ootus

algas vannitoa ehitus. can't wait!! inspiratsiooniks mõned pildid netiavarustest:

dr. Simeons

ma ei julge seda juttu siia kirjutada. kaaluteema on minu jaoks väga raske. ma ei mäleta kunagi sellist hetke, kus ma poleks ülekaalus olnud, isegi lapsena öeldi, et ma olen suurem kui teised. praegu pilte vaadates näen, et ei olnud. lapsepõlves räägiti, et küll kasvab välja ja veeti aga head-paremat kottidega koju - ei kasvanud. siis räägiti, et pubekaeas kasvab välja - ei kasvanud. ikka veeti kottidega head-paremat koju :( trennist pole keegi kunagi rääkinud ega mind kunagi kuhugipoole suunanud, et end liigutaks. polevat kedagi, kes mind vedanud oleks. no ma ei tea, 1. klassist alates sõitsin bussiga vabalt Sindist linna ja igale poole mujale, küllap oleks trenni ka sõitnud... nii ongi, et trenni ma teha ei taha ja süüa armastan.

perioode on olnud erinevaid: ohjeldamatu söömine; kaalujälgijad (ikka suur söömine, aga peamiselt kapsast jms.), mingi hetk vähem söömine ja ohjeldamatu trenn (ujumine); siis jälle söömine; viimastel aastatel ükskõiksus selle teema suhtes, sest nagunii trennita kaal ei lange ja nälgida ma ei suuda. ujuma minna ei saa, kuna lapsi pole kuhugi jätta, muu trenn on minu jaoks välistatud jalavigastuse tõttu (kõndimine on õnneks ok). 

nüüd kuidagi tundsin, et tuleb tegeleda. juba ammu tunnen, aga energiat pole olnud selleks. 

kaalusin end viimati 2 a tagasi, vist. selle ajaga oli lisandunud 7 kg - hirmus! tean raseduse-aegset algkaalu, sellele on lisandunud 15 kg, kuigi haiglast koju saades kaalusin samapalju kui lapsi ootama jäädes... kui ma Herr Aikaasaga tutvusin, kaalusin nüüdsest 30 kg vähem. abielludes oli aga juba 15 kg juurde tulnud (4 aastaga)... nii et ma olen mugavus-ja stress-sööja. 

homöopaatia koolitustel käis ikka läbi dr. Simeonsi nimi ja jutt selle dieedi tõhususe, kiiruse ja ohutuse kohta. algul olin väga skeptiline. siis ikkagi uurisin, sest üks tuttav tegi ja ma nägin tulemusi! tellisin endale ka need graanulid ja know how ning hakkasin pihta.

nälgida on olnud jube, sest mulle meeldib süüa! nälgimine teeb kurjaks. õnneks kiire kaalukaotus teeb rõõmsaks :)

dr. Simeonsi dieedi põhimõte on siis selles, et kindlate toiduainete kindla hulga manustamise (kokku 500 kcal päevas) ja graanulite abil vabastab kena oma varudest iga päev kuni 1500 kcal lisaks, mille arvelt kaal langeb. toit, mida sel ajal sööd, ei tohi sisaldada mingit suhkrut, rasva ega õli.

panen kirja mõned mõtted tunded, mis mind selle aja jooksul läbinud on:

• küll on kohutav kahe päevaga 1,5 kg kaalu juurde süüa (dieedi I etapp koos HCG graanulite manustamisega)  - peadki praktiliselt endale sisse ajama võimalikult kaloririkast toitu KOGU AEG. mulle pole kunagi meeldinud korraga palju süüa, ikka näksida. nüüd siis 2 päeva tuli täiega sisse kühveldada. süda oli konstantselt paha,  aga hakkama sain!
• 3. päeval algas dieedi II etapp, mid tähendab 40 päeva HCG graanuleid ja 500 kcal kindalate toiduainete manustamist kindla päevakava järgi. oi küll see algus oli raske! jube! kohutav! ma ju ei suuda nälgida. väga hea, et kindel kava ees, muidu küll murduks.
• tuunikala ma ei taha enam kunagi elu sees süüa! kui avastasin Selveris puhastatud valget suitsukala müügil, siis see tuunikala õudus lõppes. muidu on tuunikala hea, aga kui sinna ei muna, majoneesi ega miskit juurde panna ei saa ega leiva peale panna, siis pole ta mitte üldse söödav. 
• sünnipäevad-koosviibimised lookas laua taga tuleb alguses küll ära unustada. see oli piinav! ma ju tean, et kui ma seda dieeti teen, siis ma ei murdu, aga ikkagi oli väga raske. kui ma sealt ära tulin, tahtsin nutta...
• nädala sees on tööl kindlat kava palju lihtsam jälgida, kui kodus nädalavahetusel. kellaajad lähevad paigast ja vesi ununeb joomata (2 l päevas) või joon liiga palju korraga.
• nii hea, et sügisel alustasin, sest siis on õunad, tomat ja kurk omast käest võtta (need on dieedi põhilised toidud)
• õunapäev on äge! nälga pole. 1 kg päevas läheb sellega alla :) iga 4 päeva tagant võib seda teha.
• paari nädala möödudes ei isuta enam eriti teiste toit. perele võin rahumeeli süüa teha ilma agooniata :)
• toitudele tuleb maitse - uskumatu, kui palju maitset võib olla ühes maasikas või kurgis või näkileivas!
• iga maha läinud kilo annab suurt innustust, iga seisakupäev tekitab tunde käega lüüa (kuigi ma tean, et nii ei tee)
• kõige rohkem igatsen ma juustu ja leiba. issand, kuidas igatsen!! ma võiks praegu lihtsalt musta leiva võtta ja juustu ja... aga ei võta :P
• pool aega on läbi, 8,6 kg läinud :) oh läheks veidigi veel!
• püksid on suureks jäänud :)
• füüsiline lisakoormus lisatulemust ei anna, pigem vastupidi, sest niigi nälgiv organism lükkab siis ohutuled põlema (appi-appi, nälg!! varud koguda, ainevahetus seisma) ja kaal ei lange.
• liigne külm, soe, kreemitamine ei ole hea, jällegi kaal jääb seisma. 

