enesepiinajad

http://www.keepufits.com/if-uncomfortable-fashion-high-heels.html

olen ammu tahtnud siia kirjutada neist enesepiinajatest, kes igapäevaselt 10 cm kontsadega ringi liiguvad. platvormidest võib veel kuidagi aru saaga, kes ikka väga lühike on. aga täna tuli tänaval vastu neiu (vast 14-15, mitte rohkem, täitsa lapse nägu oli alles), kellel olid peene kõrge kontsaga saapad jalas. neiu lonkas! vahepeal seisis, siis läks aeglaselt jälle edasi. kohe esimesest pilgust oli selge, et lonkamine on tingitud sellest, et saapad oli üliebamugavad ja ta ei oska nendga kõndida. kusjuures need olidki sellised tänavasaapad, mitte bling-bling pidukad. mõtlesin instinktiivselt, mis siis saaks, kui ta sõbrannedega koos oleks. kas siis julgeks iitsataga, et valus? vaevalt. ööklubides on küllaga näha tibisid, kes on endale taolised jalga ajanud ja vaevalt ringi komberdatud saavad, tänaval sellistega liikudes lausa lukustuvad neil aeg-ajalt põlved... võeh!! 

ma ostsin endale ka sügisel väikese kontsaga saapad (3-4cm). väga mõnus on, aga pikema kappamise peale hakkavad jalad õhtul valutama ikkagi. ma olen muidu igipõline kontsapõlgur, aga neid saapaid nähes oli kohe selge, et tulevad minuga sealt poest koju  :) kusjuures üldse polnud plaani saapajahile minna tookord. aga nii need parimad ostud tavaliselt teoks saavad, kui äkitselt OMA silma hakkab, eks! väga mugavad on ja ilusa lõikega, kontsad klõpsuvad ka natuke ;) muidu liigun ikka täistallal ringi. eks mu pikkuses või pigem oma mehe lühiduses on asi, aga ega mul pole nooremana ka meeldinud kontsi kanda.

tean naisi, kes on eluaeg kontsi kandnud ja nüüd eakana peavad kodus sussil ka konts all olema, sest lihased on lühikeseks jäänud ning ilma on valulik kõndida. vot see on karm! 

tekib küsimus, kus on nende lastevanemate silmad, kes on lastel sellised jalavarjud soetada lubavad? või käivad nad ise ka taolistega ringi? 

muidugi ei tohiks ma siin praegu üldse sel teemal sõna võtta, sest endal ka 2 tulevast teismelist kasvamas, aga millegipärast ma loodan, et ise normaalne olles kasvavad nemad ka normaalseteks. eks mingid faasid käivad meil kõigil üle, aga nii üldjoontes, ma mõtlen ;)

praegu on kusjuures silmapiiril ühed lumesaapad, mis on ikka mõnusalt lumeinimese omad. kas ostmiseks ka läheb, näitab talv.

tormab

see torm on fantast, ma ütlen! käisin ennelõunal rannas olukorda oma silmaga üle vaatamas. esmalt tabas mind muidugi pettumus, et meri tänaval vastu ei tulnud (nagu aastaid tagasi), aga Rannahoone juurde jõudes oli emotsioon võimas! hetkeks tundus isegi, et kaks sammu tegin õhus :D lained tormasid randa muljetavaldava  kiirusega ja näkku ei pritsinud mitte ainult vihm, vaid suured märjad liivalärakad - nii kõva tuul oli. püstiseismine ja merele vaatamine olid suht keerukad tegevused. natuke nurga all pidi olema, vastasel juhul ei suutnud silmi lahti hoida... minu sealviibimise hetkel oli vesi kohe-kohe Pärnu Rannahoonet alla neelamas, vesi loksus vastu seent ja nagu ma kuulsin, siis mõne tunni pärast tuligi parki välja. järelikult järgmisel aastal on lilleõied taas lopsakad, sest looduslik väetis on parim. eelmisel korral õitses küll kõik eriti rikkalikult, küllap ka nüüd. 

ajaloo huvides olgu öeldud, et sellist tormi pole minu kõrvad enne kuulnud - eileöine ulgumine ja kohin olid võimsad!! müstikat lisas täiskuu, mis looduse mängu keset ööd jälgida lasi. jaanuartormi magasin ma õndsalt lihtsalt maha, ei kuulnud midagi. eile öösel aga olin enamuse aja üleval. praegu olen ka. päeval tegin unevaegust tasa, nüüd siis jälle unetu. homme enam ei maga päeval, saan elurütmi tagasi.

haigus vol 7 & 8

nii, tervelt nädala sai Karita LA-s käia, kui reede õhtul ülivirilaks muutus, öö läbi nutuselt tundmatu päritoluga valu kaebas ja hommikul isutu oli. lõunaks oli 39 palavik platsis ja suhu vaadates selgus ka põhjus - mandlid puha paistes ja punetavad. valgeid plekke ei leidnud õnneks! seda kinnitas esmaspäeval arst ka. angiin ikka ei ole veel. aga kuna ta on oma viimasest haigusest ~ kuu tagasi ikka aeg-ajalt köhinud, siis määras ikka AB. siinkohal võin öelda, et olin tark, et koju ootama-vaatama ei jäänud ja kohe arstile tormasin, sest see tundub eriti õel viirus olevat - pärast 3 päeva AB-d on ikka palavik ja laps suht loid. 

tänaseks oleme sealmaal, et Karina liitus haigete seltskonnaga (sest mina köhin ikka veel ja mu meelest nüüd jälle rohkem). palavik 38,4 ja tuju ülihalb. tegelikult oli ta eilsest õhtust saati nagu tige herilane, isegi magamine ei aidanud - hommikul jauras ikka edasi. tema paha tuju näeb välja nii - käib ringi, nägu mossis, suust kõlamas pidev joru, mis ei lakka hetkeksi; loobib asju, mis ei meeldi, tirib õelt asju ära, endale ligi ei lase, sülle ei tule, lohutada ei saa. suht jube! hommikul LA uksel muutus tavapäraseks inginäoks ja vudis rühma. 

nad pidid seal üldse nagu kaks kukupaid õnneseent olema - jagavat mänguasju ja aitavat teineteist, olevat asjalikud ja rahulikud. kodus on kõik täpselt vastupidi. oi ma annaks palju ühe sellise päeva eest, kus nad lasteaialapse moodi oleks!!! esmaspäevast alates on Karita minuga üksi kodus olnud, elu ühe lapsega on ikka lill! te võite vaileda, palju süda kutsub, aga on. mitte, et mulle ei meeldiks oma lapsed, aga lihtsalt ühega on kordades lihtsam. vahepeal, kui ta omaette mängis, tekkis juba kahtlus, et kas laps ikka on toas ja aju ütles, et kuidagi imelik - aaa - vaikne on :D

Karinal muidu kõik sümptonid sarnased, ainult mandlid ei ole veel nii paistes. eks siis näis, mis tulevik toob. tööle sel nädalal ei saanud, ehk järgmisel võtab mees hoolduslehe. iga kord, kui nats looma hakkab ja ma töökoormuse suurendamise avaldusele mõtlema hakkan, annab universum märku, et see pole ikka hea idee...

my first

"Šikk igapäev" (punased klaashelmed-must Švarovski-hõbedased vidinad)

kõrvarõngasõltlase ammune unistus sai teoks - õppida ise neid vidinaid tegema. kunagi ma mõtlesin, et endale, pärast tänast tundub selline nikerdamine niivõrd tore, et võiksin natuke sõpradele-tuttavatele ja kõigile teistele ka meisterdada, kellele minu ilumeel istub :)

kõik see nikerdamine toimus koos heade sõbrannedega Maarja Magdaleena Gildis "Ene 7 Asja" õpikojas, ka materjalid olid juhendaja poolt. 

