väga lihtne - ta kiljub.
ja jah, ma ei aja mingit udu teile siin praegu. lugu järgmine:
ja jah, ma ei aja mingit udu teile siin praegu. lugu järgmine:
saabusid sünnipäevale maalt vanaema ja vanaisa, kandes suuri kingikotte, mis sisaldasid beebinukke. Karita tõmbas enda oma välja ja teatas: oi beebi! Karina pusis usinasti oma koti kallal edasi, tõenäoliselt ei kuulanud ta õe mula. ja kui ta selle paki siis õiget pidi keeras ja lutiga beebinukku nägi, siis kostis üle maja õnnekarjatus. jah, just-just - õnnekarjatus! ma muudmoodi ei oska seda nimetada. see kõlas umbes niimoodi, nagu siis, kui teismeline tüdruk saab teada, et kodulinna/Eestisse tuleb esinema tema lemmiklaulja. meie kõik pahvatasime naerma ja see naer nakatas tervet seltskonda kohe tükiks ajaks, niivõrd ehe oli see õnn :D ja kui ta veel aru sai, et see nukk liigutab käsi-jalgu, laulab-nutab-imeb lutti, siis ta lihtsalt istus ja hoidis teda hellalt-hellalt kaua-kaua. Karina on ikka nii armas! Karitale meeldib nukk ka väga, aga teda valdas pigem hasart, et mis veel tulemas on.
pean mainima, et kauaoodatud rattad ja kiivrid ei tekitanud sellist emotsiooni. tõenäoliselt oli asi üllatusmomendis ;) õhtul kokkuvõtteid tehes jäi aga ratas ja kiiver kindlalt esikohale ja nukk oli kohe järgmine.
Suured tänud kõigile, kes I peole tulid ja imetoredaid kinke tõid!
Ja suure lombi taha Roosile ka suur aitäh hellokittinduse eest! meil on nüüd kõik kohad lipsukesega kasse täis kleebitud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar