vesi on vahva

veidi hirmununa trepist alla tipsides konstanteerivad kaks täpu-satsilist punalokilist tegelast ilmse imestusega: "VANN!!!" see kõlas ilmse tunnustusena, kuna nad nägid korraga kahte ilmatusuurt basseini. pikk jutt lühidalt - käisime toredal reedesel päeval perega Bernhard SPA veeilmas  : )

hetk enne veeilma sisenemist ülirahulolevad põngerjad üksteise "kostüüme" imetlemas

loomulikult oli minul suured kahtlused, kuidas nad oma hirmudele vastu suudavad seista, aga kuskilt peab ju alustama, eks. see koht on suurepärane eelkõige oma väiksuse ja rahulikkuse poolest. käisime seal mõned aastad tagasi oma 1. pulmaaastapäeval, sellepärast teadsime. 

seega sisenesime: dušš oli jube-jube, sest pahises kõrgelt lae alt otse silma, saime kuidagi üle elatud. igasugu mõnusad koobasbasseinid (nt. šungiidi) välistasid nad häälekalt kohe, kuna need olid pimedad. harmonaarium ja aurusaun ei sobinud ka preilidele, meie peamised peatuspaigad olid lastebassein ja maast-laeni aknaga meeldivalt soe lebosaun (kust avanes hingematvalt kaunis vaade talvisele kuppelmaastikule, aga tõestusmaterjali ei õnnestunud koguda, sest fotokas oli riietusruumis kapis). kuna  lastbassein oli piisavalt sügav ka meile (lastele on umbes rinnuni, saavad põhjamööda kõndida ka, kui julgust jätkub), siis seal me rõõmsalt lebotasime terve pärastlõuna. Karina andis kiusatusele suht kiirelt järele - mingi 15 min. harjumise järgselt hullas ta meiega juba vees. Karita seevastu on alati ettevaatlikum - mõned korrad alguses tuli päris sisse, ülejäänud aja hängis basseinitrepil üles-alla liikudes. päris lõpus väsis kartmast ja istus kõige alumise astme peal koos issiga kaelast saati vees. nii me seal märkamatult basseini ja sauna vahet sõelusime 2,5 h... kui ma pesema suundusin, oli üllatus ikka väga suur, kui kell õhtutundi näitas.

moraal edaspidiseks mulle ja kõigile lugejatele, kes esimest korda plaanivad oma võsukesi vette viia - kotis peab valmis olema suurem kogus toitu näljastele krimpsutõmmanud tegelastele, sest vesi teeb kõhu õudsalt tühjaks!!! mul oli kaasa 2 banaani ja 400-grammine kohupiimakreem - need haitusid hetkega ja näljakisa kestis edasi. nii umbes 5 minuti pärast sai vist magu aru, et suust midagi sisse läks... siis alles rahunesid.

soovitan kõigile soojalt Bernhardi veeilma! seda eriti nädala sees, kui võimalik, sest siis on tegemist privaat-spaga (4 a tagasi olime ainsad külastajad kogu oma sealveedetud aja jooksul, eile oli peale meie veel 2 pere). teenindus on meeldiv, köök on hea ja hinnad soodsad.

kena nädalavahetust kõigile!

jumal anna kannatust!

mis päev see täna küll oli? lapsed polnud absoluutselt hääljuhitavad, tuul tahtis ümber puhuda ja tuppatulek võttis teatud jonnipunnil 32 minutit täiest kõrist kisa saatel :S saa siis lapsest aru - väljas kisab nagu ratta peal: "tu-ppa, tup-paaaa!" jõuame ukseni, hetk vaikust ja siis laseb lihtsalt nagu torust tuleb edasi ulguda... milles asi oli, ei saanudki aru, kahjuks! sest too kisa oli artikuleerimata. Karita vaeseke viimasel ajal vaatabki õe hulluhooge pealt, tassib talle kõiki oma mänguasju, aga midagi ei aita. mis mul ikka teha oli - läksime Karitaga tuppa ära ja seal ta siis omaette kisas. piinlik küll oli naabrite ees, aga ma ei saa ju endast lasta üle ka astuda pidevalt.  niigi ma päevast-päeva teen kõike nende soovide järgi. lõpuks tuli uksest sisse, vaatas juhmi näoga, lasi kombe ära võtta ja läks rõõmsalt mängima...

Karina on meil üldse kohutav laps. iga väikese asja peale on kisa, mis kuidagi vaibuda ei taha. lisaks sellele on ta täielik mömm - laseb endalt kõik asjad ära võtta, end ümber lükata, lumehange kinni jääda, ei oska püsti tõusta, jne. samas suudab ta õde senikaua kiusata, kui kõik eelmainitud asjad juhtuma hakkavad. siis loomulikult tuleb minu juurde õigust nõudma ja veel imestab, kui ma tema poolele ei asu! ja oh sa mait, kui ma tal midagi teha ei luba - vihaga tahab tagasi minna, ise lõugab nagu ratta peal :S (no ei saa ju vannitoas pistiku kallale lasta, sest see liigub seinas + märg ruum, jne.) temal on vaja ja kõik!

Karitaga on teistmoodi - ta küll protestib kõvasti  ja ajab oma kiusu ka, aga seda hetkeks. rahuneb suht kenasti ja ajab oma asja edasi. teda ma ei pea 10 x ära võtma mingi pahanduse pealt. piisab 1-2 x pragamisest. 

sain vist kõik hetkel ära kiutud nende peale. parem väga ei hakanud...

mida teeksid sina, kui näed naabrinaise pesu minema lendamas?

variandid:
a) paneks pesu kenasti kuivama tagasi
b) annaks talle teada, mis olukord nööril valitseb
c) muigaksin heameelest, sest naaber ongi üks mõne mutt

minu vastus: a
siinkandi vastus: c (või siis lihtsalt on inimesed nii hoolimatud ja ükskõiksed, et neile on kõigest ükskõik)

igatahes mu pesu, mis hetk enne tuule pööramist peaaegu kuivaks sai, oli mööda lund pilla-palla, kaks laste tekikotti ripnesid üht pulka pidi hädavaevu nööril ja 3 padjapüüri olid omadega väga sassis. keegi mulle seda ütlema ei tulnud, kuigi kõigi tee viib pidevalt sealt mööda... omast arust ma pole mingi nõme mutt oma naabritele küll olnud :S kusjuures on teada, kelle omad mis nöörid on.

meie Padaorg oli Elistveres

juhtus küll nii jah. mõtlesime siin Vastseliinas kui vanajumala selja taga, et ilus laupäevane päev, läheks õige patseerima värkesse õhtu. valisime parajalt kauge sihtkoha, et lapsed saaks une autos täis magada ja asusime teele Elistvere loomapargi poole. millegipärast olin ettenägelik - pakkisin kaasa banaane ("naan") ja pirne ("pinn"), kauplusest endale nosimiseks paar pirukat ja limpsi, võileivad olid nagunii. Tartust läbi saades hakkas olikord ära pöörama ning 1 km enne sihtkohta jäimegi kinni. Sellele eelnevalt oli tee järjest kitsamaks jäänud tuisuvaalude tõttu. põhimõtteliselt oli tee kadunud, ainult ühes autojäljed läksid. tollel hetkel, kui põhja peale lumme jäime, polnud jälgigi enam näha... ja nii me seal siis olime - keset lagedat välja, tuul ulgumas ja lumi möllamas. teeäärsed vallid kadusid minutitega s.t. vallid ja see koht, kus kunagi oli tee, muutusid ühetasasteks. eemal oli paar maja ja kostus traktorimüra, rühkisin sinnapoole, traktor haitus kui tinatuhka :( küllap see oli miraaž. meile vastu sõitis üks jeep, mis arvas, et tõmbab meid naksti välja ja jätkab oma teed. olukorda ta muidugi ei hinnanud ja kinni jäi temagi (kah lapsed autos). ei aita see nelikvedu midagi loodusjõudude vastu. seejärel tuli veel üks auto, mis heaga veidi eemale seisma jäi. taamal nägime veel üht sõidukit lumes puterdamas ja sinna jäi temagi. 

kohtusime kohaliku koloriidiga: tutimütsiga naisterahvas, kes meile kohe traktorit otsima asus (ikka vaevatasu eest) ja nooremapoolne meesterahvas. pean küll häbiga tunnistama, et peast käis läbi mõte - need kodanikud ei kuulu isegi mitte teise Eestisse, no nii  umbes neljandasse. ühes autos olid ka samasugused - vaatasid, et edasi ei saa, koukisid aga uued õlled lahti ja hängisid rõõmsalt edasi. seda mõtet, et 4 noort meest võiks aidata autosid lumest välja kaevata, neile ei tulnudki... hambaid oli neil noortel inimestel kokku nii ühe suutäie jagu vast. ikka õnnetu on see elu Eestimaal, kui lähemalt vaadata. 

traktori kauplemisest oli abi, meieni jõuti 1 tunni ja 30 minuti pärast. jeep tõmmati köie otsas kui noor kutsikas hangest välja, kuhu ta end hullusti sisse oli kaevanud. meie saime traktorijägedes lihtsamini liikuma, kuid köit läks vaja ikkagi. hiljem selgus, et loomapargist ollime 500 m kaugusel, täpselt käänaku taga. loomad meil nägemata jäidki, sest tolleks hetkeks oli park juba suletud, kui liikvele saime. kahju! eks teinekord üritamine (oluliselt parema ilmaga!) uuesti.

aaa - häirekeskusesse helistasin ka. nad kiitsid, et helistasin. muidu ei teatagi, et inimesed kuskil lõksus. võeti ühendust kohaliku teemeistriga ning helistati tagasi, et abi on teel tänase päeva jooksul. väga lohutav see just polnud. ikka üsna suur tõenäosus oli tol hetkel öö veeta kuskil hanges või kohalike sõbralike, ent väga imelike isikute manu...

lapsed, pean mainima, olid väga tublid! esiteks tahtsid nad sealt autost välja tuisu kätte. olin sunnitud nende suht loogilise soovi täitma, sest olid nad juba 1,5 h ju autos kägaras tudinud. ekslesime veidi seal hanges, siis istuti ülejäänud aeg rõõmsasti autos tagavarasid nosides :) kuna lubatud loomad jäid nägemata, siis otsustasime neil Tartus veidi ringi trallida lasta ja Lõunakeskuse mängutuba tundus selleks suht sobiv paik olevat. nii oligi! pärast jooksid veel kõik hallid ja koridorid ka seal läbi täiesti hullumeelse pilguga, ise heameelest lõkerdades :D ju autost vabanemise tunne oli niiiiii suur!

kokkuvõtvalt: õnneliku lõpuga lugu, mida sellegipoolest selles elus korrata ei taha!

mina bloginduse surma ei usu!

sest ei salli seda facebooki kohe mitte!
ei teagi kohe, kellelt see meem pärineb, aga siin ta on:
1. Külastan oma blogi sagedusega ca…
mingi 2-3 x päevas. põhimõtteliselt siis, kui arvuti lahti teen ja kirjakasti olen üle vaadanud. kui ise midagi hetkel sisse kanda ei taha, siis peamiselt selleks, et vaadata, mida sõbrad-tuttavad head kirjutavad.
2. Poliitikute blogisid loen…
harva, aga vahel ikka - nii 2 x kuus vast
3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…
neid kirjutavad inimesed, kes mulle korda lähevad (vt. list paremal) heade blogide vihjeid võib mulle alati saata. eriti tahaks juurdepääsu mitmike emmede blogidele, aga need kõik parooli all. kui kegi viitsib, saatke mulle e-mail, et saaks parooli küsida omanikelt, pliis!
4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele.
eelistan blogi facebookile. ma olen tõenäoliselt liiga vana juba selle sigri-mirgi jaoks, mis seal toimub. blogidele eelistan krabisevat käeshoitavat ajakirjandust ;)
5. Millist blogi asusid lugema esimesena (kui mäletad)?
ise hakkasin lugema kõigepealt vist Klari blogi
6. siinkohal sisesta oma küsimus ja saada meem edasi... 

vastata võiksid: Klari ja Kristina

 

õuduste öö :(

oli küll jah!

väljendus see laste lakkamatus oksendamises. oi see oli jube! neil pole sellist asja enne väga esinenud, Karital mõni episood on olnud, aga seda korra, mitte mitu tundi järjest.

Karita muidugi alustas. esimene ohver oli elutoa diivan ja vaip mõningasel määral. Karina oli veel kobe ja vaatas seda tralli muretult pealt. ära keeras ka tal, seda magamamineku ajal. Karital hakkas voodis ka kohe muidugi paha, sain tema ja voodi just puhtaks, toa õhtutatud, kui alustas Karina. ma kohe vaatasin, kui ta magama ei jäänud, et head see ei tõota ja nii oligi. siis koristasin tema, ta voodi, põranda. loomulikult keeldus ta voodisse heitmast, nagu pärastpoole aru sain, siis põhjusega - kõik, mis väljuda soovis, polnud veel seda teha jõudnud :S

Karital jõudis vahepeal veel korra paha hakata, aga ma olin selleks hetkeks juba kaval - voodi ja padi oli kaetud roheliste kilepõhjaga aluslinadega, mille sain lihtsalt kokku keerata ja ära visata. Karina okendas veel korra, s.t. et vahetasin veel korra linad, kasisin põranda, õhutasin tuba, otsisin midagi, millest patja teha ja lõpuks kustus ka tema. 

mingil hetkel selle tralli jooksul tõmbasin ära ma oma parema kaela-ja õlavahelise lihase, mis täna väljendub totaalse käe mitteliikumisega :( väga huvitav oli põhjalikku tubade küürimist öisest jamast läbi viia vasakukäelisena... ei soovita proovida, kui just poole aeglasemalt tavalisemast kogu protsessi teostada ei taha. 

loodetavast on oksetõbi lõpetatuks loetud. hommikul söödi ja joodi kenasti, praegu püsib kõik sees. millest see kõik alguse sai, ei kujutagi ette. lapsed pole kellegi võõraga kokku puutunud, inimeste seas käisime viimati laupäeval. mu meelest sellest juba liialt pikk aeg möödas, et nüüd välja lüüa. meie mehega terved. rääkides mehest, tema loomulikult oli jälle metsalaagris sellel hetkel, kui lastel paha oli - story of my life... tuleb ehk täna öösel, aga pole kindel.

õnneks avanes hommikul välja vaadates ilmeline pilt - kuldne lumetolm hõljumas läbi õhu :) :) suur särav päikesekera naeratab ka otse aknasse, jääpurikad helgivad ja puud on härmas :) missest et -14 C, meie oleme soojas toas peidus.

läkiläki?

kui noormehed soovivad, et nende kohta "tädi" ei öelda, siis ei tohi kanda õlgadeni lahtisi juukseid koos läkiläkiga... just nii juhtus, kui poistekamp ükspäev mööda läks :D too isend ise ei osanud musta ega valget kosta. pean märkima, et tavaliselt läheb "tädi" või "onu" täiesti õigesti K.-del paika. nii et asi on ikka tänapäeva nooruse väljanägemises ;) kusjuures mulle endale on kogu aeg sellised Kurt Cobain wannabe's väga sümpatiseerinud!

pidev pimedus

viimati nägin päikest toona, kui päikesevarjutus oli. millal see oligi? jube ammu igatahes - 04.01. - seega viimati kohtusime selle kollase keraga täpselt 3 nädalat ehk 21 päeva tagasi... täna onta  ka selline udus. väga harjumatu tegelikult, tavaliselt vuhiseb siin majade vahel pidev kile tuul ja taevas on pilvine. samal ajal kui näiteks Pärnus ema väidab üle päeva päikest paistmas...

tegelikult ütlesin eile õhtul enne uinumist mehele, et tahan sügist. ehmatasin tal une pealt ära :P ausõna tahan! et saaks seenele minna või jalgu kuldsetes lehtedes sahistada. et saaks jaki selga tõmmata ja minna (mitte ei peaks ennast ja lapsi tund aega riidesse toppima). ja siis võiks tulla kevad ja suvi ja veelkord sügis! selle viimase avalduse peale mees rahunes uuesti ja peagi tudud. mina aga, vahtisin veel tund aega lakke. ise olin nii väsinud, aga und ei tulnud. nii juba pidevalt. talv-talv! 

kas keegi oskaks soovitada mõnda head energiasüsti? peaks vast punast päevakübarat või magneesiumi võtma hakkama? ei teagi kohe. teen ju iga päev korralikult sooja sööki, tarvin puu- ja köögivilju, sibulat, küüslauku, kiivit ja joon hibiskuse teed. kohvi ei tarbi hetkel - pea valutas veidi aega tagasi pidevalt, siis mõtlesin, et teeks pausi sellele hommikukohvile. mõjus :) aga ikkagi, anyone, häid mõtteid energiasüsti osas?

