mu lapsukesed on suureks kasvanud

kuidagi väga äkitse, pean mainima.

esiteks muidugi on seda palja silmagagi näha - osad jalanõud on paar nädalaga täiesti väikesteks jäänud ja mõned püksid üleöö kukekateks saanud. mütse olin sunnitud suuremaks heegeldama, kuna need istusid ainult peanupu otsas. kodanik isa väitis eile, et ta pidi kiiku kohandama, sest üks plika ei suuda oma peput sinna peale enam vinnata. kaalunumber seda küll ei kinnita, aga tõesti, kehakuju on muutumises neil küll. 

teiseks on kasvamist märgata sellest, et suudetakse koos mängida lausa pool tundi, kus kellegi sekkumist vaja pole ja meid otsima ka ei tulda. täna näiteks tegin terve lõunasöögi valmis, kuniks nemad omavahel mängisid (ei teinud pätti isegi!), pidin lausa ise lapsi sööma minema kutsuma :) 

kolmandaks söödi täna ära terve kausitäis tatraputru. viimase 2,2 aasta jooksul on see välistatud olnud - neile lihtsalt ei maitsenud. ju on areng sealmaal, kus ollakse valmis midagi uut proovima (ma pole viimased pool aastat seda putru teinud ka, sest nad juba lõhna peale väljusid endast. mis ma siis ikka topin, eks!). mul endal oli see muide lapsepõlve lemmik, nüüd on nii hea, et jälle teha saan. mees ka ei taha eriti muidu...

mõistust on ka juurde tulnud - kiigul hoogu oskavad mõlemad juba umbes kuu jagu aega teha (Karina ei viitsi tavaliselt). värvid on suht kinnistunud. paberile tuleb vahel midagi päikese moodi :D täislause on igapäev! sh meie käsutamine. pättused muutuvad järjest sihipärasemaks (st nad vaatavad, kuidas ma reageerin, ikka uuesti ja uuesti :S), samas saab nendega näiteks tänava peal ratastega sõita, sest nad saavad aru, et peab tee ääres ja minu lähedal olema. ühesõnaga argumenteerimine ja põhjus-tagajärg seosed on arusaadavad :) päevad ei ole loomulikult vennad, aga headel päevadel on see nii.

kasvamise negatiivse poole pealt: on tekkinud võõrastamine (mida pole üldse olnud varem) ja hirmud (lendavad putukad, traktorid, müra, koerad). esimene on lausa naljakas, sest suht harjumatu on, kui laps vanaema lähenedes mu külje klammerdub, pead raputama ja kiljuma hakkab, et ei taha tema sülle. võõramatest inimestest rääkimata. kui neid ei torgita, siis läheb see kiiremini üle. Sum-summidest ei hakka ma üldse rääkima, sest hüsteeria, mis mingi kärbse/parmu/sääse autosselendamisel tekib, on kirjeldamatu. kusjuures mesilase käest nõelata nad saanud pole, hullumeelses sääsemeres me ka pole olnud, paar valusamat nähvakat parmult on vast saanud... loodan lihtsalt, et see läheb varsti üle, sest ma ka ei suuda alati tiivulisi olevusi autost kätte saada ühe hetkega. koertega on veider seis - iseenesest neid ei kardeta, tahetakse isegi pai teha, aga maal oma koeri kardavad nagu tuld. mõned mõttes ma saan aru ka: kui mulle läheneks endast suurem elukas, kes intensiivselt sabaga vehiks ja meetrise keelega üle näo tõmmata tahaks, siis oleks suht vastik küll. samas ukse pealt on mõlemad mehed koeri narrima ja uljalt Sessu-Sessu hüüdma :P

ju kõik eelnev ikka päikese, maasikate ja suve kaela ajada tuleb ;)

head võidupüha/jaanipäeva!

ehk in vino veritas

jaanikule kohaselt teeks väikestviisi veinijuttu, kuna delfis üks tegelane nagunii selle püha joomatalguteks tituleeris...

meie peres tegelikult see üldse mitte nii pole. üleeelmisel aastal tegime imeilusa ilmaga vorste ja liha väljasurnud linnas (ehk siis oma hoovis). napsu ei võtnud. eelmisel aastal olime heade sõprade juures maal mõned tunnid. möödus mõne õlle saatel, mille Abikaasa manustas. sel aastal grillisime oma liha lõuna ajal valmis, sest nagu teada, on Eestimaa ilm jaaniku paiku just kõige heitlikum. panime juba nahka kah! nüüd siis istume veiniklaasi taga toas ja vaatame noort Anne Veskit (ja kõiki teisi eesti staare)  :)

aga veinidest olen juba pikemat aega tahtnud kirjutada. teeme ühe asja kohe selgeks, eks! vein ei ole magus jook, millel natuke veini maitse küljes on. vein on ikka kuiv ja täidlane, ühesõnaga selline märjuke, mille lonksu järgselt teeb suu pudelilt veinikorgi tõmbamise häält. muud jooki ma eriti viimasel ajal manustanud polegi (see kõlas nüüd nii, nagu ma iga õhtu jooks, aga see ei ole kohe üldse nii. "tervitused" siinkohal Kertu Rakkele, kes väidab, et ennelõunane koks on imiku juuresolekul normaalne ja autoga sõitmine keskmises joobes vabandatav - no mida juttu! uskumatu möla! piinlik, võiks öelda. kurb, et sellised väidetavalt inteligentsed emad olemas on ). 

veinisoolikas tuleb vist aastatega. noorena ei mäleta end küll miskit punast klaasi käes hoidmas. veinimaailma juhatas teed mulle hea kolleeg Piret (tervitused!), kellel kunagi külas käies üht ülihead kuiva punast veini maitsesime. pudelil oli öökull, aga nime ei mäleta (kõlas nagu Mystique  vms.). leidsin selle ükspäev poeriiulilt üles ka, aga millegipärast ei ostnud. paari aasta eest sõbrantsi juures jõime Titarellit, sealt see armastus alguse saigi. proovisin igasuguseid, aga ikka cabernet sauvignon on põhiliseks lemmikuks saanud. merlot on ka hea, eriti shiraz'i seguna. nüüd aga leidsin täiesti juhuslikult uue lemmiku - viinamarjasordi järgi - zinfandel. jube hea, ausõna! selline veidi pehmem, mitte eriti pika järelmaitsega, aga ikka täidlane, kuiv; lõhnab ploomi ja kirsi järele, tunda on vaarika, mustsõstarde ja vürtside maitset. jube hea, ausõna!!! soovitan soojalt!

keegi kunagi ütles Vikerraadios veiniteemalises saates, et kui sa juba veinisõber oled, siis tagasiteed odavate veinide juurde pole, sest maitse vahe on niivõrd suur. õigust räägivad. meie herr Abikaasaga oleme jõudnud ~8 € veinideni. alustasime siis 4€-st vist. ja tõesti-tõesti, ükskord ostsin mingit odavamat ja no ei ole see, lihtsalt ei ole. 

tervitusi Jürtolt, Kreidiraadiost: "Ega see, kes joob terve pudeli veini üksi ära, ei ole veel veinisõber, vaid JOODIK!"
häid pühi kõigile teile!!

Raba-raba-raba-raba-ROCK!!!

mõned märksõnad:

• singer-vinger ja metsatöll (hea on vaadata, kui rahvas ja esinejad oma koostoimet niiväga naudivad!)
• winny puhh ja rock-hotel (ekstaklass, eksole!)
• vihm ja pori (reede)
• päike ja pidu (laupäev)
• rumm (mulle) ja kõik muud maailma joogid (herr Abikaasale)
• lõputu ootamine (sest parkla asub nüüd ca 3 km kaugusel festarialast ja mõne jama bändi korral ei viitsi sinna vantsida, nagu vanasti teha sai)
• lõputu kõndimine (vt. eelmine punkt)
• väga katki jalad (vt. eelmine punkt. hetkel ligunen jalgupidi külma vee kausis - mõnus!)

hetekl on tunne, nagu oleks minust ratas üle sõitnud. ah õige, sõitiski! nimelt üks ennast täiesti ületõmmanud tegelane sõitis mulle ilma mingi kavatsuseta pidurdada tagant otsa. täpselt kümnesse :( loomulikult sai jälle suurima löögi  mu vasak jalg... hetkel näeb ta selline sinisekirju välja, verisest käest ma ei hakka parem üldse rääkima. teksade peal on kummi jalg ja puha, nii et suht kõva pauk oli ikka. tüüp ise maandus peaga asfaldil, jäi sinna silmad pärani-pupillid suured lamama, ühtki häält ei teinud. alkohol see küll polnud. mina lonkasin edasi, sest jube valus oli ikka. kui tagasi tulin, oli ta igatahes kadunud. kahju, oleks tahtnud ühe tutaka talle anda.

ja ma ei suuda ära kiita meie suurepärast mahtuniversaali, mis hõlpsasti muutub matkaautoks, kuhu saab suure madratsi sisse panna. sel ajal kui muu rahvas pärast vettindmärga reedet telki veeloiku magama sättis, jalutasime meie autosse, riputasime porikoorma all ägavad hilbud kuivama ja pugesime looduse eest ära peitu oma suurepärasesse voodisse :) lihtsalt nii mõnus oli teki sisse kerra tõmmata tuul õues ulgumas ja sääsed vihaselt väljas urisemas. nii võib teinekordki kuhugi sõita.

