läkski juba liiga hästi

lasteaiaga, ma mõtlen. nimelt jäi Karina eile õhtul päris haigeks - 39,1 oli kell 22 :( päeval möllas ja jooksis vanavanemate pool end oimetuks, tagasiteel vaatasin, et kuidagi näost punetav ja lössis. koju jõudes oligi juba üle 38. mingeid muid tunnuseid nagu polnudki, lihtsalt palavik, nüüd ikka tundub nohu ka algavat. eelmise nädala lõpus kiskus nina tal vesiseks ja aevastasid ka mõlemad tihedalt, aga see kadus ära. ei tea, kas jäi vimm sisse või mingi uus asi. lasteaias oli reedel 3 last puudu, kõik haiged... ju ikka sealt. või siis on probleem selles, et neid ei vaadata piisavalt üle enne õueminemist. sokid on küll pidevalt kand eespool jalas, pluus veel taguspidi pole olnud. ma vean sinna küll igasugu riideid, et ikka ilmale vastavalt riietatud saaks, aga vat et tea, kas neid ka kasutatakse (kapp on pidevalt sassis). veel piinab mu südant asjaolu, et kui jopel on kapuuts, siis kas seda kasutatakse, kui väga tuuline on. 

oi kuidas ma tahaks olla kärbes lasteaia seinal!!! algaja lasteaialapse vanema "rõõmud" ja soovid.

homme siis jälle kodused lapsed mul. Karitat korra proovisin välja meelitada täna, kui mul ema siin oli. tuli ka korra, tegi paar tiiru rattal, lükkas selle siis ise kuuri ära ja marssis otse tuppa õe manu. pole nad ju eraldi üldse olnud, ei tasu homme rääkidagi talle üksi lasteaeda minekust. ja ega ma teda viia ikka saaks, kuhu senikauaks haige laps panna?

statistikaks siis niipalju, et käisid 2 nädalat, teise neist poolpikad päevad s.t. magasid ka lasteaias, koju tulid kolme paiku. magama harjutamine läks muidu väga edukalt, mingit virinat polnud. ainult et magasid ikka oma tavapärase tunni, reedel 1,5h (muidu peaks 2,5h magama). 

Karital oli kolmapäeva hommikul väike tagasilöök aeda mineku ees - nuttis teine haledalt ja hoidis kõvasti-kõvasti kaela ümbert kinni (ei lähe emme tööööööleeeeee!!!), aga kui õpetaja Külli tuli (saate aru jah, et ühe nädalaga jõuab laps juba seisukohale, kes on toredam õpetaja), siis saime ikka päeva käima :) õhtul teatati mulle, et tal oli paha tuju lihtsalt ja tõesti-tõesti, järgmisel hommikul oli kõik ok. eks oma rolli mängis ka see, et too paha tuju hommik oli alanud väga vara ja õde oli talt veel teki ka ära tõmmanud. juhtub.

ei tasu siin midagi töö-mõtteid mõlgutada.

ah et kus on laste isa? ikka metsas :S uskumatu! tegin veidi statistikat: herr Abikaasa on kõigi laste haiguste ajal 1 kord kodus saanud olla, kõik ülejäänud korrad on ta metsalaagris oma KRDi töö pärast. sel korral on ta ka ise väga õnnetu, sest talle on see lasteaeda harjutamine kuidagi väga rängalt mõjunud. lisaks sellele üritas üks rekka täna teda ää tappa, nii et sõit lõppes nende sõjaväeautol kraavis, rekka võttis täisnurkset kurvi ainult ühe külje ratastel, aga olevat siiski püsti jäänud. ise õnneks Abikaasa terve, aga hääl värises küll omajagu, jalgu ma ei näinud. olge te, jumalad, kõik tänatud, et mu lastel ikka isa ja mul abikaasa on!!

saatest "Kodutunne"

uus hooaeg algas eile. vaatasin ja nutsin. selliste perede puhul lihtsalt pole võimalik säilitada nö kalki sotsiaaltöötaja südant. kui I hooaeg algas, mõtlesin, et ma ei asu seda vaatama, aga saade osutus mõistlikumaks, kui Kanal 2-st tavapäraselt oodata võiks. ma ei ole just Võsareportri, Krimi või Ärapanija fänn, eksole. 

aga eile, oh see on üle igasuguse mõistuse tegelikult, et lapsed Eestimaal niimoodi elama peavad! näljas, ma mõtlen. 

loomulikult on igal purunenud perekonnal kaks lugu - ema ja isa oma siis. eilses saates oli kirjeldatud isa seisukoht. ema lugu me pole kuulnud, seda teavad arvatavasti ainult kohalikud ja teised pereliikmed. ju emal on mingid psüühilised probleemid ka. ma eriti ei kujuta muidu ette, et sa astud lihtsalt välja ja üldse ei huvita. vahete-vahel ta ju ikka virvendab seal, mõistuse juures inimene häbeneks silmad peast ja kaoks jäädavalt.  inimesed on kohutavad, eksole. selge on see, et kõik on väga haiget saanud ja kannatajateks on lapsed. tabasin end mõttelt, et sellele perele oleks isegi parem, kui ema oleks surnud, siis poleks asjatuid lootusi, kõik saaksid eluga edasi minna, paratamatusega leppida ja riik aitaks rahaliselt toitjakaotuspensioniga. nüüd on välja mõistetud elatisraha emalt, aga seda ei tule. seadus peaks ikka olema selline, et kui mõistetakse välja, aga raha ei maksta, siis riik peaks ise maksma ning seejärel võlgnikult ise summa välja nõudma.

mis minu sotsiaaltöötaja hinge kõige rohkem kriipis, oli asjaolu, et pereisa sõnul toimetab ta 84€ kuus, et perele toit lauale panna. uskumatu, eks! peres on 5 inimest. ise nägi mees küll veidi alatoitunud välja. 84€ on 1314,6 krooni. meie pere keskmine toidukorv on 20€, aga ma käin poes ~10 x kuus. Et siis umbes 200€ kuus kulub meil toidule, mis on 3130 krooni. ja meil on 2 täiskasvanut ja 2 2-aastast last (kes ei söö just väga muljetavaldavaid koguseid). aga tolles peres oli 1 täiskasvanu, 2 kooliealist poisslast ja 2 väiksemat tüdrukut. kasvaval poisil on aga teadupärast palju suurem toiduvajadus, kui meil. oma aiamaad ei paistnud neil ka olevat. sügisepoole leevendab veidi kindlasti metsaandide korjamise võimalus ja head tuttavad, kellel koduaias üht-teist kasvab, aga kuidas nad ülejäänud aasta majandavad, ei kujuta ma ette.

veel tekkis mul küsimus, et miks vald ei aita rohkem. tõenäoliselt on Palamusel piisavalt nukras seisukorras peresid, kes kõik abi vajavad, aga ikkagi, lasta lastel elada nälja piiril, jube! saate käigus aidati pere üsna palju. lisaks remondile said nad toiduabi, riideid, mööblit, mänguasju, jäätist. see kõik aga tundus lastele ebaoluline, sest iga saate tegemisel osalev naine oli koheselt tüdrukutele ema eest. läheduse ja armastuse puudus oli lihtsalt nii suur... ja seda vaadates lihtsalt hakkasid pisarad voolama. eelmistes saadetes oli mõnel perel köögi asemel auk või toa asemel muldpõrand, aga seal oli vähemalt ema, kes oma lapsi armastas. siin polnudki korteris midagi niiväga viga, aga mu meelest oli olukord kordades hullem. 

lootus, et see ema koju tagasi tuleb, on tühine, aga võimalus, et saate abil pere olukord paraneb, on suur. võibolla leiab pere isegi asendusema.

hull lugu on aga see, et selliseid või veelgi hullemaid lugusid on liiga palju veel...

esimese lasteaianädala kokkuvõtteks

kõik on kena. mina olen rahul ja rahulik. teiste lähisugulaste ja laste isa kohta seda päris öelda ei saa. vaba aega veel nautida pole saanud, kuna mees hetkel puhkab veidi, mis omakorda tähendab igasugu kodutöid. peab juhust kasutama, sest terve septembri ja osakese oktoobrist viibib herr Abikaasa metsalaagris... :S

aga lasteaiast: esmaspäev oli nö tutvumise päev, kus olime ainult 2 h, teised päevad kõik 8.15-12.00. alati kui vastu läksime, tulid rõõmsalt vastu. Karina ei tahtnud kohe äragi tulla, soovis veel mängida. 

ühtki nuttu pole terve nädala jooksul olnud ei hommikul kodus ega aeda jõudes. puhas rõõm! paar väga väikest last ikka nutuavad hullult hommikuti, aga see pigem ehmatab K-sid. kolmapäeval mõjus see Karitale nii, et pidi ukselt korra tagasi mulle sülle tulema. kuna aga õde läks mängima, siis kadeduse tõttu ei saanud ta kauaks sülelema jääda :P neljapäeval võttis Karina hetkeks (krokodillipisaraid nutva poisi pärast) mul näpust ja kutsus ka mängima, aga nähes silmanurgast plastiliini võtvat õde, lasi jalga. kadedus on liikumapanev jõud :D tavaliselt lihtsalt lehvitame ukselt.

