkes ema kannatus ja ta kaebas lapse isale ära. Isa arvas alguses, et ema hädaldab niisama ja kui tuleb, siis vaatab. Nii sündiski. Laps jonnis ka isaga vahetpidamata, kuigi temaga on lood tavaliselt teised. Isa kannatus katkes pärast teist päeva (kuigi ema oli seda juba aastaid kannatanud ööl ja päeval) ja ta rääki lapsega. Rääkis pikalt, laps kuulas. Ei teine laps ega ema ei kuulnud nende jutuajamist, aga sellest hetkest midagi muutus. Laps mõistis, et jonniga ei saavuta ta midagi või kui, siis otse vastupidist. Ta hoidis end jõuga tagasi, et mitte jonnida ja seda pingutust oli nii koomiline vaadata. Aga ta saab hakkama ja hoiab mõistlikku joont edasi :) ja emal on sellest nii hea meel. Imelime on see isade ja tütarde suhe!

pean ennast rohkem kuulama

viimasel ajal olen tähele pannud, et ma tunnetan või näen asju ette. ja-jah, olen lolliks läinud :D aga ei, päriselt. eks ma olen varem ka vahel harva tundnud, et üks asi peab nii või naa minema ja lähebki, aga pärast vanaema surma on kõiki neid tundmusi rohkem ja selgemini olnud. alates muidugi sellest, et nägin teda ennast minu magamistoa uksel seismas paar päeva pärast tema lahkumist. hirmu ei olnud, sest ma teadsin, et ta tuleb. vanaema ise oli üks kõige realistlikkumaid ja maalähedasemaid inimesi, keda ma tean, ei huvitunud ta maarohtudest ega käinud kirikus.

tavalisemad näited on muidugi need, et ma vahel tean ette ja valmistan millegipärast söögid, kui herr Abikaasa mingil x-ajal koju tuleb, ilma, et sellest ette teataks. sellest rääkimata, et kui nad töökaaslastega teiselpool Eestit napsu võtavad, seda ma tean alati! või et laste suhtes on paha tunne, selline imelik ärevus ja siis nad jäävad haigeks. kahjuks ei oska ma neid tundeid (veel) tõlgendada. õnneks oskan ma neilt ka pea-ning kõhuvalusid ära võtta, praegu küll veel enda sisse, aga asi seegi.

viimane näide on kassikesega seoses: kirjutasin tema kesksoostumise operatsioonist. kirjutasin ka sellest, et paha tunne oli hinges. nonäete, oligi põhjust, sest kass ei toibunud üldse, terve nädal on olnud väga kriitiline, sest loom ei söönud-joonud palakestki ega olnud üldse energiat. haav iseenesest ilus. isegi loomaarst ütles mitu korda, et loodame, et ta sellest ikka välja tuleb :( nüüd siis saab süste mao ärritussündroomi vastu ning kiisuke sööb jälle ning söök püsib ka sees. Mirr ise on end jälle õnneks leidmas - hiilib mind nurga tagant ja turnib puudel. sellest, kuidas teda sundtoitsin ja muid õudusin tegin, siin täpsustama ei hakka. aga jah, ma ju teadsin, et see op pole praegu hea mõte, aga ma ei kuulanud ennast. arst muudkui ütles, et kõik on ok ja vanust on piisavalt.

igasugu unesid olen ka nägema hakanud. aastaid pole üldse und näinud, nüüd vist elu rahulikum, laste pärast enam mure pole, ju siis jäävad unenäod meelde. vahel ma mõtlen, et ei taha neid näha, sest ma näen asju, mis üsna kohe päriselt ka juhtuma hakkavad või siis näen sõpru unes imelikult tegutsemas ja nendega suheldes saangi teada, et mingid asjad on juhtunud ja unes öeldi mulle väga selgelt, mis selle inimesega tunnetega lahti on. 

ja siis ma usun märke, kasvõi selliseid, et kui mingi vana autoromu teise kahe masina vahele võileivaks sõidetakse, siis tuleb see romulasse viia ja kindlustuse pakutud raha vastu võtta, mitte seda veel 10 x üles putitada, kuigi see järjekindlalt märku annab, et aitab. eks ma mainisin ka seda uskumatutele, aga vastus oli teada, et pole siin mingied märke. aga teate mis, on ikka küll, viimati remondist tulles läks autol kumm pärast esimest kurvi tühjaks! vahetamise ajal hakkas vihma sadama ja tuul tõusis. kokkulangevused, ikka, aga nagu oleks midagi muud ka, eks :)

oh kui imelik jutt...

ühesõnaga, mul oleks vaja kedagi, kes aitaks mul ennast paremini tunnetama ja kuulama õppima. 

ronin nüüd luua selga ja lendan nõiamäele :D ah õige, ei saa, ma ju kardan lendamist, paaniliselt!

Mirjamson

eile oli päev, kui lasin kassi kesksoostada. kurb on olla. 

ühest küljest on arusaadav, et see tuli ära teha, teisest küljest naisena on seda väga raske mõista, et nii tegema peab... või noh, ei pea ju, aga need isaste kasside hordid meie maja ümber tundus juba ilmselge liig ja kui nii hakkabki iga mõne kuu tagant olema, siis see ei ole ka väga hea variant. kusjuures need isased on nii ülbed! neil on ikka konkreetne siht silme ees ja isegi hari ei aja neid minema - istuvad ülbelt terassil laua peal ja vahivad tuppa. ole nagu vang iseenda kodus :( ju siis eriti nurr miisu on meie Mirrist sirgumas... aga nüüd on lõpp, päris lõpp. 

isast kassi omades ei tundunud kastreerimine nii hull või lõplik tegevus. aga ju ma siis ei osanud kaasa tunda. emase loomaga nagu teine asi.

õnneks protseduur ise läks kenasti, taastub ilusti, haav kena ja kass tegus. õue nurub hirmsasti, aga ei saa veel lasta. lahtiseletatult tähendab too kenast seda, et sai palgaldatud ka kiip, millega anti kassile pass, kuhu peaks kõiksugu temaga tehtud toimingud sisse kantama. vaktsiinid ja muu. 

väike seik ka: viin mina kassi kohale, panen puuri. küsin, millal järele võib tulla, öeldakse, et mõned kassid veel järjekorras, ikka paar tundi peab ootama ja siis umbes tund läheb protseduurile. mina siis räägin, et teate, ta on kuri, eelnevad arstilkäigud on kõik teda järjest kurjemaks muutnud, ootamine ei ole hea. ja et mul oli aeg kokku lepitud, oleks võinud siis helistada, ma oleks ta hiljem toonud. vastati hajameelselt ja-jah, kuid lubati õigeaegselt ette võtta. kusjuures nii tehtigi, sest ma olin õigel ajal kohal, mul on kuu aega ette kokku lepitud ja ju ma siis paistsin koos lapse ja kassiga piisavalt ähmi täis. lähen siis kassile järele ning sealne töötaja hakkab seletama, kuidas Mirr kõik töötajad lõhki tõmbas, isegi arsti läbi kinnaste... NO KAS MA EI ÖELNUD TEILE, ET TA ON KURI??? ega ilmaasjata ei öelda, et kuula inimest, eks ;)

Oktoobritorm

huvitav, kas Jaanuaritorm saab nüüd noorema venna Oktoobritorm? Vaated on igatahes muljetavaldavad. Liikusin hommikul veidi mere äärt mööda ringi ja seiklesin linnas. tormi-ilm on lihtsalt nii LAHE!!!!!!!! ainult rannaniidu-veistest on kahju, kes sõrad vees kuivemale maale toimetamist ootavad :(