K-d olid maavanaemaga igati happy, riidu ega igatsust polevatki olnud. nad on meil ikka ühed tibulinnud küll!!

oma aia maasikad :D

ära siin pildista midagi, me sööme nagunii kõik ülehelikiirusel ära!

et siis:
12.06. - esimesed maasikad oma peenralt
04.06. - esimesed kurgid oma kasvuhoonest
esimesi tomateid pakun 27.06. (isa sünnipäevaks ikka tavaliselt mõni tuleb)

eelmise postituse illustratsioon ka. kahjuks on limpa mahlapulk tekitanud lööbe nii meie lastele kui ka sugulaste omadele...

uued asjad K-de repertuaaris

tänase seisuga on K-d 2 a 2 k 2 p vanad ja on mitu asja, mida ajalooraamatusse kirja panna:

• kui Karitale hoog sisse lükata, siis ta teeb ise kiigule hoogu! ikka kohe päris õigest - jalad + kehatöö. ma ei tea, kas see on mingi saavutus, aga mu enda arvates suht varakult sai asjale pihta :) Karina liigutab ka jalgu õigesti, aga keha ei kalluta veel. 
• lapsed sõid täna esimest korda ise oma käes hoides pulgajäätist. õigupoolest oli see küll mahlapulk, aga vahet pole. jah, alles nüüd juhtus see! sest emme ei kannata läbu, kleepivaid käsi ja musti riideid. nüüd aga olime terve päeva ära trööbanud ühtede riietega, hirmus jätsi isu oli peal ja nii ma lubasingi. minskit hullu polnud, ainult korra tilkus peale. ise olid ilmatu uhked ja kohe nagu veidi pikemaks kasvasid selle limpsimise ajaga ;)
• potiteemaga on suht hästi - mähkmevabadus, kui magamise aeg välja arvata (vahel saan pärast und kuivalt mähku kätte ka). õnnetusi ikka juhtub, aga nr. 1 ikka naljalt püksi enam ei tule. tänu rannailmadele on nad nüüd ise ka hakanud pükse alla tõmbama ja ise omi asju ajama. Karina pühib alati ise, kui ma võimaluse annan.
• rattaga sõidavad nagu profid, enam lükkama ei pea. kui kuhugi kinni jäävad, saavad ise end edasi aidatud. rattad toovad kuuri ise ära ka :)

mere lapsed

tervitusi põrgukatlast! (loe: suvepealinnast, kus suvi on täies hoos)

sel korral saabus see suvi ikka eriti suure hooga. väga eestlaslikult, peab mainima - algul ei saa vedama, pärast pidama. herr Abikaasa arvas paar nädalat tagasi, et tema peab ikka uuesti jopega käima hakkama, sest nii külm oli. nüüd siis hoopis vastupidi. saigi kohustuslik ilmajutt kirja ;)

asjast ka: kuna suur suvi on käes ja veel suurem lainetega "vann" ootab kodust kiviviske kaugusel, siis sinna me nüüd igal õhtupoolikul ka tüürime - merre ühesõnaga. mina muidugi arvasin, et ega merevesi nii kiirelt soojene, aga eksisin. kuna meil käisid kauged külalised Valgamaalt - samavanad kaksikud + nende emps - ja avaldasid soovi mere äärde minna, siis saigi mindud. ja oh seda rõõmu, mis 8-s väikeses silmas säras, kui too meri paistma hakkas! isegi omavahel asjatasid ja ajasid veidi salajuttu (seda nii toas kui väljas). selle üle on eriti hea meel, sest muidu meie omad lihtsalt jälgivad teiste tegevust nagu soolasambad. ju vanus on sealmaal, kus ise ka suhtlusesse asutakse teiste ilmakodanikega. mere ääres oleme tõestanud veel seda, et mingit veekartust pole (eile jalutasime neile rinnuni vette), nad ON hääljuhitavad ja jonn käib peal ainult toas. 

eks veidi hirm oli ka toppeltkoguse laste ees. ses mõttes, et kuidas teised võõras kohas magama jäävad ja kuidas meie omad selle vastu võtavad, et keegi veel häälitseb lisaks emme unelaulule. aga polnud hullu miskit, alla poole tunniga saime vaikuse majja :) riiuks ja ei kiskunud, ainult Karina oma jonnihooga ehmatas vaese Helena päris ära... muidu oli kõik väga vinks-vonks ja ootame H-sid emme-issiga jälle külla!!

nelikud, joondu-valvel-vette jooks!

ei oska seisukohta võtta

mul on probleem mittekäituvate laste/noortega.