sööma pidavat K-d tavaliselt umbes poole ära. kui menüüd loen, siis ma tahaksin ka lasteaias käia! alguses pandi nad kõrvuti sööma, aga see ei sobinud copy-paste käitumismustri tõttu mitte. nüüd eri laudades ja üksteisele seljaga olles, sööb vähemalt näljane toidu lõpuni, kui ka teine lauast vehkat teeb. ainuke asi, mis mind häirib, on vanad inetud nõud (teate ju küll selliseid kuldäärega suuri supitaldrikuid, mis nõuka ajal olid - uhh!) ja hiidsuured supilusikad, millega sõimerühma lapsed sööma peavad :S ei tea, kuidas see meie lasteaed selline vaeslaps on.

suhtlemisega saavad kenasti hakkama, pidid arukad ja tragid olema. sellist kirjeldust oli mul õpetajatelt väga hea meel kuulda. jagamine tuleb ka juba veidi välja. selle järgi räägin, et viisime hommikul rühma meie 3-kohalise toakiige (selline laevukese moodi, mis põrandal kiigub), kuna kodus selle vastu mingit huvi pole ammu üles näidatud ja seal on mänguasju ikka häbematult vähe (mees oigab terve nädala, et neil on seal niiiiii igav). herr Abikaasa arvas, et nüüd nad istuvad seal lõunani, aga polevat nii hull olnud. kõik olid ikka kiikuda saanud.

õues on nad ka käinud, pidavat head jalutajad olema. ma ei hakanud selgitama, kui head jooksjad nad veel on ;) 

seda peab küll mainima, et ära tüdrukud aias tõesti ei väsi... ikka hullult jooksevad amokki koju tulles enne, kui magama lähevad. magavad 1,5-2 h. järgmisest nädalast algavad liikumis- ja muusikatunnid saalis, ehk see väsitab vaimu ka.

magamisest: järgmisel nädalal jäävad siis pikka päeva. mina lähen tõusmise ajaks vastu. magamise harjutamiseks valisid õpetajad 4 last välja (kõik uued lapsed rühmas, kellelgi pole lasteaia-kogemust all). meie omad on esimeste hulgas :) et julged ja tublid :) mina olen veendunud, et mingit probleemi selle magamisega ei tule, mees ja ema on teist meelt. eks paistab siis. 

pahupoolelt: Karinal juba veidike nohu, mõlemad aevastavad. loodan, et esmaspäevaks tõmbab tagasi.

kodus oleme jõudnud ära tapeetida koridori (tige triip), käia prügimäel suure koormaga, mis tuli kuuri koristusest, murud niidetud, homme veel küttepuude vedu maalt linna ja siis võib selle nädala lukku panna. raamatukogust on virn koju lohistatud, oh ma loen ja mõnulen ja puhkan järgmisel nädalal. koon ka.

ilusat sügist teile, ühesõnaga!!

isiklik tehnoülevaatus

töö juures peab iga 2 a järel läbima nö tehnikontrolli, et ikka kindlaks teha, kuivõrd töökindel sa oled. jõudis jälle see aeg kätte, isegi üle oli. kuna ma vahepeal pikalt kodus peesitasin, siis keegi väga ei prõõkand ka.

igatahes oli mul südamest hea meel, et kõik proovid ja näidud korras olid. iseäranis hea meel oli hemoglobiini näidu üle - 131 - võib jälle doonorite ridadega liituda :) ma pole seal üle kolme aasta käinud... rasedaid ei lubata (eriti riskirasedat kaksikutega), pärast olin imetav ema, siis omadega läbi ja päris sassis ka veel. nüüd suvi olnud ja seisund stabiliseerunud veidi, nii et tuleb sammud Metsa tänavale seada. ei teagi enam, kas on veel seal too doonoripunkt :/

vererõhk oli veidi kõrge - muidu ikka 110 ülemiseks on mul normaalne, nüüd oli 130. silmaarst arvas lausa, et sellest võib nägemine halvemaks minna :( iseenesest on 130 ju normnäitaja, aga mul ikka pea valutab selle juures juba. 

silmadest niipalju, et rohkem ma töökoha toetusel prille ei saa, sest kuvariga töö pole enam riskifaktor. ülimalt veider, kas pole!? siiani ju oli :( õnneks praegused prillid veel funkavad ja tugevamaid vaja pole.

ühesõnaga terve tüdrik, tuleb tööle minna. lapsed ei taha jätkuvalt lasteaiast ära tulla, missest et täna üksi olid terve hommikupooliku. ühtki nuttu ega vingu polevat olnud, tulid koju kenade krokodillipatsidega :)

päevapoliitikast

tahan lihtsalt ära mainida, et mul on hea meel, et hr. Kikilips võitis hr. Lolli Möla!! kuna ma olen suur Lennarti talendi austaja ning nautisin iga tema kõne, esinemist ja tegemist, siis Ilves midagi erilist minu jaoks muidugi pole, aga labasused mulle põhimõtteliselt ei meeldi. Ilvese puhul on hetkel ainult üks aga - Evelin - võiks ju abikaasa veidi lühema keti otsa panna, aga vaevalt. selle naisega kohe on nii, nagu vahel mõne inimesega ikka - kas armastad või ei salli mitte. aga see selleks. las nad olla ja esindada. muidu oleks ju igav ka, kui Evelini kostüümesid enam arvustada ei saaks ;)

ja selle üle on ka hea meel, et president sai Riigikogus valitud.

