mõnus mittwoch

asjalood on nüüd niimoodi, et kesknädalal on K-del popipäev. ja nii hakkabki olema! ses mõttes, et veidi tervist toetada ja niisama mõnusalt leboda. nüüd hakkab järjest varem õhtuti pimedaks ka minema, siis saab tööpäevadel vähemalt ühel päeval valgel ajal pikalt õues olla.

mittwoch kujunes aga eile selliselt, et hommikul käisime Estonia Termides mõnulemas ja õhtul lastega esmakordselt hambaarsti juures. olgu kohe öeldud, et neile meeldis mõlemas kohas üliväga.

alustame siis viimasest: teatavasti on hambaravi üks kallis tegevus, aga Eesti riik on nii hea, et laste ravi makstakse kinni. ma jagasin selle mingi hetk ära ja lõpetasin muretsemise. valisin kõige kenama interjööri ja toredate haigla hambaravist tuttavate heade arstidega asutuse ja kõik oli tõesti tore. lastele oli ooteruumis oma laud-toolid, joonistamistarbed ja hambateemalised raamatud, meie sättisime end pehmele diivanile ritta. kui sisse läksime, muutus Karita veidi kartlikuks, aga minu poolt pikalt väljareklaamitud liikuvat tooli nähes, istus minuga sinna peale küll :) loomulikult näidati talle ette kõiksugu riistapuud, lasti põlema panna lamp ja anti julgustuseks isegi suurehambaline pehme orav kätte. doktor luges hambad kokku ja hindas seisukorra heaks. Karina vaatas seda nalja seni issi sülest pealt, aga kui õega ühele poole saadi, asus ka kohe platsi :) tema, kui suurepärase hammaste pesija kohta, ütles arst, et igemepiiril on märgid tulevstest probleemidest, kui põhjalikumalt ei pese. mul on hirm just teise lapse pärast, aga et temal, oeh! ühesõnaga lühidalt öeldes tuleb võimalikult lai hambahari leida, et see korraga igale poole pääseks, sest kunagi ei või teada, millal väikesed lõualuukesed - klõpsti! - kokku käivad ja pesemise tuju otsa saab. millegipärast kitseneb lapse vanuse kasvades hambaharja mudel pidevalt - veider. aga õnneks harjastel polevat vahet, nii et võib tite oma osta küll. preemiaks said printsessi-sõrmused, ise valisid ja puha. väga uhked olid mõlemad :D

hommikupoolne programm oli väga vesine ja soe. lapsed nautisid täiega ja ma usun, et aeg, millal Karita ujuma läheb, ei ole enam kaugel. ta on ikka väike saarmas meil :) kuna Karina passib kogu aeg issi süles, siis tema kohta ma väga ei oska öelda, aga kuna herr Abikaasa ei oska ujuda ja on suht pelglik sügavama vee suhtes, siis ma nägin teda üsna kõvasti last kinni hoidvat, nii et teisel lapsel läheb rohkme aega. muidu on estonia Termid lastega olemiseks hea koht - pole liiga suur, samas on mitu basseini (lastekad, mullikad, erinevate jugadega värk ja tavabassein) ja erinevad saunad (kuhu küll meie lapsed sisse minna ei julge, kahjuks!), lisaks mõnus loodusvaade. oh, ma ootan talve, kui saab ise vees mõnuleda ja akna taga keerlevaid lumehelbeid vaadelda! soovitan minna pigem pärastlõunasel ajal, siis on soome eakam kontingent juba linna peal kohvitamas ja basseinid tühjad ;)

iga nädal nii vahvat programmi läbi viia ei saa, sest issi peab tööl ka käima, aga puhkuse ajal ikka võib. järgmisel nädalal vast Võrru korra - ma nii ootan juba väikest nostalgialaksu! eelmise talve ilus elu kummitab, mis teha.

kaunis pühapäev pildis

sügis Valgerannas

õnnetünn sealsamas rannas - lihtne ja lahe!! sinna nad olekski kõikuma jäänud. merehaiguse märke ei täheldanud :)

Valgeranna promenaadile on lisaks vaatetornile ja tagurpidi hiidpaadile paigaldatud ka lastele atraktsioonid

mänguköögis

kahepoolesed K-d

mu tütred on juba 2 a 6 kuud vanad - uskumatu!!

Alates 2009.a. 6. aprilli hommikust kell 9.08-st olen ma ema. Saate aru jah!? Ma olen juba 2 a ja 6 kuud ema olnud. Täiesti sürrealistlik tunne oli tol hetkel. Ja rpaegu on ka, kui tagasi mõelda nende aastate ja kuude peale. Kuhu küll see aeg kaob? 

