Egiptimaale päikesele külla

vürtsi- ja teepood

et kõik algusest ilusti ära rääkida, siis alates Türgi reisist 3 a tagasi, oleme mõlgutanud mõtet minna täies koosseisus päikest püüdma. nüüd tundusid lapsed piisavalt suured ja kuna koolilastega on juba keerukam sobivat reisiaega leida, siis tahtsime minna sel aastal. ootasime väga, meie kõik :) 

bookisime reisi mitu kuud ette, kõik näis kena. meie ootust varjutas aga selle õnnetu Vene lennuki allakukkumine... hirm puges südamesse, kaalusime ka reisist loobumist. ei taha ju olla loll turist. kui tulid teated Hurgada lennujaama kontrollist ja heakskiitmisest ning tagasiside turistidelt, et hea rahulik, venelasi pole, inglasi vähe, siis ikka otsustasime minna. 

vaade hotelli sisehoovile (ja merele taamal)

lendasime Egiptusesse, Hurgadasse, pesapaik oli Titanic Palace 5* hotell. liikusime ka linna peale ja Luxorisse kultuuriväärtusi vaatama. hotell oli Egiptuse kohta vist ok. on teine nö sõsarhotell Titanic Beach-iga, ööklubid, restod, veepark ühine. ses mõttes oli valikut rohkem ja rahulik territoorium suurem. viiest tärnist võib muidugi und näha, aga väga hullu polnud, kui toapoisile $ jätta, sai põrand ka pestud ja käterätist luik voodile :) iga õhtu oli lastele ka minidisco ja pärast seda kohe "kultuuriprogramm", kus hotelli meelelahutusdiim esitas erinevaid tantse, a la Aafrika tantsud, kõhutants, rahvusvahelised tantsud jne. mõnel õhtul oli täitsa huvitav. lastedisco oli muidugi K-dele nagu kirss tordi peale :)

meil võiks ka selline katuseaken olla

lapsed lustisid enamus aega päevast veepargis, meie mõnulesime päikese käes. veepargis külastasime mõnd suuremat atraktsiooni ka, aga pärast Herr Abikaasa koledaid grimasse ma teda enam kiirtorusse parvetama ei kutsunud. lastel polnud probleemi, kõik sobis!

merre ei saanudki, sest meie lahesopis oli pidevalt mõõn ja õhtul pimedas mitte ei julge kaheksajalgade ja merisiilide vahele ujuma minna, värvilistest kaladest rääkimata. kuna ilmad olid suht tuulised, siis paadiretkele me ei läinud, küll jõuab siis, kui lapsed ise snorgeldajad on.
enne minekut suhtlesin kohaliku eestlase Merikesega, kes korraldab soovijatele igasugu ekskursioone-tuure. mõtlesin, et on hea omada üht eestlasest kontakti, kes tunneb kohalikke olusid ja oskab soovitada, teab eemale hoida, kui miski ohtlik tundub. külastamiseks valisime seega Hurgada koos lähiümbrusega (El Gouna Veneetsia-laadse rikkurite linnakesega) ja Luxori kultuurimälestised.

kala otse merest

Hurgada moššee minaretid

lasti sisse küll

Hurgadas liikusime koos kohaliku Hussama'ga, kes on väljaõppinud turismitöötaja. seda oli täitsa tunda, et inimene ei ole isehakanud soss-sepp, igal pool ikka väga seletas ja juhendas ja vajadusel turvas. nägime suurt moššeed, saime sees käia, jalutasime läbi kalaturu, mis on otse sadamasse püsti pandud ja kala muudkui tuuakse paatidest juurde. külastasime Punase Mere akvaariumit, kus enamus värvilisi kalu ja haid lähedalt näha olid.

El Gounas päikeseloojangut nautimas

El Gounas nägime imelist päikeseloojangut, jalutasime puhta(!) linna peal ja külastasime ristiusu kirikut. õhtu lõpetuseks käisime Hurgada suurel toiduturul, kus lisaks aedviljadele, majapidamiskaupadele oli saadaval tuvid, küülikud, kanad ja muud elusad pudulojused. need siis toiduks,  mitte lemmikloomadeks... mis teha, soojal maal püsib toit turul ainult nii värske. tegelikult oli turul üsna kõhe, sest oli pime, tänavad olid täis end päeva jooksul pilve kimunud kohalikke mehi, kes jälgisid sind ikka väga imeliku pilguga. väljamaalasi ma seal liikumas ei näinud. õnneks oli meil Hussama, kes maasikad, tee ja halvaa meile ära ostis ja siis hotelli tagasi viis :)
Luxoris külastasime Kuningate Orgu, Hatšepsuti templit ja Karnaki templit. See oli väga pikk päev. Meie saatjaks ja autojuhiks oli kohalik advokaat Said, kes vedas meid läbi lõpututest relvastatud kontrollpunktidest, viis õhtul tagasiteel meid ka oma koju, pakkus kohalike tavade kombel õhtusööki, tutvustas oma suurt pere ja näitas loomi. sõit oli pikk, kuid mõnus, sest liikusime eraautos, mitte suure reisibussiga. saime vajadusel peatuda, koibi sirutada ja ümbrust vaadata.

Hatšepsuti tempel - privaatkülastuse päev, ainult meile

minule jättis kõige sügavama mulje just kuninganna Hatšepsuti tempel. rahvast oli minimaalselt, mäeseinas asub palee imeline ja õhkkond suurepärane!

sellesse aega ja paika võib end elama kujutada küll 

Herr Abikaasale meeldis oma hiiglaslikkuses aga Karnaki. jah tõesti, kui hakata mõtlema, kuidas tol ajal sellised ehitised ja kunstiteosed püsti pandi, siis see on täiesti hoomamatu.

Karnaki templis

Karnaki templist ulatusid sfinksid Niiluseni ja sinna oli ikka hea jupp maad...

Kuningate Oru elamuse rikkusid ära kohalikud rahakerjajad, kes igal sammul sulle hauakambris midagi "tutvustada" soovisid ja siis koheselt raha küsisid. igavesti vastikud tegelased! maalingud ja värvid on muidugi muljetavaldavad, seal tahaks rahulikult ringi kolada, ilma "saatjaskonnata".

pliksid sfinksi seljas El Gounas

all-in-all: lastega reisida on raske, kuigi nad olid supertublid! vastutus on ikka kogu aeg kuklas tiksumas, end lõdvaks lasta ei saa. 7 päeva on vähe, 10 oleks ok, siis jõuaks vahepeal selle lennukis passimise jubeda osa ära unustada. lastel olid lausa kohanemisraskused ja koduigatsus, aga esimese pika reisi puhul on see vast ok. kui minna soojale maale, siis peaks ikka nende mõistes sügist sihtima, mitte talve. soe olgu ikka väga soe. see +25 jäi meile väheseks. oleme väga rahul, et ei võtnud säästureisi ehk siis lastega minnes on väga hea, kui on olemas kõik toidud-joogid-näksid ja normaalne hotell.
kas ma Egiptusesse tagasi tahaks? praegu kindlasti mitte. võibolla kunagi kauges tulevikus, aga siis Kairosse püramiidide manu ja muuseumidesse. 

Häid jõule!!

Urg nr. 2

Ah ma niisama kaevasin laupäeva hommikul endale väikese uru, ütles Emma ja kadus sügavustesse :) :)

Kaalusime looma ära, tuli 5,6 kg ehk siis ideaalkaalust 400g rohkem. Nüüd meil jõulupuhkus 2 nädalat, saab iga päev kaevamas käia, küllap siis pole enam praeküülik vaid jälle jooksujänes ;)

milleks jõulude ajal kingitused?

minu jaoks on see kingiralli nii veider. ok, ma saan aru, et lastele. see on nii armas ja tore, kui väiksed inimesed mitu kuud mõtlevad ja plaanivad, siis kirjutavad Jõuluvanale kirja ja ootavad. kui siis 24.12. saabki selle kauaoodatud aarde, siis need kilked ja särasilmad on super!!

täiskasvanutega on aga teine teema. oma mees on kallis, ta niigi teeb minu heaks kõik, toob lilli, peab tähtpäevi meeles jne. mina temale millegipärast ei tee alati kinke, minu kink on pidulaud. seetõttu jõulu ajal tahan kindlasti talle ilusat kinki teha (uut telekat siiski mitte, eksole).

aga emad-isad-lähisugulased. see on selline teistmoodi teema. iga aasta muudkui mõtle ja nuputa, pärast on veel pragamine, et mulle pole midagi vaja. ja nii iga aasta. mulle meeldiks hoopis rohkem, kui tuldaks kokku, kellelgi ei ole KIIRE ja toodaks kaasa erinevaid hõrgutisi (see tähendab, et ma ei pea terve päeva üksi kokkama), siis saaks lihtsalt olla, ajada juttu ja olla.

tavaliselt olen ma 24.12. õhtuks jummala küpse, ma olen 100 x end eelnevatel päevadel lolliks vihastanud mingite suguvõsa suhtedraamade peale ja pärast mõelnud, et mis see minu asi on. aga on ju! kuidas siis ei ole, kui võlts naeratusega(ta) istutakse pärast ümber laua...

