fantoomil

oli vahva nädalavahetus! meid lasti Herr Abikaasaga linna peale, lausa Tallinna linna peale :) 

käisime A.L. Webberi "Ooperifantoomi" vaatamas-kuulamas. peaosades Stephen Hansen Norrast ja Hanna-Liina Võsa. minu emotsioonid on sellised, et Koit Toome laulab väga hästi ja ta on muusikali rollide jaoks loodud (mängis toda esimest armastajat). norraka võiks aga küll pigem Rolf Roosalu vastu välja vahetada. mulle Hanseni hääl üldse ei meeldi. või noh, see, et ta oma häält ei kasutanud. fortes oskavad kõik laulda, aga kuna enamus soolosid on väga hingelised ja pianos, siis need tal välja lihtsalt ei tulnud. vähemalt reedel mitte... Hanna-Liina oli ka 1. vaatluses kuidagi eemalolev ja äreva häälega, 2. vaatluses lõi aga särama.

lavakujundus ja efektid mulle väga meeldisid, samuti kostüümid. oli tunda, et vana hea Inglismaa poolt on paljugi ette antud ja ei ole niiväga materjaliga kokku hoitud. 

kultuur nauditud, suundusime vanalinna, et väike vein võtta ja õdusat õhtut nautida. vanalinn on ju risti-põiki igasugu meelelahutuskohti täis pikitud, leia siis see õige. istusime siis st. Patrickus väheke ja kobisime ööseks ikka oma vanalinna hotelli ära. 

ütleme nii, et sellise atmosfääriga majas ma polegi maganud. paksud kivimüürid, massiivsed laetalad, kivist vapid ja seinakaunistused, sinna juurde lummav vaade vanalinnale või kirikutornile. ilus!

K-d olid kenasti vanavanemate juures, meie kulgesime sinna laupäeva lõunaks ja saime ämma sünnipäevast ka veel osa :) pühapäeval nägin üle hulga aja kalleid kursakaaslasi, nii et all-in-all - täiuslik nädalavahetus!!

mandlikreemi-õuna kringel

otse ahjust

inimene pidi elama 35 a vanaks jõudmaks järeldusele, et pärmitaigen ei ole mingi kole koll :p sellest saab küpsetada küll, kerkib ja puha ning maitse on nagu päris. 

lapsepõlvest mäletan, et emal oli selle saia/piruka/kringlitaignaga ühtepuhku üks jama - kerkis liiga palju/ei kerkinud, jäi taignarulli külge kinni, ahjust tulles läks jahtudes kohe kõvaks, pirkuad lõid lahti ja täidis tuli välja jne. see tegi tiba ettevaatlikuks, nii oma 15 a ettevaatlikuks :D eks ma olen ikka mitu korda emalt uurinud ka, et kuidas ta seda tainast teeb, sest porgandipirukad on väga hää kraam. tema stampvastus kõigele on alati tunde järgi. no kuidas teha tainast umbes, tunde järgi? ei oska... kuna lapsed olid vahepeal haiged ja vastlapäeval me kuhugi ei liikunud, siis tegin ise kukleid. otsisin netist retsepti ja tegin. tulid välja küll. ise ma proovida ei saanud, aga räägiti, et täitsa kukli maitsega.

kringli tegin sama taigna järgi, sisse läks mandlikreem ja õunad. pärmitaigna tegin selle retsepti järgi ja martsipanikreemi segasin kokku nii:

100 g võid

2 muna

70 g mandlijahu

60 g suhkrut

1 tl vanilli

(kõik toasoojalt segada, siis tuleb parim)

kui kringlipatsid põimimiseks valmis olid, mõtlesin veel, et jube palju manti sai vahele. kui aga ahjus kringel 5 x suuremaks paisus, siis süües ei olnud seda manti eriti üldse tunda... teinekord olen targem. endale meeldetuletuseks panen veel kirja, et kaneeli ja suhkrut võib vabalt palju rohkem panna ja õunu ka. seekord parandasin vähese magususe šokolaadiglasuuriga. sööjad mugisid ja kiitsid. ise ma jällegi ei saanud isegi proovida. kui dieedi aktiivosa läbi, küllap siis teen uuesti.  nüüd ju pärmitaigen selge :)

kuldsed tüdrukud

kuld! kuld!! kuld!!! lastel endil ka tiba üllatunud näod, eks :D

6.02. 2016 oli päev, kus K-d said oma esimese spordisaavutuste medali. see tuli suisa kuldne! me olime ülirahul ja õnnelikud!! meie all mõtlen ma nii lapsi, vanemaid kui treenereid. 2. võistlus ja kuldmedalid!! mõni rühm treenib aastaid ja ikka ei tule ega tule seda medalit. ütleme nii, et õnnel polnud piire. 

1. võistlus oli nädal enne ja see läks ikka täitsa untsu, juba vaibale tulek oli kohmakas ja üks osa lapsi liikus elemendis valele poole, nii et head nahka ei saanudki loota. kõik olid kurvad. samas realistina ei saagi ju eeldada, et 1. võitlus ideaalselt välja tuleks. 6-aastased lapsed ikkagi. me ju teame, et see aasta on harjutamiseks. teiseks olid konkurendid kõik juba aasta jagu võistluskarussellis osalenud. 

taustaks niipalju, et rühmvõimlejatele korraldab võistlusi Eesti Võimlemisliit ehk siis iga võistlus on mingi klubi korraldada. kuld tuli Otepää lahtistelt meistrivõistlustelt (MV), mida korraldas VK Rütmika. eelmine oli Tallinna MV, tulemas veel Rütmika Kevadturniir ja Elva MV. igav ei hakka :P

mul on väga hea meel, et kokku on sattunud selline punt tüdrukuid, kes on suht ühel tasemel ja soov edasi areneda on olemas. kõik teevad isuga trenni ja on alati valmis uusi elemente õppima. kõik tulevad rõõmuga trenni! ja siis on punt emasid-isasid, kes kõik on nõus igati kaasa aitama kostüümide ja soengute osas. järgmiseks hooajaks on juba nii palju ideid ;) seekord valis õpetaja kiiruga trikoo, aga järgmine kord me proovime kaasa aidata, et ägedam look tuleks :D loodan väga, et kõik jätkavad ka 

tõe huvides märgin veel ära, et mini-kategoorias oligi ainult 3 rühma võistlustules, aga meie lapsed tulid sealt võitjatena välja!! esimesel korral oli 4 rühma. eelmise korra võitjad jäid sel korral kolmandaks... haiguste hooaeg, mis teha. ka meie Lepatriinudest olid 2 haiged ega tulnudki kaasa. minu Karita võistles suisa palavikuga, sest see tõusis enne võistlust, aga ta väga soovis võistelda. kui me juba Otepääl olime, siis ma ei näinud põhjust teda mitte starti lasta, sest ta on esireas ja paaritu arv võistlejaid ei oleks üldse nii hea välja näinud. seda magusam oli see kuld :) 

ma olen nii lõpmata uhke!! aitäh mu kallid tütred!! 

siin on link FB-st, kus kava vaadata saab ;)

Gripi küüsis

Gripp murdis meid maha. Mina lastega oleme tõbised, Herr Abikaasa põetaja rollis.

Totaalne täismäng - kõrge palavik, köha, nohu, lihasvalu, luuvalu, silmad punased ja valutavad.  kõik mida gripiga seostada oskate, kõik meil ka on... 

Täna tegime isegi vereproovid, sest Karital 39 palavik laupäevast alates.

kevad käes?

me like, kui 4. veebruaril õues jalutades on täielikult märtsikuu tunne!! :D

tõenäoliselt tuleb 4. märtsil teha postitus hirmsast külmalainest ja lumetormist, aga mis veel käes pole, selle pärast ei muretse ka. 