HILJEM (kell 13:25): sellest udusest päikesest on saanud nüüd kileda tuulega veebruaritorm. teate küll - selline, kus Arno lumehange istub ja "enam ei jaksa" ütleb - tuul ulub kõrvulukustavalt, peenike valus lumetorm rullub üle tühja välja, kõik on justkui välja surnud.

ema süda

ennevanasti, kui ma veel kellelegi emaks polnud, võisin ma ilma ühegi tundeliigutuseta vaadata filme (või üldse saateid), kus olid armsad või hädas lapsed, konstanteerida külma professionaalsusega, et asjalood on nii või naa ning teha oleks vaja seda-teist-kolmandat. nüüd ei ole see enam nii. kui kuskil on mõni laps hädas, tahan talle appi tormata. kui kuskil on mõni üliarmas beebi, tahan kohe veel lapsi saada. oh seda naise südant küll! õigupoolest ema südant.

viimase aasta jooksul (ju see aeg on juba lihtsam olnud mu kaksikutega) olen end korduvalt leidnud mõtlemas ahvatleval teemal - veel üks laps. nii kutsuv on see eelkõige seetõttu, et meie peres jäi põhimõtteliselt ära armas ja hell imikuaeg. kõik käis ju kella peale ja teise lapse kisa saatel, kui just parasjagu temaga ei tegeletud... kui juhtun nägema, kus ema/isa ja laps naudivad üksteisega koosolemise hetke ja kõik on nii rahulik, siis tekib hull igatsus veel ühe beebi järele, et seda kõike nautida saaks. siit aga dilemma - mis siis, kui tuleb jälle kaks??? ausaltöeldes ei ole seegi nii hirmutav. laste eest hoolitsemise kogemus ju on. ja kui see hetk saabub, on tüdrukud juba suuremad, saavad juba aidata ka. meie sugulaste pealt olen vaadanud, et lapsed mängivad suht meelsasti beebidega, ikka päris pikalt ja mõnuga :) see ju ongi see, mida üks (või kaks) beebit soovivad - tähelepanu. teisalt hirmutab mind südamepõhjani mõte uuesti rase olla ja sünnitada!!! no ei olnud tore ja õnnis aeg. midagi hullu ka polnud, aga kui oleks võimalik, siis võtaks kohe umbes nii paarikuuse beebi ;)

minu ajusagarate vahele ei mahu hetkel üldse mõte, kuidas need lapsed üles kasvatatud saab. ma ei leia, et laps vajab jubedalt raha. loomulikult on mingid väljaminekud, mis peavad olema ja normaalsed riided tuleb ka selga osta. tänapäeval on valik nii lai, et ikka leiab soodsalt ja ilusalt. muidugi ma annan endale aru, et lihtne see olema ei saa, aga lapsed tuleb ikka kasvatada nii, et pole vaja mustmiljonit asja või viimast mõtetut moeröögatust. asjadega tuleb ikka poes ära mängida ;) 

nüüd teise kandi pealt: kodanik abikaasa muidugi argumenteerib mu uitmõtete mõtetust just kaksikute geeniga. mina võtan seda kui mitte "ei"-d :) ega ju suurt vahet enam pole - 2 või 3 või siis 4 last, onju! eriti kui nad on 2 x n vanuses.

aga hetkel igatsen tagasi mind ennast, minu hobisid, minu tööd ja minu sõpru. see jutt siin hetkel justkui enda rahustuseks, et vast kunagi...

oo kaunis pühapäev!

absoluutselt lemmikosa minu päevades - õnnis uni neile, vaikus ja rahu meile

kuniks kestis unerahu, käis minul pirukategu (liha-riisi pärmitaignapirukad, taigen ka ikka kodukootud!)

maiuspalaks õuna-kaneeli kringel, mis sai hiljem šokolaadiglasuuri ka peale, aga see oli nii üürikeseks ajaks enne kui nahka pisteti, et ma ei jõudnud fotokat uuesti välja ostida :p

nüüd on asjad sealmaal, kus on keemas kartulitangu puder, mille kõrvale ootavad praadimist lihalõigud sibulaga. täiuslik kodukokk, kas pole!? kodusoldud aja jooksul on tekkinud selline tunne, et perioodi 2009-2011 võib vabalt üles täheldada kui kodukoka-perioodi... 

tänased pirakad ja kringel valmisid tänu siirdipurgile, sest ühtku tühja klaaspudelit mul siin pole, taignarullist rääkimata. kohalik pood loomulikult sellist asjandust ei pakkunud, seega võtsin poe kõige siledama eseme, milleks osutus siider. väga hästi ajas asja ära. pärast endal ka kasu sees ;)

päh-päh!!

meie peres on võõraväha juba täiesti väljakujunenud. täna vaatasime hommikul mingit haridusprogrammi USA koolides, kus pikk must mees seletas oma teooriaid. mina räägin Karinale, et näe, neeger, ka inimene, osad inimesed ongi teist värvi. laps vaatab, imestab ja ütleb: "päh-pähh!!" kusjuures ei mina ega kodanik isa pole neile sisendanud, et valge inimese suurim viga oli neegrid sealt aafrikamaalt välja tuua... kuigi me ise nii mõtleme. meie naerulagin tema väljendi peale oli lapsele suht ehmatav, kusjuures.

ma saan aru küll, et valgele inimesele on lihtsam, kui mustad või kollased kõik mustad tööd ära teevad ja meie saame peamiselt hüvesid nautida, aga igasugu jama kaasneb sellega ka liiga palju. kõik ju kiruvad, et jälle made in China, aga tarbime ikka heameelega või vähem heameelega (kui ise peaks tegema, jääks pooled asjad tegemata ja hind tuleks nii kõrge, et keegi ei ostaks nagunii). või kuidas saksamaal hakkavad türklased võimu võtma ja noor sakslane on juba rohkem tumedasilmne põngerjas, kui heledapäine baierlane. minu point on selles, et kui valge inimene poleks läinud torkima aafrikasse ega aasiasse, oleks siinkandis rahulikum elada, tööd jaguks kõigile kohalikele ega peaks muretsema kõigi nende tegelaste pärast, kes koloniseeritud piirkondadest sisse trügida tahavad kogu oma sugukonnaga... puhtalt meie oma viga, kahjuks! maailm muidugi ongi muutumises ja sellele kätt ette panna ei saa. aga vahel nii tahaks!

kui nüüd pudikeelest rääkida, siis ma konkreetselt ei salli seda väljendit, mis pealkirjaks sai. ise seda ei kasuta, lastele pole kunagi öelnud. vanaemad ja kõik siinsed tädikesed, kes õues lastega juttu ajavad, on aga selle väljendi üliagarad kasutajad, sealt see siis tuleb :S vanus ju siiamaani selline olnud, kus kõik imeasjad suhu käivad, seetõttu see sõnapaar käiku läheb. meie peres öeldakse, et must või ei tohi või ära pane suhu! samuti ei ole meil käibel kätu või jallu või ninnu jne. uh! mul tuleb kananahk ihule praegu, kui neid siia kirjutan. minu seisukoht on kohe õigeid sõnu õpetada, siis jääb pärast palju jama ära.

talverõõmud

selle talve esimene sulaga tuli ka esimene lumememm :D Karina muideks kartis seda suurt valget elukat...

erinevalt kõigist teistest ei ole ma veel lund, külma ega isegi sulailma löga vihkama hakanud. ju vist selleks, et ma pole pidanud aja peale iga hommik õuet lahti kaevama või põlvini lumes tööle sumpama. meie põhilised trajektoorid on ju majadevaheline kringelring ja trepid. täna ajasin kummikud jalga ja asusime jälle teele. pean mainima, et mina olin meie kolmikust ainuke, kellel meeldis plusskraadilist õhku sisse hingata ja linnulaulu kuulata.  küll see oli kena vaheldus nina jopehõlma peitmise asemel! paarkümmend minutit hiljem katkes mõnus jalutuskäik kaksikute kakofoonilise kisa taha :( preilid ei saa kõndida, sest lumi valjub läbi ja kohati on libe. lombid on lahedad, aga loll emme ei luba sinna - u-uu-uuu-uuuuuu!!! jne. 

pildil olevast memmest ei ole tänaseks suurt midagi järel. esiteks oli meil mega tuul, mis ta suht kohe ümber puhus (issi kallis parandas küll ära) ja teiseks sadas vihma, mis memme silmnähtavalt kahandas. täna oli alles siis kaks alumist palli, millele keegi oli käbidest uue näo meisterdanud ja porgandi kinnitanud nii, et memmest sai kõva kutt ;-)

pühapäevale kohaselt sai kooki ka tehtud. sõime ja mõmisesime - hea oli :) mingid tunnid hiljem vedelesime mehega teleka ees suusatamist vaadates, kui tekib küsimus: miks on selline kahtlane vaikus? kuulen kahinat köögis. hõikan siis sinna, et mis teete seal? vastus kiire ja konkreetne: "mämm-mämm!" ja nii oligi!

