iseseisvus

mis mõttes, küsisin ma endalt, kui adusin, et mu lapsed olid ise trennist bussiga koju tulnud. tunded olid väga vastakad - uhkus ja rõõm, teisalt hämming ja maailmavalu. kuidas nad nii suureks juba said? 

nende endi jaoks oli see nagu maailma kõige loomulikum asi, ei mingit paanikat ega ülevoolavaid emotsioone. astusid bussist maha, vantsisid üle tee ja hakkasid rahulikult kodu poole tulema. kust ma seda tean? meil oli kokku lepitud, et ma sõidan esimesed mõned korrad autoga bussile järele, et ikka kindlam oleks. nii tegingi ja ootasin neid meie peatuses. autosse ei tahtnud keegi tulla, sõitsin üksi hoovi. 

aga väga jube tunne oli, kui buss lastega paigalt võttis ja mina autoga teisele poole foori kohmitsema jäin. nähtamatu nabanöör tõmbus mul ikka väga pingule. kodupeatuseks olin pisarad laiali nühkinud ja ootasin neid rõõmsalt. sest rõõmus ma tegelikult ju olingi. seda päeva on nii-nii kaua oodatud, kus minu aeg jälle paistma hakkab ;)

nüüd on juurutatud ka noortele daamidele telefonid. esialgu tavalised kõnefonid mõne pereliikme numbriga. harjutamiseks kõlbab küll. ju kooliks saab kobedamad osta. lõputut tormilist helistamist veel pole olnud. eks vanaemale-vanaisale-issile ikka kõllatakse, aga mitte massiliselt. kuna on tegemist seadme sisse-väljalülitamisegagi, siis üht-teist põnevat ikka juhtub. no näiteks on korra 112-te helistatud... aga muidu on äge!

kui nüüd K-d soostuksid üksi koju ka jääma, siis oleks elu juba lill. eks näis, varsti, ma loodan.

loomapidaja rõõmud

täpsemalt küll küülikupidaja rõõmud:

• hommikul ette anda peotäis söödagraanulite-vilja segu, mingi juurikas (porgand, kaal vms.), kuivik maiuspalaks ja kui on, siis midagi rohelist (võilillelehte, porgandipealseid vms., aga need peavad kuivad olema, see tähendab, et eelmine õhtu tuleb valmis varuda)
• õhtul tulles sügada ja jalutama võtta umbes pooleks tunniks (ta rohkem ei viitsi)
• kella kuue-paiku anda õhtusööki: suurem peotäis graanuleid, juurikas, roheline ja hein
• vee olemasolu jooksvalt kontrollida
• korra nädalas pesa puhastus - hein-pabulad välja, uus sisse
• korra kolme kuu tahant sööda varumine
• paar korda aastas heina varumine

viimastest punktidest nüüd kirjutangi :) me pole mingid talupidajad, eksole. tuli mõte võtta küülik ja võtsime. enne ikka lugesin ja uurisin. suvi nüüd läbi, rohelist kraami eriti loodusest varsti ei saa enam. vaja hakata talvevarusid soetama. seda me pühapäeval tegimegi. võtsin isalt autokäru laenuks ja sõit läks lahti Empsiku päritolufarmi, kust saime 300 kg-sest heinarullist poole, mille mehed vapralt kärru tõstsid. mina imetlesin farmi küülikuid ja unistasin ;) hõbeküülik on super nuntšik ja uus-meremaa punane ka! lisaks uurisin profi käest vaktsineerimise ja talvise jootmise ja küünelõikuse kohta. paaritamise kohta veel mitte, aga küllap kevadel tuleb sellele teemale ka rõhku pöörama hakata. 

miks ma heina 85 km kauguselt toon? aga sellepärast, et küülik ei taha mitte veisele sobilikku suurt ja pikka kõrt, vaid väikest, peent ja maitsvat kuiva rohtu, kus on võilillelehte ja ristikut jms. :) Pärnu-kandist ma sellist ei leidnud, lihtsalt ei tunne vastava ala inimesi. teiseks saab sealt kvaliteetset sööta, mis on GMO vaba (nii jõusööt kui vili). kolmandaks on seal lapsed, kellega meie omadel meeldib väga mängida, sest nad näitavad oma kasse, kanu, parte, kalkuneid, vutte ja muid tegelasi. ja peremees teeb käsitööõllesid, mille mekk on ikka midagi muud kui poe- või tavalisel koduõllel. 

siiani läks sõit kenasti, heinapall sai koju veetud, aga siis selgus tõsiasi, et see teps mitte ei mahu meile küüni... Herr Abikaasa kevadel ehitas sellise õhku läbilaskva varjualuse heinte tarvis, aga see polnud pooltki nii suur, kui 150kg heina mahutamiseks vaja oleks olnud.  tegime kiirelt euroalustest teise hoidla juurde ja ühtlasi sai ka kuur korda, win-win!

ja te oleks pidanud nägema, kus Emma uut heina krõmpsutama asus - imearmas!

jaa, ma hellitan ta üle ja söödan paksuks (not), aga ta lihtasalt on minu unistus :)

külm

temperatuur langeb alla +10 ja mida mina teen? õige, KÜLMETAN :S
nimekiri, mis külma vastu kasutada (ja on kasutusel ˇ):

• kampsun - ˇ
• soe tee - ˇ
• soojad jalatsid - ˇ
• kindad - ˇ
• muhv - 
• fliis - ˇ
• köetud ahi - ˇ
• enese liigutamine - ˇ

no ma ei tea, suht pikk nimekiri ju. pean vist muhvi ostma minema... :/

K-de trenn ja elukool

trennihooaeg algas, K-del siis :) ikka võimlemine ja sel aastal juba 3 x nädalas. nii et mul vaba päev on kolmapäeval, no ja siis reede-laupäev-pühapäev :)

trennid on sel aastal pooleteise-tunnised, akrobaatika tunnine. mulle tundub, et palju, aga õpetajad on välja valinud 5-7-aastaste võistlusrühma 12 parimat tüdrukut ja nad arvavad, et saavad kenasti hakkama. 

niipalju, kui mina tean, siis 2015/2016 hooajal on vähemalt 4 esinemist/võistlust (esimene juba oktoobris) + võimlemiskooli peod. eks näis, kuidas tüdrukud jõuavad. kui ikka üle jõu käib ja toss väljas näib olevat, lasen vahel poppi ka teha. kas lasteaiast või trennist, eks paistab ;)

emotsioonidest: Karita oli nii elevil, et esimese trenni eel ei tahtnud kodus autost väljagi tulla, kuigi ma rääkisin, et üle tunni on trennini veel aega. arvas, et tema ootab autos :D Karina sättis ja keerutas peegli ees, siis kui oma arust valmis sai, kukkus lihtsalt jooksma edasi-tagasi. ja kui saali uksed lõpuks avanesid, siis mõlemas lihtsalt keksisid suurest õnnest, et trikoo on seljas, juuksed krunnis ja trenn algab! nii vahva oli nende õnne vaadata - küllap on nad õiges kohas.

seoses trenni ja koolieelse aastaga on mitmeid mõtteid tekkinud, kuidas K-des iseseisvust tekitada. nad on ikka suht paanika osakonnad, kui ise midagi otsustama peab või kõik ei lähe nii, nagu eelnevalt läbi on räägitud. meie viga, loomulikult! liiga nööri mööda oleme neid kasvatanud. ma ju näen, et nad ise tegelikult tahavad rohkem ise asju otsustada. ninakesed lähevad nii mõnusasti püsti, kui millegagi hästi hakkama on saadud. Herr Abikaasa on meil selline kanaisa, et anna olla... seega, mul on mul plaan. ja-jah, on küll! :D esiteks tekitan miski (nupu)telefoni, millega meile helistada saab ja siis õpetan neid vahete-vahel pärast trenni bussiga koju tulema. vaatasin, et aega jagub parajasti, üle sõidutee minema ei pea ja lõpp-peatus on meie peatus, nii et suurt ohtu pole ;) ma arvan, et nad saavad vabalt hakkama, eriti kui alguses luban neile ise autoga bussi sabas sõita. hiljem siis viin nad trenni ja saan ise kohe kimada koju ahju kütma vms. kui nad nüüd natukeseks üksi koju ka jääksid, siis võib nad täitsa kooliküpseteks lugeda. lugemised-kellatundmised on ju selged. aga aega on :)

enda trennist niipalju, et kuna laste trenn toimub uues Koidula kooli võimlas, siis loogiline mõte tundus olevat ise samal ajal ujuma minna Koidula ujulasse, aga ei lasta :( seal on laste trennid kella 19-ni. väga pettunud olin. nüüd siis kõndimine 1,5 h. pole ka paha.

huvitav aasta ootab ees. 

sellest ma rääkida ei taha, et lasteaias põhiõpetaja otsustas just nüüd ja kohe töölt lahkuda, nii et kooliks ettevalmistus ripub õhus praegu. lootust septembris kedagi uut ja NORMAALSET leida, ei ole... no on inimesed :/

a-uu-aa-uuu-aaa-uuuuu!!!

teateid seenemetsast: seeni ei ole :( nuuks! 

kolasime Uulu, Reiu ja Tammiste kandis, korvi saime kaste jagu kukeseeni ja 8 pilvikupoega. 3 leitud puravikku olid mädad/vanad, kaseseeni ei kohanud veel ühtegi, kuuseriisikaid samuti veidral kombel mitte, isegi tatikaid oli ainult mõned ja kärbseseeni ei ühtegi... selline seeneaasta siis. ema-isa kolasid Kilingi-Nõmme metsades, ka seal polnud midagi, isegi männiriisikaid mitte. ma mõtli, et katsetan korra ikka veel nädala pärast või nii. 

skooritud kukekatest said seenekotletid, mis olid kõigi degusteerijate arvates imehead ja külmalt olevat veelgi maitset juurde tulnud. ehk siis saab kunagi veel miskit. 

pagulastest

pean ikka ka sõna võtma pagulasteemal.

eellooks niipalju, et ma olen rahvuslane, marurahvuslane vast mitte, aga ikka väga eestluses ja Eestis kinni. mulle meeldivad laulupeod, rahvuskombed ja -tähtpäevad, ma ei salli muulasi siin meie maal, ükskõik kui toredad nad ka poleks - võõras pole oma.

mulle meeldib, millised me eestlased oleme ja kuidas oleme. jah, ma saan aru, et meid on vormitud aastasadade jooksul vere segamise teel, aga siiski oleme valdavalt heledad ja heledanahalised. ma ei ütleks, et ristiusku, pigem jõulu-usku, sest kirikus käiakse heal juhul korra aastas. millesse või kellesse eestlane usub? iseendasse või rahasse :/

meil on siin väga võrdõiguslik suhtumine mees-naine tasandil. mina ei ole kunagi tundnud, et mees on rohkem inimesena väärt kui naine (palganumbrites vast küll, aga inimese kui sellise tasandil mitte). ma ei ole kunagi adunud, et poisslaps on väärtuslikum perelisa kui tütar, sellist asja lihtsalt eestlaste hulgas mu meelest pole. või noh, kui sul on 5 poissi, siis jah, oldaks vast tütre sünni puhul rohkem rõõmus ;) 

ja nüüd terendab oht, kus meie sekka hakatakse pikkima tumedaid, moodustuksid täiesti teistmoodi kultuuriruumi ja mõttemaailmaga kodukonnad, mille üle riik kiiresti kontrolli kaotaks. riik on väga liberaalne, iga väike otsus kaalutakse Euroopa seadustega 100 korda läbi, seega konkreetsust ja keelamist ei julgeta rakendada. võibolla isegi tahetakse, aga ei julgeta. või siis mõeldakse, kuidas seda kavalalt teha, et mitte meepotist kõrvale jääda. 

tekiksid tegelased, kes on kasvanud teadmisega, et naine on midagi madalamat, temaga võib teha, mida tahad või et siis naine on omand. üksi see mõte on jube! vastik lausa! praegu räägitakse, et pagulased pikitakse mööda maad laiali, kus nad sulanduksid. Euroopa räägib, et need tegelased nii ei taha ja koonduvad ikka kokku ühte punti - loogiline, mina ka ei tahaks üksi olla võõral maal. samuti ei taha see seltskond tööd teha, lihtsalt pole kombeks. lõunamaal, jah, võibolla nii saab, aga külmal maal peab enese elus hoidmiseks teatavad ressursid siiski olema. kui raha töö eest ei tule, siis võetakse see vägisi, varastades, röövides. ja siis juba läheb põrgu lahti! sest eestlane ei salli, kui temaga ülekohut tehakse - tuleb omakohus ja kõik muud jubedused. seda ma üldse mõelda ei taha, mis sünnib, kui need kuradima neegrid valgete naiste kallale kipuvad. millegipärast on noorte naiste seas mingi oreool musta mehe ümber. mina seda ei jaga - vastik! loodan, et valdav enamus eestlasi mõtleb ikkagi samamoodi ja meil ei ole 20 a pärast pooled tited pruunid laiade lamedate ninadega. neid on praegugi mu meelest juba liiga palju. 

inimlikult on mul väga kahju Süüria sõjapõgenikest. see on hirmus, kui sul pole enam kodu ja maad, kus turvaliselt elada. millegipärast nende vastu mul sellist vastumeelsust pole, kui neegrite vastu, keda lihtsalt Aafrikast raha eest kohale tuuakse. olen vaadanud neid videosid peredest eikellegimaal piiride vahel hirmunult jooksmas ja magavatest lastest rongides kuskil tundmatu riigi vaksalis jne. õudne! kui ma mõtlen, et ise peaks sellises olukorras olema, siis ma vist sureks hirmu ja teadmatuse kätte. neile mul jätkub kaastunnet. tahaks isegi aidata. 

mulle sobib, kui Eesti võtab omale aidata peresid, kes on reaalselt sõja eest põgenenud või lapsi, kes on oma pere kaotanud. ma arvan, et minu südames oleks vajadusel kindlasti see ruum, et oma peres üles kasvatada üks mandlisilmne laps. sellest ma saaks aru, et kui on häda käes, siis peab aitama! aga mustal mandril on hädad kõik iseenda tekitatud. jah, suures osas on valge inimene selles süüdi, aga olgem ausad, aastakümneid on mööda läinud, oleks aeg ka ise vastutust võtta ja oma riigid ree peale seada. 

nii et jah, loodan südamest, et kogu see teema ei muutu meil nii aktuaalseks, kui see juba väga lähedal on ja meie riigiisadel on eestimeelsust, et see jama karmilt ära lahendada.
edit: panen siia lõppu ühe minu mõtetega hästi haakuva kirjatüki Marileenult, mis ütleb ka ilusti, miks ma võõraid meile juurde ei taha. miljon on nii väike rahvaarv, rohkem võõraid me lihtsalt välja ei kannata, kui tahame rahvuse kui sellisena püsima jääda!

Empsik jooksus

laupäeva hommik algas ehmatusega - Empsiku puuri uks oli lahti ja küülik läinud :( Herr Abikaasa ja lapsed olid ikka väga löödud olekuga, mul oli väike võbin küll sees, aga teadsin, et ta väga kaugel olla ei saa. 

Sest:

1) öösel, kui virmalisi otsisin, kuulsin krabistamist, s.t. ta oli alles puuris ja tegi vehkat hommikul ja hommikuti on ta väga laisk, küll aga uudishimulik. laisk tähendab seda, et hüppab 50-100 m ja siis viskab külili. uudishimu sai hirmust võitu ja nii ta selle peal meetrise hüppe ette võttiski.

2) märg rohi pole teps mitte Emma cup of tea ja tol hommikul olid minu jalad küll täitsa märjad, kui otsima asusime, seega pikka matka ta vaevalt ette võtaks

3) minna saab kahes suunas (kolmas variant on võrkaiaga piiritletud ja neljandal vesi ees), millest ühel on 300 m pärast ka vesi vastas ja seda ma eluilmas ei usu, et ta asfaldi peal kepsutab, kui teiselpool põõsad haljendavad

see kurjategija olin mina, kes tal tee vabaks jättis, sest lapsed nii hilja õhtul väljas ei käinud. küllap siis ma ei lükanud riivi korralikult kinni :/ Herr Abikaasa arvas, et ära varastatud. minu loogika seda ei toetanud, sest mida sa ühe halli jänesega ikka peale hakkad, isegi jõulud pole veel? lapsed arvasid, et peame uue jänese võtma, mees, et kunagi enam ühtki looma ei võta, kui sellegi eest ei osanud hoolitseda. mina olin kuss...

otsingud algasid: oma aia tuulasime põhjalikult läbi pideva kutsumise saatel, uuritud said ka kõik lauavirna-alused ja lemmikpõõsad, kuhu talle hirmsasti pugeda meeldib, samuti otsisime rohust jälgi, aga muru oli paraku liiga madal. siia otsisime läbi kogu ümbruskonna ja naaberõued-tänavad, ikka kutsumise saatel - ikka ei midagi. siis viimasel ringil tuli Herr Abikaasal mõte üks naabrite tihedate madalate lehtedega põõsas veel kord läbi vaadata (mida mina juba 2 x vaatasin) ja seal meie preili mõnusasti magas - koivad välja sirutatud, ise suht uimane. kahmas kätte, tassis koju. tegelinski jummalast kuiv ja puhas, tiba ehmund olemisega, aga muidu täiesti terve jänes. kahtlused, et küla kassid on ta ammu tükkideks tõmmanud ja ära seedinud (Herr Abikaasa vaimusünnituse vili taaskord) ei osutunud tõeks :) :) kui ta endale sülle sain, siis istus seal vaguralt, süüdlaslikul ilmel, üldse ei põtkinud, väga armas oli ainult :)

lõpp hea, kõik hea! järgmisel päeval käitus juba nagu ülbe küülik kunagi ja eile käis suisa traksidega väikesel jalutuskäigul. nüüdsest kontrollivad kõik 10 x, kas puur sai ikka kinni :P

suve lõpp?

viimastel nädalatel on imelised ilmad olnud. ju lasi soojus end nii kaua oodata, et mul pole midagi selle vastu. eile astusin kontorist kella neljast välja ja tabasin end mõttelt, nagu lõunamaale oleks hoobilt sattunud. väga mõnus soe, selline nagu Vahemere ääres. auto termomeeter näitas +29 VARJUS :) kodus oli veel rohkem, sest noh, meil on alati hull leitsak hoovil. tavaliselt on kuumus kuidagi piinav, suve lõpus aga väga mõnus. peamiselt vast seetõttu, et õhtud toovad sügisjahedusega värsket õhku, kesksuvel seda pole. eile aga kammisin pesust tulnuna veidi enne südaööd õues juukseid ja ei uskunud ise ka, et käes on 25. augusti öö ja niiii soe on :) ja siis algas sadu, ka soe ja mõnus. hommikuks oli suvi kadunud. vähemalt ta ikkagi tuli!

päriselt!?

vahepeal lõid ette numbrid 3 ja 5 - jube!! millal see juhtus, et ma nii vanaks sain? ise küll ei tunne :P

Augustiunetus/-unistus

15. august kostitas meid kõiki imelise ilmaga - augustiunistus!

ja õhtu augustiunetusega

päevane päevitamine tehtud, kulgesime rõõmsalt unetusele ja oh sa jutt, kus sel aasta oli rahvast! melu oli ka kõvasti rohkem ning esinejaid jagus kohe igale poole. meie alustasime folkpungiga ja lõpetasime balletiga. vahepeal aktivistid osalesid padjaviskevõistlusel lausa auhinnalise tulemusega (Herr Abikaasa jäi tagantpoolt esimeseks, mis unetute mõistes oli suurepärane tulemus (kaasvõistleja müksas just viske hetkel kätt, nii et padi lendas otse taevasse). Tuurit-tuurit kava oli väga lahe sel aastal ja unetute jooks omas headuses :P on ikka üks mõnus üritus välja mõeldud!!

vaikus on kuldne

mul on naabrid, eksole. vanapaar ja täkku täis musklis naabrimees ja üks lastega ema, no nii keskealine (minust umbes 10 aastat vanem ehk). lisaks on naabritega kaasnev muusika ja muud hääled. vahel ma kirun end maapõhja, et ma ei julgenud maale maja osta :/

sellest ma saan aru, et lapsed kilkavad, kaklevad, laulavad, uluvad jne. mu enda omad ka, loomulikult. vaigistan neid igal võimalusel, sest mulle per se ei meeldi müra. siis on muruniidukite mürin, see häirib mind kevadeti, pärast harjun vist ära. aga muusikast tekkiv müra on jube! minu jaoks on müra kõiksugune muusika, mida ma hetkel kuulata ei soovi. vahel on müra ka mu lemmikmuusika, siis kui mõelda või kirjutada vaja on, siis ma vajan vaikust.

aga kui üle küla mängitakse sellist raadiojaama või plaati, mis mulle üldse ei sobi, siis ma ärritun. sisemiselt. kui see kauem kestab, kaeblen omaette või Herr Abikaasale. 2 korda olen endast nii väljunud ka, et olen ütlema läinud. viimase korra üleeilsest pean kirja panema lausa, see ületas mu meelest kõik piirid!

oli kena suveõhtu, mina kastsin taimi ja toimetasin muidu ringi, lapsed igal pool aedades mängisid, naabrinaise pool oli väike grillõhtu. naabrimehe juures aga käis tavaline õlletamine sõbraga (igaõhtune värk, aga tavaliselt suht viisakas). muss keriti muudkui valjemaks ja valjemaks. Pärnus just see tümmifestival lõppes, ma olin arvestanud, et elan selle 3 päeva üle ja elasin ka, aga et see venib ja eskaleerub, ei osanud arvestada. ühesõnaga mingi power või tre või mis iganes tümmiraadio keerati põhja, vahepeale lasti roppu räppi. ma kohe vaatasin järele mis see on, sest see oli niivõrd julm igasse kohta saatmine, et ma lihtsalt seisin keset hoovi ja ahmisin õhku :S vennad käratsesid, et ülikõva lugu ja tõmbab hästi käima. HALLOO!!! mul on siin lapsed ja üleüldse, mismõttes ma pean kuulama sinu mingit kuradima idiootsust??? oi ma olin vihane!

ja mida tegi naabrimees. hüppas naabrinaise aia peale (kelle aed on hulka kaugemal kui meie aed) ja küsis, et muusika teda ei seda. ja mida vastas naabrinaine? oh, ei, neil on nii tore, kui muusika mängib, meil on pidu! saate aru jah? ta 7- ja 8-aastane + külaliste lapsed on väljas, kuulevad kõike seda ja talle sobib. mismõttes nagu??? kus ma elan, kus on inimeste mõistus??? igasse võimalikku auku saatmine on nii tore??? 

