titendust meenutades

nooitvanheurd_in_dipers.jpg

seda postitust ajendas mind kirjutama üks väike laps, keda ennist nägin, lutt nii moe pärast hambus. pakun, et ta oli umbes 2-aastane. olen tagantjärele palju mõelnud lutivõõrutuse ja mähkmevabaduse teemadel. 

mul oli nagu mingi kinnismõte, et enne 2. sünnipäeva peab nendega ühele poole saama. luttidega saigi, üllatavalt probleemivabalt isegi, öise mähkmeralliga läks veidi kauem. päeval olid nad juba ammu-ammu kuivad. K-d olid  vist 2 a 5 k vanad, kui öösel ära võtsin. sealt edasi kulus veel kuukene, kui neiud aru said, et ma mingi aeg öösel tulen ja tõstan neid potile, ehk seni tuleb jalgu risti hoida. õige öse rünnaku aega timmisin ka nädalakese, sest ikka oli juba liiga hilja. Karina on meil tubli - kui see arusaam tekkis, siis pärast on õnnetusi juhtunud ainult haiguse ajal ja sedagi harva. Karital on suht suva, tema lahistas sügamerahuga veel mitu kuud voodisse. see oli suht õudne aeg. algul ma kartsin, et pistab kisama, kui püksi tuleb, aga ei! tüüp magas lihtsalt edasi :S nüüd on nii ülbeks muutunud, et kui juhtub, katkub pidžaamapüksid jalast, kaitselina voodist ära, märjakassaanud teki ka ja magab edasi. voodi otsalt on ju teine tekk võtta, mis nii viga toimetada seal pimeduse varjus, eksole. veel praegugi loen igal õhtul sõnu peale ja kui unustan, siis on tulemus käes... sellest ma üldse ei räägi, millise südamevärinaga igal ööl nende tuppa lähen, et kas on või mitte. enesepiinamine tegelt.

enesepiinamine tõesti! mis siis oleks juhtunud, kui lutid oleks veel 2,5-aastastel suus olnud ja mähkmed püksis. ei midagi. pool maailma elabki nii, veel 3-4-aastasel lapsed on USA-s mähkmetes. sealse ühiskonna norm. minu jaoks on see JUBE! kasvõi hügieeni ja terviseriskide prismast vaadatuna. uuringud on tõestanud, et liig-pikk mähkmeperiood põhjustab poiste viljatust ja tütarlastel günek. haigusi. luti kuritarvitamine tõsiseid hambumushäireid. miks sellest kõva häälega ei räägita? või ei juurdlegi nad selle teema üle teiselpool lompi? enamik väljismaal kirjutatud potitreeningu raamatuid ütleb kohe ju välja, et enne kolme pole mõtet harjutama hakata... minu meelest 3-aastane on suur inimene juba. iseloomu ja mõtteid on, väljendusvõime ka, aga eakohased oskused puuduvad vanemate viitsimatuse tõttu. ma üldse ei eita, et on raske öösel tõusta, et neid potile panna, on, isegi väga! samas ma olen uhke, et minu lapsed mähkmevabad on. selline masohismile kalduv tegevus, aga uhke olen ikka ;) meie USA sugulasel on ka 3-aastasel lapsel ikka lutt vahel hambus ja öine mähe püksis, sest nii on ju mugav. Eesti tutvuskonnas on ikka seisukoht, et mida varem, seda parem.

eks siis näis, mis seisukohal ma siis olen, kui endal vanaemana noortele nõu anda vaja, kui küsima tullakse. selleks ajaks saab vist selgeks, kas mähkmevabadus ja kaotatud närvirakud kaaluvad üles mugavuse/laiskuse.

haigus vol 11 - tuulerõuged vol 2 & 3

nii. eile pärast teatrit märkasin Karita seljal täppe. nüüd ma olen siis see ema, kes veab oma haiget, nakkusohtlikku last massiüritusele. oma kaitseks võin öelda, et enne riideid vahetades ma tõesti ühtki ei täheldanud ja tuju oli tal ka igati hea. 

nüüdseks on tekkinud täppe üha juurde. kõige rohkem on seljal, kuklal ja peas, aga ka kõhul ning jalgadel. enesetunne ja olemine on Karital mu meelest oluliselt parem, kui Karinal samal ajal. täppe laseb määrida mõnuga - keerab ja pöörab end igat pidi, et ikka iga väiksemgi täpike saaks määritud. ta oli Karina täpimäärimise ajal nii pettunud, et teda ei tupsutata. nüüd siis naudib täiega :D ootame, kui villid kati hakkavad minema, eks siis käis, kas veel ravitseda laseb. määrin siin ikka saialilletinktuuriga. Karina pealt on näha, et see on piisavalt tõhus, mädakoldeid ei tekkinud üle kolme ja kõik on kenasti paranenud. ah jaa, soodavanni sai ka tehtud. sõbranna ema rääkis, et kuivatab maru-hästi. vannitäie vee kohta serviisitassitäis soodat, veidi liguneda ja siis saialilletada :) täpid tõmbasid kohe heledamaks. kaerahelbevannist olen ka kuulnud, aga ei tea, mis suhtes seda lahustama peab.

ja nüüd siis põhimats: herr Abikaasal on ka tuulerõuged :S ja nad tulid siiski, eksole. ta nii lootis, et ei hakka külge, aga eile öösel töölt jõudes tundsin, et on kuidagi liiga tuline. kraadis, oli 38,5, panin tule põlema, esimesed täpid olid ka kohal. seda ma parem ei kirjelda, milline ta praeguseks välja näeb. enesetunne on väga sant, õnneks allergiarohu abil väga ei sügele. aga täna on alles 1 ööpäev täitumas, 3 on veel ees, kus täppe peaks juurde tulema :( kiirabi veel vaja pole, loodame, et nii jääb ka. net on täis lugusid, kus ikka väga kreisiks läinud on.

nii et pöidlad pihku, et me selle nädala suuremate kaotusteta üle elaksime!