ise ma kinke väga ei armasta. vist seetõttu, et keegi peale mu oma mehe ei tunne mind piisavalt, et üllatada mind just sellega, mida südamesopis loodan. ninni-nänni võib olla, aga kuna ma tarbimisühiskonda ei poolda, siis pigem jäägu olemata. samas sünnipäevaks saadud vannisool oli super kink ja ma naudin seda iga nädal (tänks Kriss.!) selles mõttes on looduspoe kinkekaart või selline trikiga kinkekaart alati hea mõte, nii enda kui teiste peale mõeldes. tavalised kaubamajade kaardid on tavaline värk. mulle ikka meeldib miskit põnevat välja mõelda ;)

sõpradele tahaks kinke teha. samas kõigile ei jõua. siis mõtlen, et tahaks lihtsalt kohvitama minna, et kuulata, mis elu inimesed elavad või millest nad unistavad. ehk õnnestub. 

ma nii südamest loodan, et sel aastal ei tee ma ühtki asist kingitust (ainult emotsioone) ja näen ainult sooje armastavaid inimesi enda ümber!

seniks-kuniks kaamos asendub lume ja jõulutundega, paneme vähekeseks varbad sooja vette ja laseme päikesel tedretähnid peidust välja tuua ;)

sushi-õpipäev

uramaki ja nigiri

ükspäev oli tore sushi-laupäev. kogunes kolmik, kes ikka igasugu värki koos teeb - on lõbus, turvaliselt tuttav ja lihtsalt hea :) kõigil oli selle rulli keeramise esimene kogemus. ütlen kohe ära, et me oleme igavesti osavad!

valmis rullid,
eemalt paistsid nagu verivorstid :D

niisiis, sushi, maitsev ja lihtne. moetoit vist praegu. mina väga palju seda söönud pole. korra kaasa ostnud ja korra lõunasöögiks võtnud. esimene kogemus polnud suurem asi, aga Kaubamajaka SushiSilk lõunapakkumine tahtis küll keele alla viia. sinna lähen teinekordki kindlasti.

kuna tähistasime L.-i sünnipäeva, siis võtsime ikka südamega. mõtlesime, et teeme kohe palju, no see kõigile kirssidega teema ;) tegimegi, kohe 20 rulli, mille siis omakorda kõik 8-ks lõikasime. arvutage ise :P sõime kõik end oimetuks (isegi mu lapsed sõid!), pakkisin kõigile koju kaasa ja sain ise veel järgmisel päeval lastega maiustada ja ämmale-äialegi pakkuda. viimane mainis, et sünnib süüa küll :D

toorained

retsepte ma siin tooma ei hakka, meie toimetasime selle õpetuse järgi. ütlen kohe, et riisile tuleb ikka 2 x rohkem riisiäädikat ja soola panna - riisil polnud mingit maitset. muidu ma olen suur riisisõber, aga mage riis ei ole maitsev. täidisteks oli meil kalalistest suitsu- ja soolalõhe, lumekrabi ja krevetid; aedviljadest kurk, avokaado, paprika, frillice salat. kuna Herr Abikaasa kala ei söö, siis talle tegin mõned munasushid ja see olevat hea olnud :D tulevikus peaks katsetama muna-vütsikilu varianti, see sünnib ka kindlasti süüa. minu lemmikuks sai suitsulõhe-avokaado ja aedvilja-sushi rohke wasabiga. sojakastmesse pidi ka kindlasti kastma.

rullimiseks valmis

valmis ribad

kuidas see protsess siis kulges? no esiti keetsime riisi multikeetjas peaaegu pehmeks - jäi selline mitte plödi, aga samas kleepuv. ütleks, et suht hea tulemus. siis maitsestasime (ja oleks tulnud rohkem maitsestada), seejärel hakkasime tikkima-hakkima ehk rulle täitma ja keerama. kuna kolm tarka ostsid ühe mati, siis võttis see rohkesti aega. samas oli väga lõbus ja sai palju pilte ka teha. meil kõigil tulid suht kenad rullid, mõni oli veidi nagu kana allaneelanud madu, aga enamus olid ühtlased ja isegi otsamakid jäid täis, mitte pooltühjad. ju sai riis õigesti laotatud. vihjena ütlen, et veekauss näppude kastmiseks on hea abiline. katsetasime ka paari uramakiga. see on see riis väljaspool rull. esiti arvasin, et see on raketiteadus, aga polnud hullu, sest riis teatavasti kleebib :P need maitsesid eriti hästi :D
all-in-all, tahaks veel teha. kordame!

asume maitsma (hea küll-hea küll, eks me enne ka degusteerisime)

meie lauake (ilupiltide tegemiseks polnud aega,
kõigil oli kõht nii tühi)

minu esimene sushirull!

urg

kirjutasin mõnda aega tahasi, kuidas meil küülik plehku pani. õnneks seda tänaseni rohkem juhtunud pole, kuid igakord, kui puuri uks on lahti, näen ma tema silmis sedasama kavatsuse helki :D

ilmad on nüüd märjad ja pimedad, ma ei saa teda tööpäevadel kuidagi pimedasse vihma jalutama viia. niisiis mõtlesime, kuidas preili Emma liikumisvajadust rahuldada. söögiisu on tal hea, võiks isegi öelda, et liialt hea. seega liikuda on vaja.

ega sa mind ära ei vii?? allääres
näha uru uks ;)

meil on kasvuhoone, nii umbes 5 m2. praegu see jummala tühi või noh, õigupoolest on sinna talveks varjule kolitud aiamööbel, grill ja mõned kastekannud-ämbrid. ruumi on sellegipoolest küll. ja nii Emspik hopsama pääses. oi talle meeldis, niiväga meeldis!! avastasime, et teda saab edukalt mullakaevajana kasutada. endal üks töö kevadel vähem ;) 

urg

nimelt ta kaevas endale uru, mis ulatub julgelt vundamendi alla ehk oma poole meetri sügavuse auguga sai ta hakkama. pool kasvuhoonet on lihtsalt segi kaevatud, aga see üks urg on nagu koobas :D viisime talle heinu ja vett ka sinna, et eluke ikka mõnus oleks. heinad võeti kasutusse - veeti urgu ja trambiti niisama maha, aga vesi aeti loomulikult ümber. see käib tal nii kärmelt, et ei saa arugi - hammastega kausi äärest kinni ja kummuli, endal hea meel. ainult siis, kui paar väga külma ööd on olnud, hakkab kausist ahnelt vett limpsima. muul ajal on tal tilaga veepudel puuri küljes rippumas, aga kui see ära külmub, siis tuleb kausiga vesi ette viia.

mina pakkusin välja, et ta võib seal kasvuhoones kasvõi talvituda, aga Herr Abikaasa polnud sama meelt. Ämm mulle eile seletas, et siis hiljem ei tahagi puuris enam olla, muutub väga pahuraks ja hakkab puuri lõhkuma. kui ma nüüd järele mõtlen, siis selles jutus on loogika. kes siis ikka 5 m2 maja 1 m2 puuri vastu vahetada tahab. seega me tegime otsuse, et ta saab seal mõnulemas käia päevasel ajal, aga pimedaks tuleb nö tuppa tulla. 

väike Karita ja suuuur Emma

kui Emmal on mõnus ja hea olla, siis ta lösutab ja laseb end silida ja sügada, kui aga pahur (või pahuraks aetud. ja olgem ausad, ajab ikka vihale küll, kui oled endale palee valmis kaevanud, lased just mõnusasti silma looja ja siis tullakse sind ära viima), siis ei saa teda mingi väe võimuga kätte. eriti huvitav on pahura küüliku püüdmine suurest ruumist ja võrreldes puuriga on kasvuhoone üpriski suur... asjaolu teeb veel keerulisemaks aiamööbel, mille taha on nii hea peitu pugeda. no igatahes mõtlesime me koos mehega teda püüdma minna, aga reaalsus oli selline, et mina väänlesin naerukrampides ukse juures, sest küülikult tulutult püüdev Abikaasa oli lihtsalt nii koomiline :D kätte me ta lõpuks siiski saime ja puhtaks kloppisime. ei-ei, see ei käinud nii, et küülik rippus kõrvupidi peos. ikka oli ilusti süles. heldene aeg, kui palju mulda ühe eluka kasukas võib olla! eks kasukas on ilus tihe ka :P lõpptulemus oli selline, et meie mehega olime üleni mullased, küülik tiba puhtam. nii ta puuri tagasi läks.

järgmisel hommikul oli nina aga kohe jälle ukse vahelt välja susimas, et uuesti urgu kaevama saaks minna. ja ta läks. tundub, et need on ilusad päevad tal, sest õhtuti tuleb eriti magus uni ja keegi ei kuule teda puuriust rapsimas :)

1. sandijooks

K-d on vanusega sealmaal, kus käiakse santi jooksmas ehk siis eile liikusid meie näol hääde sugulaste peredes kaks kaunist kadrisanti ja üks kadrimemm :D ütleme nii, et minu sandijooksmise ajad olid ikka väga ammu. õnneks kombestik enam-vähem sama, saime hakkama küll! 

lootus, et mu lapsed valge lina üll tõmbavad ja põsed punaseks värvivad, suri üsna kohe, kui garderoobi valima asusime. Karita meil ju väga moeteadlik ja midagi kokkusobimatut ta selga ometigi ei pane. niisiis, tema oli oma peas välja mõelnud, et kõik peab valge olema (lasteaias öeldi nii ja kes olen mina oma argumentidega, eksole) ja nägu peavad katma imeilusad maalingud. eks ma andsin enda parima (kaardus ripsmed, rosetid põskedel ja laubal jne.). lasteaias olid valged kadrid kõik koos. nagu tavaliselt, tundus mulle, et me olime kõige rohkem pingutanud (või isegi üle pingutanud).

