kadunud

mida teha, kui hirmus heegeldamise tuhin on peal, aga oled remondi käigus ära pannud kõik heegelnõelad?? kusjuures väga ilusti ära pannud, suuruse järjekorras ja puha, ainult ei mäleta, kuhu... nuuks! kuidagi piinlik on minna käsitööpoodi ma-ei-tea-mitmendat uut nõela ostma...

nutifon

nagu ma ütlesin, tuleb K-de nutitelefonidest eraldi postitus. siin see on!

kuskil eelmise aasta talvel hakkasin järjest tihedamalt kuulma juttu, et nemad tahaks ka endale telefoni, nutitelefoni. ma seda juttu eriti ei kuulanud. küll aga sai seoses trenni minemisega antud neile käiku nupufonid. no et saaks helistada, kui bussile ei jõudnud või mingi muu jama. eriti bussiga muidugi ei käidud, aga uhke oldi küll, et vanaema helistab või saab naabriplikale kõllata.

kevadel tuli nuti-jutt uuesti. me siis pareerisime seda küsimustega a la mida sa sellega teed, kas oskad, kuidas kasutad jne. ega vastata suurt ei osatud. peamine küsimise põhjus oli see, et ümberkaudsetel külalastel enamuses tekkisid need vidinad. rääkisime lastele, et enne on vajalik lugema ja arvutama õppida, siis teate ka, mida seal nutitelefonis teha, kuhu vajutada. jäi kokkulepe, et kui lugemine ilusti käpas, siis nutitelefoni nad enne kooliminekut saavad. said ka!

nutika valimine on ka selline mitme teraga mõõk - tahaks nagu võimalikult ägedat, kui juba raha kulutama hakata, samas mõistus ütleb, et lapsele ei ole mõtet õunakest osta, eksole. eks ma siis uurisin neid odavama otsa telefone ja nende omadusi. lõpuks jõudsin järeldusele, et need Lotefonid on nii eelmine põlvkond, et pole ikka mõtet. lisaks on nende sees mängud, milledega on paljudel mingid lisatasude-jamad tekkinud. mina tehnikakauge inimesena kardan selliseid asju ja ei taha probleemidega jaurata. õnneks sõbrantsi mees on vägagi tehnikainimene ja tema soovitas mõnda uut hiinakat, millel on rohkem mälu (loe:kiirust) ja paremate näitajatega kaamerad ees ja taga (mõlemal välgud ka!) ning lippab üldse suht ilusti. ma siis viisin lapsed poodi ja valik sai neil ikka kiirelt tehtud :P

ah et mida nad seal telefonis teevad? alguses oli üks pidev mängude jutt, no mängiti nädalakese iga õhtu tunni jagu mingeid mänge, mille vanemliku järelevalve alla wifi´ga play-poest alla tõmbasime. siis sukelduti youtube´i maailma. no ja nüüd nad enam põhimõtteliselt ei mängi, vaid kuulavad mussi. õnneks on telefonidel kõrvaklapid ja mina seda tänapäeva ininat kuulama ei pea :) aga ok, tegelt suunan ma neid ikka erineva Eesti muusika juurde, et seda peavoolu kraami vähem oleks (mitte et mul see oluliselt õnnestuks...) mujal nad veel ei kola. vahel oleme näiteks vaadanud mingeid laulusõnu või uurinud mingit huvitavat kooliküsimust. ilmateadet vaatavad ka mõlemad usinasti. no ja äratus ja meeldetuletused (millal kuhugi liikuda) on ka väga aktiivselt kasutusel :)

enne telefonide soetamist andsid erinevad lapsevanemad meile nõu, et netti ei tasu nutitelefonidega lapsi üldse lasta ja parem on kõik internetiga seotud asjad kinni keerata. ei ole vaja ja ohtlik jne. eks neil on õigus. samas mina mõtlen (ja Herr Abikaasa arvab samamoodi), et kui juba sellised vidinad soetatud on, siis tuleb vaikselt harjutama hakata. jah, loomulikult, lapsed ei oska inglise keelt ja igasugu küsimuste peale on lihtne "yes" vajutada, aga selleks ju vanemlik selgitustöö ongi, et õpetada last eristama õiget valest. rääkisime ära erinevad ohud ja selgitasime, et kõiki ikoone pole mõtet läbi klõpsutada, sest need nagunii internetita ei avane ja on võõrkeelsed. meie siis otsustasime nii, et kodus wifi kaudu on juurdepääs internetile olemas, väljaspool kodu on telefon rääkimiseks ja sms-ide saatmiseks. nutipaketti pole, on kõnekaart, millel pole suuri summasid, mida teenussõnumiteks kulutada. kõik interneti pääsupunktid keelasime telefonides ära, siis vist ei saa telefon tasulisse netti minna (kuigi uuemad isendid pidi selle mingi aja tagant ise ära parandama...). 

kui lastel on ainult teatud kindel aeg telefoni kasutamiseks, siis vast neid probleeme nii massiliselt ei tule ka, kui järelevalve puudub, siis võib tõesti jamaks minna. meie majas on meelelahutuskanalid suht kinni enamus ajast, seega jääb vaid loota, et vaikselt uuritakse ja õpitakse ning tulevikus on nad juba mõistlikud ja oskuslikud telefonikasutajad.

lemmiktegevustest ka:

Karina - nukkude pildistamine ja ilusate rahulike laulude kuulamine

Karita - youtube´i videod ja selfitamine

meie majas on nüüd sellised isendid, ikka ilusate sädelevate roosade ümbristega, of course!! ;)

GSmart Classic LTE

muuseas, kaitseklaas ja läbipaistev silikoonümbris oli telefonil juba kaasas. 2 a tagasi mu sony´l küll ei olnud. 

logistikalabürint

kas teil oli/on ka 1. klassi lastega tunne, et unustate nad kuhugi maha / õigeks ajaks kuhugi viimata / koolist peale võtmata?

mul on viimaste päevadega tekkinud selline paaniline hirm, et ma unustan ja siis seisavad mu kaks väikest koolijütsi kuskil nõutult. või noh, tegelikult ma tean, et ega nad nii nõutud pole ühti - krabavad oma uhked nutitelefonid välja (jah, me ostsime neile nutitelefonid, aga sellest eraldi postitus) ja helistavad mulle nõudlikult/segaduses. 

