viiesed printsessid

Meie printsessid said eile 5-aastasteks!! Kuidas nad küll juba nii suured on? Sülle ei mahu enam isegi ära - jalad ripuvad üle ääre. Viimase poole aastaga on toimunud suured muutused igas valdkonnas. Panen siia mingid märksõnad kirja, siis endal hea aasta pärast jälle vaadata :)

• iseseisvumine - sügisel veel ei tihanud ma neid pikemaks ajaks õue üksi tegutsema jätte, ikka viskasin pilku läbi kõigi akende või paotasin ukse ja pidin neid korrale kutsuma või riidu lahutama. nüüd saavad juba tunnikese õues ilma seltsidaamita kenasti hakkama :) kui ilmad paremaks lähevad, siis kindlasti pikemalt ka. naabrilapsed on suurepärased kaaslased. iseseisvumist on märgata kõigis muudeski valdkondades, olgu siis otsast-otsani ise riietumine, hügieen, koristamine (milles on Herr Abikaasa kooli abil nad vägagi tublid!) või mõtlemine.
• mõtlemise areng - aju töötab ja areneb mõnusa surinaga. vahel on lausa seda surinat kuulda, kui laps mõne keeruka probleemi kallal juurdleb või eksistentsiaalsetele küsimustele vastuseid püüab leida :) on ju vaja teada, kuidas töötab keha, miks inimene elab, mis on sõda ja miks ühed inimesed teistele niimoodi teevad või miks juuksekarv peast ära tuleb.
• strateegilised mõõtmed on hetkel järgmised: Karita - 18,1 kg ja 113cm, Karina - 18,6 kg ja 113cm. Kasvavad nii, et ragisevad! pikkust on üksjagu, lausa viiepooleste jagu... Vanem õde ehk Karita on küll kergem, kuid õnneks viimasel ajal sööma hakanud. talveperioodil ei söönud üldse liha ega kana ega miskit, vahel harva kala. nüüd jälle paari suutäie kaupa läheb seda kraami. ega ma ei sundinud ka - ju siis polnud vaja :) Karina on meil kõikesööja, viimasel ajal põimib, aga ma ei karda, et ta nälga jääb, eksole :D mul on väga hea meel, et magusast ega saiakestest ega krõpsudest-limpsidest ei arva nad eriti midagi. loomulikult ei ütle nad neist ära, kui laua peal kättesaadaval on, aga ise küsima ei tulda. või noh, kui vahel harva küsitakse ja ei saada, siis ei juhtu ka midagi. magusasõbrad nad vist suurt polegi - paar kommi on piisav kogus, vahel ei lähe sedagi, kui vanaema neid nuumata proovib :P
• arvutiga pole K-d endiselt tutvust teinud. tahvli peal saavad õhtuti 5-min. mängida mõnda barbie-riietamismängu vms. aga see on ka kõik. ise me it-maailma neid enne ei suuna, kuni huvi ületamatuks muutub või koolis vaja minema hakkab. silmadele ka parem.
• silmadega seoses - seis hetkel sama, viimane kontroll talvel ütles, et võibolla Karina saab suvel ühe uue nõrgema klaasi, muus osas kõik sama s.t. et praeguste prillidega näevad oma eakohaselt. minu lootus, et kõik kiiresti paraneb, ei ole reaalne, ootame siis edasi. prille kantakse meelsasti, need on hetkel nii ilusad roosad ka muidugi :)
• koolini on veel aega, aga lugemine on juba enam-vähem. ma ei saa veel öelda, et loevad, aga kui midagi kokku veerida vaja on, siis saavad sõna kokku küll. eriti tubli on Karita. tema on kogu Mõmmi-aabitsa ikka läbi veerinud! Karina loeb ainult siis, kui ikka väga vaja on ja ma ette ei ütle. häälivad väga hästi, see vist lasteaias õpetatud, Karita kuuleb väga kenasti tähti sõnas ära. kirjutamisele pole ma väga rõhku pannud, seega on tähed viltused ja numbrid ei tule ka, aga ma hetkel ei sunni - las hakkavad lugema, küll siis muu ka tuleb. mis nad muidu I klassis teevad, ah!? loendamine tuleb hästi, kahekohalisi numbreid tunnevad. mina suurt vaeva näinud pole, ju jääb kõik lennult külge. LA uus õpetaja on vist nad oma lemmikuks ka võtnud - muudkui tegeleb nendega :) ütleme nii, et on tunda, et too õpetaja on pikemat aega enne algklasside õpetaja olnud.
• lemmiktegevused on värvimine-joonistamine ja nukkudega mängimine, õues meeldib ka tohutult mürgeldada.
• igapäevaelu rutiin on selline, et 8:30-16:00 LA, E ja K tantsutrenn 45 min, nädalavahetustel võimalikult palju värsket õhku ja uusi kogemusi. mu ema juba ükskord ütles, et meie küll pidevalt niimoodi lapsi taga ei vedanud, kui sina (ehk siis mina) laps olin. kurb, oleks võinud :(  aga eks aeg oli ka teistsugune. eks see ringituuseldamine väsitab ära ka ja mõnel õhtul pean eelkõige ennast tagant sundima, et trenni viia lapsed, aga ma ikka pingutan :D ikkagi täiskohaga taksojuht. oh ma puhkan ja naudin vabadust, kui nad kooli lähevad - jee rait!!! :P unistada ju võib, eksole! trenniga seoses veel üks tore asi: osalesid tipsud oma grupida Koolitantsul, said lausa edasi piirkondlikku vooru. eks see paras kaos oli, aga kogemus jälle juures ja lastel rind uhkusest kummis! suurt lava ei karda, tahavad tagasi :D eks kevadel jälle, kui oma tantsukooli kevadkontsert Endlas tuleb. eeloleval nädalavahetusel ootab jällegi solistide konkurss.
• tervis on tugevamaks muutunud - eks köhasid ole ikka olnud, aga siiani on need saadud niisama minema peletatud, nüüd viimati jäid päris haigeks mõlemad. Karinal oli lausa keskkõrvapõletik :( vaene hing, seda oli lihtsalt nii hirmus kõrvalt vaadata ja teha ka midagi ei saanud :( AB ka mõjuma ei hakanud kohe. aga noh, see viirus murdis kõiki, lasteaias vist polegi last, kel kõrvad või kopsud haiged polnud... loodan, et eeloelv suvi turgutab neid veel kõvasti ja järgmine talv tuleb veelgi toredam.
• tervise ja liikumise koha pealt vee niipalju, et kaalumisel on erinevad trennivariandid. Karinal on ujuja või tennisemängija keha, Karita seevastu nääpsukesem ja väga temperamentne, kergejõustik peaks sobima küll ;) eks näis, mis piigadele meeldima hakkab. Karina vaimustus uisutamisest, sünnipäevaks said mõlemad rulluisud, proovisõit oli edukas, suvel võib meid rohkelt Jaansoni rajal nägema hakata ;) ma südamest loodan, et Herr Abikaasa lastega uisutab ja mina saab rattaga sõita, aga eks näis.
• omavahelised suhted on neil ikka selline love-hate relationship :/ pidev konkurents ja kakelung. samas kaua ilma teiseta ka ei saa. vahepeal nagu hakkas täitsa minema, aga nüüd iseteadvuse suurenemisega jälle läbisaamine käest ära läinud. seda meie majas ei näe, et lapsed käest kinni hoiaks või üksteist kallistaks, aga vahel suudavad täitsa kenasti asju jagada või haigele õele teki peale panna ja vett ulatada. küll tuleb, käin oma hallinevaid karvu lihtsalt tihedamin värvimas ;)
• kodust väljaspool on mul väga viksid, viisakad ja sõbralikud lapsed. kõik kiidavad ja imestavad. oi küll ma olen siis uhke! :D

kokkuvõtlikult tahan siiski öelda, et kaunis hetk, oh viibi veel! viiesed on nii lõpmata armsad ja asjalikud!!
ja ma tahaks veel üht last, aga sellist paariaastast kohe paluks! :D 

sisepoliitikast

välispoliitikast ma praegu kirjutama ei hakka, kuigi Ukraina koha pealt tahaks nii mõndagi öelda.

sisepoliitikat on hetkel lausa piinlik jälgida. mulle pole küll Ansip oma üleoleva käitumisega kunagi sümpaatne olnud (vähemasti vedas ta koos Ligiga meid tollest kriisist enam-vähem vee pealt läbi), aga Kallas on lausa vastik! esiteks tahaks ma teada, kuhu need 10 miljonit ikkagi said?? kui see on selge, siis hakkaks arutama, kas keegi peale tema enda õukonnaliikmete tahab teda peaministri toolil näha. oli ju igati loogiline, et kui inimene kaob aastateks kohaliku meedia pildist, siis naastes hakatakse igasugu asju uurima. peab ikka üsna võhiklik või lausloll olema, arvates, et nii ei juhtu. ja siis veel ajada soga, et ei tea, ei mäleta, pole olnud, endal irve näol - öäk!! ja kui meedia teeb oma tööd, hakkab härra jonnima nagu väike laps ja ütleb, et teised kiusavad ja mina nii ei mängi. mis ta arvas, et kõik kummardavad ja tantsivad kaera-jaani, kui Siim otsustab Eestit juhtima tulla?! 

uskumatu tegelt, et reformikad üldse sellele vangerdusele läksid - oli raske Ansipil oma aeg ära istuda või? ja nüüd on põrgu lahti, hea veel, et savikale pole valitsuse moodustamise ülesannet pakutud.

ah jaa, mis mind veel täiesti käima tõmbas - mis pagana valitsuse moodustamine ja läbirääkimised, kui Herr Ilves polnud veel ettepanekutki teinud, ei talle, ei kellelegi? poliitika Eesti moodi. kahju tegelt, sest kogu see tsirkus on vesi ainult keski veskile ja parempoolne valijaskond on nii-nii pettunud, et ei lähegi valima või valivad väikeseid uusi erakondi, kes nagunii künnist ei ületa ja hääled lähevad lihtsalt kaduma. ojulandist ma ei hakka üldse rääkima.

pettunud, väga pettunud.

aga olen isamaaline edasi :)

tuleb-tuleb :)

ninaga hoolega vastu päikest õhku nuhutades tundsin täna, kuidas saan varsti jälle paljajalu murul jalutada ning õhtuti kiigul ritsikate saagimist kuulata :) oh, kallis kevad, ootan sind niiväga!!

pidupäev

Palju õnne kallis Eesti!!

Hiljuti kõlas üks tark ja hea mõte: kuigi meie igapäevas on mitmeid inimesi või nähtusi, mis meile ei meeldi, tuleb igalühel meist endas üles leida see omaenda Eesti, see, mida omas südames pühaks, kalliks ja oluliseks pead. Siis ei tule tahtmist oma kodu maha jätta ja saab siin ilusti elada.

Minule on Eesti väga kallis, minu inimesed väga kallid ja vabadus ning rahvuslus üliolulised!

Täna oli imeline päev - vaatasime paraadi, nuhutasime pikalt kevadõhku ja pistsime nahka ühe pardi :) laste hääl läks muidugi kass arturi koogile :D

head sõbrapäeva!

 Mul ole palju sõpru, aga need kes on, on hääd! Liiga tihti me kokku ei saa, aga oleme üksteisele see-eest alati olemas. 

Kuigi mulle ei meeldi, et USA pulmasaateid vaadates pigevalt kõlab sõnakõlks, et mu peigmees on mu parim sõber (sest mehe vastu peaka ikka mingid muud tunded esiplaanil olema kui sõprus), aga siiski pean mainima, et Herr Abikaasa on tõesti ka hea söõber. Sõpradega ju veedetakse aega, ollakse üksteisele toeks ja arutatakse ilmaelu üle. Nii ka meie :) Sõbrad kingivad üksteisele mängukarusid ja šokolaadi, meie lapsi, lilli ja lambapraadi ;)

ja-jah, lammas veinikastmes oli tänases menüüs, nagu ka muffinid toorjuustu-vahukoorekatte ja maasikatega. 

Head sõbrapäeva, mu virtuaalsõbrad!!

üle pika aja

käisime teatris täiskasvanute tükki vaatamas. laste omi on nähtud üksjagu ja head emotsiooni on pakkunud ainult Põrr.

Niisiis, Endla Ballettmeister on teos, mida on mängitud juba sellest ajast, kui mu lapsed just sündisid. Juba toona arvustusi lugedes hing nagu kiskus seda vaatama. 

Ja tõesti, oli mida vaadata ja millele kaasa elada. Teema tõsine, teostus lustakas, mäng väga hea! etenduse lõppedes ei tahtnud aplaus lakata ja isegi mu väga skeptiline mees plaksutas püstiseistes :) kaks ja pool tundi puhast naudingu, soovitan soojalt!!!

tinasõdur

elu mängib vahel kätte imelikke võimalusi. ühelt poolt on need toredad, teisalt mitte niiväga. eks ma siin hädaldasin mingi aeg tagasi, et kui külmaks läheb, siis väga nagu ei tahaks üksi lastega toimetada kodus ja ikkagi veidi veel võõras ja kui midagi juhtub, siis pole kedagi abis. 

nüüd siis juhtus aga nii, et Herr Abikaasa viskas end jääl siruli ja liigub nüüd nagu vapper tinasõdur ühel jalal... luu õnneks puru pole (vähemalt Pärnu EMO-s väideti nii), lihtsalt kole pehmete kudede venitus pahkluu piirkonnas. jalg on "kenake" rull ja valutab ka. istub mul nagu diivanikaunistus, ise kurdab, et lamatised tekivad varsti :D 

teise õnnetuse üle pole sobilik naerda ja ega ma naeragi, aga see tuli lihtsalt nii õigel ajal. Karita just hakkas köhima. praegu ongi meil pere pooleks jagatud - kaks santi lustivad kodus (köhiv ja turtsuv issikas ja issi) ja kaks tervet käivad tööl (emmekas lasteaias ja mina tööl), kõik on väga rahul. või noh, mina tahaks ka kodus olla, aga nohu pole piisav vabandus vabu päevi võtta. muideks kartsin, et tuleb hull kakelung Karinaga lasteaeda minemise teemal, kui õde koju jääb, aga oh üllatus - ei! tema tahab lasteaeda õest puhkama minna! jah, nii mulle öeldigi :D muidu oleme jõulujärgse aja igal hommikul Karinaga lasteaeda minemise suhtes maid jaganud, nüüd aga läheb meeleldi. aru ma ei saa! viimasel ajal on K-d tõesti nagu kass ja koer karvupidi koos, nüüd on õhtud rahulikumad ja nad taluvad üksteise seltskonda paremini :) ju siis nii pidi minema.

tähine taevas

kui ainult natukene toas mööbeldada, võid end õhtul voodisse heites leida pea padjal tähistaevast avastamast :)
ja keset ööd vastu seina jooksmas, sest sa ei saa aru, kuspool on uks...

"Koit"

Olen laulupeo lainel. Tulen just kooriproovist, kus muu hulgas harjutasime ka Koitu. Ma ei teagi, kas olen kirjutanud, et käin juba poolteist aastat Sütevaka segakooris laulmas?! Ju ikka olen :-)
Täna oli proov koos nootekooriga ja meid oli palju, mis tähendab, et kõik kõlas eriti võimsalt!
Koitu lauldes voolasid mälestused minust üle. Olin tagasi oma esimesel laulupeol, kui olin viiendas klassis. Seisin kuskil laulukaare paremalpool all ääres, kui Koitu laulma hakati. Lauldi, kõik oli väga pühalik ja äkitse kostus kaare all imetluskohin ja seejärel juubeldus. Esiti ei saand ma midagi aru. Kaare all ju kedagi kaasas pole, kes seletaks, et näe, tuli süttis. Aga ometi mingi hetk ma selle ära tabasin inimeste pilgu suunast ja nägin laulupeo tuld esimest korda elus! See oli elamus! Ma arvan, et midagi ei olnud mu noores elus kunagi nii sügavat jälge jätnud. Sellest ajast peale olen igal tule süütamisel kohal olnud. See on ülim hetk ja see läheneb taas! Ärevuse ja suure ootusega ootan juulit, et üheskoos tunda jälle - eestlane olla on kõige parem ja oma kodumaa ja emakeele heaks oleme kõike nõus tegema!
http://m.youtube.com/watch?v=17kAz4X-zY4

lapsesuu

Herr Abikaasa sõidab lastega maale. Parasjagu on käes lõunatund, nii et soovitab neil silma kinni lasta, sest tee on just ühe uinaku jagu pikk :-) Korra nagu proovivad ka, aga siis pillab Karina nagu muuseas: 

"Ma ei saa magama jääda, sest siis õhtul voodis mul ei tule uni peale ja ma muudkui sosistan ja mängin ja sosistan ja mängin." :D

Seesama sõit tekitas meil esimest korda elus olukorra, kus lapsed jäid maale ja meil oli vaba õhtu :-) Ega midagi erilist süllekukkunud vabadusega peale ei osanudki hakata - käisime hiinakas söömas ja jalutasime linna peal. Kinno oleks tahtnud, aga ei viitsind Tallinna sõita...