Pätud

just nähtaval pildil olevate tegude tõttu on meie majas tavaliselt kõik toolid laua peale tõstetud. selle üle on meie duol küll väga kahju, aga pole parata, mind on siiski ainult üks.
täna õhtul käis aga suur uhke trakats maja ees müristamas ja kraapis kõik sulalume viimseni ära, isegi parkla tegi puhtaks :) nii et homme ei taha ma ühtki jorramist kuulda ja õuetuur tuleb kohe pikk-pikk-pikk!!!

1 a 9 kuused K-d

mõned märksõnad, mida niivanad lapsed mul oskavad, teevad, mõtlevad:

• aastavahetuseks omasid mõlemad tüdrukud 14 hammast per suu - lisaks lõikehammastele ja purihammastele on olemas ka alumised silmahambad. Karinal oli selline seis juba tegelikult ka 1,8-selt, Karital puges teine alles nüüd läbi. algul tundusid megalaiad hambavahed olema, aga nüüd hakkab rida veidi kobedamaks muutuma. ei tea, millal jälle mõni tuleb, hetkel tundub patiseis olevat.
• kui tüdrukud puuri panna ja kirevad hilbud üll riputada, siis annaksid papagoide mõõdu välja küll - ütle ette mistahes sõna, kohe tuleb nende versioon sellest järgi.  igasugu näo- ja  kehaosad on ilusti omandatud. 2-silbilised sõnad tulevad peamiselt õigesti, 3-silbilised on suht naljaka kõlaga, kui silbid omavahel segi aetakse, pikemate puhul toimub omalooming ;) issile pakuvad eriti elevust sõnad, mis tüdrukute suu läbi omandavad eredamaid varjundeid. vahel kisub ikka suht ropuks kätte ära... näiteid? aga palun - mõelge ise, mis tuleb välja, kui nad püüavad öelda "lumi" või "müts."
• meisritiitli jonnimises ja oma mina näitamises võib vabalt kätte anda Karinale. ta kuramus on ikka nii kangest puust, et vahel ajal lausa nutma (mind põhiliselt siis, endal ei tule tal ühtki pisarapoega)! ikka hull piiride katsetamine käib - ma räägin iga päev sama juttu: algul ilusti, siis resoluutsemalt, siis karjudes, lõpuks pean ikka ta ette maha kükitama, seletama, miks ma teda karistan ja viin ära teise tuppa rahunema. ta teab suurepäraselt, et juhtmeid ei tohi katsuda ega pliiti lahti keerata, aga vaatab otsa ja teeb vihuti!! no ei tahaks karjuda, aga ilma üldse ei saada aru. endast on vahel päris hale... Karita õnneks mõistab paremini. ju see peabki vahetustega käima, mõni aeg tagasi oli temaga palju raskem.
• viimaste nädalate jooksul on ööunega suured probleemid Karital. ta on hommikustest kaisusmõnulemistest maigu suhu saanud ja nüüd üritab öösiti minu juurde pugeda. Pärnus on tuba nii pime, et ei näinud voodist välja tulla ja karjus kohapeal. siin marsib ikka ülbelt ilma ühegi piuksuta voodisse - tõstab tekiääre üles ja keerab nätsti! pikali :S no ei sobi selline asi, kohe üldse mitte. laps magab ikka oma toas ja oma voodis. proovisin teda siis oma voodisse pikali tagasi panna. oh sa aeg, mis sellel igal ööl järgnes! hull kisa tund aega järjest!!! lihtsalt seisab voodis ja ulub - "op-aa, op-paa!" hullumaja!!! ma algul võtsin ta sülle, mõtlesin, et jääb magama, panen voodisee. tutkit ta jääb! hängib niisama, voodisse pannes ikka kisa lahti. Karina suudab läbi selle karjumise tavaliselt veel 30 min. magada, siis vaatab abitult õe poole ja ohkab, aga uni on läinud. kõik see toimub tavaliselt 4-5-paiku. siis paari tunni pärast nad vaeseksed suudavad mõlemad uuesti magama jääda ja mina saan ka voodisse tuikuda. endal süda tilgub verd, et murdsin oma lapse vaimu :( ikka täiesti Super Nanny teema, üksi on seda jube üle elada. on vaja kedagi kes ütleks, et õigesti teed, tal ei ole miskit valu ega probleemi.  issit ei tunnistata enam öösiti üldse, kahjuks :( vanasti olid minu ööd magamiseks, tema askeldas nendega (pani lutti suhu vms).
• lutid on alles, ainult magamajäämiseks muidugi
• mähkmed on ka alles :( nüüd tundub midagi potistreigi-laadset kujunema hakkavat - ei taheta kohe üldse. potti on tulnud miskit harva ja väga juhuslikult. ei saa öelda, et vara, aga ei saada veel aru. 
• hetkel ruulib lume loopimine ja enda hange pikali viskamine, kelguga võin ma ise sõita. loodan siiralt, et nädalavahetuse sulaga saame ühe korraliku memme ka meisterdada!
• mänguasjad on endiselt out, mõningal määral veetakse taga nukusid (patsipidi), sõidetakse pealeistutavate autogeda ja laotakse legosid torniks. ülejäänud asjad on ainult kastist välja loopimiseks. maavanaema tahab tüdrukutest ikka maanaisi kasvatada - kinkis neile umbes aasta tagasi pehmed lehmakesed ja nüüd jõuluvana oli toonud lehmakujulise klaverikese :)
• kaisuloomi/tekke/rätte/nukusid vms. pole meie lastel kunagi olnud ega ole ka praegu, lihtsalt pole tahetud ja kõik. kui voodisse lähevad, praabivad endale teki peale ja ongi kõik. 
• uni tuleb tavaliselt 20.30 5-10 minutiga.
• päevakava ise selline: 8.30 üles, 12.30 tudule, 13.30-14.00 üles, 20.30 magama. oleks see öö nüüd ka rahulik, siis oleks super.

nii, aitab! lapsed muidu mu peale kurjad, et nii palju kaeban nende peale. tegelikult on nad jube vahvad ka ikka, eriti siis, kui üksteist taga ajavad, kõdistamise peale naerda rõkkavad, voodis hüpates kilkavad, hommikul musi annavad ja käes ümber kaela põimivad :)

lähen nüüd oma nööpsudele keeksi tegema!

2010 lõpu pildid

suur õnn

auvahtkonnas Karina :D

õnne põhjuseks selline majake/telk

maaidüll  (2010 viimane päike)

lapsed vaatasid omasugustega tõtt

Koonga kodumaja katusel oli selline siiruviiruline lumehang - kui kokku lugeda, siis just niimitu korda on sel talvel lund sadanud... Mees oli sunnitud seda valget ollust 2 päeva katustelt alla ajama, mille käigus ta ise pidi 2 x laviini alla jääma, kuid pääses. Meie autol nii hästi ei läinud - mattus lumme, sai sellest mõlgi ja läks kohe sirgu tagasi, kui paar kühvlitäit ära sai võtta.

nüüd on see (€) siis käes

uus aasta ja uus raha.

Head uut aastat mu lugejad ja hüva mündiklõbinat!!!

mul on esimesed €-mündi kogemused tänasest käes. käisin Võrumaal jogurtit ostmas, arve oli 1.31 otsisin välja oma ülikena muhu tikandiga mündikukru (minu jõulukink iseendale), kallasin sisu peopesale ja hakkasin klõbistama. ei läinud liiga libedalt see õige summa kokkusaamine. mündid ise kraamisin mööda majapidamist kroonimünte otsides eelmisel nädalal kokku. euroopas reisides on neid ikka jäänud. see oli mu elu pikim sularahatehing vist, müüja vaatas sellise stoilise näoga, ju ta on juba 2 päeva selliseid juhme näinud. esimene €-kaarditehing oli toidupoes (mille hulka kuulus ka uus lumelabidas, kuna eelmine andis nende valgetele kuhjadele alla, ehitus- ja majapidamispoed on aga labidatest tühjad...) ja esimene €-arve tuli Eesti Energiast. viimase puhul mõtlesin alul, et olen näidu valesti andnud, sest arve oli kahekohaline summa. siis mõtlesin natuke ja selgus saabuski :) ühtegi €-kupüüri mul veel pole ja niipea vist ei tule ka, teades minu kaadrimakse-sõltuvust.