laupäeva hommik algas ehmatusega - Empsiku puuri uks oli lahti ja küülik läinud :( Herr Abikaasa ja lapsed olid ikka väga löödud olekuga, mul oli väike võbin küll sees, aga teadsin, et ta väga kaugel olla ei saa.
Sest:
1) öösel, kui virmalisi otsisin, kuulsin krabistamist, s.t. ta oli alles puuris ja tegi vehkat hommikul ja hommikuti on ta väga laisk, küll aga uudishimulik. laisk tähendab seda, et hüppab 50-100 m ja siis viskab külili. uudishimu sai hirmust võitu ja nii ta selle peal meetrise hüppe ette võttiski.
2) märg rohi pole teps mitte Emma cup of tea ja tol hommikul olid minu jalad küll täitsa märjad, kui otsima asusime, seega pikka matka ta vaevalt ette võtaks
3) minna saab kahes suunas (kolmas variant on võrkaiaga piiritletud ja neljandal vesi ees), millest ühel on 300 m pärast ka vesi vastas ja seda ma eluilmas ei usu, et ta asfaldi peal kepsutab, kui teiselpool põõsad haljendavad
see kurjategija olin mina, kes tal tee vabaks jättis, sest lapsed nii hilja õhtul väljas ei käinud. küllap siis ma ei lükanud riivi korralikult kinni :/ Herr Abikaasa arvas, et ära varastatud. minu loogika seda ei toetanud, sest mida sa ühe halli jänesega ikka peale hakkad, isegi jõulud pole veel? lapsed arvasid, et peame uue jänese võtma, mees, et kunagi enam ühtki looma ei võta, kui sellegi eest ei osanud hoolitseda. mina olin kuss...
otsingud algasid: oma aia tuulasime põhjalikult läbi pideva kutsumise saatel, uuritud said ka kõik lauavirna-alused ja lemmikpõõsad, kuhu talle hirmsasti pugeda meeldib, samuti otsisime rohust jälgi, aga muru oli paraku liiga madal. siia otsisime läbi kogu ümbruskonna ja naaberõued-tänavad, ikka kutsumise saatel - ikka ei midagi. siis viimasel ringil tuli Herr Abikaasal mõte üks naabrite tihedate madalate lehtedega põõsas veel kord läbi vaadata (mida mina juba 2 x vaatasin) ja seal meie preili mõnusasti magas - koivad välja sirutatud, ise suht uimane. kahmas kätte, tassis koju. tegelinski jummalast kuiv ja puhas, tiba ehmund olemisega, aga muidu täiesti terve jänes. kahtlused, et küla kassid on ta ammu tükkideks tõmmanud ja ära seedinud (Herr Abikaasa vaimusünnituse vili taaskord) ei osutunud tõeks :) :) kui ta endale sülle sain, siis istus seal vaguralt, süüdlaslikul ilmel, üldse ei põtkinud, väga armas oli ainult :)
lõpp hea, kõik hea! järgmisel päeval käitus juba nagu ülbe küülik kunagi ja eile käis suisa traksidega väikesel jalutuskäigul. nüüdsest kontrollivad kõik 10 x, kas puur sai ikka kinni :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar