kuulutus

piiramatuks ajaks anda rendile kaks jonnipunni!!! soodne hind, mähkmed ja riided tasuta kaasa! süüa et vaja (loe: ei taha), pesta pole vaja (loe: ei taha). jonnipunnide töölepanemiseks pole vaja mitte midagi teha, jonnivad täitsa vabalt ise iga asja ja mängu peale.
tagastamine kirjaliku kokkuleppe alusel mõlema osapoole nõusolekul.

ma ei tee nalja!!! :S

stiilipidu

vahel peab end tuulutamas ka käima. seoses ühe lähisugulase 30. jubileumiga toimus stiilipidu '80,-ndate stiilis. rahvast oli igasugust, peamiselt küll dress-doss-stiilis, sest enamusele meenus olümpia või siis oli kohale tuldud krempleenkleitidega.Miša ja Vigri olid ka esindatud, sünnipäevalapsest pioneeripoiss keskel

meie seevastu läksime ikka stiilipuhtalt - pungiperekonnana!!!

ausaltöeldes tundsin ma end väga-väga hästi! teismeiga lõi täiega sisse, sest tuleb nentida, et anarhiamärk ja Vennaskond olid mu saatjateks ikka aastaid. ise olin väga rahul :)

roosa? roosa... roosa!!!

olen siin mitmeid kordi erinevatest blogidest ja ka pereajakirjadest lugenud (parem ei pane linke, muidu veel solvuvad), et mina oma tütrele ei osta ühtegi roosat riiet, roosa on nõme ja lame. olen näinud isegi blogipostitust, kus on üles pildistatud kõik riided, mis kogemata on roosad sattunud (et siis keegi kinkis või nii). mina peaks vist tegema vastupidise postituse - fotoreportaaž laste rõivastest, mis ei ole roosad :D ma suutsin leida ühed lillad fliisid, pruunid sametkombed ja punased pluused ning teksad, kus pole roosat. ülejäänud riiete peal on miskit ikka. isegi teksatunkedega on nii, et õmblused on roosad. ja ühed valge-punasetäpulised kleidid on ka, aga kui need värvid kokku segada, siis saab ka roosa. no ja missiis, et kõik on roosa? KAMOON mul on tütred!!! millal ja kelle puhul siis veel roosat kanda, kui mitte pisikeste imearmsate tüdrukute puhul??? ütleb ju laulgi, et et väikesed tüdrukud on tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust :)
võiks ju kanda ka kollast ja sirelikarva ja rohelist ja sinist ja musta jne. kollase ja rohelisega on mul mingi oma kamm - lihtsalt ei meeldi need värvid väga. lilla ja must ei ole tüdrukute riidekollektsioonide puhul just liiga populaarsed värvid. ja muidugi on suurt rolli meie roosastumises mänginud ka vanaema, kes Iirimaal tipsidele riideid käis ostmas :)
nii ongi meie neiud ikka täitsa roosamannavaht. meile meeldib!

selle ma võtaks :)

I'm a Chevrolet Corvette!

You're a classic - powerful, athletic, and competitive. You're all about winning the race and getting the job done. While you have a practical everyday side, you get wild when anyone pushes your pedal. You hate to lose, but you hardly ever do.

Take the Which Sports Car Are You? quiz.

jutt tundub ka suh õige mu meelest

toppelt duublid

meil käisid külalised :) Miia ja Mirja koos emaga. ma eeldasin hullu möllu, aga tegelikult olid 2 kuud vanemad tipsid suht sõjakad ja endale pähe astuda ei lasknud. hoopis meie omad olid suht äraootaval seisukohal ja kui emme võõra lapse sülle võttis, oli nutt varmas tulema... aga pildil siis veel veidi kohanevad kaks paari kaksikuid. me oleme seda kohtumist muidu juba pool aastat plaaninud, aga alati on nii, et kas ühed või teised on haiged. nüüd siis õnnestus.

siin vaatavad Karina ja Karita, et kes see selline meie kiigu peale ronib. tüdruk aga mõtleb samal ajal, et huvitav, kuidas meie kiik siia sai ja miks need tüdrukud mind nii imeliku nöäga vaatavad. point nimelt selles, et see on kaksikute seas väga pop kiik ja on vist olemas iga sellise paari kodus :D

aga pärast seda kõike said meie lapsed lõpuks oma kaualubatud liivakasti mängima. ja oi kui tore see oli!!! neile väga meeldib liivakast, seal võib kohe kauem kui 2 minutut mängida. mina sain sel ajal lausa peenra ära rohida, kui pliksid vanaemaga liivas lustisid. ah et miks siis varem lapsi kasti lastud pole? väga lihtne: kõikepealt oli liiv puudu, sest issil polnud aega seda tuua ja siis olid lapsed palavikus (põhiliselt küll Karita) - hambad tõenäoliselt. nüüd sai kõik takistused kõrvaldatud ja see oli ootamist väärt!

märkidest

olen siin mitmeid kordi autoroolis mõelnud, et nüüd tuleb küll blogipostitus kirjutada. seda mõtet on ajendanud nii mõnedki juhtumised. üks vahva asi, mis eile just silma jäi, oli selline tore daamikese punane auto ja auto tagaotsal hoiatav kleepekas - naine roolis. see näeb välja selline, et punase ohukolmnurga sees on kübaraga naise kujutis :) väga lahe igatahes! tavaliselt ikka kirutakse, et näed, naine roolis, aga siis kui kleeps peal, siis teised kohe teavad, et pole vaja tõmmelda.

teine juhtum on samuti seotud nende kleepsudega, mida autodele panna saab. mingi aeg oli kampaania "sõidan reeglite järgi." no teate küll, et linnas 50, maanteel 90 ja sebra on peatumiseks, eks. jube popp oli endale see autole kleepida. mulle need üldse ei meeldi, sest ma ei usu elusees, et on olemas ka 1 autojuht maailmas, kes kunagi pole ühtki liiklusreeglit rikkunud! ausalt ei usu!! no üks sellise kleepsuga eksemplar sõitis ükspäev mul eest ära linnas. mina liikusin mingi 50-60 vahel ja see kodanik oma autoga kadus mu eest suht kiiresti. jõudsin veel kiigata, et seal mingi kleeps, just seesama reeglite-järgi-sõitmise kleeps... no ei tundunud küll sedamoodi. tahtsin ühesõnaga öelda, et ei tasu end võltsvagadusega ehtida!!

vanasti oli mul autol Metsatöllu kleeps "Hundi süda sees," nüüd siis vastavalt olukorrale "laps autos." kusjuures täiesti olude sunnil, sest ma pole veel "kaksikud pardal" pole kuskil veel müügil näinud. kui see on olemas, siis paluks mulle teada anda ;)

emme naiivitar!

ei tea, mis mul küll mõttes oli, kui otsustasin täna meie koduranda oma tipsudega minna... just eile sai räägitud siin, et promenaadil on seinad ümber, aga tavarannas ei ole. igatahes läksime Raeküla randa. on selline täitsa olemas, ainult sinna pääsemine oli ka meie lillelisele tankile (loe: kaksikute vanker) paras katsumus - suht mudane on see tee veel. igatahes saime kohale, lasin lapsed lahti ning pärast mõningast viisakat kohanemist, nagu ülalolev pilt näitab, võeti suund otsejoones vee poole... meri on eestpoolt juba täitsa supp, seega ma ei kartnud, et nad külmetuvad. hetk pärast alljärgnevate piltide tegemist olin sunnitud eemaldama kõik riided peale suurepäraste Kadri heegeldatud mütsikeste, sest plikad viskasid end kohe külili. sellest tegevusest enam pilte pole, sest polnud aega fotoka järelel minna kuivale maale, pidi hülgeid passima ;) Karina veel viisakalt vett katsumas - tundub ülimõnus!

Karitale ka meeldib maailma suurune vann väga!