Ausaltöelda, mingit ürgemalikku jõnksu küll läbi ei käinud, ju olin liialt loksutatud ja ärev tolle avatud operatsiooni pärast, mille abil nood tited päevavalgele toodi. Vaatasin ja imestasin pampu, kes hiljem mu juurde toodi. Ja siis natukese aja pärast veel kord teise lapsega sama tunne J Ise haigla-inimesena teadsin igasugu juhtumisi. Püüdsin kohe lastel kõik näpud-varbad üle lugeda ja suhu piiluda, et ikka kõik korras oleks. Oli! Olge te kõik jumalad tänatud!!! Ja minu keha ja meie geenid ka, et meile ilusad terved lapsed tootsid!

2  aastat 6 kuud on pikk aeg. Osad emad siin väidavad, et kõik valud ja vaevad ununevad. Mina nii ei ütleks, kõik see sagimine ja hirm, mis tollel hommikul kella 6-st algas, on väga selgelt meeles, liiga selgelt. Kodune beebiea-hullumaja on suuresti mälust kadunud, mille üle olen kurb, sest see tähendab kadunud mälestusi. Kahjuks kurnatuse tõttu juhtus nii... Toda fustreerivat jonni ja piiride katsetamisi ei unusta ma kahjuks vist kunagi! Või ehk siiski?

Loomulikult olen väga uhke oma kaksikute üle. Edevate inimeste asi – ikka ju tore, kui tähele pannakse või massist välja paistad. Raseduse ajal oli ikka tore mõelda, et kaksikud tulevad. Ema mul vahel ikka veel ahhetab, et nii juhtus. Ta ei saa ka üle :D Ausaltöeldes on see tähelepanu vahel aga väga häiriv. Kui oleks võimalik neid erinevalt riietada, siis teeksin seda, aga ma ei jõua seda hädakisa ära kuulata, kui ühele miskit kenamat selga saab teise arvates... Seega ikka täielik kaksikute värk – kõik on täpselt ühesugune (ok, patsikummid võivad erinevad olla).

Emasid on erinevaid: ühed on ninnu-nännu titemammad, teised asjalikud põngerjatega toimetajad ja kolmandad mingid beib-freekshow tüübid, kes maast-madalast oma lapsest tibi kasvatavad. Beebindus on väga kurnav, selles ei olnud minu jaoks midagi nauditavat. Ainus aeg, mis mulle meeldis, oli uneaeg :D Aga võibolla on see kaksikutega seletatav, ühe lapsega äkki oleks teisiti. Ise pean end teise tüübi emaks. Ma arvasin juba aastaid tagasi, et naudin aega, kus ma saab lapsele/lastele maailma asju seletada ja küsimustele vastata. Ja nii ongi J Nüüd ma olen hakanud end tõeliselt hästi ja emana tundma, kui lapsega saab rääkida arutada ja ta sulle vastu argumenteerib või lihtsalt noogutavalt mmm-mh ütleb. Naudin, et mul on lapsed. Naudin jalutuskäike, kiikumist, autosõitu, poeskäiku, vanni jne. Veel mõned kuud tagasi oli see tappev rutiin, aga nüüd on tore. Ainuke tilk meepotis on söögiaeg, aga küll see ka kunagi korda saab (no ei suuda ma keelitada-meelitada neid sööma ja kui söövadki, siis tõusevad juuksed kuklal püsti lollitamise peale, mis sellega kaasneb!).

 Ja teate – mu ema on suutnud hakata end veidi kehtestama laste suhtes. Mul on selle üle siiralt hea meel, sest muidu ta pistis kasvõi pea ahju, et neile meele järele olla, nüüd aga suudab pahanduste peale ka kurjemat häält teha. Ja see on vajalik, sest muidu astutakse temast varsti lihtsalt üle.

Ah et miks ma lastest ei kirjuta? Kohe!