üsna alguses olin ma kindel, et hakkan nägema unenägusid toidust ja söömisest. paar nädalat polnud ühtki unenägu, siis see aga tuli. hoopis teises vormis, kui ma olin arvanud - õudusunenägu, kus sõin midagi keelatut, mõnuga, siis taipasin, et appi, mida ma teen!!?! seda ju ei tohi!! ja siis mõte, mida nüüd teha, et aega tagasi pöörata või see endast välja saada. üsna vastik tunne oli. seda, mida ma siis oleks teinud, teada ei saanudki, sest ärkasin üles...

25. päev: olen sattunud platoole - mitte midagi allapoole ei lähe, juba teine päev nii. toitumises kõik õigesti, aga, aga... mott on täiega maas, lihtsalt hull nälg vaevab paar päeva :(
õunapäevaga läks 1,2 kg :) lõpuks -10 kg all!
31. päev - kaal seisab, nõõmeeee!! samas nälga pole. küllap keha hoiab vett kinni. vaatan homme, kui ka miskit ei liigu, siis hakkan lõpetama, sest pärast 35. päeva võib üle minna säilitamisele. samas on hästi äge hasartselt teistele süüa teha ja siis uurida, kuidas maitseb, mis maitsenüansid on ja kas peaks ka tulevikus proovima. sööjad siis kirjeldavad küpsetist nagu degusteeriksid veini :D eriti huvitav on restoranitoiduga ;)
32. päev - jee, hommikul oli 500g väiksem näit kaalul :) täna õunapäev, see peaks ka aitama. eile jõin hästi palju vett ja rohelist teed. samas oli väga pingeline päev töö juures (iga-aastane riiklik järelevalvevisiit). polnud aega muretseda kaalu pärast. muretsemine pidigi üks suur faktor olema kaalu mittelangemisel, kuigi söödud on õigesti.
kolm viimast päeva veel, siis algab mahalaadimine ja säilitamine. hetkel -12,6kg! ma olen juba rahul. püksid kukkusid üle puusade maha, otsisin kapist parajamad - selga mahtusid püksid, mida viimati 4 a tagasi kandsin :)
viimastel päevadel on olnud mul niiiiiiiiii külm KOGU AEG :( ju kehal on energiat vajaka. eriti külmetavad näpud, just kontoris. keerasin õhksoojuspumba 24 kraadi peale. tavaliselt see 22 ja ikka liiga soe. kui liigun, siis läheb veri vist liikvele ja külmatunne taandub. homme viimane graanulite päev, siis tuleb 3 päeva mahalaadimist ja siis säilitamine. juustu ostsin kappi juba valmis ;) kuidas jahust ja suhkrust eemale hoida 3 nädalat, vat see on küsimus!?
40. päev - lõplik kaalulangus -13,7 kg!! olen väga rahul!!! käisin sünnipäeval (sama seltskond, mis dieedi alguses), tüüpiliste eestlastena keegi kahjuks sõnagi ei maininud. oleks võinud, ma olen suht uhke hetkel enda üle.
enne ja pärast piltidel on mu meelest suht hästi näha muutus. kohustuslik osa oli ka enda üle mõõtmine enne ja pärast. numbrid üsna muljetavaldavad - kõhu pealt -13cm vähem, reiel -9cm. rinna-ja puusaümbermõõt muutus alla 10cm (aga mul kogubki kõige rohkem kõhu ja jalgade peale).
enesetundest: kõikuv, nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. füüsiliselt muidu on palju parem, vahepeal esinesid väsimushood - lihtsalt kerisin end kell 20 diivanile ja kella 22-paiku olin juba kustunud. liigutada on lihtne, ma ei väsi eriti, lihastesse ei teki koormuse järel piimhapet (veider!). emotsionaalselt on nälgida ikka hull. hea, kui motivaatoreid on. hea oleks dieet kellegagi koos läbi teha, kellega saaks muresid-rõõmusid-kogemusi jagada.
mis saab edasi? nüüd on 3 päeva nn. mahalaadimine, kus graanuliteta tuleb samuti 500kcal päevas tarbida. täna 2. päev, mingit vahet ei tunneta, karjuvat nälga pole. siis 30 päeva säilitamine: süüa ei ole soovitatav suhkrut ega jahu mingil kujul; lihad, munad, õlid, juustud, piimad on lubatud. roheline kraam ja puuviljad ka, väljaarvatud eriti suhkrurikkad nagu viinamarjad, banaan, porgand. loodan, et suudan end pidurdada, sest kaalu kõikumine võib 1 kg ulatuses olla. selle perioodi jooksul võtab keha uue kaalu omaks, sellest saab nö uus baaskaal, millest keha kohe tavatoitumisele üle minnes loobuda ei taha.
edasise plaan: vaatan fitlap toitumiskava üle, ehk saan kasutada, jõuluaeg on nagunii keeruline, püüan lihtsalt mitte hulluda. jaanuaris Simeonsi uus ring :D
Edit 07.10.: vereproovi vastused saabusid. tegin igaks juhuks, et veenduda, et ma endale selle dieediga liiga ei tee.
tulemused siin:
kolesterool - 4,6 (normi piires)
veresuhkur - 5,5 (normi piires)
hemoglobiin - 126 (normi piires)
kilpnääre - 1,44 (normi piires)
D-vitamiin - 86,9 (norm 75, mul isegi rohkem)
B12-vitamiin - 707 (norm 652, mul jällegi rohkem)
arst ei suutnud ära imestada, kuidas minu kaalu puhul nii head näitajad on ja mismoodi ometi mu vitamiinide tase nii super on. uuris ja puuris, mis vitamiine ja palju ma võtan. ütlesin, et ei võta mitte ühtegi ja see on puhas tõde. vahel ainult mangeesiumi tsitraadina (imendub paremini) ja kui on oht, et mõni viirus ringi luusib, siis C-vitamiini ja tsingi segu. aga seda võtsin viimati kevad-talvel. kõik! 