tore päev oli

eile siis nimelt. kodus passimisest sai küllalt, õigupoolest sopastest lastest, sest nende meelistegevus on poriloigus pladistada. neile ei saa seda küll pahaks panna, sest tõepoolest oli lapsena tore loigus vaadata, kuidas vesi pritsib ja plartsub :D pigem võiks päikesele etteheite teha. miks ta seda lompi ära ei kuivata???
igatahes pakkisin ma oma nubinad autosse ja vurasime promeneerima. meile väga meeldis seal. eriti just seetõttu, et promenaadil on seinad ümberringi (kui laste tasandilt vaadata muidugi). siis nad ei saa mul nelja suunda plehku panna, jääb vaid võimalus siia-sinna joosta. tegelikult oli hitt hoopiski rannaliiv, mis oli nii valge-valge ja nii peen-peen. isegi suhu ei märgatud seda toppida, katsuti niisama ja kraabiti reha või labidakesega. ja purskkaevud on ka vägevad asjandused. kahjuks küll suur ei ole veel tööle pandud, aga väiksemad sobisid ka meile hästi. ainuke, mis ei sobinud, oli taevast lahti lastud purskkaev :( see rikkus meie rannailma ära. jälle autosse ja poodi.
seekord oli pood omaette nali. K&K muidu väga naudivad ostlemist - vaadata on palju ja kui emme end unustab, siis ka katsuda nii mõndagi... aga seekord kohtusime me enda pisikeste koopiatega. nimelt on pärnus üks kaksikutepaar, kes hetkel on 4,5-kuused, vuravad ringi meiega identse vankriga ja kannavad meie riideid. tervitused H&I-le!!! maru pull oli vaadata, nagu oleks ajas tagasi rännanud 8 kuud. isegi väike igatsus tuli selle aja järgi, sest siis nad ei suutnud veel liikuda ja pahandusi teha. see mõte kadus aga kohe, kui hirmsad nutuööd meelde tulid. meie tipsid uudistasid hoolega. ümberkaudsest rahvast ma ei räägigi, need läksid puha pöördesse - kaks paari kaksikuid!!! oleks suht koom olnud, kui me oleks oma vankriga olnud, siis oleks need ka ühesugused... õnneks olid mu lapsed poekärus. üks istub lapse koha peal ja teine on kärus püsti. see variant töötab meil ideaalselt. saime nodi kätte ja tulime koju tuttu. enne limpsisime veel nats jäätist :p ma pole veel pildile saanud püüda neid nägusid, mis külma jäätise suhu sattudes tehakse, see on lihtsalt kirjeldamatu.nagu oleks ikka midagi väga jubedat antud, aga samas tehakse suu kohe uuesti lahti, et anna veel! ju siis on ikka hea :D
täna on aga teine päev ja teised teod. liiga rannailm on randa minekuks, lähme siis vanaemaga surnuaeda ja kaltsukatest tudukaid otsima.

üllatus :)

selline päev siis, kus nägin ema-isa juures Uulu külje all sooblit kõrgel puu otsas turnimas. linnud karjusid nii mis kole, ema läks vaatama, et mis toimub ja siis nägi seda selli kõrgel okste vahelt talle otsa vaatamas. ema arvas, et kärp, isa et soobel. nüüd vaatasin netist, aga ei leidnud soobli kohta mingit infi :( ise arvan ka, et see oli siis soobel, sest kärbil on kirjelduste järgi tume sabaots, aga sellel oli täiesti sama pruun nagu muu kasukaski. ema-isa muidugi arvavad, et seesama tegelane on nende oravad nahka pannud, sest ühtki pole ammu enam näha olnud...
praegu mõtlen, et see võis nugis ka olla, see on ka hea puude otsas ronija ja kirjeldus sobib.

muidu on aga nii, et sel aastal saab minust vist pruun valge naine. lastele meeldib väljas olla ja mina pean sealsamas kõrval ju olema. nemad aga tahavad päikese käes olla. eelmisel aastal jäi ju mul suvi vahele, nüüd siis topelt ;)

Edit järgmisel hommikul: pärast loodustarga abikaasaga konsulteerimist selgus, et soobel ei saanud see elukas kuidagi olla, sest nad ei ela Eestis. hoopiski Siberis. mu isa pani natuke puusse... tegemist oli siis nugisega. ja siin on üks jutt, kuidas see tegelane elab ja mismoodi teda kinni püüda saab. kuigi mulle tundus ta armas ja vägagi ilus :D