Mu kallis Karina on ikka veidi õest suurem (14,1 kg, aasta tagasi kaalus 900 gr vähem; pikkust on ta mingi 8-9cm juurde visanud ja hambaid on hetkel 20 + 2 poolikut) ja tema sisse mahub hetkel  hiiglama palju jonni ning sihilikku pahategemist. Samas on ta veidi kannatlikum, kui asi puudutab mingi uue tegevuse juures püsimist või millegagi pusimist. Laulmises on lõoke ja joonistamises kah juba miskit tuleb. Talle meeldib KOHUTAVALT, kui teda kõditada. Uskumatu, kui edev too noor daam olla võib – kui tähelepanu on temal, siis juba naljalt minema ei saa – võtab su lihtsalt konksu otsa. Lasteaeda läheb  Karina rõõmuga, talle väga meeldib, alati :)

Karita, mu õrnake, on veidi pisem (13,4 kg, aastaga juurde tulnud 1,1 kg ja 10 cm; hambaid 20 + 1 poolik) ja hellem, samas väga iseteadlik ja nõudlik. Mõtleb lolluse välja, aga minu reageeringut teades tõmbub õigel hetkel tagasi, nii et pahandada saab õde. Ma arvasin seda juba beebieas, et nii see olema hakkab. Ju ta on siis veidi teravam pliiats või Karina lihtsalt ei hooli, kui temaga pahandatakse. Talle meeldib õde kiusata, lausa haiget teha... kui tagasi tehakse, siis on kisa taevani. Mina õigust ei anna ja lohutama ei lähe. Kui on korduvalt (pidevalt) seletatud, et löömine või juustest tirimine on keelatud, siis peab inimene sellest aru saama. Siis oskab küll kohe kituma tulla, kui Karina temale ülekohut teeb. Muidu meeldib Karitale väga tantsida, lastelaulude CD-sid kuulata ja voolida.  Laulmises ei saa veel aru, kas sealt tuleb lõoke või mitte (ma niiväga loodan, et ikka viisi peab! Ei ole midagi jubedamat, kui lauluhimuline laps, kellel mingi musikaalset kuulmist pole). Joonistada talle meeldib, igale poole :S Füüsiliselt on ta vastupidavam – jõuab ja tahab rohkem joosta ja kõndida. Mõlemale meeldib seltskonnas olla, teised lapsed on teretulnud nähtus. Lasteaias võib kah hädapärast käia, kui just peab minema. Hiljem muutub rühmas asjalikuks ja rõõmsaks  :)

Kui nüüd kõik hästi läheb, siis tuleb hiljem väike kohviku-tuur. Oi kui elevil nad on ;)

lehtede riisumise võimalikkusest kahe kaheaastasega

kõik eeldused selle töö edukaks sooritamiseks olid olemas: tahe, ilus ilm, reha ja kilekotid. segavad faktorid samuti: tuul ja 2 kaheaastast. peibutuspartidena oli kaasa võetud minirehad, ämbrid tammetõrude korjamiseks, pallid, nukukärud.

algul vaadati mind suht hämmeldunult, kui riisuma hakkasin, siis sooritati trepilt hüppeid samblale ja aeti veidi kokkuriisutus lehti laiali. edasi hakkas ving ja hala teemal IGAV!!! aga teha polnud midagi - mina olin lastega üksi, ilmateade lubas koerailma ja see asi tuli ära teha. siinkohal võib kohe ära mainida, et paar tõru korjati, ülejäänud mänguasjad jäid täiesti puutumata, no reha veeti paar korda enda järele. jalgvärava olin ka kinni sidunud, et tänavale ei pääseks. lapsed on aga jube leidlikud - läksid üle :S õnneks sain nad teolt tabatud ja käsutasin oma silma alla. siis aga, oh õnne, avastati prügikotid! elu muutus kohe ilusaks, sest paarist tühjast prügikotist andis välja võluda uhke mütsi, voodilina ja teki ning sai ohjeldamatult end murul rullida või kott järel mööda õuet ringi liduda :D

lehed said riisitud ja kõik need tuhanded tammetõrud ka. õhtuks oli muidugi umbes samapalju tammelehti taas muru peal maas, aga mis teha, igasügisene saaga see. nüüd jääb vaid üle loota, et Naabrinaine teeb järgmise riisumise ja mulle jääb viimne kraabe ;)

P.S. meil 10 vana tammepuud ümber maja - jee-jeee :(

elulood

viimati, kui raamatukogus käisin, võtsin endaga kaasa mõned tuntud Eesti naiste elulooraamatud. olid seal riiulis reas ja ma olen ikka vahel mõelnud, mida sellistes kirjutatakse. nüüd ma siis lugesin ja paha tunne on. paha sellepärast, et kätte juhtusid raamatud naistest ehk emadest. kõik nad kirjeldasid oma noorust kui tormilist: üks pidu ajab teist taga, üks töö jookseb teisele sisse, lõputud ringreisid ja väljasõidud, poole öö ajal või vastu hommikut koju jõudmised. lapsed olid siis vanavanemate või mehe kantseldada või lausa korviga lava taga kaasas... ja siis nad uhkustavad seal, et nende suureks kasvanud lapsed olid nii iseseisvad ja asjalikud. mis neil muud üle jäi, kui ema polnud kunagi kodus, kellega rääkida või lihtsalt sülle pugeda. eriti imikueas :(

seda on kuidagi väga võigas lugeda. teiselt poolt ma adun, et ise ma elan praegu väga lastekeskses ühiskonnas - kogu pereelu keerlebki laste heaolu ja arendamise ümber - kuidas ikka neile parem oleks. vene ajal, tundub, mulle, olid lapsed lihtsalt olemas, ema-isa ajasid rohkem oma asja (tööd, hobid, peod) või püüdsid ots-otsaga kokku tulla. ja veel enne seda oli lihtsalt peredes hulka rohkem lapsi, kes üksteist valvasid ja nende järelt kasisid, sest kord oli kõvem ja vanematel tuhat muud tööd, kuna masinaid veel polnud.

peaks mõne veel lugema, äkki sattusin lihtsalt selliste rongaemade otsa...

nädal numbrites

esimene tapeedijoonistus meie majas Karita poolt. minu oma viga loomulikult, et ei pannud nende vaikset teise tuppa imbumist tähele (muidu mul range joon, et paber-pliiats on ainult elutoa laual). terve meie magamistoa sein on nüüd sinine ja osa voodist ka :S

käisin Karinaga pühapäeva õhtul teist korda tema elu jooksul EMO-s, sest palavik oli 2 h pärast rohu manustamist uuesti 40,1. vaadati-kuulati, tehti esimest korda tema elus kopsuröngen, lasti koju - viirus (miks ma ei imesta, kui juba sajandat korda seda diagnoosi kuulen!). hommikul oli lausa 40,4 temperatuura. oh, vaene laps!! 

homme hommikuks saab 1 nädal täis, kus Karinal on palavik olnud. perearst mainis ka, et see tema palavikutamine, õigemini selle imelik kõikumine  - 2 x ööpäevas lausa lakke ja siis alajahtumiseni - on omapärane, aga mingit diagnoosi ka panna ei mõistnud. läheb jälle proovide tegemiseks. kopsud olevat siiski puhtad.

Karital on pidevalt olnud 73,1-37,3 palavik, eilsest enam pole.

mõlemal on köha ja nohu, mis vaikselt ikka taandub. väga visalt. 

olen korduvalt küll meelitamise, keelitamise, nalja, autoriteediga püüdnud neile manustada ninasprey'd - tühi vaev. Karina satub lõpuks ikka hüsteeriasse, Karina hoiab kramplikult käsi nina ees. täna pärast arsti moraali lugemist võtsin uuesti kätte, seletasin lastele, ei näete, arst ütles, et peab ja siis ikka kuidagi sai. kohe palju parem hakkas neil, nüüd veidi vedelam kogu see sekreet.

lastesse on kadunud 3 pudelit palavikualandamise siirupit, pudel köharohtu, kannude kaupa ingveri- või vaarikateed, 4 pakki jõhvikamahla. lisaks 1 pakk komme, sest kommid tunduvad olevat asi, mis selle sandi olemise kuidagigi paremaks teevad. ma olen muidu väga kommi vastane, aga praegu olen ikka andnud iga päev mõne.

 Karina on kaotanud nädalaga 1 kg oma kehakaalust. ta kaalus tervena 14,5kg, meeletult suur osa ju. kui endal ka selline tulemus nädalaga oleks, siis võtaks kohe selle haiguse ;) söögiga on neil ühesõnaga pahasti. kes siis ikka haigena sööb, eks. eile ja täna veidi ikka läks juba. haige lapse menüüsse sobivad meie majas lisaks vedelikele makaronid, omatehtud ahju-friikad ja õunad. kõik muu ei kõlba kohe üldse. sellest, mis värk tänapäeva lastel friikartuliteg on, mõni teine kord.

õuesaamisi - 0

nutmisi - lastel suht vähe, kui mõelda, kui haiged nad ikka olnud on; minul 2. hale hakkab.
hirmu - iga õhtu, öö ja hommik
mees kodus - korra. seegi hea.

lootust, et see kord läbi saab - iga päevaga järjest vähem, kahjuks. aga täna nagu tärkas väike kiireke, kui magamaminnes kummalgi palavikku polnud.

ja veel üks number: mahalangenud, veel riisumata lehti - mustmiljon...

haigused vol 2 ja nimemüstika lasteaias

vaatame, millise numbriga toalisi pealkirju siia kevadeks tekib, ah? pole midagi parata, 4. lasteaianädala lõpuks on K-d jälle tõbides - õhtul oli Karita kuidagi soe ja öösel algas mõlemal köha. vaevlesid hommikuni. nina nuusata, vett või teed juua anda ei lastud. said 3 päeva rühmas käia, kui sealne köha külge hakkas :S ma olen suht nõutu tegelikult - kuidas võivad meeletu köhaga lapsed rühmas olla? seadus ütleb jah, et ainult palavikuga last ei ole LA kohustatud vastu võtma, aga reaalselt pole nagu asi õige. oleme siis kodusel režiimil jälle. ega Karita minna tahagi. seni, kui uksest sisse, kombe ära ja sandaalid jalga saab, on kõik ok, aga vat rühma sisse minek on üks kole asi, siis tuleb kohe see kojuminemise jutt ja nutuvõru ümber suu. 

teine teema, mille üle ma muudkui mõtisklen, on tänapäevased laste nimed. meil väga palju suguvõsas lapsi pole ja need, kes on, on ikka suht normaalsete nimedega - suupärastega, võiks öelda. töö juures on aastatega igasugu koledaid nimesid läbi jooksnud, mida aeg edasi, seda hullemaks. tipp oli see, kui vastuvõtule tuli konjakinimeline laps... lasteaias aga, oh sa aeg, on igasugu imenimesid kuulda. ses mõttes, et vaatad, suht normaalne lapsevanem, aga on oma tütrele nimeks pannud kodumaise hitt-koeramultika peategelase nime...  mis seal salata, on teine natuke selle koeraplika nägu küll ;) mine võta siis kinni, kas oma laps räägib õhtul kodus tollest tüdrukust või nad vaatasid multikat. siis on veel riidekappidel näha nimesid, mida ma kõige parema tahtmise juures välja ei häälda. ühte pusisin tükk aega, siis sain aru, milline ingliskeelne nimi see olema peab, mis häälduspärase kirjapildi saanud (lisaks muidugi veel paar c-d ja y-it, et uhkem oleks). hetkel on rühmas 1 normaalse nimega poeglaps (herr Presidendi nimeline), teistel kõigil rahvusvahelised või imelised (huvitav, kas lapsevanemad tõesti loodavad kohe lapse sündides, et nende võsuke Eestist vehkat teeb?) mina küll ei taha, et minu väikesed eestlased siit ära lähevad. tütarlastel on enamikel rühmas keerukas nimi. imelikul kombel ei ole poistel traditsioonilist Kevinit või Mattiast. ei tea, kas see ring sai mõned aastad tagasi täis, nagu tüdrukutel Miia. me muuseas kaalusime ka nimepaari Piia ja Miia, aga sugulaste laps sündis 8 kuud varem ja omastas tolle hittnime ära, nii et see varinat langes välja, õnneks! Piiast on muidugi kahju, see on lihtsalt nii ilus ja lihtne nimi. Siis mõtlesime veel Piia ja Marii, aga kuidagi polnud kumbki Marii moodi. see oleks eeldanud mu meelest sellist peent preilikest, kes kohe veidi kõrgilt sulle otsa vaatab, aga polnud taolist kusagilt võtta, olid ainult teki sees kaks imearmast titte :)

oma laste nimesid ei pea ma ei keerukateks ega imelikeks. tavalised. ise oskavad välja öelda kenasti. kuna nime originaalpilt on c-ga, siis kaalusime seda, aga jäid ikka K-ga. nendest nimedest on jõutud ka juba variatsioonidega esineda: vanaisa küsis, et mis te nendest ka-dest sinna ette panite, oleks võinud kohe Riina ja Rita olla :D ülihea, mu meelest!! ja siis paljud vanemad inimesed panevad rõhu i-le, nii et nimi muutub venepäraseks - Kariina, Kariita. töö juures mul vene kolleegid kohe hääldasid nii. ja kui ma olen parandanud neid valerõhulisi, siis nad ei saa üldse aru, mis valesti on. meie jaoks on aga rõhk esimesel silbil ja kõik tähed ühekordselt hääldatavad.

ma nüüd teed keetma. ingver, va imerohi, ikka aitab!

teerulliralli ja käsitöönurgake

 lõputu sonkimine ja trampimine meie maja ees maanteel hakkab varsti otsa saama. asfalt igatahes pakseneb iga päevaga :) eile õhtul siis avanes selline vaatepilt üle tee - täielik teerulliralli :D ja siis nad hakkasid akna taga rullima, lapsed olid lummatud, sõna teerull hääldub ka prefektselt! terve suve oleme elanud nagu, nagu... ei leiagi sõnu. jube on olnud igatahes, sest kunagi ei tea, kas saab hoovi sisse või ei saa, kust saab ja kuidas. et kas tuleb minna kõnniteelt või on mõni hea onu ikka kopaga tee rajanud. viimased nädalad on auto täitsa tänaval näiteks seisnud, sest lihtsalt pole kuskilt sisse sõita - teed pole. eilsest on, aga ülesõitu pole... igatahes 10.okt. pidi tähtaeg olema, pole enam kaua jäänud. sellest ma üldse ei räägi, kuidas liiva ja killustiku kinnirullimise ajal maja meeletult värises, kogu aeg oli maavärina-tunne ja klaasid aina klirisesid.

 pärast hirmsat haigust uut teed katsetamas - sai mõned kiiremad tiirud teha küll.

sügisesed triibu-lokimütsid. 

ma ei tea, kas ja millal see triibumaania üle läheb, aga senikaua peavad K-d triibulises ringi liikuma. hea, et täpiline mulle väga ei istu, seda on jube raske kudumitesse või heegeltöösse panna. need on mütsid nr. 7 ja 8, kõik eelmised harutasin üles, sest kõik olid liiga SUURED, ükskõik kui mitu(kümmend) silma vähem lõin... lõpuks taipasin, et lõnga etiketil oli viga - vardad 4,5 asemel kasutasin nr. 3-e ja siis tulid kohe ilusad. allääre heegeldasin veel üle ka ja tuti asemele heegeldasin vallatud lokid ;) sügisene aeg, enda lokid ju kõik K-del mütsi alla peidetud. ühel õigel noorel daamil aga peab väike lokk siin-seal olema, eks! neid on marulihtne teha ja on sel hooajal käsitööemmede blogides väga popid. heegeldad aga niipika keti, kui soovid ja teed igasse silmusesse 3 kinnissilmust ja ta tõmbabki krussi!! homme lähevad mütsid kohe kasutusse, sest kodune piin sai läbi ja lasteaed ootab. ehk tuleb ilmasid ka, kus lokikesed mütsil rõõmsalt hüpelda saavad, mitte ei pea kapuutsi all peidus olema. aga muidu mulle sügis väga meeldib, eriti tänavu, kus kõiki aiasaadusi on nii rikkalikult!

esimene mürk K-de kehas

et siis ikkagi antibiootikumid... kuigi välisel vaatlusel arst miskit ei leidnud, siis vereproovis olid kõrged põletikunäitajaid. arst lausa ise helistas mulle hommikul! et hakake kindlasti võtma ja et Karital näit veel hullem (69), kui Karinal (48) ja et norm kuni 10. ei teagi, kus see põletikuline protsess käimas on, aga hea, et ravi peale sai. see pidi küll võimalikult leebe variant olema.

täna olid nad suht asjalikud, palavikku pole (juhuu!), siiski vaiksemad ja hullult kaamed näost. ega antibiots pole nalja asi.

aga teate mis - mul endal on väike palavik, algav köha ja natuke nohu ka :S õnn-õnn, kas pole! ehmatasin patsille küüslaugu, kuuma jalavanni, Sinubreti tilkade ja punase päevakübara eliksiiriga. kui ma homme õhtuks terve pole, peab abikaasa minu pärast hoolduslehe võtma ;)

aga laste suhtes hakkab vast looma.

täna oli parem päev

jah tõesti, õnneks olen täna nii hakkama saanud, et palaviku alandajat olin sunnitud andma ainult hommikul Karinale, kellel oli öö läbi üle 38 palavik ja ka päeva alustades 38,5. Karital oli 37,1 ja nii terve päeva. ravijaks vist issi, kes leidis võimaluse metsalaagrist ära põgeneda paariks päevaks ja lõuna paiku kohale jõudis :) mitte et ma lastega hakkama ei saaks, aga mulle on emotsionaalset tuge vaja. ema/ämm pole ikka see, õdesid-vendi mul pole, lähedastel sõpradel endalgi muret küllalt.
arsti manu käisime ka, selleks hetkeks oli Karina külmaks läinud hoopiski (36,4) ja Karita normis. ainult näost on mõlemad jummala valged terve päeva olnud ja praktiliselt rahulikult vaibal mänginud või joonistanud. miskit arst ei tuvastanud, kõik oli ok esmasel vaatlusel. tegime vereproovid, homme topsikud ka ning kirjutas ikka väikse antibiotsikuuri, kui palavik tagasi peaks tulema. ma nii lootsin, et sellele pudelile jääb kork peale, aga ei :( õhtuks oli Karinal jälle 38,8 platsis... palaviku rohu andsin ikka ka, et ta magada saaks. oli vaeseke jälle täiesti kutu. Karita õnneks ok.
ega ma kangete rohtude pooldaja pole, aga üks med.haridusega hea kolleeg eile õhtul rahustas mind, et väike antibiots on lapsele mõistlikum lahendus, kui pikk kõrge palavik, mis piinab ja piinab. suured tänud sulle!!
eks siis homme näis, kas ja mis.
ja tänan kõiki heade mõtete ja soovide eest, need läksid täie ette!

