Lordi tembutab

kassile maitseb koldnokaliha, selge, mis selge. 

ühesõnaga istus teine kuldnoka puuri all kaseoksal ja ootas, et need koju tuleks. ei tulnud, tuli hoopis mu linnukaitsjast ema ja äsas kassile sõbraliku vopsu mingi imepika toikaga. kass, vaeseke, muidugi seda oodata ei osanud - tuli laperdades, nagu lauluväljaku tuvi, sealt puu otsast alla...

järgmisel päeval olla väga lipitsev ja sõbralik olnud, ju tundis süüd. 

selguse mõttes olgu öeldud, et kuldnokad sõi ta juba ilmselt lõunaks ning kui ema jaole sai, ootas õhtusööki. täna pole ühtki kuldnokka enam nähtud.

tuletasin siis emale meelde, et kass, keda ta linnuhuvilisena materdas, on meie kullast kiisu, kellel on tagakoivas kruvid ja plaadid ning kelle eluleravitsemine paar pensionit 2007.a. maksma läks. siis natuke ikka taltus ja tegi paar paid :)

P.S. eelmisel aastal oli sarnane stsenaarium Lordi, veevooliku, kastanipuul oleva kuldnokapuuri ja emaga :D toona jäid linnud söömata. aga ega kumbki ei õpi, eksole - üks ikka linde sööma ja teine tiivutut looma puu otsast alla ajama. eh, elu!

Kuldmikrofon ehk K-de esimene solistide konkurss

Karina esinemas

Karita lõõritab

päeva juhtisid sõbralikud klounid Piip ja Tuut :)

kirjutan paari sõnaga juurde, kuidas siis oli: üldkokkuvõttes K-d olid väga tublid. mina närveldasin imelikul kombel oluliselt rohkem. ega ma ju tea, mis lapse hinges toimus, aga välja nad kuidagi ärevad küll ei näinud. minul tahtis süda rinnust välja hüpata, kui oma laps lavale kutsuti. lavaproovi ajal läksid sõnad meelest ja viis sassi, eriti Karital, kuid kontserdi ajal tuli kõik ilusti välja. keskendusid, vaatasid lakke või seina ja laulsid ära!

ise arvan, et klounidel oli ikka suur osas päeva sujumisel ja üleüldisel soojal õhkkonnal - iga laps kutsuti ilusti lavale, tutvustati last ja laulu ning õpetajat, pärast sai igaüks ise endale kingi valida ja anti ka diplom. 

tulemustest niipalju, et anti välja grand prix ning kuld- ja hõbemedalid. ehk siis pooled lapsed said hõbeda, pooled kulla :) K-dele seekord hõbemedalid. esimese korra kohta igatahes suurepärane, sest sujuv lavaleminek, julge ja õige esinemine ning kena käitumine oli ise kulda väärt! 

väheke võin ikka norida ka, mitte oma lapsi, vaid züriid. ikka stangaaeg tuli tagasi, kui medaleid jagama hakati. näide? aga palun: nooremates gruppides läks kuldmedal korraldaja tütrele, ühe kooli direktori tütrele ja muidu tähtsate lauluõpetajate lastele. mitte et neil kõikse paremini välja tuli või sõnad meeles oleks olnud. mis teha, käsi peseb ikka kätt. ses mõttes isegi hea, kui mittekellegi tuttavana kunagi lastel mõni lauluvõistlus tulemuse poolest hästi peaks minema, siis on tunnustus õige ja aus.

kuidas aru saada, et lapsele meeldib saadud kingitus?

väga lihtne - ta kiljub.
ja jah, ma ei aja mingit udu teile siin praegu. lugu järgmine:

saabusid sünnipäevale maalt vanaema ja vanaisa, kandes suuri kingikotte, mis sisaldasid beebinukke. Karita tõmbas enda oma välja ja teatas: oi beebi! Karina pusis usinasti oma koti kallal edasi, tõenäoliselt ei kuulanud ta õe mula. ja kui ta selle paki siis õiget pidi keeras ja lutiga beebinukku nägi, siis kostis üle maja õnnekarjatus. jah, just-just - õnnekarjatus! ma muudmoodi ei oska seda nimetada. see kõlas umbes niimoodi, nagu siis, kui teismeline tüdruk saab teada, et kodulinna/Eestisse tuleb esinema tema lemmiklaulja. meie kõik pahvatasime naerma ja see naer nakatas tervet seltskonda kohe tükiks ajaks, niivõrd ehe oli see õnn :D ja kui ta veel aru sai, et see nukk liigutab käsi-jalgu, laulab-nutab-imeb lutti, siis ta lihtsalt istus ja hoidis teda hellalt-hellalt kaua-kaua. Karina on ikka nii armas! Karitale meeldib nukk ka väga, aga teda valdas pigem hasart, et mis veel tulemas on.

pean mainima, et kauaoodatud rattad ja kiivrid ei tekitanud sellist emotsiooni. tõenäoliselt oli asi üllatusmomendis ;) õhtul kokkuvõtteid tehes jäi aga ratas ja kiiver kindlalt esikohale ja nukk oli kohe järgmine.

