poolteist

tänaseks on mu tibulinnud saanud 1 aasta ja 6 kuu vanusteks. hetkel tundub, et see vanus ei sobi neile, vähemalt täna mitte - kuidagi väga virilaks kiskus see õhtu. ei tea, kas neile ei meeldinud see, et külalisi väga polnud või mis, aga midagi igatahes oli. käisid ju külas üks vanaema ja sõbrants Liis.

tegelikult tahtsin kirja panna, mis edusamme neiud teevad:

• selles ei ole midagi uut, et jooksevad nagu pöörased nii toas kui õues
• liivakastis teevad täitsa ilusaid kooke - täidavad vormi ja pööravad ise ümber
• titekiigu peal ei taha enam keegi kiikuda, ikka päris kiiku on vaja. alguses oli tasakaal ikka kehvake, aga nüüd juba isegi lollitavas seal peal :)
• veidikene on mõistust ka pähe hakanud tulema. selles mõttes et kui ikka keelata, siis umbes kolmanda korra peale saavad aru ja pahandust tegevad väikesed käekesed peatuvad, vähemalt hetkeks
• sõnu tuleb järjest juurde, täna püüdis Karita isegi "kardin" öelda :) mingid imelapsed nad rääkimise osas pole, kaugel sellest, kuid tasapisi ikka tuleb. jutu mõistmine on aga super juba. põhimõtteliselt saavad kõigest aru, mida räägitakse, kui rahulikult paar korda öelda, siis tuuakse näiteks mõni lelu või saabas või müts ka teisest toast kohale
• Karita sööb poole toidust ikka ise endale naha vahele. Karina hetkel jälle üldse ei söö (tal pole vaja ka, ikka hullult palju pikem on ta)
• Karita annab väga selgelt mõista, kui ta midagi ei taha: seisab otsustavalt ja raputab pead, ise sinna juurde vastavat häält tehes
• kalli, musi ja pai tahavad nad ka, kui hellushoog peale tuleb. peamiselt küll minu või issi käest, aga vahel tahab Karita õde ka kallistada, mida tema eriti ei taha. vahel harva ikka seisab õnnetult ja laseb end kaisutada :)

ja nüüd üks tõestus, et 1,5-sed on jummala asjalikud. on täitsa teada värk, et kirjutada tuleb paberi peale ja kui mõelda, siis peab vildikaots suus olema, tulevad paremad mõtted ;) ma küll püüdsin tüdrukuid ilusti pildile saada, et teha võrdluspilt poole aasta taguse ajaga, kus kleidid oli oi-oi kui pikad! aga no polnud tuju, mis teha. naiste värk...

Karina mõtlemas, Karita ristsõna täitmas

vaikimise saladus

saladus tegelikult polegi, proosalised põhjused pigem.

nimelt on mu esimene isiklik arvuti läinud läptoppide paradiisi vanadussurma tõttu ja tagasi teda sealt enam ei saa :( kahju, väga kahju! ta oli oi kui hea sõber ja kaaslane. nüüd siis otsin uut, mis mind pankrotti ei viiks, aga töötaks ikka ka samakaua, kui eelmine. see on mu suurim mure hetkel, seetõttu arvutihalaga alustasingi. pean siinkohal mainima, et mul olid ikka tõelised võõrutusnähud, kui netti ei saanud. seda võimendas vast kaugel-olek ka - tuttavaid-sugulasi pole, päev rutiinne, mees ööni tööl. mul mees tihtilugu räägib, et põnev saab olema see päev, kui internet kokku jookseb ja nii jääbki. mina muidugi ei püüa seda üldse ette kujutadagi, sest ilma netita ei ole võimalik elada. punkt.

hetkel olen lastega Pärnus käimas, sest abikaasa mängib Lätis sõda. no mis ma seal Setumaal ikka üksi konutan. igal juhul kodus on tore :) vanavanemad olid lastel täitsa meeles ja kohtumisrõõm suur.

täna muide, tõin meie majja esimesed rattad ;) need on ikka päris, sellised ise-vändatavad ja abiratastega, tiigripildiga ja puha. ise nad muidugi vändata ei suuda, aga kui lükata või tõmmata, siis on nägu kõrvuni ja nõutakse muudkui veel :D seda ei küsi keegi, mis häält minu selg selle peale teeb...