ütleme nii, et mulle kui ahjukütjale, meeldib antud (talve)ilmastik väga. ja noh, sõrmed ei külmeta ka nii hullult (kuigi üks näpuots on ka praegu tundetu ja valge, siin, +23 kraadises kontoris...)

hull maailm

osalesin ükspäev vestluses, kus oli juttu peresuhetest, aususest, truudusest ja austusest. mitte enam esimeses nooruses meesterahva suust tuli selline avaldus: kui sa ikka lähed päevast-päeva koju sellise inimese juurde, kelle vilu varjugi sa näha ei soovi ning kes aina iriseb ja õiendab, siis ongi soov minna ja kogeda midagi muud. 

selgitusena olgu öeldud, et arutluse all oli ühe pere probleem, kus on koolieelikust laps ja isa on leidnud endale uue naise, kuid käib ka oma pere juures. ükspäev lubatakse maad-ilmad kokku, teisel päeval ei huvita teda ei laps ega pere majanduslik toimetulek karvavõrdki. 

ma olin selle vanema mehe sõnadest niivõrd hämmingus, et ei osanud selle peale kohe midagi kosta. ütlesin vaid, et mina ei ole sellist tunnet oma Abikaasaga küll kunagi tundnud. seepeale tuli lisa: te olete nii vähe aega koos elanud ja te ei elagi üldse koos. rutiini ei teki, see on teil kõik teistmoodi. mõtlesin siis õhtul mis ma mõtlesin, aga ei saa temaga kuidagi nõus olla. ma tõesti ei ole KUNAGI tundnud, et ma ei taha koju oma pere juurde minna, alati rõõmuga ja ootusega. jah, me elame kaugsuhet, see on teistmoodi. samas on perioode, kus oleme mitu kuud järjest koos ja siis on koos väga hea, mitte paha või vastumeelne. minu suurim unistus on, et ma saaksin iga õhtu oma Abikaasaga koos olla! ja kõige olulisem punkt - me oleme koos olnud 14 a, 10 sellest kohe abielus! ei olegi nii vähe mu meelest :) mul tõesti ei ole kunagi tulnud pähe mõtet, et mul on nõme mees, et ma ei taha teda nähagi. 

eks tõesti, igas suhtes tuleb ette madalpunkte. minnakse ka lahku, aga minu arust on kõige alus ausus ja austus. armastus muidugi ennekõike, aga just ausus ja austus on need, mille abil on võimalik suhet elus hoida. tohutult kurb on kõrvalt vaadata, kuidas inimesed omadega puntras on. veel kurvem ja imelikum on kuulda, et mingi osa peab petmist normaalseks ja seda õigustatakse. õigustatakse irisemisega!!? miks siis naine iriseb? minu meelest tuleb ikka peeglisse vaadata - kui su teine pool on õnnetu, siis sa ei tee teda õnnelikuks. vingutakse ikka põhjusega. kui neid põhjusi ei ole võimalik kõrvaldada ja inimesed ei ole koos õnnelikud, siis tulebki lahku minna, kuid teha seda ausalt läbi rääkides, mitte nii, et mind ei huvita, võta oma laps ja lao. kuidas saab nii OMA LAPSELE teha? ah, keegi, palun öelge mulle?? ma tean, et saab, aga ma ei saa aru, kuidas! 

eile hakkas mul korraga väga kurb, kui sain aru, et too mees ei olegi elanud õnnelikult ja rõõmsalt. kuigi ma tean, et ta naine on talle kallis, kindlalt tean. 

eks mul on hea targutada - olen päriselt õnnelikus suhtes ja meile on isegi piltide järgi öeldud, et see on armastus, mis pildi pealt vastu vaatab. nii on. ja mul on selle üle lihtsalt nii hea meel!!

Simeonsi 2. ring

olen Simeonsiga teisel ringil. hetkel umbes-täpselt poole peal. seekord on kõik palju loomulikum, lihtsam. esimesel korral oli algusnädal ikka väga-väga raske ja igasugu isud käisid peale, siis seekord aju juba teadis, mis tulemas on ja vist lülitus ise ümber. kõht tühi pole eriti olnud, kaetud laual taga saan tuima näoga istuda nii, et näpud suu vahet ei käi :)

praeguseks on arengud sellised, et 7,4 kg oli täna hommikuks lahkunud. kokku juba -20,5 kg!! me happy :D

kartsin väga külmal perioodil dieeditamist. kaloraaž ikkagi väga väike ju ja enamus toidud nö külmad. olgem ausad, mul on pidevalt väga külm. pikk pakaseperiood ei aidanud ka kaasa. muudkui külmetasin. nüüd on väheke parem. õnneks kaalu langust see ei pidurda. kui ikka õigeid asju parajas koguses süüa, siis kõik toimib. sellest hoolimata ootan ma alati õhtut, et saaks sooja supi/kapsahautise, mis  kõik seest mõnusasti soojaks teeb.

mul on praegu 2 kompanjoni ka, kellega samaaegselt sulan :) kuidagi mõnusam on.