segaduses

nii, mina enam ei tea, mida lastele selga panna! igatpidi on valesti. selles mõttes, et suvi saabus äkitse, nagu tavaliselt, ja ma ei suuda nende termoregulatsioonile pihta saada. põhimõtteliselt on tüdrukutele kasvanud nüüd juuksed ja need on kogu aeg märjad. nahk on ka märg :( iga päev on riideid vähemaks võtnud, täna on siis väike T-särgike ja retuusid. lasevad paljajalu. aga õues on jälle teine teema. seal on ju tuul :S samas on päike ja palav. no mida teha? eile lõppes asi sellega, et pluusedele pealetõmmatud vestid võtsin ära, mütsid ka, aga lapsed ei jäänud ikkagi magama. pidin tuppa viima, nii palav oli vaesekestel. päris lühikeste varrukatega ka õue ei julge viia, või peaks?
oh aeg ma ütlen. ootasin muudkui seda aega, kui riidessetoppimine ometi lõpeks ja nüüd jälle jama. sellest ma üldse ei hakka rääkima, et suvi lihtsalt ei ole minu aastaaeg. vastik palav, kuum ja kuiv. kevad-sügis ikka palju inimlikumad ringiliikumiseks ja muidu ka.
ja õues meil veel see jama, et on asfalt ja seda on palju. pehme kombe ja kinnastega kukkumine ei olnud üldse õudne, võttis lausa itsitama, kui jälle "pots" käis, aga nüüd on see kuri-paha asfalt õelaks muutunud ja tahab laste põlvedest-peopesadest tükke välja hammustada :( samas on see palju kindlam jalgealume ringi vudimiseks kui muru. muru on ebatasane ja seal kasvavad mingid õitsavad asjandused, mis omakorda jooksmist takistavad. ja emme jutt, et tuleb ikka muru peale tulla, ei maksa kahjuks midagi.
kunagi rääkis mu sugulane loo, kuidas tema ema oli lapsena köögilaua külge nööri otsa jalgapidi kinni seotud, kui vanaema tööle pidi minema. selleks, et laps väga palju jama ei saaks korraldada, hulkuma minna ja endale häda ei teeks. no see pidi suht väike laps olema siis, et lahti harutada ei osanud sõlmi. siis tundus mulle see jutt äärmise lapse väärkohtlemisena, kuid nüüd tundub mulle see igate hea mõte olevat, kui mu hävituspataljon mööda maailma ringi jookseb. linnas on ohte nii palju, jube! maal oleks parem, aga sinna ju ka kogu aeg ei saa.
see ei olnud nüüd mitte selline hullult hädaldav post tegelt. rohkem nagu olukorra kirjeldus või nii, mis teha, et selline ving-ving tuli. algaja ema asi sellised probleemid ;)

kevad õues

meie väike linnadžungel on lõpuks valmis. lasime "elukad" lahti :)

oi meile meeldib kiiiiiiiiiiiiiiikuda!!!

kõige tüüpilisem tegevus, kui hüüda: "tibud! tulge emme juurde!"

Karina sööb küll lilli... seetõttu on tal ka "punn" ees

uskumatu elukas!!!

et eilsest veel vähe oleks, avanes mulle hommikul rulood ära tõmmates järgmine pilt: meie kass ja kaks "sõpra" istusid päikeselaigus hoovimaja ääres ja tundsid end igati mõnusalt. täiesti mõistusevastane, kuidas isased kassid niimoodi sõbraks saanud on? varem Lordi ikka näitas, kes siin õues peremees on, aga nüüd on kui ära vahetatud. tõe huvides pean muidugi märkima, et ta on ex-isane juba mitu aastat, aga sellist käitumist pole ikkagi varem täheldanud.
tegelt ma tean, mida nad ootavad. meil on ju liivakast nüüd õue peal. nad ootavad sinna liiva, sest arvavad seda oma uus tualett olevat...

meie kass ei ole ikka kellegi koer!

hängin mina õues, oodates laste unest ärkamist. väljas on ilus päike. järsku väljub meie kuurist mingi must pooliku sabaga kõuts ja võtab iseteadlikult suuna meie maja koridori poole, endal peas jumal-teab-mis-mõtted. meie kass magab rahulikult lillepeenras mu liiliad laiaks :S ajan siis sissetungijat minema, tema loivabki aeglaselt tollesama lillepeenra poole. Lordi vaatab seda poolesabalist olendit juhmi näoga, ilmselt kaalutledes, kas on mõtet end püsti ajada või oleks targem ohutuse mõttes tulpi edasi mängida. kui ma häälekalt nõuan ja loikamile osutan, ajab meie kass end püsti, teeb paar sammu ja vaatab mulle nõutult otsa. ühesõnaga ei ole meie kass kellegi valvekoer. õnneks hiiri ja rotte hävitab :)

hetk enne kustumist

Karina lösutamas, Karita pugemas
emmekad ühesõnaga :)

õues

kui nüüd väga hästi läheb, siis varsti on meie neiud kiikude ja liivakasti võrra rikkamad. saime kõik peaaegu kokku, aga siis tegi akutrell "surra-murra" ja suri välja. nüüd siis akulaadimispaus. hakkab looma igatahes. meie asfaltõuest hakkab saama mänguväljak selle väikese lapi osas, mida me muruks kutsume :)
täna tõestasid tüdrukud muide, et nad saavad omapäi õues suht hästi hakkama. meie asjatamise ajal silkasid tegelased naeru kihistades mööda õuet ringi, kui vahepeal kaugele hakkasid kaduma, hõikusime ja lapsed vudisid jälle tagasi. nii kulges see pea tund aega, kui kuri vihm meid ära tuppa ajas. aga liivakast (missest et alles nö skelett on koos) võeti juba täiesti omaks, vähemalt seal sees istuda on igati boss, kui veel liiv ka tuleb, küll siis on pidu!