valiku tegemine, mida kasutada ja kuidas, oli päeva kõige raskem osa, sest kõikvõimalikke helmeid-pärleid-kivikesi-jubinaid oli seal silmikirjuksvõtvalt palju (ma proovisin vist punaste kolmnurkade juurde 10-15 erinevat helmest umbes 100 korda erinevates kombinatsioonides, enne kui lõpuks rahule jäin!). minu isiklik kiiks kõrvarõngaste puhul on kaunid pärlikapslid, nõelapead ja kvaliteetsed haagid, neid palju valida polnud, aga eks tulevikus saab osta vastavalt oma maitsele ja hinnaklassile. nüüd veel mõned vajalikud tööriistad ja Jõuluvana kingikott saab jõudsalt täituma hakata :)

rõõm, puhas rõõm!!

mu meri

meri on midagi sellist, mis minu elus alati olemas on olnud. see ei pea kogu aeg silme ees loksuma, aga teadmine kusagil kuklasopis peab olema, et sinna on soovi korral kuni poole tunni tee, teeb meele rahulikuks ja rõõmsaks. vahepeal mujal elades on mind alati miski häirinud, ning alati, kui mere äärde olen läinud, siis mõistan, et just mere puudumine häiris mind sisemaal elades. jõgi ei ole ikka kellegi meri, järvega sama lugu, aga veel hullem: sogane põhi, veidrad elukad, veetaimed, voolust rääkimata, liiva (tavaliselt) ei kusagil.  

suvised rõõmud on igaühele teada, mida meri pakkuda võib, aga muudel aastaaegadel ei asenda teda ükski veekogu. see peegelduse, tuule ja helide keel, mis iga kord omaette teosena sinust üle rullub, on õhku ahmima panev. ikka iga kord uuesti ja omamoodi. tormiilmade nautijana on sügisene meri minu selge lemmik. iga samm merele lähemale on tahtmatult eelmisest kiirem, iga soolaniiske hingetõmme eelmisest sügavam ja vabaduse tunne piiritu, kui laine lõpuks varbaist üle rullub. just, üle, mitte kinganinani! ja siis paar sammu tagasi - omasoodu väljakujunenud rituaal või nii. tinahall vaikne sügisene meri on samuti lummav oma salapäras ja sünguses. või siis madala sügispäikesega külmakirmeline mereviirg, kus juba natuke on näha talve märke. 

talv on muidugi vaikelu, nagu natüürmort. aga selles piiritus valges väljas on samuti midagi, võibolla teadmine, et seal kuskil kaane all käib viglas elu. 

kevadine meri on algul must ja kole - nagu ikka lumesulamise aegu, siis veidralt kohisev ning seejärel juba lõbusalt sillerdav ja kutsuv, nagu üks meri kõigi arvates olema peab. 

peabki, aga võib teisiti ka. täna kohtusin ma hallist pilgeviirust vaevaliselt läbipiiluva külmkollase päikesega vahuseguste lainete kohal, kes ootas kaitsvasse mere kaissu pugemist. lained veeresid rahulikult randa, vesi oli puhas, liiv laineline, tormijärgselt teokarpidest pungil. meri ise aga kauge ja eemalolev, samas jõuduandev, nagu alati. küllap ta valmistus uueks tormiks, sest mõõn ja rahulikkus on tavaliselt ikka vaid näilised. 

keelevärelused

just enne sain teada, et tainast mitte ei rullita, vaid veeretatakse :D autoriõigused kuuluvad Karitale. lauses kõlas see nii: "tahan ka taignat veeretada rulliga!" parandasin paar korda, andsin tüki tainast kätte ja rõõmu oli tükiks ajaks. taignarulliga toimetasid ka nagu vanad mehed. nüüd on neil siiski selge, et tainast rullitakse, mitte ei veeretata. kuigi ka seda tehakse mõne küpsetise tarvis, kui päris aus olla, eks. mina sain rahumeeli selle veeretamise ajal pizza valmis seada, ahjus ära küpsetada ja kausitäie salatit kapis vedelenud kraamist kokku keerata :) 

veeretamise teema tuleb vist lasteaias toimuvast, sest kohe otsiti välja mänguasjad, millega sai taignasse kujundeid ja südameid vajutada, ma andsin veel väikesed pitsid ka, nendega vajutasid koogi ja siis sinna peale kaunistus - väga loominguline kollektiiv oli meil täna köögis ühesõnaga. nüüd on pizza söödud, salat valmis ja tainas näppude küljest lahti kraabitud. jõuluvana peab vist koju ka plastiliini laadset ollust mingis koguses tooma ;)

keele teemadel veel: kas on kiik-kiigu või kiik-kiige? minu loogika ütleb kiigud, osadel kiiged.

