sushi lainel

mõnda aega tagasi proovisime sõbrantsidega sushi teha. tuli nagu välja, aga midagi jäi ikka kripeldama ka. kuna mul enne suurt sushi-sööja karjääri ette näidata polnud, aga asi maitses, siis hakkasin pisitasa ka kaubandusvõrgus pakutavat proovima. teengi väikese kokkuvõtte, mis minu sushi-eelistused siin Pärnu toidumaastikul on:

1. Ahoi Sushi - hästi mõnus väike koht Pärnu südalinnas, mulle tundub, et pidevalt üks kokk toimetab köögis. selline ühe inimese äri. maitsed on puhtad, ja ilusti on keeratud rullid. riis on hästi mõnusasti alati tehtud, minu lemmik! 

2. Sushi Silk - hea päevapakkumine (supp-salat-sushi), mida on 4 erinevat varianti. 5,5€ eest on maitset küll ja riis on ka hea. sisu on rikkalikult.

3. Delice toidupood - letist ostetud sushi õhtusel ajal oli täiesti söödav, isegi riis ei olnud väga ära kuivanud ja kala oli ohtralt :) 

4. Maxima letisushi - olin lausa meeldivalt üllatunud, kui ühel õhtul pärast kella 20 seal kondasin (lapsi ootasin mingilt sünnipäevalt) ja siis suitsulõhe sushi silma jäi. hind oli juba alandatud, sest sellist kaupa teisel päeval enam müüa ei saa. ma siis võtsin ja kodus tarbides oli see nii hea! küllap oli kõht ka väga tühi, aga suisulõhega maki on mu suur lemmik ja koos marineeritud ingveri ja sojakastmega olid need imehead!

5. Selver - letist ostes kuiv ja ilmetu, rullid on ka lopergused, hind kallis. riis täiesti kuiv.

6. Rimi - sama jutt eelnevaga, ainult et veelgi kuivem sisu...

Sushi-King - tema toodangut proovida pole saanud, kuna sealt saab ainult tellida mingi koguse kaupa, avatud müügipunkti neil pole. aga räägitakse, et sushi-salat pidavat ülimaitsev olema. ehk kuskil sünnipäeval või olengul pakutakse kunagi või tellin ise.

minu lemmikud suitsulõhe-sushi marineeritud ingveriga

ma sellesse nimekirja enda toodangut panna ei taha, aga ütleme nii, et olen ikka rohkem kui 1 x neid rulle proovinud keerata ;) on välja tulnud küll, maitse on mu meelest täiesti tasemel. riis jääb natuke vedel millegipärast. aurutan ilusti ära, jahutan, segan riisiäädikaga, aga ikkagi. no ju tuleb tehnikat täiustada. täidiseks keeran tavaliselt suisulõhe (nämm!), toorjuusti ja paprikat/kurki/avokaadot, ükskord panin rohelist sibulat lisaks, see andis ka hea maitse. olen katsetanud ka lõhe-kalamarja kreemi ja soolalõhega. Herr Abikaasale olen teinud Jaapani omletisushit, sest tema on suur munasõber, aga üldse mitte kalasõber. kõik olid rahul ja sõid mõnuga :)

nii et jah, kui ma eriti koi olen, siis võtan poest 2€ eest suitsulõhe fileed (no on need vaakumis 100-200grammised pakid ja sellest jätkub maa ja ilm), sõidan koju, panen riisi keema, otsin külmikust värskemat kraami vahele viilutamiseks ja mõned norilehed ning läheb rullimiseks. kusjuures rullimine on tegelikult lapsemäng! kui olen laisk, siis lähen Ahoisse või Silki. kui õhtul hilja poodi satun, siis Delice'i. ja kui nüüd keegi tahab, siis tulge külla, ma pakun sushit :)
ja kui nüüd keegi arvab, et ma raiskan tohutult raha ja teen endale neid kalleid õhtusööke, siis tegelikkuses ei ole see nii. arvutame:

• nori lehed (10 tk. pakis = 2.40), seega 2 tk.= 48 senti
• 100 g sushi/pudruriisi = 20 senti (Veski-Mati pudruriis, mida sobib sushi keeramiseks kasutada, maksab alla 2 €/kg)
• 50 g kala/kalamarja vms. = 50 senti
• paprika-kurk-salatileht =20-30 senti
• paar riba avokaadot = 50 senti (ma seda väga tihti ei kasuta, sest lahti peab ju terve vilja lõikama ja järgmiseks tarbimiskorraks on see juba vana)
• toorjuust - panen suvalist määrdejuustu, mida kodus on või ei pane üldse = mõned sendid

palju siis kokku tuleb? õhtusöök ühele - 1,5-2 €. ei ole ju nii palju. eriti kui lisakulutusi tuleb teha ainult kalale, millest ka enamus jääb järgmiseks korraks külma või hommikul kalasaiale :)

mugav elu

nagu ma siin mõnda aega tagasi mainisin, on meie pere nüüd päriselt koos. oodata tuli omajagu (kõva 14 aastat), aga lõpuks on Herr Abikaasal töökoht kodukoha lähedal! ta ei ole isegi enam tegevteenistuses... 

mõningad muutused: 

• vormikandjast tavakodanikuks
• t-särgimehest triiksärgimeheks :)
• 0-ga soengust pik(em)ajuukseliseks
• sarisõitjast kodus toimetajaks
• pühapäevaisast pärisisaks (ok, see on liialdus, aga laste pealt on vägagi näha, et issi pole enam midagi suurt ja kättesaamatut, kellele avasüli reede õhtu vastu tormatakse ja uneajani mastaapselt kasutatakse kõigil mängudes-tegevustes. nüüd hüütakse naabri-aiast "tsauki!" kui Herr Abikaasa 17:30 saabub ja mängitakse sõpradega edasi :)
• endale teeb talle muret, et ringisebijast laua taga istujaks

mina muidugi lootsin, et see kauaoodatud vangerdus toob kaasa suure vabaduse. hinges selline tunne muidugi on, kuid reaalselt pole see veel rakendunud. lapsed toon-viin ikka mina, sest ma lihtsalt liigun sobival ajal sinnakanti, kus lastel vaja on. õhtuti viin lapsed trenni ja tulen koju süüa tegema (uskumatu, palju võtab igaks õhtuks menüü planeerimine-ostlemine-kokkamine aega!). Herr Abikaasa saabub koju, saame veits juttu puhuda ja koduseid toimetusi teha, seejärel läheb TEMA trenni lastele järele ja mina ei pea kuhugi tormama. osad emad juba trennis kadedusega mainisid, et mind pole seal enam üldse näha :D

eks täitumas on alles 2. nädal, aga hinges on justkui tunne, et hakkab looma. eks need nädalas on tihedalt igasugu plaaniväliseid üritusi täis ka, seega pole rutiini tekkinud.

kõhklusi ja kahtlusi pole, on ainult küsijaid, kes kahtlevad. kuna mina selle otsuse taga polnud (kuigi otseloomulikult toetasin), siis loodan, et olulisi tagasilööke ei tule (17 a tegevteenistuses pole niisama naljaasi maha jätta). oleme arutanud, et oma laigulise-laksu saab ta tulevikus Kaitseliidus toimetades ka kenasti kätte.

mida mina ootan?

• trenniaega mulle-talle-lastele
• perega rohkem koos toimetamise aega (autos kiirelt kuidas-päev-läks-küsimused pole nagu pere kvaliteetaeg)
• pere toimimise igapäevareeglite kehtestamine (kasvõi hommiku- ja õhtusöök koos perega, 1 x nädalas mingi fun üritus, koristamise kord jne.)
• aega teineteisele (seda meil nüüd on)

nii et vaatame, kuidas see mugav elu kulgema hakkab. eks suvi tuleb kaootiline, sest tavapärase 53 päeva asemel on Herr Abikaasal sel suvel täpselt 0 päeva puhkust, mul 3 nädalat on, aga iseasi on see, kas ma tahan seda üksi maha konutada... lastel saab lasteaed läbi, neid tuleb ka terve pika suve ohjata... vaat see on omaette postitust väärt ;)

meie esimesed kerajänesed

õigupoolest on väljend "kerajänesed" pärit mu ämmalt, kes meie lapsi kohe esimesel korral kerajänesteks kutsuma hakkas. nüüd, kui olen mõned päevad sunnitud olnud küülikutittesid sinna-tänna vedama, tekib tõesti teatud sarnasus süles magavate alakaaluliste kaksikutega... mõlemad on väga armsad!! :)

3-päevased kerajänesed

olukord küülikurindel on hetkel selline, et pojukesed tuduvad tubastes tingimustes, kuna kahekesi ei suuda nad õuepuuris kehasoojust hoida (või ei oska noor ema neile piisavalt sooja/pehmet pesa valmistada). mina viin neid hommikul vara tunniks-paariks emme juurde sööma. siis ta peseb neid ja paneb uuesti tuttu, misjärel saan ma nad tuppa päevaunele tuua (tegelikkuses toidab ta neid ainult mingi 5 minutit ja siis kasib natuke). õhtul kordub kõik samamoodi, ainult et saavad emme juures pikemalt viibida (ütleme 17-22). päevasel ajal pole nii jahe ja ma saan ise neid kontrollimas käia ka. hilisõhtul kiidan Emmat ohtralt tubli olemise eest, meelitan teda salatilehtedega ja sügan läbi kogu allesjäänud kasuka (kõhualuse on ta endal jummala puhtaks katkunud, isegi esikäppade juurest on lage...).

päris algusest ka: kui esimene šokk oli üle elatud ja surnud pojad eemldatud ning pojad sundtoidetud, siis tekkis lootus, et võime nad pessa emale tagasi anda. oi kus ma kartsin, et ta sööb need ka ära! uhh! õnneks nii ei juhtunud. toitis ja hooltses ja pesa oli soe. jätsin nad pessa, nagu targemad soovitasid. hommikuks olid nad külmast kanged, kuigi karvade sees ja kinnikaetud. miks, ei tea. ju siis noor ema ei tea veel, kuidas täpselt toimetada. esiti arvasime, et surnud, kätte võttes ikka hingasid. soojendasin neid siis enda vastas tubli tunni, siis muutusid tiba elavamateks. kõhud olid neil punnis, seega Emma oli poegi hommikul vara söötnud, aga siis külma jätnud... kui see ehmatus ka üle sai elatud, siis nüüd on režiim, kus pojad külastavad pesa 2 x päevas, söövad kõhu täis ja siis tuppa tuttu. loodan, et umbes 10-päevaselt on nad juba nii karvased-suured-tublid, et pesas ilusti hakkama saada ja Emma saab täiel rinnal emarõõme nautida. väga-väga loodan!!

Emma poegis

jep, Emma poegis. algus oli paljutõotav - pesa valmis, karvadega vooderdatud ja puha. sattusin hommikul toitma minema, kui ta parajasti toimetas. mingi aja pärast olid pojad sündinud, kui mööda pesa laiali. aitasin need pessa kokku ja jätsin rahu (tegin nii, nagu kasvatajad õpetasid). veidi aja pärast oli pesa karvadega kaetud ja küülik ise puhkas. kui mõned tunnid hiljem läksin vett juurde viima, olid 3 tapetud, 4 alajahtunud. viisin need, kes ühes tükis olid tuppa sooja, 2 ei ärganud elule :( 2 siis alles.

miks? kas segasin mina või hammustasid pojad liiga valusalt nisasid (on teised üsna ära näritud) või on ta alles oskamatu (esimene pesakond), ei tea. väga kahju on neist viiest hukkunust, ilusad suured pojad olid :(

2 vapraksest on toas karbis minu tehtud ja küülikukarvadega vooderdatud pesas soojas. emaküülikut oleme toonud tuppa neid söötma. see käib nii, et üks hoiab küülikut külili ja teine haagib ükshaaval pojad nisade külge. praegu saame hakkama, sest küülik söödabki poegi ainult 2 x ööpäevas. Emma on häiritud, loomulikult. mul on tast nii kahju! ämm ütles, et esimese pesakonna puhul on see küülikutel tavaline. see ei lohuta mind eriti...

mulle ei meeldi loodusele end vahele segada. samas küülikupidajad ütlesid kohe, et tuleb tuppa tuua ja sundtoita. nüüd on Emma puuri uue ilusa pesa teinud, õhtul proovin pojad talle tagasi anda, sest ta ilmselgelt otsib ja ootab. 

kõik taevased inglid, ootan teid appi ja aidake palun kaasa, et need kaks vaprakest kasvavad ilusateks hallideks karvapallideks!! ma niiväga palun!

häda kulmude pärast :S

kõigile inimestele ei ole looduse poolt ilusat kulmukaart antud. mõnel on hull puhmas, teisel pole eriti midagi. sinna viimase alla võin ma ennast ka kirja panna. mul nimelt on küll üsna palju karvu, aga need kõik on põhimõtteliselt valged ja mõnes kohas pole neidki ehk et kulmud on auklikud... vahva! not. 

eks ma neid siis aeg-ajalt kohendan küll värvi, küll pintsettidega. kui tundub, et endal järg käest on ära kadunud, siis käin kulmutehniku juures ka. kuna mul pole võtta sellist aega ega TAHTMIST kuskil peenes salongis tuunitud tibide keskel tund-kaks vedeleda, kui mu kaks karva kolmes reas sirgeks aetakse, siis otsin kiiremat ja soodsamat varianti. varem oli mul Agnes - suurepärane kosmeetik ja inimene. tema kahjuks kolis Soome, nuuks! (tervitused sulle sinna!) siis leidsin kohalikus salongis ühe kena neiu, kes tõesti tegi ilusat tööd, viitsis ära katkuda ka kõik valged peened udemed ja kulmukaar oli alati kena. osavad inimesed aga kaua kohalikus salongis ei püsi ja nii purjetas temagi üsna varsti parematesse tingimustesse kenamasse salongi. sealne hinnatase aga ei meeldi mulle...

täna võtsin siis südame rindu ja läksin uuele katsele. ikka kohalikku, sest a) see on lähedal s.t. kiirelt saab tööpäeva sees ära käia ja b) see on soodne. 

algus ei olnud paljulubav, kuna ta enda kulmud mulle ei meeldinud, aga kuna inimestel ongi erinevad maitsed, siis mõtlesin, et vahet pole. rääkisin, mis mulle meeldib, mis toon mulle sobib ja laotasin ennast "letti". töö hakkas pihta, värv pandi peale ja siis läks lahti. joonistas mulle kulmud, mis olid nagu klounil. kommenteerisin, vaatasin, juhendasin. tema kommenteeris vastu, et kosmeetikakoolis õpetatakse nii, tema ei või teisiti teha, sest mina olen tema kõndiv visiitkaart (justkui mul ripuks mingi silt küljes, et need klounikulmud on made by ... look at me, look at me!) joonistas siis tiba tagasihoidlikumaks ja hakkas kitkuma. ma mainisin, et tahan ikka kõik ülearused karvad (jah, ka need heledad udemed) sinna maha jätta. tema vastu, et kui ma NII peent tööd soovin, siis tuleb kulmude niiditamisse minna ja neid tegijaid on siin Pärnus piisavalt. ühesõnaga öeldi mulle, et ära enam tule :P

kui uuesti peeglisse vaatasin, siis üks kulm oli teisest poole heledam (mulle pidavat värv väga raskelt peale jääma), teine kulm oli hoopis veidra kujuga ja valged udemed - jah arvasite õigesti, olid alles :( pani veel värvi juurde, sel hetkel hakkas mul juba kõhe, et kas üldse julgen siit tänavale minna või pean otse koju vanni jooksma. ütleme nii, et siin ma nüüd siis olen - üks kulm ümar, teine kantis, üks hele, teine tume ja mul on konstantselt NII IMESTUNUD nägu, nagu oleks just pealt vaadanud maailma osavaima kulmukunstniku tööd :S jah, pean tõe huvides siiski mainima, et ta ütles, et kui ei sobi, siis maksma ei pea. samas kui ma olin pannud aja ja tema aega kasutanud, siis ma ikka jätsin kokkulepitud summa. lihtsalt teinekord tean, et sinna oma raha enam viia pole mõtet.

ei, ma ei taha selle jutu juurde pilti panna, tänan tähelepanu eest!

koos, päriselt!!!

14 aastat 3 kuud ja 11 päeva ootust sai täna läbi!!!

sünnipäev, tore päev-tore päev!!

meie tütred on nüüd seitsmesed :) (:

7 aastat lapsevanemana. mõni vahetab selle ajaga mitu töö- ja elukohta ning palju boyfriende :P 

ükspäev mõtlesin, et mida ma enne lapsi oma õhtutega tegin - mitte ei tulnud meelde. küsisin Herr Abikaasa käest hommikusöögilauas, kui kõik jäätist nautisid, et mida me tegime. mõtlesime välja, et tõenäoliselt trennis käisime ja rohkem nagu ei tulnudki ette. ju siis oli elu piisavalt sisutühi... eks Herr Abikaasa on varem korduvalt maininud oma teatud sõpradele, et tema elu sai siis mõtte, kui talle lapsed sündisid. väga ilusad sõnad mehise mehe suust!

nüüd on elu väga tegus, planeeritud ja põnev. nagu hakkab kuskilt vaba nädalavahetus paistma, täitub see võluväel mõne lapse sünnipäeva, võistluste või perekondlike lõbustustega. nädala sees jõuan ma stabiilselt õhtul kell pool kaheksa koju... varem me vist kondasime sõpradega pubis, käisime rohkem kontserdil ja teatris. reisimas millegipärast ei käinud, kuigi oleks võinud. nüüd on see palju keerulisem... (just rahalises mõttes) arvan, et koolilaste majja tulemisega tekib jälle rohkem vaba aega seoses nende iseseisva liikumisega, aga eks näib.

K-de 7. sünnipäev oli väga tore! lapsed lustisid õigel päeval Musooniku mänguuumis ja vanavanemate/sugulastega toimus pidu veidi varem kodus. kõik olid rahul, sest vanavanemate poolt toodud nukumaja võttis kogu tähelepanu (oli ka viimane aeg, sest nukkudega on just viimasel poolaastal mängima hakatud, ei enne ega tõenäoliselt ka varsti tulevikus, seda huvi enam pole). päris suurte moodi rattakiivrid ja lasteentsüklopeedia olid ka muidugi suur hitt! 

laste peol sai diskotada-möllata-mängida, näomaalinguid tegi imeline Alice ja pillerkaar kestis kustumiseni :)

kasutasin juhust ja lasin ennast
ka ilusaks maalida

minu ilus, päev otsa tikitud-hakitud-lükitud, suupistelaud, jäi põhimõtteliselt puutumatuks. no hea küll, soolased ja puuvilja-vardad läksid loosi, aga kõike muud (kaasa arvatud temaatiline Balerina Angelina sünnipäevatorti) võisime me suurte külalistega ise mugida... 

seitsmesed tüdrukud on järjest iseteadlikumad ja iseseisvamad. jutud teemal üksi päevaks koju jäämine või bussiga kinno sõitmine ei tundu enam ületamatu kuristikuna vaid pigem põneva seiklusena; hakkavad tekkima kindlamad eelistused riiete, muusika ja sõprade suhtes. emme on juba vahel nõme (issi puhul ma seda millegipärast ei tähelda... hmm...) ja uksed pauguvad juba mõnda aega... erinevused tulevad ka järjest tugevamalt päevavalgele. 

ees on ootamas järgmine etapp ja hiljemalt seitsme aasta pärast kirjutan ma uue tiraadi, kus räägin, et mu lastel on pidevalt tohutult palju tegemist, aga mina kulgen rahulikult omasoodu.

7-aastased kaksikud tütred on võrratud - soovitan!! 

sõnu pole...

... 

kui sa oled tellinud kaks ÜHESUGUST toodet ja sulle hommikul helistatakse, et kaup on kohal, tulge järgi ning siis poodi jõudes selgub, et üks on rohelise konnaga ja teine oranži tiigriga, siis võtab küll nõutuks... mis otsast on need ÜHESUGUSED??? ah, keegi, selgitage palun!! müüjatibi selgitaski: need on ühe koodiga ja sama nimega. ütlesin talle, et ma tellisin ühesugused, ütlesin, et mul on vaja kaksikutele ja nad ei ole nõus erinevatega. milline osa sellest oli arusaamatu, mina lihtsalt ei saa aru. pealekauba tellisin ma sebra piltidega, mitte paganama tiigriga :/

nüüd on olukord, et lastel on sünnipäevakingid puudu, sest kõigi vanavanemate eest pidin ma ise selle kingi-ralli ära tegema... (mis on iseenesest hea, siis ei kogune koju kilode kaupa kräppi, millega keegi ei mängi, aga maksab hulka raha) Pärnus ju ei ole poodi, kust saaks osta seda, mida soovid, KAHEKAUPA!! :S isegi tellides ei saa nad õige asja tellimisega hakkama! 

see jutt käis praegu auto turvaistete kohta. vanad on kulunud, lapsed istuvad põhimõtteliselt kõval plastikul, tahtsime uusi kinkida, mida oleks hea lihtne ka vajadusel näppu võtta, kui ühe autoga tuua, teisega viia. 

nüüd kinnitan oma näidet teise poe peal. jutt rattakiivritest: tellisin 2 ÜHESUGUST kiivrit suuruses 54-56. poes oli olemas 1 selline, mis mulle meeldis ja peas lapsel hea tundus. saabus tellitud KAHE asemel üks ja valge-roosa värvi koosluse asemel oli musta-tumelilla variant... et mismoodi??? ma lihtsalt ei saa aru :( 

sellistel hetkedel olen ma väga löödud. teen küll kõik endast oleneva, et asjast asja saaks, aga ei, lihtsalt pole võimali, kui kuskil laos/poes töötab kari lolle.

*kurb, ärritatud, pettunud*

pikk lõpp

kolm vaba päeva tõotasid palju. nii ma arvasin :p eks tehtud saigi omajagu, aga tunne on, nagu oleks lihtsalt logelenud ja ütleme nii, et see on väga hea tunne!

kuna Ülestõusmispühad mulle ja meie perele midagi ei tähenda, siis traditsioone meil sellega seoses ka ei ole. ongi Munadepühad  ehk siis munade värvimine ja mingi kohupiimamaiuse meisterdamine. pašat ka seekord ei teinud, sest sinna läheb nii palju rammusaid asju sisse, et süües lausa tunned, kuidas rasvavõru ümber suu on. puhas kohupiim on kordades parem, eriti laste arvates! küll aga tegin ühe küpsisepõhjal kohupiimakoogi želatiiniga. tuli täitsa välja (loe: tardus ära ja ei läinudki tükki nagu tavaliselt) ja maitses mõnusalt apelsiniselt. 

lastega lustisime munavärvide ja -kleepsudega, isegi Herr Abikaasa haaras pintsli järele. mina katsetasin nö pardimune teha ;) ehk siis punase peediga tulid ilusad helesinised, kurkumiga kollased ja peediga õrnalt lillad munad. 

reedel olin muidugi hullult pettunud, et sooja kevadilma asemel lõõtsus õues külm tuul. õunapuud said siiski lõigatud ja õue veits puhtamaks. laupäevaks saime käru, et too oksarisu minema vedada ja pühapäeval ehitas Herr Abikaasa küülikule poegade tarvis pesakasti. ikka üsna pirakas tuli teine. loodan väga, et on ka, keda sinna varsti panna. Empsik on hullult kuri, puuri sisemus on pidevalt sassis ja sööb ta ka meeletult (need kõik märgid peaksid olema head ended, et pojad tõesti tulemas on). 

aaa, ja pühapäevaks kauplesid lapsed välja munajahi aardekaardi alusel. uurisin lausa Ameerikamaal elava onutütre käest, et kuidas see neil seal käib ja miks, jumala eest, toob jänes pühademune!?! ei osanud temagi seda legendi lahti seletada. me siis rääkisime, et heakene küll, munad tulevad, issi peidab ja mina joonistan kaardi, mille järgi neid siis otsida saab. oldi vägagi ootusärevad. jaht kulges igati vahvalt ja kõik 10 šokolaadimuna saadi kätte :) kaardi lugemise oskusel polnud ka väga viga (pigem oli asi minu joonistamisoskuses...). rõõm oli igatahes mitmepoolne ja pikk nädalalõpp võiks vähemalt üle nädala käigus olla ;)

vanainimene

piinlik tunnistada, aga ma saan nüüd ise ka aru, et ma olen vana... kuidas see teadmine minuni jõudis? no istusin pühapäeva hommikul kell 9 üksi diivanil (pere oli ära maale läinud), olin juba riides ja võikudki hammaste taha kadunud, rüüpasin kohvi ja paanitsesin laste koolikohtade pärast (see on nii pikk ja nõme teema, et väärib omaette postitust, kui see saaga kunagi läbi saab), kui ETV pealt algas Prillitoos. kuna ma tippisin üht kirja ja pult oli kaugel, siis ta seal mängis. 

ühel hetkel algas rubriik "tänapäeva noorte väljendid". vanainimestele anti seekord ette sõna YOLO ja nemad pidid seda siis lahti seletama. ma olin täpselt sama pimedusega löödud, kui need 60-70-aastased. ise paaniliselt mõtlesin, et mis sõnade lühend see siis olla võiks. no ei mõelnud välja... ei, ma olen seda väljendit näinud küll, igalt poolt vahib vastu. kuna ma aga pole suur meediatarbija, mul on ainult FB, muid suhtlusvõrgustikke pole meelega kasutusele võtnud, et veidi arvutivaba aega ka oleks. seega ei mõelnud välja. ja ma olen ainult 35! püha issanda jumal!!! ma ei läinud isegi Klassikokkutulekut vaatama, sest arvasin, et ma pole ju veel NII VANA! aga ikka olen küll. küll on mul üks hää sõbrants, kes on minuga samavana ja teab vist absoluutselt kõike kaasaegsest muusikast, riietusest ja väljenditest. tema blogist ma vähehaaval ikka saan valgustatud :D

lohutan ennast sellega, et Herr Abikaasal polnud ka õrna aimugi, mis see YOLO tähendada võiks (ma õhtul korraldasin talle kohe ristküsitluse, et ennast üksi mitte nii vanana tunda) ja ma olen siiani väga hästi ilma selle tähendust teadmata elada suutnud (ja veel miljoni muu tiinerite käibefraasitata) :) 

aga kuna ma YOLO*, siis pikemalt ei kirjuta siis ;)

*You Only Live Once - kui veel keegi nii tume inimesetükk siin seda kirjatükki lugema peaks juhtuma, kui mina olen ;) 

P.S. hiljemalt paari aasta pärast olen ma nende tiinerite käibefraasidega juba vägagi hästi kursis, sest endale tekivad koju paar sellist ;) või siis :(

Emma pulmad

rahvasuus levib kõnekäänd - sigivad nagu küülikud. sellest saaks nagu järeldada, et küülikute paaritamine on lihtne ja kiire toiming, aga võta näpust, ei ole ikka küll! siinkohal väike ülevaade, mida ma kõike tegin, et asjast asja sai ;)

alustame siis algusest: küülikupreili Emma on juba peaaegu aastane. kui ta meile tuli, tekkis kohe ka mõte, et mõned küülikupojad oleks väga armsad (kujutage nüüd ette Herr Abikaasa rahulolevat nägu ja madalat häält nämm-nämm!). tegelikkuses on 5-kuune lihaküülik paarituseks valmis, kuid vastu talve ei tahtnud ma seda teemat üles võtta. mida kevade poole aeg liikus, hakkasin otsima, kust leida isast Viini Sinist tõugu isast küülikut, kes ei ela Peipsi ääres ega oleks meie oma lähisugulane. üsna keeruline teema. endale praegu isast küülikut me võtta ei plaani, seega tuli daam küla peale viia.sain mõned vihjed ja võtsin ühendust. algselt sain jutule ühe küülikukasvatajaga, kes pakkus, et toob oma isase meile (kasvuhoone oleks paras paik neile olnud) ja siis viime mingi hetk tagasi. asi aga venis, päevad ei sobinud ja lõpuks läksin oma küülikuga ikkagi neile külla. 

vahepeal rääkisin pehmeks ühe vet.arsti, kes müüs mulle kaasa vaktsiini ega pidanud küülikut sinna vedama. sain kodus ise Emma ära vaktsineerida (neid peab vähemalt 1 x aastas peamiselt sääskede abil levivate haiguste vastu vaktsineerima). polnud varem kunagi süstalt käes hoidnud, veel vähem seda kellessegi torganud... aga kõik käis väga kiirelt ja valutult, sest loom isegi ei võpatanud. rohi sattus õigesse kohta ja ma ei torganudki nõela kahekorra läbi kasuka. 

ühesõnaga, ma olin hästi ette valmistanud. lugenud läbi kõik kaasaegsemad küülikukasvatuse raamatud, erilise tähelepanuga uurinud paaritamise, poegimise ja noorloomade peatükke. sain ikka jupi maad targemaks. kui Emma võtsime, lugesin ka põgusalt, aga tol hetkel ei olnud pulmamäng prioriteet, eksole.

põhitõed siis: emane viiakse isase juurde, mitte vastupidi (sest emased kaitsevad oma territooriumit väga kiivalt) või siis leitakse neutraalne pind. esimesel juhul on töö kiire ja korralik, teise variandi puhul loomad harjuvad oludega, tatsavad niisama ringi ja siis võibolla, kui meeldivad üksteisele, läheb asjaks. kuu pärast sünnivad pojad, neid on tavaliselt üle viie. kui midagi ei sobi, emaküülik ehmub või on muidu pooletoobine, hävitab ise oma pojad :/ olen igasugu FB kogukondade liige, kus neid surnud/külmunud/söödud sardelle olen näinud. loodan südamest, et meil mõni ikka kasvama jääb!

aga eilne päev sõnas ja pildis: pakkisin Empsiku pappkasti koos maiustusega (kuivik) ja sõitsin ~15 km lõuna poole. porimülka läbimisel leidsin ennast karjalauda juurest, kus tiirutas ka mitmekümnepealine veisekari ja mitu koera. perenaine ka õnneks :) suures laudas oli puurides 30-40 eritõugu küülikut, paljudel juba pojad ja mitut sorti erinevaid kanu. asetasin meie daami kastiga peigmehe puuri juurde ja avasin kaane. neiu nuhutas õhku - tundus meeldivat. igasugu uued-veidrad lõhnad ja hääled, ikka on ju huvitav. siis pani käpad juba kasti äärele ja noorsandi juures ta oligi :) tutvuti-vaadati, tehti mõni kepsakam tiir tagaajamist. kui aga kogenud isaküülik tahtis mehetegusid tegema hakata, siis meie küülik, nagu üks viisakas preili kunagi, istutas end puuri tagumisse nurka, pani saba maha ja tegi mkmm!. hea et pead ei raputanud, ma ütlen... mida teha? 

viini sinised Emma ja Ruudi tutvumispeol, tublid rexi-tõugu
meeleolutekijad kõrvalpuuris :P

küülikutel on nö jooksuaeg teatud perioodidel, mitte üldsegi kogu aeg (on kuni 10-päevased sobivad ja siis mingi 4-5-päevased mittesobivad ajad, laias laastus). õnneks oli kogenud küülikukasvataja varnast võtta ja asus tegutsema. tema arvas, et meie preili lihtsalt ehmus igasugu häältest ja teiste loomade lõhnadest. vajab ergutamist. toimetati siis nii, et kõrvalpuuri tõsteti üks teine paar, kes kohe tegudele asus ;) see ergutas meie paari ka liikumisele - isaste lõhn ikka meelitas Empsikut - hakkas ringi kalpsama, isast nuuskima ja ringi vahtima. siis lasigi isase ligi :) long story short - vajas ettenäitamist :D

jätsime viisakalt ja tänulikena hüvasti ja sõitsime kodu poole. karjamaa veerel maas vedelevast surnud vastsündinud vasikast ma vist ei hakka siinkohal rääkima. maaelu...

koju jõudes on daam kuidagi väga rahulik. ei rabelenud ega midagi. läks aga rõõmsalt puuri ja kadus kõige sügavamasse nurka peitu. õhtul talle süüa pannes ei lasknud üldse ligi, ei saanud pai teha ega midagi. urises lausa. söök ei sobinud esialgu üldse. endal oli selline segaduses nägu ees, nagu seediks, mis minuga nüüd juhtus. hommikuks oli ninaesine kadunud, aga pai ikka ei soovitud. küllap peab mu peale viha, et ma ta neiupõlve niimoodi äkitse lõpetada lasin :)

nüüd polegi muud, kui vaadata ja oodata. kui paari päeva pärast puuri sisemus "läbi küntakse"(heinad aetakse segi, kõik anumad lükatakse ümber jms.), siis on lootust! kui kahe nädalal pärast pesa ehitama hakatakse, siis ei ole lootust (ebatiinus), aga kui 4 nädala pärast pesaehituseks läheb, siis on pojukesed tulemas. põnev-põnev! profid muidugi papleerivad küülikut (manuaalne läbi kõhunaha embrüote olemasolu katsumine poole tiinuse pealt), aga ütleme nii, et ma parema meelega ootan ja vaatan, kui lasen end puruks tõmmata või küülikule viga teen. 

võrratu vahtramahl

vaher jookseb kolinal! isa tõi just mitu suurt pudelit. esiti lausa usutlesin teda, et kas on suhkrut juurde segatud - niivõrd magus on vahtramahl tänavu :) 

juba mõned nädalad tagasi tõi mehe isa liitrise purgitäie sedasama nektarit - küll oli hea! arvasin siis, et esimene kord ja just hakkas jooksma, küllap seepärast nii hea magus. tegelikkuses on vahtramahl alati magus, kui on külm talv olnud. olgem ausad, sel aastal oli ikka päris kõva pakane vahepeal. ei ole halba ilma heata, eksole.

üleküllastus

esimest korda minu lapsevanemaks olemise aja jooksul ütlesin ma, et mul on ükskõik. tavaliselt olen väga opinionated. tegelikult see muidugi nii ei olnud, et ükskõik, aga kui kalendris on järgmise kahe poole kuu jooksul põhimõtteliselt kõik nädalapäevad ja pooled nädalavahetused ülesannetest/ tegevustest/ kohtumistest kirjud, siis paratamatult kõikidele teemadele ei jõua tähelepanu pöörata. 

aju keeb

väike ülevaade: üle kahe nädala laupäeviti võimlemisvõistlused erinevates linnades, lisatrenn sel nädalavahetusel, lasteaia perepäev sel nädalavahetusel, lasteaias näidend (kostüümid, tekstid, näomaalingud), lauluvõistluseks laulu valik, registreerimine, nootide leidmine, harjutamine, lasteaia hoolekogu koosolek sel nädalal, 3 x nädalas iga nädal laste trenn, mitmed laste sünnipäevad, oma laste sünnipäeva korraldamine, lasteaia lõpupeo korraldamine, õpetajate kingitused,  pildialbumid, oma laste kleidid jne. ma võiks veel mõned leheküljed seda rida jätkata...

kusjuures, selle virr-varri juures ma ei leia, et mul tohutult kiire oleks, aga asjade peale mõtlemine paneb mul aju "keema". ma ei saa muidu, kui kõik asjad mitut eri pidi läbi kaaluda ja siis veel igale mõttele ise oponeerida. küll on raske nii elada.

kuna enamus märkmeid kalendris on seotud lastega või nende trenni-lasteaia-kooli-sünnipäevaga, siis ma üldse tegelt ei imesta, et lõpuks suva hakkab. üleküllastus, noh! samas ma teen seda kõike suurima heameelega ja oleksin kurb, kui ma ei saaks osaleda või sõna sekka öelda, aga lihtsalt - see minu vaene aju.

kui teisiti öelda, siis tahaks tordi vahele kiluvõileiba :p

peab vist söögitoast magamistoaks remondiprojekti käsile võtma, et vaheldust tekiks ;) ja varsti ma oigan, et mul on tapeetidest, värvidest ja põrandalaudadest kõri-auguni, kindel see :D

emakeelepäev

emakeelepäev on iga aasta nii tore! saab e-etteütlust kirjutada, oma lolli pead kiruda (kui õige kirjapilt välja pannakse) ja järgmiseks korraks endale lubatud, et tuleb ettevalmistuda :) sel aastal lisandub sellesse kenasse päeva veel ka näidend. ei, ise ma rahvakunstnikuks asunud pole, selleks on meie peres lapsed.

