üle viidud II klassi!

K-del lõppes eile 1. klass. päev oli meeleolukas, sest välja oli reklaamitud pidulik aktus, kiituskirjad ja tunnistused. meie poolt jäätisekohvik ja seikluspark. tõesti-tõesti, kiituskirjaga lõpetasid mõlemad meie pere lapsed - puhas rõõm! kell 11 istusime juba igatahes DaVincis ja nosisime jäätist. kuna ilma pidas, sai Valgeranna seikluspargis ka turnitud. kõik asjaosalised olid väga rahul. vanemad topeltuhked!!

rajale minek

kui nüüd see esimene kooliaasta kokku võtta, siis ma olen rahul. mul on väga hea meel, et lastel pead on. oi, küll oleks raske, kui ei oleks! siis me peaks ikka hullupööra vaeva nägema koduse õppimisega, ainult et mul pole selleks kannatust. meil rohkem Kanaisa tegeleb õppetöö jälgimisega :) 

kui tõsiselt rääkida, siis tõesti, õppimist on ikka omajagu, ei ole nii, et jalutad kell 12 koju ja järgmine päev jälle kooli. iga päev on ikka midagi lõpetada või harjutada. mõnes mõttes on see hea - laps kordab päeval läbivõetu üle ja omandab sellevõrra paremini. teisest küljest tähendab see õhtusel ajal laua taga istumist. õpetajad ja koolid on erinevad, kui naabrilastel midagi kodus õppida pole, siis vahel teeb see meele mustaks. õnneks üle poole tunni koolitööga tegeleda vaja tavaliselt pole. mõlemad tahavad kodused tööd ise ette võtta. jah, loomulikult tuleb tihti ette olukordi, kus mõlemast toast kostab pidev - ma ei saa aru, aita! - aga kui natuke lasta lapsel mõelda ja üle lugeda, siis tuleb ludinal. nina läheb vingu siis, kui midagi on vaja parandama hakata. seda tuleb ette küll - lohakusvead või kirjavead või mis veelgi hullem, kohutav käekiri :/ ma olen võimalikult vähe sundinud neid asju ümber kirjutamast, võibolla peaks rohkem, aga mul süda lihtsalt ei luba neid seal laua taga kinni hoida. kas peaks?

Karita on meil kiire tüdruk - viuh ja valmis. temaga me siis parandame ja täiustame, kui nt. jutuke koosneb kahest kolmesõnalisest lausest. võtsin temalt ja endalt lubaduse järgmisel aastal põhjalikum olla.

Karina on ülipõhjalik - loovtööde puhul on alati selge eesmärk, milline peab olema tulemus. seega kulub kõigeks rohkem aega. vahel kaob ka tuju, kui ei tule täpselt nii välja, nagu vaimusilmas ette nägi. sellevõrra pingutab rohkem. mis vahel vihastab õde, sest kamoon, kaua võib mingi õppimisega tegeleda! inimesed on erinevad :)

Karita lõpetas 1. klassi nii:

• kiituskirja ja suurepäraste hinnetegatunnistusel
• tal on tunnistusel kiitus emakeelepäeva viktoriini võidu kohta
• kiituskiri pranglimise võistluselt I klasside arvestuses Pärnumaa koolide arvestuses 15. koha eest
• loodusmaja loodusringi tunnistus
• võimlemiskooli tunnistus (hulgaliste medalitega).

Karina lõpetas 1. klassi nii:

• kiituskirja ja "igava" tunnistusega (nagu õpetaja ütles ainult väga heade hinnete kohta)
• tunnistusel kiitus emakeelepäeva viktoriini võidu, pranglimise ja ilukirja võistluste tulemuste kohta
• lisaks on tal Pärnu linnapea kiituskiri pranglimise I klasside üleriigilise võistkonnavõistluse võidu kohta
• kiituskiri Pärnumaa koolide I klasside arvestuses pranglimise 9. koht
• Pärnu linna koolide ilusa käekirja konkurssi eripreemia
• loodusmaja loodusringi tunnistus
• võimlemiskooli tunnistus (ka kuhja medalitega). 

ilusat suve mu kallid 2. klassi õpilased!! 

uhke emps

väsinud treener

eelmises trennis juhtus üks väga veider lugu. nimelt oli oma treener väljasõidul ja trenni andis asendustreener. antud isik annan samas kohas teist trenni ja seal käib ka palju rahvast. mina ei ole osalenud ja nüüd tean ka, et polegi mõtet.

ühesõnaga -  vesiaeroobika on nagu aeroobika ikka, tehakse muusika saatel koordineeritud liigutusi. vees on see üles ehitatud lisaks kiirele siblimisele ka kerge jõutrenni peale, no et asjast kasu ka midagi oleks. 

punt naisi oli tol õhtul valmis (mõtlesin veel enne trenni, et ei tea miks nii palju tavakäijad puuduvad. päeval oli meilile tulnud teade treeneri asendusest) ja läksime. aga paraku suurt minekut ei toimunud, sest puudus kava, hoog ja jõud. ma ei eeldanudki, et teine inimene teeb Anu kava, arvasin, et ehk ta annabki oma trenni, aga ta püüdis siiski vesiaeroobikat anda. poole peal vaatasid naised üksteisele juba nõutult otsa, sest liigutamine oli suht sihitu, kordusi oli vähe ja mingi hetk treener lihtsalt istus ja puhkas, ise näost kaame... mul hakkas korraks lausa hirm, et kukub kokku. meie siis tuttava muusika saatel lasime õigeid harjutusi edasi ja proua sai ka uuesti kargu alla, aga viimased 10 minutit rääkis muudkui, et sirutame ja lõdvestume :/ kui 1/3 trennist lõdvestuda, siis pole nagu päris see. 

kas Pärnu on tõesti nii väike konnatiik, et pole noori energilisi treenereid võtta või on veetrenn midagi sellist, mida treenerid ei taha anda?

Ja ta saabus siiski!

Ehk kevad aias 2017

klassikalised tulbid segasummapeenras

minu uued tulijad. külm võttis osa vist ära.
see on ainuke punt,mis õitseb, ülejäänud alles moodustavad õisi...

jahtisime 2 aastat, siin ta on - Black Lady - lisan kindlasti pilte,
kui mustja äärega õied end ilmutavad!

uus maasikaistandus ja sibula-küüslaugupeenar
 (kastisüsteem pole mõtekas, uskuge mind)
maasikad on tantsupeenrad - Lambada ja Polka :D

uued asukad kasvuhoones (kurgid Alex ja Dolomiit, tomatid
MoneyMaker, Malle, ploomtomatid, kollane ja punane lihatomat).
igale poole vahele sai külvatud erinevaid salateid ning
basiilikut, tilli ja ruccolat. 

viimasel ajal on meie õuele siginenud südameid ja muid kujukesi.
väga armsad, tähendust pean veel K-delt uurima :)

nii juhtub, kui rabarberipeenrasse viid mulla kohast,
kus enne oli küüslauk :D s.t. ei ole vesihein :P

my like!!
ehk selle aasta ainuke suvepäev oli juba ära ...

suur kirsipuu hakkab otsi kokku tõmbama :(
palju on kuivanud oksi ja õisi sel aasta väga vähe.
õnneks noor puu on tubli.

noor kirsipuu

pirn kasvatab lehti ja õisi

õrnilusad pirniõied

klaveri häälestamine

meie pianiino on nüüd häälest. kõlab nii hästi! ostsin Tõnis Mägi noodiraamatu ja mul on hunnik lastelaulukesi, mida ka K-de rõõmuks klimberdan ning ka neile õpetan. juhei!

pilli pani hääldse Eve Laasi vähem kui kahe tunniga ja märkis veel tunnustavalt, et sellise pilli kohta üllatavalt heas korras. 

repliigi korras mainin, et enne teda käis veel üks klaverihäälestaja meie pilli kuulamas-vaatamas. tema kommentaar oli, et võib selle 35€ eest prügimäele aidata meil ära viia... virblipakk pidavat mäda olema, pill ei häälestu ja on liimist lahti kuivanud. tal on mingi sügav viha Rigade vastu, ma ütlen. või pigem jäi selline mulje, et enda ärihuvid mängus - teeme olemasoleva isendi hästi maha ja imeväel on tagataskust pakkuda kohe üks teine pill, mille ta ise oma väikeste kätega Soomest kohale on toonud ja korda teinud. seda siis küll juba kolmekordse hinna eest, mida me välja käisime... 

pean muidugi tõdema, et tõesti-tõesti, parempoolne külg on tiba liimist lahti, aga puiduliim ja kolm kruvi aitasid selle probleemi vastu väga hästi. kuidas üks häälestaja saab öelda, et pill on täielik rämps ja teine, et suht-koht ok, aru ma ei saa... mõlemad inimesed on muusikakooli poolt soovitatud häälestajate nimekirjas. 

