lapse enesehinnangu tõstmine lausvale abil - jah/ei?

pildike lasteasutusest: söögitädi kammib lapse juukseid ja kiidab patsipunumise juurde, kuidas tüdruku juuksed on nii ilusad ja paksud. endal sõrmede vahel paar harva õlgadeni karva. kõrval kepslevad ringi tüdrukud, kelledest ühe punupats on 3 x paksem, teisel on pipipatsid ja selle üks pool on ka paksem, kui kiidetaval neiul kõik juuksed kokku... kolmandal on lihtsalt ilusad kohevad pikad vööni juuksed hobusesabas. 

siit minu küsimus: kas lausvalega on õige lapse enesehinnangut tõsta? 

ok, ma saan aru, et tüdrukul on raske lapsepõlv ja ta on selline paras uss rühmas ja vahel on vaja temale üksi tähelepanu pöörata, et ta end ka hästi tunneks ja ei peaks tähelepanu eest võitlema, aga kas just sellise valega? ma mõtlen, et 7-aastane saab juba ise väga hästi ka aru, kui jutt ei ole päris õige. vähemalt minu lapsed küll oskavad võrrelda, kellel on paksemad/pikemad juuksed, suurem muskel või parim varbasirutus. 

eks me kõik kiida oma laste joonistusi, kui pildil olev koer on lehma moodi või valmisehitatud padjaloss on maailma lahedaim. see on normaalne ja innustab last edaspidigi pingutama/tegutsema/looma. aga asjade kohta, mida ei saa muuta (pikkus/välimus/minupärast kõnepuue), ei näe ma küll tavaliselt inimesi niimoodi valetamas. pigem ikka seletatakse asi lahti või ei pöörata asjale valetähelepanu.

ju siis oli seekord selline päev. mina ei osanud midagi kosta, aga mõtetesse jäi situatsioon küll ketrama...