1. kui käime mänguväljakutel ja seal on mingi kogum vanemliku järelevalveta lapsi (nö. kodutänava kraaded ja vahet pole kas eelkooli või algklasside vanuses), siis tuleb sealt valimatult igasuguseid sõimusõnu ja muid roppusi nii palju, et endal hakkab paha. kusjuures võõraste täiskasvanute juuresoleks ei ohjelda neid mingilgi moel... olen jälginud ja jõudnud arusaamisele, et neid kasutatakse kui sidesõnu - nad ei pane ise üldse tähele, et midagi sellist ütlevad. ükski teine laps ka ei reageeri kuidagigi sellisele sõnakasutusele. või siis on see vanematest külge jäänud kõnemaneer - mõnda poissi kuulates on konkreetselt kuulda täiskasvanulikku lauseehitust ja "mõttesähvatusi."

2. teismeliste kambad on teine grupp, kellest ma kuidagi aru ei saa ja end nende suhtes suhestada ei oska. ma ei olnud ju NII KAUA AEGA tagasi ise teismeline! või olin? mina igatahes ei mäleta, et jõudes mänguväljaluke/bussipeatusesse/poe ukse taha/kuhu iganes tuli kohe taskust välja marker, millega hakati seinu sodima (siinkohal on jälle esirinnas needsamad roppused ja muu tiineritele kuuluv kõnepruuk). võibolla kuskil bussika nurga taga oli jah miskit soditud, aga et päevavalgel võõra täiskasvanu silme all seda nii häbematult tehakse, müstika! sellest ma ei hakka üldse rääkima, kuidas nad üksteisega käituvad...

et kuidas siis käituda - sekkuda ja tõreleda või pealt vaadata ja lasta sisuliselt vandaalitsemisel toimuda? esimesel juhul saan ise ka sõimu osaliseks, teisel juhul on tunne, et tahaks ennast sõimata tegevusetuse tõttu.

ma olen loomuselt esimese lahenduse tüüp, aga ajad on juba sellised, et ma kardan neid lapsi. mul on ju kaks väikest last endal kaasas, siinkandis ei ole palju kaksikuid, kohalikud kraaded teavad, kus me elame. on miljon võimalust, mida nende haige mõistus välja mõelda võib meie maja, hoovi või autode peal :( jube kahju, et lastel pole midagi teha-kuhugi minna ja nende vanematel pole aega või tahtmist nendega tegeleda!

3. mure oma maja lastega. minu lapsed kõige väiksemad, mis tähendab, et teised omapäi õues, mina aga koos lastega. vaatan siis pealt nende tegevust või tegevusetust ja sellest tulenevaid jamasid, mida üks igavlev aju välja mõtleb (ja mida minu lapsed pealt vaatavad). jälle dilemma - keelata/mööda vaadata. olen proovinud nii ja naa. ülalpool juba kirjeldasin, miks sekkumata ei saa hästi jätta. oma maja lastele ju päris julmalt ei taha turja karata, proovin ikka heaga. no absoluutselt ei mõju! kohutav!!! nagu ma ei räägikski. selline abituse tunne tekib, ei saa aru, mismoodi veel seletada (no meil on siin hoovi peal mõned kohad, mis pole lastele ohutud ja kuhu minna ei tohi. kõik teavad seda ideaalselt). või kui mõni pättus tehakse ja küsid, et kes tegi, siis veel kihistatakse omavahel ja naerdakse sisuliselt mulle näkku. täna siis jõudis asi selleni, et ma ärritusin ja tõstsin häält. mille peale tuppa joosti ja seal ulguma kukuti. pärast tuli isa ja ütles, et ma ei tohi tema lapse peale häält tõsta. ma saan temast ka aru - mina ka ei taha, kui keegi minu lapsega kurjustab. aga ma olen oma laste puhul kahe käega kurjustamise poolt, kui tegu on selline, et hääletõstmine on põhjendatud. eks ma läksin ka endast välja sellise vestluse peale ja ei taibanud ennast kuidagi kaitsta tolle mehe ees. nüüd mõtlen, et oleks ikka pidanud ütlema, et mina ei pea seda lastekarja siin valvama, tulgu ise ka välja mitte ärgu lesigu diivanil.