õhtune päris sandijooks oli aga ilma meelevallas ja seal ainult valge sitsiseelikuga lehvida ei saanud. no mina oma rahvariideseeliku ja suurrätiga olin igatahes piisavalt jube :D 

eeskavas olid traditsioonilised kadrilaulud, üks kepsakam tants, mõned mõistatused  ja õnne soovimine. 

panen teile ka mõned mõistatused ;) vastused paluks kommentaaridesse:

Ise klaasist, aga inimese nägu peas.

Taat toas, habe õues.

Tüdruk keldris, pats tänaval.

Miks kadrid kellukest tilistavad?

paun oli meil ikka ka kaasas. selle saime pilgeni täis. ütleme nii, et kõik pered pingutasid ikka tõsiselt üle selle magusa värgiga. nüüd on komme jälle aasta jagu kodus. vanasti pandi ikka koduõunu ja porgandeid ja mõni kalevi komm, need ajad on vist möödas. kõige erilisem saak oli piparkoogimaja detailid!! saate aru jah? ikka seinad ja katus ja korsten ka :) super!! Suur tänu tädi K.!!

santisime lausa kahes järgus - enne ja pärast trenni. koju jõudes käisid pliksid veel kodu ümbruses ilma minuta oma eeskava esitamas. olla igati edukas olnud ja mõistatusi ei olevat keegi ära arvanud ilma vihjeteta. 

järgmine aasta jälle :)

mul endal on santimisest kaks mälestust: 

1. kord, kui suured tüdrukud meid punti võtsid ja end väga võrgutavateks võrksukkades kadrideks olid ehtinud (lihtsalt see lumm on meeles, kui ilus ja helge ja kena kõik oli). poisid küll kimbutasid meid ja tahtsid saaki näpata, kuid saime tervelt tulema.

2. mardipere, kes meile ootamatult oma suurearvulise seltskonnaga sisse sadas, lood-laulud ära laulis ja minema tormas. olid teised ikka kõvasti värvitud ja määrdunud. alles lahkudes sain ma aru, et need ju kaugeltnurga sugulased (kes väga harva tol ajal maalt linna sattusid ja mitte hoopiski nii sutsukeseks ajaks, vaid ikka pikemaks, kui juba tuldud oli). ja ma ei mõistnud üldse, et miks nad tagasi ei tule, vammusi maha ei võta ja me mängima ei saa hakata... olin siis vast kümnene. pärast räägiti, et nad olid kõik linna sugulased läbi käinud ja kõik olid sõnatud! nii äge, kui selliseid peresid jagub!

vannituba sõnas ja pildis

minu kätetöö

vannituba on nüüd põhimõtteliselt valmis. pudi-padi on veel puudu, sest neid ei ole Pärnus selliseid saada, nagu ma tahan. isegi aliexpressi või ebay lehelt ei leidnud sobivaid, mis miljon ei maksaks... otsingud jätkuvad paarile nagile, kapile ja peeglilambile.

lambist ma tahakski alustada, sest selle ümber vannitoakujundus tekkiski. nimelt nägin ühe taaskasutuspoe netilehel toda lampi ja noh, muu on ajalugu. Herr Abikaasa tõi selle veel töölt koju tulles ära ja ma lihtsalt istusin ja silitas seda, kui ta mul juba käes oli :) ühesõnaga selline veidi romantic, samas rustic, country stiil, aga heledas võtmes kujundus, eksole. no ja Singeri jalad olid mul juba olemas ja vannituppa mõeldud, nii et teema hakkas argnema.

seinaplaatidega oli selline lugu, et ma käisin mõned aastad tagasi poodides plaate uudistamas ja need jäid mulle kohe silma. nüüd, suvel, kui ehitus reaalseks ähvardas muutuda, tegin uue tiiru ja need meeldisid mulle endiselt väga. loomulikult oleks võinud katalooge tuulata ja midagi eksklusiivset valida, aga päris hulluks ei tahtnud me eelarvega ka minna, seetõttu jäi esimene lemmik. mees ütles ainult, et peaasi, et roosa ei ole ja välja silma ei karju. talle ka meeldis see plaat ja nii jäi. kirsiõied on meie mõlema lemmikud ka :) 

üldvaade ukselt

põrandaplaadiga oli teine lugu. algselt olin ma kindel, et seinaplaadil on sama seeria põrand ka olemas, aga ei. või noh, oli, aga kole väike ilmetu plaat. mina tahtsin aga midagi, mis ruumile natuke salapära, särtsu annaks. otsingud algasid. Pärnust ei leidnud ma üldse mitte midagi. Tallinnas tuuseldasime ikka päris pikalt ringi. ja kui igasugune lootus oli juba kadunud, siis leidsin Baumaxis kohe. plaadid olid üliodavad, samas superägedad ja need olid laos olemas. kätte me need saime ja koju tassisime! ma ikka kahtlesin ka natuke. isegi siis, kui plaat põrandal oli, kahtlesin. aga nüüd, kui kõik on valmis ja koos on, sobib imeliselt (täpselt nagu ma algul kujutlesin). mõjub natuke idamaiselt. 

vann on meil tavavahelik, aga mullikat me ei tahtnudki. oleks selle väikese 4,75 m2 ruumi ära söönud. vann pärineb ka Baumaxist. me toppisime selle koos vanni ümbrise ja põrandaplaatidega oma väikesesse Opel Merivassa sisse!! kujutate ette või? ei kujuta, aga palun: kõikvõimalikud istmed on maha lastud, vann on sees, aga vanniümbris on vahtpolüsteroolist, seega pehme ja õrn ja tagaluuk ei lähe kinni... vihma sajab, meie keksime ümber auto, mees kirub, et väiksema autoga Tallinna tulime. lõpuks on kõik paigas ja tagaluuk ka kuidagi lõdvalt kinni lastud, siis algab operatsioon autosse ronimine. see oli lõbus :P mingi ime läbi ma end juhi tagaistmele pressisin. kuidas, ei saa isegi aru. poolel teel tuli igatahes auto kinni pidada, et saaks koibi sirutada. lapsed, kes enne Pärnut pidid autosse tulema, et vanavanemate juures koju tulla, pidid veel üheks ööks jääma, sest noh, nad lihtsalt ei mahtunud peale... :D aga ära me ta tõime. teinekord, siiski, kui on vaja poolt tuba autosse paigutada, võtaks tiba suurema masina... vann on osutunud hästi mõnusaks, tänu sellele vahtpolüsteroolist ümbrisele hoiab vee kaua sooja ja paigaldamine oli ka lihtne. kuju tõttu ei lähe sinna palju vett, nii et win-win. 

lagi ja osa seintest on puit. see oli mul kohe silme ees, et kõike plaatida ei taha. see oleks jäänud nagu haigla vms. seega puit. tahtsin valget ja mõnusat. selline eestiaegne sokkel on hästi ilus ja hubane. nii ka sai. võibolla on värv tiba liiga valge, aga ma arvan, et ajapikku hakkab puit värvist rohkem läbi kumama ja toon pehmeneb. kui mitte, saab alati paari pintslitõmbega asja muuta. liistude leidmine oli omaette teema. no et saaks just nii, nagu mina tahan ja et istuks ikka ilusti. Pärnu väiksuse tõttu kõike head-paremat siin saada pole, nii et ehitusmees pidi omaloomingut kasutama. õnneks tuli kena välja. 

jätsin suurima peavalu viimaseks - seinapealne WC-pott. kuidagi ei tahtnud põrandale kinnituvat WC-potti. kuigi see oli nii ette nähtud ja äravoolu toru oli ka nii sätitud. sai natuke (tegelt natuke rohkem) mõeldud ja ehitati ikka nii, nagu mulle meeldis. sobiliku seinaraami ja poti valimine oli täielik ooper, sest akna ja seina vahelised cm-rid andsid väga täpselt ette, mida sinna paigutada saab. kes pole kursis, võtke teadmiseks, et enamus raame on 45-55 cm laiad, meil oli maksimum 40 cm. teine variant oleks olnud madal raam, aga ainult raami hind algas 300€-st. see ei sobinud mitte, sest pott ja muud vidinad oleks samapalju juurde veel läinud. tavakõrguses raame oli sooduspakkumises ainult laiasid ja inetute kipakate pottidega. mingi ime läbi puht-juhuslikult (kraanide otsingul) jäi silma üks raam, mille ridikülist väljailmunud rätseplint heaks kiitis :) oh seda õnne, kui raam osutus parajaks, pott oli tiba kandilise kujuga ning kaan vaikselt sulguv! lapsed on niigi suve veetnud ehituspoodides WC-poti kaani kolksutades, et olla kindel, et me ikka vaikselt sulguva variandi valiksime :D 

ja nüüd on kõik valmis. peeglilamp on muidugi puudu, aga ma keeldun ostmast lampi, mis ei sobi laelambiga kokku ega ole elegantne. meil siin selliseid ei müüda... otsingud jätkuvad. 

sombusel sügisõhtul on ülimalt mõnus küünlad läita, end sooja vanni libistada ja nina vahutorbikutesse pista.

isolatsioon

tunnen end viimasel ajal totaalses isolatsioonis. olen end ise nurka mänginud. need on olnud mu oma valikud ja pean tunnistama, et need olid valed. 