Kertu

ma niiväga tahtsin seda filmi näha. eile viimaks õnnestus. Pärnus nimelt näitas kino seda 3 (!) päeva. mismõttesnagu??? õnneks teatris toimub ka vahetevahel kino, seal siis sai ära näha.

filmist: treiler jättis mulje, nagu oleks Villu tavaline külajoodik, kes kõigil jalus ja üldse üks käpard ning Kertu kohmetu pere mõju all olev külatüdruk. Aga vaatama hakates olid lood hoopis teised. kohati tekkis tahtmine karjuda, kohati lüüa, kohati püsti tõusta ja hüüda, et mis me siin kõik istume, lähme appi! 

eks vint on veits üle keeratud ja kõike võimendatud, aga täitsa võib nii olla ju. mulle isiklikult oleks rohkem meeldinud, kui teostus oleks parem olnud - natuke üle jala ning etteaimatavalt oli pildid ja story kokku pandud ja kaameratöö polnud ka minu maitse. oli nagu tunne, et arutati, ah teeme ära, küll nad aru saavad ja vaatavad. aga eks see nii ongi, et külajoodik viskabki akna sisse või läheb traktoriga sõitma ja ema seisab väraval ees. samas intiimstseen oli väga hästi mu meelest lahendatud.

hr. Raag oskab filmi teha, midagi pole öelda. tänud ja jällenägemiseni! see film oli piisavalt jube sisu mõttes, et vastukaja tekitada.

filmi tutvustus ja treiler siin

näpud tööle

alustasin eile kardina heegeldamist. kogu selle kolimise-sisseelamise virr-varris pole üldse aega olnud käsitööga tegeleda. kirjutan seda postitust siia iseendale meelespidamiseks, et sina ei pea mitte loobuma tegevustest, mis sulle naudingut pakuvad ettekäändel, et aega või viitsimist pole. 

lausa imeline rahu laskus mu peale, kui ammujoonistatud mustri ette ning heegelnõela kätte võtsin ning lõpuks niiti näppude vahelt läbi laskma hakkasin. tulemas on väike romantiline ülakardin, nii et see võib isegi selle aastanumbri sees valmis saada ;) tegelikkuses kulub selleks umbed 10 õhtut, aga eks näis. lihtsalt nii mõnus on jälle midagi nokitseda!

marineeritud õunad

rikkaliku õunahooaja lõpetuseks korjasin ära meie suurepärased punapõsksed vürtsikad sügisõunad ning nende ämbritäitega tõtt vaadates tõdesin, et midagi tuleb nüüd vaaritada (hea küll, ühe ämbritäie viisin Naabrinaisele ka, sest talle hullult maitseb see sort). õunamoosi sööjaid meie majas pole, mahla teeb ämm, seega jäi kas kuivatamine, kompott või marineerimine. õunakompott on üks suhteliselt lääge kraam, kuivatamise kunsti ei valda, seega jäi marinaad.

pilt netiavarustest, aga täpselt niisama nämm tuligi :P

toimetasin nii:

• 5-6 liitrine ämbritäis õunu koorida-puhastada
• 2 l vett keema, millesse lisada
• 7 vürtsitera
• 10-12 nelki
• 2-3 cm pikkune jupp kaneelikoort
• 3 dl suhkurt
• 3 spl äädikat (õunaäädikat peaks rohkem panema)
• näpuotsaga soola panin ka maitsete esiletoomiseks

ega's midagi, kui õunad marinaadi, veidi keeta, et veel krõmps oleks ja purki. vägagi hää kraam tuli liharoodage kõrvale :) ja niisama näkitsemiseks samuti. nüüd kahjetsen hirmsasti, et ploome ei marineerinud, kuna Herr Abikaasa tädi pool sain neid just maitsta ja olid oivalised! järgmisel aastal teen kindlasti.

kuna mõned ämbritäied õunu kuuri all veel ootamas, siis mõtlen, et peaks ikka kuivatamist ka proovima, kel kogemusi, palun jagage.

kuri palavik

jõudsin mina rõõmustada, et K-d juba 2 kuud lasteaias käinud ja peale väikese nohu pole miskit olnud, kui Karina kolmapäeval otsa lahti tehi. tõin ta koju 38,8 palavikuga, hirmus peavalu, laps oli läbi nagu läti raha. muid sümptome polnud, lihtsalt palavik, mis kuidagi alla ei tahtnud tulla. õnneks kestis sellised suured numbrid õhtul ja pool ööd, hommikuks oli juba 37,1 ning põhimõtteliselt laps jummala rõõmus ja terve olemisega.

uurisin siis lasteaiast, et mis värk. selgus, et tõesti-tõesti on midagi ringlemas, sest mitu last on sarnaselt haigestunud ja suht kiirelt tervenenud. jäin siis ootele, sest ega üks ilma teiseta saa. kahjuks nii oligi, kuigi alles pühapäeva hommikul... iseenesest väga pikk vahe, eriti kui arvestada seda, et keskkond ja muud tegurid neil samad. ju siis Karita on suvel rohkem päikest sisse maukida jõudnud, et lasteaia pisikute tase teda ei murdnud, alles kodus lähikontakt haigega teda murdis.

igatahes pühapäeva hommik algas Karita poolt jutuga, et temal pea valutab. seniks, kuni minuni tuikus, oli juba selge, et vol 2 on saabunud. temal on ikka poole hullem: esiteks on palavik kestnud juba ööpäeva (Karinal siis ~12h), mis ainult korraks rohule allub, aga siis kohe 39 peale jälle tagasi kihutab :( tänagi on 37.5 ja olemine suht sant alles. loodan väga, et õhtuks ikka toibub, sest neljapooleste puhul on palavik ja haigus hoopis midagi muud, kui eelmise hooaja laste puhul. miks? aga selleks, et nad ise aduvad nüüd väga selgelt, et ollakse haiged - keritakse end teki sisse, oiatakse ja ohatakse pidevalt ning küsitakse väga murelikult kraadiklaasi näitu. aasta tagasi oli palavikualandaja mõjudes laps jälle tegus ja amokki-jooksev ja vajus ära alles siis, kui numbrid uuesti suureks läksid, aga nüüd jah, hoopis teine lugu. nii hirmus on kõrvalt vaadata. eriti täna hommikul, kui ta aru sai, et midagi pole paremaks muutunud :(

loodan südamest, et talvehooajal kuidagi valutumalt saab ja me ei pea liiga palju haigustega võitlema.

P.S. arvake, kas ma pidin neljapäeva varahommikul tegelikult Tallinna poole sõitma ja see ära jäi - off course.

P.P.S. ja kas ma peaks homme sedasama tegema või ikkagi saan minna, kui palavik taandub? loodame-loodame, muidu läheb 2 koolitust järjest vett vedama...

uus

otsustasin, et kodujutud peavad ilusti üheskoos olema, seega on nüüd mul teine blogi veel :) otsige kõrvaltulbast ;)

tegelikult tahtsin sisse seada koduraamatut, aga teades minu KOHUTAVAT käekirja, siis valisin ikka kaasaegsema variandi. lohutan end teadmisega, et ma võin need jutud välja printida ja raamatusse kleepida. mulle niiväga meeldivad sellised koduraamatud, kust saab lugeda, millal Austraalia-vanatädi külas käis ja mis nänni tõi (`80-ndate lõpus ju ikka toodi), millal alustati veranda ehitust või jaanuaritorm jää tuppa tõi.

hüppes

jääaeg sai eile jälle mõneks ajaks otsa, seega otsustasin pärastlõunal lapsi LA-st tuues, et lähme veidikeseks luusima. kuna seeni eriti metsas pole, siis seadsime sammu mere poole. ei-ei, suplusilma päris polnud ;) aga liikusime neid kuulsaid linnalehmi vaatama Raeküla rannaniidule. K-d on seal korra juba käinud vanavanematega, mina aga mitte. 