ainult sellest on kahju, et Savisaarest lahti ei saanud. aga küll see varsti ikka juhtub, sest võidu % oli ikka väga hädine.

ning emana olen ma siiralt hämmingus, et kellelegi tuli pähe Kaja Kallast hurjutada selle eest, et ta julges rasedaks jääda. oli mingi teema, et ta pettis oma valijaid, sest nüüd tõmbub poliitikast tagasi ja ta on usaldust kuritarvitanud. tavaliselt ikka õnnitletakse tulevasi lapsevanemaid ja kõigil on hea meel, et eestlasi juurde tuleb. peab ikka kuri, kibestunud persoon olema, et nii teist hurjutada. ja kus nad teavad, et ta koduseks jääb? Mailis Reps tormleb kogu aeg kas rasedana või titt rinnal ühelt miitingult teise (mis minu arvates ei ole päris normaalne, aga see selleks) ja keegi ei kobise. omalt poolt on mul küll hea meel, et noor inteligentne naine, kes valimistel tegi hea tulemuse, oskab nüüdsest Oravaparteis asju läbi lapsevanema silmade vaadata, mitte ainult eduka naise vaatevinklist.

seal on teised lapsed ka

ajaloo huvides kirjeldan veidi meie laste esimest lasteaiapäeva.

tegemist siis Pärnu linna ühe väiksema lasteaiaga, kus hetkel 1 sõimerühm 16 lapsega. mu meelest liiga palju, aga personal lubas, et kõik nagunii kunagi kohal ei ole. kas siis haiguste või niisama popipäevade pärast. eriti see lohutust mulle ei pakkunud, sest haigused on paha-paha.

rääkisime siis paar nädalat K-dele enne, et hakkate lasteaias käima. hoov on meie vana tuttav, sest elame kohe üle õue ja käime seal nagunii ronimas-turnimas. ükspäev piilusime aknast sisse ka ja lastele pakkusid küll huvi väikesed toolid-lauad ja mänguasjad, mis kardina vahelt paistsid. Karita arvas, et lähme õige kohe! 

täna siis liitusime ülejäänud 6 lapsega kell 10.30. saime vaevalt kummikud jalast, kui Karita jookusjalu rühma vudis. istus laua äärde ja hakkas mängima. Karina seisis hetke laua juures ja siis võttis platsi teisele poole. huvi teiste laste vastu neil polnud, teised kah ei torkinud. tore :) meie mehega istusime niisama või mängisime natuke kaasa. vahepeal, kui juhatajaga juttu käisin ajamas, ei tuntud minust mingit puudust, ainult väike riid oli ühe lelu pärat olnud. joonistamine oli hitt, nagu alati. 

kahjuks jõudsin ühe lapse juba omas mõttes Näpistajas ristida, sest ta on teistest suurem, tugevam ja kasutab seda julmalt ära. nägin väga lähedalt, kuidas ta ühe abitu noorsandi põski jõuga pigistas... loodan südamest, et minu lapsed seda kogeda ei saa ja ikka enda eest seista mõistavad!

õpetajad tunduvad praegu igati toredad. sellised rahulikud, sõbralikud, samas jälgivad kenasti lapsi ega nunnuta. 

meie lapsed on nr. 13 ja 14, seda pottide, käterättide ja voodite numbrite järgi. võib ka öelda, et Karina on punasekübaraline seeneke ja Karita tigu (et laps ikka hästi oma koha üles leiaks, sest teadupärast sõimerühma laps lugeda ei oska, eksole).

tänase päeva eesmärk oli rühmaga tutvuda ja vaadata, kas laps tahab seal olla - edukalt täidetud.

boonusena osalesime veel lõunasöögil - esialgu arvasid kasvatajad (vabandust! õpetajad ikka. ma vana aja inimene. meie ajal olid lasteaias ikka kasvatajad ja koolis õpetajad. ajad muutuvad.), et saadavad meid enne koju, aga kui teised lapsed söögist juba rääkima hakkasid, siis Karina istus laua äärde, võttis mängunoa ja -kahvli kätte, mingi topsi kausiks ja asus hoolega "praadi tükeldama" :D kuhu meil siis enam minna oli. sättisid meie lapsed end ka uhkelt rivvi ja lauda einet võtma. Karina ja Karita elu esimese lasteaiapäeva menüüs oli talupoja supp ja magustoiduks riisipudruga kisell  - nämm-nämm!! 

söögiaeg oli ka ainuke aeg, kus mõlemad mehega ruumist lahkusime, sest kohe pärast esimest suutäit teatati, et ei taha ja hakati ringi jalutama. kui välja läksime, siis õpetaja suunamise abil läksid mõlemad kenasti lauda tagasi ja sõid enamuse supist ja kisellist nahka, ainult pudru jäi järele. seejärel tuli Karita ja teatas, et sõi kõik ära ja võib tulla :)

magama tulime ikka koju. kuna tavapärast amokki (nagu kodus) nad seal ei jooksnud, siis pidid nad mõned kiiremad tiirud ikka õue peal tegema, aga siis kustusid ka ja magasid 2 h!! uskumatu saavutus meie laste puhul, kes viimati magasid nii pikka lõunaund enne aastaseks saamist...

muljed on seega positiivsed. üldjoontes ma mõtlen. eks 30 a vana supitaldrik või 40 a vana diivan ikka veits häirib, aga mis teha. ainult väikesed vallad või rikkad linnad panustavad lasteasutustele. Pärnu lasteaedades toimuvad uuendused ainult lapsevanema rahakoti arvelt, nagu ma kuulnud olen :S mitte et ma maksta ei võiks, aga lihtsalt tundub veider, kui linnapea teatab, et teatud poppartisti linnakülastuseks peab nui-neljaks asfalt maha saama, aga lasteasutused pole avamisest alates remonti näinud. või mis teie arvate? 

aga homsest siis plaan kohe hommikusöögiks minna ja võimalusel lõunani olla, et siis koju magama tulla. kui ei õnnestu, toob herr Abikaasa nad vahepeal koju ära. mina tööl õnneks. ses mõttes õnneks, et mõte laste üksi aeda jätmisest võtab ikka veidi seest õõnsaks küll.

oh aeg, mu lapsukesed on suureks kasvanud! uskumatu, eks!? varsti nad lähevad kooli, ah?

meie Karina (ja natuke Karita ka)

see on nüüd ametlik: Karinal on "r" välja kujunenud! vahel ei pane ma enam üldse tähele, et ta puhtalt põristab, mõnikord aga tuleb selline mõnus kurgu-r või nagu nende isa teeb (no on tal selline omapärane hääldushäire, aga mitte tavapärane põrin, vaid kuidagi vähem-häirivalt). laps katsetab, kuidas üks r kõlama peaks, eksole. ma olen mitmete laste juures täheldanud, et too r hakkab alguses lahedalt põrisema, kui ta ise aru saab, et on nipi kätte saanud, aga seda vanemate laste puhul, kellel kauem aega on läinud. Karinal tuli see häälik aga nii loomulikult, et tema jaoks pole see vist mingi saavutus. nad ei ole meil kumbki mingid "longi-lattad-lagisevad"-tüüpi lapsed kunagi olnud ka, ju seepärast r nii valutult tuligi. mõlemad jätsid selle pigem ütlemata või asendasid mingi teise tähega. Nagu Karita veel teeb. lihtsalt neelab r-i koha alla või asendab j-iga. aga temalgi on r rohkem olemas, kui puudu :)

Karina on hetkel see eestvedaja ning pahanduste tegija. hull jonnija on ta ka. on teine nagu hani (kole kohe oma lapse kohta nii öelda, aga kõnekäänu värk)- räägi või ära räägi, kõik voolab mööda külgi maha, miskit ei jää kahe kõrva vahele pidama. kui ma ära tüdinen millegi korrutamisest ja ta paigale naelutan stiilis, et kas sa saad aru, mida ma räägin, siis vaatab mulle tühja pilguga otsa. umbes nii, et kas sa ütlesid midagi vää? või et jälle sa kaagutad, kas sa ise ära ei tüdine? minul on ammu kopp ees ja ma ei kuula nagunii ühtki su sõna. selline jama võib jube ohtlik mingi hetk olla. kui ikka joostakse pea laiali otsas tänavale, siis on südame alt õõnes tunne. ja ma ei saa teda kätte, sest ta on nii kuramuse kiire :S Karita tavaliselt ikka kõvema hääle peale jääb seisma, aga Karinale annab see nagu kangust juurde...

menüüs on hetkel kõik kodumaine ja toores ehk siis õunad, tomatid ja kurk. Karina pingutab väheke ja kühveldab miskit soolast ka sisse, aga Karita on puhtalt toore peal. magus kraam on muidugi sulaselgeks erandiks ;)

keelelist oskuste koha pealt veel niipalju, et sõnalõpud ja käändelõpud on ja juba igapäev, keerulised sõnad öeldakse nagu naks järele ilma mingi pingutuseta. mõlemale meeldib küll pudikeelt rääkida, kui nad miskis tegevusse süvenenud on (nagu saatemuusika), aga igapäevajutud räägime ikka kõik inimkeeli maha. kui mulle midagi eriti tähtsat vaja öelda on, siis lausa 5-6-sõnalise lausega :)

tehnilised andmed ka: 

