pidev pimedus

viimati nägin päikest toona, kui päikesevarjutus oli. millal see oligi? jube ammu igatahes - 04.01. - seega viimati kohtusime selle kollase keraga täpselt 3 nädalat ehk 21 päeva tagasi... täna onta  ka selline udus. väga harjumatu tegelikult, tavaliselt vuhiseb siin majade vahel pidev kile tuul ja taevas on pilvine. samal ajal kui näiteks Pärnus ema väidab üle päeva päikest paistmas...

tegelikult ütlesin eile õhtul enne uinumist mehele, et tahan sügist. ehmatasin tal une pealt ära :P ausõna tahan! et saaks seenele minna või jalgu kuldsetes lehtedes sahistada. et saaks jaki selga tõmmata ja minna (mitte ei peaks ennast ja lapsi tund aega riidesse toppima). ja siis võiks tulla kevad ja suvi ja veelkord sügis! selle viimase avalduse peale mees rahunes uuesti ja peagi tudud. mina aga, vahtisin veel tund aega lakke. ise olin nii väsinud, aga und ei tulnud. nii juba pidevalt. talv-talv! 

kas keegi oskaks soovitada mõnda head energiasüsti? peaks vast punast päevakübarat või magneesiumi võtma hakkama? ei teagi kohe. teen ju iga päev korralikult sooja sööki, tarvin puu- ja köögivilju, sibulat, küüslauku, kiivit ja joon hibiskuse teed. kohvi ei tarbi hetkel - pea valutas veidi aega tagasi pidevalt, siis mõtlesin, et teeks pausi sellele hommikukohvile. mõjus :) aga ikkagi, anyone, häid mõtteid energiasüsti osas?

HILJEM (kell 13:25): sellest udusest päikesest on saanud nüüd kileda tuulega veebruaritorm. teate küll - selline, kus Arno lumehange istub ja "enam ei jaksa" ütleb - tuul ulub kõrvulukustavalt, peenike valus lumetorm rullub üle tühja välja, kõik on justkui välja surnud.

ema süda

ennevanasti, kui ma veel kellelegi emaks polnud, võisin ma ilma ühegi tundeliigutuseta vaadata filme (või üldse saateid), kus olid armsad või hädas lapsed, konstanteerida külma professionaalsusega, et asjalood on nii või naa ning teha oleks vaja seda-teist-kolmandat. nüüd ei ole see enam nii. kui kuskil on mõni laps hädas, tahan talle appi tormata. kui kuskil on mõni üliarmas beebi, tahan kohe veel lapsi saada. oh seda naise südant küll! õigupoolest ema südant.

viimase aasta jooksul (ju see aeg on juba lihtsam olnud mu kaksikutega) olen end korduvalt leidnud mõtlemas ahvatleval teemal - veel üks laps. nii kutsuv on see eelkõige seetõttu, et meie peres jäi põhimõtteliselt ära armas ja hell imikuaeg. kõik käis ju kella peale ja teise lapse kisa saatel, kui just parasjagu temaga ei tegeletud... kui juhtun nägema, kus ema/isa ja laps naudivad üksteisega koosolemise hetke ja kõik on nii rahulik, siis tekib hull igatsus veel ühe beebi järele, et seda kõike nautida saaks. siit aga dilemma - mis siis, kui tuleb jälle kaks??? ausaltöeldes ei ole seegi nii hirmutav. laste eest hoolitsemise kogemus ju on. ja kui see hetk saabub, on tüdrukud juba suuremad, saavad juba aidata ka. meie sugulaste pealt olen vaadanud, et lapsed mängivad suht meelsasti beebidega, ikka päris pikalt ja mõnuga :) see ju ongi see, mida üks (või kaks) beebit soovivad - tähelepanu. teisalt hirmutab mind südamepõhjani mõte uuesti rase olla ja sünnitada!!! no ei olnud tore ja õnnis aeg. midagi hullu ka polnud, aga kui oleks võimalik, siis võtaks kohe umbes nii paarikuuse beebi ;)

minu ajusagarate vahele ei mahu hetkel üldse mõte, kuidas need lapsed üles kasvatatud saab. ma ei leia, et laps vajab jubedalt raha. loomulikult on mingid väljaminekud, mis peavad olema ja normaalsed riided tuleb ka selga osta. tänapäeval on valik nii lai, et ikka leiab soodsalt ja ilusalt. muidugi ma annan endale aru, et lihtne see olema ei saa, aga lapsed tuleb ikka kasvatada nii, et pole vaja mustmiljonit asja või viimast mõtetut moeröögatust. asjadega tuleb ikka poes ära mängida ;) 

nüüd teise kandi pealt: kodanik abikaasa muidugi argumenteerib mu uitmõtete mõtetust just kaksikute geeniga. mina võtan seda kui mitte "ei"-d :) ega ju suurt vahet enam pole - 2 või 3 või siis 4 last, onju! eriti kui nad on 2 x n vanuses.

aga hetkel igatsen tagasi mind ennast, minu hobisid, minu tööd ja minu sõpru. see jutt siin hetkel justkui enda rahustuseks, et vast kunagi...

oo kaunis pühapäev!

absoluutselt lemmikosa minu päevades - õnnis uni neile, vaikus ja rahu meile

kuniks kestis unerahu, käis minul pirukategu (liha-riisi pärmitaignapirukad, taigen ka ikka kodukootud!)

maiuspalaks õuna-kaneeli kringel, mis sai hiljem šokolaadiglasuuri ka peale, aga see oli nii üürikeseks ajaks enne kui nahka pisteti, et ma ei jõudnud fotokat uuesti välja ostida :p

nüüd on asjad sealmaal, kus on keemas kartulitangu puder, mille kõrvale ootavad praadimist lihalõigud sibulaga. täiuslik kodukokk, kas pole!? kodusoldud aja jooksul on tekkinud selline tunne, et perioodi 2009-2011 võib vabalt üles täheldada kui kodukoka-perioodi... 

tänased pirakad ja kringel valmisid tänu siirdipurgile, sest ühtku tühja klaaspudelit mul siin pole, taignarullist rääkimata. kohalik pood loomulikult sellist asjandust ei pakkunud, seega võtsin poe kõige siledama eseme, milleks osutus siider. väga hästi ajas asja ära. pärast endal ka kasu sees ;)

päh-päh!!

meie peres on võõraväha juba täiesti väljakujunenud. täna vaatasime hommikul mingit haridusprogrammi USA koolides, kus pikk must mees seletas oma teooriaid. mina räägin Karinale, et näe, neeger, ka inimene, osad inimesed ongi teist värvi. laps vaatab, imestab ja ütleb: "päh-pähh!!" kusjuures ei mina ega kodanik isa pole neile sisendanud, et valge inimese suurim viga oli neegrid sealt aafrikamaalt välja tuua... kuigi me ise nii mõtleme. meie naerulagin tema väljendi peale oli lapsele suht ehmatav, kusjuures.

ma saan aru küll, et valgele inimesele on lihtsam, kui mustad või kollased kõik mustad tööd ära teevad ja meie saame peamiselt hüvesid nautida, aga igasugu jama kaasneb sellega ka liiga palju. kõik ju kiruvad, et jälle made in China, aga tarbime ikka heameelega või vähem heameelega (kui ise peaks tegema, jääks pooled asjad tegemata ja hind tuleks nii kõrge, et keegi ei ostaks nagunii). või kuidas saksamaal hakkavad türklased võimu võtma ja noor sakslane on juba rohkem tumedasilmne põngerjas, kui heledapäine baierlane. minu point on selles, et kui valge inimene poleks läinud torkima aafrikasse ega aasiasse, oleks siinkandis rahulikum elada, tööd jaguks kõigile kohalikele ega peaks muretsema kõigi nende tegelaste pärast, kes koloniseeritud piirkondadest sisse trügida tahavad kogu oma sugukonnaga... puhtalt meie oma viga, kahjuks! maailm muidugi ongi muutumises ja sellele kätt ette panna ei saa. aga vahel nii tahaks!

kui nüüd pudikeelest rääkida, siis ma konkreetselt ei salli seda väljendit, mis pealkirjaks sai. ise seda ei kasuta, lastele pole kunagi öelnud. vanaemad ja kõik siinsed tädikesed, kes õues lastega juttu ajavad, on aga selle väljendi üliagarad kasutajad, sealt see siis tuleb :S vanus ju siiamaani selline olnud, kus kõik imeasjad suhu käivad, seetõttu see sõnapaar käiku läheb. meie peres öeldakse, et must või ei tohi või ära pane suhu! samuti ei ole meil käibel kätu või jallu või ninnu jne. uh! mul tuleb kananahk ihule praegu, kui neid siia kirjutan. minu seisukoht on kohe õigeid sõnu õpetada, siis jääb pärast palju jama ära.

talverõõmud

selle talve esimene sulaga tuli ka esimene lumememm :D Karina muideks kartis seda suurt valget elukat...

erinevalt kõigist teistest ei ole ma veel lund, külma ega isegi sulailma löga vihkama hakanud. ju vist selleks, et ma pole pidanud aja peale iga hommik õuet lahti kaevama või põlvini lumes tööle sumpama. meie põhilised trajektoorid on ju majadevaheline kringelring ja trepid. täna ajasin kummikud jalga ja asusime jälle teele. pean mainima, et mina olin meie kolmikust ainuke, kellel meeldis plusskraadilist õhku sisse hingata ja linnulaulu kuulata.  küll see oli kena vaheldus nina jopehõlma peitmise asemel! paarkümmend minutit hiljem katkes mõnus jalutuskäik kaksikute kakofoonilise kisa taha :( preilid ei saa kõndida, sest lumi valjub läbi ja kohati on libe. lombid on lahedad, aga loll emme ei luba sinna - u-uu-uuu-uuuuuu!!! jne. 

pildil olevast memmest ei ole tänaseks suurt midagi järel. esiteks oli meil mega tuul, mis ta suht kohe ümber puhus (issi kallis parandas küll ära) ja teiseks sadas vihma, mis memme silmnähtavalt kahandas. täna oli alles siis kaks alumist palli, millele keegi oli käbidest uue näo meisterdanud ja porgandi kinnitanud nii, et memmest sai kõva kutt ;-)

pühapäevale kohaselt sai kooki ka tehtud. sõime ja mõmisesime - hea oli :) mingid tunnid hiljem vedelesime mehega teleka ees suusatamist vaadates, kui tekib küsimus: miks on selline kahtlane vaikus? kuulen kahinat köögis. hõikan siis sinna, et mis teete seal? vastus kiire ja konkreetne: "mämm-mämm!" ja nii oligi!

Pätud

just nähtaval pildil olevate tegude tõttu on meie majas tavaliselt kõik toolid laua peale tõstetud. selle üle on meie duol küll väga kahju, aga pole parata, mind on siiski ainult üks.
täna õhtul käis aga suur uhke trakats maja ees müristamas ja kraapis kõik sulalume viimseni ära, isegi parkla tegi puhtaks :) nii et homme ei taha ma ühtki jorramist kuulda ja õuetuur tuleb kohe pikk-pikk-pikk!!!

1 a 9 kuused K-d

mõned märksõnad, mida niivanad lapsed mul oskavad, teevad, mõtlevad:

• aastavahetuseks omasid mõlemad tüdrukud 14 hammast per suu - lisaks lõikehammastele ja purihammastele on olemas ka alumised silmahambad. Karinal oli selline seis juba tegelikult ka 1,8-selt, Karital puges teine alles nüüd läbi. algul tundusid megalaiad hambavahed olema, aga nüüd hakkab rida veidi kobedamaks muutuma. ei tea, millal jälle mõni tuleb, hetkel tundub patiseis olevat.
• kui tüdrukud puuri panna ja kirevad hilbud üll riputada, siis annaksid papagoide mõõdu välja küll - ütle ette mistahes sõna, kohe tuleb nende versioon sellest järgi.  igasugu näo- ja  kehaosad on ilusti omandatud. 2-silbilised sõnad tulevad peamiselt õigesti, 3-silbilised on suht naljaka kõlaga, kui silbid omavahel segi aetakse, pikemate puhul toimub omalooming ;) issile pakuvad eriti elevust sõnad, mis tüdrukute suu läbi omandavad eredamaid varjundeid. vahel kisub ikka suht ropuks kätte ära... näiteid? aga palun - mõelge ise, mis tuleb välja, kui nad püüavad öelda "lumi" või "müts."
• meisritiitli jonnimises ja oma mina näitamises võib vabalt kätte anda Karinale. ta kuramus on ikka nii kangest puust, et vahel ajal lausa nutma (mind põhiliselt siis, endal ei tule tal ühtki pisarapoega)! ikka hull piiride katsetamine käib - ma räägin iga päev sama juttu: algul ilusti, siis resoluutsemalt, siis karjudes, lõpuks pean ikka ta ette maha kükitama, seletama, miks ma teda karistan ja viin ära teise tuppa rahunema. ta teab suurepäraselt, et juhtmeid ei tohi katsuda ega pliiti lahti keerata, aga vaatab otsa ja teeb vihuti!! no ei tahaks karjuda, aga ilma üldse ei saada aru. endast on vahel päris hale... Karita õnneks mõistab paremini. ju see peabki vahetustega käima, mõni aeg tagasi oli temaga palju raskem.
• viimaste nädalate jooksul on ööunega suured probleemid Karital. ta on hommikustest kaisusmõnulemistest maigu suhu saanud ja nüüd üritab öösiti minu juurde pugeda. Pärnus on tuba nii pime, et ei näinud voodist välja tulla ja karjus kohapeal. siin marsib ikka ülbelt ilma ühegi piuksuta voodisse - tõstab tekiääre üles ja keerab nätsti! pikali :S no ei sobi selline asi, kohe üldse mitte. laps magab ikka oma toas ja oma voodis. proovisin teda siis oma voodisse pikali tagasi panna. oh sa aeg, mis sellel igal ööl järgnes! hull kisa tund aega järjest!!! lihtsalt seisab voodis ja ulub - "op-aa, op-paa!" hullumaja!!! ma algul võtsin ta sülle, mõtlesin, et jääb magama, panen voodisee. tutkit ta jääb! hängib niisama, voodisse pannes ikka kisa lahti. Karina suudab läbi selle karjumise tavaliselt veel 30 min. magada, siis vaatab abitult õe poole ja ohkab, aga uni on läinud. kõik see toimub tavaliselt 4-5-paiku. siis paari tunni pärast nad vaeseksed suudavad mõlemad uuesti magama jääda ja mina saan ka voodisse tuikuda. endal süda tilgub verd, et murdsin oma lapse vaimu :( ikka täiesti Super Nanny teema, üksi on seda jube üle elada. on vaja kedagi kes ütleks, et õigesti teed, tal ei ole miskit valu ega probleemi.  issit ei tunnistata enam öösiti üldse, kahjuks :( vanasti olid minu ööd magamiseks, tema askeldas nendega (pani lutti suhu vms).
• lutid on alles, ainult magamajäämiseks muidugi
• mähkmed on ka alles :( nüüd tundub midagi potistreigi-laadset kujunema hakkavat - ei taheta kohe üldse. potti on tulnud miskit harva ja väga juhuslikult. ei saa öelda, et vara, aga ei saada veel aru. 
• hetkel ruulib lume loopimine ja enda hange pikali viskamine, kelguga võin ma ise sõita. loodan siiralt, et nädalavahetuse sulaga saame ühe korraliku memme ka meisterdada!
• mänguasjad on endiselt out, mõningal määral veetakse taga nukusid (patsipidi), sõidetakse pealeistutavate autogeda ja laotakse legosid torniks. ülejäänud asjad on ainult kastist välja loopimiseks. maavanaema tahab tüdrukutest ikka maanaisi kasvatada - kinkis neile umbes aasta tagasi pehmed lehmakesed ja nüüd jõuluvana oli toonud lehmakujulise klaverikese :)
• kaisuloomi/tekke/rätte/nukusid vms. pole meie lastel kunagi olnud ega ole ka praegu, lihtsalt pole tahetud ja kõik. kui voodisse lähevad, praabivad endale teki peale ja ongi kõik. 
• uni tuleb tavaliselt 20.30 5-10 minutiga.
• päevakava ise selline: 8.30 üles, 12.30 tudule, 13.30-14.00 üles, 20.30 magama. oleks see öö nüüd ka rahulik, siis oleks super.

nii, aitab! lapsed muidu mu peale kurjad, et nii palju kaeban nende peale. tegelikult on nad jube vahvad ka ikka, eriti siis, kui üksteist taga ajavad, kõdistamise peale naerda rõkkavad, voodis hüpates kilkavad, hommikul musi annavad ja käes ümber kaela põimivad :)

lähen nüüd oma nööpsudele keeksi tegema!

2010 lõpu pildid

suur õnn

auvahtkonnas Karina :D

õnne põhjuseks selline majake/telk

maaidüll  (2010 viimane päike)

lapsed vaatasid omasugustega tõtt

Koonga kodumaja katusel oli selline siiruviiruline lumehang - kui kokku lugeda, siis just niimitu korda on sel talvel lund sadanud... Mees oli sunnitud seda valget ollust 2 päeva katustelt alla ajama, mille käigus ta ise pidi 2 x laviini alla jääma, kuid pääses. Meie autol nii hästi ei läinud - mattus lumme, sai sellest mõlgi ja läks kohe sirgu tagasi, kui paar kühvlitäit ära sai võtta.

nüüd on see (€) siis käes

uus aasta ja uus raha.

Head uut aastat mu lugejad ja hüva mündiklõbinat!!!

mul on esimesed €-mündi kogemused tänasest käes. käisin Võrumaal jogurtit ostmas, arve oli 1.31 otsisin välja oma ülikena muhu tikandiga mündikukru (minu jõulukink iseendale), kallasin sisu peopesale ja hakkasin klõbistama. ei läinud liiga libedalt see õige summa kokkusaamine. mündid ise kraamisin mööda majapidamist kroonimünte otsides eelmisel nädalal kokku. euroopas reisides on neid ikka jäänud. see oli mu elu pikim sularahatehing vist, müüja vaatas sellise stoilise näoga, ju ta on juba 2 päeva selliseid juhme näinud. esimene €-kaarditehing oli toidupoes (mille hulka kuulus ka uus lumelabidas, kuna eelmine andis nende valgetele kuhjadele alla, ehitus- ja majapidamispoed on aga labidatest tühjad...) ja esimene €-arve tuli Eesti Energiast. viimase puhul mõtlesin alul, et olen näidu valesti andnud, sest arve oli kahekohaline summa. siis mõtlesin natuke ja selgus saabuski :) ühtegi €-kupüüri mul veel pole ja niipea vist ei tule ka, teades minu kaadrimakse-sõltuvust.

kommidest

paar nädalat enne pühi algas kommihooaeg. mina pole süüdi, mehe tööandja hoopis. rõõmu on nendest muidugi olnud, aga iga kord, kui mõne kommi võtsin, ajas vihaseks ka - kurrradi Kalevi kommid!!! kes mõtles välja selle jubeda pakendi??? või ongi nii mõledud, et paar tükk viitsid lahti pusida, siis vihastad ja viskad kommid nurka?  kalorikontroll või nii. ma pole eriline kommisöödik, M&M-sid on  my thing ;) aga tõesõna olen näinud, kuidas mu isa istus toas käärid käes ja mugis komme süüa (magusasõltlane on leidlik). no mis teha, kui ei leia seda avamise kohta üles, iga kord ei viitsi kommi söömiseks prille ka otsima minna ju ja kui leiadki, siis libiseb ikka pakend näppude vahelt ära... lastest ma üldse ei räägi, nad lihtsalt ei saa kommil paberit ümbert ära. töökaaslane täna rääkis, et tema poeg oli haamriga kommi tagunud, et äkki siis tuleb :(

vanasti oli ikka hea - kruttisid paberi lahti ja komm lupsas suhu. isegi pätti sai teha, kui ühe söödud kommipaberi teise sisse keerasid, kaussi tagasi panid ning õnnetut ohvrit ootama jäid. ilus lapsepõlv :)