lihtsalt jube :(

väljas tormab, toas on kaks puruhaiget last, kellel palavikud kõiguvad 39-40 vahel ja ükski rohi ei võta seda kauemaks, kui paariks-kolmeks tunniks, alla. ÕUDNE! õudne on vaadata väikest imearmast inimest, kes ei suuda kõndidagi, sest ta on nii läbi, ainult nutab härdalt, sest tal on nii paha. siiani on see toimunud vaheldumisi ehk siis kord on üks läbi ja siis teine. korraga pole kraadiklaas veel 40 näidanud. ja Karinal on sama olukord laupäeva õhtust, paranemise asemel läheb asi aina hullemaks. olen mähkinud ta niiske lina sisse, hõõrunud viinaga - ei midagi - ikka aina tõuseb see näit. EMO-st on mulle varem öeldud, et pole mõtet minna, sest nemad annavad ka lihtsalt palaviku alandajat. oh ma ei tea, mida teha. kitku või ahastusest juukseid.

loomulikult on see perearsti arvates jälle üks viirus, vereproovi ja kuulamise vajadust ta ei näinud... ma pean perearsti vahetama, aga keda võtta? ma lihtsalt ei tea, kes hooliks ka inimestest, kellele ta perearstiks on.

ma eelmises postituses lootsin, et nii hulluks asi ei kisu, aga on kordades hullem, kui kõik eelnev 2,5 aastat.

praegu ma panin nad voodisse ära, õigupooleks nad ise tahtsid. tulin siis ära ja lihtsalt nutsin patja. see on NII õudne. ja ma olen jälle üksi!!! 

kusjuures, sellistes kriitilistes olukordades olen väga külma närviga ja suudan säilitada rahu, aga ka mul on vist piirid. 3 ööd magamatust ja hirmu teemal, et kas lapsed ikka hingavad, on jätnud oma jälje.

jaa, ma tean, et see on kättemaks selle eest, et mul oli nii hea meel näha nende särasilmi, kui nad lasteaiast tulid ja julgesin tõeliselt nautida kahte nädalat, kui nad aias olid.

palavikutamisest

huvitav, kas kellelgi kunagi nii ka on, et kui peres üks laps jääb haigeks, siis teine (teised) ei jää?

siin hetkel olukord, kus Karinal läks hommikul palavik alla ja tagasi pole tulnud (veel), aga kuna Karita oli lähedal ja too pahalane veel meie perest lahkuda ei tahtnud, siis puges hoopis Karita sisse :S enne lõunaund oli 37.6, veidi enne seda 37.9 ehk hull palavik halastab väiksemale lapsele ja ei kruti kraade päris keemiseni!

Karina oli hommikul veel nii kutu, et ei taibanud küsida, aga Karita nõudis küll enda riidessepanekut ja lastaeda viimist :) 

läkski juba liiga hästi

lasteaiaga, ma mõtlen. nimelt jäi Karina eile õhtul päris haigeks - 39,1 oli kell 22 :( päeval möllas ja jooksis vanavanemate pool end oimetuks, tagasiteel vaatasin, et kuidagi näost punetav ja lössis. koju jõudes oligi juba üle 38. mingeid muid tunnuseid nagu polnudki, lihtsalt palavik, nüüd ikka tundub nohu ka algavat. eelmise nädala lõpus kiskus nina tal vesiseks ja aevastasid ka mõlemad tihedalt, aga see kadus ära. ei tea, kas jäi vimm sisse või mingi uus asi. lasteaias oli reedel 3 last puudu, kõik haiged... ju ikka sealt. või siis on probleem selles, et neid ei vaadata piisavalt üle enne õueminemist. sokid on küll pidevalt kand eespool jalas, pluus veel taguspidi pole olnud. ma vean sinna küll igasugu riideid, et ikka ilmale vastavalt riietatud saaks, aga vat et tea, kas neid ka kasutatakse (kapp on pidevalt sassis). veel piinab mu südant asjaolu, et kui jopel on kapuuts, siis kas seda kasutatakse, kui väga tuuline on. 