Karina - 93,5 cm, 14,5kg

Karita - 91.5 cm, 13,7kg

kõik proovid olid korras, anti välja tõend, et võivad minna lastekollektiivi :) mina, naiivitar, arvasin, et perearst peab kirjutabki lihtsalt tõendi, et laps terve, võib minna. aga kus sa sellega, tuli teha vereproov ja igasugu topsi-proovid veel ka... pean ütlema, et vereproovid ja vaktsiinid on siiani ilma igasugu kisata läinud. järgmisi lubati alles enne kooli teha, ei tea, kas siis ka nii rahulikult läheb ;) 

igatahes, esmaspäeval kell 10.30 see hetk saabubki, kui K-d oma elu esimesse kollektiivi lähevad :) vanust on selleks hetkeks 2 a 4 k 3 n

muust elust niipalju, et mu vanemate pool peatus eile päeval üks eksinud nahkhiir. ja-jah, oli selline isend. väike ja karvane, rippus seinal krohvi küljes katusealuse lähedal. ei huvitanud teda meie kilked, kommentaarid ega kassi kõver pilk (ikkagi hiir ju!). olevat õhtul 9 ja 10 vahel väljalennu sooritanud ning täna enam näole ei andnud. küllap ta eksis ära, aga täna öösel leidis sõbrad jälle üles. meil linnas elavad siin ka sarnased elukad - sahistavad õhtuhämaruses nagu öised pääsukesed mööda õuet ja püüavad putukaid :) mulle nad meeldivad.

ta elagu!

meie väike kodumaa ikka, eks!

juba 20. aastat oleme saanud omi asju ise otsustada. suur asi. ja väga pikk aeg tegelikult. üks põlvkond või lausa kaks on jõudnud üle kasvada vahepeal. 

olen siin kuulnud nurinaid, et me pole enam üksmeelsed ja ühe eestlase lemmiktoit on teine eestlane. nii on. aga mul on südamest hea meel, et pole olnud vajadust näha, kuivõrd üksmeelsed me suudame olla.  loodan, et seda vajadust ei tule ka!

nii et kallid minu inimesed - head pidupäeva! 

 ELAGU-ELAGU-ELAGU!!!

sügise märgid:

• uus ahi - sai teine lõpuks valmis eile õhtul! siiani elasime 2.5 nädalat nagu sõjatandril või pigem 4 nädalt, kui ahju lammutamise ja uue valmimise aeg kõik kokku liita. lõhkumine oli ikka väga karm. igale poole sai kõikvõimalikud katted peale pandud, ümber ahju teipisime maast-laeni kile, ühe ääre vahelt viidi vanu kive ja muud sodi siis üliettevaatlikult välja. ikkagi olid kõik kohad musta tolmu täis. küll see tahm võib lennata, nagu oleks tiivad teisel kohe. ses mõttes oli uue ahju ehitamine lust ja lillepidu, sest kõik tolmav tegevus toimus õues (kivide lõikamine ja segu tootmine) ja kivid käivad ju mõrdiga kokku, mis ka kuhugi ei lendu. tolmu leidus siiski kuhjadena - hr. Pottsepp ise oma pideva sisse-välja sõelumisega keerutas seda piisavalt üles. igaõhtune põrandapesu-tiir oli kindlustatud. eile siis oli see pidulik päev, kus hr. Pottsepp tegi tuli alla ja kiitis oma töö heaks. meie oskame kiita paari kuu pärast. hetkel mingit halba tunnet küll ei ole, pigem ikka rahulolu, hirmu talve ees ei ole. võrreldes uut ja vana ahju nt. selline fakt: vanas ahjus oli nii vähe kive, et need sai kõik ära kasutada uue ahju sisemusse (no umbes 50 kivi olid nii mustad ja kivistunud segused, et neid ei saanud lihtsalt füüsiliselt puhtaks). juurde ostsime kõik välimised kivid (34 rida, igal real 16 kivi = 544 kivi), šamotid (no need kollased koldekivid), võlvikivid ja veel paarsada punast kivi (et olulisemad kohad ikka uutest kividest oleks). kui nüüd mõtiskleda, miks eelmine ahi sooja ei hoidnud, siis on ju täiesti ilmne, et kui pole kive, kuhu soojust salvestada, siis ei saa soe ka sees seista... eilne õhtu lõppes siis meeletu koristamisega s.h. 4 x põrandate pesemisega. täna vaatasin, et ikka on kõik tuhm. tõmbasin veel 3 korda :S nüüd vist sai enam-vähem. asjaolu, et kogu põrandapind ahju läheduses sai kiletatud ja teibitud, ei ole tolmule mingi argument - tema poeb ikka igale poole. ja ma sain oma elutoa tagasi :) isutn ja mõnulen oma diivanil, varbad mõnusasti vaibal. ikka väga kole on ilma elutoata elada. me oleme sisuliselt 2,5 nädalat õues elanud, nii et plikad istusid ka tänase hommikupooliku diivanitel, vaatasid raamatuid ja multasid ning olid ülimalt rahul(ikud). loodan, et see kõik oli seda väärt, sest meil on nüüd ilus punane ahi, mis meirti enda hinnangul võiks kesta 50 aastat!
• lõng ja vardad tulevad kapist välja näppude vahele -just valmis üks sügismüts, teine veel ja paar tutti ka ning lasteaia riided hakkavad ilmet võtma.
• algab lasteaia-paanika - poolteise nädala pärast algab see kolgatatee (nagu kõik teised väidavad. mina olen väga ootusärev ja lootusrikas). omavanuste seltskonna järele õhatakse siin iga päev, ehk siis saavad oma mänguisu täis. 
• minu pea muretseb pidevalt laste k/s riiete ja talvevarustuse pärast - hetkel olen skoorinud 2 x 2 k/s kombet (Lenned ja Popi'd), mütsid on eelmisest hooajast, ühed teen ise juurde. 3 x 2 paari k/s saapakesi (Ecco, Nike ja varuks mingid suvalised) + kummikud (kah lähevad kevadised veel jalga). olemas on ka 2 x 2 talvekombet (ühes väga head korras ReimaTecid ja trööpamiseks Huppad). mõtlen, kas oleks vaja veel mingit komplekti, et nt. lihtsalt jope peale tõmmata, kui autoga kuhugi sõiduks läheb. eelmisest hooajast on Huppa talvemütsid ja ReimaTeci ülihead kindad, aga ei tea veel, kas on parajad. suur mure on talvesaabaste pärast, sest poes on need nii röögatu hinnaga, aga kasutatult pole numbrit saada. Valga saapapood ütles, et nemad hakkavad alles oktoobris müüma... veel on lisaks saabastele vajaVEEKINDLAID k/s kindaid (jälle 2 x 2 paari), veel ühtesid talvekindaid ja mingeid aluskombesid kah vast.
• varbad külmetavad
• nina külmetab
• õue peal trooniv pärn on lõpetanud kleepiva udu mahaajamise, võib vast autod oma kohtadele tagasi parkida. muidu tundus, nagu keegi käiks öösiti masinaid meega üle piserdamas :(
• välja minnes tuleb miskit soojemat peale võtta
• kõik räägivad, et sügis on käes
• igal pool on meeletutes kogustes õunu