miks ma just täna sellest kirjutan? aga selleks, et käisin täna oma töö juures tööandja poolt lastele ette nähtud kommipakkide järel ja veendusin, et mehe tööandja oli kordades heldem sel aastal. tegelikult on tore, et meeles peetakse kõigi töötajate lapsi, olenemata sellest, kas vanem ise töötab või on nendesamade lastega kodune. aga imelik on see, kui on kärgpere, siis mittebioloogiliselt sinu lapsele pakki ei tehta. jube veider mu meelest. ma siinkohal ei räägi oma tööandjast, pole aimugi, kuidas haiglas see asi korraldatud on. aga selle mõne pakiga ka hullu pappi kokku ei hoia mu meelest.

kalevi kommide laituse kinnituseks see, et eelmise aasta jõulupaki viimased kommid lvskasin kapist ära selle aasta jõulueelse suurpuhastuse käigus...

meie jõulud

eile soovisin ma jõuludeks ainult rahu ja vaikust. üleeile veel olin optimistlikum, aga K-d suutsid mu tuju kahjuks täiesti ära nullida. mingil imelikul ja täiesti nähtamatul põhjusel suutis Karina 23. õhtust järjepidevalt jonnima hakata ja jätkas seda kogu eilse päeva. algul vaatas Karita seda nõutu näoga pealt ja püüdis isegi mõne mänguasja loovutamisega teda lohutada, aga väsis. eile hommikust liitus õe paha tujuga ja nii see hullumaja paisus. lohutasime, lõbustasime ja riidlesime vaheldumisi, kõik tulutult. ainuke vaikuse hetk oli lõunauni.

mina püüdsin ikka jõulumeeleolu tekitada - riputasin üles jõuluehted, panime mehega õue tuled, asetasin hane ahju küpsema ja tegin muid jõulutoimetusi. kui aga ämm ja äi õhtupoole saabusid nii tunnikeseks, et kohe tagasi minna, sest muidu tuiskavad teed kinni, siis tundsin küll, et milleks kõik see rabelemine... kui isegi pole kedagi, kes seda hindab ja kellega oleks pühade ajal võimalus maha istuda ja lihtsalt olla. päkatsid olid käinud ja toonud lastele hulga vahvaid asju, aga need ei sobinud eile ükski mitte. ausõna, see oli mu elu jubedaim jõuluõhtu :(

ühtegi ilusat pilti ei saanud ma ka, sest muidu mütsihullud lapsed kiskusid hetkega päkapikumütsid ära, kleidid pahupidi ja soengu sassi. siis ei panegi ühtegi üles, vot.

täna plaanisime minna minu vanemate manu, läksimegi. õnneks jonn oli kellegi teise juurde läinud. jõudsime teeotsa ja kaevasime autole parkimisplatsi, edasi läks tee nii: lapsed sülle, asjad kotti ja kätte ning sumpasime 250m läbi puusadeni tuisanud lume... saate aru, jah!? mina pole ausõna midagi sellist enne kohanud. kelke ka kasutada ei saanud - lumi on nii pehme ja sügav, et ei püsi, läheb ümber. minnes oli valge, tulles jummala kottpime, see oli vast elamus! suht positiivne, kusjuures :) kokkuvõtlikult sumpasin täna läbi poole kilomeetri paksu lume! veider oli aga see, et mu vanemad pakkusid meile mitte seapraadi-ahjukapsaga  (mida ema-isa juures pühade ajal ikka saada loodad), vaid lasanjet... ei saagi aru, mis neile pähe kargas. roog ise oli muidugi hea :p siis tekkis jälle selline tunne, et sel aastal pole mulle jõulu ja head rooga ette nähtud. mis teha.

ehk järgmine tuleb parem!

kauneid pühi oma nahal kogetu põhjal ei julgegi soovida, rahulikke aga küll. seda on meile kõigile vaja, et aeg, inimesed ja emotsioonid nii kiirelt ei kulgeks, et pole hetke koos perega maha istuda. aeglast pühadeaega!

köögis

riivin mina porgandit, tuleb Karita, vaatab, mõtleb ja konstateerib: "katki" loodiline tüdruk, ma ütlen! ongi nii, et kui porgand ära riivida, siis ta ei ole enam terve :D

köök on üldse popp koht meie krattide seas. seal on ju kraanikauss ja nõud ja pliit ja vesi! mingi aeg tagasi käisid meil kõik köögitoolid laua peale, sest plikad ronisid neile, aga sadasid sealt jälle alla tagasi. siis avastasin, et end rebestama enam ei pea ja toolid jäid laua alla, sest istumisoskus oli paranenud. nüüd on toolid taas laual, sest teatud kodanikud veavad need kraanikausi juurde ja kukuvad seal "nõusid pesema"... ja nad teevad seda nii tasakesi, et mina saan teisest toast jaole alles siis, kui solinat või nõude kolinat kuulen. aga siis on juba hilja, riided puha märjad :S oh seda avatud planeeringut küll!

mina kui piparkoogivastane...

... olen ühtedesse neist hetkel täiesti jäägitult armunud! nimelt on nii nämmad Helle vahvlipiparkook glasuuriga. muidu olen ma aastaid laia kaarega piparkoogikausist mööda käinud. tänavu jäi Võru Maksimarketis jalutades jõulunodi juures pilt neile peale ja mõtlesin, et äkki lapsed tahavad, head õhukesed, jõuavad läbi hammustada. ja oh sa mait! kui ise ühe proovisin, enne käest panna ei saanud, kui vürtsid vastu hakkasid (see ongi põhiline põhjus, miks piparkooke ei taha). laped oleks vist kogu karbi korraga nahka pistnud ;p nüüd meil teine karp käsil juba ;)

soovitame soojalt!!!!

uh! külm

see külm on mind nüüd murdnud - olen nagu talveunest üles aetud karu - unine, torisev ja külmetav. viimase paari tunni jooksul pole muud teinud, kui ohjeldamatult haigutanud, lastega torisenud, et nad järjepidevalt mingit pahandust teevad (ja nad teevad seda nimme, kui aru saavad, et mul mängutuju hetkel pole) ning sihitult ringi tatsanud (õue selle külmaga ei lähe).

seoses väljaskäimistega: võib märkida, et K-d on lumega harjunud ja naudivad jälle õues liikumist (jooksevad, kilkavad ja tirivad kelke järele). Suures hanges muidugi ei suma, aga teed on siin hetkel väga heas seisukorras. mida rohkem kinni sõidetakse, seda libedama kelguraja sellest saab :D algselt ei olnud kelgu peal istumisest ka vaimustuses, kuid nüüd istuvad ise kenasti paika ja naudivad sõitu. muidu võiks normtingimustes väljas kauemgi olla, aga ma pole leidnud veel selliseid kindaid, mis nende käes soojad hoiaksid :( eile panin lausa ReimaTec-id ja Lenned üksteise otsa, aga abi ei midagi... võtsime natuke pika ringi ka ette temperatuuri langedes, kui tagasi jõudsin, olin ise kringliks külmunud ja lastel olid huuled lillad. õnneks kõik muu (va käed) soe.

eks me passi siis nüüd külmavangidena toas - nuuks!! eriti kahju on mehest, kes tänaseks 6 päeva ja ööd metsas on veetnud ja on seal veel teisipäevani. ma saan aru küll, et õppused on vajalikud, aga see on veidi liiga ekstreem mu meelest. ise ta väga nukker pole, hääl on lihtsalt väga väsinud ja kuidagi 'aeg luubise' peal... külmaga muutub ju kõik aeglasemaks ;) kui ta läks, siis ma ei kujutanud hästi ette seda 1,5 nädalat lastega täitsa üksi, aga nüüd ma olen juba üle poole üle elanud ja mõistus on veel suht-koht korras (omast arust). ühegi täiskasvanud inimesega selle aja sees silmast-silma juttu pole vestnud, ei tea, kas enam oskangi...

suu vajub jälle lahti :-O

norr-norr-norr...

"mandaliin"

seda ütles Karina eile, kui ma üht sellist lahti koorisin ja muudkui korrutasin "manda-riin, manda-riin, manda-riin." Karita suudab öelda manda, riin ei tule välja :D 

ja siis täna, oh seda uhkust, millest mu rind lõhkeda tahtis, laulis Karina "Põdramaja" laulu! ikka nii, et kopp-kopp! lah-ii-ee, meh-ah uu-i aa-hi-ees, jää-ne up-pa u-le saaa... rohkem ma ei suutnud vait olla, hakkasin suurest vaimustusest kaasa laulma. nii tore, et ta laulda tahab! see laul kõigi liigutustega on viimaste päevade täielik menuk ;) muusika on minu elus nii olulsel kohal olnud pikki aastaid, hea kui lastele ka meeldib. igapäevaselt on muidu Karita see, kes mind pidevalt laulma ärgitab. kui ma midagi tehes ümisen (ja seda ma teen kogu aeg), siis tuleb seisab mu juurde ja ütleb "eel-eel!!" tõlkes siis veel-veel. nii ma siis muudkui laulan lastelaulukesi, sest tõsisemad palad talle ei sobi. kusjuures ma ei mäleta üldse sõnu. pean mingi lauliku hankima. autos mul raadio ei mängi, makk ka mitte, CD-mängijat pole üldse seal. olen sunnitud pooletunnise tee vältel pidevalt viimasel ajal laulma, sest muidu kisub tagaistmel väga nutuseks. mu vaene kõri! (Jõuluvana! palun too mulle automakk!)

Karina kärutamas

täna sõitsime selleks, et käia kratti tegemas. veetsime aega Kratikeskuses, kuhu peame kindlasti tagasi minema, sest teha on seal palju ja selle napi aja jooksul, mis täna oli, ei saanud kaugeltki isu täis joosta-sõita-liuelda-hüpata-joonistada-meisterdada.

kui üles välja saime, olin veits hirmul, mis sees on, sest trepikoda ja koridor ja trepp ise oli väga nõuka. sees oli see-eest väga tore ja soe! kodukal soovitatakse lausa sussid kaasa võtta talvel, nii hoolitsevad. kuna kodus meil jahe, siis võtsin pusad ka, aga polnudki vaja.

Karita kärutamas

tänane tõeline hitt oli beebivanker. ikka selline päris, mitte võileivakas. kas seal oli keegi sees või mitte, see ei huvitanud kedagi. vankri pärast läks väikest viisi sõjaksik, aga õnneks oli igasugu tähelepanu kõrvale  juhtimise asju piisavalt. liumägi ja pallimeri ruulisid ka muidugi. 

teistest lastest oli neil jummala savi, mu meelest vaadati neid sellise pilguga, et mis sa tolgendad mul ees, kui ma siin sõita tahan.

ja neil on seal viirpapagoid ja merisead. vaesed loomas! mis jubedat lärmi ja pidevat solgutamist nad taluma peavad... täna küll ei pakkunud nad kellelegi peale minu huvi, õnneks ;)

Karina pallimeres

 

aga ikkagi, ma ei saa üle, mu laps on laululaps!!!!!!!

huvitav maitsemeel

teen mina süüa, eksole. plikad kügelevad pliidi kõrval, sest liha on hetkel nende menüüs kõva hitt. seletan, et on toores alles ja peab ootama. vastus ei rahulda, sest ometigi midagi emme seal lõikelaual on. ongi - sibul. kisa ei taha kuidagi lõppeda, ükskõik palju seletan, et see on kibe või paha. minu kannatuse-natuke hakkab ka kahanema, annan mõlemale tüki hambusse ja see kaob nagu õun hammaste taha!! mingeid kõveraid nägusid ei järgne, aga juurde ka ei küsita ;) kaovad ära tuppa mängima :)
jätkuv hitt toidulaual on kamapall jogurtiga ja vorst ning kurk. neid võivad nad alati süüa ilma protestita (paar ampsu korraga, mitte rohkem). muidu väga suur nõudlus toidu järele jätkuvalt pole, kuigi olukord on oluliselt parem kui mõned kuud tagasi.