Nii et nüüd ongi käes olukord, kus nabanöör on pikaks venitatud ja me saame lapsed vahel puhkama saata :-) Olen varemgi maale jäämise teemat tõstatanud, aga Karina kuidagi pole tahtnud. Nüüd on ok :-) 

Korraks tekkis isegi mõte lapsehoidjate pingi pikendamiseks palgalise lapsehoidja näol, aga kust seda saada ja et ta ka normaalne oleks? pärnakad, palun jagage kontakte!

Jõulud 2013

sel aastal tulid jõulud teisiti. mõtlesin just pühadelauas ja ütlesin oma kallitele ka, et sel aastal oli mul palju, mille eest tänulik olla. esiteks muidugi meie kõige suurem otsus ja ost - oma kodumaja, milles oleme nüüdseks kohanenud! teiseks suureks kasvavad lapsed, kes juba küllaldaselt mulle hingamisruumi annavad (loe: hommikuti magada lasevad) ja see on nii oluline! ning kolmandaks, ma olen ära harjunud oma töökohaga, see tähendab, et pärast aastat ja mõnda kuud olen enam-vähem totaalselt võõras erialas natukene orienteerima hakanud. hetkeks meelitati mind ka küll vanadele radadele hääde sõprade poolt, aga õnneks või kahjuks ükski närv ei liigatanud, nii et praegu jätkan seal, kus olen. olen mitu korda endalt küsinud, et kas see ongi nüüd see, mida ennast ülejäänud elu tegemas näen, vaevalt, sest mul pole selle asja vastu kirge. aga minu filosoofia on see, et tööl käiakse sellepärast, et oleks millest elada. ega haiglas ka kirge polnud, viimasel ajal vähemalt mitte. võibolla kuskil tõesti ongi olemas selline töö, mis oleks ka hobi eest, aga ma pole seda veel leidnud :P tegelikult ootan ma pensioni, siis ei peagi tööl käima :D nali!

 

kuid jõulud tulid sel aastal tõesti teisiti - Herr Abikaasal oli detsebri alguses 2 n puhkust, mis muutis aja kohe palju aeglasemaks. K-d said kodus toimetada ja lõplikult köha seljatada ning mina üheksaks tööle minna, hommikune rabelemine jäi ära :) sain rahulikult jõulukinke valida ja ei pidanudki 23.12. tõdema, et olen ka üks hulludest, kes paaniliselt mööda poode kappavad :) (olin sunnitud korra Kaubamajakas liikuma sel ajal ja see oli ÕUDNE! pagesin ummisjalu)

kuigi ma suurem asi nipsasjakeste fänn pole ja suuremat sorti sättimist enne pühi pole kunagi osanud teha, sai uues kodus ikka veidike askeldatud, õue jõulutuledest talvevõlumaa tehtud ja ka toas üht-teist sätitud :) küpsetasime piparkooke, kodusaia ja hääd kohvi (sest Jõuluvana tõi sel aastal meile leivaküpsetusmasima ja kohvimasina. neist imevidinatest pean ma kohe eraldi postituse tegema, sest need on seda väärt, eriti leivaküpseti muidugi, sest see oli mu ammune unistus ja ta toimib tõesti suurepäraselt!)

hea meeleolulooja oli Maria Talu Jõulud, kus kõik oli naturaaline ja looduslähedane, see on praeguses ühiskonnas minu jaoks järjest olulisemaks saamas, sest kõike kunstlikku on liialt palju.

traditsiooniliselt käisime kõik koos metsas kuuske valimas ja koju tarimas :) kirikus käisin üle pika aja, küll üksi, kuid seegi oli oluline. tahtsin küll ka lastele näidata, mis maja see on, kui kuri kõhuviirus sel aastal veel ei lasknud, küll jõuab. aga endale jäi küll südamesse hea tunne, kui ühe koolipere südamlikku traditsiooni näha sain. öelge mulle veel üks direktor, kes traditsioonilise kõne asemel räägib loo Armastusest! üks väga olulne sõnum oli ka, Aeg on Jõulude ajal oma pesas, seda tuleb hinnata ja ka endale aega võtta.

lastega jõudsime tolle kõhuviiruse kiuste (mis on juba meie peres jõulutraditsiooniks saamas vist :S) lasteaia jõulupeole, kus tüdrukud üllatasid meid mitmete lauludega, mida kodus kordagi enne kuulnud polnud ja need oli tõesti suurepärased ning väga puhtalt esitatud! ja ka tantsutrenni kontserdile, kus sai natuke sügishooajal õpitut näha. rohkemaks mahti polnud, sest vastik viirus murdis mindki täpselt päev enne jõule... Herr Abikaasa tegi ja toimetas, ta on mul tõesti suurepärane! aitäh kallis!