õnneks elame piisavalt väikeses linnas / selle ümbruses, et autoga on kõik teekonnad 5-10 min. 

miks see tunne mind valdab? aga sellepärast, et logistikat on omajagu. lasteaias oli kindel värk, et õhtul läheb teatud kellaks neile järgi, kulgeme kas koju ja sealt trenni või otse trenni, aga nüüd on võrrandisse ikka mitu uut tundmatut lisandunud ja ma pole veel kõigega harjunud. hea kui ma peast tean, mis kellani kool kestab mõned näited:

E

tunnid kella 12-ni

pikapäevarühm

laulukoor, mis lõpeb kell ...eeeee, vist kell 14

siis nad tulevad ise bussiga mulle töö juurde (jee, ei ole taksojuht, aga võibolla vara rõõmustan ja edaspidi nad nuruvad, et järgi tuleks)

kell 16 trenn, kuhu ma nad viin

kell 17:30 järgi, aga iga päev lepime eraldi Herr Abikaasaga kokku, kes trenni järgi läheb. raudselt ükskord unustame ja keegi ei lähegi...

T

tunnid 12-ni, ise liiguvad bussiga koju

ühel lapsel hakkab ÜLE teisipäeva olema kunstiring (jee ma tean iga kord, kas on või ei...), seega jääb ka pikapäevarühma.

teine laps tuleb siis bussiga koju kohe pärast tunde, ei jää pikka päeva, ja peab kell 15:10 kodust bussile minema, et trenni jõuda kella 15:30-ks. 

see kusntilemb vist tuleb mulle töö juurde ja liigub sealt trenni mingi bussiga (tegelt mul pole õrna ainugi, kuidas see olema hakkab ja kas üldse sel kellaajal siit mingit bussi trenni juurde liigub)

kell 17:30 trenni järgi keegi

K

tunnid 12-ni

pikapäevarühm 

loodusring (ma küll ei usu, et nad seal käima hakkavad, aga ühe kuu katsetavad, sest nad tahtsid). sealt tuleb ise 14:45 lahkuda, bussile kõmpida ja koju sõita. ainult et bussi ei lähe sellisel ajal koju. ma pole veel välja mõelnud, kuidas nad koju saavad :/

jne. 

trennid o n 3 x nädalas, kõigil erinev algus- või lõpuaeg...

ise tahaks ka trenni minna, aga ma tõesti ei tea praegu, kuhu ma selle võrrandisse veel asetan...

armsus pole enam in

minu lastele riiete ostmise ajad on vist möödas...

niisiis, tõin mina koju maailma ilusaimad kreemikal põhjal liblikatega kellukeselõikelised talvemantlid. imepehmed ja seest karvased, muidu sulgkerged ja imeilusad. tüdrukutele näitasin ükshaaval, enne pressisin neilt välja lubaduse olla nüüd mitu kuud kuku-nunnu-pai, sest ma tõin midagi niiiii ilusat, et ise ka ei usu :P

Karina vaatas, tõmbas selga, vaatas peeglist ja automaatselt käisid käes keskkohale, kust tõmmati mantel keha vastu kokku ja nenditi, et nii võiks hoopis olla. kui näitasin, et on ka taskud ja peabki alt laienev olema, sest kohev pidukleit ei mahu muidu ära, siis nagu hakkas matsu jagama, aga liibukas oleks tema meelest ilmselgelt parem valik olnud.

Karita vaatas, ei olnud isegi liiga elevil, takseeris kriitilise pilguga ja tahtis tagasi õppima minna. ma ikka soovitasin, et pangu selga. nagu mantli ümber sai, tegi kohe samasuguse vöökohalt kokkutõmbamise liigutuse, nagu õde enne (kuigi ta seda ei näinud...). õnneks pehme sisemus ja mõnus kapuuts võlusid ta siiski ära ja arvas, et võistlustele või teatrisse on sellega täitsa mõnus sõita.

seega ei usu, et ma kuku-nunnu-paikesi mitu kuud näha saan, sest mantlid olid ainult minu jaoks imelised. seega kavatsen ma sel talvel neid igal võimalusel ekspluateerida ja hunniku pilte teha, sest armas olemise periood hakkab K-del paraku läbi saama... 

edaspidi tuleb mul vist lihtsalt papp lastele kätte anda ja nad H&M-i sisse lükata teatega, et valige endale seda või toda ;) see pood on 8-10-aastaste seas mingi totaalne moemeka, mu arvates, ja kõik, mis sealt pärineb on nende meelest äge ja lahe. 