üks hirmus probleem tuli aga siiski päevavalgele - riidekoid :S 2 tükki oli klaveris. on teised mõned augudki rohelisse vilti närinud. õnneks haamrikeste kattevilt terve. siginud ei tundu nad olevat. püüdsime kinni ja panime veel püüniseid üles. loodan, et edaspidi jäävad need tühjaks. eks ma oleks pidanud teadma ja kohe vaadata osata, kas vanast majast tulnud pillil üürilisi pole. õnneks klaverihäälestaja oskas uurida ja ühe ka kinni püüda. ütleme nii, et patsient jääb jälgimise alla.

ja eks siis näis, kas ongi meie Rigake tõesti jaanipäeva lõkkekraam või saab vabalt muusikakooli I astme läbi mängida enne, kui midagi kobedamat vaja minema hakkab. 

mõtlen siin praegu, et kitarri ostame vist tõesti koos muusikakooli pilliõpetajaga või vähemasti tema soovituste järgi, sest seda maailma ma peale kolme-duuri lugude küll ei tunne.

arusaamatu

palun seletage varases keskeas, magistrikraadiga, enda arust suht taibukale inimesele, kuidas lugeda välja Pärnu linnaliinide kuukaardi augustusest, kaua see kehtib??? no ei saa aru, tee või tina! 

on raske ümber äärte 31 päeva ritta seada ja keskele 12 kuud? kohe nii raske, et peab olema ainult 9+0 päeva ja miljon auku nendes... :S augud siis näitavad, kas pilet on ostetud 9. 19 või 29. kuupäeval. ainult et aru ei saa, kuidas seda välja lugeda. selleks peab olema vist r-kioski pensiokast müüja, et seda süsteemi välja lugeda. ma lasin seda endale ükskord lausa seletaga - ikka ei saanud aru, uuesti küsida ka ei julgenud...

igatahes ei tea ma kunagi, millal lastele uus kuukaart osta on vaja :/ edaspidi kirjutan lihtsalt nurga peale inimkeeli, mis kuupäevani kehtib.

*nõutu*

lokaalis

käime meie vahel harva veinilokaalis (tegelikult võib siia sisestada endale sobiva meelelahutusasutuse, mis pole kino või päris kõrts). need on sellised privaatsed üritused 10-15 osalejaga. omanik tutvustab veine, süüakse vahemere-köögi niks-näkse ja suheldakse oma väikestes seltskondades. 

mis mind aga imestama paneb siin Pärnus, et inimesed tulevad täiesti suvaliste riietega... ok, tegemist on tööpäeva õhtuga, aga sa ju tead, et õhtul on selline üritus. kas ei hooli või vahet pole millisena sinna ilmuda? natuke võiks ju sättida, või ei? kusjuures olen tähele pannud, et mehed on kenasti triiksärkides või moodu pintsakutes, aga just naised on sellised otse-töölt-lookiga sorgus juustega. teatris on suht sama seis, aga seal just vastupidi - mehed luitunud teksade ja väljaveninud kamsiga - uhh!

olen mõelnud, et võibolla need otse-töölt tüübid käivadki iga õhtu kuskil istumas. et neile pole see eriline sündmus. meile jällegi on, sest olgem ausad, lastega pere ei saa tööpäeva õhtutel kuigi sageli endale väljaminemist lubada, sest see poleks laste suhtes aus. vahel aga võib ja sedavõrd erilisem see on :) mina ikka leian natuke aega, et tõmmata selga kleit, teha värske meil ja sättida juuksed üles (või alla). endal on nii palju mõnusam. 

miks ma seda siin kirjutan? no aga neljapäeval on tulemas Hispaania veinide õhtu - mmmmm.... Hispaania veinid!!

milline kevad!?

vaatan aknast välja - ilus kevad paistab vastu. mõnus, mõtlen ja lähed välja. panen kevadiselt riidesse ja puha, aga uksest välja astudes tagurdan kiiresti tagasi talveriiete järele. jummala jäine õhk noh :( aru ma ei või, kas seeaasta tuleb ja kevad või ei tule?

mõnes mõttes on muidugi tore see pikk ja aeglane kevad, sest siis jõuab märgata, kuidas pungad millimeeter-millimeetri haaval suuremaks venivad ja rohi tasa-tasa rohelisemaks muutub. sooja kevadega käib see kõik 1-2-3 ja pauh - kõik õides! siis on teisipidi nukker, et kuhu see kevad nüüd kadus. inimene ei saa kohe kuidagi rahulolev olla :D

aga jah, praegu ka on akna taga suur kevad, õue minnes aga tahaks ikkagi talvemantlit. 

Herr Abikaasa tõi eelmisel nädalavahetusel mulle sinililli, järgmiseks päevaks olid enamus vaasis krussi tõmmanud. Ämm selgitas, et eelmine öö olla olnud -8 kraadi külma, külm võttis lilled lihtsalt ära. kuna need olid esiti jäätunud, siis jõudsid koju ilusad õied, aga toasoojaga sulasid ja kohe surid. kurb värk. samas märtsikellukesed on jõudnud selle vinduva kevadega venida nii umbes nartsisside pikkuseks ja ikka õitsevad! tulbid, seevastu, ei taha eriti pikemaks venida, öökülm tegi leheotsad ka kõik lillaks, aga vähemalt on nad elus. kobestasin mulla ka neile ära, ehk nüüd on lihtsam pikkust visata, kui natukenegi soojemaks läheb. roosid talvitusid ilusti, pungad kõik ootamas ja juba kergelt punetavad. viinapuud tõenäoliselt külmusid ära, kuigi nad on hilised ärkajad, eks paistab. vaarikad on puhastatud, ilusad rammusad :) maasikaistanduse pean üles kaevama ja uued korralikud panema - jube tüütu töö, aga pääsu pole. kasvuhoone otsustasime ikkagi vanast mullast tühjaks teha, seega tulev suurem toimetamine ette võtta, vanale mullale ju ka vaja koht leida peenarde ja puude ümbruses. 

et siis kevad, ootan, võid tulla! :)

vesiaeroobika, kas ainult muttidele?

käin mina vesiaeroobika trennis eksole. alustasin ~15 a tagasi, vahepeal ujusin niisama, nüüd siis jälle naasesin oma vana armastuse juurde mõned kuud tagasi. trennis käin Tervise Paradiisis, treeneriks Anu Taveter (ja kui te mõtlete, et ta on hullult Andrus Veerpalu moodi, siis jah, nad on õde-venda). 

no ühesõnaga, mul on tunne, et vesiaeroobika pole enam see, mis oli 10-15 a tagasi just koormuse osas. ometigi olen mina 15 a vanem ja arvatavasti ka selle võrra vähem võimekas. tunne on aga vastupidine... nagu käiks vesivõimlemises :/

eelmises trennis oli mul suisa külm, terve trenn mõtlesin, et millal nüüd see hetk tuleb, kus pulss üles läheb ja natuke sooja saab. seda hetke ei tulnudki :( ja siis ma ujusin treeneri juurde uurima, kuidas saaks koormust suurendada trenni käigus, et sellest midagi kasu ka oleks. Anu on hästi päikeseline ja heatahtlik inimene, esiti natuke ehmus ja siis andis mõned nõuaended, kuidas rohkem koormust saada. 

ma saan temast ka aru - tennis käivad valdavalt 50-60-aastased prouad, eks minuvanuseid ja noori on ka, aga 30-st naisest mingi 20 on sellised vanemad. kui ma aastaid tagasi alustasin, siis olid pigem 20-30-aastased noored. miks see dünaamika nüüd muutunud on, ei tea. igatahes on. ja kui publik on teatud vanuses, siis tuleb vastavaid kavu ka koostada, et kõik hakkama saaksid ja meeldiks jne. aga MULLE ei meeldi, kui trenni lõppedes on mul põsed sama valged, kui külma vette sukeldudes!

igatahes, minu jutuajamisest treeneriga oli kasu, sest eilne trenn oli hoopis teine tera! ütleme nii, et kui tavaliselt need daamed leiavad trenni ajal veel omavahel aega juttugi ajada, siis eile oli tempo nii peal, et hädavaevu jõuti järge hoida ja basseinist väljaronimine võttis mõnel ikka põlve tudisema. seda, daamid ja härrad, nimetan ma trenniks! loodan südamest, et taoline tempo jätkub ja mul on igast trennist tulles mõnus väsimus sees :) 

kuidas aru saada, et sa oled vana?

see hetk jõuab kätte siis, kui sa oled andnud tunde Pärnu parima kooli üheteistkümnendikele ja pärast arvestust tagasiside ankeete lugedes leidad enda kohta käivates kommentaarides läbiva iseloomustava väljendi "MUHE"...