asi nimelt on selles, et mul ei ole kellegagi reaalselt suhelda. päris inimestega, silmast-silma, kohvitassi taga või lõunalauas. olen hunt, kes ulub üksinda, aga see ei sobi mulle. vahin siin päevast-päeva hallist aknast halli telliskiviseina. totaalne isolatsioon. jah, töö juures on mõni inimene vahel, aga nendega pole mul millestki rääkida. ei taha kiruda maailma või inimesi, mingit muud teemat tahaks. kodus on peamiselt lapsed, aga mina tunnen, et tahaks oma mehega kahekesi lihtsalt jalutada mööda novembriseid tänavaid, sest mulle meeldib novembriilm. või siis omada punti inimesi, kellega saaks kokku tihedamini kui 2 x aastas. et lihtsalt küsiks, et lähme lõunale ja vastus on alati "jah!" 

jah, FB on suhtlemiseks küll olemas, aga see pole see. ma ihalen päris emotsioone ja päris inimesi, kellele silma vaadata ja koos naera (või nutta). aga mul neid pole. olen end isoleerinud. oh mind lolli! ise ehitan endale seinad ümber ja nüüd halan. nii on. ja tunne on selline, et elu on ootel. ma ei tea, mida ma ootan, aga ometigi ma ootan...

kui varsti mingi selgushetk mind ei taba, mida oma eluga peale hakata, siis ma ei teagi...

soodataignast jõuluehted

kuigi ma jõule üldse veel ei oota, tegin lastega natuke jõuluehteid. minu meelest ei ole paslik novembris jõule oodata. kadripäev veel olemata, aga poes puha kuused-karrad müügil. nii ei ole ilus, rikub jõulutunde täitsa ära :( samas on hea, et on võimalus ettevalmistustega varakult peale hakata, siis on lõpus toda jõulustressi vähem. 

kasutasin sooda-, mitte soolatainast. see jääb lihtsalt säravam ja valgem. ahju ei pistnud neid ka just seetõttu, et lähevad pruunikaks, niisama õhu käes kuivades läheb küll rohkem aega, kuid tulemus saab ilusam. retsept  ja tegutsemisõpetus siit. 

kui ained potis podisesid, arvasin küll, et ega sest midagi välja tule, sest segu muutus üha tükilisemaks hoolimata pidevast segamisest. õnneks põhja ei kõrbenud :P mingi 5 minutit "keetsin" seda massi, siis oli ta juba üsna paks ja ühes tükis. ja ime-ime, sõtkuma asudes muutus taigen ilusaks siledaks, ühtlaseks. rullida oli küll raske (sest pätsike ei tahtnud üldse laiemaks venida). aitasime kätega kaasa ja sai õhuke küll. praegu vaatan, et oleks võinud täitsa 0,5cm-sed jääda. õhu käes kuivavad veel õhemaks mu meelest.

mulle pärmitaignaga ei meeldi üldse mässata, eriti just sellepärast, et kõik hakkab igale poole kinni. soodataignaga seda muret pole ja kui vormid vajutatud, siis ülejäänud taigna saab lihtsalt ühes tükid kujundite vahet üles tõmmata :)

et ehted kaunimad jääksid, andsime elupuuokste ja pitsiga neile pisut vunki juurde. päris tugevalt rullides jäi muster sisse küll. kui nüüd näiteks üle värvida, siis jääb kindlasti paista. mulle endale meeldis oksa-muster rohkem, lastele vist pits. valge pealt ei paista muster niipalju välja. lapsed pakkusid, et võiks hõbedast sädelust kasutada. ma arvan, et see on päris hea mõte, sest sädelus toob struktuurse pinna paremini esile.

no ja augud saab kõrrega suurepäraselt sisse. algul pelgasin, et kuidas jääb, aga hea lihtne oli ja ilusad augud tulid.

hommikuks olid ehted peaaegu kuivad. õhtul võib kaunistama asuda. 

motoriseeritud reha ja muud loomad

panen siia enda jaoks kirja järgmise aasta tarvis, et kogumiskotiga isevedav muruniiduk on parim lehtede riisuja, mida ma ever näinud olen :D töö kiire ja korralik, hoov jummala puhas! meil oli selline mõnus koostöö Herr Abikaasaga - mina tõmbasin suure tiheda rehaga lehed põõsaste alt ja aia äärest välja, tema sõitis muudkui muruniidukiga ringi, mis lehed kõik kogujasse sõi. 

eks ma riisusin enne ka väheke, kui ta tagasi jõudis, mõned hunnikud, aga need läksid kiirelt kilele ja komposti (kilele sellepärast, et nii saab hästi kähku suure kuhja lehti ära vedada. käruga oleks pool ilma nagunii täis ja 100 korda peaks käima ka. lapsed seisid kile otstes ja mina riisusin kuhja lihtsalt teise koha ehk kile peale :) kuna lehtede riisumine oli lapsepõlves minu töö ja meil ikka oli, mida riisuda, siis ma mõtlesin kõikvõimalikke variante välja, et kiiremini läheks. see kiletrikk on mul sealt ajast :) oleks toona nii head rehad ka olnud, mis siis viga.

igatahes õu on puhas :) kõikide puude kohta ei saa seda veel öelda. sel aasta on kõik väga veider - tamm on tühi, kastan mitte. äädikapuud vist ei viskagi lehti maha... aga rohkem me lehtedele ei mõtle, sest kevadel on esimese niitmisega nagunii kogumiskott niiduki küljes ja see korjab need mõned talvitujad kenasti kokku.

aga kas te olete näinud, milliseks muutub kärme küülik, kui ta kasvuhoones on saanud mõned tunnid auke kaevata? ei ole? pilti mul pole, aga kui me ta sealt lõpuks kätte saime (vabadus on magus), siis oli tal kasukas nii mulda täis, et ma pidin teda väheke kloppima :P hea küll, hea küll, mitte päriselt, eksole, aga Herr Abikaasa hoidis Empsikut süles (jeebus, kui suureks ta kasvanud on!) ja mina sahmisin kasukas. lapsed hoidsid kaugemale, et mitte ise mullaseks saada :D küülik oli suht stoilise näoga ja tundus protsessi nautivat. selja sügamine on ta lemmikprotseduur. hommikuks oli ta igatahes puhas ja ilus, ainult väga agaralt hakati nina puuri ukse vahelt välja pistma, et noh, kas täna ka mullavanne saab :D

rabas

päevakoera vaatlemas

mulle meeldib rabas. juba lapsena tundus see hea koht olemiseks. meil Sindi lähistel oli selline hea kõrgraba, kus sai vabalt kõndida ilma, et totaalselt sisse vajumist kartma peaks. no ja murakad olid seal ülihead. tundub, et mu perele meeldib ka rabas, sest Herr Abikaasa eemaloleku ajal tegid K-d sellest mitu korda juttu. küllap ujusid pinnale toredad pere-mälestused, aga et just raba välja toodi, see on huvitav.

igatahes on Pärnu-kandis mitmeid variante, kui soovid rappa minna (Soomaa, Võiste, Tõstamaa kant) lapsed lugesid ette, millised tornid või rajad neil meeles on ja siis algas valimine, kuhu minna. sõelale jäi Riisa raba, sest see on lihtsalt kuidagi mõnusalt kodune ja torn on justkui piknikuks loodud. 

ilm oli hästi mõnus. rabas pole tegelikult oluline, kas sattuda sinna suvel, sügisel või talvel, ilm kuidagi pehmeneb seal. küll aga on oluline tuulefaktor. eile õnneks tuul puudus ja 5-kilomeetrine matk kujunes õite mõnusaks. loomade märke polnud, tedre väljaheide ja hiline päevakoer olid ainsad. jõhvikaid pugisime natuke, kaeraküpsiseid pärnaõieteega ka :) mulle meeldib talvine vaikelu. seda tegelikult igal pool veekogude ääres, aga rabajärvedel on see kuidagi nii lummav. loodan, et uue aasta 1. päeval läheme jälle rappa, ega traditsiooni murda saa!

pöördemoment

isadepäevast

sel aastal oli/on isadepäev tiba teistsugune. K-de isa ehk Herr Abikaasa naaseb alles kolmapäeval pikalt tööreisilt. seega õigel päeval saime rõõmustada vanaisasid. kuna tüdrukud on piisavalt suured, siis meisterdasid nad küpsisetordi. selle sisu valiti ise, kõikse parem pidi olema maasika-banaani-iirise. ma olen täiesti nõus. ja kui vaadata statistiliselt, siis tõesti-tõesti, maal sai see suur alusetäis kooki niuhti otsa! sõid ja kiitsid nii naabrinaine, kui naabrimees (me toimime magnetina - meie jõuame kohale, naabrid ka alati kohe platsis. see on see väikese igavleva küla elu).

oma isale tegin soolase kalatordi. seekord tuli isa hoopiski meile külla. nii tore oli :) lapsed meisterdasid kaardid ja sõid isegi viisakalt tüki kalatorti. isa Lätist toodud meetorti vitsutati see-eest oma 3 tükki :D Lätist tulevad kuidagi oluliselt paremad tordid, kui meil saadaval on. Herr Abikaasa sünnipäevaks tõid ema-isa ka sealt tordi ja see oli IMELINE!

lugesin siin erinevate blogide isadepäeva postitusi. teemaks kingitused. mina ei ole eriline suurejooneliste kallite kingituste pooldaja. mu meelest on selle päeva mõte hoopis muu: tähelepanu pöörata asjaolule, et lapse elus reaalselt osalev isa on ülioluline. koostegemine ja koosolemine nende sõnade kõige paremas tähenduses. sellepärast olen ka ise võtnud suuna, et pigem teeme lastega koos (vana)isale midagi toredat/head, kui et viime raha poodi. ja kui midagi osta, siis olgu see mingi trikiga asi, mitte argivajadustest lähtuv. 