üllatusin väga, kui nägin, kuivõrd suur on see ala, mis karvaste muruniidukite kasutusse on antud. nüüd lugesin veel juurde, et nad toimetavad ka Vana-Pärnu all. 

tean omast käest, et rannaniitudel on alati lehmi karjatatud, isegi minu vanaemal oli omal ajal Raekülla kolides lehm ja selle pidi enne tööleminekut rannakarjamaale viima (no andis ikka vantsida, sest praegu on see karjamaa ~km kaugusel, toona oli vast lähemale minna, sest päris mere ääres maju polnud). lehma jalutas kas vanaema ise, minu isa või onu. vanaisa oli kahjuks Siberis, nii pidid vanaema ja poisikesed ise hakkama saama, vahetustega töö vanaemale, et majaehitus kuidagigi edasi läheks ja lehmapidamine, et miskit hamba alla panna oleks. jaa, see polnudki ju nii kaua aega tagasi, nii umbes 55 a ehk... vanaisa tuli õnneks koju tagasi! rannaniidud olid puhtad, lehmad söönud ja õhk puhas. nõukaajal lasti niidud käest ja seal on paras padrik olnud niikaua kui mina mäletan. nüüd on aga plats ühe suvega täitsa tühjaks söödud.

jalutada jõudsime nii umbes paarsada meetrit, kui nood Šoti mägiveised meile reageerima hakkasid ja ammuutades kohale kappasid. imelik oli see, et ammuutamist kuulsin nii lehmade poolt kui oma seljatagant, kuigi kogu ala on piiratud elektrikarjusega... lähematele saime paar kaasavõetud maiuspala anda, kaugemalt tulijad leppisid heameelega metsõunapuu võrsetega :) edasi minnes kohtasime teerajal lehmakooke, mis tundus samuti kahtlane, sest kõndisime ju siinpool karjust. ja tõesti-tõesti, mingi hetk hakkas metsatukast kostma raginat ning uudishimulikul sammul lähenes beežikarvaline sarvekandja, et saada ka osa sellest, mida me tema suguõdedele pakkunud olime. eeldasin, et ta on inimestega harjunud, aga paitama kohe ei asunud. loom ise oli näoga nagu sooviks teiste juurde tagasi. jätsime ta sinnapaika ning jalutasime edasi, mispeale kohtusime veel teiseltki poolt vastujalutava mägiveisega. sellel oli nägu juba suht nutune, et tarast väljas peab konutama. otsisin siis lehmapidaja kontaktid ja helistasin. tema juba teadis, et loomad lahti ja oligi hetke pärast kohal :) saime teada, et karjuses on elektripinge madalavõitu ja nii need aktivistid ülehüppele tulevad. katsuvad sarvega ära kui suure suraka saab ja siis hüppavad :P omanik rääkis veel, et toit on loomadel nüüd otsa saamas ja kohe varsti kogutakse nad kokku ning viiakse Viljandimaale talvituma, et kevadel uuesti tulla :) meist jäi peremees lehmi püüdma (olenemata leivaviilust pani jooksik kohe raginal padrikusse, kui peremees teda meelitama läks), meile jäid toredad emotsioonid ja lubadus, et tuleme neid veel enne lund vaatama.

rohkem saab uurida siit: https://www.facebook.com/pages/Linnalehmad-ehk-Urbancows/528020503899427 

Kui issi kaitseb riiki, siis meie...

... oleme seenel, et aeg kiiremini liiguks ja lasteaeda sügisnäitusele midagi viia oleks

miisud - vasakul Karina, keskel minu ja paremal Karita miisu. ütleme nii, et Karita on meie peres meisterdamise terav pliiats, samal ajal kui Karina laseb kõik enda eest ära teha. kõik, mis Karita kassi peale kleebitud-maalitud, on ta enda töö. 

tegelikult on pühapäev issita väga kurb. aeg on aeglane, linnulaul on kurblik kaeblemine ja tuju pole ollagi. või noh, on ju ka, aga sära silmades pole, lihtsalt ei ole. 

väga ammu pole juhtunud, et Herr Abikaasa pühapäeval kodus pole. hing oli kuidagi väga tühi ja ma ise ekslesin ka, nagu siil udus, lastest rääkimata. aga riik tahab kaitsmist ja sel korral tõsisemalt, kui kunagi varem...

Suvelõpu sagimised

Tõeliselt kuldne suve lõpp on olnud. Või see lihtsalt tundub mulle, kuna oma aias lihtsalt tajub loodust paremini kui linnas. Igatahes tehtud on nii mõndagi:

*lõpetatud lõputud kaevetööd, tasandatud muru

mu isiklik abikaasa ehitas meile sellised !!

*ehitatud maasikakastid ja istutatud maasikataimed (lapsed aitasid nii kopsimis- kui värvimistöödel ja nagu tõelised daamid kunagi, siis kummik ja värvine nina ei sega kandmast lillesõrmust või pärlirida randmel :P)

*välja juuritud vanad põõsad (vaja on veel maha võtta nii kümmekond oma aja ära elanud pähklit-sirelit-muud võsa, et asemele panna pirni- ja ploomipuud, aga selleni pole veel jõudnud)

*lõpuks ometi välja mõeldud, kuhukohta õue peal tuleb rahalaevade saabudes autode varjualune/garaaž

*leitud uus elukoht noorele õunapuule, kes nukralt äramurtud ladvaga meie aianurgas konutas. oli enam kui selge, et ta tulevase kasvuhoone kohale elutsema jääda ei saa ja kuna kellegi kuri käsi on talle enne meie aega kõvasti haiget teinud, siis paigutasime ta kraavikaldale, kus ta kedagi ei sega ja vast ikka mõne ubina ka kunagi annab. 

*tehtud hulganisti suvikõrvita-roogasid, kuna see vapper taimeke tõesti kannab kuninglikult (kuna suvikõrvits on minu suur lemmik, siis ma ei kurda, eksole)

*ämma-äia juures sisse veeretatud 21 kõrvitsat + 2 muskaatkõrvitsat meile :D (ämm urgitses ükskord, kui ma muskaatkõrvitsa suppi tegin puhastusprotsessi käigus seemneid välja ja väga ilusti läksid kasvama. neil on küll vist pikemalt ettekasvu aega vaja, aga väiksemad nunnud on ka ok)

*käidud kuke -ja võiseenel

*loodetavasti viimast korda sel aastal tehtud rahvussporti muruniiduki taga

Kui kõik asjatamised lõpuks valmis said, lubasime enestele väikese väljasõidu Lavassaarde Muuseumiraudteele. Lapsed on juba aastaid rääkinud (ja ma ei liialda), et neil vaja rongiga sõitma minna (me ju elasime otse raudteejaama vastas viimased 10 a), aga suurt rongi nagu natuke pelgasid... muuseumirong oli paras pisike, kitsarööpmeline jupike nii 2 km jagu. lisaks sai läbi vaadata kõik vanad vagunid ja vedurid, isegi Mõisaküla rongiehituse kätetööd Eesti Vabariigi aegadest oli näha. tore päev :) aga seda ma ütlen, et sealse piletiraha eest oleks me vist pärisrongiga mitu korda Tallinna vahet sõita saanud...