Suured tänud kõigile, kes I peole tulid ja imetoredaid kinke tõid!

Ja suure lombi taha Roosile ka suur aitäh hellokittinduse eest! meil on nüüd kõik kohad lipsukesega kasse täis kleebitud :)

neljased nupsikud

sünnipäevakinkidega juba kell pool 9 hommikul õue peal tuuritamas - nagu nägudest näha, kõik olid väga rahul

sünnipäevale oli kutsutud kogu lasteaed - õigupoolest oli lasteaial täna just perepäev ja meie pere pidustused on edasi lükatud homsele. see muidug ei seganud K-sid kõiki valgustamast, et tegelikult on ikkagi nende sünnipäev :D

moodne tibi

http://www.gorodmod.com/long-haircuts-for-2013/

Nagu näha, on mu soeng selle kevade trendidega vägagi kooskõlas :D

Nimelt tegime juuksuriga katsetusi, et milline värvi-kombinatsioon kataks mu blondeeritud juukseosad ja toon oleks sama kaunis, kui mu lastel. ühesõnaga oli lootus saada juuksed strawberry blondiks. juurtele on selline kompott juba leitud, mis ei tee mind kollaseks/roheliseks/halliks (mingi eripära mul on, sest kui teistele jääb toon normaalne, siis minu juuksed omandavad mingi veidra varjundi. mu loomulik toon sisaldab natuke punast, ju see mängib). 

viimase juurtevärvimise protseduuri ajal võttis juuksur oma hingeasjaks kokku segada 4 erinevat potsikut ja nende sisu mu täies pikkuses juustesse sisse määrida. need sai pandud küll küljele ja taha alla, aga tulemus oli .... no ma ei oskagi öelda - hirmus. see, mida juuksur arvas normaalne jäävat, muutus šokolaadpruuniks, üks triip tuli täiesti kollane, see, mis juuksuri arvates midagi ei tee, jäi täpselt õige ja viimane, mida oli kõige rohkem ja pidi kõige õigem toon olema, läks tulipunaseks!

üks mu juuste eripära veel - kergvärv ei tule pestes mitte iialgi maha :( 

nüüd ma olengi juba 2 kuud olnud iseenda teadmata ülimoodne trendilooja on kirju oravasabaga...

hea uudis ka: moes on väljakasvanud juured. uskumatu, eks!

siis must saab lill

elulised teemad on hetkel K-del väga päevakorras. sõidame lastega trennist koju, tuleb jutuks, mis seal kellegi perekonnanimi on. järsku teatab Karita uhkustundega hääles: "ja vanaisa nimi on päriselt hoopis Rebane!" mina siis parandasin taktitundeliselt, et ikka Orav ja rääkisin, et mina ka olin Orav. hetkeline vaikus. kordasime siis kõik meie suguvõsa perekonnanimed üle nii ühelt kui teiselt poolt - jube keeruline kompott sai. mõtlesin siis, et selguse mõttes pean rääkima, kuidas ühest nimest vahepeal teine saab. no et abiellutakse ja värki ning soovija võib mehe nime võtta. Karita mõtleb natuke ja ütleb: "ja siis mina võtan endale nimeks Lill", Karina ei saa ju alla jääda ja teatab: "ja mina võtan endale nimeks lilla-roosa lilleõis!" :D

ma tahaks näha, kus selliste kaunite nimedega peigmehed välja võetakse, aga jääme ootele, eksole!

üks tore kandidaat on Karinal juba välja vaadatud ka ;)

ükshommik räägime jälle abiellumisest ja muudest tähtsatest asjades (millegipärast on see teema popp - ju ikka muinasjuttude ...ja siis nad elasid õnnelikult elu lõpuni lause pärast). selgitan, et endale peab ikka hooleda meest valima, selline kes oleks hea ja hoiaks sind ega oleks kuri ja aitaks kodus asju teha ning kõike ise parandada jne. lapsed nagu ei reageerinud eriti, ainult öeldi nii muuseas "aaa". 

jõudsime siis lasteaeda, jõudsime juba patside tegemiseni, kui Karina teatas: "mina võtan siis Greni endale meheks. tema hoidab mind hästi ja oskab igasuguseid asju teha." nii et seedis kogu hommiku minu teksti, sünteesis, kes on oma rühmas selline poiss, kes nendele kriteeriumitele vastaks ja valis õige välja :) julgesin siis küsida, kas too poiss meeldib talle, vastuseks tuli kiire "jah" :) Karita muidugi arvas, et tema võtab ikkagi issi endale meheks. ju siis lasteaias ükski noorsand issi tasemele ei küündi :)