on oluline, et isa ei oleks midagi suurt ja kauget või kõrki ja külma. a la isa teeb tööd, ära sega või isa nagunii ei jõua, lähme üksi. eks see kõik on kinni inimese enda peas, kes isaks saab. tema lastetuba mängib ka suurt rolli, aga enda mõtlemine eelkõige. mul on südamest hea meel, et minu lastel on IMELINE isa. lapsed on alati esikohal, nende nimel ja nende jaoks me alati toimetame. lapsed ei ole miski, mis nädalateks vanavanemate juurde jäetakse, kui ise puhkusereisile sõidetakse. jah, paarina koosolemise aega on ka vaja, aga kui on pere, siis see tähendab eelkõige kõik koos toimetamist.

jutukatke Herr Abikaasa sms-ist: vaat siis - tuleb välja, et meil on imeline perekond. sündinud armastusest! nii on!

kaalujuttu

1 kuu on sujuvalt mööda saanud ajast, mil dieet nö läbi sai. kui te nüüd küsite, kas on palju juurde tulnud, sest imedieedid ju ei mõju ja tavaliselt ikka kõik tuleb tagasi, siis ei, ei ole juurde tulnud, veel 1 kg on vähenenud. miks nii vähe kuuga allapoole on läinud? aga sellepärast, et dieedi lõppedes näeb kava ette veel 3 nädalat kaalu nö stabiliseerida ehk siis hoida samal tasemel, kuhu lõpuks välja jõudsid. teooria väidab, et selle aja jooksul võtab keha uue kaalu omaks ja ei hakka kohe tagasi endise juurde tõusma. 

niisiis toitusin 3 nädalat jahu- ja suhkruvabalt. ütleme nii, et alguses olin suht nõutu, sest muna-liha-majonees pole eriti minu teema, igasugu läätsed-oad ka mitte. kuidagi veider oli leiva ja pudruta elada. aga küpsetasin ise priileiba ja hiinakapsa salat majoneesiga on täitsa ok, kui selles on ohtralt tomatit ;) lihast tarbisin peamiselt linnuliha, see lihtsalt pole nii raske seedida. räägitakse, et see 3 nädalat on pidu, sest omlett peekoniga on tavapärane hommikusöök. mind jätab see jummala külmaks, sest muna ja peekon ei ole nämm... minu põhitoit olid kõikvõimalikud juustud rohelise kraamiga. see mulle maitseb :)

nüüd olen nädalakese nö tavatoidul olnud ja selle pealt on see -1 kg läinud. menüüsse tuli kohe tagasi leib, sest see on lihtsalt nii hea. peamine muutus ongi minu arust see, et loen nüüd kordades hoolikamalt toodete silte, et teada saada, palju suhkrut sealt leida võib. leiva puhul olen seniseid tarbimisharjumusi ikka päris palju muutnud, sest must leib ei ole tume teps mitte rukkijahust, lihtsalt suhkur on sisse kõrvetatud :/ õnneks on saadaval leiba, millesse pole lisatud aineid, mida leivas olema ei pea. muus osas söön, mida tahan, lihtsalt koguseid olen tagasi tõmmanud paari kuu taguse ajaga võrreldes. magu tõmbas vahepeal kokkupoole. tahaksin, et õhtusöök on varem, aga kuna jõuame laste trennist valdavalt pärast seitset, siis sööme hiljem. jälgin hoolega, et toidukordadele väga pikki vahesid sisse ei tuleks. teate ju küll, kuidas võib terve lamba nahka pista, kui kõht maru tühi. taolise olukorra vältimiseks on mul paar õuna, pähklid või miski juust ikka tagavaraks. turgutad end üles, veresuhkur ei lange ja pärast ei pea koormatäit toitu endale sisse ajama. 

patupäevi pole olnud, küll aga patutoidukordi. ma olen stress-sööja. nii et kui närv must, siis pugin :( üksõhtu manustasin siin hunniku head juustu hurmaaga, aga ellu jäin. ju siis see 1 kord polnud hullu ja kaal ikkagi vaikselt langes. 

loodan vaikselt edasi tiksuda ja uuel aastal uuele tiirule minna, sest mulle dr. S.-i süsteem sobib ja nii tore on kapist selga panna seelikuid ja kleite, mida aastaid kandnud pole :) kui teine ring ka tehtud saab, siis tuleb juba poodi uute järele minna ;)

6,6 a K&K

kirjutan vahelduseks mõned märksõnad lastest, 6,6-aastaselt:

• on omandanud vee peal püsimise oskuse. tahtejõuga, ma ütleks :D Karita on osavam või pigem kardab vähem, Karina läheb krampi, soov õega samatubli olla, hoiab ta nina vee peal :P suvel meres mulle nagu tundus, et ujuvad, aga lained ja liikuv vesi muutis asja keeruliseks. käisime eile just Estonia Termides mõnulemas, sellepärast on teema aktiivne. me ei satu regulaarselt ega ka eriti tihti vette, kahjuks. aga seal on ikka mõnus - keegi ei karju/jookse/hüppa. minu lapsed on sellised suht rahulikud vees. aga jah, basseinipikkus juba ujuti ära! vahepeal toetati minule korraks (et käsi puhata) ja kohe sebisid edasi. 
• loevad mõnuga õhtuti raamatut. eelneva aasta jooksul on olnud nii, et iga õhtu valitakse riiulist raamat ja veeritakse sealt midagi. nüüd on võetud raamatukogust mõned huvipakkuvad teosed ja need konkreetselt LOETAKSE kaanest kaaneni läbi. minu üllatuseks ei ole sugugi tegemist raamatutega, milles on miljon pilti ja igal lehel 2 rida, ikka palju on juttu juba. ma olen väga uhke. seda on huvitav jälgida, kuidas seosed tekivad ja veerimisest saab ladusam lugemine. nii äge, kui nagu lambipirn lööb peas lapsel põlema ja ta haarab silmadega tervet sõna korraga. oma lapsepõlvest mäletan seda siltide lugemise faasi, nüüd oma lapsed teevad samamoodi - kõik poed ja tänavanimed loetakse üles. vahel ma täiesti imestan, kuidas pikka ja keeruline sõna nii kiiresti kokku tuleb. või et siis veerivad mingit  lohisevat võõrsõna, selle veerimise ajal läheb mul endal juba sassi, mis sõna see on, aga siis ütleb jummala soravalt sõna ära :D loodan, et düsgraafe neist ei tule! kirjutamine on ka ok, aga galligraafiast me rääkida küll ei saa... ma ei nori ka, küll koolis õpetatakse ilusaid tähti maalima. 
• Karina joonistab palju ja järjest ilusamini. kopeerib endale pilte ka vahel ja siis laseb fantaasial sinna juurde lennata. Karital seda soont eriti pole, aga ta on hakanud õde "ära kasutama" selliselt, et laseb endale pildi kopeerida ja siis Karina peab ütlema, milliseid värve kasutada või siis nii, et istub Karinal kõrval ja jagab talle õpetussõnu, milliseks printsessi juuksed/kleit/kingad olema peaksid. otseloomulikult on enamuse piltide peal printsessid ja loss :)
• nukkudega ei mängita, no pole seda soont neil kunagi olnud. peenet näputööd on hakatud viimasel ajal tegema. pean ikka heegeldamise neile selgeks õpetama ;)
• lasteaias on minu lapsed + veel üks tüdruk nagu kolm sheerleaderit, kes tantse välja mõtlevad ja neid iseenda lõõritatud laulude taustal esitavad. teised peavad rivis seisma ja järgi tegema :D õpetajad olid sillas, kui ühele My Little Pony Equestria Girls loole koreo oli tehtud ja ette kantud sai. kus ja millal nad seda täpselt õppisid, ei teadnudki keegi peale nende endi. 

pilves kass

kui metallivärviga toas õhtul singeri masina jalgu värvida ja ööseks samasse tuppa kass magama jätta (sest ta keeldus sealt väljumast), siis tuleb arvestada, et hommikul tuleb sulle vastu kergelt pilves kass :D

miks ma õues ei teinud seda tööd? noooh, külm ju ja pime. purgi peal oli õpetus, et +8-+25 on  värvi töötemperatuur. ja ausalt, ma ei kujuta ette, kuidas pintsel selle +8 juures libiseks, kui +22 juures suht kiiresti kuivas. ma kartsin ikka ka, kas saan hakkama ja kas jääb normaalne, ma pole sisustuselemente enne metallvärviga tuununud. jäi täitsa ok. kui kõik valmis, jagan pilte ka ;)

kui nüüd pilves kassi juurde tagasi minna, siis toon igaks juhuks lastekaitselistel põhjustel ära, et meie magamistubade uksed olid öösel kinni, värvitöö lõppedes tuulutasin põhjalikult kõiki ruume ja jalad ise asusid magamistubadest kõige kaugemas ruumis. kass oli tiba uimane. hommikuti ta tavaliselt pärast ringutamist üritab mind jalust joosta, kräunuda ja igal muul viisil selgeks teha, et talle on kohe suuremas koguses süüa vaja, vastasel korral ootab näljasurm. täna saatis mind lihtsalt aeg-luubis pilguga ja kulges siis lihtsalt välja... 

kõne tööl

tööl heliseb telefon, vastan.

klient (kuuldavalt matsutades): tere, me oleme üks krõpsufirma, meil on vaja kaalu taadelda ...(matsutamine jätkub)

mina: saab ikka, kus te asute ja mis ettevõtte nimi on?