aga mul on teile uudis: ei ole sügis, suvi on, sest minu sünnipäev on suvel!!!

olen kadekops!

on tõestatud, et kaks ülikadedat väikest ja omavahel kaklevat inimest, saavad suurepäraselt läbi, kui neil on külas ära käinud mõned samavanad isendid, kes nii kadedad ei ole ja tunnevad huvi mänguasjade vastu. siis on kohe vaja võimalikult palju mänguasju kätte kahmata ja mossis näoga teise tuppa minna ning teatada, et kõik on minu omad. missest et needsamad lelud on kastiga nurgas seisnud viimased paar kuud... tänane pealkiri on ajendatud Karinast, kes sellise avaldusega lagedale tuli :D

nii igatahes meie majas juhtus, kui teised kaksikud külas käisid ja veel meile magama ka jäid. Kui nad lahkusid, siis muutusid suht jonnakad lapsed ülirahulikeks, rõõmsateks ja mänguhimulisteks.  vot nii!

aga teid oli NII TORE näha Kristina, Hanna ja Helena!!!

mmmm... seened :P

esimesed puravikud ja kukeseened oma metsast (või noh kellegi teise metsast, mida mina oma seenemetsaks pean) koju pannile toodud!! seeni on. kahjuks oli keegi just enne mind jõudnud märjale rohule oma jalajäljed ette teha ja ka mõned kukekad ära korjata, aga väikse praekese sai ikka kätte :)

lapsed käisid ka kaasas. neile väga meeldis. oma ämbritesse korjasid käbisid ja oksi. mekkisid aga mustikat, mõnd hilist maasikat ja jänesekapsast ka. mulle tundub, et meil hakkavad nüüd väga toredad metsasügised olema. rõõm-rõõm!!!

nunnumeeter põhjas

kas teile tundub ka, et mu noored daamid elavad nüüd muinasjutumaal või siis kuskil eht-skandinaavialikus kodus? endal on küll selline tunne. võiks öelda, et isegi natuke kade olen laste peale... oleks voodikesed natuke suuremad, tõmbaks ise kohe sinna kerra.

jänes on ka leitud, nagu aru saate. oli teine mänguasjakastis peidus :)

kadunud lilla tudujänes!