K-de esimene kord päris-teatris

tulime just Pärnu Endla teatri lasteetenduselt "Kolm põrsakest ja hea hunt".
...

püüdsin just mitu minutit välja mõelda mõnda positiivset lauset, aga ei tule. no ok, laulud olid ainuke vahva asi selle etenduse juures. aga need tulid ka lindilt. liiga kõvasti lisaks kõigele. tuul puhus pähe, suht jahe saal. sisu oli nii igav, et Karita hakkas poole pealt rääkima, et lähme ära koju. kusjuures hundi ilmumine ei äratanud seekord mingeid emotsioone (mida ma ise kõige rohkem kartsin kodus). huvitav, kas näitlejal pole igav 2 x 25 min. laval end väristada ja keksida, et külm on? jube kahju, et lastele mõeldud etenduses polnud üldse väikelapsele sobilikku armsust. polnud tantse, mis laste silmad särama pannuks ega muud vahvat atribuutikat :( ma olen nii pettunud praegu, et hakkan vist kohe Nukuteatrisse pileteid otsima. nende etendusi kiidetakse meie tutvuskonna poolt küll ülivõrdes ja lapsed on rahul! 

mu meelest on nii, et kui ei oska või ei taha lasteetendust teha, siis pole mõtet raha raisata üldse ja lihtsalt tegemise pärast midagi lavale tuua. investeerigu mõnda muusse lavastusse ja kutsugi vahel nukuteater siia esinema.

lapsed olid mul väga tublid! läksime kolmekesi, sest kodanik isa on metsas, loomulikult :S igasugune pereelu planeerimine on sellise tööga võimatu, mis ajab närvi ikka väga mustaks vahel. teatris oli meil 2 kohta. asi toimis nii, et kuni tulede hämardumiseni pidin mina püsti seisma, sest noored daamid tahtsid ise punastel toolidel laiutada, kui asi pihta hakkas, siis olid, vups!, mul süles :) istusid ilusti, ei mulisenud, jälgisid, siis hakkasid ringi vaatama igavusest... kuna oli ka vaheaeg (tunnise etenduse puhul täiesti mõtetu mu meelest, sest midagi polnud veel juhtunudki, kui juba tuled põlema pandi), siis pärastpoole võitlesid mõlemad juba unega.

mu lapsed on näinud enne seda kaht lasteetendust, ühte koos minuga. lasteaias oli lastevanemate poolt lavastatud Punamütsike, mis oli oluliselt huvitavam ja detailirohkem, kui tänane ja korra on käinud üks väike rändteater lasteaias Lepatriinu etendust tegemas. õpetajate sõnul K-dele väga meeldis, kodus ka pärast rääkisid ja arutasid. 

ikka jube kurb, kui kutseline teater ei oska/ei taha lastele midagi toredat teha :( nüüd on see vähemalt nähtud ja omad järeldused tehtud. lähiaastate jooksul tõenäoliselt mina oma lapsi sinna igalvema ei vii. mul on täitsa hirm selle ees, mis meile endile reedel osaks võib saada, kui  etendusele läheme.

torisedes vasakule ära

vaidleja(d)

meie lapsed vaidlevad ja riidlevad vahetpidamata. teema pole oluline, igast asjast on võimalik vaidlus üles kiskuda. näide: kui panna taldrikule kurgiviilud, siis kukutakse neid kohe endale kahmama ja õiendama, millised on ühe, millised teise omad. sama mänguasjade, riiete, hambapasta või mis iganes puhul. kõik see käib kurja õiendamise saatel :( alati leiab üks osapool, et tema jäi kaotajaks ning on põhjust nina vingu kiskuda. lemmik-meelelahutus on mõlema arvates see, kui õe poolt ihaldatud objekt sirge käega kõrgele pea kohale tõsta ja siis sellega õe eest minema liduda, teine röökides järele, loomulikult! oi, kuidas ma selliseid olukordi ei salli. olen 100 miljon korda neile rääkinud, et on mõlema asjad. olen ka ähvardanud, et kui ilusti mängida ei oska, siis viin asjad ära teisele lapsele. selle peale ütleb tavaliselt teise kiusaja, et vii jah, siis ei saa õde. no anna kannatust, eksole :S

aga esmaspäeval, kui Karina üksi kodus oli (Karita viisin rühma), siis tunnistasin toas sellist pilti: seisab tibi laua otsas ja sahmerdab mingite vidinatega, seab neid ritta. ise seletab: "need on minu omad, mina mängin nendega" jms. siis järsku vaatab tühjusesse, läheb kiiresti teisele poole lauda ja hakkab õiendama: "ei ole ainult sinu omad, need on meie mõlema omad, koos peame ilusti mängima!" naera puruks :D ta ei saa üksi ka rahulikult mängida, vaid peab õe osa etendama... kaksikute värk.