kas minu käest küsiti. ei. oi mul kihvatas! tavaliselt ma olen vait ja lähen tuppa ära, aga siis tuli nagu paisu tagant. ütlesin, et mulle ei sobi. selle peale naeratades vastati, et ta arvaski nii, et mulle ei meeldi. küsisin siis, et kui ta tervele külale mängib oma tümpsu, siis teeks juba rahvahääletuse ka, et mida mängida. ja et paneks siis juba metalit, oleks hulka parem. selle peale arvati, et metal ei meeldi kõigile. mina julgesin arvata, et see tümps ei meeldi ka kõigile!! naeratati, küsiti ega mul veel lapsed ju magama ei lähe (21:00 oli kell ja lähevad jah juhtumisi 21-paiku magama). selleks ajaks olin lapsed tõesti tuppa saatnud pesema, kui vestlus aset leidis. julgesin arvata, et pole vahet mis kellaajal sellist muusikat mängida. ja läksin vasakule ära.

umbes 15 min kuni pool tundi kestis veel see vaibakloppimine, siis jõudis vist kohale ja keerati kinni. või siis pidu sai läbi, ei mina tea. laps igatahes jõudis juba muretseda, et tema ei saa sellise tümpsumisega magada. 

ma nüüd siin mõtlen, et kas peaks naabrimehega rahulikult ükspäev uuesti rääkima ja oma seisukohti selgitama. tõenäoliselt pole sel mõtet. 

mida arvate teie, kuidas aedlinnakus elu käib ja kuidas seal mõistuse juurde jääda?

puhkus

mul oli siin vahepeal puhkus ikka ka. või peaks kirjutama "puhkus"? 3 nädalat kadus nagu ma ei tea kuhu. ainuke puhkusepäev oli viimane, kus me tõesti mitte midagi ei teinud ja lihtsalt lebotasime. 

kõigepealt natuke käimistest: 

suur saartereis oli esimene plaan, mis sai paika pandud juba aasta alguses, sest õnneks on veel mõni sõbrants, kes abielus pole. seega pinginaaber K. pulmad Saaremaal said pidepunktiks. jooksvalt selgus, et mul on sama päeva hommikul Muhus Külasema külas kooriga esinemine :) sealt siis kulgesime pulma ja edasi Saaremaad-Hiiumaad avastama järgnevatel päevadel.

pulm saare moodi

pulm oli väga mõnus - eesti-norra segapulm. väike armas seltskond, väga chill (asjaosaliste enda sõnul ja oli ka), toit ja muusika saarelt. jep, saime terve õhtu kestnud Ivo Linna soolokontserdi!! ilm, muuseas, oli imeilus ja soe! kõik see ilu ja rõõm oli pakitud ehedasse saare rookatuse, õitsva rukki-mooni-karikakrapõllu, koplis jalutavate hobuste ja merelainete sulni loksumise õhustikku. suured tänud K. ja S.!!! meil oli väga tore!!

Anglas ootasime praami oma 2 h ja
 K-d veetsid kogu aja ratsutades

edasi trippisime kohustusliku Kuressaare kindlus-linn-Kaali-Angla tiirul, seejärel tuulisevõitu paadisõit Hiiumaale (a tegelt üldse ei loksutanud).

villa kraasimine, hetkel peal kirju kollektsioon

Hiiumaal polnud me Herr Abikaasaga ikka väga ammu käinud. väga hea mulje jättis saar. eriti Kassari poolsaar oma ehedusega. leidsime villavabriku (kus ei tahetudki piletiraha) ja lambad ja taastatud tuuliku, kuhu saab omal loal sisse astuda, diivanil jalga puhata ja tööd imetleda.
esimesel Hiiumaa õhtul sõitsime kohe majutusse, aga järgmine päev tegime saarele täisringi peale. tuletorn ja ristimägi ja rand ja eiffel (sinna ärge minge, KOHUTAV!). õhtul koju loksudes sai veel Haapsallugi sisse põigatud, sest see on mu lemmiklinn. väga mõnus perereis oli! järgmine aasta peame vist idapoolt otsa avastama minema.

Kõpu tuletorn

omavoliline tuulik

rookatusega külakabel

jäätise-õndsus

jupikest Lätimaad nägime ka juulis. tegime ühe päevase tripi Ruhja jäätisevabrikusse. kahjuks tootmist ei näidata live's, aga maitsta saab küll kõike ja kaasa ka suure portsu jätsi - laste paradiis! hind 2€/suu. minu lemmik oli vahtrasiirupi-tuutu, mida pidavat saama R-kioskist osta. muidu Eestis eriti nende tooteid kahjuks pole.

liivapaljandid

siis seiklesime ühel matkarajal Mazsalaca lähistel. seda kõike siis koos sõpradega Valgamaalt. lastel on ikka tore, kui samavanad tegelintskid kaasas on :) ja õhtupoole tiirutasime Valmieras. sinna läksime küll peamiselt vannitoakraami jahile DEPO-sse ja saime miskit ikka ka. jummala äge pood, Pärnus võiks ka selline olla. linn on selline avar, ma ütleks, osa on kenasti üles vuntsitud ja toit väga hea! muidu oleks super päev olnud, kui Karina poleks näppupidi ühe atraktsiooni vahele jäänud, kus sõrm ikka palju viga sai. õnneks arsti ei läinud vaja ja nädalaga paranes ikka ära.

kaks rästast kirsipuus ;)

ja noh, loomulikult oli meil jälle kirsside korjamise aktsioon.
randa pole enne augustit asja olnud, seega oleme kodus tublisti toimetanud. väike loetelu: vana kamina väljalõhkumine, vannitoa ehituse planeerimine/materjali kokkuotsimine/kojutassimine, vana kanalisatsioonikaevu lahtivõtmine ning täitmine, mõned uued kasvualad lilledele, Herr Abikaasa erisoovil rosaariumi rajamine, mõne võssakasvanud aiajupi puhastamine.
tegus suvi või puhkus või midagist ;)

hädatapp

seekord ei ole pealkiri mõistukõne, päris tõsilugu kohe. 

nagu kõik teavad, liigub Eestimaal seakatk. Herr Abikaasa vanematel on ka alati mõned ruikamid laudas olnud, nii ka nüüd. millegipärast kevadel uusi põrsaid ämm ei võtnud, ju ta siis aimas midagi... a too viimane oli ikka juba väääääga suuuuuuuur. õnneks neil oli 1 siga, ümberkaudsetel on ikka mitu. neid kõiki korraga ju maha ei löö, seega ehitavad palehigis nüüd aedu ja soetavad desovanne jms. 

ükspäev siis ämm helistas, et nüüd tuleb siga ära lõpetada, sest katk on liiga lähedale tulnud juba ja noh, eks elukas on suur ka. nädala jalu edasi ka ei julgenud enam lükata, et jahedamat ilma oodata. 

käivad ju kõik metsas marjul-seenel-jahil, maal inimesed ikka rohkem suhtlevad üksteisega: ajavad juttu poe juures, käivad üksteiselt mune-piima-kartult ostmas, ühesõnaga liiguvad ja kannavad jalgadega kõike laiali, mis aga külge jääb. oleks naiivne arvata, et Pärnumaal katku pole. seega nuga tuli teravaks ajada.

tavaliselt on meil selle töö peal 3-4 meest, seekord põhitööjõudu polnud, sest noh, nad lihtsalt ei saanud appi tulla. ei mul ega Herr Abikaasal vendi pole, seega pidime ise hakkama saama. äi muidugi ka, aga ta juba eakam. minu roll on läbi aastate kuidagi kujunenud nii, et olen vaadanud, kuidas siga rippu tõmmatakse ja soolikad välja lastakse. siis juba siseelunditega toimetanud. eelneva, ehk torkamise ja karvavõtmise osa olen toas mööda saatnud (või siis ukselt piilunud). seekord siis tuli käed külge lüüa. torkamise osale õnneks küll mitte. imelugu, et nad kahekesi selle maailmatuma eluka laudast kätte said ja kõik nii lihtsalt läks!

ega's midagi, hakkasime toimetama, kui siga täitsa surnd oli: soe vesi vanni (väga soe, +72 kraadi olevat see temp., mille juures karvad hääste lahti tulevad, nii et vett tuleb hoopega timmida), siga kettidega  sisse tõsta, siis nö. seapesu ehk siis loksuta ja tõmba, et vesi igale poole ligi pääseks ja oma töö teeks. ja siis tuli võtta nuga ning karv maha kraapida. ütleme nii, et uus ja huvitav kogemus. kõrvu ja koonu ma ei puutunud, aga mujalt tuli see karv tõesti nagu ludinal :) 

siis tuli elukas rippu vinnata (no mingi raudlati, nööride ja pulkadega pusimine see on ja iga kord jääb siga veidi viltu, aga tehtud see saab), siis juba noaga kõht lõhki, kogu kraam ettevaatlikult välja (sest soolikaid ei taha ju keegi vigastada, et teatavat lehka vältida) ja ennustama. suvise põrna pealt küll ei ennustata, seega tulevase ilma kohta ma teile teateid ei oska anda. küll aga saan öelda, et põrn oli suur, kopsud kuidagi liiga roosad, neerud suured ja süda väike, rasva peaaegu nii suure looma kohta polnudki. maks oli maitsev, nagu alati (ämm praeb seda kohe värskelt ja mõned julgemad söövad tüki tooreltki...)