Ametlikul suve lõpetamisel Pärnu rannas käisime ka. taevasse lennutati sadu paberlaternaid, lauldi ja keerutati tuld, inimmassid jooksid läbi lava... lapsed hoidsid suht vaguralt meie juurde. pärast sellist kogemust tegime kodus üksõhtu omaenda muinastulede öö, kus igaüks sai oma soovilaterna ise taevasse lasta ja sellesse soovi sisse sosistada. ma kuulsin poole kõrvaga nii kogemata, kuidas mu neljapoolene tips kogu südamest roosaks printsessiks end muuta palus :) ja mulle tundub, et ükspäev üsna varsti läheb ta soov täide ;) loomulikult oli meil ka vanas pajas Lapi lõke, hää liha, küpsekartulid ja -basiilikuga peedid ning vahukommid ja terve suur tähistaevas. elu on imeline!

Mr. Entertainer

Robbie Williams on nüüd oma silmaga nähtud :) Jaa, ta on tõesti Meelelahutaja suure algustähega! Rahva käimatõmbamine ja lõa otsas hoidmine käis tal 1-2-3 ja kõik oli hea. ma kohe ei oskagi kommenteerida või emotsioone kirjeldada. minu jaoks oli algus parem kui tema kuulsad lõpulood, aga siiski, väga nauditav. üks huvitav loodusnähtus oli ka: samal ajal kui pilvede taga vajus laulukaare taha merre päikesekera, mis pilved siiski punaseks värvis, tekkis laulukaare vastu mäele vikerkaar! ja-jah, pilves ilmaga, ilma päikese ja vihmata. ja seda kõike enne Robbie lavaletulekut nii umbes 5 minutit :)

see, mis toimus nii minnes kui tulles Tallinn-Pärnu maanteel, oli puhas pornograafia (kuigi me ei läinud 2 h enne algust teele, vaid poole päeva ajal ja öösel viisin ka Herr Abikaasa Paldiskisse, nii et tagasitulek oli ka 2 h nihkes). kõige hullemal hetkel sõideti must mööda kahekaupa korraga, samal ajal kui minu auto teps mitte tee peal ei seisnud... politseid ei olnud, aa 1 siiski oli nii sügaval põõsas, aga ma oletan, et need konstantselt 150-ga kihutajad isegi ei näinud neid. no ma saan aru, et võimekus puudub, aga lükaku siis vähemalt auto tee äärde seisma, ikka võtab liikluse veidigi rahulikumaks, kui masin nähtaval. 50 m sügavusel metsateel pole tõesti mingitki abi. või siis oleks tulnud küsimused, et miks nad lätlasi taga ei aja. ei tea jah. kui Gumbali ajal oli välja panna kümneid patrulle, miks siis ei olnud, kui naaberriikidest tuli 11000 inimest?? vihaseks ajab, ausõna! 

ütleks nüüd lõppu midagi positiivset ka: see, kes on korduvalt näinud Rammsteini laivis, teab, et ükskõik kui palju Robbie oma showga pingutab, ei ole see pooltki nii võimas ja ehe kui Rammsteini omad.

P.S. punane lava ja ülim intiimsus oli Robbiel mingi hetk shows tõesti olemas ja ma ei olnud netist seda kohta enne näinud, kui unenäos vaatasin :D

juhtumised põsega ja pirukategu

ma ei ole väga kannatlik inimene oma iseloomult, eksole. eriti lastega, kahjuks. aga eile ma võtsin end kokku ja lasin neil köögis mäkerdada. või õigupoolest polnudki mingit mäkerdamist, töö hoopis kiire ja korralik, maha ega ümber ei läinud midagi :)

kõik algas muidugi sellest, et õhtul lastele järgi minnes selgus, et üks poiss oli just rattaga Karitale osta sõitnud täie hooga ja tal oli põsk lõhki. värises vaeseke õpetajaga vannitoas, kus teda puhastati, kui ma kohale jõudsin. väga vapper oli mu väikseke! ei nutnud ega midagi, lihtsalt värises kui haavaleht. õnneks palju katki polnud - paar kriimu ja väike auguke - plaaster aitas kui imerohi. mu emasüda teda nii muserdatuna nähes proovis last teistele radadele juhtida ja pakkusin välja, et ta võib kodus mul aidata pirukat teha. juba läkski veidi paremaks, pilk lõi särama, uuris, miks ja mida me teeme ja värisemine jäi ka järgi.

kuna külalist oli oodata, siis mõtlesin suvikõrvitsa-pirukat teha, sest need kasvavad praegu hea hooga. Karita hakkis ära kõik suvikõrvitsad, mis ma olin ratasteks viilutanud. oma tömbi noakesega oli ta väga tubli! ja Karina riivis juustu ning tainast aitasid nad segada vaheldumisi :) no uskumatu, et midagi maha ei läinudki! kui ma ainult suudaks rahulikum olla, nende kallal vähem kaagutada ja rohkem ise ka nautida, kuidas nad asjatavad, siis ma oleks palju parem ema. aga hetkel pole seda paremat kuskilt võtta, vahel harva ainult... kirjutan selle siia üles just seetõttu, et vahel lugemas käia ja kinnitada endale, et K-d on väga asjalikud ja ma võin lasta neil igasugu asju juba teha. ja noh, eks tekkiva laga saab ju ära ka koristada ;)

Robbie-uni

nägin unes, et olin Robbie Williamsi kontserdil VIP-lounge's, kus pääses kokku ~30 inimest. meie istusime teises ehk viimases reas, ees oli veel seisuala nii 5-6 inimesele, mis oli tagantpoolt piiratud. istusime, ootasime ja imestasime, miks see tühi on. siis saabusid mingid lakutud välimusega poisid, kes Robbie tulekul hirmsasti kiljuma ja vingerdama hakkasid... ja mu mõte oli, et kas ka sina Robbie?

kontsert ise oli võimas, nautsin ja laulsin kaasa, ise mõeldes, et kuidas see väike lava ülejäänud 50000-le lauluväljakul olijale kätte paistab :D kõik oli muuseas väga intiimselt punaseks valgustatud.

selline vahvalt punane see lava oligi

eks siis paistab, kuidas 20.08. paistab sinna lauluväljaku pääle too kontsert kätte. ega ma oma arust ülearu ärevil pole Robbie etteaste pärast, aga nagu unenäod näitavad (mulle, kes ma kunagi und ei näe), siis ikka ootan hirmsasti :)

laiskloom päikeselaigus

Igati tegus nädalavahetus oli - sai käidud nii mitmike kokkutulekul, Augustiunetusel, kolmel sünnipäeval ja maal marju korjamas.