üks naljakas seik ka: teen lastele õhtuks salatit, telliti kartulisalatit. mis mul selle vastu olla saaks, eksole. ise ma seda ei armasta, seega on väga mõnus teha toitu, mis ei isuta. hakkisin-tikkisin kõik ära ja hakkasin hapukoort hulka segama. sinna paki külge jäi koort, nagu tavaliselt, ja mida tegin mina? õige - tõmbasin näpuga ära ja suhu :S hetk hiljem juba taipasin oma viga ja palavikuliselt mõtlesin, et appi-appi, mida ma tegin?? kuidas ma selle nüüd ära saan??? igasugune rasv on ju keelatud! ütleme nii, et ma pole ammu suud nii põhjalikult loputanud :D  loo moraal -  harjumuse jõud on suuuuur. 

ma üldse ei imesta, kuidas inimesed räägivad, et nad ei näksi/ei söö liiga palju magusat, aga kui kõik täpselt kirja panna, mis päeva jooksul suhu jõuab, siis hakkab endal ka hirmus. Briti telesari kinnitab seda ilmekalt, vaadake Salasööjaid. 

ärevusest

kuna koolis, kuhu me oma võsukesi õppima tahaks suunata, on lastevanematele koolikatsed (ja-jaa, õigesti kirjutasin/lugesite), siis me käime Herr Abikaasaga korra kuus huvitavaid jutte kuulamas, mida kooli poolt pakutakse. 

seekord räägiti ärevusest, selle vormidest, väljendumisest, abi andmisest. kuna lektor oli tõeline oma ala proff (Elen Kihl Senusest, olen temaga varem koos töötanud), siis tõi ta väga täpseid, samad humoorikaid näiteid. ehk siis, kui te tunnete endas ära liialt Leiutajatekülast Bruno ema, siis on aeg muutusteks, et te oma lapse psüühikale viga ei teeks. liigäreva lapse näide on aga sealtsamast raamatust kes? õige - Albert! Alberti isa, kahjuks, on teine teema ja temal on tõsisem diagnoos, aga Alberti ema aitas oma last kenasti sotsiaalärvusest üle: küpsetas talle koogi ja saigi poiss endale imetoreda sõbra Lotte näol :)

ma siiralt loodan, et minu lapsed on väikesed Lotted, kes elust mõnusalt läbi keksleksid ja ma suudaks vähem Bruno ja rohkem Alberti/Lotte ema olla!

Põnev kelgusõit

Herr Abikaasale meeldivad kelgukoerad. ta unistab neist juba aastaid stiilis, et kui Pärnu töökoha saan, siis kohe võtan endale husky, malamuudi ja veel palju muid ilusaid loomi. ma siis nuputasin väheke jõuluvanana habet kratsides, et mida härrale kinkida. koerakelgusõit jäi sõelale ja nii juhtuski, et eile käisime "jõuluvana" kinki realiseerimas Mutimuudide juures.

neil on kokku pea 40 koera vist. enamik Alaska huskyd, terve pesakond malamuute ja üks linnukoer ka. kirjust kassist rääkimata ;) Alaska husky pole midagi sarnast Siberi huskyga. teate ju küll neid kurjade kulmudega sinisilmseid koeri? vot aga see Alaska variant on kõhn ja sile, ainult silmad on sama hirmutavad :D

kõik koerad oma aedikutes olid meie saabudes muidugi ülijoviaalsed, haukusid ja hüplesid. kui aga kelgu ette rakendamiseks läks, siis tekitasid need loomad selliseid hääli, mida kõrvalt kuulates küll enam koerale ei omistaks... 

läksime!

