lauslaatsaret

panen kirja seisu enne, kui saba anna:
*Karita - 39,0 kraadi, köhib vahelduva eduga, küünal võttis 37,4 peale
*Karina - köhib, palavikku pole veel tuvastanud
*Evelin - hull köha, palavik 38,0 - tõuseb...
*Aimur - paranemas, tänitab pidevalt, et ma voodisse läheks.
kohe lähen ka, tahan ära näha, kes kodusaate võidab. jeeee!! ja leidlikkus võitiski raha :) :) :)
eile olime veel kõik terved, see peab mingi viirus olema. nuuks!

ela veel võõras korteris

siin ikka juhtub, täitsa hullumaja! kõik, millest ma nüüd räägin, on omanike kraam, meil on hetkel kannatada saanud arvuti (mis on ammu uuega asendatud). loodan, et nüüd jääb pidama... juhtunud on ikka juba liiga palju.

algatuseks lakkas töötamast nende udupeen külmik - hea küll, selle pidid nad nagunii ära viima mingi hetk; siis hakkas tilkuma boiler, mille saime ise pidama. kogu korter hallitab vaikselt lae äärtest, aru ma ei saa miks, sest köetakse juba ammu, aga ikka on aknad igal hommikul pisarmärjad... olen proovinud õhutusauke nii lahti kui kinni hoida, vahet pole täheldanud. 

nüüd siis juhtus selline asi, et altnaabrite lagi hakkab neile kaela tulema (kummis, mööda seina pidid nired voolama, jne.), sest kuskil meie põranda sees on veeavarii. praeguseks on tuvastatud, et meie juurest see tuleb. s.t. et oleme vannitoas veeta ja WC-s võib ainult natuke vett tõmmata. pesu või ennast pesta ei tohi seni, kuni tuvastatakse, kus on probleem. järgmisel nädalal võetakse põrand üles, et pahategija üles leida. s.t. ikka suurt lammutamist, sest põranda sees on kõiksugu torud ja põrandaküte ka. et mis siis meist saab? eks me Pärnu pakku tuleme. mees läheb metsa, las omanikud siis asjatavad siin. ma lähen jalust ära.

täna juba ütlesin omanikele, et me toome vist halba õnne teile. õnneks nii asjasse ei suhtutud.

algul me vaatasime, et vautshi!, mis kompu korter pildi pealt, aga kui siin elada, siis tulevad igasugu asjad välja. eks see ole nii igal pool, kui ise teinud pole, siis ei tea, mida saad.

panen siinkohal kirja, mida ma kunagi enda koju ei taha:

*nahkmööbel - väk-väk-väk! talvel külm, suvel jääb niiske nahk sinna kinni, küljed on kõvad jne. missest, et hea puhastada, hubane või mugav seeigatahes pole

*klaaslaud või -riiulid - hullud näpujäljed ja tolmukord, vahet pole, kui tihti puhastada (eriti meie laste vanuse juures)

*kõva voodimadrats - selg karjub appi!

*väike külmik - asjad ei mahu lihtsalt ära... mees ja lapsed on piimajoodikud, üks riiul on selle valge olluse pakkide poolt pidevalt hõivatud (huvitav, millal meil galloniga piima müüma hakatakse, nagu USA-s, mida siis suure nõuga koju saaks tuua), ülejäänud 2 väikest riiult jääb siis muu kraami jaoks. eks saame siis hakkama, aga oi kui hea on koju suure kapi manu minna!

*laminaatparkett - külm ja libe, päris on ikka kordades parem või siis laudpõrand

*liugustega pole ma ka veel ära harjunud, kuigi suht mugav võib see tunduda. võibolla on asi selles, et massiivsed maast-laeni 3 garderoobiust võtavad liiga suure hoo sisse ja ma kipun neile ühtelugu vahele jääma. loodis nad ka pole, mis tähendab, et paigal nad ei seisa ja alatasa on mõni riiul nähtaval

*kardinateta aken - elame III korrusel, majaesised aknad vaatavad põllule. kedagi sealtpoolt  sissenägemas pole, seega pole ka kardinaid pandud. selline kõle nagu. siin on see paljudel kombeks, isegi siis, kui aknasse vaadatakse. ja kui midagi on, siis poolik kangatükk ripub akna ees. ju on ausad inimesed, pole midagi varjata ;)

*surnud lammast põrandale - tehniliselt võttes on see küll alpaka nahk (on vist selline elukas), aga haiseb ikka nagu lammas. mõnus pehme ja soe on ta küll, aga ma pole veel aru saanud, kuidas seda kasukat puhastada saab

*logisevaid piskikuid - oi kui ohtlikud need tunduvad! euroremont je-jee! 

*vannitoa kohta ei oskagi ma midagi öelda, ainult niipalju, et san.sõlm peab ikka olema hästi läbi mõeldud ja tehtud, sest dušširuumi põrandale valguv pesumasina vesi ja veetorud ei ole normaale, samuti ei sobi meie perele duššinurga keha külge liibuv külm kardin. et siis võiks ikka olla kabiin või vann. see ei ole kokkuhoiu koht. varem või hiljem tuleb kõik nagunii välja vahetada, nagu ma eelpool juba kirjeldasin.

et sellised mõtted siis. lähen nüüd vaatama, kas põranda sisse tehtud auk on kuiv. kui ei ole, siis on mõistus otsas, sest vesi on ju kinni!

minu ilus uus sõber

täitsa muidu anti. mees arvab, et eelmisel oli nii mõnigi asi paremini lahendatud. ta sai ka taolise, ainult musta.  soovitasin siis tal osta see vanaemade telefon, kus suured nupud ;) millegipärast see mõte ei sobinud. mul oli eelmine telefon ka sansung, võibolla seetõttu ka loogilisem mulle. ise olen rahul, eriti kui mõelda, et tasuta anti ja arved lähevad ka väiksemaks. väga ilus on ka! hetkel on muidugi väga keeruline harjuda puutetundliku ekraaniga, aga juba hakkab minema. esimestel päevadel libisesid ikka kõik sms-id või muud vidinad (mida sellel telefonil on jube palju) lihtsalt näpu alt minema... konkreetselt nagu lehm libedal jääl!

sõbrantsi vend rääkis, et kui oma tulevase naise telefonist selle tuttavate numbreid otsis tüdrukute õhtu tarvis, siis lõpuks oli pöidlalt nahk maas :D nii hull asi muidugi pole, aga jutul on jumet.

pean plaani jõuluvaheajal väikese kotikese tegemiseks, lilletikanditega ehk.

Toredat isadepäeva!!

 

minu kallid isadepäeva hommikul

õnnitlen siinkohal kõiki noori ja vanasid isasid (eriti enda oma! kes ei ole ei noor ega vana). see on esimene kord, kui ma oma isaga sel päeval koos ei ole, mis on väga veider kogemus.  aga lõpuks on ju head soovid need, mis loevad, eks!

jäk ilm ja väk tujud

ma ei suuda ära otsustada kumb on vastikum kas porine või lörtsine ilm :S igatpidi on öka! 

kui on lörts, siis esialgu nagu vaatad, et oh! täna ei peagi laste kombesid pesema, aga ei, eksin rängalt, sest lörtsi alt tuleb välja igasugu löga, kui sinna kukutakse või libisetakse või visatakse lihtsalt suurest heameelest külili.  minutehtud lomememme lõhkumisega saadakse ka ülikiirelt hakkama ja vaadatakse mulle sellise näoga otsa, et miks ma juba härgmist ei tee, keda ümber lükata...

porise ilmaga ei tahaks ise tegelt üldse välja minna, aga teatud kontingent nurub ukse taga muudkui "õue-õue!!" siis on kohe pärast esimest lompi teada värk, et tuleb pesupäev. Karita saab aru, kui talle öelda, et ei lähe lompi, Karina saab ka aru, aga vaatab jonnaka näoga mulle otsa ja läheb  ikka, vihuti! oh kuidas see ajab harja punaseks! täna näiteks tulin Karinaga 10 min. ühest maja otsast toa poole. no ei ole normaalne - laps lihtsalt ei võta jalgu alla ja keeldub liikumast. ise sinna juurde muidugi hirmast jonnijoru ajades (ühtki pisarat loomulikult ei tule ja kõik naabrid juba aknast vaatavad). Karita lasin trepile lahti, mees võttis ta üleval vastu. kui meie ükskord suure sõjaga tuppa jõudsime, selgitas Karita õele, et ta on juba kõik mängud jõudnud ilma temata ära mängida ja  läheb nüüd ära tudule. jonn tuli muidugi sellest, et ta ei tahtnud tuppa, vaid veel poriloigus sulistada. kui mina eriarvamusele jäin, tuligi hull protest :( iseenesest oleks pidanud ta jooksujalu tuppa liikuma, sest mu meelest hakkas nälg neil silmanägemist ära võtma ja me olime ikka hea poolteist tundi seal mütanud ka juba. aga kui hambad tulevad, siis söögiisu pole ja nii ongi!

tegelikult tahtsin ma öelda hoopis seda, et me elame maal - eile jalutas kitseke akna taga aiamaadel (mul oli siin ükskord pilt ka üleval, milline potipõllunduse vaade meil siin laiub) ja nosis head paremat :) nii nummi!!!

rallihullud

meie lapsed on rallihullud või vähemalt autohullud. 

käisin Pärnus Nurmenuku mängumaal, mis asub Reldori uute majade keskmises boksis. seal oli igasugu mänge ja tegevust igas vanuses lastele. mina lootsin, et rõõmukilked pääsevad valla pallimere või liumäe või kiigu peale, aga ei. seal olid ka taolised ekraaniga toolid, kus on küljes rool ja käigukang ja pedaalid. saab nagu arvutimängus rallirada mööda sõita. seal nad siis istusidki enamuse meie tunniajasest külastusest ja roolisid ülitähtsate nägudega. küll ma meelitasin neid liikuvate ja laulvate karuselli või rongi või motikaga, kuhu saab peale istuda. tühi vaev! autod ruulivad. 

kodus sama asi - nukud istuvad nukralt nurgas, võiks lausa öelda, et nälgivad, kuna peale minu neid keegi ei toida ega kasi. aga autod, vat autodega on teine asi, need juba tolmu ei kogu - pidevalt on sõidus - mänguhoos tehakse kaasa häälitsusi, piibutatakse ja rallitakse :) kõik mänguasjakastid ja muud asjad on ka autod, millel rattad all. "auto" oli suht üks esimesi sõnu ka neil. ja loomulikult on nukuvanker, buss, traktor, tramm ja troll ka autod ;)

sõnu tuleb nüüd nagu Vändrast saelaudu :D Karina on eriti agar neid järgi ütlema. tublid tibud! ma nii uhke kohe - hakkavad inimesteks saama. üksteise nimesid on ka ütlema hakanud, see on nii armas!!!

talvine haigustehooaeg on alanud :(

täitsa tõsiselt kohe, vähemalt meie pere jaoks. mees mul pikalt juba siin vindub, nüüd metsast tulles oli täitsa siruli. vedasin ta eile Võrru EMO-sse, kus tuvastati algav kopsupõletik. sai rohud ja teave olukorra kohta. eks olek oli nii kehv vist, et oli nõus arstile minema, muidu pole tal ju oma jutu järgi kunagi midagi häda... kopsupõletikuga nalja pole, peab ikka ravima! nüüd ta siin köhib ja ohib ja jälle köhib. treppidest käia ei jõua eriti, köhida ka enam mitte. aga tööle läheb. eks näis, mis sellest välja tuleb. kui ei lähe, siis on kooliga ühel pool - seal selline seadus, et kui 10 päeva puudud, siis oled nii palju maha jäänud, et järtamine pole sel õppeaastal võimalik :(

õnneks lastele see ei nakka vist. teen täna ühe rohke küüslauguga roa ja magamistuppa panen neile ka mõned lõhnama, ehk hoiab pahalased eemal. ei ole siin laatsaretti vaja!