ükspäev, üleeelmine nädal tuli LA õpetaja jutuga, et neid plaan osade lastega näidend teha meie keele päeva puhuks ja kuna K-d hästi tublid ja tekst jääb hästi meelde (öelge mulle üks laps, kellel selles vanuses ei jää tekst hästi meelde, eksole), siis oleks vaja ära jagada peaosa ja kandev kõrvalroll neil omavahel. õpetaja pakkus, et tõmbame liisku. mina arvasin, et tuleb ikka kokku leppida, muidu teine eluaeg vihane. mingit draamat ei olnudki, sest Karina ei soovinud terve näidendi keskpunktis olla ja valis kavala Rebaseneiu rolli. Karita sai särada Jänkutüdrukuna. 

Näidend oli väga vahva, räägiti emakeelepäevale kohaselt nii vigurlausetest, kõnekäändudest kui mõistatustest :) mulle väga meeldis!

ilus vaade ehk kodu kevadised iseärasused

eile nägin, kui ilus vaade avaneb meie kodu katuselt...

lähen pahaaimamatult koju ja jään suu ammuli keset kööki seisma, nähes, et köögi ja söögitoa vahel on parketil maas nii umbes ämbritäis vett. hakkasin kibekiiresti mõtlema erinevaid versioone:

• nagu üks õige ema kunagi, kippus mõte esimese asjana oma võsukeste peale näpuga näitama. õnneks olid nood õues lustimas ja esimesest ristküsitluse-rahest jäid nad ilma. jõudsin ikka järeldusele, et ei, lapsed olid hommikul jumalast rahulikud, sealpool maja osas üldse ei liikunudki ja mina olin ise viimane, kes sealt ära tuli. ei loopinud tagantkäe vett põrandale... 
• siis pöördus mu pilk kass-sindrinahale. on teisel viimasel ajal tekkinud komme käia töötasapindadel käpaga klaasist vett ammutamas. samas pliidi peal ei olnud ühtegi anumat ja maas ühtki tühja klaasi ka mitte. 
• nii-nii, järelikult toru või katus. meil just selle koha pealt liiguvad boileri juurest veetorud kööki (lae pealt seina seest muidugi, et ikka hästi raske juurde pääseda oleks).  uurisin mis ma uurisin, aga peale põranda kuskil ei tilkagi. lagi kuiv, sein kuiv, kuskil ei märki ega tilkagi. kõik katsusin käega üle - kuiv. totaalne müstika! pesin siis ühe panni puhtaks, mis nõudepesumasinasse ei passinud ja hakkasin Tom Kha supi jaoks kana praadima. enne tegin veel tule pliidi alla. ja äkki, tilk-tilk-tilk! ikkagi lae vahelt tuli see vesi! uhh!! ma ei näinud ega tundnud enne ju midagi märga... katus laseb läbi!! :S oot-oot, ei, meil ju need torud seal ja ma pesin panni. et siis kumb - katus või toru??? keerasin aga jälle kraani lahti ja lasin oma ämbri jagu vett voolata. sellel ajal mõtlesin selgeks, et kui toru on katki, siis nii hea survega see vesi küll kraanist pahiseda ei saa.
• seega, katus :( kui juba mõte oli katuseni jõudnud (esimesed kaks mõtet käisid peast läbi nii umbes murdosasekundi jooksul, aga kuna kõik oli kuiv, siis rohkem ei osanud edasi variante genereerida ja veetoru mõte varjutas selle kõige koledama katuse-variandi), siis tabasin, et tegemist kohaga, kus üks katuseosa kohtub teisega, mängus võib ka olla korsten. olin ju tule pliidi alla teinud, ju seal miskit soojenes ja selle vee voolama ajas. kontakteerusin Herr Abikaasaga. tema kohe, et katus! ma siis ütlesin, et hakkab hämarduma, ma rohkem ei räägi, ronin üles. tema muidugi muretsema, et libe ja värki, kuidas ma saan. nagu mul oleks valikut, eksole. kribinal-krabinal siis redel püsti, labidad-värgid kaasa ja üles. lastele veel üle õla teatasin, et lähen üles ja kui alla kukun, helistan (nali!). oligi jube libe. terve katus oli lund täis. mööda seda lund polnud väga vigagi üles ronida. juba püsti olles avanes täitsa ilus vaade ümbruskonnale loojuva päikese kumas. ei olnud aega pikalt passida, tuli tegutsema hakata. koht, kus toas läbi sadas, oli täiesti puhas (ju jõudnud ära sulada päikese mõjul ja lombi tekitada, mis meile alla tilkus päeva jooksul), kõik muu lume all. andsin siis labidale valu ja kühveldasin katuse puhtaks. vesi ju liigub imelisi teid pidi ja kes seda teab, millisest plekk-katuse praost ta sisse end pressis. see on see jama nende väikesekaldeliste katustega, et lumi jääb peale, külmub ära ja siis ei saa vesi alla voolata, vaid hakkab kogunema... ma olen terve lapsepõlve veetnud ühe sellise katuse peal lund kühveldades, kuna kevadeti ikka tilkus kuskilt läbi... katus puhas, vaja alla tulla. aga libe on. nüüd ei olnud enam lund ka, mis enne veidi tuge pakkus. kuna ma alla kukkuda ei tahtnud, siis ei jäänud muud üle, kui end kõhuli visata ja vaikselt vihmaveerenni suunas voolama hakata seni, kuni jalg redelit puutus. uhh! tehtud!! Herr Abikaasale teatasin ka, et ma olen väga tubli ja läksin oma suppi sööma :p 

loodan väga, et täna on põrand kuiv ja probleem seljatatud. suvel silikoonime kõik praod seal korstna ümbruses kinni.