Unetus oli sel aastal veelgi vahvam, kui mullu. rahvas nautis olelemist, väike vihm ei seganud ka kedagi. dinosaurused jätsid vist kõigile kustumatu mulje. kui nad esiotsa ikka mööda tänavat tulid, siis jäid kõik suud ammuli seisma, alles järgmise ringiga otsiti välja nutividinad ja hakati hoogsalt klõpsima. sugulased olid kohvikut pidamas, meie toimetasime väikestviisi abitööjõuna ja mõnulesime niisama. kogu kraam müüdi ülehelikiirusel, kuigi tavaaari oli küpsetatud rohkem kui ülioptimistlikumates prognoosides müügiks võinuks minna, aga näe, otsa see kõik sai, isegi põldmarjanapsu trimpasid kübaratega vanadaamid ära :D herr Abikaasa mainis  korduvalt, kuivõrd mõnus on 4-aastastega toimetada - ei pea sabas sörkima, võib natuke oma asju ajada ja lapsed julgevad tiba juba ise ringi liikuda .

mitmike kokkutulek Nurmenuku keskuses Tammiste lähedal oli samalaadne nagu eelmiselgi aastal. kuna me oleme seal mitu korda suve jooksul käinud, siis erilisi emotsioone lastes see ei tekitanud. vaatasime rahva üle ja tulime tulema. käidud-tehtud-nähtud, pilt ajalehes ja lind kirjas :)

pühapäeva veetsime maal. punased sõstrad olid juba küll üleküpsed, kuid 10 l ämbri saime ikka kätte :) suguselts sai ka üle vaadatud, koerad paitatud, kanad lendujoostud ja pannkoogid kõhtu aetud. kui õhtuks koju jõudsime, pidime tõdema, et kaevik ei ole ise kinni läinud ja nädalavahetus on sõrmede vahelt jälle liiva jooksnud nii, et midagi asjalikku teha ei jõudnudki. aga eks selliseid ole ka vaja!

esmakohtumine elusloodusega

eile õhtul toimus meie kassipoja (või noh, olgem ausad, tegelikult noorukiga - kohe saab 4-kuuseks) esmakohtumine elusloodusega ehk suur kass versus väike pudelihari :D

vaatan mina rahulikult telekat ja heegeldan, kui aju tajub korraga mingeid imelikke hääli terassiukse juures (oli teine veidi paokil, et Mirr saaks kassiasju ajada. pimedas on ju kõik putukad ja hääle palju huvitavamad). need olid sellised vaiksed katsetavad hääleharjutused, aga ainult korraks, mitte nagu õige kassikontserdi aegu. ei jaganud kohe läbi, mis toimub. küsisin veel hajameelselt, et mis teed seal? seejärel kuulsin susinat ja turtsatust, teiseltpoolt natuke kõvemat mäud. siis alles taipasin vaadata. ja mida ma nägin! seisab meie väike Mirri verandaukse prao juures turris nagu pudelihari ja susiseb ennastunustavalt, silmad peas põlemas ja küüneotsad ainult veidi-veidi parketti puudutamas, teiselpool ust, kohe sääsekardina taga kügeles veidi häiritult suur mustavalgekirju isend, kes imelikke hääli kuuldavale tõi. eks ma ehmusin ka natuke. seejärel kõssitasin võõrast, aga ei midagi - jäi küll vait aga vahtis ülbelt edasi. siis tõmbasin oma loomakese sülle, kes seepeale veel rohkem turri läks (ma ei arvanud, et sellel pooleldi vene sinist tõugu kassil tegelikult nii pikad karvad on, muidu tundub ta vägagi sile ja ülilühikarvaline). tormasime õue, mõlemad susisesime kurjakuulutavalt seni, kuni sissetungija oli aiast välja peletatud! 

paitasin loomakest võidukalt, kiitsin teda ja lubasi teinekord ikka ka appi tulla, kui vaja peaks olema. kasukas ei tahtnud kuidagi tasaneda, ikka istus süles hirmu-suurte silmade ja okassea välimusega väike hall kass. süda tagus meeletult. lõpuks hüppas maha ja läks kontrollima, kas õhk ikka on puhas.

ja täna hommikul kordus kõik, ainult ei välisukse vahel - võõras vahtis kurgupõhjast urisedes umbes poole meetri kaugusel ja meie oma turritas hoolega susisedes trepil. seekord tabast võõra hääle Karita kõrv, kes arvas, et kuskil laps nutab... aitasime siis kõik koos Mustavalgekirju minema kõssitada ja paitasime kassi hoolega tubliduse eest :)

maailmatark

saatsin eile esimest päeva pärast 7-nädalast suvepuhkust lasteaeda maruunised ja neljapoolesed lapsed, tagasi sain heatujulised ja vähemalt viiepoolesed :) oh sa jutt, kus selle ühe päevaga oli maailma asjadest arusaama turgutatud! kõik mulle ära seletati, kuidas ikka asjad käivad. ikka stiilis, et nemad olevat suureks ja tugevaks kasvanud, isegi juuksed on tugevad. ja et porgandit ja kartulit ning isegi kapsast süües saabki tugevaks. kuula ja imesta, eksole. tavapäraselt mulle oma päevast eriti ei muljetata, kisu vägisi sõnu suust. ju siis ikkagi igatseti oma sõpru ja tavapärast keskkonda. 

hommikul autos sain aru, et veidi ikka tekitab ärevust ka see lasteaiandus, sest eelmise aasta riidlemised ja haigetsaamised tulid meelde. peale tavapärast diskussiooni teemal, et rääkigu siis kasvatajaga, kui abi vaja ja et see ikkagi ei aita, jõudsime järeldusele, et peavad oma kaksikute eelist kasutama ja riiukuke ette kahekesi käed rinnal risti, ähvardav pilt silmis seisma ja ütlema, et minu õele ei tohi haiget teha, muidu tuleb meie suur ja tugev issi ja räägib sinuga väga kurjalt! ah jaa, et ma ei unustaks - Lisete peab kindlasti meile batuudile hüppama tulema, sest tema kodus ei olegi batuuti. muidu on sõber ju õnnetu. 

ostan Singeri jalad

Olen väga huvitatud Singeri masina jalgade ostust! Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes võiks neid müüa, siis paluks lahkesti teada anda :) Kui pole just Singer, võib ka miski mu kauni jalaga isend olla.

ma ei kirjuta ju midagi

mulle esitati eile süüdistus, et ma ei kirjuta oma blogi üldse. suvi. elu tahab elamist :) nüüd siis kirjutan ;) täiesti suvalises järjekorras, nii, kuidas pähe tuleb.

majal sai vee-ja kanalisatsioonitrass ära ühendatud. millal vesi tuleb, pole teada... trass pidi valmis olema 2012 sügiseks, nüüd on kohe aasta möödas, haldaja räägib imelisi jutte peaveearvesti probleemidest juba 2 kuud, aga vett ei kusagil. samas ümberringi käib usin kaevetöö, seega lootust vist ikka on, et varsti võime kraanivett juua. praegu tuleb vesi oma salvkaevust, see on kergelt kollakas ja veevõtmise algushetkel levib toas ka veider lõhn :( pesta ja keeta saab, aga juua ei julge. elame ju endises suvilate rajoonis, kus kõigil oli lampkast hoovis. samas naabritel on oma puurkaev ja ka nemad kurdavad, et vesi pole puhas. igatahes varsti saabub puhas Pärnu joogivesi, mis mulle Raekülas elades maitses. 

kanalisatsioonitööde hinnad Pärnu lähistel on võtnud aga kosmilisi suurusi, kõige odavam pakkumine meie krundil 8 m pikkuse trassi ühendamiseks oli 550€, suurim 1000€. kõik nad rääkisid rusikatega rinnale tagudes, et nad teavad oma väärtust ja on kõigist kõige paremad :D algul, esimest korda hinda kuuldes, pidin minestama, suu vajus lahti, ühtki piuksu välja ei tulnud, järgmised pakkumised tegid juba nalja, sest need oli lihtsalt nii müstilised. mees mul seda tööd ei tunne, aga kaevikute kaevamises on ta tulev, seega tugeva vingumise saatel ta selle 8m pikkuse, 1,8m sügavuse ja 1 m laiuse kaeviku valmis kaevas. oli tegelt suht õudne töö, aga valmis see sai. õnneks kõik puha liiv, ei pidanud kiva loopima. lastel ka nalja kuipalju. siis tuli läbi lugeda kogu internet, et end veidigi teemaga kurssi viia, noh teate küll: langused-kaldenurgad-kaevud-torud-muhvid-jne. ning kogu see krempel koju vedada (kogukulu ~100€). lõpuks leidus imeväel ka inimene, kes selle kõik 50€ eest ära ühendas :) ja-jah, lugesite õigesti - 50, mitte 500€ eest. kokkuvõte siis selline, et mitmesaja surnud närvirakuga sai kokku hoitud umbes 300€. ja minu arust on see suht suur raha, et veidi oma aega ja närve kulutada.