Emotsioonid

Esimese nädala emotsioonid lastel küsimuse peale, et kuidas esimene koolinädal siis tundus:
Karita: Äge!
Karina: ei tea...
Mina: kuidas nii?
Karina: mu sees on nii palju tundeid, et ma ei oska midagi öelda.
Mina: mis tunded need siis on?
Karina: kool on lahe ja äge ja põnev ja tore! (suur naeratus)
Karita: mhm!! (ägeda noogutas saatel)
Mina: kas midagi rasket ka on?
Mõlemad: ei!!!!!

esimesed emotsioonid

esimene koolinädal saab K-del kohe-kohe läbi, panen kirja mõned muljed, et tulevikus hea lugeda oleks. päris trall hakkab muidugi järgmisel nädalal pihta, sest siiani olen ma lõunast töölt ära läinud neile taksojuhti mängima või siis koos bussiga käinud. 

Karita (õhates) pärast esimest koolitundidega päeva: "Mulle nii meeldib siin klassis, ma ei taha siit kunagi enam ära minna!"

Karina: "Koolis on ikka nii tore ja ma leidsin endale maailma parima sõbra!"

kooli on oodatud juba paar aastat, mu meelest. nüüd on see siis lõpuks käes. emotsioonid on taevas ja õnneks ükski märk ei näita, et koolirõõm peaks asenduma mingi muu tundega. mõlemad on leidnud endale sõbra, kellega koos siis liigutakse ja tegutsetakse. samas istuvad nad siiski ühes pingis ja see on minu meelest hetkel täitsa ok, sest esiteks - kui jääb midagi koju, siis saab vabalt jagada (sest nad on harjunud jagama) ja teiseks - üks uimerdis torgib teist tagant, kui mõni neist jälle unistama jääb :) näite toon ka -  ükspäev koduseid töid tehes vaatasin, et ühel lapsel terve pilt värvitud, teisel pole kriipsugi. uurisin siis elu ja too tuulepea vastas, et ta ei suutnud värvipliiatsite karbist sobivat tooni valida. saate aru jah? ta mingi 15 min., kui teised värvisid, valis pliiatsit ja jäigi valimata... kuna õele hullult meeldib joonistada, siis jäi tal müksamata, et mis sa unistad, aga muidu ikka pidid üksteist tagant utsitama :p

lapsed õpivad mammutkooli väikeses majas, s.t. et nad käivad suures majas ainult söömas ja muusikas. muidu on neil väike 2-klassiga hoone, kus lärmi ja sagimist oluliselt vähem. see mulle meeldib. samas see majade vahet jooksmine mere ääres tuulise/külma ilmaga ei meeldi. aga ega kõike head ka korraga saa. klassis on 24 last (vist).

tunde on 3-4-5 + pikapäevarühm. minu lapsed ppr-a ei jää eriti tihti, sest logistika kool-kodu-trenn ei tule muidu bussidega välja. me elame ju maal ja bussid ei sõida iga 5 min. järel. seega tuleb kohe pärast tunde koju tulla, et natuke end maha laadida. kui trenni pole, siis saavad ppr-a jääda. õnneks õpetaja on mõistev.

õpetajast: alguses jättis mulle hästi kurja tädi mulje, nüüd vaatan, et tegelikult suht mõistlik inimene. jälgib, kas ja kuidas lapsed jõuavad, sellele vastavalt valib tegevusi ja tunde. elukooli teeb ka. ma ei teagi, kas see on hea või halb, et ta need uimerdised maha jätab ja tragidega ees minema hakkab... minu ema süda muidugi ütleb, et peaks rohkem tagant utsitama, et ikka kõik koos minema saaks ja ei tekiks seda jopehõlmad lahti jooksmist.
huviringe kool eriti ei paku. selles suhtes on hea, et K-del on oma kindel võimlemistrenn. laulukoori saavad sellisesse, kes koolinoorte laulupeole ka läheb :)
kodused töö, muide, tehakse ära suure õhinaga (põhiainetes on ikka midagi lõpetada või üle lugeda, tähti-numbreid maalida), pean lausa neid tagasi hoidma, et ikka puhkaksid ka.
koolipäevad võtavad tüdrukud tegelikult päris võhmale... eks see hommikune hirmvarajane tõusmine paneb oma põntsu. miks küll kool ei võiks kell 9 alata, sellest ma aru ei saa. on nagu on, leevendame unepuudust järjest varasema ööunne minekuga. täna oli juba täitsa inimese tunne :)
eks edaspidi tulevad põnevamad sissekanded teemal unustamised-kaotamised-hilinemised, aga loodan, et praegu suudame kätt pulsil hoida ja kõik sujub.

Koolilapsed!!

Mai Kooli kelluke helises 1A klassile :):)

Toredat, huvitavat ja head kooliteed, mu kallid tütred!!

mõtteid lapsepõlvest

seoses oma laste lapsepõlve ühe staadiumi peatse lõppemisega tulvab minust iga päev üle mälestusi oma lapsepõlvest. jagan neid ka oma lastega, nad kuulavad meelsasti suure huviga (kuigi kuidagi ei suuda samastuda ja imestamist on omajagu). tegelikult ei olnud minu lapsepõlv minu laste omadest niivõrd erinev. jah, toona oleks hullarisse viidud igaüks, kes öelnuks, et unustasin telefoni koju, aga üldjoontes oleme Herr Abikaasaga võimaldanud lastele päris lapsepõlve, mitte ekraani nühkimise.

päris lapsepõlve juurde kuuluvad pikad õuepäevad värske õhuga, mõnusad sõbrad, kellega tegevused kunagi otsa ei lõpe, väljasõidud perega ja koostegemised kodu heaks. minu lapsepõlv oli ilus, isegi liiga hoitud - ainukese lapse rõõmud. samas ei olnud mul kunagi igav. olin harjunud oma aega ise sisustama, sest kooliperioodil ei elanud meie läheduses eriti minuvanuseid lapsi, olid ainult suvitajad. mina seevastu suvitamas ei käinud, ainult mõned korrad sugulaste juurde on meeles. sõitsime rohkem perega Eesti ja Läti peal ringi :)

mis mulle siis lapsepõlvest meenud, mõned märksõnad:

• naabripoiss M. Tallinnast, kes kõik koolivaheajad vanaema juures veetis. nagu nende auto kuuseheki taga peatus, olin mina juba üle aialippide hüpanud (ja korduvalt-korduvalt seeliku lippide otsa katki tõmmanud) ja juba me koos mängisimegi. kuskil algklassides vajus see sõprus ära, sest tema sukeldus rohkem arvutimaailma (koolipapade võsuke, kel tekkisid Eesti iseseisvudes kiired sidemed välismaailmaga) ja ei käinud enam niipalju maal. kahju! 
• lammaste karjatamine naabrimemmega ja kaskede otsas kõõlumine. tagasi vaadates mulle tundub, et pooled suved veetsime me kase otsas mingit mängu mängides. igaühel (kõik need vanaemade juurde saadetud lapsed olid kohal, eksole) oli oma puu või vähemasti oks ja seal me siis elasime. kättesaadavatest looduslikest vahenditest sai sellele oksale teha endale isegi kohvik vms. :)
• esimesed sinililled kraavipervel, metsmaasikad sealsamas või puravike otsimine metsaveerelt
• veidi vanemast peast tüütu peenarde rohimine või marjade korjamine ja veel veidi vanemana lõputuna näiv küttepuude ladumine (uhh!!)
• kooli ootus, sest mulle väga meeldis kool ja õppimine. suvi oli minu jaoks alati liiga pikk ja terve augustikuu ma ootasin kooli. küll oli tore, kui sai jälle minna! missest, et käisin algklassides nõuka ajal, oli tekkinud siiski vabanemine, kooliraadios tegid saateid praeguse Tuberkuloitedi poisid ja range dire oli tiba seniilseks muutunud. ja oi kui tore oli 6. klassi minna uhiuude kooli - esimesse taasiseseisvunud Eestis valminud kooli - Pärnu Raeküla Keskkooli. seal oli kõik hea, sest igaühel oli koduklass, ei pidanud jooksma oma asjadega mööda maja nagu kodutu kass. klassijuhataja oli nagu emalõvi, klassikaaslased super! ja õppida mulle meeldis ka :)
• laulmine ja muusikakool. muusika oli mu lapsepõlves väga oluline (praegu ikka ka), paljud tegevused keerlesid selle ümber. koolis oli lastekoor, millega sai esinetud ja laulupeol käidud. see esimene päris laulupeo kogemus on midagi sellist, millele mõeldes alati külmavärinad üle selja jooksevad. muusikakooli katsetel käisin 2. klassi alguses ise ära. kui olin sisse saanud, teatasin kodus, et ma lähen. ema-isa vaatasid imestunud nägudega ja hakkasid pingsalt klaverit otsima :P
• ja siis on meeles lõputud lühireisid Lätti või Eesti peal tiirutamised. oi kuidas mu ema-isa armastavad ringi sõita! mina seevastu ei armastanud seda toona ega ka praegu... aga noh, mis mul muud üle jäi ja vähemalt ilma nägin ja Läti maiustused maitsesid alati paremini kui kodu omad :)
• pean veel mainima, et mina ei teadnud midagi sel tegelikult raskel ajal vaesusest. jah, ma tean, et paljudel peredel oli sel ajal majanduslikult väga-väga raske, aga mulle sellest ei räägitud. ma ei teagi, kas meil oli ok või lihtsalt sooviti mind sellest säästa. eks mu vanemad teenisid ´70-´80-ndatel lisaraha kurgikasvatamisega, et maja ehitada. käidi Leningradi turul neid müümas. ema oli kaupluse juhataja, isa on eluaeg samas kohas töötanud. mul olid alati ilusad uued hilbud (ei, ei olnud soome toss või dress), enamasti õmmelda lastud. oma raha eest sain valida endale mänguasju (mida ma eriti ei ostnud, sest ma olin ja olen suur koi) ja isegi pärast aastast lunimist sain endale valuutapoest Barbie!! see maksis 10 marka. oi ma ei tea, mis ohverdusi mu ema selle nimel tegi, et ma selle saaks (ta ise ütleb, et ei mäleta üldse seda lõputut lunimist ja selle nuku ostuprotsessi), aga too nukk on mul praegugi alles, on kõige kaunim kõikidest mu laste nukkudest ja on Karina vaieldamatu lemmiknukk maailmas!

oma lapsi vaadates näen mitmeid sarnasusi. eks ikka soovid, et oma lastel oleks sama vahva lapsepõlv kui endal ja isegi parem. kuna Herr Abikaasa oli läbi ja lõhki maalaps, siis me kanname samu väärtusi - värske õhk ja rohkelt liikumist ning sekka emotsioone :)

K-de puhul näen, et nad ootavad väga-väga oma uut eluperioodi koolis, tunnevad mõnu õppimisest (oh ma nii loodan, et see nii ka jääb, sest kool on tore! ei ole orjus, mulle üldse ei istu, et nii öeldakse). Karina on suur kunstihuviline, ma üldse ei imestaks, kui järgmisel aastal ta tuleks ja ütleks, et käis kunstikooli katsetel ;) Karital on muusikapisik või tegelikult mõlemal, loodan, et nad saavad eeloleval suvel oma päris esimese suure laulukaare kogemuse!

vahel mulle tundub, et ma kallan lapsi liialt asjadega üle. tegelikkuses ringi vaadates on asjad hoopis vastupidi, sest me ei osta neile reklaamitavaid vidinaid, elukalleid Desiguali hilpe, parima firma jalgratast või I-Padi. eks ma vahel piitsutan end selle eest, sest ma ju võiks, saaksime rahaliselt hakkama, kui neil oleks need vidinad olemas. samas on mulle oluline, et ka väike inimene teaks raha väärtust ning oskaks seda hoida. teaks, et raha ei tule seina seest, vaid et selle omamiseks tuleb vaeva näha. loomulikult on meie lastel taskuraha ja ma ei loe, kas nad saavad müntides kuu peale 5 või 10€ jäätise ostmiseks, aga mulle on oluline, et nad oskaks mõelda, kas tasub kogu maailma stuff endale kokku osta või osata teha tarku valikuid. emotsioonid ja käigud peavad olema palju-palju olulisemad kui asjad.

loodan, et mu laste algav koolitee saab olema sama ilus ja tore kui minul ja ka nemad saavad kord oma lapsepõlvele tagasi vaadates tõdeda, et ilus oli :)

tapeeditud!

kui tapeetida nädalaga 3 tuba või täpsemalt 3 päeva ühte tuba ja kahe päevaga veel 2 tuba, siis on tunne pärast iga ruumi valmimist umbes selline:

pärast 1. tuba

pärast teist tuba (kuigi mulle meeldib tapeetida)

viimse karvatuustini väsinud, ühtki koiba ei jaksa enam liigutada. viige mind voodisse!!

täna hommikul ise ka ei uskunud, et see on nüüd seljataga :) vaatasin üle, kas ikka on tapeet seinas ja kortsud sirgu tõmbunud. kui nüüd ausalt rääkida, siis sattus laste tubadesse selline tapeet, mis venis igat pidi ja samas tõmbas sisse miljon kortsu. venimine tähendas aga seda, et igat järgnevat serva oli raskem mustrisse ajada ning see omakorda suurendas kortsude teket. oh püha jumal!

ma nüüd natuke veel taastun (sest käed on ikka sellest võimlemisest suht väsinud) ja siis hakkame lastetube kooliks valmis sättima :) kunagi ehk jõuan päris pildipostituseni ka.

tegelikult olen väga rahul, et ikka lõpuks tehtud saime! 

targutan

kuidas aru saada, et oled end ületapeetinud? vastus on väga lihtne - kui järgmisel hommikul tööle sõites ehmatusega avastad, et abielusõrmus on tapeeditava toa aknalauale ununenud*.

*teadupärast ei saa rõngastatud sõrmedega tapeeti siluda, on oht tapeet puruks tõmmata või mingi vagu sisse vedada...

ega ma ei ole ju täna 100 korda paanikasse sattunud, sest sõrmust pole sõrmes? :(

(asjade) valimisest

ma ikka remondilainel ;) mõtlesin, et kirjutan seekord sisekujundusest. see küll meie toa kohta tiba liiga peen sõna, aga ikkagi. tahaks ju, et kui teed uue asja, siis oleks ikka mitu head aega mõnus sinna ruumi astuda. no et kõik mätšiks kokku ja aasta pärast ei oleks karjuvat vajadust (oma peas vähemalt) tapeeti seintelt maha katkuda ja midagi normaalsemat leida.

esiteks tuleb valida stiil ja kui oled trenditeadlik inimene, siis uurida ka üldisi sisustussuundi. kui sul on mingi kindel mõte juba peas jooksmas (nagu mul, eksole), siis saad kohe asuda pinnakattematerjalide valiku juurde. sinna juurde tuleb muidugi mõelda ka valgustusele ja pisividinatele. 

üks otsus mõjutab teist, eksole. kui muutub nt. tapeet, siis ei sobi enam see parkett või kardinad ja põrandalambist saab kummutil asuv meeleoluvalgus. 

minul algab sisekujundus ikkagi värvist ehk siis praegusel juhul tapeedist. mul keerles juba aasta jagu peas, et ma tahaks ühte seina sellist pehmet sinakasrohekat, millele siis lisan valge kaminaraami ja oleks superkena. ülejäänud seinad siis sellised rahulikud, võibolla väikese sinaka varjundiga (mingi mõisaprouamustriga tapeet). seda mõtet aga segas kogu aeg see punastest tellistest soemüür. mõtlesin mitut pidi ja jäin praegu mõtte juurde, et sinist seina siiski ei tule, sest ma ei julge seda soemüüri valgeks värvida - äkki ei püsi värv ilusti peal ja siis on kõik mokas (sest soemüüri ju ära ei lammuta ja värvi nagunii ei saa täielikult eemaldada). seega tuli kõik ümber mängida. mõte kadus ära ja asusin poode kammima, sest tapeetimise aeg üha lähenes. 

ja ma kõndisin ja vaatasin ja masendusin, sest ma ei leidnud ühtegi tapeeti, mis mulle päriselt meeldinud oleks. tõenäoliselt sellepärast, et mu esialgne visioon oli vett vedama läinud... sinise tooni matsin üldse maha ja lihtsalt ootasin, et mõni hele tapeet mind kõnetaks. õnneks kolmandas poes see juhtus! ma olin selleks ajaks juba üsna ärev. saatsin kiirelt pildi Herr Abikaasale, sest noh, tema hakkab seal toas ju ka elama, ma ei saa ainult endast lähtuda ja kõike üliromantilises võtmes lahendada ;) (on ju teada fakt, et näiteks roosas WC-s ei saa meesterahvas end vabalt tunda ja võib tekkida krooniline kõhukinnisus, sest mees alateadlikult väldib sinna ruumi sisenemist). temalt tuli kiirelt positiivne vastus, sest sisekujunduse silm on minul ja tal tavaliselt sobib kõik, mis ma välja valin (või vähemalt siis, kui kogu ruum valmis on, hakkab talle meeldima. enne on ju nägemus ainult minu peas ja teine ei peagi aru saama, kuidas see või teine asi lõpuks kokku mängima hakkavad). 