klient (süveneva krõbistamise ja jätkuva matsutamise saatel): no krõpsufirma oleme, asume V...-s ja me siin teeme ja pakendame krõpse, meie nimi on M.... K...... .

vestleme veel veidi detailide ja hinna täpsustamiseks. kõige selle taustaks on pidev krõmpsutamine ja ma kuulen selgelt, kuidas keegi kausis sõrmedega krõpse ringi ajab. lausete vahepeal tüüp mälub ja neelab :/

normaalne, eks!?

kangesti naljakas oli ka :D aga ikkagi, kas neil on tööeeskirjades sees, et kõnesid tuleb matsutades võtta, et oma toote headust ilmekalt kiita?

singeri taastamine

kuna ma olen veel aeglasem laisem, kui meie kass, siis Singeri masina laua ja jalgade taastamine kulgeb väga aeglaselt. plaan oli sel nädalavahetusel valmis jõuda. aga mul oli muid toimetamisi ka (HP koolitus laupäeval, mille tarvis reedel lapsed maale viisin ööseks), pühapäeval koristasin ja toimetasin, polnud värvimise hoogu...

tegelikkus on selline, et laud sai lihvitud eelmine nädal, nüüd ostsin toonitud paadilaki (nii tore, et poes seda soovitati, muidu ma oleks värvinud 2 kihti ja siis üle lakkinud) ja jalgadele metallivärvi ning vajalikud tarvikud. 

ilm oli oktoobri lõpu kohta hämmastavalt soe, kolisin end õue. vaid dressika väel sai toimetada :) kruvisin aga laua jalgade küljest lahti ja asusin lakkima. oi kui ilusti see puidu mustri välja tõi! teine kiht sai peale järgmisel päeval, mis muutis kõik tumedamaks, kuid siiski kenaks. mul on väga hea meel, et sahtlid ka säilinud on, need on eriti šefid :)

ma tahtsin võimalikult palju algsel kujul asja taastada, et vajadusel oleks võimalik kunagi veel masinat sihtotstarbeliselt komplektina kasutada. masin on täiesti terve ja alles, ainult ülekande rihm puudub. selle saab aga lihtsast leiutada. singeri kallal nokitsedes rändab mu mõte ühetelugu selle masina ajaloole. iseenesest tulevad mu juurde kujutelmad, kuidas aastakümneid tagasi ema õhtuhämaruses tellijale palitut õmbleb, samal ajal kui laps tema läheduses toimetab. naine on väsinud, aga töö vajab tegemist. vahete-vahel silitab pojal pead, siis vaikne vurin jätkub. poiss veab sinise pliiatsiga singeri laua põhjale neljasid ja proovib ka punast pliiatsit, sest ta ei raatsi ema lähedusest eemalduda, et joonistamiseks paberit tuua. ema töötab palju ja on liiga vähe kodus. ajad on halvad, tööd peab tegema. pliidi all praksub tuli, rasked kardinad varjavad tänavalt paistva gaasilambi kuma. jah, just sinised number neljad leidsin põhja alt ja midagi punast samuti. jätsin need sinna, kus nad olid, ei lihvinud maha. minu jaoks on uskumatu, kuidas selline asi kodust maha müüakse! kui mul oleks sellist mööblit, sisustust, masinaid alles, siis ei müüks neid mitte mingil juhul, ükskõik mis raha eest! kui ajad olid teised, siis muidugi müüdi sundseisus, aga tänapäeval... osad aga müüvad, mina tõin selle väga heas korras singeri komplekti 50€ eest täiesti normaalsest kodust...

kui nüüd tööjadaga edasi minna, siis jalad pesin surveveega 100-aastastest ämblikuvõrkudest puhtaks ning ootavad värvimist. ootavad siiamaani :/ lihvisin suurema osa lahtiolevast värvist, roostest maha. õnneks on seda väga vähe. enamus on terve ja ilus. ju on ikka kuivas ja soojas hoitud. kui veel kuskilt pintslitäie kuldset värvi ka saaks, tulevad nimetähed eriti edevad ;) ehk homme või millaski saan jalgu värvima asuda, sest noh, vannituba saab varsti valmis!!

edeneb

loodan, et lihtsuses peitub võlu. ma ikka vannitoa rindel siin :D saadaval oli küll igasugu põnevate profiilidega lauamaterjali, aga ma võtsin ikka kõige lihtsama, kus pole nö. tulesid ja vilesid :) vaatasin meie köögi ja dušširuumi lagesid ja need meeldisid, ei hakanud liiga kirjuks ajama. kuna vannituba on väike ja plaadid on põnevad, siis ülejäänu peab neutraalne jääma. 

vann ja WC-raam on paigas, veed ja elekter ühendatud, põrandakütte test osutus edukaks, kuna koju tulles tekkis tahtmine sokid ära võtta ja soojade põrandaplaatide peale kerra tõmmata :) kass seda võimalust kasutaski. tegelikkuses kõhutas ta lausa plaatidel nii pikk kui lai ja nautis olukorda. kui ma kütte välja võtsin ja õhtul hilja veel kord ruumi imetlema läksin, ei saanud Mirr mitte aru, miks käppade all enam soe pole. suht pettunud kassinägu vaatas mulle otsa.

mis veel jäänud on? kui täna saab kõigi plaatimistega ühele poole ja lagi paika ning sein pahteldatud, siis on veel valamulaud/-jalad vaja värvida-lakkida ja valamu sinna peale silikoonida. kraanid-dušš osta. boiler ja WC-pott paigaldada. seinapaneelide sisse üks hüperkaval luuk mõelda, millest veenäitu vaadata (ja vajadusel veemõõtjat vahetada). kaval peab ta olema seetõttu, et ruumi napib ja ta peab hakkama kuidagi mitmes osas liikuma, et WC-potist mööda pääseks, samas kätele ruumi seina sees toimetada jääks. vaat see on väljakutse. keegi pole veel head varianti välja mõelnud. või noh, ma olen, aga selle teostus ei ole lihtne :P isa lubas kaema tulla, ta ju vana tundud ratside mees ja nipitaja, küllap mõtleb kohe välja.

ma juba kuulen oma peas vanni voolava sooja vee lõhna!

vannitoa rindel

nii mõnus on õhtul koju minna ja nina vannitoa ukse vahelt sisse pista uudistamaks, mis täna edasi liikunud on.

tehtud on juba mõnusalt palju (eriti kui arvestada, et iga päev saab teha ainult veidi, sest siis peab midagi jälle kuivama või ootama ja mõtlema). 

kõik eeltööd said eelmisel nädalal tehtud. kõigepealt võeti lahti seinad-põrandad, et näha, mis ja kuidas tehtud on, siis soojustati ja valati põrand ning selle sisse ka põrandaküte (nii igaks juhuks ega me seda sees hoidma plaani hakata, samas suure külmaga on hea). seejärel sai tehtud veevärk (torud seinte sisse, filtrid, äravoolud, trapp jms.) ning siis seinad jälle kinni ja põrand hüdroisolatisooniga kokku (ma sain ise teise kihi panna, väga mõnus töö!), seejärel sai plaatida. tänaseks on plaadid seinas ja põrandal :) väga ilus tuleb, mulle juba nii meeldib. ei tule tavaline ;)

täna küsis minult hää sugulasest ehitaja R., et millise profiiliga laelaudu ma tahan ja kas seinaprofiil ja liistud on välja valitud. ma ei mõistnud isegi tarka nägu teha... tehti mulle siis tiba selgitustööd ja nüüd lähen maad uurima. olen juba targemaks saanud küll, mis aga tekitab omajagu segadust, sest kes siis oskab valida. kas võtta sisevoodrilaud eestiaegse prfiiliga või tavaline, kas kitsas või lai, kas poolprofiil tuleb sama nagu lakke või erinev, millist liistu miljonist võimalikust valida, milline sõrestik tuleb boileri ümber jne. valikud-valikud. siit arvuti tagant tundub see keerukas, aga ma arvan, et Elduri juures saab kõik juba selgeks ;) 

edasi läheb veel keerulisemaks, sest mul tuleb valida valge värv. ja-jaa, see on keeruline! ma tahan, et oleks peaaegu valge, aga kumaks läbi, tahan, et oleks matt ja veekindel. kindlasti tuleb värvipoes veel 100 võimalust, mille vahel siis kaaluda saan :D 

Herr Abikaasa nendib pärast, et ilus sai, selles olen ma kindel. meie majas teen sisekujunduslikke valikuid mina. mingi hetk ta küll avaldas arvamust, et mis sobib kokku ja mis mitte, aga nüüd ta lihtsalt usaldab mind, sest kõik on alati ilus saanud. mina usaldan teha jällegi tehnilistes küsimustes :)

kurb

täna on lihtsalt nii kurb päev. hommik algas pisaratega, isegi FB-s jagatakse täna kurbi või ülisüdamlikke klippe. mis toimub? 

lapsed köhivad eilsest saati, Karita on teisipäevast kõrvapõletikuga maadelnud (ja ma aitasin tal selle antibiootikumideta seljatada!), me oleme valdava enamuse ajast ninapidi koos veetnud ja mul oli eilseks sellest NII KOPP EES :( nüüd on kurb, sest  selle vegeteerimise tulemusena ei ole ikka lapsed terved (kuigi igal palavikuta päeval jalutasime kuldses sügises). me ei ole saanud teha midagi, mida neile lubasin Herr Abikaasa eemaloleku ajaks ja lapsed ei saa trenni. 