oehh!

hilfe! ma tõesti ei oska käituda lastega, enda omadega ka vist mitte. palun paigaldada mulle see emalik geen, mis mul puudu paistab olevat! kogu selle jutu peale ei hakanudki kergem, ikka keen seesmiselt. päriselt ka - appi!!!

lihtsalt KUULA oma last

kõik vanemad on mingil hetkel mures oma lapse kõne arengu pärast (ühed mu sugulased välja arvatud, kelle tütar moodustas puhtaid 5-sõnalisi lauseid siis, kui 1a 8k vanune oli). ma olin ikka ka, nüüd enam mitte. aga hiljuti sain tööl teada ühe tõe, mida tundub mõtekas siia ka kirja panna - ehk on kellelgi abi või tulevikus endal vaja.

asi järgmine: kuula oma last! oleme ju kõik öelnud ja kuulnud järgmiseid fraase: räägi rahulikult! ütle uuesti! ära kiirusta! mina isiklikult olen suht palju kasutanud järgmist: emme ei saanud aru, proovi uuesti öelda eesti keeles, titakeelest ei saa ma aru, mille peale jäi eriti Karita suht arusaamatu näoga mulle otsa vaatama. no ja nüüd selgus, et on väga oluline oma kõne tempot jälgida ja seda oluliselt aeglasemaks ja selgemaks muuta. pole vaja lõputult kiireid käsklusi vuristada, sest laps ei jõua seda nagunii jälgida, kui tal parasjagu mingi mure või jonn on. ja kõige olulisem - kuula oma last! ütledki, et mul on aega sind kuulata ja kuuladki. seejärel peegeldad kuuldut.

vaat mina ei teadnud, aga lapsevanema liig-kiire kõnetempo võib põhjustada 2-3-aastastel lausa kogelust :(

oma lastest niipalju, et Karina on juba mitu kuud lauseid moodustanud, pean küll mainima, et need ei sisalda käändelõppe, aga asesõnad on olemas. viimasel ajal suurt progressi pole täheldanud, kõiki sõnu ütleb küll meelsasti nagu papagoi järele nii nagu oskab. Karita on rohkem vait olnud või pudikeeles rääkinud. viimase nädalaga on ta minu kõrvade jaoks omandanud oskuse ja julguse rääkida korralikke lauseid, olen kuulnud ka 5-sõnalist lauset, kus kõik sõnad olid õigesti välja öeldud ja õiges järjekorras! puhas rõõm. tema räägib üldse puhtamalt ja vahel tuleb mõni käändelõpp ka juba. pudikeelt ei kohta ma enam pea üldse või ei oska sellele tähelepanu pöörata, sest omavahelised jutud saame ikka selgeks juba räägitud ilma keeleparjäärita :) on kaks kaksikute-keelset väljendit, mis tekkisid kohe, kui nad rääkima hakkasid ja on alles siiani. lahti kodeerinud neid me mehega ei ole. kõlavad järgmiselt: a-ka-vaaa! seda kasutatakse eriti siis, kui telefonivestlust jäljendavad või muidu asjalikud püüavad olla. teine on ai-aaaaaa! see on kasutusel kuhugi otsa ronides, kui tippu jõutakse. selline sõjakas rõõmuhüüe, et vaadake kõik, sain hakkama või siis, et siin ma nüüd olen.

eks ma ka püüan nüüd kuulata oma lapsi, et mis või kuidas, püüdke teie ka.

aeg iseendale lillelaadal

kuna ma olin täiesti kokku jooksnud viimaste nädalate jooksul, oli kindel mõte, et lähen Türile lillelaadale - mõledud-tehtud. eks ole enne ka seda massiüritust külastatud, aga seekord mõtlesin, et võtan ikka põhjalikult ette. pean kohe ütlema, et välja kukkus nagu alati. selles mõttes, et rahvast oli ikka kordades rohkem, kui minule inimlik on. olin tark ja hakkasin tagantpoolt ette tulema. tänu sellele skoorisin endale amplitaimed (5€, sealt ampliost oleks tähendanud 15€, aga mul oli ju tühi ampel ja muld omast käest võtta.), ühe madala pinnakattetaime oma kollektsiooni täienduseks, talinelgi ja täidisõielise Virkliisu (midagi uut, pole sellist isendit Pärnus varem kohanud). muud ei hakanud vedama, kuna tulbivarred ei taha kolletuda, seega tuleb veel suvelilledega oodata. muus osas jäin ka rahule, sest hilbuturult sain tüdrukutele 2 seelikut ja 2 suvepüksid, kõik olid uued, 1€ tk!

täna olen ka lihtsalt olnud ja koristanud ja kokanud. lõputult mullitajast mulle ka puhunud - odav populaarsus ;) nüüd on jälle hea olla.

teeme mõne kiirema ringi!