mis veel, ah jaa - muru oleks vaja niita! ei, ma ei tee nalja :D

aga tõsiselt, ma olen väga tänulik oma pere ja kodu eest ja selle eest, et meil on kõik hästi. nende pühade ajal olen näinud ja kuulnud liiga palju seda, kuidas inimesed üksteise vastu kurjad on ja see ei ole hea. annaks Jumal mulle mõistust, et vanaduses mitte päris ära pöörata ja teistele oidu minuga midagi ette võtta, kui see siiski juhtub. õnneks oleme Herr Abikaasaga piisavalt laisad inimesed ja ei viitsi riielda, pole kunagi viitsinud, õnneks! loodan, et laste sirgudes saame rohkem ka kahekesi toimetada ja rohkem üksteisele pühenduda. ma tunnen, et see aeg ei olegi enam mägede taga :)

mu head sõbrad ja lugejad, kauneid pühi teile! hoidke üksteist, sest see on ainus, mis meil lõpuks on.

Tarekese viinaköögist tulid sel aastal esimesed katsetused - keele viib alla, aga pääd purju ei tee - imeline!

pusaõrritaja

ma kohe pean kirjutama, sest midagi nii head pole ammu mu käte vahele sattunud ;) 

nimelt tarisid päkad I advendi hommikuks meile kaks imevidinat, peale mida, pole enam ühtki kiunu soenguvalmistamisel kuuldud :D

hää küll, mis ma siin keerutan - tellisin hea sõbrants Klari promo peale ~kuu tagasi Tangle Deezerid ja varsti jõudsid need ka Hiinast kohale (originaale esialgu ei tellinud, sest need maksavad ulmelisi summasid ja ega mul suurt usku nagunii nendesse polnud). endal oli huvi ikka väga üles kruvitud, sest ma ei suutnud uskuda, et üks juuksehari võiks olla asjalikum, kui kõik need erinevad vidinad, mis ma olen tulutult koju tarinud ja ikka pidanud kuulma, et kammimine on maailma kõige valusam tegevus. 

Meil on majas 3 pikajuukselist, kelle karvad väga eduliselt pusasse lähevad ja mitte mingi valemiga lahti ei tule :S Herr Abikaasa on juba loobunud igasugu kammimisest, sest see ei anna tulemusi. tunnistan ausalt, et vahel olen mõne pusa lihtsalt ära lõiganud, sest seda ei ole võimalik lahti harutada. lapsed pikkadest juustest loobuda ei taha, seega tuli muid lahendusi otsida. kõigepealt vahetasin välja kõik šampoonid-palsamid. läksime üle Sante loodustoodete peale ja see tõesti nagu mõjus. märgi juukseid oli kohe palju hõlpsam kammida, aga kui need ära kuivasid, siis hommikuti oli ikkagi üks nutt ja hala... 

lugesin sellega seoses läbi määratu hulga materjali masstoodangu kosmeetikatoodete kahjulikkuse kohta ja ka seda, millist keemiat me iga päev endale peale määrime :( õudne hakkas! nüüd need potsikud siis seisavad vannitoas riiulil, minu käsi ei tõuse ühtki tavašampooni või duššigeeli võtma. sellega seoses olen täheldanud, et omaenda juuksed hoiavad ka paremini, ei lähe nii kiirelt enam rasvaseks ja keha ei ole talvele vaatamata väga kuiv :) päris kosmeetikast ma veel loobunud pole, sest ma ausõna ei suuda end sellest kirjanduse rägastikust hetkel läbi närida, kus kirjeldatakse ära, milline kosmeetika siis on või ei ole ohutu. mineraalkosmeetika jah, aga seda on veidi tülikas kasutada. ega ma mingi suur krohvija nagunii pole - ripsmedušš on must be, kõik ülejäänu haruharva ;) aga seda ma arvan küll, et edaspidi ostan enda jaoks kosmeetikat ainult looduspoest või apteegist :D

Pusaõrritajast aga edasi rääkides - see on imevidin! esiteks näeb ta nii totralt geniaalne välja ja tal on kaas! teiseks on tal vahvad eripikkuses harjased, mis tõenäoliselt valutu pusade lahtiharutamise saladuseks on ja kolmandaks teeb ta kammides nii lahedat nukukammi häält - ikka kraaps ja kraaps. aga oma tööd teeb ta auga, minul jääb hommikuti ainult patsid teha, sest Tangle Deezer on K-dega koostöös enne kõik pusad lahti harutanud :) Imeline!!