kui selline suur asi, nagu seinakate valitud sai, oli järg põranda käes. tahtsin tegelikult täpselt sama parketti, mis mujal majas on. täpselt sellist ma ei leidnud, seega sain disainijumalatel lennata lasta ja leidsin ühe väga armsa isendi :) siis veel laeplaadid ja korras! nüüd jäi see kombo veel projektimüüki tarida ja allahindlust lunida.  ütleme nii, et letihinnast sain tapeedi puhul 1/3 alla ja lae ning põranda puhul 1/4 :)

praegu on eesmärk see kõik seina-põrandale-lakke pressida ja siis edasi vaadata, kas mu visioon töötab. kui töötab, siis tuleb edasi mõelda aknakatete ja valgustuse teemal. neid mõtteid aga peas veel eriti pole, seega ootan muusat. seniks tapeedime!

lugemisrõõm

ema süda pakatab uhkusest ja rõõmust, kui lapsed soovivad minna raamatukokku, veeta seal tunde, tulla ise bussiga ilusti tagasi ning koju jõudes leiad lastetoas alloleva vaatepildi :)

puhas rõõm!!

mõtteid Ehitusmehest

ma arvan, et kõik inimesed, kellel on  kunagi au pidada olnud mõnd Ehitusmeest, saavad mu edasisest kirjatükist kohemaid aru.
ma siinkohal kadestan inimesi, kellel on kodust omast käest selline ehitusmees võtta. meil, näed, pole... ega kõik saagi kõige peale andekad olla, las igaüks jääb siiski omade liistude juurde (või meie siis oma tapeeditöö juurde).

alguses on kõik ilus kena - lepitakse kokku töö, aeg, maksumus. lüüakse käed ja jäädakse ootama seda kokkulepitud aega. nädal või nii enne helistad üle, et täpsustada kellaaega (lootuses, et Ehitusmees ütleb kell 8:00 varem kokkulepitud kuupäeval objektil). vastuseks kuuled aga, et kõik ei ole plaanipäraselt sujunud ja töö algus venib päev-nädal-kaks-kolm. meil venis näiteks poolteist kuud...
siis võid kuulda, et töid on nii ja naapalju veel, tahaks rohkem raha saada. õnneks meil nii ei ole.

heakene küll, töö hakkab pihta, suur laadung materjali saab toodud. alguses on see vana väljalõhkumise lõbu, sest kunagi ei või teada, mis sealt tulla võib, eksole. kui juba uut ehitama asutakse, siis hakkab nalja saama: esiteks on miljon küsimust teemal, kas sa tahad seda nii või naa? ja kas siia või sinna? mina tavaliselt küsin vastu, kuidas parem on. targem Ehitusmees selgitab ja soovitab, tavalised kehitavad õlgu ja ütlevad, et küsi ehituspoest või loe foorumist. seekord on see esimene variant õnneks ;) teiseks sõltuvalt eelmisest valikust selgub, et pool materjali ei sobi. need tuleb siis tagasi viia ja välja vahetada. jälle sebid ja tassid pool päeva või rohkem (ise käid samal ajal loomulikult tööl). kolmandaks selgub pidevalt, et midagi on puudu ja juurde on vaja mulle tundmatus keeles ja hääldusega materjale/vidinaid... neid kõike vidinaid otse loomulikult ühes poes pole ja tas algab tango Bauhof-Krauta-EhituseABC.
siis on sellised toredad hetked, kus hommikul räägitakse sulle, et õhtuks on tehtud see, teine ja kolmas asi, õhtu saabudes aga näed ainult üht või teist. sinna juurde jutt, et ei saagi aru, kuhu see aeg kadus. ma tegelikult saan aru küll, et selline pisidetailide nikerdamine võtab kõige kauem aega. kuna tegemist on aga minu rahaga, siis mnjah.
omaette teema on siis, kui tulemus ei jää tasemel. siis on kohe väga kurb. raisatud on palju raha ja aega ja materjali, aga tulemust pole. selle projekti puhul olen praegu rahul, loodan, et nii jääb ka. eelmisel korral olin aga tööd üle vaadates nukker, mitte rõõmus. eks oma vigadest õpitakse, nii ka meie - seekord võtsime Ehitusmeheks inimese, kes meie maja mõned aastad tagasi ehitas. kuna midagi seni lagunema pole hakanud, siis julgesime uuesti kutsuda.
töö igatahes kiidab tegijat ja ma siiralt loodan, et meie hea Ehitusmees teeb meile ilusa magamistoa!

1. KAS SA MAGAD RIIDEKAPIUKSED LAHTI VÕI VÕI KINNI?

kinni, loomulikult

2. KAS SA VÕTAD HOTELLIDEST TASUTA ŠAMPOONE JA DUŠŠIGEELE KOJU KAASA?

vahel, lastel hea nendega mängida

3. KAS SA LÕIKAD AJAKIRJADEST VÄLJA KUPONGE, KUID EI KASUTA NEID
KUNAGI?

lõikan, kasutan. USA-s on ju mingi kupongijate-saade lausa. kui ma seal elaks, siis mul oleks ka raudselt kupongimise haigus :D

4. KAS SA OLEKSID PIGEM RÜNNATUD KARU VÕI MESILASTE POOLT?
mesilaste, nende käest on võimalik eluga pääseda. karuga on suht kindel minek...

