ülistades elu

nii toredat päeva kui eile pole ammu olnud! käisin tallinnas sõbranna 4-päevast poja vaatamas. no tõesti imearmas! kuu aega varem küll trügis välja, aga terve ja tore laps. ja vanemad on super. mõlemad üliõnnelikud, asjalikud, positiivsed. lausa kade olen!

kui lapsele peale vaadata, siis tuleb mõte, et ta on ju nii väike, kui hull see sünnitus ikka olla saab. aga saab ikka küll :(

värske emme ütles, et päris jube...

ise muidugi tahab juba teist last tegema hakata, võta siis kinni, kus see tõde on.

elan järgmised päevad oma roosa mulli sees. katsugu keegi seda lõhkuma tulla!

C.

jäin eile tormi kätte. oma viga ka, olin nimelt Valgerannas. sihtpunkti sain, aga autosse tagasi jõudmine kujunes väga keeruliseks. põhimõtteliselt parkisin auto maja kõrvale, tagasiminek tundus aga mitmekümne minuti pikkune. iseenesest on muidugi väga teretulnud nähtus, et miinuskraadide asemel torm on. mulle sobib. külm ei ole üldse minu element. kui nüüd mõtlema hakata, siis ka kuum mitte. parasvööde tähendab üldjuhul seda, et paraja temperatuuriga on siinsetel inimestel hea olla. mul ka :) eriti paras on siis, kui saab ringi käia mingi väikese jakiga, aga praegune kõlbab ka.
koju riputasin ka jõulunodi üles. kass ei olegi veel juhtmeid närinud. ta on ikka armas.

C.

tunne ei taha tulla...

... jõulutunne noh! täna tekitati vägisi, majandusosak. avastas, et meie koridorides ja kabinettides pole nagu miskit üles riputatud. vihastuti, tõsteti häält, lennati poodi. tagajärjeks oli 11000.- eest jõulunodi! teate ju küll - kolmnurgad aknale, tulekesed, tehiskuused, pärjad, kulinad, jne. me oleme nüüd pool päeva mässanud, kuusk on päris kena, selline lumine natuke :) aga neid asju toodi nii palju, et kuhugi pole panna, hakka või koju viima - nali!
see tunne ei saagi tegelikult tulla, kui väljas on +10 kraadi ja tuul ulub ümber maja

Cristal

tänaseks on inimese tunne tagasi :) ega ma kauem seda välja poleks kannatanud ka. arst ju rääkisn siin ükspäev, et ägedamate angiinidega hakkavad kaasnema südames valud. no mis te arvate, mis siis laupäeval oli? just-just, needsamad valud. nüüd vist tõstetakse mandlite väljalõikus varasemaks. üsna häiriv tunne oli, enam ei taha kogeda. selline hirm tuleb.

muuseas, oma geelküüntega saan ma väga edukalt elatud ja rahvas, kes ei tea, et omad pole, ei saa üldse arugi. üks põhjus on võibolla ka selles, et ma ei liigu ringi rämedalt roosade või punaste küüntega, kuhu on roosid või maasikad peale joonistatud. katsetasin sokkide nõelumise ka ära - IRW - kui nõela kätte saab, siis on ok, aga ausalt öeldes oli endal ka juba naljakas, kuivõrd saamatu ma olin. niidi vahetus läks 3. korral üsna ladusalt ;)
kartsin, et ei saa nõusid pesta või saapaid jalga, aga hoopis imelikud asjad jäävad segama.

muide, orjus registatuuris sai ka läbi, nii hea on jälle sotsiaaltöötaja olla!

Cristal

haige kui jänes

seekordne kurguvalu on juba kõiki piire ületamas. nimelt ei ole see niivõrd tavaline kipitav tunne kurgus, kui tervet pea-kõri-kaelapiirkonda haarav paistetud ja põletik. pead keeran juba kolmandat päeva koos kehaga :( ja mis kõige hullem, sellel pole mõtteski taanduda.
Magada ei saa ka, sest pikali on väga piinarikas olla. siin ma nüüd siis olen, endal juba uni, aga uinuda ei saa, lihtsalt liiga haöb on olla.
loodan, et see jama varsti möödub, ära hakkab tüütama juba!

C.

see Bush käis meil külas ära, eksole. tore, eriti vahva oli kuulata Ilvest pärast USA-katega suhtlemist, kui ta Eesti keeles kõnet püüdis pidada :D hull aksent oli jälle küljes, samasugune nagu siis, kui ta alguses Eestis ilma hakkas tegema.
sügist ilmestab jälle angiin nagu tavaliselt, seekord eriti rängalt, sest juba 2 ööd ei ole nagu magada saanud, nii paha on ikka olla. arstile väitsin muidugi, et mul ei ole üldse tihti angiine, et kohe 2 aastat ei mäleta sellist asja. siis läksin koju ja mõtlesin, et ei ole ikka üldse nii, mul ju pidevalt kurk valutab. kuna ma töötan selles kohas, kus ma just parasjagu töötan, siis on alati võimalik minna elekriravi kabinetti laserit ja kvartsi mandlite peale laskma, nii et need taanduvad suht kiiresti ja valutult. ise ma mõtlen, et seekordse agoonia põhjuseks on kurguarsti poolt antud käsk mandleid mingi vedelikuga iga päev 2 x määrida. neile ei meeldi vist ärritamine eriti... ja see, et nad 3. septembril väljalõikamisele lähevad :(

Cristal

lehvitamine

põhimõtteliselt on ikka väga imelik, kui inimene tõuseb vahatahtlikult pühapäeva varahommikul üles ja läheb tee äärde maja ette seisma, et oma mehele lehvitada, kes soomuki rongis Riiga NATO tippkohtumisele vurab... Aga nii ma just tegin, kusjuures üliuhke tunne oli seal seista ja vaadata, kuidas kolonn käänaku tagant lähemale roomas. Ma olen enne ka neid vaatamas käinud, seekord isegi teadsin, milline minu mees on. Isegi pasunat anti mulle :)
Ise veel mõtlesin, et küll on hea olla sõjamehe naine - oleks ju imelik käia nt. rekkamehele või bussijuhile lehvitamas, eksju.
Olen kuulnud rägitavat, et selline kõghe sõja-tunne tuleb, kui need tangi moodi asjad teedel liiguvad, mul küll ei tule, hoopiski soov on neid lähemalt ja seestpoolt näha. Aga eks siin mängib rolli abikaasa-staatus ka vist üsna palju ;)

C.

küüned

talv, eriti jõulueelne aeg on selline periood, kus tahaks igasugu katsetusi-muutusi teha - kas siis juukseid lõigata/värvida või solaariumisse minna või künstküüsi panna. selle viimasega ma eile siis just tegelesingi, nüüd olen väga ilus :))) ei saa pilkugi lahti! tõesti on kenad. ja nii hea, kui ei pea muretsema, et kõik on eri pikkuses ja üldse mitte esinduslikud. ma ikka pikalt kaalusin seda mõtet ja mingi aastase aja järgi nüüd siis ikka tegin ära.
eile õhtul oli veits imelik, näiteks tikke ei saanud toosist kätte, ahi oleks napilt küdema panemata seetõttu jäänud, aga siis ikka sain, nüüd olen juba osav. nööbid lähvad lõdvalt kinni, lukud ka. trükkida on raske, väga isegi, ei suuda otsustada, kas peaks kasutama küüneotsi või sõrmepatju, mõtlen veel.
solaariumisse sel aastal küll ei lähe, suvisest Leedus kõrbemisest on käed ikka täitsa pruunid veel :)
tuka lõikasin juba sügise alguses, igati rahul, nii et jõulupeod võivad tulla.

Cristal

mu töö juures ei tööta ikka normaalsed inimesed. teisalt ei saa nad ka normaalsed olla, kui iga päev on ninatpidi koos 800 naist... üks tähtsam kui teine ja vahel mulle tundub, et koristaja on ikka kõige tähtsam :( asutuses on muideks ca 20 meest ka, kujutage ette, kui kollektiivist on 2.5% mehed, jube vähe ikka. no ja eile, kui juhe oli ikka täitsa kokku jooksnud, tulid siia mingid mehed automaatvastajat! üles panema. ise siis mõtlesin, et need on ikka väga kenad kujud, üldse ei õienda, sõima ega vingu mingite asjade pärast, küsivad aga normaalseid küsimusi ja ootavad rahulikult. samas mingi sekretäri-neiu käest sain ma hommikul nii et suled sahisevad sõimata, et miks uks on kinni. kogu selle jura mõte oli nüüd selles, et ma sobin meestega ikka palju paremini. vot!

C.

tervist!

ma pole nii ammu siin käinud, et ei mäleta enam, kuida siia tullake. aga sain ikka sisse.

selline tore vaheldus on vahepeal toimunud, et ma olen nüüd sekretär mitte sotsiaaltöötaja. nimelt meie sekretär läks haiguslehele kaheks nädalaks ja jättis mind selle hullumaja eest vastutama.
põhiliseks probleemiks on arveldamine, nagu kohe alguses arvata võiski... rahadega sehkendamine ei ole ikka minu rida. põhimõtteliselt pole midagi hullu veel juhtunud, isegi kassa klappis! aga ikkagi ei meeldi see mulle. täna hommikul näiteks tekkis kupüüre ritta seades imelik mõte - seda on siin nii palju, miks keegi raha minema ei vii või ära ei võta - no anna kannatust, ma olen ikka täitsa juhe! ja seda mõtlesin ka, et kuidas on võimalik, et kassapidaja või raamatupidja varastab nö oma tagant. kui loll peab see inimene olema, et mitte aru saada, et puudujaak hakkab otseselt temale viitama... eks ole igasugu inimesi.
nüüd ma siin siis olen, isegi lõunapausile ei saa.

Cristal

imelik, millegipärast ei ole ma üldse siia kirjutama jõudnud. võib-olla on asi selles, et talv saabus ja näpud on kanged. ühesõnaga ei tea. ja mis talve puutub, siis muidu pole nagu hullu, aga juuksed on elektrit täis. see on peamine põhjus, miks ma viimase nädala jooksul olen mitu korda telefoni haaranud, et juuksurile helistada ning lasta tal käärid valmis panna. siiani pole veel helistamiseni jõudnud. kahju ju ka natuke, nad nii ilusad pikad. kui nüüd mõtlema hakata, siis lühikesed juuksed lendlevad kogu aeg ümber näo, pikad saab vähemalt taha kinni tõmmata.
selline tähelepanek oli ka ükspäev, et viimase aasta jooksul on kuidagi rohkem aega olnud aastaaegade vaheldumist jälgida. ei saagi aru, kas tegemist on vanuse suurenemise või lihtsalt aja ülejääkidega. tavaliselt on ju nii-nii kiire, et sügisele järgneb kevad ja ei mõista, kuhu talv kadus.
terve sügise ma nautsin vaatepilti, kuidas lehed aeglaselt puu otsast alla libisesid või nagu vihm sadasid, nüüd just hetk tagasi ahmisin õhku, kui pilk kuusetipule pidama jäi, kus oli tuhandeid härmatanud käbisid :) aga eks mul ole käbidega om a diil, olin ju kogu neiupõlve Orav...

üks hirmus kogemus oli ka vahepeal - "Fame" - ärge minge vaatama! jube oli, puhas teismeliste porno, täitsa piinlik kohe! mõelda vaid, et selleks sai Tallinna sõidetud kõige jubedama ilmaga, mil kogu see talv otsustas maha sadada. ja see fucking Linnahall oli ka nii külm! Õnneks oli etenduse lõpus '80-ndate popurii, see oli hea, kompenseeris veidi eelnenut. ei, ega ma ei salga, et mõned numbrid päris head olid, aga see üldine värk oli ikka teismelise hingeelu ja eks publik peaks vist ka selles vanuses olema, et asi meeldiks.

Cristal

see suur et - mõndades poodides ikka ei ole vaja käia. nimelt on mul nõrkus ühe väikese loodustarvete poekese vastu, mis Pärnu südalinnas ühe nurga taga paikneb. millegipärast viivad mul jalad nagu iseenesest mind sinna ja välja ei taha tulla.

loomulikult on seal, mida uudistada. eelkõige käin omale teed ostmas - puhas roheline tee põõsa tipulehtedest jasmiiniga mm........ see on nii hea, et ma pean ikka üsna tihti uue paki järel käima. ja loomulikult kõik vidinad ja soolalambid ja kristallid ja raamatud üle vaatama. kusjuures tavaliselt mulle need poed ei meeldi, kui Tartus koolis käisin, siis seal vanalinnas oli ka üks selline, aga ta oli nagu liiga India-hõnguline, hais oli vänge (viiruk nähtavasti, mis ööpäevaringselt põles). see aga on mõnus.

ja nüüd ma siin võitlen iseendaga, sest seal on ühed maruilusad kõrvarõngad. tahan! niuks-niuks-niuks!! iseenesest ma ei peaks neid ostma, septembris alles täiendasin oma kollektsiooni. muuseas kui keegi küsib, milliseid ehteid mul kõige rohkem on, siis konkurentsitult on need kõrvarõngad.

ja nii ongi, aga tee on hea, jooge kõik, soovitan!

Cristal

külmeta või siniseks

kerge külmetamine andis efekti küll, kui see päris sinivereline rahva sekka lasti. olime kõik suht ühte karva. ühesõnaga ma käisid liisbeti vaatamas :) Põhimõtteliselt olin ma koolitusel, aga kuna see oli rohkem nagu korduseksam, siis arvasin, et ega kuninganna enam siia tule, peab ikka teise ära vaatama. Natuke isegi nägin ja mingid pildid tegin, rahvast oli muidugi kaugelt liiga palju. tore oli ikka, sest Lauri Õunapuu (loe: üks tölludest) laulis ja koor tegi taustaks päris võimsat häält.
see vingumine, mis Ilvese naise kostüümide kohta käib, on jubedalt üle paistatud. katsuge te ise esimesel kõrge külalise visiidil kõiki etiketinõudeid teada ja täita, olles vaevalt nädal presidendiproua olnud. ega ikka ei oska küll kohe peen daame olla. mina ei oskaks. ta on isegi tubli olnud. mis tema figuuri puutub, siis andke aega rahvas, küll ta alla võtab, see ei käi nii, et täna mõtlen ja homme olen sale, mitu kuud kõva rabamist.
tegelikult läksid nad kuningannaga oma värvivalikus üsna hästi kokku. ilm oli ka väga külmapoolne, nii et igati sobilik kostüüme.
ainuke negatiivne asjaolu kõige selle juures oli külmunud jalad, käed ja nina ning see kuramuse hävitaja, mis enne kristiine parklat hästi madalalt üle mu pea pani. vuhises ei saa selle kohta öelda, see nimelt möirgas mööda, mina olid kükikil teeperves maas ja hoidsin kätega peast. jube lärm!!! selline tunne, et teavas tuleb kohe kaela, uh! alguses ei saanud ju aru ka kohe, mis see olla võiks, sellest siis ehmatus.
aga kui see ameeriklane tuleb, siis mina olen vaikselt kodus koti peal ja ei lähe välja, ei meeldi ta mulle.

C.

valisin moeka sügistooni :) täitsa kena, ei tea, mismoodi selline kamsi võiks selgas olla?

nagu siin juba promotud sai, lähen homme Linna. sai ikka õige päev valitud, Elisabeth ju tuleb. põhimõtteliselt on mul vaja kell 10.00 olla Hiiul, sinna peaks vist saama, aga kesklinna patseerima õhtusel ajal vist ei lasta. sellest on muidugi kahju, sest oli nagu plaanis, isegi vanalinna oleks tahtnud minna. aga samas, ega see tädi siin väga tihti oma kontsi kulutamas käi, ma võin teine päev ka shopingule minna.
eile vaatasin vanadaamist saadet, jube mõelda tegelikult, et üks inimene on riigi juht üle 50 aasta... ma küll ei suudaks, mingit vaba aega pole, pidevalt reisi ja naerata. ega kõik ei suuda ka, ikka lipsab meeletusi sisse, millest pärast ei saa lahti. ma oleks vist ka selline grazy troonipärija, kes riiki ümber hakkab tegema ja maeitea nt. hobused põtrade vastu vahetaks.

seda ka, et kaalujälgimine läheb normaalselt, vahel on meeletu nälg, aga tulemus on -5 kg :)
vahva, proovin veel mõned kuud.

C.

valisin moeka sügistooni :) täitsa kena, ei tea, mismoodi selline kamsi võiks selgas olla?

nagu siin juba promotud sai, lähen homme Linna. sai ikka õige päev valitud, Elisabeth ju tuleb. põhimõtteliselt on mul vaja kell 10.00 olla Hiiul, sinna peaks vist saama, aga kesklinna patseerima õhtusel ajal vist ei lasta. sellest on muidugi kahju, sest oli nagu plaanis, isegi vanalinna oleks tahtnud minna. aga samas, ega see tädi siin väga tihti oma kontsi kulutamas käi, ma võin teine päev ka shopingule minna.
eile vaatasin vanadaamist saadet, jube mõelda tegelikult, et üks inimene on riigi juht üle 50 aasta... ma küll ei suudaks, mingit vaba aega pole, pidevalt reisi ja naerata. ega kõik ei suuda ka, ikka lipsab meeletusi sisse, millest pärast ei saa lahti. ma oleks vist ka selline grazy troonipärija, kes riiki ümber hakkab tegema ja maeitea nt. hobused põtrade vastu vahetaks.

seda ka, et kaalujälgimine läheb normaalselt, vahel on meeletu nälg, aga tulemus on -5 kg :)
vahva, proovin veel mõned kuud.

C.

valisin moeka sügistooni :) täitsa kena, ei tea, mismoodi selline kamsi võiks selgas olla?

nagu siin juba promotud sai, lähen homme Linna. sai ikka õige päev valitud, Elisabeth ju tuleb. põhimõtteliselt on mul vaja kell 10.00 olla Hiiul, sinna peaks vist saama, aga kesklinna patseerima õhtusel ajal vist ei lasta. sellest on muidugi kahju, sest oli nagu plaanis, isegi vanalinna oleks tahtnud minna. aga samas, ega see tädi siin väga tihti oma kontsi kulutamas käi, ma võin teine päev ka shopingule minna.
eile vaatasin vanadaamist saadet, jube mõelda tegelikult, et üks inimene on riigi juht üle 50 aasta... ma küll ei suudaks, mingit vaba aega pole, pidevalt reisi ja naerata. ega kõik ei suuda ka, ikka lipsab meeletusi sisse, millest pärast ei saa lahti. ma oleks vist ka selline grazy troonipärija, kes riiki ümber hakkab tegema ja maeitea nt. hobused põtrade vastu vahetaks.

seda ka, et kaalujälgimine läheb normaalselt, vahel on meeletu nälg, aga tulemus on -5 kg :)
vahva, proobin veel mõned kuud.

C.

valisin moeka sügistooni :) täitsa kena, ei tea, mismoodi selline kamsi võiks selgas olla?

nagu siin juba promotud sai, lähen homme Linna. sai ikka õige päev valitud, Elisabeth ju tuleb. põhimõtteliselt on mul vaja kell 10.00 olla Hiiul, sinna peaks vist saama, aga kesklinna patseerima õhtusel ajal vist ei lasta. sellest on muidugi kahju, sest oli nagu plaanis, isegi vanalinna oleks tahtnud minna. aga samas, ega see tädi siin väga tihti oma kontsi kulutamas käi, ma võin teine päev ka shopingule minna.
eile vaatasin vanadaamist saadet, jube mõelda tegelikult, et üks inimene on riigi juht üle 50 aasta... ma küll ei suudaks, mingit vaba aega pole, pidevalt reisi ja naerata. ega kõik ei suuda ka, ikka lipsab meeletusi sisse, millest pärast ei saa lahti. ma oleks vist ka selline grazy troonipärija, kes riiki ümber hakkab tegema ja maeitea nt. hobused põtrade vastu vahetaks.

seda ka, et kaalujälgimine läheb normaalselt, vahel on meeletu nälg, aga tulemus on -5 kg :)
vahva, proobin veel mõned kuud.

C.

ma olen 2 päeva nüüd tööl käinud eksole ja uskuge mind, seda on rohkem kui küll. nüüd võiks jälle kodus olla. see laiskuri amet sobib mulle kõige paremini.
sügisega kaasnevad üldse veidrad mured, esiteks see trenniskäimise värk, aga sinna lisanduvad ju miljon kreemi-potsikut-purki, et pärast end hästi tunda. neid kõike on kahjuks vaja osta. õnneks ei ole Pärnus kõiki poode, mis mind magnetina enda poole tõmbavad (ma mõtlen siin Bodyshopi näiteks). kuna ma ülehomme jälle pealinna satun, siis on sellega päris jama kohe, vaja oleks juuksemaski ja niisutusspreyd, uut näomaski ja päevakreemi ja jalavanni soola ja uut küünelakki ja mingit salli tahaks ja kingadest ei ütleks ka ära. põhimõtteliselt sai vist kogu palk üles loetud...

C.

ma olen nüüd nii kaua ära olnud, et arvestuski segi läinud, palju päevi, palju öid. aga mul oli vahepeal PUHKUS, vähemalt ise nimetan ma seda haiguslehel olekut nii. väääga hea oli, sain magada, palju magada, kuigi kasu polnud sellest nähtavasti midagi, praegu mõtlen juba, kuidas voodisse tagasi saan. enne nelja ei saa mingi valemiga :(
põhimõtteliselt olin ma haige ikka ka, sest vereproovid ei sobinud üldse kokku minu enesetundega, nagu hiljem selgus. nimelt ei arvanud ma, et midagi valesti on, aga kui põletikunäitajaid nägin, siis võttis mõtlema, et miks ma midagi ei tunne kuskil põletavat, kui proov nii korrast ära on. eks näis, praegu söön mingeid tablette 4 x päevas, siis varsti läheb lasen end uuesti torkida. võibolla sellepärast ma olengi kogu aeg nii unine, et kuskil miskit keerab kehas.
puhkus oli mõnus, ma ei teinud absoluutselt mitte midagi, no kui Tallinnas käik välja arvata ja mõned pisiliigutused kodus, et hubasem oleks.
soovitan soojalt, puhake sügisel, ilus on ja aega jääb vaadata, kuidas lehed värvi muudavad ning seejärel puude otsast alla hakkavad keerlema.

Cristal

ma ei teinud nädalavahetusel absoluutselt mitte midagi, kohe üldse mitte :) nii hea oli olla. eelmiste puhkepäevadega muidugi võrrelda ei saa, siis sai kõik aknad ära pestud. nüüd siis lebotasin. tegelikult natuke ikka tegin ka, kui väikese olengulaua ettevalmistamist tegemiseks saab nimetada.
mehe sõber oli laupäeval üksi jäänud, kuna naisel mingi väljasõit. ta siis tuli meile pulmapilte vaatama. siinkohal võin ma kõrvaltvaatajana täie kindlusega väita, et pärast jägermeistri joomist ei ole mõtekas viskit kummutama hakata... kole oli - üks maandus pärast 2-3 viskipitsi diivanil ega suutnud sealt enam tõusta, nii paha oli. teine võttis veel mõned pitsid ja jooksis kiiresti-kiiresti vetsu :D mina pakkisin pärast mehikesed kokku ja pidasin peenikest naeru.
No ja siis olime pühapäeval täiesti plaanivabad.
Meie ahi plaaditi uuesti ära, täitsa kobe on praegu, kui sooja ka välja annab ning hoiab, küll siis on tore.

C.

pime bassein

pime bassein

ma pean ikka sama joru jätkama, millest juba kirjutasin. tore lugu juhtus eile tervise paradiisis, nimelt kadus pärast kaheksat õhtul vool kogu majas, tegelikult küll kogu piirkonnas sealt linna poole. nali oli muidgi selles, et maja kõrval tänavalaternad põlesid ja üle tee majades oli elekter täitsa olemas :)
vesiaeroobika tund oli oma viimasesse kolmandikku jõudnud. nii me siis tegime venitusharjutused kõrvalrajal ujuvate vene poiste mölisemise saatel lõpuni. nad kohe ei suuda vait olla! uh!!! see on ikka mingi inimtüübi viga, et verbaalne kõhulahtisus on. oleks siis et vaikselt, ei, ikka üle ruumi. vees ju kajab kõik super hästi, seepärast nii jube tunduski.

elekter muide, ei tulnudki tagasi, põlesid ainult hädaabituled, vesi hakkab vaikselt jahedaks tõbmuma. tunni lõppedes jooksid kõik siis pessu, et saaks sooja, aga ei, sooja vett polnud, saun oli külm ja pime. novot, panin siis riidesse ja tulin koju pessu. kloorihais hõljus koridoris siis ka veel, kui puhtana vannitoast välja tulin...
lähen nüüd pärnu postimeest lugema, vaatan, miks ahvid voolu ära viisid.

C.

miks ei võiks Pärnus olla üht normaalset veekeskust, kus klienditeenindaja sind oma sapiste kommentaaride üle ei külva ja kus ei peaks oma järgekora ootama ning lõpuks sellest hoopiski ilma jääma, sest grupp sai just täis!???
täitsa jama on see Tervise Pradiisi korraldus, kus gruppi saab end registreerida nädal ette ja vaid üheks nädalaks. samas mul on 10 korra kaart, miks ei võiks siis saada kõik korrad ilusti ära broneerida? nagu aru saate, olen ma tige natuke. põhimõtteliselt tuleb nüüd nii välja, et kui ma ei helista esmaspäeval hommikul kell 6.30, siis ei saa omale gruppi aega ja kaart jääb kasutamata, sest pole, kuhu minna...
Eelmisel hooajal käisin Viikingis, aga seal oli selline meeldiv lendlemine läbi vee, koormust ei saanud. Estonias olen ka käinud, seal on venelased, väga ebameeldib kontingent oma käitumatusharjumustega. Raba ujulas on külm ja mitte eriti meeldiv treener, nii et polegi kuskil käia. Paradiisis on vähemalt aurusaun :) ja jummalast hea vesiaeroobika treener Tiina (soovitan soojalt, lahe ja hoogne inimene).
Aga ega ma veel alla ei anna, käin ikka on esimesed 10 korda ära, siis vaatan edasi.

Cristal

küll inimene võib hetlik olla! vahel ma mõtlen, et lapsed on vastikud, just siis jõuab selline arusaam minu pähe, kui mõni jõnglane hullupööra kisab ja millegagi teda rahustada ei anna. vahel aga on nad nii toredad ja tahaks endalegi vähemalt ühte.
nii oligi eile, kui sõbranna last vaatamas käisin, pisikese nimi võiks juba öelda, et traditsiooniliselt - Annabel - millegipärast kõik panevad seda nime. mulle ka mingi 5 a tagasi väga meeldis, aga abikaasale mitte ja nii see vaimustus üle läks. igatahes oli see üks vahva väike eksemplar ja mingit hullu kisa ei teinud.
ma pean vist lastest ikka eemale hoidma, niiväga tuleb nende läheduses vahel soov lapsevanemaks hakata. kahjuks enne aga ei saa, kui mehel sõjad sõditud :( siis vaatame, kas annab midagi korraldada. ühesõnaga minust saab vana ema, mitte noor.
mõnes mõttes hea, olen väljakujunenud isiksus, lapse kasvatamise kõrvalt ei tule vajadust iga nädal kuhugi peole joosta. eakamatel vanematel pidid ju targad lapsed olema, mina olen siinkohal hea näide ;) aga probleeme on ka ju rohem, näiteks see päris algus võib keerulisemaks kujuneda. pole nii, et hops! ja valmis. teisest küljest aga on lapses eriti teismeeas raskem aru saada ja lootus, et laps sind kuhugi kaasa tahab, on mõtetu. samas, eks see kujuneb ikka teisiti, kui ise mõtled. peaasi, et kunagi üldse asja saaks!
aga kui ma piisava intensiivsusega oma meest tüütaks, ei tea, kas ta siis annaks alla... tegelikult ma ise ei taha nii, et tema kaugel ära, paanitseb seal, et pere ülsi siin ja mina paanitsen siin, et tema seal, ei tea mis juhtub ja pean kõige eest üksi vastutama. lapse krussis närvikavast ma üldse ei räägi, kui ema hullumas iga uudise peale, mis afgaanist tuleb.
ootame siis veel. aga Annabel oli armas, tema vanemad muidugi ka!

C.

ma pean ikka veel kord mainima, kuivõrd rahul ma olen, et Rüütel, vana känd, ei jätka! iseenesest ei ole Ilves kõige parem valik, kuna ta on ülbe ning jah tõesti on ta olnud kaua eemal ega tea telgitaguseid, aga siiski, 100 x parem kui punasõdur!
paljud peavad end poliitikakaugeks, mina küll ei pea, on ju oluline, kuidas meie riiki juhitakse. kui inimene ei käi valimas, siis ei ole õigust vinguda, et kõik on pahasti. siis peabki pahasti olema, kui kodanik oma kohust ei täida! kui meie ei täida oma kohust, siis ei pea ka riigikogu liige täitma oma ja president oma, nii et jah, ongi see nokk-kinni-saba-lahti värk.
lapsena olin ikka fänn kohe, kuulasin "rahva omakaitse" saadet ja poliittundi ja ETV poliitfoorumeid, nüüd ajab lollus vihale, siis panen teleka või raadio kinni ja loen raamatuid, aega on ka vähemaks jäänud, peab selekteerima, mida tarbin. aga ikkagi, pean käima valimas.

laupäev oli üldse üks vääga tore päev, mu sõbranna abiellus, käisin lilli viimas. nad olid nii õnnelikud ja rahul ja positiivsed. seevastu enne nende registreerimist oli vene paar, kes tuli välja ning mossitas, pärast neid verinoored, kes sisse minnes värisesid ja näod olid nii tõsised, nagu oled 30-aastane sõda ees ootamas. siit moraal, et peab ikka inimest pikemalt tundma ja oma otsuses täiesti kindel olema, siis saab ka tähelepanu keskpunktis olemist nautida.

Cristal

PALJU ÕNNE EESTILE!!!
LÕPUKS OMETI MÕISTUSE VÕIT :)

rahulolev Cristal

vana on ikka parem kui uus, pean tõdema. nimelt sunniti mind haigla uues majas käima hakkama igal kolmapäeval.
ei olnud tore, üldse mitte

• korruse õde irises ja arvas endast äraütlemata palju, lõpuks ma lihtsalt kõndisin minema, et mitte rohkem teda kuulata, kuigi ta jäi mulle järele sajatama...
• siis on seal purgiämbliku tunne, sest kuskilt ei tule värsket õhku sisse ja ma ei saanud õhtul üldse aru, mismoodi on nii, et päike paistab, hommikul ju sadas ning ma polnud terve päev tähele pannud, et midagi muutunud on, sest maja on nii karp, et jube.
• Ei saa ka märkimata jätta, et muidu suht normaalsed inimesed (loe:arstid) on moondunud koletisteks, majast pääsedes tuleb mõistus nagu pähe tagasi mingit teed pidi, veider ausõna!

igatahes täna oma armsasse vanasse lagunenud hoonesse tulles oli mul äraütlemata hea meel näha ust, mis kriiksub ja akent, mis värsket! õunalõhnalist õhku suures koguses läbi laseb ja neidsamu igapäevaseid kolleege, kelle kiiksudega juba harjunud oled ega pane tähelegi, kui midagi päris nii ei ole, kui peaks.

seda ka veel, et kaalujälgija on päris tore olla, esimese nädalaga 2 kilo!!! ma rahul, kodus üksi oleks selleks vaja läinud meeletut tahtekindlust. nüüd on hea, vaatad aga raamatust järele, mida kui palju süüa võib ja ongi elu ilus :)

Cristal

aja venimine on kõige hullem enesepiinamise viis

ma ei oska enam üksi olla... varem nautisin seda, nüüd hoidun. pärast meheleminekut ei ole olnud vaja nädalavahetuseks endale tegevust leida, sest koos oleme alati miskit toredat teha leidnud. nüüd olin täitsa iseseisvalt 2 päeva ja nii kole ei ole nädalavahetus kunagi olnud. laupäevaga võib veel rahule jääda, sest siis ma käisin ringi ja suhtlesin inimestega, aga pühapäev oli plaanivaba, mis ei sobi mulle üldse (ei jõua terve päev magada ka ju).
jõudsin arusaamisele, et kui Aimur läheb missioonile Afgaani, siis mina lähen lolliks. Ei oska olla, kuidagi ei oska! Olen vist nii ära hellitatud mehe poolse tähelepanuga. Praegu on ta 1.5 nädalat ära olnud ja teine samapalju veel ees, mina juba valan pisaraid, täitsa jube. Iseenesest saame iga päev suhelda, pole ju midagi hullu, aga kui ta väljamaale läheb, siis saab mingi kuus 1 x rääkida vist. ei kujuta ettegi. eelmiste missidega on lihtsam olnud, need olid järjest ja mina polnud täieõiguslik omanik, nüüd on ta 2 aastat kodus olnud ja me oleme abielus, üksteise külge täitsa kinni kasvanud, nii et jube saab see olema!
küllap harjun, kui ta juba kuu või kaks ära on olnud, aga senikaua ei tea mis saab. seekord oli oma osa ka muidugi Eesti Kaitseväe ettearvamatuses, sest ta pidi koju tulema ja siis 2 nädalat metsas olema, aga aeti juba laupäeva varahommikul soomukisse ja sõitu :( Kui pikemalt selle mõttega harjuda, et nüüd ta siis läheb, siis pole ehk nii hull.

kaalujälgimine pole hetkel veel väga jube :) Olen suutnud vastavalt punktidele süüa, välja arvatud reede õhtul, kui sünnipäeval käisin, muidu oli kõik ok, aga seal pakuti muffineid ja need on ju ülihead, tavaliselt oleme neid ikka 5-6 tk söönud, seekord võtsin 2, mõtlesin et no mingi 6 punkti läheb. tulin siis koju, kõik oli ülitore, muu söögiga ei liialdanud, vaatasin siis punktiraamatusse ja pidin ümber kukkuma. MUFFINID ANNAVAD 7 PUNKTI /TK!!! uhh!! no ja nüüd on punktitabel täitsa lõhki, sest niipalju vähem punkte nädala jooksul pole ma suuteline sööma, siis hakkab nälg ja nälg muudab mind väääga tigedaks. samas kaal peaks ikkagi alla minema, kui loogiliselt mõelda, sest 1 x nädalas patustamine pole kaugeltki sama, mis pidevalt shokolaad suus elamine, nii et kolmapäeval näen, mis ja kui palju.