minul on hull tühjuse ja oskamatuse tunne, sest ma ei oska elada nii, et mul pole mu kõike olulisemat inimest lähedal. jah, ta on E-R tavaliselt ju eemal, aga siis meil on plaanid ja tegevused, mis selle õnnetud 5 päeva üle elada aitavad. ja ta on siis piisavalt lähedal, et kohe tulla, kui väga vaja. see kuu aega on aga nii hoomamatu... mismoodi ma kunagi seda 6 kuud järjest tegin? :( jah, 1/4 on juba läbi, aga see on nagu saatuse iroonia, et iga kord, kui ta on pikemalt ära, jäävad lapsed haigeks. jah, ma tean, et see on märk. lapsed ei taha temast eemal olla ja keha väljendab seda haigusega. mina ka ei taha. sellepärast see ongi nii raske. ma elan oma elu läbi tema ja koos temaga. kuidas see teisiti peakski olema, kui inimesed on KOOS. mu meelest ei peagi :)

häid külgi või mõtteid praegu ei oskagi välja tuua. võibolla niipalju, et Karita jäi täna vanavanemate juurde nii, et suutis enda nuttu ise pidurdada ja ma sain enam-vähem rahulikult tööle tulla. kõrv oli hommikuks lukust lahti :)

kodu aeg

kirjutamises on paus jälle sisse tulnud. elu on toimimas. Herr Abikaasa oli pika nädalalõpu kodus, sest läks nüüd kuuks Hispaaniasse tööülesandeid täitma. sellega seoses oli kodus eelnevalt ära teha sügistööd ja toas vahetada boiler, mis viimasel päeval ära kooles (no eks ta andis enne ka märku, aga et just nüüd, mnjaa...). see "nali" sai valmis 21:30 ta pidi juba hommikul 5:00 ära minema. nii et läks kiireks. õnneks kõik funkas ja isegi pessu sai sama õhtu juba :) nüüd on naljakas vaadata, kuidas 100 l boileri asemel on väike 50-liirine. iga kord, kui dušširuumi asutn, mõtlen, et pool boilerit on ära kukkunud :D väiksema vastu vahetasime selle seetõttu, et uude vannituppa tuleb suur boiler, see jääb nö. varuks. 

a tolle nelja päevaga jõudsime kinno, rattasõidule, rullitama ja randa uut jalutus- ja linnuvaatlustorni katsetama. jõudsime küpsetada ja niisama kokata. oh oleks kõik nädalavahetused mitu päeva pikemad! niisama sai ka oldud ja 11-ni magatud! 

kui nüüd lapsed järgmine nädal lasteaeda lähevad, siis ma ei kujuta ette, kuidas nad jälle pool 8 üles saama hakkavad. K-d ei ole hommikused magajad, aga nüüd tundub, et lõpuks on magamise rõõmudele pihta saama hakatud :) seega, saab põnev olema. kodus on nad seetõttu, et ühel kõrv valutab ja noh, teine ei taha ju ka minna, kui saab vanaema või minuga kodus olla. ilmad kah ilusad, leegib õues ringi. 

kõrvavaluga seoses ma arsti pakutud AB praegu vastu ei võtnud. proovin omamoodi, reedel kontrolli, kas saame ise jagu. ja kui see on viiruslik, siis nagunii AB ei sobi. loodan parimat. õnneks kõrv ei valuta, on lukus.

sellest, kuidas me kuu aega oma lemmikinimeseta hakkama saame, teinekord. 

jogurtijutu jätkuks

katsetused käivad. lisaks maasika-banaani jogurtile on mu köögis valminud ka mustika-mee-banaani jogurt ja mustka-stevia jogurt mulle (sest ma hetkel midagi magusat ei manusta).

lastel läks selle mustka-mee-banaani jogurti peale saba rõõmust rulli, sest see oli niiiiiiiiiiii hea!! heaolu mõminad ainult kostsid kausi kohalt :D Herr Abikaasa kiitis kah heaks. 

seekord kasutasin juuretisena Nopri maitsestamata talujogurtit. kuna eelmine laar sai tehtud mingi suva poe maitsestamata jogurtiga, siis oli võrdlusmoment täiesti olemas. minu eelistus kaldub tugevalt Nopri kasuks. sellega tuli jogurt paksem, tugevama maitsega ja siidisem. ju on häid baktereid rohkem või on nad elusamad. 

järgmine katsetus on ise oma juuretist alles hoida iga jogurtiteo jaoks. kuna ka teen ühe laari iga 3 päeva tagant, siis peaks elus ja värske püsima küll. 

külm

külm tuli ootamatult või noh, ennustati küll, aga ma ei uskunud... niisiis vaatas mulle esmaspäeva hommikul aiast vastu jäätunud kasvuhoone ja härmatunud muruvaip. ilus oli, isegi väga ilus, kui päike kõik sillerdavaks muutis. aga südames oli hirm. tomatid olid ju kasvuhoones. piilusin vargsi termomeetrit: -2 kraadi. hommikul kasvuhoonesse targu ei läinud. koju jõudes oli kõik kenasti üles sulanud. korjasin kibekiirelt 3 kastitäit rohelisi tomateid ja vedasin panipaika järelvalmima. täna veel piilusin kastidesse, kõik olid kenasti kõvad. nii et meil on äge kasvuhoone - külm nii naljalt sisse ei pääse. ainuke külmakahju, mida tol õhtupoolikul silmasin, oli paar tomatilehte, mis mustalt krussi olid tõmbunud. need olid otseses kontaktis väliseinaga...

toas toimusid külma tõttu sellised muutused, et nüüd on iga päev vaja kütta. kuna meil valati vannitoa põrandat, siis on kõik ekstra niiske, nii et jah, küttehooaeg avatud. 

üleminek talverežiimile oli kuidagi eriti järsk ja vastik minu jaoks. võibolla on asi tiba vähemas polstris, aga kogu aeg on MEELETULT külm! ma pole ainuke, küülik ka külmetas. vedasin talle suure kuhja heinu häärberisse. ühel ööl taisegi oli mingi uru moodi asja endale tekitanud, muidu ikka kössitab käpad enda all koos. jänesenahkne kasukas on ikka hea soe ;) eile tõin ta tuppa õhtul. see tundus talle nagu kõikse loomulikum asi (kuigi ta suvi läbi pole toas käinud) - tegi mõned hüpped ja viskas siis kohe vaibale siruli, lükkas koivad pikaks ja mõnnas. ikka mingi paar tundi. kui jälle aktiivseks muutus, arvasin, et igaks juhuks pabulate vältimiseks tuleks ta nüüd tagasi viia. kordame, kui noor daam end edaspidigi normaalselt üleval peab ;)

aiast veel niipalju, et õunu sel aastal säilitamiseks ei saanud. kõik kukkusid ühel tuulisel ööl maha ja neid enam pikemat aega hoiustada ei saa. sööme niisama. need mis veel puus, korjan mõnel soojemal päeval kokku. eks siis näis, kas kõlbavad. ahjuõunaks vast ikka :)

ootus

algas vannitoa ehitus. can't wait!! inspiratsiooniks mõned pildid netiavarustest:

dr. Simeons

ma ei julge seda juttu siia kirjutada. kaaluteema on minu jaoks väga raske. ma ei mäleta kunagi sellist hetke, kus ma poleks ülekaalus olnud, isegi lapsena öeldi, et ma olen suurem kui teised. praegu pilte vaadates näen, et ei olnud. lapsepõlves räägiti, et küll kasvab välja ja veeti aga head-paremat kottidega koju - ei kasvanud. siis räägiti, et pubekaeas kasvab välja - ei kasvanud. ikka veeti kottidega head-paremat koju :( trennist pole keegi kunagi rääkinud ega mind kunagi kuhugipoole suunanud, et end liigutaks. polevat kedagi, kes mind vedanud oleks. no ma ei tea, 1. klassist alates sõitsin bussiga vabalt Sindist linna ja igale poole mujale, küllap oleks trenni ka sõitnud... nii ongi, et trenni ma teha ei taha ja süüa armastan.

perioode on olnud erinevaid: ohjeldamatu söömine; kaalujälgijad (ikka suur söömine, aga peamiselt kapsast jms.), mingi hetk vähem söömine ja ohjeldamatu trenn (ujumine); siis jälle söömine; viimastel aastatel ükskõiksus selle teema suhtes, sest nagunii trennita kaal ei lange ja nälgida ma ei suuda. ujuma minna ei saa, kuna lapsi pole kuhugi jätta, muu trenn on minu jaoks välistatud jalavigastuse tõttu (kõndimine on õnneks ok). 

nüüd kuidagi tundsin, et tuleb tegeleda. juba ammu tunnen, aga energiat pole olnud selleks. 

kaalusin end viimati 2 a tagasi, vist. selle ajaga oli lisandunud 7 kg - hirmus! tean raseduse-aegset algkaalu, sellele on lisandunud 15 kg, kuigi haiglast koju saades kaalusin samapalju kui lapsi ootama jäädes... kui ma Herr Aikaasaga tutvusin, kaalusin nüüdsest 30 kg vähem. abielludes oli aga juba 15 kg juurde tulnud (4 aastaga)... nii et ma olen mugavus-ja stress-sööja. 

homöopaatia koolitustel käis ikka läbi dr. Simeonsi nimi ja jutt selle dieedi tõhususe, kiiruse ja ohutuse kohta. algul olin väga skeptiline. siis ikkagi uurisin, sest üks tuttav tegi ja ma nägin tulemusi! tellisin endale ka need graanulid ja know how ning hakkasin pihta.