Saare pääl

Ühel päeval tundus, et tahaks puhkusele. Oleks muidugi 7 maa ja mere taha tahtnud, aga rahakott ei olnud nõus oma raudu kuidagi paotama... Niisiis seadsime sammud ühe mere taha ja tegime väheke tutvust Saaremaa elu-oluga viimasel tormisel nädalavahetusel. K-dele oli see esimeseks ülemerereisiks.

Ilm, pean kohe ära mainima, meid hoidis, sest Pärnust startides ladistas vihma ja ulgus tuul, praamil olles aga ilmutas end päike, marutuul puhus taeva pilvedest puhtaks, kergitas siis ise viisakalt kaabut ning läinud ta oligi :) Saime kenasti saar(t)ele, vahtisime ammulisui Väikse Väina luiki, Muhumaa tuulikut, kirjutasime Jõuluvanale kirja ja ahmisime endasse I advendi puhuks kaunistatud Kuressaaret. Alles õhtu eel pimeduse saabudes algas uus maru, selleks ajaks olime aga juba hotelli sooja pugenud ning mõnulesime kõrvuni basseinivees :D 

Ööbisime GOSPA hotellis, millega oleme tõesti ülirahul ja soovitame soojalt. Hotelliveebi kaudu bronnisin ja kõik toimis õlitatult. Massaažid olid ka tasemel. lapsed olid sillas, sest seal on 2 mängutuba ja veekeskus loomulikult ka! Eks neid emotsioone õhtuks tiba palju kokku tuli, aga saime hakkama ja tibud magasid juba enne üheksat õndsat und :) Häbi tunnistada, aga meie ka :D

Hommik tervitas meid idüllilise päikesepaistega kindluse vallikraavil, kus sõudsid kuninglikult ringi luigepere ja paar parti. Lapsed lustisid mängutoas, samal ajal kui meie hommikusöögilauas luikede liuglemist jälgisime - mida sa hing veel igatseda võid! Tegime tiiru kindluses (kus küll K-d üldse aru ei saanud, miks printsesse näha pole, sest ühes õiges lossis ometigi elavad printsessid!), tutvustasime oma järelkasvule Kaali kraatrit ja selle tagamaid ning keerasime meie käsutusse antud ülisuure võtme abil lahti kõik Angla tuulikud ning uurisime põhjalikult, kuidas see jahu tegemine ikkagi vanal ajal käis :) Ma ei saa mainimata jätta, et kogu see aeg paistis päike, tuul vaikis ja ainult hetkeks tõusid tumedad pilved, mis kadusid sama kiirelt kui nad ilmunud olid. 

Koju jõudes ootas meid vanaema, kellele K-d kohe kuuldust-nähtust sädistada said ja Mirr, kes veidi solvunult kõik kahe päeva tegemata paid vastu võttis :). 

Seejärel sättisime üles jõulutuled, mis tekitasid meile koju tõelise jõulumaa :) 

Eile käisime Korstna Talu Jõuludel, kus sai teha hobesega pika vankriringi, ratsutada, vaadata, kuidas Vana Jõul korstna otsa ronib, paitada suuri ja väikeseid koduloomi ning rüübata püstkojas üks magus tee :) 

jonni taltsutamine

elas kors väike tüdruk, kes oli otsast-otsani jonni ja viha täis. Ta sai ka ise aru, et nii see jätkuda ei saa, aga ometigi ei osanud ta kuidagi muudmoodi enda soovidest märku anda. Tema õnnetu ja juba peaaegu kurdistunud ema oli sadu ja sadu kordi küll rahulikult küll riiuga seletanud, et selline teguviis ei ole pisikesele preilil sobilik, kahjuks tulutult. Kord karjus laps põrandal väherdes, et sa oled halb emme, kui ta enam kuuendat multikat vaadata ei võinud või paugutas uksi ja kiusas sihilikult õde, sest too polnud koheselt loovutanud näritud mängukonna...
Siis katkes ema kannatus ja ta kaebas lapse isale ära. Isa arvas alguses, et ema hädaldab niisama ja kui tuleb, siis vaatab. Nii sündiski. Laps jonnis ka isaga vahetpidamata, kuigi temaga on lood tavaliselt teised. Isa kannatus katkes pärast teist päeva (kuigi ema oli seda juba aastaid kannatanud ööl ja päeval) ja ta rääki lapsega. Rääkis pikalt, laps kuulas. Ei teine laps ega ema ei kuulnud nende jutuajamist, aga sellest hetkest midagi muutus. Laps mõistis, et jonniga ei saavuta ta midagi või kui, siis otse vastupidist. Ta hoidis end jõuga tagasi, et mitte jonnida ja seda pingutust oli nii koomiline vaadata. Aga ta saab hakkama ja hoiab mõistlikku joont edasi :) ja emal on sellest nii hea meel. Imelime on see isade ja tütarde suhe!