uus sõber köögis

35+ vanuses pole enam eriti lihtne oma ellu uusi sõpru lasta (kuigi mulle tundub, et väga tahaks, sest suhtlust on kuidagi väheks jäänud...). kõik on lihtsalt tuttavad. tunnen puudust sellisest lihtsalt olemisest ja maailma asjade arutamisest naistega. või ka meestega ;) aga mul nagu polegi kedagi, kellega päris mina ise olla. või noh on, aga kõik on kahjuks kaugel.

multikeetja Brand 502, pilt netiavarustest

tegelikult tahtsin ma rääkida ühest uuest imetoredast vidinast, mille ma sünnipäevaks sain - MULTIKEETJA. me oleme üksteisega nüüd mõned kuud harjunud. ma olen väga rahul! nagu enamuse vidinatega, kaalusin ma pikalt, kas mul on veel ühte kobakat koju vaja. sõbrants ostis mõnda aega tagasi ja kiitis. ma uurisin ja mõtlesin, et nii palju raha eest küll ei osta. siis aga nagu võluväel oli soodukas ja sünnipäev korraga. 35€ eest võib ju kinki soovida küll ;) minu peamine argument oli see, et selles saab teha putru nii, et õhtul viskad ained sisse ja hommikul pole muud, kui tõsta aga kaussi ja pista nahka :) meil ju peres varsti koolilapsed ja mina olen maailma halvim hommikune tõusja... lisaks moosis mind asjaolu, et seal saab kõike jälgimisvabalt hautada, lisaks imehäid suppe teha ja jogurtit valmistada!! saate aru jah? jogurtit!! poejogurtites on hullult suhkrut (12 grammi 100 g toote kohta!) ja jummal teab veel mida. kui ma ise teen, siis tean, mida lastele sisse söödan. nad on suured jogurtisõbrad. kui ma 1.5 l jogurti kohta panen 1 banaani, 3 spl. mett ja 3 spl. maasikamoosi ning tiba vaniljet, siis on maitse super ja suhkrut palju vähem. maitse siidine, imehea :) eile tegin esimest korda ja K-d kiitsid heaks!!
kiidan veel seda, et rasvainet pole vaja kasutada (kui ei taha) ja toit valmib kiiremini. saan kogu toidu ühes anumas valmistada (alla liha, kala vms., üles aurutusrestile juurikad, kartul näiteks). lükkan kaane kinni ja sobival ajal avan lihtsalt selleks, et toit serveerida - lihtne, puhas, mugav. isegi praadida saab. supi puhul panen kõik komponendid korraga potti, taimeri peale ja pärast on super supp valmis nii, et kõik tükid on parajalt pehmed, midagi pole pudruks keenud ja maitse on nii hea. keetmisauru ei tule, elektrit kulub vähem. nii et jah, ma väga rahul. 

korralikum

FB-s oli kunagi augusti lõpus tekitatud üritus "Kaine september" vms. No kuna ma tean päris täpselt, et ma ei joo nagunii, siis liitusin. ikka uhkem, kui rohkem inimesi hea asja taga seisab :) täna andis FB märku, et kuu on täis ja uuriti, mis edasi saab. 

minu jaoks ei ole probleemi - ma nagunii ei joo (või kui, siis klaasi punaveini). aga tabasin end mõttelt, et tõenäoliselt osadele, kes ka liitusid on see olnud suur eneseületus ja nüüd on uhke tunne või avastus, et näed, polegi vaja olnud tilkagi võtta ja ikka on elu põnev/ilus/lõbus. tõenäoliselt on ka teistsuguseid emotsioone, sest ikka aasitakse seda, kes teisiti käitub, olgu teemaks toit või jook või mis iganes. ja kindlasti on katkestajaid, sest mingi koosviibimine tuli vahele või unustati või löödi käega a la stiilis, küll järgmine kuu teen. 

mu jutu iva on selles, et iga teavituskampaania on vajalik. inimene hakkab mõtlema. võibolla 1., 2. 10. korral tegudeni ei jõua, aga ükspäev ehk ikka. vastasin just EMORi küsitlusele roolis nutiseadme kasutamise suhtes. kui küsitlusele vastasin, mõtlesin, et oh, mis, vahet pole. siis läksin liiklusesse ja mõtlesin nende küsimuste peale ja sain aru, et JUBE, see ongi niiiiiiii ohtlik! mitte et ma roolis FB-d sirviks vms, aga ikkagi.

tahan minna, ei, on vaja osta!

teate ju küll, kuidas need asjad käivad: kogume raha, lähem reisile! jaa, tore, teeme nii! ei-ei, ei saa, sest meil on vaja uut autot, diivanit, voodit jne. 

see ongi selline elukestev võitlus iseendaja, ja kunagi tegelikult ei tea, kumb mina peale jääb, sest tahaks ju mõlemat :P

meil siin näiteks on plaan minna talvel sooja mere äärde. hullult tahaks, sest K-d lähevad järgmisel aastal kooli ja siis ma küll ei viitsi traavida koolivaheajal teiste omasugustega võidu kuhugi basseini äärde.

samas on ka plaan järgmise aasta jooksul tehe söögitoast meie magamistuba ja lastele eraldi toad ehk siis praegustes magamistubades vahetada tapeet, osta mööblit (kirjutuslaud, tool, tugitool, riiul, lamp, vaip, kardinad). kui laste tubadega võiks saada lihtsamalt - paar rulli tapeeti ju ei tapa kedagi, ja mööbli osas oskan ehk aasta jooksul häid pakkumisi leida, siis oma magamistuba tahab põhjalikumat seinte ja põranda lahti võtmist-soojustamist (vist, keegi ju ei tea, mis seal on või pole). kui juba remonditud toa saab, siis tahaks uut voodit ja madratsit ka, sest 10 a vana madrats ja voodi on ikka väsinud küll (kuigi me kohusetundlikult oma madratsit keerame iga voodipesu vahetuse aegu). lisaks on vaja riidekappi, sest praegu on meil garderoob, aga see jääb lapsele. ja siis veel vaipa ja kardinaid ja pimendavaid ruloosid suuuuurele aknale ja veel terrassiuksele (ehk standardist pikemat). 

ja kui juba söögilaud köögi ja elutoa vahelisse tsooni sisse seada, siis selle kohale on mõnusaid lampe vaja ja kindlasti ka uut diivanit ja diivanilauda elutuppa. suuremat telekat ja teleka alust kappi ka :)

kui kiirelt see kõik kokku lüüa, siis ma pean jumal teab mitu kuud tööl käima, et kõik see juhtuma saaks...

aa, ja uut autot on ka vaja, aga kui nüüd liising ka sellele kompotile lisada, siis ei söö seda küll enam keegi :(

lihtsam on vist tõesti reis broneerida ja varbad sooja vette lükata.

kuidas teie oma vajaduste-soovide vahel balansseerite?

iseseisvus

mis mõttes, küsisin ma endalt, kui adusin, et mu lapsed olid ise trennist bussiga koju tulnud. tunded olid väga vastakad - uhkus ja rõõm, teisalt hämming ja maailmavalu. kuidas nad nii suureks juba said? 

nende endi jaoks oli see nagu maailma kõige loomulikum asi, ei mingit paanikat ega ülevoolavaid emotsioone. astusid bussist maha, vantsisid üle tee ja hakkasid rahulikult kodu poole tulema. kust ma seda tean? meil oli kokku lepitud, et ma sõidan esimesed mõned korrad autoga bussile järele, et ikka kindlam oleks. nii tegingi ja ootasin neid meie peatuses. autosse ei tahtnud keegi tulla, sõitsin üksi hoovi. 

aga väga jube tunne oli, kui buss lastega paigalt võttis ja mina autoga teisele poole foori kohmitsema jäin. nähtamatu nabanöör tõmbus mul ikka väga pingule. kodupeatuseks olin pisarad laiali nühkinud ja ootasin neid rõõmsalt. sest rõõmus ma tegelikult ju olingi. seda päeva on nii-nii kaua oodatud, kus minu aeg jälle paistma hakkab ;)

nüüd on juurutatud ka noortele daamidele telefonid. esialgu tavalised kõnefonid mõne pereliikme numbriga. harjutamiseks kõlbab küll. ju kooliks saab kobedamad osta. lõputut tormilist helistamist veel pole olnud. eks vanaemale-vanaisale-issile ikka kõllatakse, aga mitte massiliselt. kuna on tegemist seadme sisse-väljalülitamisegagi, siis üht-teist põnevat ikka juhtub. no näiteks on korra 112-te helistatud... aga muidu on äge!

kui nüüd K-d soostuksid üksi koju ka jääma, siis oleks elu juba lill. eks näis, varsti, ma loodan.

loomapidaja rõõmud

täpsemalt küll küülikupidaja rõõmud:

• hommikul ette anda peotäis söödagraanulite-vilja segu, mingi juurikas (porgand, kaal vms.), kuivik maiuspalaks ja kui on, siis midagi rohelist (võilillelehte, porgandipealseid vms., aga need peavad kuivad olema, see tähendab, et eelmine õhtu tuleb valmis varuda)
• õhtul tulles sügada ja jalutama võtta umbes pooleks tunniks (ta rohkem ei viitsi)
• kella kuue-paiku anda õhtusööki: suurem peotäis graanuleid, juurikas, roheline ja hein
• vee olemasolu jooksvalt kontrollida
• korra nädalas pesa puhastus - hein-pabulad välja, uus sisse
• korra kolme kuu tahant sööda varumine
• paar korda aastas heina varumine

viimastest punktidest nüüd kirjutangi :) me pole mingid talupidajad, eksole. tuli mõte võtta küülik ja võtsime. enne ikka lugesin ja uurisin. suvi nüüd läbi, rohelist kraami eriti loodusest varsti ei saa enam. vaja hakata talvevarusid soetama. seda me pühapäeval tegimegi. võtsin isalt autokäru laenuks ja sõit läks lahti Empsiku päritolufarmi, kust saime 300 kg-sest heinarullist poole, mille mehed vapralt kärru tõstsid. mina imetlesin farmi küülikuid ja unistasin ;) hõbeküülik on super nuntšik ja uus-meremaa punane ka! lisaks uurisin profi käest vaktsineerimise ja talvise jootmise ja küünelõikuse kohta. paaritamise kohta veel mitte, aga küllap kevadel tuleb sellele teemale ka rõhku pöörama hakata. 

miks ma heina 85 km kauguselt toon? aga sellepärast, et küülik ei taha mitte veisele sobilikku suurt ja pikka kõrt, vaid väikest, peent ja maitsvat kuiva rohtu, kus on võilillelehte ja ristikut jms. :) Pärnu-kandist ma sellist ei leidnud, lihtsalt ei tunne vastava ala inimesi. teiseks saab sealt kvaliteetset sööta, mis on GMO vaba (nii jõusööt kui vili). kolmandaks on seal lapsed, kellega meie omadel meeldib väga mängida, sest nad näitavad oma kasse, kanu, parte, kalkuneid, vutte ja muid tegelasi. ja peremees teeb käsitööõllesid, mille mekk on ikka midagi muud kui poe- või tavalisel koduõllel. 

siiani läks sõit kenasti, heinapall sai koju veetud, aga siis selgus tõsiasi, et see teps mitte ei mahu meile küüni... Herr Abikaasa kevadel ehitas sellise õhku läbilaskva varjualuse heinte tarvis, aga see polnud pooltki nii suur, kui 150kg heina mahutamiseks vaja oleks olnud.  tegime kiirelt euroalustest teise hoidla juurde ja ühtlasi sai ka kuur korda, win-win!

ja te oleks pidanud nägema, kus Emma uut heina krõmpsutama asus - imearmas!

jaa, ma hellitan ta üle ja söödan paksuks (not), aga ta lihtasalt on minu unistus :)

külm

temperatuur langeb alla +10 ja mida mina teen? õige, KÜLMETAN :S
nimekiri, mis külma vastu kasutada (ja on kasutusel ˇ):