Cristal

uus ring

läksin uuesti kaalujälgijatesse. ei teagi, kui pikk vahe olnud on. seda tean kindlasti, et 25 kilone vahe on olnud... jube kui põhjalikumalt mõtlema hakata! analüüsisin seda olukorda oma paar kuud ja otsustasin, et ei saa ikka teisiti, peab minema. kevadel küll püüdsin ise, aga ei suutnud, koos on veidi kergem.
praegu igatahes nälga ei ole, aga küll õhtul tuleb, selles olen ma kindel. tegelikult on see sõltuvus. lugesin eile mingist rühmas antud materjalist, et joomis- ja narkotsi sõltuvusest on palju lihtsam vabaneda, kuna sa seda lihtsalt enam üldse ei tarbi, aga söömist ei saa maha jätta :( ja seda lugesin ka, et söögi koguse sobivust saab hinnata alles 20 min pärast söömist, siis tunned, kas kõht täis või liiga täis või nööbid lendavad eest. tavaliselt inimesed kuhjavad taldriku täis ja maanduvad teleka või arvuti taha ning ahmivad kõik ruttu sisse, ei mingit elamust. nii on kõik varsti otsas ja võetakse järgmine taldrikutäis. siis pärast kõht valutab, jube paha on olla. mul täpselt nii ongi olnud. ehk edaspidi teistmoodi!

C. (loe: õgard)

ma pean kiiremast kiiremini treeningsaali tagasi saama, sest selg on ennast ebameeldivalt tundma hakanud andma viimaste nädalate jooksul. eile siis mõtlesin, et lähen, aga oh häda, bassein remondis või korralistel hooldustöödel või midagi taolist. hea küll, järgmisel nädalal siis.

eelmisel aastal täheldasin, et minust on saanud vesiaeroobika sõltlane, nimelt tagab meelerahu 3 x nädalas vees enda liigutamine. algul käisin 1 x, siis 2 x ja kevadel juba 3 x nädalas. siis oli hea olla. tulemus muide, polnud üldse selline, nagu sügisel olin arvanud, sest kilod tulid juurde, mitte ei läinud ära. loomulikult oli see nii, kui pärast trenni süüa regulaarselt... aga see-eest moodustusid sellised jalalihased, et uhh!
seekord ma siis proovin nii hakata käima, et trenni ja kohe voodisse, ei mingit külmkapipeatust.
just hetk tagasi oli vaja ennast muidugi shokolaadikoogida karistada, no ei ole iseloomu, jube!!!
eks siis näis, kuidas olema hakkab, aga seljavalude vastu on vesiaeroobika ikkagi parim, mis ongi peamine

mets nüüd tühi

ja nii ongi, et mets on seeni täis, mina vinnasin sel nädalavahetusel koju 40 l seeni, seda muidugi mehega kahepeale :) üks ports praegugi ootab tegemist, enam ei jõudnud eile õhtul mässama hakata.
sügis on see aeg, kus tundub, et peaks midagi uut endale selga muretsema, õnneks maksti sel kuul inimlikult palka, sai veid ringi vaadata. Pärnus polnud midagi vaadata, tühjad riiulid, eriti pükste osas. läksin siis Vijandisse ja kõik vajalik olemas. tegelikult ei ole ju palju nõuda, et Pärnu suuruses linnas oleks olemas nr. 44 mustad pikad alt laienevad püksid. kusjuures tavaliselt Seppäläs on igal pool, aga mitte minu kodulinnas. ei saagi aru, kas nende varustajal on siin permanentne puhkus või ta lihtsalt saamatu. Tartu ja Viljandi omades alati kõike saada, isegi ruumi ja õhku on rohkem. no ja kui ma juba Viljandis olin, siis ostsin pesu ja pluusi ja... ei saigi kõik, mingeid käimasid oleks ka vaja. ei-ei, ma parem ei unista, nagunii pole midagi normaalset saada.

C.

hmm... mu kassike hakkab vist suureks saama - käib juba iseseisvalt õuet uudistamas, ei taha tuppa tulla, saba lüüakse uhkelt selga, kui paar kiiremat ringi tehakse. ma siiani pole eriti aru saanud, miks varahommikuti selline rahutus valdab, aga täna siis taipasin Lordi uksest õue lasta mingi kell pool kuus ja oh üllatust, enne poolt kaheksat, kui minu tõusmise aeg on, ei olnud mitte vurrukarvagi ukse vahelt näha :) väga positiivne, nii hakkabki olema. võibolla muidugi pimedama perioodi saabudes magab noorhärra rahulikult minu kaisus hommikuni, aga praegu on ju veel valge, linnud laulavad ja tuvid kudrutavad akna taga.
kaalusin kassi metsa seelene kaasa võtmist, aga see pole vist eriti hea idee, kuigi ta inimestest kaugele ei lähe, alati annab märku, et siin ma olen. metsas on vist liiga palju põnevat, et jälgida, kuhu pererahvas kadus.
eile oli üks vahva kokkupõrge naabri koeraga -meie oma uudistas koridori, kui naabrid saabusid - oh sa jutt! milline kähin selle väikese punase olevuse suust siis tuli ja korrapealt olid mõlemad noored loomas turris nagu traatharjad :D Õnneks koer kartin rohkem ja meie oma ei pidanudki hirmust minestama.
novot, nii lahe loom on mul. ma ikka sügavalt rahul, et ta meil olemas on. eile nägin filmi orkaan Katharinast, mis New Orleansis möllas ja sellest, kuidas evakuatsiooni käigus keelati loomi kaasa võtmast. väga masenadav film oli, eriti siis, kui näha hullunud, nälginud ja kabuhirmus koeri, kes ei saa aru, miks nad maha jäeti. õnneks paljud päästeti ja pooled hukkusid ka. see mulle ikka pähe ei mahu, miks peab USA olema suur ja kole ja võimas väljamaal, aga omal kodus kehtivad nii lollid seadused, et pere ei tohi ohu eest põgenesed looma kaasa võtta. no anna abi! ma saan aru küll, et tervishoiu kaalutlustel pole soovitatav, kuid ilma oma loomata mõni sureb juba kurvastuse kätte. kui mu vanemate kass 2 nädalat kadunud oli, siis ema läks näost halliks, iga õhtu istuti ja räägiti, kui kena loom tema oli. õnneks tuli tagasi, siis oli nagu uus sünnipäev, isa ostis torti ja puha.
nii et jah, võiks ju enne kodus asjad korda teha ja oma neebrid vaesusest välja aidata (ise valged nad sinna tassisid, nüüd kandku oma risti), kui mujale lammutama lähevad.

C.

au-au-auuuu!

lõpuks ometi sain rahuldada oma seenekorjamisvajaduse, mis juba maikuust, kui mingid lehed puudele hakkasid tekkima, peale tuli.
muideks, ei olnud üldse kaugele vaja minna, kodust mingi 2 km ja juba olid kõik kohad seeni täis. see jutt, et kõik niidistikud ära kuivasid, on jama! muidugi natuke pettumust oli ka, sest enamus kohtades oli keegi minust ette jõudnud - ainult seenejalad paistsid, kübarad juba nähtavasti keesid kuskil potis :( aga ma sain terve ämbri, mis praeguseks on kokku keenud ja järgi jäi ühe prae jagu + natuke maiustamiseks. selle viimase osa panime eile nahka suurima heameelega, oliivigega maitses oivaliselt!
kui te nüüd arvate, et sellest küll sai, siis on see väääga vale arvamus, laupäeval lähen uuesti, aga siis või- ja kaseseente kanti päris metsa sisse ikka, kus kellegi jalg peale minu ei käi.