õnnetunne

RABAROCK IS BACK!!!

saate aru, jah?

kestvad ovatsioonid!

minu mehest

sellised tähelepanekud viimasel ajal:

• ta armastab süüa (aga kes meist ei armastaks!), ka öösiti. samas ei meeldi talle sellega kaasnev kaalutõus (kellele meeldiks). viimane sähvatus ta ajus viis mõtted niikaugele, et otsustas selle söögiisu vastu võitlema hakata. aga kuidas, te küsite? väga lihtsalt - sööb nii palju ja nii kaua, kui isu otsa saab! jee rait!! vaadake mind: ma olen söönud kogu oma elu, aga ei ole mingitki märku sellest, et isu otsa saab :( aga las ta proovib (kahjuks kaasneb sellega meie pere pankrott, aga mees on ikka kallim, kui rahakoti sisu, sest iga endast lugupidav mees armastab ju liha ja vorsti ja juustu). mind võite selle perioodi jooksul kohata seega peaasjalikult köögis, sest kes need hõrgutised talle siis ikka valmis vaaritab (ega te arvanud, et ta ise ;)

• ja ta armastab hooti sporti teha (muidu vihkab seda kirglikult). see hoog saabub hetkel, kui maa läheb valgeks ja suusad tahavad kapist välja tulla. muul ajal ei salli ta sporti silmaotsaski, kuigi peab aastas vähemalt 2 x sooritama kaitseväe füüsilise testi, mis koosneb kätekõverdustest, istessetõusudest ja jooksust (oli 3 koma midagi km). ise ta väidab, et teeb seda "vana rasva pealt" ehk siis selle vormi pealt, mille omandas kunagi hallidel aegadel ajateenistuses ja misside väljaõpetel. mina küll seda ei usu, aga ju jääb. spordi koha pealt on ta mu  meelest täielik enesepiinaja. nimelt võib ta suuskadel läbida hullult palju kilomeetreid ja selle üle veel õnnelik olla. no ta üks sõber ja mõned töökaaslased on ka samasugused, ega neile saa ometi alla jääda. näiteks kogu mu talvise raseduse perioodi veetsime me Jõulumäe suusaradadel, kus mina raja kõrval ringide aega võtsin ja rõõmsalt ringi tatsasin. loomulikult käib ta ka Tartu Maratonil! lastest lubab ka suusatajad teha. kui juhtub nii, et teleka pult satub mingil veidral põhjusel tema kätte, siis võib peaaegu täiesti kindel olla, et sealt hakkab tulema sport või õudusfilm. parem veel, kui need kaks ühes...  teisest küljest väljendub see spordi-armastus mingitel metsaõppustel puruhaigena läbides soid ja metsi, veel haigemat kaaslast seljas tassides... jah ma tean, ei ole normaalne! eriti kui vaadata sellest vinklist, et tegemist ei ole päris sõjaolukorraga, vaid seda kujutatakse ette ja vahekohtunikud ütlevad, kes "surma" või "vigastada" on saanud. oma juttu siin üle lugedes tundub nüüd mulle, et tegemist on kadumaläinud näitlejatalendiga, kuna rolli sisseelamine on tal suurepärane!

loomulikult võib ta olla kõige sellega äärimiselt lahe või hulluksajavalt konkreetne, aga minu :)  seoses toiduga veel: ükspäev helistati mulle kuskilt kirjastusest ja pakuti raamatut toitude teemal, mida kõik lapsed süüa armastavad. mees siis kuulas jutu ära ja küsis minult: "aga kui nad ei söö, siis kas saab raha tagasi?" IRW!!!

laadalised

oh me ootasime seda päeva juba 2 kuud vist. kohe siis hakkasime ootama, kui Vastseliinasse kolimise plaan kinnitust leidis ja ma valla kodukaga tutvust tegin, et mida siis seal vaadata on või kuhu minna. selgus, et suht tegus kant. sügisene tippsündmus Lindora laat, mis on üks vanemaid Eestis ja pandud püsti suvalisele teeristile keset Eikellegimaad. käisime isegi varem kohta valmis vaatamas, et teaks, kuhu minna. meie juurest see hea 20km ikka. sõitsime mööda... loomulikult! otsisime ikka mingit platsi või asulat või midagi, aga oligi suvaline ristmik, pärast nägime küll, et silt püsti ja puha.

igatahes eile oli see päev, kus ettevõtmine teoks sai ja üle L-Eesti rahvas kokku vooris. ikka hull mass oli! ja ärge imestage, et neljapäev on laadapäev! on ka esmaspäev või kolmapäev või pühapäev, sest Lindora laat toimub alati 28. oktoobril. mulle oli muidugi räägitud õuduslugusid, kus parkima peab 2 km kaugusele ja et laat on lõunaks juba läbi. ei uskunud ma neid jutte ja õigesti tegin - parkisin 20 m laada põhiplatsist ja kohal olime mingi 11-paiku, kus möll alles võttis tuure üles :)

olen mina enne laatu näinud, aga nii suurt vist mitte. viimastel aastatel oleme ikka mehe kodukohas Mihkli laadal ka usinasti käinud, aga seal rohkem kaltsuturg...

et mis ma siis ära tõin? suurt mitte midagi, rohkem käisin uudistamas, aga pakkuda oli paljut: sai osta nii pudulojuseid, kui riidekaupa, ka suu sai magusaks või soolaseks. siis oli igasugu käsitööd ja sepatööd ning külalisi nii viljandimaalt kui lätist-leedust.

lapsed olid väga tublid, kõndisid omal jalal, käru polnudki kaasas. saatjadaamiks oli mul sõbrsnts Liis, kelle Tartust külla sebisin ja siis meiega Pärnu tuli :) Mees loomulikult metsas jälle ja meie Pärnus!

paneelidest

kerin mina end parasjagu voodisse kerra, võtan raamatu kätte ja asun lugema, kui minu voodis keegi haigutab! mida asja?? suht kõhe tunne tuli hetkeks, siis sai mõistus aru, et see on seina taga asuv naabrimees, kes end unele sätib - brrrrr - vastik-vastik-vastik!!! ma magan põhimõtteliselt maabrimehega koos, sest paneelikate seinad on nii õhukesed... eile tuli mees lapsi magama panemast ja rääkis, et oli just osalenud teiste naabrite vaidluses, mis leidis aset meie laste magamistoas siis. no tehniliselt võttes küll nende köögis, aga jutt oli kuulda nagu peo peal. hea, et lapsed üldse uinusid.

korrusmajade rõõmud, võib selle kohta öelda :( nagu ma olen kuulnud, siis tänapäevased ehituskunsti imed ei ole mingil määral heli- ja lõhnakindlamad, kui veneaegsed ehitised (ma võin iga õhtu täie kindlusega väita, mida mu alumised naabrid täna sõid - tõmbekorsten, ju nõu!). räägitakse juhtumistes, kus kätega tüli käigus on üks osapool maandunud naabri korteris ja seintest paistab valgus. 

kujutan ette, ei inimene, kes on kogu elu korteris elanud, et saa aru, millest ma räägin, sest tema lihtsalt ei kuule neid hääli ega taju enam midagi, kuna see on nii loomulik. mina aga, eramajast pärit plikana, ei suuda kuidagi harjuda. Pärnus on meil ju ka korter, aga seal ainult 4 naabrit, kellest 1 peakohal ja teised kaugemal üle koridori, nii et nende jutud-lõhnad meid ei häiri. üleval trampimine segab küll hirmsasti, aga vähemalt ei kuulu ma nende igapäevaellu.

unistan jälle majarõõmudest-muredest, see on ikka läbi ja lõhki oma :)

see võttis 1,5 a ja 1,5 n...

... kui ma suutsin teha otsuse, et öisel söömisrallil on nüüd lõpp! ja nii oligi, lihtsalt :) lastest räägin muidugi. siiani on olnud nii, et igal ööl algas suvalisel kellaajal meeletu kisa (umbes selline et tapetakse) kuni pudeli sooja piimaga suu peale said, see tõmmati tilgatumaks ja magati õndsalt hommikuni. kusjuures polnud üldse oluline, palju seda piima seal oli. viimasel ajal põhimõtteliselt 2 lonksu ;)

eks ma olen seda võõrutamise mõtet kaua mõlgutanud juba. lausa piinlik on tegelikult kirjutada. kuna igal ööl ärgati nagu kella peale ja hirmsa karjumisega, siis ma järeldasin, et kõht ikka tühi ja ei julgenud lõppu teha. nüüd tuli siis välja, et tegelikult oli mul ennast vaja võõrutada ja lapsed said väga lihtsalt aru, et enam öösiti piima ei saa. selleks kulus täpselt 1 öö. kena too öö muidugi polnud - hirmus kisa ja vähkremine a 15 min., siis tuduti vihaselt edasi, aga põhiline et tuditi! 

tänaseks on seljataga 4 ööd ja need on magatud nii hästi, et ma vanast harjumusest ärkan ikka mitu korda ja vaatan kella, et kas juba söögiaeg ei tule... täna hommikul olin näiteks enne lapsi üleval (mida pole veel mitte kunagi! juhtunud) ja toimetasin ringi, sest kaua, sa hing, ikka magada jõuad.