ise söömisest

olme suure vaevaga jõudnud faasi, kus mõni suutäis ikka laste enda käes olevate lusikate abil suhu ka jõuab. kummalgi, muide, on 12 hammast. tavaliselt näeb üks söögikord nii välja:

• lapsed tooli
• pudikad ette, käised üles
• lusikad kätte
• laual külge kleepuvad kausialused paika
• aluse peale toiduga kauss, mis kinnitub iminapaga ja ei liigu paigast :)
• kolmas lusikas mulle nende söötmiseks

te küsite, miks nii palju atribuutikat?aga vaat' kui oleks mingi tavaline anum, siis see lendab kohe vastu taevast...

kui kõik eelloetletu suure kisa saatel tehtud saab (kõht on ju jube tühi, peab kisama), siis püütakse paar suutäit suhu kühveldada. vahel see ka õnnestub :) kiidan ja innustan ;) pärast seda saavutust teevad nad näo, et kõht on juba punnis täis ja suutäitki ei mahu enam juurde. mina jään eriarvamusele. vahel tähendab see jonni, vahel antakse alla ja tehakse suu armuliselt veel ikka lahti. kuna ise kumbki rohkem süüa suhu panna ei viitsi, toimub hullumeelne lusikatega laua vastu toksimine, toidu lusika peale võtmine ja selle teise seina, vastu akent või õe poole lennutamine, käte toiduga kokku mäkerdamine, vahel ka endale pähe määrimine jne... muuseas mina keelan ikka ka, kuigi vahel on hetki, kus tuleb naeru alla suruda (ei taha ju, et lapsed näevad, et nende lollused on toredad). rohkem muidugi vihastan end roheliseks - olen ju vaeva näinud, neile kokanud ja siis ei tahetagi midagi :(

nälga neid tegelasi ka jätta ei saa, siis ei jõua seda vingumist ära kuulata...

sellised vahvad päevad mul siin. ilm keeras kah jälle ära, välja ei saa. muidu oleme ikka suurema aja õues.

lapsehoidjatest siin puudu ei tule - terve õu kihab, kui me laekume - on lausa võitlus, kes nendega tegeleda saab :) esimesel nädalal oli kõigil suur eufooria, nüüd jäänud mõned tüdrukud, kes pidevalt jännata viitsivad. arvan, et talveks saan endale tuppa ka mõne appi, kui neil vahepeal kõrini ei saa. lapsed on siin muidu täitsa toredad, mitte sellised ülbed ja uhked nagu linnas.

sai kinno

just-just :) Vastseliina rahvamajas tegutseb kino ja sinna ma eile sammud seadsin. vaatasin juba Pärnus, et oh-hoo, ongi kino, aga meie saabudes oli see alles suvepuhkusel. nüüd eile näidati Sex&Linn 2-te. suvel ma tahtsin väga seda vaatama minna, aga kuidagi nii kiireks kujunes, et ei saanudki. nüüd paar kuud hiljem sai ikka ära nähtud, hulk raha jäi ka alles. mis siin viga kinos käia, kui pilet on 25 EEKu. sedeli enda peal oli küll 1 rbl. ja kohaks oli mängitud hoopiski Põlvamaa, aga vahet ju pole.

film ise oli mu meelest parem, kui esimene osa. tegelt võiks selle kohta öelda kostüümidraama, sest hilbud olid neil ikka kohati lausa kohutavad... aga mida mina ka siis maailma lõpuks ilma moest tean, eksole!

järgmisel nädalal näidatakse Lelulugu3, selle jätan vahele ;)

rändajad

alles saime paika, kui juba vaja jälle minna. seekord siis külla! juba Pärnus plaanisin retke Laanemetsa Kristinale ja Hannale ning Helenale külla. oh oli see vast sõit! mõtsin, et lähen õige õkva, kuid see polnud teps mitte hea idee. siinkandis ei ole teed mitte ainult kiira-käära, vaid üles-alla ka veel. tee ise on marukitsas, nii et vastutulija puhul peab kraavi keerama. ega muidu ka kraaviminek keeruline ole... igatahes kui läbi Haanja Rõugesse jõudsin, oli süda totaalselt paha sellest keerutamisest. sellest ma üldse ei räägi, et kõrvad käivad pidevalt siin sõites plõks-plõks lukku... õnneks kedagi kuni Mõnisteni vastu ei tulnudki.