pean ennast rohkem kuulama

viimasel ajal olen tähele pannud, et ma tunnetan või näen asju ette. ja-jah, olen lolliks läinud :D aga ei, päriselt. eks ma olen varem ka vahel harva tundnud, et üks asi peab nii või naa minema ja lähebki, aga pärast vanaema surma on kõiki neid tundmusi rohkem ja selgemini olnud. alates muidugi sellest, et nägin teda ennast minu magamistoa uksel seismas paar päeva pärast tema lahkumist. hirmu ei olnud, sest ma teadsin, et ta tuleb. vanaema ise oli üks kõige realistlikkumaid ja maalähedasemaid inimesi, keda ma tean, ei huvitunud ta maarohtudest ega käinud kirikus.

tavalisemad näited on muidugi need, et ma vahel tean ette ja valmistan millegipärast söögid, kui herr Abikaasa mingil x-ajal koju tuleb, ilma, et sellest ette teataks. sellest rääkimata, et kui nad töökaaslastega teiselpool Eestit napsu võtavad, seda ma tean alati! või et laste suhtes on paha tunne, selline imelik ärevus ja siis nad jäävad haigeks. kahjuks ei oska ma neid tundeid (veel) tõlgendada. õnneks oskan ma neilt ka pea-ning kõhuvalusid ära võtta, praegu küll veel enda sisse, aga asi seegi.

viimane näide on kassikesega seoses: kirjutasin tema kesksoostumise operatsioonist. kirjutasin ka sellest, et paha tunne oli hinges. nonäete, oligi põhjust, sest kass ei toibunud üldse, terve nädal on olnud väga kriitiline, sest loom ei söönud-joonud palakestki ega olnud üldse energiat. haav iseenesest ilus. isegi loomaarst ütles mitu korda, et loodame, et ta sellest ikka välja tuleb :( nüüd siis saab süste mao ärritussündroomi vastu ning kiisuke sööb jälle ning söök püsib ka sees. Mirr ise on end jälle õnneks leidmas - hiilib mind nurga tagant ja turnib puudel. sellest, kuidas teda sundtoitsin ja muid õudusin tegin, siin täpsustama ei hakka. aga jah, ma ju teadsin, et see op pole praegu hea mõte, aga ma ei kuulanud ennast. arst muudkui ütles, et kõik on ok ja vanust on piisavalt.

igasugu unesid olen ka nägema hakanud. aastaid pole üldse und näinud, nüüd vist elu rahulikum, laste pärast enam mure pole, ju siis jäävad unenäod meelde. vahel ma mõtlen, et ei taha neid näha, sest ma näen asju, mis üsna kohe päriselt ka juhtuma hakkavad või siis näen sõpru unes imelikult tegutsemas ja nendega suheldes saangi teada, et mingid asjad on juhtunud ja unes öeldi mulle väga selgelt, mis selle inimesega tunnetega lahti on. 

ja siis ma usun märke, kasvõi selliseid, et kui mingi vana autoromu teise kahe masina vahele võileivaks sõidetakse, siis tuleb see romulasse viia ja kindlustuse pakutud raha vastu võtta, mitte seda veel 10 x üles putitada, kuigi see järjekindlalt märku annab, et aitab. eks ma mainisin ka seda uskumatutele, aga vastus oli teada, et pole siin mingied märke. aga teate mis, on ikka küll, viimati remondist tulles läks autol kumm pärast esimest kurvi tühjaks! vahetamise ajal hakkas vihma sadama ja tuul tõusis. kokkulangevused, ikka, aga nagu oleks midagi muud ka, eks :)

oh kui imelik jutt...

ühesõnaga, mul oleks vaja kedagi, kes aitaks mul ennast paremini tunnetama ja kuulama õppima. 

ronin nüüd luua selga ja lendan nõiamäele :D ah õige, ei saa, ma ju kardan lendamist, paaniliselt!