üleküllastus

esimest korda minu lapsevanemaks olemise aja jooksul ütlesin ma, et mul on ükskõik. tavaliselt olen väga opinionated. tegelikult see muidugi nii ei olnud, et ükskõik, aga kui kalendris on järgmise kahe poole kuu jooksul põhimõtteliselt kõik nädalapäevad ja pooled nädalavahetused ülesannetest/ tegevustest/ kohtumistest kirjud, siis paratamatult kõikidele teemadele ei jõua tähelepanu pöörata. 

aju keeb

väike ülevaade: üle kahe nädala laupäeviti võimlemisvõistlused erinevates linnades, lisatrenn sel nädalavahetusel, lasteaia perepäev sel nädalavahetusel, lasteaias näidend (kostüümid, tekstid, näomaalingud), lauluvõistluseks laulu valik, registreerimine, nootide leidmine, harjutamine, lasteaia hoolekogu koosolek sel nädalal, 3 x nädalas iga nädal laste trenn, mitmed laste sünnipäevad, oma laste sünnipäeva korraldamine, lasteaia lõpupeo korraldamine, õpetajate kingitused,  pildialbumid, oma laste kleidid jne. ma võiks veel mõned leheküljed seda rida jätkata...

kusjuures, selle virr-varri juures ma ei leia, et mul tohutult kiire oleks, aga asjade peale mõtlemine paneb mul aju "keema". ma ei saa muidu, kui kõik asjad mitut eri pidi läbi kaaluda ja siis veel igale mõttele ise oponeerida. küll on raske nii elada.

kuna enamus märkmeid kalendris on seotud lastega või nende trenni-lasteaia-kooli-sünnipäevaga, siis ma üldse tegelt ei imesta, et lõpuks suva hakkab. üleküllastus, noh! samas ma teen seda kõike suurima heameelega ja oleksin kurb, kui ma ei saaks osaleda või sõna sekka öelda, aga lihtsalt - see minu vaene aju.

kui teisiti öelda, siis tahaks tordi vahele kiluvõileiba :p

peab vist söögitoast magamistoaks remondiprojekti käsile võtma, et vaheldust tekiks ;) ja varsti ma oigan, et mul on tapeetidest, värvidest ja põrandalaudadest kõri-auguni, kindel see :D