21.05.2011 on see hetk, kus tüdrukud omandasid iseseisva rattasõidu oskuse!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

ma olen hetkel nii uhke ja õnnelik, et minu tibulinnud selliste keerukate asjadega ISE hakkama saavad! 

eks me oleme ikka paar kuud harjutanud ka nende sünnipäevaratastega, aga pole nagu hästi saanud. mina mõtlesin, et raam ikka liiga raske, siis et lastel jalad alles lühikesed. kurb tõsiasi oli, et motivatsiooni polnud. kui nüüd naabrilapsed nädala sees rattaga sõitsid, siis vaadati ja uuriti hoolega. kummide hästi täis pumpamine aitas ka kaasa ;)

meie hirm väntama õppimise ees oli see, et siis panevad pambusesse, õnneks mitte, täitsa hästi roolivad.

mul on ikka nii andekad lapsed!!!

lõpuks ometi reede

see krdi Kevadtorm lõpeb täna! oh kui vastik on lastega nii pikalt üksi olla. hea küll, ma ei ole tegelikult ju üksi - ema ja isa käivad, mina käin nende juurde, mehe vanemad käivad. selles mõttes jube jama, et meil kummalgi õdesid-vendi pole. oleks vast ikka lihtsam kellegi omavahusega suhelda ja vajadusel lapsed nende hoolde jätta, et oma vaimset tervist korras hoida. vanaemad on toredad küll, aga ma ikka täiesti rahuliku südamega kodust ära ei lähe, kui nemad lapsehoidjateks... minuga on vähemalt nii, et herr Abikaasa on tegelikult ainus inimene, kellega end tõeliselt hästi ja turvaliselt tunnen. eriti just laste suhtes, sest ma tean, et  tema on rahulik ja saab igas olukorras hakkama.

ma tegelikult ei arvanud, et 2 n lastega üksi keset suurt kevadet osutub nii raskeks. olen ju enne ka olnud, korduvalt. see on minu igapäev, mitte erandkord. aga vahepeal on K-d 2 saanud ja paar nädalat pärast sünnipäeva algasid ikka hullud jonnihood. iga päev 2-3 hoogi mõlemal  a pool tundi järjest. ma pikemalt ei kirjelda, ütlen vaid niipalju, et nt. üleeile veetsin keset Rüütli tänavat pool tundi Karina kõhuli maas jonnimist kannatades. asi algas sellest, et vihastas õe peale ning mänguasjad hakkasid vastu seinu lendama. mina seda ei lubanud ja nii see jonn algas... soomlased, rootsalsed ja japsid vaatasid ning imestasid, kohalikud tädikesed püüdsid lohutada (aga ma ei lubanud ja ajasin ära). lõpuks ajas ikka püsti ennast, aga terve tee autoni ulgus muljeltavaldavalt :S

aga täna saab see hullumaja mõneks ajaks läbi (kaheks päevaks siis) ja ma kavatsen selle ära kasutada Türi Lillelaadale minnes. vot nii.

aga nüüd õue, kahehäälne kisakoor nõuab juba ;)

murutrakats

isa tõi ülalmainitud eluka oma elamisse eelmise suve lõpul. siis ma vaatlesin seda kaugelt ja pigem kartusega. tegi teine ikka hulllu müra mingitel hetkedel. aga loomulikult oli roolis mees. need on ju sellised isendid, kellele mingit tehnikavidinat kätte andes ei tasu üldse eeldada, et nad kasutusjuhendit loeksid.

eile oli isal nats kehv olla, aga muru vohas juba kui noor heinamaa - ikka väga tahtis niitmist. ma siis puurusin ja uurisin toda juhendit, lapsed rõõmustasid trakatsi otsas erinevaid kange-nuppe näppida. ise muuskui korrutasid mulutrak-mulutrak! küll ühel tehnikavidinal võib neid nuppe palju olla! mingi pooletunnise süvenemise järgselt ronisin ikka rooli ja proovisin - sain eluvaimu sisse, mispeale lapsed kõrvu kätel hoides aupaklikku kaugusesse taganesid. :D

põristasin esialgu suure avara platsi peal. sain selgeks, miks see masin vahetevahel niimoodi müriseb: 

1. lõiketerasid alla lastes

2. tagurpidikäiku sisse pannes, kui unustad  lõiketerad üles tõsta (mingi turvavärk, et terad peavad ära olema). 