igatahes kelku ronisime me paarikaupa (mina-Karina, A.-Karita) ja 4 km ring võis alata. oh sa jutt, kui kiire see sõit tundub, kui ise kelgus oled!! lumi tuiskab, koerad jooksevad, valge väli kiiskab vastu. ütleme nii, et joostes on täielik vaikus ja keegi enam ei klähvi ;) mulle meeldis, Karina arvas kohe pärast sõitu, et järgmine aasta kirjutab ta jõuluvanale, et toogu ta veel selline kelgusõit :) kui meie ring tehtud sai, oli teiste kord. kõrvalt vaadates liikus koerarakend aga nii aeglaselt ja vaikselt. tegelikkuses on lumel olles hoopiski kihutamise tunne. Karita oli tulles täiesti seitsmendas taevas ja ütleme nii, et Herr Abikaasa samuti :)

ootusärevus

sõidult tulles näod kõrvuni peas :p

hiljem vaatasime veel tubastes tingimustes perepoja ja peremehe poolt välja võidetud karikaid ja ajaloolisi pilte ning nosisime õunakooki.
igati väärt kogemus, soovitame!!

heegeldatud korvike

poekorv

tuulasin ükspäev kaubanduses ja silma jäi üks korvike. olen otsinud juba ammu midagi, kuhu salvrätid ilusti sisse mahututksid ja suvel tuulega väljas süües minema ei lendaks. too korvike poes oli suur, aga mõte hakkas tööle - paar kiiret klõpsu ja koju heegeldama ;)

kuivab

materjali on mul ju igasugust, valisin tiba toekama heegelniidi kui poekorvil oli, et ilus tihe jääks ja hakkasin nokitsema. õhtuks sai valmis. järgmisel päeval uurisin veidi, kuidas korv ilusti vormi jääks. tärgeldamine ei anna ju soovitud tulemust, ikka mingi hetk on lösakil... otsustasin siis PVA-liimi kasuks. see on ülilihtne - 1:1 lahjendada liim veega, heegeldis sisse, kummikinnastes kätega kõik tugevasti läbi mudida, üleliigne välja pigistada ja vormile kuivama tõmmata. vorm tuleb enne muidugist toidukilega üle tõmmata, muidu ei ole suurt lootust hiljem korvi kätte saada. 

minul kuivas korvike öö läbi köetud pliidi juures ja hommikuks oli täiesti kõva :)

valmis :)

nüüd on ilus romantiline lauakaunistus olemas. tuli välja, et lisaks salvkadele mahub sinna vajadusel ka soola-pipraveski ja noad-kahvlid :)

täidab otstarvet küll

lapse enesehinnangu tõstmine lausvale abil - jah/ei?

pildike lasteasutusest: söögitädi kammib lapse juukseid ja kiidab patsipunumise juurde, kuidas tüdruku juuksed on nii ilusad ja paksud. endal sõrmede vahel paar harva õlgadeni karva. kõrval kepslevad ringi tüdrukud, kelledest ühe punupats on 3 x paksem, teisel on pipipatsid ja selle üks pool on ka paksem, kui kiidetaval neiul kõik juuksed kokku... kolmandal on lihtsalt ilusad kohevad pikad vööni juuksed hobusesabas. 

siit minu küsimus: kas lausvalega on õige lapse enesehinnangut tõsta? 

ok, ma saan aru, et tüdrukul on raske lapsepõlv ja ta on selline paras uss rühmas ja vahel on vaja temale üksi tähelepanu pöörata, et ta end ka hästi tunneks ja ei peaks tähelepanu eest võitlema, aga kas just sellise valega? ma mõtlen, et 7-aastane saab juba ise väga hästi ka aru, kui jutt ei ole päris õige. vähemalt minu lapsed küll oskavad võrrelda, kellel on paksemad/pikemad juuksed, suurem muskel või parim varbasirutus. 

eks me kõik kiida oma laste joonistusi, kui pildil olev koer on lehma moodi või valmisehitatud padjaloss on maailma lahedaim. see on normaalne ja innustab last edaspidigi pingutama/tegutsema/looma. aga asjade kohta, mida ei saa muuta (pikkus/välimus/minupärast kõnepuue), ei näe ma küll tavaliselt inimesi niimoodi valetamas. pigem ikka seletatakse asi lahti või ei pöörata asjale valetähelepanu.

ju siis oli seekord selline päev. mina ei osanud midagi kosta, aga mõtetesse jäi situatsioon küll ketrama...