juuksuris

2 aastat tagasi tegime nulliga, et juuksed kenasti kasvama hakkaks

Nüüd on juuksed piiiikaks veninud ja Karina naudib iga hetke selles toolis

väga asjalik ja rahulolev Karita juuksuritoolis

nikerdusi isadepäevaks

õnneseened

Esimene kord päris juuksuri juures: midagi eriti maha ei võetud - 4-5cm vast. Kamm ei käinud eriti läbi enam, nüüd hea mõnus siluda :) Lokid jäid natuke nirumaks, aga küll nad jälle kasvavad. Nagu näha, meeldis neile väga. Ootamise käigus roniti läbi peapesutool, vaadati hulgaliselt moeajakirju, valiti välja lemmikmodellid ja nihverdati niisama. Meie juukrus Piret on muidugi super-tore ka - tnx!

kuidas veeta sudune ennelõuna

kui kõik algusest ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et magamisgraafikud on selle kodus-passimisega totaalselt segi läinud või on see sügise pimedusest - mine võta kinni. igatahes täna tegime silmad lahti natuke pärast üheksat! olid ajad, kus äratus oli kuuest, vat see oli jube :S hilisel ärkamisel on oma võlud, aga pahupool ka ikka - siis on KOHE süüa vaja (mina ärkangi tavalist Karita mangumise peale: emme, tõuse üles, lähme sööma!). see tähendab, et pudru tegemiseks pole aega, saavad jogurtit ja kõrbinaid või puuvilju. siis on probleemiks veel lõunaunne jäämine, sest kuidas sa lähed magama, kui öösel 12 h puhatud on. hetkel ongi kell kaks ja teisest toast kostub ikka veel sosistamist (muidu on enne ühte ikka vaikus). seejärel on jama nende ülessaamisega, sest ei taha ju 4-ni lasta magada ja siis ööunne panekuga. nad küll lähevad kenasti voodisse, kui õige aeg käes on, aga sellise nihkes päevakavaga toimub see alles pärast üheksat ja see mulle ei meeldi, sest õhtud on minu-aeg.

tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, et sügistormiga on väga šeff lastega väljas olla - tormavad koos tuulega nagu hullumeelsed ringi, teevad kätega lennukit ja vuhisevad mäest jooksuga alla. lasteaias ei olnud täna ükski rühm õues, kuigi vihma ei sadanud. eile just üks õpetaja kiitles, et sõimerühm käib iga ilmaga väljas. no ei ole ju nii... minu lapsed said vähemalt värsket õhku täna. kui korra nina asjaajamiste pärast rühma ukse vahelt sisse pistsin, siis oli näha kamp hullumeelseid energiaülejääkidega lapsi...

ja siis me läksime kodupoodi nätsu ostma. see oli viga! tähendab, näts oli hea, aga pärast tuppatulekut määris Karina selle endale keset pealage - oli teisel nagu patsiga pandult tutt juukseid pealae peal püsti :( nuta või naera, ausõna. kusjuures ma olen korduvalt rääkinud, et ärge juustesse pange (see on sama teema nagu vanaema jutt, et mida iganes te teete, ärge uba ninna toppige. ja loomulikult on naastes uba ninas kinni...). Karinal olen korra juba enne ka välja kamminud, seda suure kisa saatel. õnneks seekord oli kodus šokolaadi, mis enam-vähem nätsu ära lahustas ja sai libedamalt välja kammida, kui eelmisel korral. šokolaad tuleb ära sulatada muidu, vastasel juhul ei mõika. hädakisast siiski ei pääsenud, aga see oli selline kannatlik protest, sest iga inimene (isegi Karina) mõistab, et pole mõtet vastu punnida ja näts on tarvis eemaldada, eksole.