ütleme nii, et Herr Abikaasa väljus totaalselt endast ja keelas selle sõna kasutamise mul igaveseks :D või noh, siis tohtivat jälle, kui ta kunagi vanaisaks saab. 

samas oli väga tore lugeda tagasiside, kus noored pidasid teda mõnusaks, heaks mentoriks ja huvitavaks. ise on ka väga rahul. järeldus - teeb õiget asja. 

meil on muidu kass ka

kass Mirri on kohe-kohe 3-aastane. teda saadab kurja-kassi kuulsus. eks me oleme talle ise selle kuvandi tekitanud. mõnes mõttes on jutul tõepõhi all, aga teisalt kardavad inimesed teda ikka ülearu. iga loom lihtsalt ei taha torkimist. 

no näiteks: külalised tahavad teda kõik paitada, aga teavad, et ta on kuri. lähevad kassi juurde, räägivad temaga juttu, tõstavad käe ta lähedale ja ootavad, et midagi EI juhtuks. kamoon! kuidas siis ei juhtu, kui kass on unest üles aetud, ta on niigi võõrastest segaduses ja siis silmi lahti tehes seisab keegi suur tüüp ülestõstetud käega tema kohal? minu reaktsioon oleks ka, et tõmbaks nähvaka kirja või vähemalt susiseks vihaselt! mitte-kassiinimesed, väike tähelepanek: kui kass on unes ja talle lähenedes teeb loom mingi mõnusa sirutusliigutuse, siis tuleks kohe pai tegema hakata, mitte käsi tema lähedusse panna, justkui oodates, et kass sinna kinni kargaks. kui loom juba vaatab lingus kõrvadega teie poole, siis tuleks kohe oma käed ära võtta ja teise tuppa asja teha :P või KUI tõesti loom tuleb sinu juurde, siis tee kohe pai, ära enam mõtle, et kas hammustab. kui sa pai ei tee, siis hammustabki. kui loom juba vastu sääri nühib, siis kassikeeli tähendab see omaks tunnistamist ja pai soovi :)

te võibolla ei usu, aga meie kuri loomake armastab üle kõige maailmas pai ja sügamist. AGA seda peab tegema õige inimene, tema inimene. minu või laste pai ta võib küll hädapärast vastu võtta, aga Herr Abikaasat ootab ta nagu kutsikas koju ja jälgib, kuniks too lõpuks diivanile maandub, et siis kohe tema juurde hüpata ja end külili lastes valjult nurrudes ringi pallima hakata ja pai saada :) ta võib seal mõnuleda kõva pool tundi, endal nurrumootor põhjas ja keel suust välja tilpnemas. see vaatepilt on nii-nii armas, et ma vahel lähenen ja ka sellest paimaratonist osa tahan saada, aga siis on paraku pidu kohe läbi ja mulle vaadatakse otsa nagu kurjategijale.

seetõttu, Mirri, võta teadmiseks, et sulle on tulemas sõber (loe: normaalne sülekass / paimaias konkurent), kes laseb end sülle võtta, paitada ja mõnuleb, kui temaga tegeletakse ja oskab ning tahab mängida. ei, see ei ole ähvardus, lihtsalt võta seda kui fakti. see sõber on alguses väike armas karvapall ja ma väga loodan, et sa käitud emalikult (mitte õelalt) ning me saame varsti näha pilti, kus kassid armsasti kahekesi koos päikeselaigus mõnulevad. 

praegu peame leppima sellise vaatepildiga :D

Klaver!!

Meil on nüüd klaver! Või siis et mul on nüüd jälle klaver!  Tegelikult on see küll K-de sünnipäevakink. Õigupoolest siis pianiino, klaver ei mahuks kuhugi.

Lapsena oli mul ka klaver - Oktava, muud polnud toona saada... Harjutada sai, kuigi klahvid käisid raskelt. Muusikakoolis oli Riga, see oli palju mõnusam :) Ma olin väga laisk harjutaja, õigupoolest õppisingi lugusid ainult koolis... Praegu on tiba piinlik ka.

Nüüd, kui lastel on tekkinud muusika vastu tõsisem huvi (varem oli niisama, meeldib see või too pill, laul, lugu), siis ikka uuritakse põhjalikumalt ja küsitakse selgitusi. Ja kuna pilliõppimise jutt käis ette ja taha, siia oli K-de sünnipäevakinkidega lihtne - klaver.