nälgida on olnud jube, sest mulle meeldib süüa! nälgimine teeb kurjaks. õnneks kiire kaalukaotus teeb rõõmsaks :)

dr. Simeonsi dieedi põhimõte on siis selles, et kindlate toiduainete kindla hulga manustamise (kokku 500 kcal päevas) ja graanulite abil vabastab kena oma varudest iga päev kuni 1500 kcal lisaks, mille arvelt kaal langeb. toit, mida sel ajal sööd, ei tohi sisaldada mingit suhkrut, rasva ega õli.

panen kirja mõned mõtted tunded, mis mind selle aja jooksul läbinud on:

• küll on kohutav kahe päevaga 1,5 kg kaalu juurde süüa (dieedi I etapp koos HCG graanulite manustamisega)  - peadki praktiliselt endale sisse ajama võimalikult kaloririkast toitu KOGU AEG. mulle pole kunagi meeldinud korraga palju süüa, ikka näksida. nüüd siis 2 päeva tuli täiega sisse kühveldada. süda oli konstantselt paha,  aga hakkama sain!
• 3. päeval algas dieedi II etapp, mid tähendab 40 päeva HCG graanuleid ja 500 kcal kindalate toiduainete manustamist kindla päevakava järgi. oi küll see algus oli raske! jube! kohutav! ma ju ei suuda nälgida. väga hea, et kindel kava ees, muidu küll murduks.
• tuunikala ma ei taha enam kunagi elu sees süüa! kui avastasin Selveris puhastatud valget suitsukala müügil, siis see tuunikala õudus lõppes. muidu on tuunikala hea, aga kui sinna ei muna, majoneesi ega miskit juurde panna ei saa ega leiva peale panna, siis pole ta mitte üldse söödav. 
• sünnipäevad-koosviibimised lookas laua taga tuleb alguses küll ära unustada. see oli piinav! ma ju tean, et kui ma seda dieeti teen, siis ma ei murdu, aga ikkagi oli väga raske. kui ma sealt ära tulin, tahtsin nutta...
• nädala sees on tööl kindlat kava palju lihtsam jälgida, kui kodus nädalavahetusel. kellaajad lähevad paigast ja vesi ununeb joomata (2 l päevas) või joon liiga palju korraga.
• nii hea, et sügisel alustasin, sest siis on õunad, tomat ja kurk omast käest võtta (need on dieedi põhilised toidud)
• õunapäev on äge! nälga pole. 1 kg päevas läheb sellega alla :) iga 4 päeva tagant võib seda teha.
• paari nädala möödudes ei isuta enam eriti teiste toit. perele võin rahumeeli süüa teha ilma agooniata :)
• toitudele tuleb maitse - uskumatu, kui palju maitset võib olla ühes maasikas või kurgis või näkileivas!
• iga maha läinud kilo annab suurt innustust, iga seisakupäev tekitab tunde käega lüüa (kuigi ma tean, et nii ei tee)
• kõige rohkem igatsen ma juustu ja leiba. issand, kuidas igatsen!! ma võiks praegu lihtsalt musta leiva võtta ja juustu ja... aga ei võta :P
• pool aega on läbi, 8,6 kg läinud :) oh läheks veidigi veel!
• püksid on suureks jäänud :)
• füüsiline lisakoormus lisatulemust ei anna, pigem vastupidi, sest niigi nälgiv organism lükkab siis ohutuled põlema (appi-appi, nälg!! varud koguda, ainevahetus seisma) ja kaal ei lange.
• liigne külm, soe, kreemitamine ei ole hea, jällegi kaal jääb seisma. 

üsna alguses olin ma kindel, et hakkan nägema unenägusid toidust ja söömisest. paar nädalat polnud ühtki unenägu, siis see aga tuli. hoopis teises vormis, kui ma olin arvanud - õudusunenägu, kus sõin midagi keelatut, mõnuga, siis taipasin, et appi, mida ma teen!!?! seda ju ei tohi!! ja siis mõte, mida nüüd teha, et aega tagasi pöörata või see endast välja saada. üsna vastik tunne oli. seda, mida ma siis oleks teinud, teada ei saanudki, sest ärkasin üles...

25. päev: olen sattunud platoole - mitte midagi allapoole ei lähe, juba teine päev nii. toitumises kõik õigesti, aga, aga... mott on täiega maas, lihtsalt hull nälg vaevab paar päeva :(
õunapäevaga läks 1,2 kg :) lõpuks -10 kg all!
31. päev - kaal seisab, nõõmeeee!! samas nälga pole. küllap keha hoiab vett kinni. vaatan homme, kui ka miskit ei liigu, siis hakkan lõpetama, sest pärast 35. päeva võib üle minna säilitamisele. samas on hästi äge hasartselt teistele süüa teha ja siis uurida, kuidas maitseb, mis maitsenüansid on ja kas peaks ka tulevikus proovima. sööjad siis kirjeldavad küpsetist nagu degusteeriksid veini :D eriti huvitav on restoranitoiduga ;)
32. päev - jee, hommikul oli 500g väiksem näit kaalul :) täna õunapäev, see peaks ka aitama. eile jõin hästi palju vett ja rohelist teed. samas oli väga pingeline päev töö juures (iga-aastane riiklik järelevalvevisiit). polnud aega muretseda kaalu pärast. muretsemine pidigi üks suur faktor olema kaalu mittelangemisel, kuigi söödud on õigesti.
kolm viimast päeva veel, siis algab mahalaadimine ja säilitamine. hetkel -12,6kg! ma olen juba rahul. püksid kukkusid üle puusade maha, otsisin kapist parajamad - selga mahtusid püksid, mida viimati 4 a tagasi kandsin :)
viimastel päevadel on olnud mul niiiiiiiiii külm KOGU AEG :( ju kehal on energiat vajaka. eriti külmetavad näpud, just kontoris. keerasin õhksoojuspumba 24 kraadi peale. tavaliselt see 22 ja ikka liiga soe. kui liigun, siis läheb veri vist liikvele ja külmatunne taandub. homme viimane graanulite päev, siis tuleb 3 päeva mahalaadimist ja siis säilitamine. juustu ostsin kappi juba valmis ;) kuidas jahust ja suhkrust eemale hoida 3 nädalat, vat see on küsimus!?
40. päev - lõplik kaalulangus -13,7 kg!! olen väga rahul!!! käisin sünnipäeval (sama seltskond, mis dieedi alguses), tüüpiliste eestlastena keegi kahjuks sõnagi ei maininud. oleks võinud, ma olen suht uhke hetkel enda üle.
enne ja pärast piltidel on mu meelest suht hästi näha muutus. kohustuslik osa oli ka enda üle mõõtmine enne ja pärast. numbrid üsna muljetavaldavad - kõhu pealt -13cm vähem, reiel -9cm. rinna-ja puusaümbermõõt muutus alla 10cm (aga mul kogubki kõige rohkem kõhu ja jalgade peale).
enesetundest: kõikuv, nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. füüsiliselt muidu on palju parem, vahepeal esinesid väsimushood - lihtsalt kerisin end kell 20 diivanile ja kella 22-paiku olin juba kustunud. liigutada on lihtne, ma ei väsi eriti, lihastesse ei teki koormuse järel piimhapet (veider!). emotsionaalselt on nälgida ikka hull. hea, kui motivaatoreid on. hea oleks dieet kellegagi koos läbi teha, kellega saaks muresid-rõõmusid-kogemusi jagada.
mis saab edasi? nüüd on 3 päeva nn. mahalaadimine, kus graanuliteta tuleb samuti 500kcal päevas tarbida. täna 2. päev, mingit vahet ei tunneta, karjuvat nälga pole. siis 30 päeva säilitamine: süüa ei ole soovitatav suhkrut ega jahu mingil kujul; lihad, munad, õlid, juustud, piimad on lubatud. roheline kraam ja puuviljad ka, väljaarvatud eriti suhkrurikkad nagu viinamarjad, banaan, porgand. loodan, et suudan end pidurdada, sest kaalu kõikumine võib 1 kg ulatuses olla. selle perioodi jooksul võtab keha uue kaalu omaks, sellest saab nö uus baaskaal, millest keha kohe tavatoitumisele üle minnes loobuda ei taha.
edasise plaan: vaatan fitlap toitumiskava üle, ehk saan kasutada, jõuluaeg on nagunii keeruline, püüan lihtsalt mitte hulluda. jaanuaris Simeonsi uus ring :D
Edit 07.10.: vereproovi vastused saabusid. tegin igaks juhuks, et veenduda, et ma endale selle dieediga liiga ei tee.
tulemused siin:
kolesterool - 4,6 (normi piires)
veresuhkur - 5,5 (normi piires)
hemoglobiin - 126 (normi piires)
kilpnääre - 1,44 (normi piires)
D-vitamiin - 86,9 (norm 75, mul isegi rohkem)
B12-vitamiin - 707 (norm 652, mul jällegi rohkem)
arst ei suutnud ära imestada, kuidas minu kaalu puhul nii head näitajad on ja mismoodi ometi mu vitamiinide tase nii super on. uuris ja puuris, mis vitamiine ja palju ma võtan. ütlesin, et ei võta mitte ühtegi ja see on puhas tõde. vahel ainult mangeesiumi tsitraadina (imendub paremini) ja kui on oht, et mõni viirus ringi luusib, siis C-vitamiini ja tsingi segu. aga seda võtsin viimati kevad-talvel. kõik!