Mirr läks hetkeks lolliks/normaalseks

midagi täiesti imelikku juhtus pühapäeva õhtul. nimelt hakkas meie, Herr Abikaasa kass mulle mingi hetk järgi käima. no me olime just Tallinnas tagasi jõudnud ja ma eeldasin, et küllap ta süüa tahab. andsin. ise kiirustasin pliidi alla tuld teha ja sööki valmistada paralleelselt. aga Mirri ikka käis mul järgi. õues oli ta ka juba tiiru ära käinud, seega ma lihtsalt ignoreerisin teda, sest ta suht sageli üsna tüütult käib ja kräunub. 

panin just vanni vett jooksma, kui ta mulle vannituppagi järele tuli ja vastu sääri nurruma hakkas. pani veel käpad vanni äärele ja vaatas armsa-kiisupai näoga otsa. no ma võtsin ta sülle ja saate aru, ta istus seal vagusi, nurrus ja mõnnas, ei üritanud  hullumeelselt minema rabeleda. kuidas see nüüd juhtus, Mirri? 

tavaliselt ma võin talle heal juhul mõned paid teha, kui ta voodis ise mu puusakondile istuma tuleb. kui kassipreili vedeleb diivanil, siis pai vastu ei võeta või kui, siis läbi sügava une või altkulmu põrnitsedes. hiljemalt kolme pai pärast vingerdab ta end käe alt minema ja vallutab diivani teise seljatoe... 

Herr Abikaasaga on muidugi teine lugu - tema võib Mirrit rahumeeli alati paitada, temale joostakse järgi nagu kutsikas ja nurutakse pai. diivanil keerab veel teise külje ka ette, kui üks pool on läbi paitatud. saate aru jah? ega ma ei ole vähe kade üldse, onju??? 

ärge nüüd valesti aru saage, eks. ta ei ole normaalseks muutunud, et mul eile süles oli. täna hommikul pani täiesti suvaliselt mulle käpaga :/

selline hetkeline hellushoog tuletas mulle meelde, kuidas ma tahaks endale kassikest, kes tuleks sülle, hõõruks põske vastu põske ja nurruks ennastunustavalt ning oleks maailma pehmeim karvakera.

Pähklipureja

küll oli ilus, järgmine kord jälle

peenete daamede-härradega

Täna nutikale lapsele ja koostööaltile jõuluvanale (patsutan endale tunnustavalt õlale ;) külastasime Estonia teatrit ja nautisime balletti Pähklipureja. K-de esimene balleti kogemus. Ja ausalt öeldes meile Herr Abikaasaga ka täiskasvanueas. nii läheb, kui oma linnas vastavaid võimalusi pole. mina olen kooliga korra Luikede Järve vaatamas käinud ja mehel on ka mingi hägune mälestus, aga seekordne käik oli ikka ilus. 

Pähklipureja on just selline ilus ja huvitav ballett, mida 6-aastased huviga vaatavad (saalis oli ka palju väiksemaid ja vaatasid ka ilusti). samas oli ka endal vaatamist kuhjaga ja igav ei olnud kordagi. I vaatlus on rohkem selline etendus ja II tantsud, mis on kõik väga erinevad ja saab suurepärase ülevaate, mida see ballett endast kujutab. 

tüdrukud muidugi õhkasid selle priimabaleriini kleidi järele :D eks see oli tõesti kena. Karita ikka arvas, et tema hakkab balletti nüüd õppima. vaatame sügisel seda asja. kui huvi on endiselt olemas, siis palun :)  ma pool aega vaatasin laste emotsioone etenduse ajal, sest väikese inimese näoilmed on kirjeldamatud, kui nad jälgivad lummatult ilu, müstikat ja tantse. 

kohvetamas

kuna läksime piisava ajavaruga, siis uudistasime ka maja ja üllatusime, et see saali osa tegelikult nii väike on. vaheajaks oli meil laud hea paremaga broneeritud, nii  polnudki vaja järjekorras seista. jummala äge süsteem, Pärnus võiks ka olla. 

ma tahaks parkimise korraldust ka kiita - nimelt on Estonia teatri hoovis võimalik Barking äpp'iga parkida väga mugavalt (vabade kohtade olemasolul. äpp ütleb, kas on kohti, isegi tiba saab ette broneerida) ja normaalse hinnaga - üle 3 h läks mul 4,04€. selle tõttu saime ilusti kingadega otse autost minna ja igasugune sumpanime ja külmetamine jäi ära :)

nüüd on tee selge ja maitse suus, tahaks veel!

veider

kohtusin eile inimesega, keda ma olen alati imelikuks pidanud. no teate küll, sellist, kellega vesteldes tundub, et kõik ole ole nagu päris õige, aga ei saa aru ka, kas on häda mõistuse pärast või lihtsalt arvab asjadest teistmoodi.