Cristal

täna tuleb seenele-minek. põhimõtteliselt ma arvan, et tühjad pihud, aga mets kutsub, mis teha.

Cristal

rabarock on muide 2007.a. 15-16. juunil

:)

väääga väsitav nädalavahetus oli. esiteks muidugi Metsatöll! see oli igati super! ma olen hakanud täheldama, et seda tüüpi ettevõtmistel käijad teretavad üksteist juba. mina ka :) otseselt tuttavaid nagu polnud, aga paljusid nägusid tead siit-sealt- ja rabarockilt. töll möllas täiega, rahvast oli jälle meeletult. ma ei mahtunud lava ette ära, pärast 4. lugu läksin ääre poole õhku otsima, aga seekord polnud kuskil midagi hingata. nii ma siis lõõtsutasin ja jõin vett.

ja minu arust on äärmiselt teretulnud, et alaealisi sellistele pidudele lastakse, sest nii kasvab põlvkond, kes teab, milline HEA MUUSIKA on! igatahes oli seal mingi väike päga, sõna otses mõttes mingi 4-5-aastane ja ta laulis kõik laulud (salmiosad kaasa arvatud) täie tõsidusega näppu visates kaasa. sellist Eestit me tahtsime :)

Rabarocki korraldajatega sain ka veits jutu peale, aga nad ei taha uuesti Oomp!'i kutsuda, kuigi need ise väga tulla tahaksid. ma nii tahaks, nad olid super! aga Metsatöllu koha pealt pidavat veel kaaluma, et kuidagi imelik, kui pooled festivali külastajad kannavad töllude logoga särke, aga töll ei mängigi. no rahvas, nõudke meestelt omi lemmikuid ikka mängima, mina igatahes esitasin selgesõnaliselt soovi Oomp!'i uuesti näha.

Cristal

met-sa-töll! met-sa-töll!

ma olen nüüd täiesti valmis "hiiekoda" või " sõjahunti" laulma, aga on 1 aga. kell on liiga vähe ja ma olen alles pärnus töö juures :-(
hommikul liikusin koridorides ringi ja ehmatasin inimesi oma musta pika seeliku ja tölli pluusiga. millegipärast oli kohe varakult vaja teha ka gootik meik. endal oli täiesti hea olla, aga inimesed vaatasid suht kahtlaselt, peaks tihedamini nii ringi liikuma, siis nad ei tuleks ülbistema.
täna on selle DVD esitlus, mille lindistusel me käisime 2005 novembris. muljed on võimsad. esiti polnud vaja muljetadagi, vaatasin oma keha, mis oli muljumisjälgi nii täis, et tundus, nagu ma olen alati sinisekirju olnud. oma viga oli ju tegelikult, et sinna esiritta ronisin, aga mees läks ja mina siis ikka ka... pärast ei saanud enam välja, sest rahvast oli rohkem, kui rock cafes kunagi olnud ja lihtsalt polnud kuhugi taganeda, trepilt pressis järjest peale. millegipärast arvan, et täna juhtub samamoodi ja ma olen ikka esireas, nii kuradi hea on!

C.

igav,igav,igaaaaaaaaaaaaaaaav...
no jumala eest, ei ole töö juures enam midagi teha, no on küll, aga midagi huvitavat ei ole. õigupoolest peaks ma haigla peahoonesse minema, kui siin töö otsa saab ja osakondadest küsima hakkama, kas ja keda vaja nõustada. aga ma tõesõna ei viitsi. ja kuna me võtsime ühe üliagara neiu tööle kevadel senise sotsiaaltöötaja asemele, kes last saama hakkas, siis ei pea ma enam üldse tõmblema, sest ta teeb kõik ära ja rohkemgi veel. aga igav on ikkagi.
eile näiteks aitas päeva õhtusse saada doonoriks olemine, pärast seda olin nii uimane, et täiesti suva, kui midagi teha polnud. vanasti oli hea, doonor sai paki ja vaba päeva. nüüd peaks ka seaduse ümber tegema samamoodi, sest praegu on olukord, kus kõigil on küüned enda poole ja keegi ei taha verd loovutada. kui oleks vaba päev mängus, siis ikka tuleks rohkem inimesi sellest kiirest maailmast ja viskaks pikali 15 minutiks, et natuke head teha ja siis nina 7 tuule poole vedada ja päeva enda tarbeks kasutada. niisiin käin ma ka ilma selle vabaduseta ja viimased 2 x pole veel ise jõudnud minnagi, kui juba helistatakse, et veri otsas, palun tulge!
eile siis läksin koju, pesin nõud ja toitsin kassi ning oligi kogu päev, siinkohal pean mainima, et mu tööpäev lõpeb kell 16.00, nii et magasin järjekordselt õhtu lihtsalt maha.

C

mulle väga meeldivad laste sünnipäevad, kui sinna moekalt hilja jõuda, kus peasüüdlane juba magab :) nii hea rahulik on kohe, et istu või öö otsa.
aga täna öösel sain magada, kass ei läinudki hulluks, ei tea, kas ta hakkab haigeks jääma või mis... see on muidugi ainult hea, et ta magab, siis magan ka mina ja ei haugu töö juures teiste peale olemaks liialt väsinud, et viisakalt käituda.
eile vaatasin oma sünnipäeva tagajärgi üle, muidu oli kõik ok, kuid ma ei saa aru, miks mulle järjekindlalt päevalilli või väikeseid potililli kingitakse (teate küll neid vahalehtede ja kollaste või roosade õitega taimi, mis ilgelt kähku ilgelt suureks kasvavad ja pidevalt prahti ajavad). need on ilusad täpselt senikaua, kui esimene õisik ära kukub ja siis ma viskaks hea meelega selle minema. peale selle kõige muu on kodus hetkel üks loom, kes kõik taimed nahka pistab, seega ei ole mul seda lillekest kuskil hoida ja kevadel tegin ma selle vea ka veel, et istutasin selle jubeda eksemplari ümber, mis tähendab, et ta on veel suurem ja puruajavam, kui enne. ning jah, pikad laused on minu eripära. õnneks ei öeldud kooli ajal eriti kunagi, et nenedest aru ei saa, sest mingeid kirjavahemärke ma ikkagi kasutan, eksju.
ja üleüldse, mulle meeldivad roosid või gerberad, aga mitte päeva- ega potililled.
sünnipäeaks kingiti üks gerbera pott ka, ield lahkusid kolmandaks päevaks iseenesest mõista, aga tain oma alles. see näeb välja täpselt nagu tavaline võilill ilma õiteta, nii et kui kliendid mu kabinetis käivad, siis võib jääda küll mulje, et ma kasvatan umbrohtu ;)

Cristal

lemmiklooma heaks mida iganes - loomakliiniku deviis vist, röövlid raisk!

eile oli siis see päev, kus lõpuks võtsin südame rindu ja läksin loomakliiniku apteeki. teatavasti nõuab see üksjagu julgust, kuna sinna tuleb alati rahakott puuga selga võtta, muidu ei saa miskit. eelmisel kooral jäin nagu niuhti 400 eegust ilma. igasugused imeviguridki maksavad hingehinda, mis siis vajalikest vahenditest veel rääkida.
tegelikult oli vaja kassile küünetange, sest tapeet on seintelt maha hakanud tulema meeletu rebimise ja kraapimise tagajärjel. sinna jõudes aga tehti mulle selgeks, et ega kasu pole, ta kraabib ikka ja nii tulingi apteegist ära hoopis mingi spreyga, mida peaks pihustama sinna, kuhu ei taha, et miisu läheks. võin kohe algatuseks öelda, et minu kass vist ei tunne lõhna, sest see mõjub täpselt niikaua, kui pihustan või kui otse kass peale lasta, hiljem kraabib rõõmuga edasi. sinna see 125 krooni siis läks...
muidugi pidin ma ühe uue mänguhiire ostma, punane kass ja must karvane hiir näevad äärmiselt efektsed välja, mida kinnitavad ka miljon pilti eilsest õhtust :) kui arvuti parandusest kätte saan, siis laen mõned üles, siis vaadake ja kadestage, nii ilus loom on mul!
aga ma võin ta täitsa vabalt hommikul 5-8-ni hoiule anda, kes soovib? siis on ta väga armas, aga äärmiselt elab kiisu, nii et unetud, andke endast märku!!!

seda ka veel,et lasin endale teha pika musta seeliku METSATÖLLu jaoks, jah, see juba tuleb sel reedel :)))))))))))))) Käisin mina siis eile proovis (juba teist korda!) ja ei ole võimalik, tädi oli alt äärest mingi 10 cm ära lõiganud mõeldes, et ma ei ole ju nii pikk. aga ikka olen küll!!! no ja nüüd ta siis mõtleb seal välja, kuidas ülevalt sellikut nii ümber teha, et ikka saabastega ka pika seeliku mulje jääks. oh f... ma ei salli ninatarku inimesi!
aga muidu hakkab looma, tölli logoga särgi peaks ka täna kätte saama - rõõm-rõõm - siis kekutan pool õhtut peegli ees ja ootan reedet. isegi bussipilet ostetud. oh, ei kekuta midagi peegli ees, meil on täna sõbrantidega lauamänguõhtu, ümbermaailma reis nimelt. see on maailma toredaim mäng! ausõna, enamus ülikooli vabu õhtuid möödus selle tähe all ja mul on ainult head mälestused. soovitan kõigile!