viimati nähtud pärast Peipsi äärest tulekut, varahommikul. praegune asukoht teadmata. võib liikuda salajasi radu pidi trajektooril lastetuba-magamistuba-elutuba, nähtavasti mingi teise mänguasja sisse peidetuna. varjumisoskus ülihea, võimalik, et väidab end olevat roosa tudujänes (kaksikõde, noh!). just lõppenud suur otsimisretk ja puhastuskampaania mingeid tulemusi ei andnud...
kui kellelegi selline isend mõni õhtu kaissu poeb, siis palun tuua tagasi kirjude libilikatega tuppa valgesse voodisse Karina kaissu. vaevatasuks eriti suur ja rammus koorejäätis ;)
seniks aga esineb Karina voodis asendusjänesena karumõmm Jõmm.

tundemärgid: lilla pehme plüüžkasukas, helelilla lipsuke lõua all, seestpoolt kõrvad kaetud valge karvaga, väike valge sabatops ja eriti nunnu jänesenägu ;) võib olla teel ja emakoju Ameerikamaale. pilt nähtav eelmise postituse juures.

Peipsi lainetes

meri paistab, ruttu-ruttu vette! oi, vabandust! järv paistab!

võtsime julguse kokku, pakkisime asjad (umbes miljon kotti) ja läksime Peipsi äärset avastama. esialgu mõtlesin, et võtame mõne hotellitoa. esmase uuringu tulemused olid, et selle mõttega oleme umbes 2 kuud hiljaks jäänud, sest kõik on täis. siis mõtlesime, et telgime. tolle mõtte matsime pärast sääsemonitooringut maha. siis õnnestus ikka üks toake leida :)

omast arust peidus ilves :D (lösutas teine täiesti aia ääres vilus maas)

kõigepealt täitsime talvise võla laste ees ja käisime Elistvere loomapargis. pika sõidu järel olid nad autost välja saades nii õnnelikud, et tormasid muudkui mööda teid ringi, loomavaatlusega tegelesime rohkem meie. aga vahva oli ikka (kui oma järglast sööv laborihiir välja arvata - jäk!). ega esimeseks päevaks suurt rohkem kavas polnudki, vaja oli öömaja üles leida. 

Karita puges vabatahtlikult võõrasse voodisse und ootama

magasime peipsi lainetes. ei-ei, mitte otseselt, oli selline külalistemaja. korra käisime ujumas ka, sest öömaja asus otse järve kaldal. järv "õitses." 

järv ei ole ikka kellegi meri, ma ütlen! 

Karina haigutab magusasti

öö möödus rohkete sääskedega ning ülipalavalt. lapsukesed jäid küll kenasti magama (võõras kohas, võõras voodis, mingeid probleeme ei esinenud), aga öösel pidime ikka voodid kõik kokku tõstma, tuled põlema panema ja kõik sääsed ükshaaval maha nottima, sest kuidas saab väike laps magada, kui keegi teda tükk haaval järab :S õnneks saime ikka rahu majja uuesti ja ise ka veidi und silmale, kuigi kõrbekuumus valitses (akent ei saanud eelmainitud putukate tõttu ju avada). 

teisel päeval mõnulesime sõna otses mõttes Peipsi lainetes ja kolistasime järveäärt mööda Tartu poole tagasi. suurepärast Peipsi suitsuahvenat saime ka. lapsed sõid ja kiitsid! mees vaatas tülgastava pilguga pealt ;)

tilkagi vihma ei saanud, päike siras kogu aeg kuklas, alles Helme kandis korra müristas.

igati kordaläinud reis, proovime varsti jälle!

nüüd veel mõned olustikupildid:

sibulakirik sibulateel

jalga puhkamas

pissipeatus (lihtsalt nii vahva pilt) ja ega preilidel sobi metsa alla joosta, eks!

kunstnikerdustega esmaabikapid ehk...

... minu suvised tegemised:

kukeseenetort homsele sünnipäevalapsele (herr Abikaasa jõuab Jeesuse ikka)

maasikane akrüülmaaling laste uutele voodiservadele, et vabastada nad võrevoodi vangistusest

talvel teen mõned lumehelbekesed juurde vast

isa lemmiktort tema sünnipäevaks

pildid suht kehva kvaliteediga, kuna fotoka laadija oleme nii hästi ära pannud, et ei leiagi vist enam üles. praegu asendab fotokat siis telefoni kaamera...

maalingutega olen ise väga rahul. alguses kartsin väga pintslit kätte võtta, sest maalimine pole mitte mu tugevaim külg. kunagi varem pole sellist asja teinud. viimati plätserdasin laste näpuvärvidega ja enne seda 4. klassi kunstitunnis ;) mõned mõtted on veel pähe tulnud, aga kuna täppismaalimine on väga väsitav ning pingeline tegevus, siis hetkel pole muu lastemööbel veel lilli ja liblikaid kaunistuseks saanud. kunagi vast ikka :)