Teps mitte polnud lihtne konkreetse isendi leidmine, sest väikeses linnas lihtsalt pole pille pakkumises. Lappasin aga kuulutusi ja küsisin ringi. Ukrainad ja Smolenskid välistasin, otsisin Riga´t või siis mõnda sakslast. Kuna ma ennast ei usaldanud, küsisin muudkui targematelt nõu.  Lõpuks pidin ikkagi ise kolm pilli läbi käima ja ühe välja valima. Esimene on totaalne šokk - klahvid logisesid paremale-vasakule, lisaks nagu vajusid läbi, kõla oli tegelikult väga ilus, aga pilli enda seisukord kohutav; häälest oli ka täiesti ära, lisaks oli see müügis kuskil komisjonipoes, kus mul puudus igasugune võimalus pilli ajalugu kontrollida. Valituks osutus isend, mis oli enam-vähem hääles, klahvid liikusid ilusti (ja sealjuures ei logisenud siia-sinna), ei tundunud väga trööbatud, ajalugu oli kontrollitav ja mis tekitas sellise hinnaklassi kohta normaalset kõla. Kolmanda pilli puhul, mida vaatamas käisin, olid ootused tegelikult väga kõrged, sest omanik tegi telefonitsi ikka kõva eeltöö, kuivõrd hea ja hoolitsetud ja õpetaja poolt valitud pilliga tegu on. hind oli ka vastav... aga ise kuulates-vaadates jõudsin kiirelt järeldusele, et see pianiino on oma paremad päevad ammu aega tagasi ära elanud ja mina teda 2 x kõrgema hinnaga küll meile ei taha, olgugi, et klaveriõpetaja valitud. Niisiis, jäi see nunnuke, mis valitsuks osutus, enda omaks rääkida ja koju tarida. 

Hinnast rääkides: pilliõppega alustavad lapsed suure õhinaga, kuid see võib vabalt üle minna. Seetõttu ei näinud mõtet kohe 1000 raha välja käia. Aga kui mõelda, et üks klaver maksab ainult 100€, siis see on ka nagu imelik.  Ikkagi suur ja tähtis asi, mitte mõni kapp. Imelik ikka, et sellise muusikariista väärtus on nii väike. Kitarr on samas hinnas...

Aga asjast, niisiis sünnipäev :D Mul küpses idee, et klaver tuleb koju tuua ööl vastu sünnipäeva. No et hommikul oleks üllatus või nii. Mõeldud-tehtud. Transadiim oli kell 22 pilliga platsis, lapsed magasid ja klaver sai tuppa sellises vaikuses, nagu kunagi pole ühtki mitmesajakilost muusikariista tõstetud :)! Oi, kuidas mul näpud sügelesid proovida, aga kus sa siis saad, kui lapsed magavad! Kannatasin suure ärevusega hommikuni. Kass oli väga umbusaldav, sest tema polnud enne oma ihusilmaga sellist elukat näinud.  Siis ta vaeseke ei teadnud veel, et see oskab häält ka teha ::-)) Keris ennast pilli peale magama.

Sünnipäevahommikul mõtlesime, et äratama lapsed klaverimängu ja õnnesoovilauluga. Suur oli meie pettumus, kui nad arvasid, et see telekast või arvutist tuleb :-/ Ma ei saa siiani aru, kuidas nad kõlast aru ei saanud? Aga üllatus oli vägev, kui lõpuks unised tähtpäevalised toast välja tulid ja klaverit nägid!

Meie uue pilli kõige esimene lugu uues kodus oli seega sünnipäevalaul ja kohe teisena Karita esituses "Pesapuu ", mis räägib kodust ja perest :-) Kus ta selle õppinud on, ei tea. Vaimustus kestab!!

Kui koolilapsed ära viisin, tormasin hommikul koju tagasi klaverit mängima - nii mõnus oli üle hulga aja!

tütred 8!!

minu lapsukestest on sirgunud imetoredad tüdrukud - täiesti asjalikud, lahedad ja hea huumorisoonega! ma olen nii õnnelik, et nad just meid valisid. oleme koos tohutult kasvanud, avastanud endas ja teistes kõikvõimalikku, tundnud igasugu tundeid ja tänaseks päevaks jõudnud järeldusele, et me oleme koos nii ägedad :)

värsked kaheksased kell pool kaheksa hommikul sünnipäevalauas.
taamal paistmas suur üllatuskink  - klaver! kuidas see nii tuppa hiilis,
et K-d ei kuulnud, juba teises postituses ;)

 Mõned märksõnad 8-aastaste Karina ja Karita kohta:

• Karita jaoks on praegu jube oluline, et tema on 2 minutit vanem (või oli see 1 minut?)
• Karina leiab, et temal pole üldse vaja rääkida - õde teeb kogu töö ise ära. selles mõttes on Karina isasse ja Karita emasse :D ma ikka julgustan teda ka vahest latrama, aga noh, kui ei tule, siis ei tule. varem oli nagu vastupidi...
• viimastel kuudel on tekkinud järjest süvenev huvi muusika ja eriti pillimängu vastu. on otsustatud, et hakkatakse õppima klaverit (Karita) ja kitarri (Karina). aga flööt ja ksülofon on ka väga huvitavad. koolikoori õpetaja soovitas neil kindlasti muusikaga süvendatult tegeleda, sest nad olla väga musikaalsed. mnjaa, eks ma saan ise ka aru, et neile on antud rohkem, kui mulle ja ütleme nii, et ma olen ka suht ok ses osas :)
• uute teadmiste omadamine on huvitav ja see kõik jääb õnneks möödaminnes külge! kas teie teate mille järgi eristada emast ja isast rasvatihast? ei? mina ka mitte, aga loodusringis käivad K-d teavad ja veel igasugu fakte elusloodusest, et pidevalt imestan, kui nad jälle üht või teist minu jaoks tundmatut terminit/looma/lindu nimetavad ja iseloomustavad. 
• tundub, et neil on keelteandi. Karita vuristab vahel ingliskeelseid sõnu ette, ei tea, kas peaks juba tegusõnu ka õpetama hakkama? Karina ei lase nii kergelt oma teadmisi päevavalgele, aga vajadusel on just tema see, kes mäletab ja teab.
• nad on graatsilised ja liikuvad, painduvad ja kaunid. võimlemistreeningud on andnud tulemusi ja Eesti arvestuses tulevad oma vanuseklassis praegu kullad! loodan, et see huvi säilib, sest 1. nad tahavad, 2. neil tuleb hästi välja, 3. nad on püüdlikud 4. see on ilusa rühi ja hea tervise alus.
• tüdrukud on viimase aasta jooksul saanud headeks sõpradeks. neid ümbritseb nali ja naer. omavahelisi nägelusi jääb järjest harvemaks või oskavad nad neid ilma suure sõjata lahendada. koos on tore ja ema-isa pole enam üldse vaja (nuuks ja krokodillipisarad minu poolt!)

PALJU-PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, MU KULLAKALLID!!❤❤

10 x kuulsam ;)

ükskord juhtus selline lugu, et ajakirjanikust sõbrantsi küsimustele vastamisest kasvas välja artikkel koos piltide ja nimedega. ma punnisin ikka vastu ka just selle pildi koha pealt, aga hea küll, las ta siis jääb :P

teemaks siis laste hommikune ärkamine ja mõistlikul ajal magamaminek. minu seisukohad saate ära lugeda, aga muidu on lugu leitav Pere&Kodu 2017.a. veebruarinumbrist :) 

siinkohal toon välja, et K-d rääkisid ükspäev, et klassivend K. olla tunni ajal magama jäänud. õpetaja küsimise peale vastas laps, et oli öösel poole üheni üleval, sest õppis... püha issa ristike! ükski 7-aastane laps ei omanda kell pool 1 öösel enam mitte midagi!! see õppimine ei käi sellisel kellaajal kindlasti mitte rõõmu ja lauluga, vaid enam kui kindlasti nutu ja riiuga. milleks?? selleks et õpetajale öelda, et kõik kodused tööd on tehtud? uskumatu või noh, valus pigem. 

mina näiteks mitte kunagi, kui keegi kell 20:30 koolikotist avastab mingi lisalehe, seda neil täitma hakata ei lase. arvan, et piisav ööuni on oluliselt olulisem, kui üks kodutöö. õpetajale vabandan ja põhjendan ning lapsed saavad selle järgmisel päeval täiesti mõistlikul ajal ja puhanud peaga valmis teha. see, miks kodutöö päevikusse K-del kirjutamata jääb, on omaette teema ja selle kallal me töötame, aga mitte kell 20:30 ega kindlasti mitte kell 00:30!