köögimööblit pole veel ikka. täna lähen uurima, et mis värk. lubati ju juuli lõpuks.

lapsed tänasest lasteaeda, hommik oli küll unine, aga mindi ilusti. retk kingapoodi sandaale ostma lõppes teadmisega, et Pärnus selliseid poode hetkel pole, kus sandaale müüdaks :S ju ma siin Tallinnast otsin paari nädala pärast.

perega tegime eile toreda reisi Valgamaale sõprade poole, kus ka samavanad kaksikud kasvamas. väga vahva oli :) käisime ujumas ning vettehüppeid tegemas, jõime ohjeldamatult jäätisekokteili ja sõime vorstikesi ;) 

puhkust on veel saada, aga aega puhata pole - nii palju on tööd. eks me siis logeleme sügisel kodus. juurime välja põõsad, rajame uued maasikapeenrad ja valmistame kasvuhoonele koha ette. majaomaniku rõõmud, jah tõesti, rõõmud!

sool ja leib + 3 ja 5

võtsin end kokku ja kutsusin suguseltsi külla maja vaatama. herr Abikaasal oli ka juhtumisi 35 eluaastat täitunud nädala sees :) 

suured tänud kallikesed, et tulite, meie päeva rõõmsaks muutsite ja vahvaid armsaid kinke tõite! täname!

kõik kõige tähtsamad asjad on nüüd majapidamises olemas - Eesti lipp, kastmisvoolik ja edev hari ;) soolast ja leivast rääkimata, eksole. K-d olid ka super - mängisid kaaslastega ja ühtki hädakisa polnud kuulda :)

üks pildike ka, seda küll eelmisest õhtust, kui herr Abikaasat Saksa reisilt koju ootasime ja väikese üllatuslaua katsime. oi see ootamine oli nii-nii pikk, et täitsa jube kohe. lapsed juba arvasid, et sööme kõik ise ära või hakkame vastu minema...

Riia loomaaias

kirjakud, mu kallid!

Tegime puhkuse ajal väikese tripi Riia loomaaeda. Ütlemata mõnus on seal. Suht kompaktne, KAELKIRJAKUTEGA ja puhas :)

Lisaks šoppasime Alfa H&M-is (oi ma nii ootan seda poodi Eestisse!), tagasiteel lebotasime meie ääres, mina harrastasin talisuplust, lapsed ehitasid liivalosse ja tegid herr Abikaasale mudamaski ning lihtsalt nautisid päeva lõpus tuule sahinat juustes ja suurt vabanemistunnet, mis peale pikka autos loksumist peale tuli.

Kaelkirjakute juures olime vist tugev tund aega :) Minu lemmikud, miks, ei tea. lihtsalt niivõrd mõnusad tegelased on nad.

Mõned fotod ka telefoniga: 

kujundujumine (mitu ringi tegid nii, kui viimasel isu täis sai, näksast teist sabast :D )

lõpuks ometi need imelised loomad nähtud!

ülilaiks ja ülisuur

Päikesekummardajad

Kuulge, täiesti on võimalik ilma netita elada :-) Mul nimelt puhkus ja koju pole veel sobivat netti leidnud,  nii et telefoni oma on ainus.
Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida, vaid et me oleme viimaste päevadega täielikeks rannalõvideks muutunud. Nahk seljas põlend,  aga akud on täis :-D hoolimata tugevast kaitsekreemi faktorist on K-d ka jume peale saanud :-)

putkandusest

ma mõtlesin, et putkandus on välja surnud või on neile mingi keeld peale pandud, vähemasti Pärnu kandis, aga ei! avastasin, et mu koduteel on täiesti toimiv burksiputka, mis müüb täiesti söödavad hamburgereid. ükspäev oli tohutu nälg ja hull kiirus, nii me seal seisma jäimegi. pean mainima, et seal on alati autosid peatumas ja inimesi söömas, vahel isegi on järjekord pikalt looklemas. see andis lootust, et süüa ka kõlbab. burks oligi suur ja mahlane, rikkaliku salati, kurgi-tomati ja kastmega :) mina jäin igatahes rahule. võibolla oli see sellepärast, et viimati sõin taolist putkaburksi aastaid tagasi :p oli oluliselt parem, kui Hessi või Maci omad (ja ka neid pole viimased väga ammu tarbinud).

meie kandis tean veel sellist putkat Riia poole väljasõidul - Piiriputka - aga seal ei kõlba miski süüa (juba aastaid tagasi ei kõlvanud, värskemad andmed puuduvad) ja siis linnas on Bravo putkad ja rannas SÄM, aga nendest ei tea ma ka loomulikult midagi :D Bravo burgerid olid väikesed ja kuivad, niipalju ma tean mingi aasta Reiu Rockilt.

suve tunne tuli peale küll seda Tammiste burksi süües ja limpsi peale rüübates, tekkis kohe soov telk ja magamiskotid pakkida ja teele asuda.

mõnusat suve!!

ära anda...

...üks hullumeelne hall kassipoeg! :S natukeseks ajaks, seni kui teid lõhki on tõmmanud ja end tühjaks rahmeldanud. magavana võite tagasi tuua :P

kui loll võib üks inimene olla, et enesele vabatahtlikult sellise eluka koju võtab? no ma ei teagi kohe, aga mina olin piisavalt juhm ja tõingi ühe sellise meie majapidamisse. 

nüüd on see käes: lõputu ving ja hala minu poolt, hullumeelne sigatsemine ja nagu tuulispask mööda tube jooksev kassipoeg teiseltpoolt, kes valimatult ülehelikiirusel igale poole üles ronib (olgu need paljad sääred, rahulikult raamatutu sirviv laps või potitaimed), mitmemeetrisena tunduvaid hüppeid sooritab ja ainult külg-ees-küür-seljas edasi liigub. lisaks kõigele on ta avastanud, et tal on hambad, mis suurepäraselt näiteks pehmesse inimlihasse vajuvad :( K-d on suures osas kassi oma mängudest kõrvale lükanud, sest ta teeb kõigile valimatult jubedalt haiget praegu. Lordist ma sellist hullumeelsust päris ei mäleta või oli ta juba gramm suurem, kui ta meie juurde saabus ja oli oma esimese avastuse teemal mul-on-küüned-hambad-ja-ma-olen-maailma-parim-hüppav-superkass juba ära teinud. 

eile näiteks lahkusid selle 800-grammise loomahakatise tõttu elust lillealuse 2 kõige väärikamat liiget - nuuks! ta lihtsalt jooksis selle ümber ja siis tõmbas veel igaks juhuks ühel taimel kõik lehed ka pealt ära :S suures kasvutuhinas oli nii tuus ka veel, et jooksis mitu tiiru õue peal ja isegi puu otsa. viimane sooritus lõppes küll sellega, et ma pidin ta lõputu haleda näugumise saatel seal alla aitama, sest boss ise ei mõistnud tulla :D

pean ikka täna veepritsi järele minema, see pidavat kassidele kõige ilmekamalt selgeks tegema, et miski on keelatud ja paha. ei taha ju ka, et lapsed looma vihkama hakkaksid enne, kui see normaalselt kassiks kasvada jõuab.