5. KAS SUL ON KORTSUD?
jaa :(

6. KAS SA NAERATAD ALATI PILTIDEL?
jep

7. KAS SA LOED OMA SAMME, KUI SA KÕNNID?
ei. milleks?? kas keegi loeb?

8. KAS SA OLED METSAS PISSINUD?
ikka

9. KAS SA OLED TANTSINUD ISEGI SIIS, KUI MUUSIKA EI MÄNGI?
vahel tuleb ette ;)

10. KAS SA NÄRID OMA PASTAKAID JA PLIIATSEID?
mhm

11. MIS SUURUSES VOODI SUL ON?
180x200, aga see tundub vahel liiga suur...

12. MIS ON SINU SELLE NÄDALA LEMMIKLAUL?

ma ei kuula muusikat

13. KAS SINU ARUST ON OKEI, KUI MEHED KANNAVAD ROOSAT?
kui see on mingi kena halli ülikonna juures, siis jah

14. KAS SA VAATAD IKKA VEEL MULTIKAID?
EI!! mul on lapsed ja multikate üledoos on saadud juba mitu aastat tagasi

15. MIDA SA ÕHTUSÖÖGI KÕRVALE JOOD?
vett või ei midagi

16. MIS KASTME SISSE KASTAD KANANAGITSAID?
ei kastagi, ei söö neid üldse nii tihti

17. MIS ON SINU LEMMIKSÖÖK?
sushi

18. MIS FILMI VÕIKSID SA LÕPMATUSENI VAADATA?
sellist filmi vist pole, aga "Friends" on seriaal, mis pole kunagi igav, vahet pole millist osa või millal vaatad.

19. MILLAL VIIMATI KIRJUTASID SA KELLELEGI KIRJA PABERIL?
lastele vahel jätan teateid hommikuti lauale. mingi paar nädalat tagasi vist seega.

20. KAS SA OSKAD AUTOL ÕLI VAHETADA?
ei. miks ma peaks? mul on mees :P aga tegelt olen abis olnud ja see pole üldse lihtne, kui filter tuleb lahti kruvida kohast, kuhu ükski näpp ei ulatu ja kõikvõimalikud kruvid on ka täiesti kinni roostetanud. teenindusse on selle asjaga ilmselgelt mõtekam pöörduda.

21.OLED KUNAGI SAANUD KIIRUSEÜLETAMISE EEST TRAHVI?
ikka

22. MIS ON SINU LEMMIKVÕILEIB?
kanepiseemnetega leib-karulaugu või-hispaania suitsuvorst-tomat-basiilik-sool-pipar

23. MILLAL SA TAVALISLT MAGAMA LÄHED?
tahaks öelda, et 23, aga tavaliselt venib see ikkagi 00:00-le lähemale

24. KAS SA OLED LAISK?
jube laisk :(

25. KUI SA OLID LAPS, SIIS KELLEKS SA ENNAST HALLOWEENIL RIIETASID?
meie kultuuriruumis õnneks seda õudust pole, aga kadriks või mardiks kindlasti :)

26. KUI PALJUSID KEELI SA RÄÄKIDA OSKAD?
kaht ja poolt: eesti, inglise, natuke vene ja natuke saksa keelt

27. KAS SA TELLID MÕNDA AJAKIRJA?
kui Swedbank'a preemiapunktide eest saab, siis ma tellin tasuta endale Kodukirja vms. 

28. KAS SA VAATAD SEEBIOOPEREID?
"Pilvede all" ikka!

29. KAS SA KARDAD KÕRGUST?
natuke

30. KAS SA LAULAD AUTOS?
ikka

31. KAS SA LAULAD DUŠI ALL?
ei

32. KAS SA TANTSID AUTOS?
kui saab

33. VIIMATI TEGID AUTOPORTREE FOTOGRAAFI JUURES?
sel suvel

34. KAS SA ARVAD, ET MUUSIKALID ON IMALAD?
ei

35. KAS JÕULUD ON STRESSIROHKED?
väga

36. LEMMIKKOOK?
schwarzwald või bežeerull vaarika-vahukooretäidisega

37. KAS SA USUD VAIMUDESSE?
nii ja naa, märkidesse usun küll

38. KAS SUL ON KUNAGI OLNUD DEJA-VU TUNNET?
on, vahel väga tugevalt

39. KAS SA VÕTAD IGAPÄEVASELT VITAMIINE?
ei. inimene peab kõik vajaliku oma toidust kätte saama!

40. PRISMA, SELVER VÕI RIMI?
kuna elan Pärnus, siis Maxima, muidu kindlasti Prisma

41. NIKE VÕI ADIDAS?
Nike, loomulikult!

42. CHEETOS VÕI LAYS?
lays

43. METSPÄHKLID VÕI PÄEVALILLESEEMNED?
pistaatsia pähklid

44. OLED KUNAGI VÕTNUD TANTSIMISKURSUSEID?
nagu oleks. Herr Abikaasaga käisime kunagi ammu rumbat ja valssi õppimas natuke ja siis keska ajal olid ka. oi ma kartsin, sest noh, ma polnud mingi supercool tüüp, ikka punkar või nii... aga tore oli see, et noormeestele anti võimalus partnerit valida ja klassi üks kenamaid noormehi valis minu :) 

45. KAS SA SAAD OMA KEELT TORUSSE PANNA?
saan

46. OLED KUNAGI NUTNUD, SEST OLID VÄGA ÕNNELIK?
pidevalt. mul on silmad hästi märja koha peal...

47. KUUM VÕI KÜLM TEE?
kuum

48. TEE VÕI KOHV?
latte

49. MIS ON SINU LEMMIK VÄRV?
meresinine

50. KAS SA SAAD HOIDA HINGE KINNI ILMA, ET HOIAKS NINA KINNI?
muidugi

51. KAS SA OSKAD HÄSTI UJUDA?
normaalselt. siis oskasin paremini, kui regulaarselt basseinis käisin

52. OLED KUNAGI VÕISTLUST VÕITNUD?
jah, solistide konkurss oli keska ajal, selle võitsin. ja kodus on meil ka väikesed igapäevased võistlused, et põnevam oleks ;)

53.KUMMAD ON PAREMAD: MUSTAD VÕI ROHELISED OLIIVID?
mustad!