C.

iseenesest on täitsa tore, kui lähed sünnipäevale, aga satud pulma. just nii laupäeva õhtul juhtus, sest mehe tädipoja- ja tütre sünnipäevapeost kujunes hoopis sellesama tädi pulmapidu. nad nii muuseas teatasid, et meie siis kolmapäeval abiellusime... hämming oli täielik, kõik vaatasid üsna juhmide nägudega, esiti ei osanud nagu miskit kosta. isegi minu ämm, kes kõiki saladusi ammu enne teab, kui need avaldamisele kuuluvad, oli sõnatu :)
põhimõtteliselt võib järeldada, et pulmad on nakkavad, meie tegime otsa lahti, nüüd kõik suguvõsa paarikesed räägivad, et ikka peaks vist ka. tädi ja tädimees muide üldse mitte esimeses nooruses.
ja siis see täistaevas, mis öösel metsatalu õuest vastu vaatas, nii ilus, et pisar tuleb silma. kõik seisid ja imetlesid.

C

tööinetrvjuu

käisin siis vestlusel. imelik oli. eriti seetõttu, et mind istutati väga kenasse keskkonda maha, teiselpool lauda oli 3 inimest, kes ei tutvustanud enaast ja hakkasid muudkui pärima. meesterahvas rääkis ja rääkis ja rääkis, mina sain vaid "jah", "noh" ja "m-mh" vahele öelda. nagu oleks mind juba tööle võetud ja selgitataks asutuse töökorda. üks neui oli veidi sõbralikum, teine istus lõpuni kortsus kolmuga ja vaikis.
iseenesest töö on tore ja oleks väljakutseid ka üksjagu, kuna tuleks kõik nullist luua. ma kohe täitsa läheksin ennetustöö peale. aga on üks suur AGA - minu soovitud palka nad iseenesest mõista maksta ei suuda. selles mõttes ei saa ma asutustest aru, kes soovivad CV-d, kus on peal palgasoov alates ..., ja kui ma nüüd selle kirja panen, siis ei peaks olema kahtlust, et sellest allapoole ma nende juurde ei tule ja kõik ülejäänu on ajaraiskamine! selles suhtes oleks pidanud kohe telefonis ütlema, et raha pole. nii et jah, järgmise nädala lõpuks öeldakse, kas ma lõin läbi või mitte ja kui lõin, siis hakkan mõtlema, kas tasub segima hakata, sest järgmisest aastast tõuseb praegusel töökohal palk nagunii ja siis pole enam vahet. meil tõusel vähemalt iga aasta, päästeteenistuses pole kindel.

peale selle kõige muu pean ma täna mingi tite sünnipäevale minema. teadupärast mulle ei meeldi lapsed, eriti sellised, kes karjuvad, iga asja peale näo pahupidi pähe tõmbavad ja kõike valimatult laua pealt maha tõmbavad. aga see on loomulikult minu viga, sest "lapsed on ju armsad" on nad jah :( sellest ei saa ma ka aru, kuidas vanemad end üldse ei kehtesta. osade tuttavate lapsed on jummala normaalsed, kui ema 2 korda keelab, siis nii on, teisele räägi või tee mida tahad, ikka on püsti kurat. igatahes ostsin ma eile Maarja ja Rannapi kontserdipileti täna õhtuks, siis saab vähemalt kiiresti jalga lasta.

C.

Veider, viimasel ajal olen täheldanud, et minu lugemiseelistuste alla kuuluvad looduslood, reisikirjad ja muinasjuturaamatud! jah, just täpselt nii :) Selle kohta ütles üks kolleeg, et mul on midagi korrast ära, kui muinasjutte vajan, et see pidavat turvatunde looma. Ise sellega väga nõus ei ole, minu arust on lihtsalt hea lasta ajul puhata ja armsaid lasteraamatuid üle lugeda. Kuigi jah, eks ta minevikus rändamine ole. Ja reisikirjande kohta niipalju, et ise ma ei taha kunagi midagi reisimise kohta kirjutada, isegi fotoalbumisse piltide juurde on raske midagi välja mõelda, aga kui on inimesi, kes seda teha suudavad, siis olen väga tänulik ja käin raamatukogus hoogsalt edasi.

Cristal

iseenesest täiesti imelik asi juhtus eile: ühesõnaga saatsin mina oma CV ühe töökuulutuse peale CVKeskuse kaudu. põhjusmõtteliselt tegin seda selleks, et tõestada mehele, et Pärnus on võimalik tööd leida ja ei pea üldse labidaliigutajaks hakkama. ja exole, eile siis helises telefon ning mind kutsuti vestlusele :) ma olin juba selle nalja ära jõudnud unustada, kuna panin nii üüratu palganumbri ette, et olin täiesti kindel oma mittesobivuses sellele asutusele. käin homme ära, siis seletan, mis värk on. praegu kaevun organisatsiooni paberitesse, et mitte täiesti võhikuna kohale minna...

seda ka veel, et vana ei olegi vist nii jube olla, kui ma arvasin, aga uni on ikka permanentne, kusjuures aastaringi.

Cristal

täna on siis see päev, kus mu turjale maandub järjekordne aastaring, kole tegelikult, eriti kui peeglist hakkavad vastu vaatama mingid miniatuursed kortsukesed, mis teadupärast hiljem suurteks vagudeks muutuvad. ma muuseas ei ole üldse väike naine, seega ei peaks kortsud üldse mitte enne 40-dat eluaastat tulema, aga kus sa sellega. ühesõnaga kõik kortsuvastast möginat sisaldavad potsikud ja tuubid on nüüdsest teretulnud!
aga kui nüüd hästi järele mõelda, siis väga hull ei olegi exole - ma olen abielus, mul on kodu ja kass :) ja uuem auto juba peaaegu kuu aega vist ja erialane töö ka. ühesõnaga elu on ilus, tühja need kortsud.
eelmine neljapäev ja reede panid mind tõsiselt mõtlema oma eriala teemadel, sest ma käisin Jänedal mingi sotsiaaltöö seltsi üritusel. rahvas ole kõik üle 40 vähemalt ja nad ei omanud enamud erialast kõrgharidust, aga sõna võtsid küll kõvasti, kogemused - öäk!!! - mida kuradit, mul on haridus ja kogemused, aga ma ei karga sellega kõigile näkku kogu aeg onju! ei ma saan aru küll, et magisrtikraad teeb mind veidi tõusiklikuks, eriti vana õppekava magister, aga ikkagi, mulle tundus, et olin sattunud absoluutselt kõige madalalaubalisemate inimeste sekka oma eriala raames. tegelikult võib sellest järeldada, et sinna seltsi pole mõtet enam kuuluda. vaatab seda asja veel, suvel normaalsed inimesed kohal ju ei käi, kui talvel ka sama jube, siis rohkem ei lähe. aga tore oli töölt ära olla ja Jänedat kaeda. Musta Täku Talli toidud muuseas süüa ei kõlba, või noh kõlbavad, aga maitset ei ole.
jeah, ikkagi sünnipäev, mõnusalt udune ja pilves ;)

C.

jahisõit

ja siis ma käisin eile Pärnu lahel jahiga sõotmas. pean nentima, et see pole minu jaoks, nagu ma suusatamine mitte. väga piinarikkad tegevused mõlemad. aga jahi peal on see eripära, et ei saa seisma jääda ja seda agooniat koheselt lõpetada, enne tuleb silmapiiri tagant sadamasse tagasi jõuda. sellest ma üldse ei räägi, et oli tuulevaikne ilm, aga mul oli ikkagi paha...
sadamas oli iseenesest täitsa tore vaikselt loksuda ja juttu puhuda mõnusa seltskonnaga, aga kohe kui muul ära lõppes ning meri algas oli jube. pikilainetus on nii enam-vähem ok, aga külgetuul on rõve, sõna otses mõttes rõve! õnneks kõige rämedamaid tagajärgi küll polnud, aga ikkagi
aga nüüd on see vähemalt tehtud ja tean, et enam ei roni.
ja nagu eile öeldi: "ei ole oluline kui kaua sa elad, vaid kui pika tee sa maha käid"
soojemalt soovitab kanuutamist veidi kärestikumal jõel ja rabamatku ja püstkojas õhtujutu ajamist või noh hea küll, jõel paadiga sõitmist, aga merele ei taha, üldse ei taha!