ühesõnaga üritati mind tõmmata võrkturundusskeemi, kus annad osa oma arvuti kõvakettast mingi programmi abil tundmatule firmale kasutada, selle sisu sina ei näe ja raha tuleb. väikese pisiasjana mainin, et kõige odavam osalustasu on 225€, kalleim oli vist 2000€ ! 85% oma rahast saad tagasi (kui saad) siis, kui läbi sinu on liitunud järgmine ohver. kui ohvreid on 10, siis saad juba (!) 3% kasumit. kujutage seda juttu nüüd ette selliste entusiastlike silmadega ja žestikuleeriva proua suust ... 

mina siis tagasihoidlikult mainisin, et kui tegemist on minu arvutiga, milles on minule teadmatu sisu ja too firma, kes seda teenust minult nö ostab, talletab sinna midagi kriminaalset, siis mina olen pärast kaassüüdlane ja pistetakse trellide taha. proua nagu mõtles korra, siis aga jätkas oma mantrat, kui huvitav ja hea võimalus see ikka on teenida raha, kui sa ise näiteks magad. siis mõtles veel natuke ja rääkis, kuidas keegi olla talle juba seletanud, et nii võid sattuda enda teadmata ka lapsporno omanikuks. aga ikka ketras oma jutukest edasi.

sellel hetkel oli kõik selge - selge inimene see küll ei ole, kahjuks.

kui nüüd mõtlema hakata, palju tegelikult ongi selliseid heausklikke ullikesi, siis hakkab kurb. 

kusjuures ma ütlesin mitu korda lihtlausega, et see on kuritegelik ja lihtsalt raha rööviv ettevõtmine ja selles ei tohi osaleda. oma kolm korda kindlasti ütlesin. ma niiväga loodan, et ta ei panusta oma viimast 225 või 500€ sinna.

talverõõmud

paar pilti, mida ei saa jagamata jätta:

1. tuldi värisedes õuest tuppa, kisuti kõik külmad vammused seljast ja Karina võttis otsejoones suuna ahju äärde. tõstis üht jalga, siis teist vastu ahju, aga ei saanud vist piisavalt sooja. siis viskas end käpuli ja voila! - kohe mõlemad jalad soojad :D ega õde kaks korda mõelnud, kohe ikka samamoodi. ütleme nii, et minul pole sellist geniaalset ideed mitte kunagi pähe tulnud. küllap mängib siin rolli võimleja taust ;)

2. paberkonfeti-sadu. rõõmu kuipalju, olgugi et kõik asjaosalised olid külmast nii kanged, et konfette pidi laskma Herr Abikaasa. aastavahetuseks mõeldud meelelahutus jäi toona teostamata ka külma ja pimeduse tõttu. nüüd vaatasime, et hea ongi, neist sai hoopis vahva talvevaheaja lõpetaja!

külm oli lastel aga seetõttu, et kodu juurde ei näidata mingil juhul enne nägu, kui külm on võtnud võime liigutada. kelgutada on ju vaja ilmast hoolimata.

tegelikult avastasime üleeile meie kohaliku metsatuka rüpest ilusa sileda  jääga metsatiigid, mille peal on igati mõnus uisutada-suusatada. tol päeval lustisime niisama, eile vedasime suusad ka kohale. millegipärast ei ole keegi enne meid seal suuskamas käinud (uisutamise jälgi oli küll näha). peab muidugi tõdema, et Tammiste kandis on lund tõesti liiga vähe, et suusatamisele mõelda. tiigi peal on aga täpselt parasjalgu :) 

Herr Abikaasa sõitsis klassikajälje ette ja K-d panid järele. kuna lumi on praegu hea kohev, siis libisemine on super ja jälg ilus. ma arvan, et üks tiigitiir on nii 600 m. kuna tuul kiusas väheke, siis tiirukese tegimegi. aga nüüd on teada, kus hea lähedal suusatamas käia.