muidu on nagu murumasin ikka - surisev ja uriseb, ainult et jube kähku saab suure platsi puhtaks! ja te ei kujuta ette, kuivõrd hea manööverdusvõimega on see isend. super! ronisin ikka kõik põõsavahed läbi ja noorte õunapuude ümbrus sai ka kõik kenasti siledaks :) lisaks kõigele on ta ka tempokas. olen kunagi hämmeldunult vadanud võistlust, kus selgitati välja kiireim murutraktor - hull mass rahvast oli koos, kõik ekstaasis ja üliinnukad. nüüd ma saan aru küll ;) lastele tegin ka paar tiiru sõitu, üldse ei kardetud :)

pika jutu lühikokkuvõte on see, et edaspidi veedan ma vähemalt ühe õhtu nädalas muru niites ja seda nautides.

ja siis ma unistan oma majast suure aiaga, kus on imeilus tasane roheline muruvaip, mida pügab omapäi robotniiduk ;)

Reikop maha!

muud ma Eurovisiooni kohta ei ütle. seda olen ka juba mitu aastat mõelnud, et kas tõesti ei leia ETV pädevamat inimest seda showd kommenteerima??? Reikopil muud ei ole hindamise ajal, kui ving ja hala ning ohked teemal kas Eesti punkte saab, miks Eesti punkte ei saa, kuidas meie naabrid meile ikka 12 punkti ei andnud, kuidas teiste riikide naabrid neile 12 punkti andsid, et see on üks poliitiline võistlus, mitte lauluvõistlus jne. samas eelmevad 2 h räägib, et Eurovisioon on ikka nii populaarne ja see on üks super-saade... hindamise hetkeks olin juba nii väsinud, et ei viitsinud enam raadiot köögist tuppa vedama hakata, et sealt ülekannet kuulata. on ju räägitud, et pildi peab võtma telekast ja hääle raadiost, siis on talutav. järgmisel aastal plaanin igatahes kohe alguses nii teha!

Kadri ja Ester: au teile! nii täpset ennustust pole võitja osas meil aastaid olnud... pidu tuleb, kuupäevad selgitamisel ;)

potiteema vol 2

kõigepealt oli 2 roosat potti ja 2 tüdrukut, kes neid mööda tube ringi vedasid mõeldes, et emme on jälle uued mänguasjad toonud. istusid ka vahel nagu toolis. tol hetkel oli väga paanikas emme, kes mõtles, et ma olen viimane inimene, kes oma lapsi potitama hakkab (suht õigesti liikusid mu mõttes, võin kohe ära öelda). eelmainitud seigad juhtusid umbes eelmisel suvel. 

aeg läks linnutiivul ja mingit iseeneslikku progressi ei toimunud. siis kui plikad said 2, võtsin asja käsile. nagu te juba teate, oli Karita koostööaldim ja Karina keeldus isegi potile istumast.

nüüd on kaadripakk ümber jagatud - Karina võib potil istuda kasvõi pool tundi järjest, resultatiivselt :) Karita ei istu, kui siis ainult tol hetkel, kui kohe-kohe tuleks muidu püksi või suure veenmise/moosimise peale (vahel annan psitist ka, aga väga harva). see kõik on juhtunud viimase paari päevaga. enne oli ta valmis suht kohe potile istuma, kui ma teema päevakorda võtsin. Karina pani tavaliselt putku. lapsed muutuvad ikka nii kiiresti, ma ütlen. sellisest meelemuutusest ei saa ma muidugi üldse aru. midagi katasroofilist pole vahepeal juhtunud. kui siis ainult see, et issi on ära Kevadtormil.

ja veel - kui mähkmed on ära, siis naljalt püksi enam ei tule, välja arvatud õues, sest seal on nii palju teha, et lihtsalt ei tule meelde kinni hoida, eksole! aga kumbki ei küsi ka (mis on väga paha!), ei toas ega väljas. kuidas asja edendada, ei tea. minu mõistus on otsas, ju tuleb ajafaktorile loota ja ise lollilt järgekindel olla.

toda viimast on kõige raskem teostada, eriti kui kodanik vanaema on kõrval ja mõnel tuleb jonn peale. vanaema ei suuda ju "nutvat" last vaadata ja laseb tal kõike teha (õigupoolest mitte teha :S). eile näiteks tegelesin enne väljaminekut 40 minutit potidraamat: Karita muudkui veiderdas, ulgus ja itsitas vaheldumisi - ükskõik mida, et mitte potile istuda. Karina vaatas seda jama pealt ja muudkui istus truult :) vihma hakkas juba sadama, enne kui õue saime. olin piisavalt järjekindel ja sain ikka jonnipunnilt ka tilga kätte (puhas töövõit ja närvide mäng, ma ütlen!!).