õhtuks ei tundu ilm paranevat, seega lähen kana tegema.

helge pea või tuhmur?

ma olin väga üllatunud, kui Karita rääkis ükspäev, milline on tema parem, milline vasak käsi! algul jälgisin suht hämmeldunult, et mingi nali, siis testisin veel ja oh imet, ongi selge! mees veel küsis, et milline on õe parem käsi, kes üle laua istus. algul ütles valesti või noh peegelpildis õigesti. siis õhtul proovisin veel kord üle laua istudes sama asja ja siis ütles juba õigesti! lasteaias ka pole teema päevakorras olnud. loomulikult tunneb ta kõiki värve ja tunneb alati huvi, kui kuskile midagi kirjutatud on. ma siis loen talle algul tähti ette ja näitan, milline on mis. siis loen jutukest ka. legod ruulivad - nii suured kui väikesed tükid. kannatust pusida on üksjagu :) muidu üldse selline pedantsem, korralikum, põhjalikum.

Karina kahjuks hetkel nii helge pea pole - põhivärvid on ok, jutukesi kuulab, laulab ja tantsib hästi. kätest pole aimugi, tähed ei huvita veel. kõik mis kukub, maha jääb, üles ei võta, appi ei tule. lemmikväljend "ei!" pidevalt, iga asja peale. jube jonnakas hetkel, mingist selgitamisest/moraalitsemisest/nurka panemisest kasu pole :( nagu hane selga vesi, ainult oma suu väsib ära.

aga puzzlede koha pealt on mõlemad endiselt täiesti tuhmid. no ma ei oska õpetada ka rohkem, et kuidas peaks mõtlema. oma loogika järgi olen neid õpetanud pikalt ja pidevalt, lõpuks lähen ikka närvi ja kraamin mingi teise mängu välja, kus eduelamus ka tuleks. ikka täiesti suvaliselt lahmivad :( ju siis kunagi hiljem. ega ma ei tea ka, mitme tükilist puzzled 2 a 7 k vanune laps kokku panna võiks osata. meil on mingid 12-tükised puupuzzled ja siis 9-tükilised  puzzleraamatud, aga ei midagi. 4-tükist oleks hetkel juba piinlik ostma hakata mu meelest. ju siis mingis osa peabki hiljem tulema, kui midagi väga hästi on.

haigus vol 6

nagu juba mainitud sai, siis Karinal on angiin. õnneks taandub vaikselt, kuigi mandlid on endiselt väga paistes. mingi hetk ei söönud 4 päeva midagi peale jogurti ja natukese banaani (väike paast ei teinud talle muidugi halba, eksole :P). üldse on nad terve kodus olemise aja mõlemad jubedalt toiduga põiminud. vahepeal hakkas juba looma, aga nüüd on jälle "kärss kärnas." 

täna käisime arstil ja sealt väljudes haaras kõiki tohutu nälg - Selveri sildi nägemine pani neelud tööle. sinna me igatahes ei läinud, sest poesalat ja grillkana pole my cup of tea. kodus ootas kana tegemist, aga midagi tahtsid kõik kohe saada. võtsime Piadorast ühe pizza ja vurasime koju. jube nämma oli - kõik sõid ja mõnulesid. siis käis peast läbi, et mõneti ma mõistan neid vanemaid, kes oma lapsi rämpstoidul kasvatavad - hea vaadata, kuidas laps isukalt sööb ;) muidu meie majas tavaline vaatepilt, kus mina vaaritan 3-käigulise lõuna, vahel soostutakse võtma amps või kaks, tavaliselt lükkab üks puutumatult toidu kõrvale ja kukub jorrama, et vaja kommi või nätsu või jumal teab mida. mitte et nad pidevalt magusat matsutavad, aga soov midagi head saada on neil küll pidev. vahel ma mõtlen, et peaks hunniku komme kätte andma ja isu täis süüa laskma. usku sellesse pole, järgmine päev tahavad jälle. 