igatahes kohale me jõudsime, sõitsime bossult otse õue ja hakkasime magajaid unest äratama (loe: ehmatama). Hanna ja Helena on ka kaksikud, meie omadest 3 nädalat nooremad, seega suht sobilikud mängukaaslased. 

sõime marju, lobisesime, vaatasime suitsusauna ja sipelgaid, tegime vahvate küla-mängusasjadega tutvust (Anne ja Gorba ja Chicco kidra ruulisid eriti) ning vitsutasime ohjeldamatult kooki :)

oh hirmus lugu - keskid võõrad tegelased on lõunaune ajal meie liivakasti sisse kolinud :S

sulamine on toimunud - peamiselt pealinna piigad ja suvepealinna preilid vadistavad rõõmsalt mängida, kui ainult need emmed kogu aeg oma kaameratega siin ringi ei klõpsiks!

see on ikka ülišeff liivakas ja liiv on ka poole maitsvam

õed nelikud  - Hanna, Helena, Karita, Karina - õuna mugimas

lõouks pakkisin oma killavoori kokku tagasi ja sõitsin inimese kombel läbi Ape s.t. Lätimaa koju tagasi. tuli palju kiirem ja mõnusam. seda ei pea vist mainima, et noorem generatsioon magas mõlemad otsad õndsalt maha ;)

ilma ilmata

ilm ja teada käivad kahjuks käsikäes. sel aastal pole ilmajaam eriti puusse pannudki, kuigi oleks võinud. suvel ma unistasin, et EMHI lubatud +34 osutub valeks ja tuleb ainult +24 - ei miskit... nüüd unistan, et torm ja vihm osutub valeks ja tuleb +34 - tutkit brat - jälle ei miskit! 

sellega seoses istume juba teist päeva toas, kus tõele au andes on ka häbivääärselt külm: +20. selle suve varjus ja ahjuomanikuna Pärnus on seda ikka kaugelt liiga vähe!!! kõikidesse tubadesse ju ei jõua radikaid ka osta. omanik teatas eile, et tavaliselt algab kütteperiood 1. okt. mis mõttes nagu??? mis senikaua saab? kuidas pesu kuivab (kui meile muidugi tuuakse üldse masin, nagu lubati)? hetkel on tavapärane talve tunne - s.t. ei tunne varbaid, sõrmi, nina, kõrvu :( olen kuulnud ka teooriat, et kütma hakatakse siis, kui ööpäevane temp. on alla +10 kraadi. on nii vä? võiks olla, sest oktoobrini ma küll välja ei kannata seda niiskust ja külma.

mina veel unistasin, et hakkan korterielanikuks, kütmise pärast üldse muretsema ei pea ega ka puid vedama. hetkel tahaks väga puid vedada, aga pole kahjuks kuhugi vedada...

eks peab prae ahju panema, saab soojem. eile oli vähemalt nii. siit järeldus - kütteperioodi alguseni ainult ahjuroad ;)

p.s. ilmateate ajal vaatan ikka pingsalt kaardilt Pärnut, Võru kraade taipan alles siis vaadata, kui kaart juba kaob.

elu lõunamaal

vaade meie elutoa poolt kohalikule potipõllundusele, mis laiub tegelikkuses veel 3 x samasuurel pinnal kui pildi peale mahtus. hetkel käib seal väga aktiivne sebimine, sügisannid vaja ju üles võtta.

magamistubade pool on teised majad ja mänguväljak ka! see on kõige kobedam elamu, meie oma pmts samasugune :)

lõunamaa seened. neid on palju, ma ütlen, väga palju!!! astu aga metsa ja hakka kohe korjama :) :) :) 

pann jäi väikeseks

tere kool!