mussi kah

ma hakkasin eile seda trennijuttu tegelikult hoopis ühe teise teemaga seoses mõlgutama, aga kirja sai midagi muud :D nüüd siis vigade parandus ;) 

olen vaadanud aastaid, et päris trenniinimesed käivad trennis alati klappidega, ehk nad kuulavad trennis mingit muusikat. võibolla mõni kuulab Vikerraadio järjejuttu ka, kust mina tean. aga põhiline on, et kõigil on klapid peas ja nad kuulavad midagi muud kui looduse helisid. 

ei saanud sellest kuidagi aru. loodus on ju imeliselt andekad helilooja. oi, kuidas mulle meeldib tuul ja selle erinevad varjundid! samas on ka linnulaul väga nauditav, eriti kui on mitmekesisus. vahel on kõrvulukustav vaikus ja ka seda on huvitav kuulata. seega olen ma olnud kindel, et mina küll trenni klappe pähe ei pane. ma olen muusika suhtes väga kapriisne ka muidugi... 

nüüd söön oma sõnu nii mis ludiseb, sest ükspäev, kui oli see viimane kohutav lumetorm, aga mulle tundus, et 10cm lumes on jummala ok sumpama minna, siis mõtlesin, et ei viitsi seda tuule ulgumist kuulata. oli selline Vennaskonna tuju peal. 

ja mida ma avastasin - muusika saatel on trenni teha suurepärane!!! mõtted uitavad kuskil hoopis mujal, kui valutava põlve või liiga pikana tunduva tee peal :) nüüd mul ongi erinevad vahvad nostalgilised trennid. on olnud Vennaskond ja Smilers ja Termikad ja Tubekad ja JMKE jms. Rammsteinist rääkimata ;) ütleme nii, et palju lõbusam on ja kiiremini läheb ja tõesti ei pea mõtlema, palju veel jäänud on või kas käpad juba kanged.

üks tiba negatiivne tulem on sellel ka - aju ei puhka. muidu trenni ajal ei ole aega millelegi muule mõelda, aju mõtleb ainult liigutuste peale. ehk ma lülitun välja igasugu tööteemadest, lastest, kodust, kõigest. nüüd aga ma mõtlen jälle trenni ajal. lähen ikka täiega uitama, kuna olen sellist nostalgilist nooruspõlve mussi kuulanud, siis peamiselt tagasi teismeikka, aga ikkagi. huvitav, mida edaspidi kuulama peaks, et aju ikka nö välja lülitatud oleks?

you cant out-train a bad diet

ma ei ole pikalt trenniinimene olnud. laiskus ja kõik muud hädad, eksole. nüüd jälle nagu natuke olen :) ma olin täiesti ära unustanud, kuiväga see mulle meeldib!! vähemalt minu aladel. kui keegi sunniks mind pilatest või jõuharjutusi tegema, siis ma pole nii kindel, et meeldiks. aga samas, mine sa tea, sõltuvus on kiire tekkima. aastaid tagasi avastasin, et kui ei saanud trenni minna, siis hakkas nagu halb, emotsionaalselt. toona tegin ujumist, kella ja distantsi peale. nüüd on lihtsalt mõnus end liigutada. aga tõesti-tõesti, nagu lumepall läheb veerema: alustasin 2 x n vesiaeroobikaga, siis tuli 1 x nädalas kepikõndi juurde, nüüd teen 2-3 x kk-i, aga vahepeal käisin juba iga päev. põlv siis andis liiga tugevalt tunda, et iga päev ikka ei saa. 

eile olin umbes poole kk-i distantsi peal, kui enda mõtteid kõrvalt jälgides kuulsin oma peas mõtisklemas, et kui põlv ei kannata kõndimist, siis millega ma saaks selle asendada, et iga päev trenni teha saaks. jõudsin rattasõiduni, mis mulle ka väga meeldib. panin juba peas teekonna ka kokku. siis alles tabasin end mõttelt, et iga päev vist ei ole ikka ok trenni teha. pigem peaks praeguste puhul tõstma intensiivsust või pikendama aega. või ei? ma olen selline loll loom ka, et ühegi targa käest küsima ei julge minna, piinlik... samas see oleks nagu kõige õigem samm, et personaaltreener vaataks asjad üle, seletaks, mis on mis ja siis saaks sihipärasemalt ennast liigutama hakata. aga no ei saa ju, sest häbi on...

lugesin eile üht väga head tsitaati: you can´t out-train a bad diet - täpselt nii on :( et see söömisorgia ka taandumise märke ei näita.

jõudsin trenni juurest toidu juurde. eks need ole omavahel seoses. ja sõltlane on sõltlane - toit või trenn, mõlema puhul on sõltuvus kerge tulema.