hetkel olen rahul, eks näis, mis tulevik (loe: silmahambad) toob.

maa valge

selle aasta esimene lumi on nüüdseks nähtud. ei oodanud teist nii vara, ikkagi poolik oktoober alles, aga ta tuli siiski. hommikul olid põllud täitsa valged ja seda lume-moodi ollust tuli meeletu kiirusega tuuleiilide saatel aina juurde. nüüdseks on see kõik muidugi suland, aga vahepeal ikka keerleb jälle midagi valget akna taga. kõik traadid on ka koosolekut pidavate linnuparvede poolt hõivatud - väljalend vist läheneb minutitega.

talv tuleb

 nägin just esimesi lumehelbeid - prrrr... aga selline oli meie esimene talvevarustuse katsetamine :) hetkel nähtaval siis õuetrööbad. linnariided veel komutavad nukralt kapis ja nende väljatulekuks pole pikalt veel põhjust näha - me ju maainimesed ;)

talve indikaatoriks on nohu, ja mis on parem kui tilkuva ninaga vanaema sülle pugeda ja muinasjuturaamatut vaadata. kalli-kalli vanaema!!

jutu jätkuks

eelmise jutu lõpuks tehnoülevaatuse andmed ka:

Karina - 13,2kg, 86cm

Karita  - 12,3kg, 82cm

mega vahe mu meelest! kusjuures väiksem sööb palju rohkem, küsib tihedamini süüa, ei praagi pooli toite välja. muidugi on tema tegemised ja seedimine ja poole kiiremad, kui õel... seega numbrid on loogilised. 

kuna mu pooleteiseaastased oli arsti juures käimise ajaks endale jälle nohu hankinud ja ülipahurad, ei tulnud mul meelde pooli asju küsida (nõuda). iseenesest ei ole ju normaalne, et ei mõõdeta peaümbermõõtu ega vaadata kõrvu, vereproovist rääkimata. kopse kuulati ka ainult seetõttu, et ma soovisin. see, et ema väidab, et lapsed tunuvad normaalsed, ei tohiks olla piisav argument ühele arstile. aga on, ja nii need nõrkadest peredest pärit lastel igasugu terviseprobleemid liiga kaugele arenevadki, kuna ema-isa ei oska-julge-taha rääkida/küsida!

no mütsimõõdu võtsin ise, see on vastavalt 52 ja 50. seoses mütidega: läbisin Pärnu-nädalal kõikvõimalikud ja võimatud mütsipoed, aga nõutud eset pole lihtsalt olemas. räägin hetkel praeguse ilma peakatetest, mitte talvemütsidest. viimased õnneks ikka sain. no ei taha ju ka päris esimesi ettejuhtuvaid osta. kõik ei sobi talvevarustusega kokku värvi poolest ja iga tegumood ei istu pähe. rääkimata sellest, et kahte sarnast (ühesuguseid ei julge üldse nõuda) pole lihtne õiges suuruses leida.  igatahes on meil nüüd Huppa tuukrimütsid kolme tutiga :) aga need kauaotsitud k/s mütsid jäidki mul sealt linnast ostmata. pean tunnistama, et ühes küll leidsin, aga ma keeldusin välja käimast väikese tüki kanga eest 250kr./per müts! lasteriiete hinnad on USKUMATUD!!! ok, need olid Lenned (üldse mitte kõige kenamad), aga ikkagi, kus on loogika ma küsin? kombe maksab 700-1000 kr, müts veerand selle hinda... kinnastest ma saan veel aru - peavad olema vee- ja pori- ja külmakindlad, aga müts on suht lihtne teha ja ei pea iga päev 3 x vahetama ka, erinevalt kinnastest, mis pidevalt vett ja vilet saavad. selline värk siis. eile läksime Võrru lihtsalt toidumoona varuma ja ühest sellisest poest ostsin lastele vahvad õues trööpamise mütsid 49.90 lahe! ma väga rahul - kõrvad sees, ilusti ümber pea ja põskede, nöörid kenasti kinni tõmmatvad, nats rahvusliku vöökirja moodi mustriga ka :)