Herr Abikaasa lõi sea pooleks ja sinna ta meist rippu jäi, nagu iga kord. tükeldatakse ja külmkapi kolitakse liha juba järgmisel päeval. kui on soe aeg, siis kaetakse liha jahtumise ajaks linaga, et porikaid eemale hoida. 

ongi kõik! meie viimane siga. sest katk pidi ~10 aastat säilima. seega ei tasu riskida. küll aga on saadaval hulganisti Mardi-Hansu mahemune :) äi nendega majandab ja nüüd, kui ruumi üle, siis tõenäoliselt soetatakse veel sulelisi juurde.

ah et kus lapsed sel ajal on? esimese osa ajal oma toas peidus, telekas taustaks mängimas. edasi juba vaatavad pealt. ma ikka püüdsin neid varematel aastatel eemale hoida, aga kui on niiiii huvitav, mis ma siis ikka kätt ette panen - maalapsed. 

AHHAAs

elekter

käisime Ahhaa teaduskeskuses. jummala äge koht! jõudsime 11-paiku ja lahkusime tiba enne viite. soovitame!! pikka juttu pole mõtet vast teha, seal peab ise avastama.
ainuke aga mu meelest oli planetaarium. oleks võinud parem kvaliteet olla ja huvitavam kava.
meie pere lemmik oli kindlalt see atribuut, millel end üles vinnata saab. K-d tegid oma 100 tiiru sellel :D

teadusteatris võeti K-d loomulikult katsejänesteks (testivad parasjagu,
kuidas heli vees helihargiga liigub ehk siis vesi pritsib võngete tõttu näkku)

hiiglaste hommikusöök ehk nii tundub väikelapsele maailm

kapslis (see pöörleb otseloomulikult)

Elu saalis oli igast lahedat kraami, korallid minu lemmikud :) tibud ja veemängud
ja liiv ja heli ja kõversaal jms. oli ka loomulikult!!

home alone

olin eile peale puhkust terve õhtu üksi kodus. väga veider!! vaikne, igav, ekslev... 3 nädalat täiskoosseisus ja pool aega sellest veel kuskil reisul, mis tähendab, et lapsed on enda lähedusse aheldatud võõras ümbruses pea kogu aeg ning Herr Abikaasa on ka pidevalt olemas. minu jaoks veider, sest tavaolukord on ju teine...

ah et miks ma siis kodus olin ja kuhugi ei läinud? esiteks sellepärast, et olen hankinud endale abaluude vahele selga närvipõletiku ja liikumine ei ole mõnus, parem käsi näiteks üldse ei liigu, kui, siis ainult läbi suure valu (katsuge nii hommikul juukseid harjata ja need siis ÜLES panna). teiseks seetõttu, et kinos ei ole mitte midagi vaadata :S no tõesti mitte midagi, sest möllukad mulle ei meeldi, õudukas on liiga õudne, noortekas on jama, aga ulme on praegu liiga arvutimänguline. seega jalutasin küülikut ja vihmahoogude vahel sõin vaarikaid, tikreid ja maasikaid. 

vaarikate kohta tahaks kohe eraldi sõna võtta: need on sel aastal nii võimsad, suured ja maitsvad! Herr Abikaasa siin mainis ükspäev, et võtame maha, me nagunii neist midagi ei tee, keegi korjata ei viitsi, lihtsalt kasvatavad naati. tema punktid on kõik õiged, aga, aga... nii head on, mulle väga meeldib õhtul põõsasse minna ja sealt 100 rammusat vaarikat hiljem välja tulla :p kuna vaarikaistandus on meil ääristatud, siis naat on ainult taimede all, mitte ei voha omatahtsi ja seegi on viimasel ajal taanduma hakanud, sest muruniide ja küülikupuuri allapanu rändavad sinna multšiks. võibolla ongi suurte vaarikate saladus see multš :) küllap lihtsalt on palju vihma tulnud, mis neid kasvada aitab. ah et kui suur on suur vaarikas? no mul on sellised poole pöidla suurused :) kevadel sain pampli ka, loodan, et järgmisel hooajal saab juba nendega maiustada.