ülistades õpetajaid

ma imetlen inimesi, kes on valinud õpetaja ameti. mõni neist on ka õpetaja suure algustähega, enamus küll niisama asjaarmastajad, aga ikkagi.

mul on lapsed kohe 2 aastat käinud lasteaias. vanasti olid lasteaias kasvatajad, nüüd õpetajad. olen näinud kõrvalt viie erineva inimese tööd, sest meie lastele on sattunud see õnnetu rühm, kus personal muudkui vahetub. inimesed on ikka nii erinevad, aga asi, mis õpetajaid ühendab, on kannatlikkus või kannatus või kuidas iganes seda nimetada. see on ikka omaette oskus kohe jõuda ära oodata, kui laps jõuab ise sinnamaani, kuhu paari käsklusega ta suht kiiresti viia võiks. 

eriti paneb mind imetlema ja mütsi maha võtma üks teine õpetaja - nimelt pilliõpetaja! see on uskumatu, kuidas ta kuulab ühtsama lugu sügisest kevadesse. ma nimelt olen ukse tagant kuulanud Pärnu Kunstide Majas oma laste tantsutrenni ajal ühe akordioniõpilase arengut. sügisel algas lugu vaevu-vaevu äratuntavalt-nooti veerides, millest talveks sai esinemisküps pala jõulukontserdile ja nüüd kevadeks juba on kuulda näppude alt tulemas lisaks viisijupile ka tundeid ja muusika voolamise tajumist. küll see võib olla õnnis hetk ühele pilliõpetajale, kui ta kuuleb Lugu, mitte enam kääksutamist.
mäletan enda muusikakooli aegu ja seda ärapiinatud õpetajat, kes kuulas mu klaveriklimberdamist, sest kes siis kodus ikka harjutada viitsis... see oli piin meile mõlemale, ausalt! mis teha, kui sai õppida ainult seda pilli, mida vastu huvi puudus. tänapäeval vast saab igaüks õppida just seda pilli, mille vast kirge tunneb.
aga suur-suur kummardus kõigile Õpetajatele ja vabandused mu klaveriõpetaja Tiiale, et ma selline loru olin! oleks võinud ju natuke ikkagi pingutada ;)

imelik tunne on

kurgus ja ninas kipitab, tursub ja on igat imelikku moodi veider. 

mõtlen juba mitu kevadet, et peaks allergiateste tegema minema. nüüd on vist ikka päris tõsi, et mingi puu õietolmule ma allergiline olen. iga aastaga on need tundmused tugevamaks läinud. varem kestis see nali paar-kolm päeva, sel aastal aga algas reede öösel hullu kurguvaluga ja pole seni mingeid taandumise märke andnud. mõtlesin, et olen külma saanud, aga kui toas olles valu ja turse alaneb ja õues viibides kõik süptomid taasavalduvad, siis pole asi vist päris õige...

ise pakun, et sarapuu, aga kask võib ka vabalt olla.

 

ei olnud hullem, hoopis parem sai :)

võtsime täna lapsed ja viisime veekeskusesse - Estonia Termidesse. igati mõnus olemine oli :) tähelepanu väärib fakt, et kaasa ostetud kätiste abil omandati paugupealt pinnal püsimise oskus ja oh seda lusti, kui K-d aru said, millised võimalused vee peal püsimine annab! vettehüpped ja vees puristamine olid kahtlemata päeva hitt :D tõele au andes toimus see vee peal püsimine küll püstiloodis, aga peamine on praeguses vanuses mu meelest veega sinasõprus sõlmina ja mõne aasta pärast tehnika omandamine.

hiljem pisteti joonelt nahka kõik, mis meil kaasas oli ja joodi liitrite kaupa Häädemeestet peale. siis ostsime endale veel hiinakast nuudleid, luristasime need mõnuga ära ja sõime kodust pudingut ka veel peale. kui juba, siis juba,, eks ;)

nüüd saab kõik ainult ülesmäge minna. peab minema!

julmad naljad

läksin mina täna kodupoodi. lihtsalt piima-leiba-vorsti ostma. palusin endale vorsti kaaluda, soov täideti kenasti, siis soovisin veel tükikese sinki. müüja läks sinki lõikuma, mina silmitsen tühjal pilgul kaalu tablood. järksu kõik numbrid kadusid ja asemele jooksis tekst: 
HOMME ON VEEL HULLEM
Totaalne šokk minu poolt, sest te ei kujuta ette, milline päev mul täna olnud on. ma ei taha sellest siinkohal rääkida, aga take my word, eksole. jummala normaalne, kui poe vorstikaal nii ütleb. mõnel kaalupoisil on vist igav olnud :D
iseenesest täiesti koomiline situatsioon, aga et ma seda kirja just täna märkasin, on lihtsalt uskumatu! küsisin siis müüja käest (kellega me iga kord small talki arendame), et mis värk? tema vaatas siis samasuguse tühja pilgu ja punase nina/nutetud silmadega mulle otsa ja kommenteeris, et homme ei saa VEEL HULLEM olla. nõustun 100%-liselt!

Lordi tembutab

kassile maitseb koldnokaliha, selge, mis selge. 

ühesõnaga istus teine kuldnoka puuri all kaseoksal ja ootas, et need koju tuleks. ei tulnud, tuli hoopis mu linnukaitsjast ema ja äsas kassile sõbraliku vopsu mingi imepika toikaga. kass, vaeseke, muidugi seda oodata ei osanud - tuli laperdades, nagu lauluväljaku tuvi, sealt puu otsast alla...

järgmisel päeval olla väga lipitsev ja sõbralik olnud, ju tundis süüd. 

selguse mõttes olgu öeldud, et kuldnokad sõi ta juba ilmselt lõunaks ning kui ema jaole sai, ootas õhtusööki. täna pole ühtki kuldnokka enam nähtud.

tuletasin siis emale meelde, et kass, keda ta linnuhuvilisena materdas, on meie kullast kiisu, kellel on tagakoivas kruvid ja plaadid ning kelle eluleravitsemine paar pensionit 2007.a. maksma läks. siis natuke ikka taltus ja tegi paar paid :)

P.S. eelmisel aastal oli sarnane stsenaarium Lordi, veevooliku, kastanipuul oleva kuldnokapuuri ja emaga :D toona jäid linnud söömata. aga ega kumbki ei õpi, eksole - üks ikka linde sööma ja teine tiivutut looma puu otsast alla ajama. eh, elu!

Kuldmikrofon ehk K-de esimene solistide konkurss

Karina esinemas

Karita lõõritab

päeva juhtisid sõbralikud klounid Piip ja Tuut :)

kirjutan paari sõnaga juurde, kuidas siis oli: üldkokkuvõttes K-d olid väga tublid. mina närveldasin imelikul kombel oluliselt rohkem. ega ma ju tea, mis lapse hinges toimus, aga välja nad kuidagi ärevad küll ei näinud. minul tahtis süda rinnust välja hüpata, kui oma laps lavale kutsuti. lavaproovi ajal läksid sõnad meelest ja viis sassi, eriti Karital, kuid kontserdi ajal tuli kõik ilusti välja. keskendusid, vaatasid lakke või seina ja laulsid ära!

ise arvan, et klounidel oli ikka suur osas päeva sujumisel ja üleüldisel soojal õhkkonnal - iga laps kutsuti ilusti lavale, tutvustati last ja laulu ning õpetajat, pärast sai igaüks ise endale kingi valida ja anti ka diplom. 

tulemustest niipalju, et anti välja grand prix ning kuld- ja hõbemedalid. ehk siis pooled lapsed said hõbeda, pooled kulla :) K-dele seekord hõbemedalid. esimese korra kohta igatahes suurepärane, sest sujuv lavaleminek, julge ja õige esinemine ning kena käitumine oli ise kulda väärt! 

väheke võin ikka norida ka, mitte oma lapsi, vaid züriid. ikka stangaaeg tuli tagasi, kui medaleid jagama hakati. näide? aga palun: nooremates gruppides läks kuldmedal korraldaja tütrele, ühe kooli direktori tütrele ja muidu tähtsate lauluõpetajate lastele. mitte et neil kõikse paremini välja tuli või sõnad meeles oleks olnud. mis teha, käsi peseb ikka kätt. ses mõttes isegi hea, kui mittekellegi tuttavana kunagi lastel mõni lauluvõistlus tulemuse poolest hästi peaks minema, siis on tunnustus õige ja aus.