uus kooliaasta siis. juba aastaid ei tunne ma, kahjuks et tänasest algaks uus aasta. mis teha, aastad läevad, kooliaeg kaugeneb. varem oli küll nii, et enam ise koolis ei käinud, aga sügisel hakkas ikka uus aasta :) 

sel aastal aga on meie peres natuke seda uue aasta tunnet küll, sest mees läks kooli, täpsemalt Meegomäe Lahingkooli (nende kooliaasta alguas küll juba 08.08.). täna võite proovida teda leida AK-st (või mõnedest muudest uudistest) Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste pidulikult jalutuskäigult läbi Tartu. Pidi sõjakoolil olema selline tava, et 1. sept. puhul jalutatakse edevas rüüs nagu sügisesed nuumhaned mööda linna. mis neil viga jalutada - ilm ilus, ranitsaid ja raamatuid tassima ei pea. mees küll sellest vaimustuses polnud, aga mis tal muud üle jääb, kui vigiseda ja minna, sest nende kool on nüüdsest Sõjakooli alluvuses. mu meelest täitsa tore - õppetööd pole, saab natuke ajusid tuulutada vana mees ;) ega 30+ vanuses see õppimine enam nii lihtne pole, saati veel siis, kui viimastest tuupimisest on möödas 14 aastat... ega õppimine ise raske pole, tal pea üsna hea, õpiharjumuse taasomandamine on see, mis raskelt tuleb.

ei tea, kas peaks õhtuks tordi ja lilled ka ostma? ;)

kohanemine...

... on läinud ilusti. mis peamine, öösel oli vaikus! ei taha ära sõnada - ptüi-ptüi-ptüi! K&K bossavad juba õue peal ringi, ajavad vareseid taga ja lunivad ükshaaval kiikuda (siin on 1 beebikas ja teine tavaline kiik). minu suureks meelehärmiks ei taheta üldse liivakastis olla :( aga tahavad väga ronida kaarredelil, mis nõuka-ajast mänguväljakute peal on :S teate kindlasti. ronimine on tore tegevus küll, aga kaar tähendab seda, et on kaks otsa ja kui on kaks last ja 1 mina, siis on jama missugune. õnneks on suurem ronija Karina s.t. Karita väga ei taha ja saan selle oravahingelise lapse selja taga seista.

viimase paari päeva hitt on veel üksteise tagaajamine. selleks sobib eriti hästi laud, mille ümber saab kilgates joosta, aga võib ka diivaniotsa peale üksteise võidu ronida või üle meie voodi joosta. peitusemäng on ka suht uus asi. peita tegelt pole niiväga vajagi, võib niisama "kuku" teha ja vaadata, kas ma teen vastu. üksteisele tehakse "kuku" siis, kui emme-issi abis mängimas on. s.t. et vähemalt üks laps peab süles olema ja teise tuppa piiluma mitu korda järjest. see on kohe nii tore tegevus, et alati ei saa vajalikku sõna suure naerupugistamise vahelt öeldudki :D

praegu kõik, elu tahab elamist ;)

variatsioonid vol 2

avasime pidulikult nukuserviisi komplekti, mis sai sooja vastuvõtu osaliseks. tegime esimese "maitsmise" lastega ise ära, seejärel hakkasin soovitama, et äkki nukud tahaks ka juua.
mina küsin: "Äkki tita tahaks ka juua? Karina, kus on tita?"
Karina vaatab otsivalt ringi ja vastab: "Tita maas!"
Nii oligi :) :) :) Ühesõnaga mu point on see, et üks mu lastest ütles oma esimese lause!!!

Aga pealkirjaga seoses: "tita" tähendab meie majas iseennast, nukku, beebit ja lutti. ja-jah, justnimelt lutti ka! aru ma ei saa, kust see tuli, aga võibolla jookseb loogika siit, et tita oma, mina olen tita, järelikult "tita."

tervitusi Vahtsõliinast!

nüüd me oleme siis võrokesed :) 

siin on väga kodune, kuid pole kahjuks kodu... eks peab harjuma. endal on ka ikka väga imelik olla. magada ei saanud vist üldse. hea, superhea, on see, et abikaasa kallis-armas laekub varsti töölt ja nii iga õhtu, mitte ainult reedeti! 

elame siin 3-toalises väga kenas korteris III korrusel. mööbel ja kõik köögistuff on sees, pidime vedama ainult lastevoodid ja riidekraami. 