loomulikult on ta armas ka, väga armas, kui väsinult mulle sülle või lausa lõua alla ronib, nurrumasina käima lükkab ja hetk hiljem tukkuma jääb. eks ma sellisena üht kassi ette kujutasingi, kui teda meile otsima hakkasin :D pakun, et pool aastat kannatust ja siis ma sellise looma saan ka, sest muul ajal möllab ta nagunii õues ringi loodusega tutvust tehes :)

silmiksuru

leidsin sellise iluduse

herr Abikaasa julges kätte ka võtta, püsis ilusti paigal, üldse ei rapsinud. meie esimene kohtumine selle kaunitariga.

liigikirjeldus siin:
Silmiksuru (Smerinthus ocellatus) on Eestis väga tavaline ning kohata võib teda mai keskpaigast augustini kõikjal. Röövikud toituvad kitsalehistel pajudel. Puhkeasendis meenutab liblikas puukoore tükki, kuid häirimisel paljastab taga­tiibadel olevad silmlaigud, mis peavad häirijat hirmutama. 
Suru tunneb ära pikkade kitsaste eestiibade, palju väiksemate tagatiibade ja massiivse keha järgi, mis välimuselt meenutab sigarit. Lend on kiire ja jõuline ning iseloomulikuks jooneks on toitumise ajal õie kohal paigal lendamine ehk surumine, samal ajal küünitades imilondi nektarini. Reeglina nad toitumise ajaks õiele ei maandu. Troopilistes maades võib neid segi ajada koolibrite või meelindudega nii lennupildi kui suuruse tõttu.
Röövikutel on keha tagaosas iseloomulik oga- või sarvekujuline jätke, umbes seal, kus loomadel on saba. Talvitumine nukuna on liblika normaalseks arenguks meie kliimas tingimata vajalik. Nukud talvituvad pinnases. Reeglina on Eesti surudel aastas üks põlvkond.
Peamiselt tegutsevad surud öösiti või videvikus, kuid on liike, kes tegutsevad päevasel ajal.
Maailmas on teada tublisti üle 1000 liigi surulasi, kellest Eestis on registreeritud 17.
Kui soovid teada, kas ka sinu maakodu lähedal surud elavad, aseta öösel või videvikus valge lina majaseinale ja suuna sinna lamp (näiteks autotuled, tugev taskulamp). Vaata, kes linale maanduvad!

elu esimene kalalkäik

lapsed on ikka imelised! tänu neile sain ma aru, kuivõrd mõnus on käia kalal!

Karina 

Karita

K-d ajasid juba ammu peale, et nemad tahavad kalale minna. oleme korduvalt jõe ääres näinud proffe, kes lups ja lups hõbedasi särgi välja tõmbavad. ju see neid lummas.

kuna ma kohtusin Jyskis 99-sendiste õngedega, siis tundus täitsa hea mõte need koju tarida. missest, et bambusest, selle 10-minutit, mil lastel huvi püsis, pidasid need ilusti vastu :D

pühapäeva hommikul kell 9 ei suutnud me herr Abikaasaga enam tungivatele nõudmistele kalale minna vastu seista ja ajasime kummikud jalga. ussikesed kaevati ka murukamara seest karpi ja sammud seatigi jõe poole. mis meil nüüd viga minna - jalutad 10 min ja kohal!

kolm kanget kalameest :D

kätte küll kahjuks ühtki kala ei saanud, aga kõik vihmaussid söödi kellegi poolt vee all konksu küljest küll ära :p ja lapsed olid sillas, sest nad said ise usse konksu otsa panna, õnge vette loopida (Karital tuli kuidagi väga hästi välja) ja hiljem, kui õnged armulikult meile üle anti, et näete, emme-issi, püüdke ka, ohjeldamatult vees plärtserdada ja mööda kallast ringi joosta. herr Abikaasa arvas, et paadist oleks veel eriti änks kala püüda, elame-näeme.

ühesõnaga, oli üks väga tore pühapäevahommik :) ühtki sääske ei kohanudki :)) ja mulle kohe väga hakkas see jõe ääres vees seismine meeldima :))) 

sulnis pühapäevahommik Pärnu jõe kaldal

Meie Mirri

palun saage tuttavaks - Mirjam, omadele Mirri

mõnnab

ei saanud ju ometi nii, et meil on nüüd suur õue ja maja käes, aga loomakest pole. ma kuulsin laste suust juba mitmel korral jutte, et eksju me võtame endale kassi, kui uude majja kolime? ;) ikka võtame, Lordi kolis ju vanavanemate juurde juba ammu-ammu, kus tal on ülimõnus rammusa koore peal elu ah et miks koera ei võtnud? ma pole koerainimene, kui siis ainult õuekoera, aga selle teemaga läheme edasi alles siis, kui herr Abikaasa päriselt Pärnus elab. 

uurisin siis ääri-veeri, millist kassi noored daamid soovivad. üpris üksmeelselt tuli jutt, et halli. hiljem sain teada, et neile meeldib Tom&Jerry multika kass - selge siis. 

asusin halli kassipoja otsingutele. no mida pole, seda pole. need on hirmus popid praegu - Vene Sinine on moes :) tõukassi päris ka ei tahtnud. siis ikka ühe äbariku leidsin. käisime teda vaatamas, kui oli vaevu 1-kuune. oi kui hale ta oli! aga selline armas ja teistsuguse kasukaga, kui ülejäänud selle pesakonna loomad. 

uurisin kodus netist, et Vene Sinised ongi omamoodi karvastikuga: Tema kasukas on tihe ja kohev ning aluskarva tõttu peab see hoidma kehast eemale. Iga karva ots on heledam, mis annab kasukale hõbedase läike (karva tüüpi nimetatakse “tipped”). See ka selgitab, miks ma Mirrist ühtki head pilti pole saanud. kõik jäävad kuidagi udused või värelevad :D muus osas vastab meie väike pereliige üsna hästi tõutunnustele, küll aga "rikuvad" pilti ja pakuvad omapära üks kreemjas käpaots ja samakarva tuust rinnaesisel :) titena polnud neid iluvigu üldse märgata. täiskasvanuna peaks praegu pildil aimatavad triibud ka ära kaduma.

Mirri oli alguses tegelikult Pallike (kuna tal alguses oli AINULT kõht), aga loomakliinikus vaktsiini saades selgus, et tegemist hoopiski tüdrukuga, vist... loomaarst ei saanud ka täpselt aru :D see seletab ka, miks ei sobinud talle ükski poisslapse nimi, aga Mirjam tuli kohe üle mu huulte, kui diagnoos "emane" oli üle arsti huulte veerenud :) 

nii et meil on nüüd kass. Karita kiusab teda hirmsasti, aga kuidagi nii kavalalt, et kass teda pole lõhki veel tõmmanud. eks kassititele meeldib ka, kui keegi teda väntsutab, muidu ta ju ei laseks. kui enam ei meeldi, laseb kohe hädakisa valla. Karina alguses kartis Mirrit hirmsasti just nendesamade teravate küünte tõttu, aga teisel päeval ikka leebus. eks ma endale paraja nuhtluse kaela võtsin - nüüd pean looma vähemalt terve suve oma hullumeelsete käest päästma :D aga ta on ju niiiii armas!!

rohkem pilte tuleb siis, kui meie majja kunagi nett jõuab.

