viimasel ajal olen tähele pannud, et ma tunnetan või näen asju ette. ja-jah, olen lolliks läinud :D aga ei, päriselt. eks ma olen varem ka vahel harva tundnud, et üks asi peab nii või naa minema ja lähebki, aga pärast vanaema surma on kõiki neid tundmusi rohkem ja selgemini olnud. alates muidugi sellest, et nägin teda ennast minu magamistoa uksel seismas paar päeva pärast tema lahkumist. hirmu ei olnud, sest ma teadsin, et ta tuleb. vanaema ise oli üks kõige realistlikkumaid ja maalähedasemaid inimesi, keda ma tean, ei huvitunud ta maarohtudest ega käinud kirikus.
tavalisemad näited on muidugi need, et ma vahel tean ette ja valmistan millegipärast söögid, kui herr Abikaasa mingil x-ajal koju tuleb, ilma, et sellest ette teataks. sellest rääkimata, et kui nad töökaaslastega teiselpool Eestit napsu võtavad, seda ma tean alati! või et laste suhtes on paha tunne, selline imelik ärevus ja siis nad jäävad haigeks. kahjuks ei oska ma neid tundeid (veel) tõlgendada. õnneks oskan ma neilt ka pea-ning kõhuvalusid ära võtta, praegu küll veel enda sisse, aga asi seegi.
viimane näide on kassikesega seoses: kirjutasin tema kesksoostumise operatsioonist. kirjutasin ka sellest, et paha tunne oli hinges. nonäete, oligi põhjust, sest kass ei toibunud üldse, terve nädal on olnud väga kriitiline, sest loom ei söönud-joonud palakestki ega olnud üldse energiat. haav iseenesest ilus. isegi loomaarst ütles mitu korda, et loodame, et ta sellest ikka välja tuleb :( nüüd siis saab süste mao ärritussündroomi vastu ning kiisuke sööb jälle ning söök püsib ka sees. Mirr ise on end jälle õnneks leidmas - hiilib mind nurga tagant ja turnib puudel. sellest, kuidas teda sundtoitsin ja muid õudusin tegin, siin täpsustama ei hakka. aga jah, ma ju teadsin, et see op pole praegu hea mõte, aga ma ei kuulanud ennast. arst muudkui ütles, et kõik on ok ja vanust on piisavalt.
igasugu unesid olen ka nägema hakanud. aastaid pole üldse und näinud, nüüd vist elu rahulikum, laste pärast enam mure pole, ju siis jäävad unenäod meelde. vahel ma mõtlen, et ei taha neid näha, sest ma näen asju, mis üsna kohe päriselt ka juhtuma hakkavad või siis näen sõpru unes imelikult tegutsemas ja nendega suheldes saangi teada, et mingid asjad on juhtunud ja unes öeldi mulle väga selgelt, mis selle inimesega tunnetega lahti on.
ja siis ma usun märke, kasvõi selliseid, et kui mingi vana autoromu teise kahe masina vahele võileivaks sõidetakse, siis tuleb see romulasse viia ja kindlustuse pakutud raha vastu võtta, mitte seda veel 10 x üles putitada, kuigi see järjekindlalt märku annab, et aitab. eks ma mainisin ka seda uskumatutele, aga vastus oli teada, et pole siin mingied märke. aga teate mis, on ikka küll, viimati remondist tulles läks autol kumm pärast esimest kurvi tühjaks! vahetamise ajal hakkas vihma sadama ja tuul tõusis. kokkulangevused, ikka, aga nagu oleks midagi muud ka, eks :)
oh kui imelik jutt...
ühesõnaga, mul oleks vaja kedagi, kes aitaks mul ennast paremini tunnetama ja kuulama õppima.
ronin nüüd luua selga ja lendan nõiamäele :D ah õige, ei saa, ma ju kardan lendamist, paaniliselt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar