tehnoülevaatus 20.04.2011

Karina:
13,8kg
89,5cm
16 hammast
vaktsiin ühegi piuksuta, aga hästi suurte ehmatus-silmadega

arst kiitis, et tubli laps.

Karita:
12,7kg
88cm
17 hammast
vaktsiin ühegi piuksuta, kohalikud mängutelefonid mõlemas käes, et ülekohtust (loe: nõeltega torkimisest) vanaemadele koheselt teada anda

ikka püsib see kaalu-ja pikkusevahe. peab ikka Karina dieedile panema. tundub, et jonn ei taha väikeses kenas elada.

protseduure oli segamas üks venekeelne plastnukk, kes vahetpidamata Karina agarate sõrmede abil kisas: mama-papa-hi-hi-hiii-uuu-uuu-uuuuuuu. küll ma olen tänulik, et meil sellist elukat kodus pole. kõik muusikalised mänguasjad kokku pole meil nii häirivad, kui see tegelane oli.

nii et selleks korraks kõik. järgmine kord torgitakse enne kooliminekut :) ja mingid proovid tuleb anda enne lasteaeda ehk siis sügisel.

veel med.teemadel: olen siin mõtisklenud puugivaktsiini mõttekusest. eelmisel aastal mõtlesin ka, siis perearst arvas, et liiga väikesed alles ja nagunii kogu aeg meie silmade all. nüüd said just viisikvaktsiini, ei tahtnud teha eriti veel ühte lisaks. ja hilja on ka, kaitse tuleks alles pooleks suveks peale. porrelioosi vastu ei aita nagunii. nende argumentidega ma ennast rahustan. lisaks see, et kõigi veregruppe need elukad ei tahagi. mind näiteks ei taha. aga ma ei tea hetkel, mis veregrupid tüdrukutel on. ühesõnaga jääb ära.  järgmisel aastal vast küll, sest siis nad ikka väga iseseisvad juba - ma ei jookse pidevalt sabad ega jälgi, kas nüüd roomab miskis veidras kohas ringi või mitte. seenemetsa minnes katan neiud nagunii kinni ;)

kaheaastaste kirjeldusi

meie neiud väga jutukate hulka just ei kuulu (või eestikeelse jutu osas on see nii, omas keeles mulisevad küll). viimasel ajal on ikka olustiku või olukorra kirjeldusi tulema hakanud. täna nenditi mulle linnu laula ja lähen poodi. esimene siis hommikuse jalutuskäigu ajal, aga teine oli jummala koom mu meelest: tuleb tips liivakastist, endal korv mänguasju täis kuhjatud, ütleb mulle koketeerivalt da-daa, lehvitab ka veel vaba käega ja suundub nurga taha. kui ma uurisin, et kuhu minek, siis öeldi, et läheb poodi :D nii hea mu meelest! missest, et tavaliselt minnakse ikka tühja kotiga, aga ju laste poes käib vastupidi. Karita tipsis kohe järgi, kummaski käes tühi ämber, jutt oli sama :) ju tal oli kõht tühjem või silm poekottide täituvuse osas selgem.

muidu sellist üldist mulinat tuleb pidevalt (auto sõida, onu kõnni, ei tee suitsu, tädi nuta, kutsu pissib, kiisu nurr-nurr, vana laula, tuli põle, taha veel juua, anna õuna, jne.). kogu aeg kommenteerivad maailma. aga sellist abstraktsemat juttu veel eriti ei tule. linnulaulu mainimine oli selline kena hetk.

mis veel kaheaastaste repertuaaris meie majas on:

*ise söömine (keegi ei või eriti lähedalgi olla, tekib hirm, et äkki tahetakse aidata ja seda ei või mitte juhtuda lasta). väga hullu läbu enam ei olegi

*ise hammaste pesemine või väga kenasti nende pesta laskmine (mille üle ma olen üliõnnelik!!! eriti sellel foonil, kui palju ma olen kuulnud, kuidas lapsed seda tegevust ei salli)

*potil käimise harjutamine (Karina keeldub istumast enamus kordi, Karita on tublim)

*lutt on veel uinumise ajaks (aga selle nalja lõpetame järgmisel nädalal ära, kui Herr Abikaasa vaba on. üksi pole tahtnud unetuid öid ette võtta)

*ise pusitakse kombe-kindad-müts ka  üll, vahel täiesti õigesti. kõik see käib suure seakisa saatel, aga asja saab :) sellest ma üldse ei räägi, et meil käib üks pidev jalanõude moedemm... 

*kõige mõnusam on muidugi ilma riieteta emme-issi voodil hüpata või diivanil kõõluda

*nad on veeloomad s.t. vann on lemmikkoht. Karita on musterlaps peapesu osas - kallutab taha ja laseb pesta; Karina vingerdab ja viriseb, pead taha ei lase, ise muudkui õiendab, et läheb silma. no mitte ei õpi õe pealt, kuigi ma kogu aeg seletan, et võiks :S

*lemmiktoit on vastvalminud kotletid (neid vohmitakse sisse 4-5 tk/per face) ja lemmikjook Gutta segumahl (ei anna nii palju kätte, kui nad tahaks, aga no see on tõesti hea mahlajook ka). muidu söömise rindel muutusteta s.t. ei taheta eriti midagi, vahel harva võib näha tühja kaussi, muidu lihtsalt songivad. Karita armastab kaerahelbeputru, Karina mannaputru, seega ühel ikka nälg...

*magamine: 10 h öösel (21-7) ja 1-1,5 h päeval (12-14). nüüd esimest mõjutas kellakeeramine ka meie pere. eelnevalt oleme valututlt saanud. nüüd aga nihkus ööuni edasi ja see mulle üldse ei meeldi.

*mänguasjad on out, liikumistegevused in. nüüd veedame 2+3h õues :) täna õhtul täheldasin juba päevitustriipe meie kõigi nägudel.

*telekat ei vaata, arvutit ei lase. tegelt pole neil kummagi vastu huvi õnneks tekkinud. multikaid on suudetud kõige pikemalt 5 min vaadata. arvutil tahavad niisama kaant kinni lüüa.

*hääljuhitavus on pooltel juhtudel täiesti olemas, aga POOLTEL EI OLE!!!

*kõikvõimalike sigaduste limiit on AMMU ületatud, aga see neid ei häiri.

*täna juhtus üle 4 kuu, et käisime vankriga jalutamas (häbene silmas peast ja rebi naba paisgast!). ei ole huvi selle asjanduse vastu pikalt-pikalt olnud, aga täna avaldati tungivalt soovi. ju nad said mu käru müügiplaanidest haisu ninna.

*iga nende poolt antud musi või tehtud kalli läheb vist kuhugi üleskirjutamisele või limiidi alla, sest enne neid tegevusi kaalutakse pikalt, kas ikka tasub ja kui, siis mitte üle ühe korra... meie issiga oleks palju enamaks suutelised, aga ei anta :( kui keegi koju tuleb, siis on preilid veidi lahkemad ;)

tänane skoor: päästetud 9 elu

oli küll nii jah! muudmoodi ei oska seda hästi väljendada. asi järgmine: tuli alt naabrinaine ja seletas, et puu otsas kass. oligi. istus teine seal terve päeva, mitte ei liigutanud. ikka suht kõrgel oli. ju mõni hulkuv krants oli ta hiirejahilt sinna hirmutanud :S mina, kui teada-tuntud kassisõber, ei saanud seda asja nii jätta. meil ju suur tee kohe kõrval, mis hetkekski ei vaiki ja lootus, et kiisu ise alla tuleb, oli suht vähene. ootasin õhtuni  liivakastis kooke tehes ülemise naabrimehe ära (ta meil majas ainuke nooremapoolne meesterahvas, kes igal õhtul koju tuleb) ja moosisin ta pika redeliga aiaposti otsa ;) - maast lihtsalt ei ulatunud selle miisuni. naabrimees, kusjuures, teatas kohe, nagu loo ära rääkisin, et loomasõber ta pole, aga tõmbas siiski nahkkindad küünte kaitseks kätte ja hakkas ronima :) looma sai korraks kätte, aga siis tuli viimasel selline eluvaim sisse, et sooritas kiired poognad redelil ja läinud ta oligi. lõpp hea, kõik hea! naabrimees ka terve.

ah et miks hea ronimisoskusega kassi päästma üldse asusime. asjalugu selline, et kui kass on teatud arv tunde joogiveeta, siis hakkavad ta siseorganid üles ütlema, mis ilmselgelt lõpeb surmaga. seda ei saanud mitte lasta juhtuda. ja kui loom pole päev läbi liigutanud ega isegi üritanud enam alla tulla, siis pidi ikka appi minema. Päästeamet ütles, et nemad ei tule (tollesama esimese naabrinaise sõnade kohaslt).

kaasa lõi seega kogu maja: üks naabrinaine juhtis probleemile tähelepanu, teiselt saime redeli, kolmas naaber sooritas ronimistegevuse ja mina orgunnisin. pilte kahjuks polnud meeles teha. aga kass oli ilus kollane, valge kurgualusega.

Kaunid Kahesed (stuudiopildid)

mis juhtus, Andrus?

aru ma ei saa, kuidas selline asi juhtuda sai... FB-s levib seinalt-seinale teade, et "Usun Andrus Veerpalu". iseenesest ma ju usungi. kui nüüd mõelda sellest vaatevinklist, et ta on eluaeg ränkrasket tööd teinud ja edu saavutanud ning nüüd pressikonverentsil lausa pisarad jooksid mehel. teisalt annavad sarnaseid proove kõik tippsuusatajad ja teistel pole see näit nii kõrge olnud. vaevalt, et teistel võetakse proov alati enne trenni või pärast kerget trenni. ja ta on neid proove andnud aastaid, nii enne kui pärast trenne ja võistlusi - seega peaks teadma, millal mida tarvitada võib või ei või. veel teeb mind ärevaks asjaolu, et pressikonverentsil kõik muudkui vabandasid. kamoon! kui sul midagi salata pole, siis tuleb ikka rusikaga rinnale lüüa ja kõvahäälselt vastupidist väita!!! oleks ikka pidanud kohe A-proovi selgudes kõik ära rääkima, saanuks vähemalt endal kergem. sellise pika grillimise peale muutub vist igaüks halli näoga kurva kuju etaloniks. oh! mul on tast nii kahju!

ja seda ma ütlen, et kaevaku see otsus edasi kuhu tahavad, aga head nahka sellest ei tule nagunii. sest mõelge ise, kui Veerpalule antakse õigus, siis hakkab iga tulevikus patustav sportlane (ma ei väida siinkohal, et ta seda tegi) topingiagentuuri kohtusse kaebama ning see jada ei lõpe iial.

tahan siinkohal veel lisada, et võiks korraldada igal populaarsemal alal ka võistlusi neile, kes on söönud igasugu steroide ja rohkmegi veel. no lihtsalt niisama, et vaadata, kuhu siis võivad inimvõimete piirid küündida, kui kaasa aidata. sellist ideed välja pakkudes ei tahaks muidugi võtta vastutust nende isikute eluea pikkuse eest, sest midagi head sealt oodata ei ole, eksole. meenutagem siinkohal kõiki neid noori, terveid (!?) ja tugevaid jalgpallureid, kes viimase aastakümne jooksul palliplatsil pildi kokku on pannud ja surnult maha lebama jäänud :( diagnoosiks, muide, on enamustel infarkt, mis on ikka veider küll, sest eelpoolmainitud noorsandid ei kuulunud kuidagigi riskirühma.

üks asi veel: miks muidu nii sõnakas ja meelsasti intervjuusid andev sõber Jaak Mae nüüd midagi ei räägi? mis toimub?? anyone? someone???

kallid kahesed

Meie kallid tütred said täna 2-aastasteks! vasakult: Karina, mina ja Karita (issi ikka tööl...)

küünlaid puhumas

torti mugimas - tundub hea :P

naiste värk: lilled ikka ennekõike, missest, et äge uus klaver istumise all on (aga nüüd käib küll lastetoas suur kassikontsert, peaosas seesama klaver ja kaks kahest marakratti :D )

vanaisaga kingituseks saadud nukumaja kokku panemas (nukud ja mööbel läks loosi, maja seisab nukralt nurgas)

suurpere??

Sattusin vaatama Eesti oma home-make-over-showd "Kodutunne." seal saatejuht orgunnis ühele suurperele (mingi 6-7 last oli) pesumasina remondile lisaks. Ise selgitas, et suurel perel läheb nädalas ikka oma 4-5 masinatäit. Ma hakkasin mõtlema, et ma pesen iga nädal ka vähemalt samapalju masinatäisi. Praegu läheb viies, aga  korvis on veel mehe suusavarustus, mis ka pesemist ootab ning laste eilsed riided + tudukad.

nii et kas meie oleme siis ka oma kahe lapsega suurpere või mis... ?

Igatahes tahan ma isiklikult tänada inimesi, kes mõtlesid välja amtomaatpesumasina ja nõudepesumasina! respect!

Mäletan väga hästi, kuidas minu ema omal ajal Rigaga pesu pesi. Palju teevad seda tänapäevalgi, kuna veevärki pole sees. Kindlasti on inimesi, kes mäletavad oma ema/vanaema päris pesupaligagi .No igal juhul võttis see protseduur terve päev: kõigepealt tuli meil pioneer-pliidile tuli alla teha, mille peale parnikusse keema valge pesu. Seejärel läksid Rigasse külm ja soe vesi pooleks, lisaks Bio-Est ja riided. samasse lasti veel kaks suurt anumat täis külma vett, mis olid loputuse jaoks. asi ise toimis nii, et kui pestud sai, siis pidi pesu välja väänama, seejärel ühes veetünnis loputus ja jälle väänamine ja teises veetünnis sama lugu.  ja nii ma ei tea, kuimitu masinatäit järjest. kujutage siis ette neid vaeseid käsi, mis kõik selle seebitamise ja külma vee ning väänamised üle pidid elama :S lisaks libedus, pidev sundasendis olek ja märja nahaga pesu õue kuivama viimine - uhh!! ja minu emal oli veel hästi, sest tal oli tsentrifuugiga pesumasin - lõpus sai ikka pesu suht kuivaks selle abil. paljudel lausa voolas pesust vett välja, kui nöörile riputati. 

lugesin, et Nepaalis käib pesupesemine järgmiselt: lähed pesuga katusele, laotad selle maha, kallad vee ja pesuainega üle ning tammud selle peal või peksad pesu vastu maad. seejärel loputad paarist veest läbi ja asetad niriseva pesu nöörile. poole tunniga on kuiv tänu sealsele kliimale. pidi puhtaks küll minema. kah variant!

igal juhul on pesumasina surin muusika mu kõrvadele :)

sellised mürakarud on mul kodus

Karinal sinine, Karital roosa seelik

korraks ka ei suudetud itsitamist lõpetada, kui ma palusin pildi jaoks ilusat nägu teha :D 

nad olid ikka nii sillas, et leidsid diivanile uue kasutuse!

aga eile ma ei saanud pildi peale momenti, kus mõlemad olid õue kõige suuremas, mustemas ja õlisemas poriloigus täispikkuses maas ja lakkusid sealt vett :S oi ma olin kuri! nii kuramuse kuri!!! sel põhjusel ei saanud pilti, of course. ma ei tea, mida nad veel välja mõtlevad. ma saan veel aru, et nad lund või jääd lutsutada tahavad, aga lombist vett - no ma ei tea :(

nüüd on muidugi jube naljakas, aga kui ikka terve õuesolemise jaa rääkida, et vette minna ei tohi (veelvähem sinna pikali visata), siis ajab ikka tigedaks küll, kui kogu jutt hetkega haitub, kui ise korraks selgjakeerad, ühesõnaga kogu mu kaagutamine on asjata...

ving ja hala

tuleb jah selline post nüüd.

ühesõnaga ei ole võimalik kaksikutele ühesuguseid (või sarnaseid) riideid kevad-suveks leida, sest kahte sarnast asja ühe numbriga lihtsalt ei ole :S no ei ole, noh :S  ja mu lapsed keelduvad erisuguseid asju selga panemast, sest kadedus on NII suur. 

ma olin kohe täitsa tige täna. käisin Lindexis. igasugu ilusat suve nodi oli tulnud. tavaliselt ma käin seal nina vingus, sest midagi sellist pole, mis meeldiks ja oma laste seljas vaimusilmas näeks. aga nüüd oli. hinnad olid ka ok. aga KAHTE ÜHESUGUSE SUURUSEGA asja polnud :(

uurisin siis, et kas laos on veel. vastus oli, et kõik on väljas... ja et neile tulebki nii, et igat asja 1 tk. ühte suurust. hämming! mis  mõttes? kas sellest peab aru saama, et Pärnu maakonnas võib olla üks nr. 92 suurust kandva lapse vanem, kellele meeldib helesinise-triibuline suvekleit? ja siis veel teatati, et nad saavad vaadata, kas kuskil mujal poes on see, aga järgi pean ma ise minema, Tartu näiteks...

urrr!! porisen nüüd omaette edasi.

lõime urudele 2 väravat - juhuuuu!!!!!

kui vastane on kõva, oskavad eesti jalgpallurid väga hästi mängida. ründav jalgpall on eesti nokia! suur heameel ja austus! kaitsev sööstumäng ei lähe kunagi hästi, nagu ajalugu näidanud on... uruguailased, vaesekesed, olid vist külmast nii hangunud, et lihtsalt ei saanud oma mängumootorit käima. eriti vahva oli seik, kus üks uru maandus 2-meetrises lumekuhjas väljaku äärel. vaene mees - hihii :D lumi ja jää ei ole ikka kellegi liiv. ma ka alguses ei suutnud valge platsi pealt palli üles leida, ei aidanud see oranž lume-pall miskit. lõpu poole oli muru jälgi täis, lumi laiali tambitud ja pall täitsa nähtaval.

me läheme nüüd tähistamise mõttes või nii kööki jätsi sööma.

mood või mis?

ma tahaks teada, kust tuli see jõletis, mida kõik "moodsad" naisterahvad vanuses 5-25 uhkusest pakatades kannavad? kas ma olen midagi maha maganud? lihtsalt ei saa aru. mis mõttes nagu SELLINE asi moeröögatuseks sai?

esimesed ilmingud tolle mütsi edukusest olid sügisel Võrumaal laadal, kus teismelised nendega ringi lasid või vanemate käest selle ostmist mangusid. kui lumi tuli, oli terve Võru neid juba täis. ma siis mõtlesin, et mingi maalaste fenomen, aga ei, hiljuti Tallinnas käies kohtasin ka neid - uh!!! 

ok, ma saan aru, et teismelised, aga et ka nende emad ja nooremad õed selliseid kannavad, on ikka väiga veider. sorry, kui ma kedagi siinkohal solvan, aga esiteks tundub ta ebamugav ja kohmakas, kapuutsi pähe tõmmata ei saa, siseruumides hakkab kohe palav ja veidi soojema ilmaga kipub higistama. karvamütsid olid sel talvel kuum kaup jah, aga et just taoline moehitiks sai... hämming.

veidi veel töövõiduni

nimelt teeb meil kodanik Isa suitsu. vastik-vastik-vastik!!! kohati on see vastik talle endalegi. nii on proovitud seda pahe seljatada kordi ja kordi. siiani asjatult. kõige pikem vahe meie ajaloo vältel oli 9 kuud. nüüd on tekkimas olukord, kus minu ühehäälne kurtmine selle tegevuse kahjulikkuses ja jubeduses asendub kolmehäälse "vingumisega." praegu on meil kombeks, et kui Abikaasa läheb välja  või suitsu põlema paneb, ütlen mina, et ära tee suitsu, see on kahjulik. tema pööritab silmi või naerab, et kaua ma viitsin. mina siis vastu, et senikaua kuniks sa suitsedad. see on selline sõbralik nöökimine meil. tavaliselt  kui pakime lapsed autosse, siis ta tõmbab oma "rahupiibu" enne kui liikuma hakkame. meie peame lastega autos ootama. nüüd ma olen neile rääkinud, et suitsetamine on paha ja et issi ei tohi suitsu teha, aga ta ikka teeb.

no ja eile istume me autos, jälle ootame... ma olin suht väsinud, ei viitsinud kihutustööd teha, aga kui Issi autosse tuli, ütles Karita resoluutselt: "ei tee suitsu, paha-paha!" ja Karina täiendas :"ei tohi!" :D seepeale nentis too pahategija, et kui see õiendamine kolmehäälseks muutub, peab ta vist tõesti suitsetamise maha jätma.

loodame-ootame. seniks hoian pöidlaid pihus!

sellest postist võib ühtlasi välja lugeda, et pais enam ei pea ja sõnad voolavad lausetena üle ääre - JEEEEE!!!!!! LÕPUKS OMETI!!!!!! hetkel veel käändelõppe ega pöördeid eriti ei tule, aga kõik sõnad on äratuntavad ning üliarmsasti häälduvad. Karital on ka "r" olemas, kuigi ma ei tea, kas see jääb või on nö kogemata. Karinal on r-i koha peal lihtsalt tühik, l-iga ta seda ei asenda. kas see on hea või halb, pole aimugi. minu meelest hea ja kirjutan selle pudikeelest vaba kodu arvele!

hommikuinimesed?

see oleks ikka väga julm, kui mu lapsed hommikuinimesed oleks. praegu on küll tendents sinnapoole, sest viimased kuu aega ärkan ma eranditult 6.30 või isegi 6.20 mitte ei taha, kohe üldse mitte. aga need kaks löövad silmad lahti, kobivad enda toast minu juurde voodisse, mõnnavad natuke ja siis läheb lahti - hüpped ja kilked meie suure voodi peal. no mida sa magad või oled enam.

kui nüüd kell ära keeratakse, siis vähemalt ei tundu kella pealt asi nii varane enam. vähemalt minu arvutuste kohaselt peaks kell näitama poole seitsme asemel pool kaheksa.

olen siin mõlenud, et miks nad nii vara üles kargavad. kui laps läheb 20.30 magama, siis 6.30 ei peaks tal veel uni otsas olema. 2-aastasele lapsele sobib kirjanduse kohaselt 12 h ööund veel küll, nemad magavad ainult 10h... (lõunauni tavaliselt 1,5 - 2h) olen katsetanud kell 6 tekkide peale sättimist, toa jahedamaks/soojemaks muutmist (õhksoojuspump seinal aitab), ei miskit. Võrumaal sellist probleemi polnud. tuleb vist ikka süüdistada maanteed, kus autod intensiivsemalt vurama hakkavad. ülemisi naabreid ka. neil on see kellaaeg tõusmise aeg. samas on need ainult paar sammu, kui nad magamistoast välja astuvad, selle peale nad ei ärka mu meelest, ikka mingi 10 min. hiljem. toa valgeks muutumist ei saa une kadumise põhjuseks ka nimetada, sest meil on pimendavad rulood. isegi päikeselise päevaga saab lõunauneks peaaegu pimeda toa (heegeldada ma igatahes ei näe siis).

ühesõnaga 2 nädalat veel kellakeeramiseni, siis võib normaalsemal ajal tõusma hakata. 

mõnes mõttes on varajane ärkamine hea ka, sest siis ei jää hiljaks. oma varasemas tööinimese elus maadlesin ma pidevalt tööle hiljaks jäämisega, sest lihtsalt ei suurnud üles tõusta. kui nüüd ikka hakatakse 1,5 h enne väljaminemise aega üles kargama, siis seda ohtu vast pole. lasteaiast tuli just teade, et meie lapsed on septembrist rühma arvatud :)

haigutan nüüd edasi :-O

ei vedanud

imelik värk selle Tallinnaga mul - iga kord, kui plaanin minna, juhtub midagi. seekord jõudsin ilusti kohale, aga siis teatas herr Abikaasa, et Roxette'i kontsert jääb ära :( et naissolist haige. õnneks see väga mind rööpast välja ei viinud, sest ma pole hiiglama ammu kuskil käinud ja veidi kaubanduskeskuste õhku nuhutada oli päris tore (nii esimesed 15 min. oligi,  siis hakkas juba veidi vastik). aga ma olin tubli, suutsin läbi jalutada suisa 4 omataolist. viimane kõige suurem - rocca al mare - on ikka hiiglaseks ehitatud. kõik see toimus muidugi hea eesmärgi nimel.  lapsed on vahepeal mühinal kasvanud ja kõik riided kipuvad väikesteks jääma. paraku sattusin liialt vara vist suveriiete tuurile. midagi ei saanud. need mis olid, ei meeldinud. isegi suure hinnaga ilusaid asju polnud. skoorisin lapstele ühed kapuutsita aga liblikatega fliisid, mida hea k/s kombe alla panna või suveõhtutel peale tõmmata, endale ühe suvekleidi ja pluusi ning rockimise koti! Rabarock tuleb ju ;)

eilseteks kontserditeks olid siin Tätte minnes ja Guns N' Roses tulles, käisid kah. peaks vist roxette'i plaadi varuma juhuks, kui 18.juulil (uus katse siis) jälle neil miskit juhtuma peaks...

veel sõitmise kohta rohkme märkusteks iseendale:

*sauga lõppu on ehitatud ringristmik, mille olemasolust mul ainugi polnud, kuigi Abikaasa väidab, et see oli seal juba eelmise suve lõpul (nii kaua pole ma kuskil käinud)

*kiiruskaamerad võtavad ikka kogu sõidumõnu ära :S mitte et ma kihutaks koledal kombel kogu aeg, aga nüüd peab pidevalt spidomeetrit vaatama, et üldse üle ei oleks. mina ju ei tea, kus see hall kobakas püsti on. peab tõdema, et liiklust rahustavad need küll. hulle ei peata, aga tavakodanikke siiski.

kummikuhooaeg :S

pean ikka ära mainima, et kõigi vigin teemal "küll on vastik talv, lõpeks juba ära" ei olnud minu teema. pigem muretsesin ma juba kuu tagasi tolle koleda kevade pärast, mis nüüd kätte on jõudnud. talv oli küll külm, aga väikelaste ema seisukohalt väga mugav - riided puha puhtad. talvekombesid olen pesnud ainult 2 korda. puhas võrumaa lumi ju ei määri :) ainuke jama oli lume söömisega. talve lõpuga saab see nüüd otsa, aga muud jamad nagu väga ei kompenseeri seda mu meelest. 

nüüd on olukord, kus:

• õueriideid tuleb pesta iga päev
• kindaid peab olema lademes, sest sulalumi ja lombimered on niiiiii ahvatlevad teatud kontingendile :S
• jalanõudest tunnistan kõlbulikeks ainult kummarid (kuigi need on hetkel veel veits libedad)
• kui iga teine inimene peab tänaval kõndides hakkama saama enese püstihoidmise ja kuivaksjäämisega, siis mul tuleb seda teha kolme eest... kusjuures kaks nendest on hoopis vastupidisel seisukohal

ja see porimeri jääbki olema, sest meie maja õues on suures osas lohkudega asfalt, milles on lombid isegi suure suvega :(
jah loomulikult on vahva, et vares ennastunustavalt kraaksub ja vanaisa juba vahtramahla mekkida tõi ning lumemäed iga hetkega madalamaks jäävad, aga ma südamest soovin, et suur kevad juba kähku-kähku kätte tuleks!