C.

Metsatöll tuleb!!!

ja ta tuleb tõesti, mille üle on mul tõsiselt hea meel. viimane väga tore hea muusika kontsert oli Rabarockil ja see oli selgelt liiga ammu. ei-ei, mul on segadus, Lordi oli ju ka Haapsalus, vabandust!
aga ikkagi, Metsatölli DVD esitluskontsert tuleb Rock Cafe's ja mina olen esimene, kes seal kohal on. pilet ka juba olemas :) muuseas ei ole üldse aus, et naiste t-särke ainult S-M olemas on. mina igatahes nendesse ei mahu, seetõttu otsustasin, et mul peab töllu särk olema ja nüüd kohe lähen seda tegema. pluusi ostsin juba ära. ja must pikk seelik tuleb ka. täitsa tore kohe. sellest ma üldse ei räägi, et õigeid saapaid pole kuskilt saada. no hea küll, midagi ikka leiab, aga ainult selle valemiga, et mul on otsimisest tõsiselt kopp ees ja siis ostan midagi ära, et vaevast lahti saada. mitte et see aitaks, sest pärast käin ikka vingus näoga poest-poodi ja vaatan hirmuga ega kuskil paremaid pole.
ühesõnaga 1. sept. näeme, raisk!

www.metsatoll.ee

Cristal

nii sinine esmaspäev

põhimõtteliselt mulle tundub, et ema olemine on väääga raske. sest kui praegu on mul mees ja kass, siis nädalavahetus võtab nii läbi, et esmaspäev tundub kangesti trammi alla jäämisena.
aga küll ma kogun ennast, harjuda on vaja, millalgi tahaks ju ikkagi lapsevanemaks ka saada.
ja seda ka, et tikripõõsastest hoidke sel aastal end nii kaugele kui võimalik, sest kuivusega on nad oma okkad häbematult pikaks kasvatanud, mis igal võimalusel nagu nõelad näppu kinni jäävad. mul on väga valus ja käed on täitsa kriimud :(

Cristal

teenindussektor lonkab kahte jalga

pean kohe alustuseks nentima, et olen hetkel suht ärritatud, kuigi vaikselt hakkan maha jahtuma.
muutsin mina siis telefonioperaatorit, kolisin elisast diili, kuna elisa ei levi esimese metsatuka taha. diil aga emt-i võrgus, nii et tore. elu on juba kuu aega ilus olnud :) aga siis tuli mulle elisast arve, mille täna hommikul pahaaimamatult avasin, teades, et seal on peal 2-3 päeva kõned. aga ei, oli hoopis 300 EEK-u kasutamata miinimumarve numbri eest, mille ma perepaketis 4 a tagasi kinni olin lasknud panna. no ei ole olemas! lendasin siis esindusse ja pärast pooletunnist suu vahtu rääkimist kantakse see summa mulle arvele tagasi, uhh!
tegelikult olin täiesti kindel, et näen seda raha nagu oma kõrvu, aga seekord läks teisiti, uskumatu. ei tea, kas telefonifirmasid on liiga palju kohtusse kaebama hakatud või mis...
seda ka veel, et meie kass omab kahte eri isiksust: üks on hullumeelne pühveldis, kelle käppade all kõik lendab, see kõuts poeb välja minuga olles, ja teine on pai nurruv kiisu-miisu, kes hiilib kohale siis, kui mees ka kodus on. igatahes ma ei ole sellega üldse nõus, et nädala sees käib üks tants ja trall, aga kui meeskodus, siis magatakse rahulikult diivanil :Z

Cristal

nii vähe on õnneks vaja, et ise ka ei usu. nimelt on mu mees nädal korraga tavaliselt tööl, nii et reedel tuleb koju tagasi. nüüd oli puhkusel 5 n korraga ja siis läks tööle, imelik oli, väga imelik, õhtuti eriti. isegi kass käis veidra näoga mööda tuba ja kutsus oma veidrate häälitsustega teda. ühesõnaga läks tööle ja siiamaani on seal, teine nädal juba lõppemas, sellist šokiteraapiat pärast puhkust ei taha. ja nüüd ta siis messis, et tuleb täna koju :))))))))))) kohe ongi elu ilus ja kui pilved taevas oleks, siis ma ei paneks neid üldse tähele.
selle asjaga on ainult üks aga, süüa peab tegema, ent mul on liha veel sügavkülmas, sest tavaliselt laekub ta reedeti ja ma tõesti ei osanud ette näha, et eesti kaitsevägi nii heldeks muutub. eks siis joome mingi veini enne tilgatuks, kui liha sulab või küsime Lordi käiest kassikonservist ampsu...

Cristal

nagu noor oleks veel...

... aga ei ole enam eriti nagu. sellest mu kass aru ei saa, kui ta kell pool kaks näiteks otsustab, et uni sai täis ja nüüd peab temaga tegelema hakkama. tegelikult ta vist tahab, et ma otsa talle vaataks ja silitaks ja lihtsalt üleval oleks. miks ta muidu kõrva ääres vahetpidamata nurrub ja normaalset inimest magada ei lase. ma kujutan ette, et üks 3-kuune kassipoeg peaks kardinates rippuma ja mööda tuba ringi tormama, mida ta ka päeval teeb, aga öösel millegipärast need tegevused ei sobi - deem! - vaja nurruda ja mind segada.
nii ma siin istun, silmad paistes ja võitlen ukse vahelt sissehiiliva unega.
jube mõelda, et peab täna lubade vahetamiseks arstlikku komisjoni minema nende magamata silmadega nägemisteravust kontrollima. õnneks on see vist viimane dokument, mis veel meheleminekust tingituna vahetada tuleb. neid kaarte ma ei arvesta, mis kuuluvad kategooriasse lugejapiletid ja sooduskaardid. seal ma võin oma vana nime väga vabalt edasi kanda onju, nagunii keegi pitsat süües ei küsi, kas te äkki vahepeal mehele läinud pole? kuigi jah, iseenesest üsna lahe oleks selline teenindus :)
aga täna öösel läheb Lordi kööki ja pole muud juttugi, mõni öö peab välja ka puhkama!

Cristal

elu eesti moodi

eile oli siis see päev, kus mu auto sai üle kastetud, et ikka kenasti sõidaks ega tee perve jätaks. igavesti kehva number sai valitud, 9 lõpus, mis mul muud üle jäi, ladusin aga vajaliku arvu ritta ja mis kõige hullem! ära joodi nad kõik... siinkohal pean muidugi mainima, et enamus nendest olid liköörikommid ;)
aga kõigigile soovitan soojalt, laske autofirmal asjaajamised ARK-is ära teha, on mugav ja juuksed ei lähe ka enneaegu halliks!

Cristal

p.s. Lordi jälle ei maganud öösel, asi piirdus sellega, et unesegasena jätsin endal näpu ukse vahele :(

uskumatu elukas

ma juba hakkan vaikselt kahetsema, et see ilus punase-triibuline olevus meie juurde sai võetud. nimi ütleb ikka looma kohta kõik: algul oli ta Lord, käitus päris sedamoodi, aga kuna hirmus raske on niimoodi kutsuda, siis muutus ta sujuvalt Lordiks, koletiste värk, mis teha... muidu pole väga vigagi, aga need energiasööstud, mida üks väike kass omab, on täiesti väljakannatamatud. esialgu oli naljakas, aga nüüd ma istun diivani peal vaikselt-vaikselt ja ootan, et hoog mööda läheks mulle võimalikult valutult s.t. et ma ei jääks jooksu-hüppe-sööstutrajektoorile ette.
ümber sunnib mind mõtlema aga see periood, kus ta nurrudes sülle ronib ja seal 1-2 tundi võimatult armsaid asendeid võtab.
hiilin varsti vaikselt koju vaatama, mida punakasukas korda saatnud on.

C.