kuidas aru saada, et lapsele meeldib saadud kingitus?

väga lihtne - ta kiljub.
ja jah, ma ei aja mingit udu teile siin praegu. lugu järgmine:

saabusid sünnipäevale maalt vanaema ja vanaisa, kandes suuri kingikotte, mis sisaldasid beebinukke. Karita tõmbas enda oma välja ja teatas: oi beebi! Karina pusis usinasti oma koti kallal edasi, tõenäoliselt ei kuulanud ta õe mula. ja kui ta selle paki siis õiget pidi keeras ja lutiga beebinukku nägi, siis kostis üle maja õnnekarjatus. jah, just-just - õnnekarjatus! ma muudmoodi ei oska seda nimetada. see kõlas umbes niimoodi, nagu siis, kui teismeline tüdruk saab teada, et kodulinna/Eestisse tuleb esinema tema lemmiklaulja. meie kõik pahvatasime naerma ja see naer nakatas tervet seltskonda kohe tükiks ajaks, niivõrd ehe oli see õnn :D ja kui ta veel aru sai, et see nukk liigutab käsi-jalgu, laulab-nutab-imeb lutti, siis ta lihtsalt istus ja hoidis teda hellalt-hellalt kaua-kaua. Karina on ikka nii armas! Karitale meeldib nukk ka väga, aga teda valdas pigem hasart, et mis veel tulemas on.

pean mainima, et kauaoodatud rattad ja kiivrid ei tekitanud sellist emotsiooni. tõenäoliselt oli asi üllatusmomendis ;) õhtul kokkuvõtteid tehes jäi aga ratas ja kiiver kindlalt esikohale ja nukk oli kohe järgmine.

Suured tänud kõigile, kes I peole tulid ja imetoredaid kinke tõid!

Ja suure lombi taha Roosile ka suur aitäh hellokittinduse eest! meil on nüüd kõik kohad lipsukesega kasse täis kleebitud :)

neljased nupsikud

sünnipäevakinkidega juba kell pool 9 hommikul õue peal tuuritamas - nagu nägudest näha, kõik olid väga rahul

sünnipäevale oli kutsutud kogu lasteaed - õigupoolest oli lasteaial täna just perepäev ja meie pere pidustused on edasi lükatud homsele. see muidug ei seganud K-sid kõiki valgustamast, et tegelikult on ikkagi nende sünnipäev :D

moodne tibi

http://www.gorodmod.com/long-haircuts-for-2013/

Nagu näha, on mu soeng selle kevade trendidega vägagi kooskõlas :D

Nimelt tegime juuksuriga katsetusi, et milline värvi-kombinatsioon kataks mu blondeeritud juukseosad ja toon oleks sama kaunis, kui mu lastel. ühesõnaga oli lootus saada juuksed strawberry blondiks. juurtele on selline kompott juba leitud, mis ei tee mind kollaseks/roheliseks/halliks (mingi eripära mul on, sest kui teistele jääb toon normaalne, siis minu juuksed omandavad mingi veidra varjundi. mu loomulik toon sisaldab natuke punast, ju see mängib). 

viimase juurtevärvimise protseduuri ajal võttis juuksur oma hingeasjaks kokku segada 4 erinevat potsikut ja nende sisu mu täies pikkuses juustesse sisse määrida. need sai pandud küll küljele ja taha alla, aga tulemus oli .... no ma ei oskagi öelda - hirmus. see, mida juuksur arvas normaalne jäävat, muutus šokolaadpruuniks, üks triip tuli täiesti kollane, see, mis juuksuri arvates midagi ei tee, jäi täpselt õige ja viimane, mida oli kõige rohkem ja pidi kõige õigem toon olema, läks tulipunaseks!

üks mu juuste eripära veel - kergvärv ei tule pestes mitte iialgi maha :( 

nüüd ma olengi juba 2 kuud olnud iseenda teadmata ülimoodne trendilooja on kirju oravasabaga...

hea uudis ka: moes on väljakasvanud juured. uskumatu, eks!

siis must saab lill

elulised teemad on hetkel K-del väga päevakorras. sõidame lastega trennist koju, tuleb jutuks, mis seal kellegi perekonnanimi on. järsku teatab Karita uhkustundega hääles: "ja vanaisa nimi on päriselt hoopis Rebane!" mina siis parandasin taktitundeliselt, et ikka Orav ja rääkisin, et mina ka olin Orav. hetkeline vaikus. kordasime siis kõik meie suguvõsa perekonnanimed üle nii ühelt kui teiselt poolt - jube keeruline kompott sai. mõtlesin siis, et selguse mõttes pean rääkima, kuidas ühest nimest vahepeal teine saab. no et abiellutakse ja värki ning soovija võib mehe nime võtta. Karita mõtleb natuke ja ütleb: "ja siis mina võtan endale nimeks Lill", Karina ei saa ju alla jääda ja teatab: "ja mina võtan endale nimeks lilla-roosa lilleõis!" :D

ma tahaks näha, kus selliste kaunite nimedega peigmehed välja võetakse, aga jääme ootele, eksole!

üks tore kandidaat on Karinal juba välja vaadatud ka ;)

ükshommik räägime jälle abiellumisest ja muudest tähtsatest asjades (millegipärast on see teema popp - ju ikka muinasjuttude ...ja siis nad elasid õnnelikult elu lõpuni lause pärast). selgitan, et endale peab ikka hooleda meest valima, selline kes oleks hea ja hoiaks sind ega oleks kuri ja aitaks kodus asju teha ning kõike ise parandada jne. lapsed nagu ei reageerinud eriti, ainult öeldi nii muuseas "aaa". 

jõudsime siis lasteaeda, jõudsime juba patside tegemiseni, kui Karina teatas: "mina võtan siis Greni endale meheks. tema hoidab mind hästi ja oskab igasuguseid asju teha." nii et seedis kogu hommiku minu teksti, sünteesis, kes on oma rühmas selline poiss, kes nendele kriteeriumitele vastaks ja valis õige välja :) julgesin siis küsida, kas too poiss meeldib talle, vastuseks tuli kiire "jah" :) Karita muidugi arvas, et tema võtab ikkagi issi endale meheks. ju siis lasteaias ükski noorsand issi tasemele ei küündi :)

pühadetervitus!

munavärvimine täies hoos - ise tehtud, hästi tehtud!

meie sellekevadine "saak". ümber muna pandavaid kleepse kiidan küll, sest kinnituvad keevas vees hetkega ja näevad ilusad välja. pärast värvisid lapsed otsad ka veel ära.

Karita moondus üksõhtu roosatriibuliseks konnaks :D

kuna eestlased on valdavalt jõuluusku, nii ka meie, siis lihavõtetes mingit sügavat mõtet ei otsi, olen lihtsalt õnnelik, et pere on koos, kõik on rahuldava tervise juures ja meil on 3 vaba päeva mittemidagi teha!

leevike

eile koju jõudes istus meie lillepeenras kaunis leevike :) ju on pikk külm metsalinnud ka linna ajanud. ja mis tal siin kuusekäbisid täis oksal vigagi peaks olema, eks. igatahes oli ta veidi liiga rahulik. ju põrutas vastu aknaklaasi ja sai pisut põrutada. meie jaoks oli õhtu kohe sisustatud - jutuvada K-de esituses oli väga linnuteemaline. kui veel Lastetuba saate lõpuks leevikese laulu lasi, siis oli päris ametlikult see meie leevikese-päev.

nüüdseks oleme kõik haigused seljatanud ja normaalne elurütm taastunud. oh milline rõõm oli eile jälle tööl olla. ma poleks uskunudki ;)

koobas umbes

ma vist ei ole öelnud, et mul on põskkoopapõletik. rõõm-rõõm, kas pole!? ma tegelikult juba nädalavahetusel mõtlesin, et asi pole õige, sest nohu ikka nädalaga tavaliselt taandub, kuid minu oma oli väga visa taanduma. kõrvus plõksis iga nuuskamisega ja pardihääl muudkui süvenes. ajasin selle ikka köha kaela, aga see kadus ka ära ja siis jäi NOHU. eile õhtul siis tundsin, kuidas põsk valutama hakkas, mis kiirgas nii pähe kui hammastesse. ja siis ma kummardasin. oh sa mu meie!! jube valu! lugesin interneti läbi, kõik klappis nagu õpikust maha võetud :(

sorteerisin siis oma ravimikapi läbi, leidsin mõned AB-d ja annan nüüd minna. kuuldavasti selle "toreda" põletikuga nalja pole - võib kergelt krooniliseks muutuda, kui välja ei ravi. ämm ja mees teavad rääkida. ehk saan koera sabast ikka üle ja kevadeks enam-vähem jonksu.

tervis teile, mu head lugejad!

kodused mängud

väike ülevaade, mida K-d kodus teevad, seniks, kuni jälle LA-a lubatakse. ühe sõnaga kokku võttes on neil praegu rollimängude faas. kõigest ja kõigist on võimalik välja mõelda mingi stoori. näiteks pesulõksud, vanninuustikud, rääkimata karvaloomadest või legoklotsidest on suurepärased vahendid pere mängimiseks. muudkui asjatavad: kord on üks ema või isa, teine laps. dialoogi järgi on ema-isa jube kurjad või siis jälle ülihoolitsevad. eks see mingi pildi minu kasvatusstiilist annab, aga ma pigem püüan viimasel ajal vähe pragada ja selgitada-seletada-argumenteerida. ah jaa, kuri nõid või koll on ka kogu aeg keegi. see vast multikatest ja muinasjuttudest, mida hoolega kuulatakse.

teine suur teema kohe-neljastega on printsessindus. haldjatiivad, kroon, loor ja võlukepp on väga olulisel kohal nende mängus. mind võlutakse kuningannaks või konnaks või isegi tiigriks :D

sinna vahele käib ohjeldamatu joonistamine-värvimine-kirjutamine. Karinal tuleb paremini välja, Karita teeb pigem kauneid sürrealistlikke maalinguid ja tähti. tõesõna, mõne võiks värvigammat silmas pidades moodsaks kunstiks küll pidada. nime oskavad mõlemad kirjutada, on saanud selgeks ka emme, issi kõikvõimalikes peegelkirja variantides :P

loomulikult oodatakse meeletult sünnipäeva! iga päev loetakse mulle ette nimekirju oma sünnipäevasoovidega. õnneks on need lapselikult lihtsad ja kindlasti ja teostatavad ;)

ja siis tehakse veel selliseid trikke:

peapealseisjad

pärlipüüdjad

tõbi taandub

võib vist öelda, et lapsed paranevad. igatahes meie majas käib ringi kaks pidevalt näljast last, kes iga natukese aja tagant teatavad, et süüa tahaks või mul on ... isu! ja vaadatakse mulle sellise etteheitva näoga otsa, kui ma koheselt 3-käigulist lõunat lauale ei vea. siit ka mure - mul on ideed otsas, mida neile süüa teha. kui herr Abikaasa kodust ära on, siis suurt praadi ju tegema ei hakka, manna/kaerahelbe/riisiputru teen nagunii kogu aeg, suppe ka, aga just toekama soolase toidu osas, mis poolt päeva valmimiseks aega ei võta, ei oska enam välja mõelda. help!

hetkeolukorra kirjeldus ka: Karita ei köhi enam üldse, nohu veel minimaalselt, AB lõpetatud; Karina köhib vahel, aga see pole enam selline sügav ja lakkamatu köhahoog, nohu veel alla ei anna, AB jätkub teisipäevani, siis uuesti arstile; minul ka köha Islandi sambliku ja Brontexi abil kontolli alla saadud, nina on endiselt kinni ja kõrvad lukus, enesetunne muidu suht ok juba. see on muuseas mu elu pikim nohu. ükspäev käisin korraks tööl, II korrus vist teise õhurõhuga, igatahes lõid kõrvad lukust hetkeks lahti ja see oli väga ehmatav kogemus - ma kuulsin üle nädala aja kõike nii selgelt. usumatu! kui terveks saan, siis kevad on vist juba käes ja linnud puude otsas minu kõrvade jaoks lausa karjumas ;)

igatahes selle nädala veedan veel lastega hoolduslehel, sest mu ema sai ka üleelmisel nädalal lapsi hoides selle tõve endale külge.