eile saabusime-pakkisime, täna harjume. tõenäoliselt veel kaua, sest lapsed ei taha siin kuidagi magada. eeldasin, et pärast sellist päeva (pikk sõit + palju uusi kohti-inimesi + emotsioone) magavad nagu notid, aga ei - terve öö käis üks nutt ja nihelemine. ega laps loll pole, teab, kui miskit imelikku on. kuigi neil on oma toas sama tapeet, mis koduski ja mänguasjad ning emme-issi on omad.

tulles kohtasime tädikest puravikuämbriga. seda ma ütlen, et metsad kutsuvad mind juba sama tungivalt, kui virvatuled!

hommikupoole tegin meie uue pesapaiga alevile ringi ka peale koos sipsikutega. ei tahtnud teised õues mängida (ju jälle võõras liiv ja kast), nii kärutasimegi oma paar kilomeetrit vaguralt ringi :) loomulikult selle erandiga, et iga kiisu ja kutsu nähtavale ilmudes tuli ilmekalt kaasa haukuda või näuguda. mida siin siis on? rahvamaja, kus tegutseb laulukoor ja raamatukogu, inetrnaatkool (kellele või millele, ei saanud veel aru), vallamaja, apteek, Konsum koos pangaautomaadiga, postkontor, teadetetahvel, lasteaed kõrgete lagedega vanaaegses majas. täna rohkem endasse ahmida ei suutnud. kas lugesite, et esimeseks kirjutasin laulukoor? mängin mõttega nendega liituda, kuigi esinemistele ma vist ei jõua - need ju ikka pühade ajal ja siis me Pärnus ikka. eks näib.

igatahes hetkel on tunded segased ja teha palju. kartuliputru näiteks.

hiirekelder toidult maha!

mul on kass, eksole! õu on iga päev hiire- või rotilaipu täis. mõnipäev isegi poolikuid. kass, risu, käib aga ikka hommikul ja õhtul süüa nõudmas. kui tuleb, laeb korraga paar taldrikutäit ja siis vaatab ka veel sellise näoga, et kas rohkem polegi. eksisaste asi, ma ütlen.

aga täna vaatasin ma oma korteris põldhiirega tõtt!!! selline selja pealt triibuga isend, muidu armas, aga näriline ikkagi. vuihh!!!!!! vaatas teine rahulikult köögiukse pealt, kui me lastega köögis toimetasime. mina tegin süüa, nemad võtsid niisama sõna, hiir vist ootas ka hommikusööki. tol hetkel mulle tundus, et viirastus. aga kui ta koridoris mu crocsi seest vastu vaatas, kui ma seda jalga tõmbama hakkasin, siis pidin end pooleks karjuma...

toimetasin lapsed nende tuppa ja alustasin operatsiooniga. kõigepealt hüüdsin kassi tuppa ja nõudsin aru, mis värk on, töö tegemata tal, hiired lasevad elutoas ringi??? tema vaatas süütu näoga otsa ja tahtis kööki sööma minna. virutasin ukse nina alt kinni ja suunasin ta pesumasina juurde nurka, kuhu ma hiire ajada olin suutnud. eemaldasin masina, hiir seisis tardunult paigal. kass, va elukas, nuhutas paar korda õhku, katsus korra käpaga ja läks õue tagasi :S aru ma ei saa!! mis mõttes nagu??? kas tubane hiir ei sünni süüa või vähemalt kinni püüda??? ise olin loll ka, et ukse lahti tegin. veidral kombel ei kasutanud hiir võimalust sealt väljumiseks...

lõpuks olin sunnitud isa kutsuma, kes aitas masinat hoida ja ühtlasi sibavat hiirt väljapääsu poole suunata.

sügis tuleb, ma ütlen.

aga kassi võtan toidult senikauaks maha, kuni ta mulle triibuga hiire ette näitab, vot!