• kampsun - ˇ
• soe tee - ˇ
• soojad jalatsid - ˇ
• kindad - ˇ
• muhv - 
• fliis - ˇ
• köetud ahi - ˇ
• enese liigutamine - ˇ

no ma ei tea, suht pikk nimekiri ju. pean vist muhvi ostma minema... :/

K-de trenn ja elukool

trennihooaeg algas, K-del siis :) ikka võimlemine ja sel aastal juba 3 x nädalas. nii et mul vaba päev on kolmapäeval, no ja siis reede-laupäev-pühapäev :)

trennid on sel aastal pooleteise-tunnised, akrobaatika tunnine. mulle tundub, et palju, aga õpetajad on välja valinud 5-7-aastaste võistlusrühma 12 parimat tüdrukut ja nad arvavad, et saavad kenasti hakkama. 

niipalju, kui mina tean, siis 2015/2016 hooajal on vähemalt 4 esinemist/võistlust (esimene juba oktoobris) + võimlemiskooli peod. eks näis, kuidas tüdrukud jõuavad. kui ikka üle jõu käib ja toss väljas näib olevat, lasen vahel poppi ka teha. kas lasteaiast või trennist, eks paistab ;)

emotsioonidest: Karita oli nii elevil, et esimese trenni eel ei tahtnud kodus autost väljagi tulla, kuigi ma rääkisin, et üle tunni on trennini veel aega. arvas, et tema ootab autos :D Karina sättis ja keerutas peegli ees, siis kui oma arust valmis sai, kukkus lihtsalt jooksma edasi-tagasi. ja kui saali uksed lõpuks avanesid, siis mõlemas lihtsalt keksisid suurest õnnest, et trikoo on seljas, juuksed krunnis ja trenn algab! nii vahva oli nende õnne vaadata - küllap on nad õiges kohas.

seoses trenni ja koolieelse aastaga on mitmeid mõtteid tekkinud, kuidas K-des iseseisvust tekitada. nad on ikka suht paanika osakonnad, kui ise midagi otsustama peab või kõik ei lähe nii, nagu eelnevalt läbi on räägitud. meie viga, loomulikult! liiga nööri mööda oleme neid kasvatanud. ma ju näen, et nad ise tegelikult tahavad rohkem ise asju otsustada. ninakesed lähevad nii mõnusasti püsti, kui millegagi hästi hakkama on saadud. Herr Abikaasa on meil selline kanaisa, et anna olla... seega, mul on mul plaan. ja-jah, on küll! :D esiteks tekitan miski (nupu)telefoni, millega meile helistada saab ja siis õpetan neid vahete-vahel pärast trenni bussiga koju tulema. vaatasin, et aega jagub parajasti, üle sõidutee minema ei pea ja lõpp-peatus on meie peatus, nii et suurt ohtu pole ;) ma arvan, et nad saavad vabalt hakkama, eriti kui alguses luban neile ise autoga bussi sabas sõita. hiljem siis viin nad trenni ja saan ise kohe kimada koju ahju kütma vms. kui nad nüüd natukeseks üksi koju ka jääksid, siis võib nad täitsa kooliküpseteks lugeda. lugemised-kellatundmised on ju selged. aga aega on :)

enda trennist niipalju, et kuna laste trenn toimub uues Koidula kooli võimlas, siis loogiline mõte tundus olevat ise samal ajal ujuma minna Koidula ujulasse, aga ei lasta :( seal on laste trennid kella 19-ni. väga pettunud olin. nüüd siis kõndimine 1,5 h. pole ka paha.

huvitav aasta ootab ees. 

sellest ma rääkida ei taha, et lasteaias põhiõpetaja otsustas just nüüd ja kohe töölt lahkuda, nii et kooliks ettevalmistus ripub õhus praegu. lootust septembris kedagi uut ja NORMAALSET leida, ei ole... no on inimesed :/

a-uu-aa-uuu-aaa-uuuuu!!!

teateid seenemetsast: seeni ei ole :( nuuks! 

kolasime Uulu, Reiu ja Tammiste kandis, korvi saime kaste jagu kukeseeni ja 8 pilvikupoega. 3 leitud puravikku olid mädad/vanad, kaseseeni ei kohanud veel ühtegi, kuuseriisikaid samuti veidral kombel mitte, isegi tatikaid oli ainult mõned ja kärbseseeni ei ühtegi... selline seeneaasta siis. ema-isa kolasid Kilingi-Nõmme metsades, ka seal polnud midagi, isegi männiriisikaid mitte. ma mõtli, et katsetan korra ikka veel nädala pärast või nii. 

skooritud kukekatest said seenekotletid, mis olid kõigi degusteerijate arvates imehead ja külmalt olevat veelgi maitset juurde tulnud. ehk siis saab kunagi veel miskit. 

pagulastest

pean ikka ka sõna võtma pagulasteemal.

eellooks niipalju, et ma olen rahvuslane, marurahvuslane vast mitte, aga ikka väga eestluses ja Eestis kinni. mulle meeldivad laulupeod, rahvuskombed ja -tähtpäevad, ma ei salli muulasi siin meie maal, ükskõik kui toredad nad ka poleks - võõras pole oma.