ok, lõpetan oma loba ära ja vaatan Eurovisiooni edasi. ühesõnaga, läheb aega veel selle potiteemaga. ohh!
muuseas, eelmise aasta Eurovisiooni kohta pole mingit mälestust, aga üleeelmisest mäletan niipalju, et loomulikult oli jälle Kevadtorm ja herr Abikaasa metsas, mina 1-kuuste K-de ja ämmaga kodus. tean, et kui lapsed lõpuks magama sain, oli Eesti laul juba kõlanud. vajusin oimetult diivanile, vaatasin paar laulu unelauluks ja oligi kõik :P

elu kui maasikas ehk inimkatsed

arutasime herr Abikaasaga paar nädalat tagasi, oma õnne õue peal ringi jooksmas vaadeldes, et sellest tuleb üks igavesti tore suvi. no et lapsed on juba suts iseseivamad, kui eelmisel suvel ja kahe kõrva vahele on ka tarkust juurde kogunenud. nii ongi :)

oleme viimasel ajal palju aega veetnud minu vanemate pool maal, sest see on lähedal ning seal on palju ruumi ja muru ja meie kass ja linnud ja liblikad ja batuut jne. ma olen seal olnud lastega üksi, koos emaga, mõlema vanavanemaga ja lihtsalt oma perega. suht palju on teha olnud, kasvõi kändude juurimine, riisumine varakevadel või okste põletamine. K-d jooksevad omapäi ringi. midagi hullu juhtunud pole, vahel mõni märg varrukas või üle peenarde jalutamine. nüüd aga tõestasime inimkatsete põhjal ära, et üks väikene inimene ei hakka näuguma, kuigi ta kahe suupoolega pistab kassikrõbinaid... juhtus jah selline seik :) mina olin üksi maja taga asjatamas. vaikus kiskus pikaks (mis aga tähendab ALATI pahandust). pliksid kükitasid maja ees kassikausi juures ja pugisid krõbuskeid. kui ma teatasin, et ei tohi ja lapsed kassitoitu ei söö, siis Karita krabas veel peotäie ja pani sellega jooksu :D ju siis maitsesid nii hästi. kauss oli peaaegu tühi ka. tavaliselt me kassi toitu väljas ei hoia, aga sel ajal olid vanemad Saaremaa tuuril ja et ülekaalulist kassi näljasurmast päästa, oli talle head-paremat välja pandud... vahejuhtumi tagajärg oli väike kõhulahtisuse episood Karina poolt. Karitale sobisid need hästi (ta on üldse suur kanaliha sõber ka ja need olid just kanakõrbinad).

teise teemana pean mainima, et maasikamüüjad, nees igavesed ahnepäitsid, võivad meie rahakoti sisust oma suud puhtaks pühkida, sest ma istutasin sel nädalal 36 pesa maasikaid. alustuseks sai maad kaevatud ja põllurammu pandud, siis maasikaloor peale tõmmatud ning augud sisse tehtud (see must loor on üks imeline asi, ma ütlen. meil oli eelmisel maasikapõllul ka see ja ei jõua ära kiita! vihma ja muu kasuliku kaseb läbi, samas on pealt kuiv s.t. maasikad ei lähe hallitama ja umbrohi ei pääse ka vohama. super!). seejärel võis taimi istutama hakata. isa muidugi taimi ei lugenud, kui neid toomas käis, ja nii tuli neid puudu. otsisin sõprade käest juurde ja täna tõin veel suglaste käest. nii on meil nüüd Senga-Sengana, Bounty ja Polka. ma ei jõua ära oodata, kui taimed juba saaki andma hakkavad. me oleme uue põllu rajamist juba mitu aastat planeerinud, aga laste tõttu ja peamiselt muidugi laiskuse pärast on seda ikka edasi lükatud. oma lapsepõlvest ja teismeeast mäletan, kuidas ma vedelesin keset maasikapõldu ja lihtsalt pugisin maasikad seni, kuni enam ühtki ei mahtunud. oh aegu ilusaid! ehk need ajad ootavad mind uuesti ees. õigupoolest kogu meie pere :) K-del maasikate peale mingeid täppe ei tule, nii et bring it on!

aga praegu joon shiraz-cabernet'd ja vaatan Eurovisiooni, Getter tuleb peale, hoiame pöialt!!!!!