oli lõputu 13 ja reede

tükk aega tagasi oli 13. reede. mulle on need reeded nagu iga tavaline päev. selle kuu 13.-ndast alates mitte. varem ei saanud kuidagi kirjutada, sest tegemist oli liiga palju. nüüd panen kirja, et endal ka meeles oleks, kui tulevikus midagi taolist veel ette tuleb. ja küll ta tuleb :(
igatahes muutus Karita suht virilaks juba nädal enne seda õhtut ja ei maganud öösiti hästi. ega teinegi laps rahulikult tudind. reedel siis tõusus palavik 40-ni. ja kus oli kodanik isa? tööl ikka, kus siis veel :S endal tal oli 40-palavik sama nädalal alguses 2 päeva. ju sealt need lapsed selle üles korjasidki. lugesime hiljem kokku, et kõikide palaviku kordade peale on mu mees saanud meie juures olla vaid ühe korra. ülejäänud kordadel on ta alati tööl olnud. et just need nädalavahetused peavad nad ka haiged olema, kui mehel on metsalaager, aru ma ei saa :S
igatahes saabus mu vanematel paanika ja ma olin sunnitud selle haige lapsega haiglasse sõitma. seal väideti, et viirus - tehti igasugu proovid, kuulati-vaadati, lasti koju. jama on selles, et meie lastel ei lähe palavik üldse alla, pärast rohu võtmist langeb umbes kraadi, aga mu meelst suurt abi nagu pole, kui 40-st saab 39. haiglast siis anti mingi tugevam rohi, see siis mõjus. järgmisel päeval läks palavik ise alla ja unustatud Karita jaoks see palavik oligi. mul on muidugi viiruse suhtes omad kahtlused, kuna mis viirus siis ikka 1 ööga üle läheb. samas hammast ka näha pole, seega liigitame selle tundmatu päritoluga palaviku alla.
järgmisel päeval oli veidi rahulikum, virin jätkus küll mõlema poolt, aga pühapäevaks oli Karina samas seisus. selle vahega, et temal ilmnesid palaviku tõustes kohutavad külmavärinad ja pidev oksendamine. kõigepealt siis soojendasin teda tekikuhja all, mida oksendamise tõttu pidevalt vahetama pidi, siis jahutasin märja lina sees, kui kraadiklaas näitas 40,4 kaenla alt ja nii hommikuni välja. kuskil 6-e paiku jäi palavik 38,8 peale pidama ja vesi püsis ka sees. 9-paiku ärkasin elutoa põrandalt, laps vaatas laia naeratusega diivanilt, kuhu ma ta öösel panin, et muud mööblit ja vaipa säästa. sellist värisemist pole ma enne tõesti näinud. mul endal oli taoline seisund pärast keisrit, siis ei suutnud ka värisemist lõpetada. ja tolle öö saagiks oli masinatäis pesu...
igatahes oli jube nädalavahetus ja niipea ma seda korrata ei tahaks.

Elutarkade klubis

nüüd on see siis tehtud - 30 täis! nagu sõbrants väidab, olen nüüd elutark :) väga jube hetkel ei ole. võibolla hakkab. hommikul tegelt jalad valutasid... eilse sebimise tõttu see suht loogiline ka. 

igatahes pidu sai peetud. ilm meie poolt ei olnud, toredast aiapeost sai saba-sarved-varbad-koos verandapidu, mis oli kah tore. nagu tavaliselt, pingutas mu ema toitudega täiega üle, aga ega teda pidurdada ei saa.

lähemal ajal võib päevakorda võtta raamatupoe külastuse ja veel midagi, mille eest kõigile külalistele suured tänud!!!

väikene fotosüüdistus ka peoperenaisest ja perest ;)

variatsioonid

kaksikute keelde on tekkinud mõned uued sõnad. või no mis sõnad, aga midagi sinnapoole igatahes. omaloominguks võib nimetada järgmist väljendit: "biie" - see tundub olema tavaliselt lill, aga võib olla ka liblikas või pilv või leheke. igatahes midagi ilusat ja helget. vahva on see, et kellegi laps on ka sellist väljendit kasutanud lille kohta. kes see oli, pole aimugi.
siis on meie kodus väga populaarne sõna "kaka". hääldused ja tähendused järgmised:
"ka-ka" - see ongi see eestikeelne sõna. mainitakse nii möödaminnes, kui pikemat aega kuskil nurgas paigas on istutud. see on siis ilmselge vihje, et pükse vahetus on vaja teha.
"gaa-gaa" - kiik, kiikuma
"kaak-kaak" - kana
kusjuures mina ei ütle kiigu kohta nii. mina küsin tavaliselt, kas te kiikuda tahate või teeme kiiga-kaaga? keel ei tundu kuidagi painduvat "i"-d ütlema, et tuleks "kiik" välja. ainuke i-ga sõna on "issi" :)