54. KAS SA VINGUD NII KAUA, KUNI SAAD OMA TAHTMISE?
jah (häbi nägu peas...)

55. OLED SA KANNATLIK?

ei!

uue kuue loomine

suvi on ikka korraloomise ja remontide aeg. kuna meile kohaselt on terve suvi maha looderdatud, tuleb nüüd kiiruga liigutama hakata. koolilaste toad ju vaja valmis sättida. seekord võime küll enda kaitseks öelda, et ehitusmeestel polnud varem graafikus tühja auku (ega ole nüüdki) ja jõudsid meieni alles nüüd.

mida me siis teeme? ühes senisest varutoast ehk söögitoast tuleb meile magamistuba. senisest magamistoast saab ühe lapse tuba ja teine laps jääb senisesse lastetuppa üksi laiutama :) K-del on omavahel toad juba ammu ära jagatud, nii et sellega probleemi ei tule. isegi tapeet sai suurema kärata neil valitud. õnneks päris ühesugust ei pidanud võtma. 

peamise remondiartikli ehk uue magamistoa juurde tagasi tulles - see on meie uue maja vana osa. uus majaosa on ehitatud vana suvila külge. selle projekt on aastast 1972 (kui ma ei eksi). 

võtmete kättesaamise päeva 3 a tagasi vaade praegu remonditavale toale

seni oli see tiba üles vuntsitud eelmiste omanike poolt. teate küll, kuidas kiirremont kümmekond aastat tagasi käis - vill seina, iso-plaat peale ja kõige odavam laminaat maha. kuna ka eelmistel omanikel oli selle ruumiga teised plaanid, kui lihtsalt üks tuba (aga need ei saanud õnneks teoks), siis tuli esiotsa lammutama asuda.

hiiglaslikud betoonplaadid

eks ma arvasin juba eos, et põrand tuleb taladeni üles võtta ja talad tõenäoliselt ka. kogu põrand kõikus ja lainetas astudes natuke, sellest selline arvamus. laminaadi alt tuli esiti välja laudpõrand. kuna see oli mitu cm viltu, siis see võeti välja. selle alt avanes huvitav pilt - tuuletõkkeplaat ja, ülla-ülla, veel üks laudpõrand... see sai ka üles koigutid ja talad olidki näha. midagi ilusat polnud - enamus meetri ulatuses pehmed, seega ka need tulid välja :( teises sama toa osas oli ennevanasti veranda koos välikaminaga. kamin lahkus meie käte läbi juba eelmisel suvel kivi-kivi haaval, sellesuvine lõhkumine oli aga sellega võrreldes köömes. nüüd tulid tollest põranda alt välja suured betoonplaadid ja nende alt mitu järelkärukoormatäit maakive. pole ime, et see põrand nii külm on. kui see kivihunnik talvel ära külmub, siis õhkab see seal põranda all nagu külmkamber... kaks päeva lõhkumist ja põrand (+ selle alune) oligi läinud. 

nüüd saab siis ehitama hakata. täna asutakse uusi kandetalasid paigaldama. ma pidin pikali kukkuma, kui poes maksis 16 tala 120€! ma tean küll, et puit on kallis. rahaliselt on muidugi arvestatud, et hull papp sinna läheb, aga ikkagi. loodan vähemalt, et minu eluajal seda põrandat pole vaja uuesti avada. eks meil on arvamus ka, et kõik tuleb teha korralikult. ehitusmehed arvavad samamoodi. ehitusmeestega seoses selline vahva seik, et üks nendest on ehitanud tegelikult kogu meie maja koos eelmise omanikuga. ükspäev kevadel ajasime laste sõbra isaga üle kraavi juttu ja tema siis küsis, et kuidas majaga rahul olete. sealt koorus, et tema ehitas :) kuna oleme rahul, siis ajasime kohe teemat edasi, et ta ka selle ruumi korda teeks. 

kui nüüd materjali varumisest rääkida, siis tegelikult läks nii hästi, et kõik va parkett ja laeplaadid sai ühe õhtuga ühest poest koju veetud. seda ei saa küll öelda, et ühe autoga, sest noh, kui sul on ikka väike naksitralliauto ja käru, aga tuua on vaja kõik põranda- ja seinaplaadid, vill ja peno ja kruvid ja uks jne, siis ei mahu parima tahtmise juures ka mitte... õnneks olid laomehed väga leidlikud ja panid selle lego meile ikkagi jupphaaval käru peale. lõpuks topiti veel meie teine auto villarulle täis, tõmmati pagass nööriga koomale ja kästi kuuma anda. sellest ma siinkohal ei räägi, kui kõrge hunnik järelkärul kõrgus... tuul oli ka muljetavaldav, õnneks silla peal midagi kaotsi ei läinud ja varsti oli kõik see koorem juba õue peale maha laetud. 

nüüd siis tööle!! loodan, et halbu üllatusi rohkem pole ja ruum võtab nädala lõpuks jälle toa näo!