haiguste teemal veel: minul on läkaköha ja mükoplasma bakter, mõlemad pahategijad istuvad bronhides. ise uurisin ja puurisin, kui AB-d mingit mõju ei avaldanud. palusin siis arstilt vereproovi, mis neid haigusi tuvastab. arvas, et võib kah, kui ma ise seda vajalikuks pean. no ja oligi. siit moraal, et kui kellelgi tehib köha, mis käib hoogudega ja vahepeal on tunne, et õhk saab otsa ja jõud ka, siis laske arstil KOHE teha lisaks tavalisele vereproovile ka eelnimetatud haiguste otsingud. nüüd on õige AB peal ja hulka parem kohe :) see värk on väga nakkav ka, nii et mees käis täna vereproovil (köhib hullupööra ja jõud on täitsa kadunud). lastele pidavat praegused AB-d mõjuma. nende kaudu see jama tõenäoliselt meie majja jõudis ka.

nii et järgmisel nädalal veel kodusel režiimil. õue õnneks saab - väikesed rõõmud ikka.

P.S. vaip sai puhtaks ja kuivas isegi õues ära. väga jubedalt ei haisegi geeli järele, ju tuuldus välja.

kuidas sisustada esmaspäeva õhtupoolikut?

esiteks käia ära perearstil, sest Karinal tekkis laupäeval kõrge palavik ning kurgumandlid punetasid ja paistetasid üles. diagnoosiks: angiin. raviks: AB, jälle. hetkel siis selline situatsioon, kus igal pereliikmel isesugused AB-d, kõigil erinev skeem ka veel, väga keerukas on meelde jätta, kes, mida, millal, kuipalju...

aga rõõmsama poole pealt (mõnele muidugi kurvema) saab näiteks õhtut veeta niimoodi:

kaks hullumeelset vedasid kapist välja 3-liitrised pesupesemise geeli ja kallasid ühe neist meie magamistoa vaiba peale :S teist veel ei jõutud või ei suudetud lahti keerata. need olid muide täiesti täis, ma just ostsin... kuna tegemist värvilisele pesule mõeldud geeliga, siis oli see erksinist värvi ka veel, vaip muidugi valge. õnn-õnn. 

meie mehega olime parasjagu elutoas arutamas remonditeemasid, sest meil väike sanitaarvärk hetkel käsil. kusjuures too kapp on otse elutoa ukse kõrval koridoris, kus sellised asjad hoiustatud on. see polnud muidugi esimene kord, kui need pudelid "jalutama" läksid, aga siiani pole neid koridorist ära veetud ja korgid on ka peal püsinud. olukorra lahendus oli järgmine: lapsed läbi pragatud, nurka saadetud - ja teate - vitsa ka natuke antud (sest nad teavad liigagi hästi, et see tegevus on väga no-no), endale tuhka pähe raputatud. siis vaip vanni veetud, kogu boileris olev soe vesi ära kasutatud ja vaip enam-vähem puhtaks saadud (oli teine ikka põhjani läbi sinine) ja õue kiiguraamile kuivama viidud. tilgub seal vaeseke nüüd. lubab öökülma, ei kujuta üldse ette, kas kuidagi tolle tilkuva 3x4 m iluvaiba sel talvel kuivaks saabki. ise haisesin ikka suht võikalt tolle geeli järele, mees kah, sest mina ju ometi vettinud vaipa kuivama vinnata ei jõudnud. 

pärastpoole oskasid lapsed küll terve õhtu rahulikult mängida, ühtki jonnihoogu ka ei esinenud ega üksteise eest millegagi äralidumist. ju siis jõudis kohale mu epistel, mis sisaldas muuhulgas repliiki ja nüüd mängite terve õhtu ilusti oma toas, ei virise ega kiusa õde ja ühtegi pahandust enam ei tee!!

nüüd siis närvide rahustuseks väike virtuaaltiir kohalikul kinnisvaraturul. suht lootusetu seis, nagu ikka, aga juba harjumuseks saanud tegevus. aga sellest mõni teine kord, kuivõrd ebaloogiline on hinna-kvaliteedi suhe.