jutt jummala õige!

http://www.xn--stereotp-d6aa.ee/videoklipid

Ülihästi ja otse naelapea pihta klipid! väga vajalikud ka, minu arvates. ma tõesti ei arva, et võrdse panuse eest peaks keegi saama rohkem või vähem.

ise olen alati olnud julge ja oma arvamuse välja öelnud ja õigused nõudnud, seega nii teravalt ma seda ei probleemi tunneta. 

aga pean tunnistama, et on küll veider mees-kassapidajat näha... ja meie kodus on ka ikka meeste- ja naistetööd, aga pigem sellel alusel, et mul lihtsalt tuleb söögitegemine paremini välja ja herr Abikaasa jõuab raskeid asju lihtsamalt tõsta ning oskab juhtmeid ühendada. loomulikult, kui ma kätte võtaks, õpiksin ka torude ja juhtmete ühendamise ära, aga pole vaja, sest meil on sõbralik tööjaotus ja tema juba oskab seda, mina oskan nt. peenemat näputööd see-eest :D hommikuti teeb kohvi herr Abikaasa, nõudsid paneme masinasse mõlemad, laste eest oleme alati koos hoolitsenud, põrandaid peseb meil mees näiteks, sest mulle see lihtsalt ei meeldi :p mina võtan see-eest tolmuimejaga :) 

ühe koha pealt ütlen küll, et soorollid võiksid jääda paika - sõjaväes. ma olen oma abikaasa kõrval olnud 10 aastat, vaid ühel korral olen kuulnud tunnustavaid sõnu naissõduri kohta. ei, mehed ei halvusta naisi kaitseväes, aga tõsi ta on, et lahingüksuses või rännakutel, kus tuleb kogu oma kraami ise seljas kanda, jäävad naised hätta. lihtsalt mehe keha on tugevam ja vastupidavam. üks näide ka: keset suurõppuse lahingtegevust tõusis järsku metsaveerel koos oma üksusega puhanud noor daam laigulises vormis püsti ja läks aasale lilli noppima. no tule taevas appi naine! seal käis ju sõda!!! missest et mängult, aga ikkagi. 

E-suits - paha-paha!

lugesin eile, et riigil on plaanis võrdsustada E-sigaret tavaliste suitsudega, mis tähendab, et avalikus siseruumides sellega vehkida ei või :) mulle see mõte meeldib! jah, ma pole suitsetaja ja olen selle tegevuse kategooriline vastane (sest see hais on ülimalt vastik mulle. mida aasta edasi, seda rohkem suitsuhais mind iiveldama ajab. mõned aastad tagasi sel lõhnal veel sellist toimet ei omanud, veider, eksole). 

ma saan ju aru küll, et sel pole mingit lõhna ja ta ei erita organismi tõrva, mis kopse kahjustaks, AGA kuna väidetavalt on see kahjutu, siis TEGELIKULT kasutab inimene toodet hoopiski rohkem ja saab suurema nikotiinikoguse kui tavasuitsudega. 

tundub, et just naised on selle vidina endale sõbraks võtnud, kui uue aksessuaari, igatahes netiäri nendega on suures hoos. meil siin töö juures on üks meeskodanik, kes seda riistapuud omab ja ma näen, kuidas tal see pidevalt tossab ja ta iga natukese aja pärast jälle mahve tõmbab. eks härra on varem suur suitsusõber olnud ja jooksis suht tihti õue oma sõltuvust rahuldama, aga nii tihti ta küll ei käinud, kui praegu e-sigaretti tõmbab. ja olgem ausad, ega see meeldiv pole, kui keegi keset tuba vestluse käigus ülbelt suitsu kisub. 20 a tagasi oli see vist norm, aga õnneks on ajad muutunud. 

sestap ongi mul väga hea meel, et tolle vidina kahjulikkusele tähelepanu juhitakse, sest tõenäoliselt pole valdav enamus kasutajatest endale neid teadvustanud. ja kui saadi hakkama avalike ruumide suitsuvabaks muutmisega, küllap saab ka sellega. 

mmmmmoos :)

pilt netiavarustest

kes ütles, et rabarberimoos hea ei ole? on, isegi väga hea! 

ma eile tegin mõned purgid prooviks, nii 2-3 kilo jagu vast oli rabarberit, lisasin 2 apelsini, vanilli ja suhkrut. büreerisin ära ja jäi väga ilus kollane. lapsed sõid ja kiitsid, mina võtsin saia ja piimaga. kujutan ette, et pannkookide peale või kuhugi koogi vahele on selline hapukas moos eriti hea. 

peaks nüüd proovima rabarberitšantit teha lihatoitude tarbeks või brie juustuga röstsaia tarvis

oma maja rõõmud

väike nimekiri asjadest, mis ühe õhtuga tehtud sai:

• 1500 m2 niidetud muru
• moodustatud uus lillepeenar, ääristatud kividega
• koristatud toad
• vahetatud kassi liivakast ja tõstetud väikesele nälgurile 3 x õhtu jooksul süüa juurde
• pestud pesu
• lahutatud kolme pidevalt üksteise kallal kraaklevat last (naabriplika ka samavana meie omadega ja pidevalt käib üks kraaklemine stiilis mul on suurem kui sul :S)
• õngitsetud laps välja lillekastmise ämbrist, kuhu ta pahaaimamatult sisse plärtsatas
• naerdud vaese lapse üle, sest see oli NIIVÕRD koomiline :D
• lohutatud  ja kuivatatud solvunud läbimärga last
• istutud õhtu lõpuks üksi pimenevas ja lõpuks vaikinud toas ning mõeldud, et elu on ikka nii ilus!

head rallimehed ikka küll :S

need kuradi Gumball 3000 mehed tahtsid mu eile surnuks sõita :S mina liikusin täiesti normaalse piirkiirusega maanteel, vastu tuli rekka ja meie vahele ilmus ei-tea-kust must madal gumballi-kleepsudega spordikas, kes täiesti sihilikult kolme rida tegi. mina ja rekkajuht olime sunnitud oma sõidukid järsu roolinõksuga teepervele juhtima, et see idioot läbi saaks. kusjuures see tuli nii kiiresti, et oma suurtest taga- ja küljepeeglitest ma autot ei näinudki.

ei, ma ei ütle, et sellist üritust korraldada ei või, aga no palun, keset tipptundi linnast väljasõidul sellised manöövrid!? kusjuures ma ise ei ole mingi 50-90 sõitja, ikka tahab jalg gaasipedaalile ununeda, aga ma teen seda siis, kui kellelegi ohtlik pole. eile käis ikka nõks seest läbi, kui see must kurat oma manöövri ära oli teinud. lapsed ehmatas ka ära. 

selle üle on mul väga hea meel, et politsei neid hoolega kinni pidas, trahvis ja arestis, siis teinekord teavad, et Eestis peab väheke tagasihoidlikumalt võtma või selle maa vahele jätma. oleks ikka jube küll, kui nad kellegi surnuks sõidavad. kõike saab raha parandada, aga inimest enam tagasi ei too. politsei oleks võinud trassi peal usinamalt väljas olla ka Pärnu ja Häädemeeste kandis, mitte ainult Tallinna ümbruses.

iseenesest oli vahva vaadata, kuidas noorus ristmikel ja teeperves autodest pilte vehkis teha, kaasa elasid ja ennast eksponeerisid. noortel vähemalt midagi teha, äkki annab mõnele tuule tiibadesse, et autospordi- või tehnikamaailma siseneda. aga seda ei saa ju teha elu hinnaga.