mulle meeldib, millised me eestlased oleme ja kuidas oleme. jah, ma saan aru, et meid on vormitud aastasadade jooksul vere segamise teel, aga siiski oleme valdavalt heledad ja heledanahalised. ma ei ütleks, et ristiusku, pigem jõulu-usku, sest kirikus käiakse heal juhul korra aastas. millesse või kellesse eestlane usub? iseendasse või rahasse :/

meil on siin väga võrdõiguslik suhtumine mees-naine tasandil. mina ei ole kunagi tundnud, et mees on rohkem inimesena väärt kui naine (palganumbrites vast küll, aga inimese kui sellise tasandil mitte). ma ei ole kunagi adunud, et poisslaps on väärtuslikum perelisa kui tütar, sellist asja lihtsalt eestlaste hulgas mu meelest pole. või noh, kui sul on 5 poissi, siis jah, oldaks vast tütre sünni puhul rohkem rõõmus ;) 

ja nüüd terendab oht, kus meie sekka hakatakse pikkima tumedaid, moodustuksid täiesti teistmoodi kultuuriruumi ja mõttemaailmaga kodukonnad, mille üle riik kiiresti kontrolli kaotaks. riik on väga liberaalne, iga väike otsus kaalutakse Euroopa seadustega 100 korda läbi, seega konkreetsust ja keelamist ei julgeta rakendada. võibolla isegi tahetakse, aga ei julgeta. või siis mõeldakse, kuidas seda kavalalt teha, et mitte meepotist kõrvale jääda. 

tekiksid tegelased, kes on kasvanud teadmisega, et naine on midagi madalamat, temaga võib teha, mida tahad või et siis naine on omand. üksi see mõte on jube! vastik lausa! praegu räägitakse, et pagulased pikitakse mööda maad laiali, kus nad sulanduksid. Euroopa räägib, et need tegelased nii ei taha ja koonduvad ikka kokku ühte punti - loogiline, mina ka ei tahaks üksi olla võõral maal. samuti ei taha see seltskond tööd teha, lihtsalt pole kombeks. lõunamaal, jah, võibolla nii saab, aga külmal maal peab enese elus hoidmiseks teatavad ressursid siiski olema. kui raha töö eest ei tule, siis võetakse see vägisi, varastades, röövides. ja siis juba läheb põrgu lahti! sest eestlane ei salli, kui temaga ülekohut tehakse - tuleb omakohus ja kõik muud jubedused. seda ma üldse mõelda ei taha, mis sünnib, kui need kuradima neegrid valgete naiste kallale kipuvad. millegipärast on noorte naiste seas mingi oreool musta mehe ümber. mina seda ei jaga - vastik! loodan, et valdav enamus eestlasi mõtleb ikkagi samamoodi ja meil ei ole 20 a pärast pooled tited pruunid laiade lamedate ninadega. neid on praegugi mu meelest juba liiga palju. 

inimlikult on mul väga kahju Süüria sõjapõgenikest. see on hirmus, kui sul pole enam kodu ja maad, kus turvaliselt elada. millegipärast nende vastu mul sellist vastumeelsust pole, kui neegrite vastu, keda lihtsalt Aafrikast raha eest kohale tuuakse. olen vaadanud neid videosid peredest eikellegimaal piiride vahel hirmunult jooksmas ja magavatest lastest rongides kuskil tundmatu riigi vaksalis jne. õudne! kui ma mõtlen, et ise peaks sellises olukorras olema, siis ma vist sureks hirmu ja teadmatuse kätte. neile mul jätkub kaastunnet. tahaks isegi aidata. 

mulle sobib, kui Eesti võtab omale aidata peresid, kes on reaalselt sõja eest põgenenud või lapsi, kes on oma pere kaotanud. ma arvan, et minu südames oleks vajadusel kindlasti see ruum, et oma peres üles kasvatada üks mandlisilmne laps. sellest ma saaks aru, et kui on häda käes, siis peab aitama! aga mustal mandril on hädad kõik iseenda tekitatud. jah, suures osas on valge inimene selles süüdi, aga olgem ausad, aastakümneid on mööda läinud, oleks aeg ka ise vastutust võtta ja oma riigid ree peale seada. 

nii et jah, loodan südamest, et kogu see teema ei muutu meil nii aktuaalseks, kui see juba väga lähedal on ja meie riigiisadel on eestimeelsust, et see jama karmilt ära lahendada.
edit: panen siia lõppu ühe minu mõtetega hästi haakuva kirjatüki Marileenult, mis ütleb ka ilusti, miks ma võõraid meile juurde ei taha. miljon on nii väike rahvaarv, rohkem võõraid me lihtsalt välja ei kannata, kui tahame rahvuse kui sellisena püsima jääda!

Empsik jooksus

laupäeva hommik algas ehmatusega - Empsiku puuri uks oli lahti ja küülik läinud :( Herr Abikaasa ja lapsed olid ikka väga löödud olekuga, mul oli väike võbin küll sees, aga teadsin, et ta väga kaugel olla ei saa. 

Sest:

1) öösel, kui virmalisi otsisin, kuulsin krabistamist, s.t. ta oli alles puuris ja tegi vehkat hommikul ja hommikuti on ta väga laisk, küll aga uudishimulik. laisk tähendab seda, et hüppab 50-100 m ja siis viskab külili. uudishimu sai hirmust võitu ja nii ta selle peal meetrise hüppe ette võttiski.

2) märg rohi pole teps mitte Emma cup of tea ja tol hommikul olid minu jalad küll täitsa märjad, kui otsima asusime, seega pikka matka ta vaevalt ette võtaks

3) minna saab kahes suunas (kolmas variant on võrkaiaga piiritletud ja neljandal vesi ees), millest ühel on 300 m pärast ka vesi vastas ja seda ma eluilmas ei usu, et ta asfaldi peal kepsutab, kui teiselpool põõsad haljendavad

see kurjategija olin mina, kes tal tee vabaks jättis, sest lapsed nii hilja õhtul väljas ei käinud. küllap siis ma ei lükanud riivi korralikult kinni :/ Herr Abikaasa arvas, et ära varastatud. minu loogika seda ei toetanud, sest mida sa ühe halli jänesega ikka peale hakkad, isegi jõulud pole veel? lapsed arvasid, et peame uue jänese võtma, mees, et kunagi enam ühtki looma ei võta, kui sellegi eest ei osanud hoolitseda. mina olin kuss...

otsingud algasid: oma aia tuulasime põhjalikult läbi pideva kutsumise saatel, uuritud said ka kõik lauavirna-alused ja lemmikpõõsad, kuhu talle hirmsasti pugeda meeldib, samuti otsisime rohust jälgi, aga muru oli paraku liiga madal. siia otsisime läbi kogu ümbruskonna ja naaberõued-tänavad, ikka kutsumise saatel - ikka ei midagi. siis viimasel ringil tuli Herr Abikaasal mõte üks naabrite tihedate madalate lehtedega põõsas veel kord läbi vaadata (mida mina juba 2 x vaatasin) ja seal meie preili mõnusasti magas - koivad välja sirutatud, ise suht uimane. kahmas kätte, tassis koju. tegelinski jummalast kuiv ja puhas, tiba ehmund olemisega, aga muidu täiesti terve jänes. kahtlused, et küla kassid on ta ammu tükkideks tõmmanud ja ära seedinud (Herr Abikaasa vaimusünnituse vili taaskord) ei osutunud tõeks :) :) kui ta endale sülle sain, siis istus seal vaguralt, süüdlaslikul ilmel, üldse ei põtkinud, väga armas oli ainult :)

lõpp hea, kõik hea! järgmisel päeval käitus juba nagu ülbe küülik kunagi ja eile käis suisa traksidega väikesel jalutuskäigul. nüüdsest kontrollivad kõik 10 x, kas puur sai ikka kinni :P

suve lõpp?

viimastel nädalatel on imelised ilmad olnud. ju lasi soojus end nii kaua oodata, et mul pole midagi selle vastu. eile astusin kontorist kella neljast välja ja tabasin end mõttelt, nagu lõunamaale oleks hoobilt sattunud. väga mõnus soe, selline nagu Vahemere ääres. auto termomeeter näitas +29 VARJUS :) kodus oli veel rohkem, sest noh, meil on alati hull leitsak hoovil. tavaliselt on kuumus kuidagi piinav, suve lõpus aga väga mõnus. peamiselt vast seetõttu, et õhtud toovad sügisjahedusega värsket õhku, kesksuvel seda pole. eile aga kammisin pesust tulnuna veidi enne südaööd õues juukseid ja ei uskunud ise ka, et käes on 25. augusti öö ja niiii soe on :) ja siis algas sadu, ka soe ja mõnus. hommikuks oli suvi kadunud. vähemalt ta ikkagi tuli!

päriselt!?

vahepeal lõid ette numbrid 3 ja 5 - jube!! millal see juhtus, et ma nii vanaks sain? ise küll ei tunne :P

Augustiunetus/-unistus

15. august kostitas meid kõiki imelise ilmaga - augustiunistus!

ja õhtu augustiunetusega

päevane päevitamine tehtud, kulgesime rõõmsalt unetusele ja oh sa jutt, kus sel aasta oli rahvast! melu oli ka kõvasti rohkem ning esinejaid jagus kohe igale poole. meie alustasime folkpungiga ja lõpetasime balletiga. vahepeal aktivistid osalesid padjaviskevõistlusel lausa auhinnalise tulemusega (Herr Abikaasa jäi tagantpoolt esimeseks, mis unetute mõistes oli suurepärane tulemus (kaasvõistleja müksas just viske hetkel kätt, nii et padi lendas otse taevasse). Tuurit-tuurit kava oli väga lahe sel aastal ja unetute jooks omas headuses :P on ikka üks mõnus üritus välja mõeldud!!