oi kuidas ma tahaks olla kärbes lasteaia seinal!!! algaja lasteaialapse vanema "rõõmud" ja soovid.

homme siis jälle kodused lapsed mul. Karitat korra proovisin välja meelitada täna, kui mul ema siin oli. tuli ka korra, tegi paar tiiru rattal, lükkas selle siis ise kuuri ära ja marssis otse tuppa õe manu. pole nad ju eraldi üldse olnud, ei tasu homme rääkidagi talle üksi lasteaeda minekust. ja ega ma teda viia ikka saaks, kuhu senikauaks haige laps panna?

statistikaks siis niipalju, et käisid 2 nädalat, teise neist poolpikad päevad s.t. magasid ka lasteaias, koju tulid kolme paiku. magama harjutamine läks muidu väga edukalt, mingit virinat polnud. ainult et magasid ikka oma tavapärase tunni, reedel 1,5h (muidu peaks 2,5h magama). 

Karital oli kolmapäeva hommikul väike tagasilöök aeda mineku ees - nuttis teine haledalt ja hoidis kõvasti-kõvasti kaela ümbert kinni (ei lähe emme tööööööleeeeee!!!), aga kui õpetaja Külli tuli (saate aru jah, et ühe nädalaga jõuab laps juba seisukohale, kes on toredam õpetaja), siis saime ikka päeva käima :) õhtul teatati mulle, et tal oli paha tuju lihtsalt ja tõesti-tõesti, järgmisel hommikul oli kõik ok. eks oma rolli mängis ka see, et too paha tuju hommik oli alanud väga vara ja õde oli talt veel teki ka ära tõmmanud. juhtub.

ei tasu siin midagi töö-mõtteid mõlgutada.

ah et kus on laste isa? ikka metsas :S uskumatu! tegin veidi statistikat: herr Abikaasa on kõigi laste haiguste ajal 1 kord kodus saanud olla, kõik ülejäänud korrad on ta metsalaagris oma KRDi töö pärast. sel korral on ta ka ise väga õnnetu, sest talle on see lasteaeda harjutamine kuidagi väga rängalt mõjunud. lisaks sellele üritas üks rekka täna teda ää tappa, nii et sõit lõppes nende sõjaväeautol kraavis, rekka võttis täisnurkset kurvi ainult ühe külje ratastel, aga olevat siiski püsti jäänud. ise õnneks Abikaasa terve, aga hääl värises küll omajagu, jalgu ma ei näinud. olge te, jumalad, kõik tänatud, et mu lastel ikka isa ja mul abikaasa on!!

saatest "Kodutunne"

uus hooaeg algas eile. vaatasin ja nutsin. selliste perede puhul lihtsalt pole võimalik säilitada nö kalki sotsiaaltöötaja südant. kui I hooaeg algas, mõtlesin, et ma ei asu seda vaatama, aga saade osutus mõistlikumaks, kui Kanal 2-st tavapäraselt oodata võiks. ma ei ole just Võsareportri, Krimi või Ärapanija fänn, eksole. 

aga eile, oh see on üle igasuguse mõistuse tegelikult, et lapsed Eestimaal niimoodi elama peavad! näljas, ma mõtlen. 

loomulikult on igal purunenud perekonnal kaks lugu - ema ja isa oma siis. eilses saates oli kirjeldatud isa seisukoht. ema lugu me pole kuulnud, seda teavad arvatavasti ainult kohalikud ja teised pereliikmed. ju emal on mingid psüühilised probleemid ka. ma eriti ei kujuta muidu ette, et sa astud lihtsalt välja ja üldse ei huvita. vahete-vahel ta ju ikka virvendab seal, mõistuse juures inimene häbeneks silmad peast ja kaoks jäädavalt.  inimesed on kohutavad, eksole. selge on see, et kõik on väga haiget saanud ja kannatajateks on lapsed. tabasin end mõttelt, et sellele perele oleks isegi parem, kui ema oleks surnud, siis poleks asjatuid lootusi, kõik saaksid eluga edasi minna, paratamatusega leppida ja riik aitaks rahaliselt toitjakaotuspensioniga. nüüd on välja mõistetud elatisraha emalt, aga seda ei tule. seadus peaks ikka olema selline, et kui mõistetakse välja, aga raha ei maksta, siis riik peaks ise maksma ning seejärel võlgnikult ise summa välja nõudma.

mis minu sotsiaaltöötaja hinge kõige rohkem kriipis, oli asjaolu, et pereisa sõnul toimetab ta 84€ kuus, et perele toit lauale panna. uskumatu, eks! peres on 5 inimest. ise nägi mees küll veidi alatoitunud välja. 84€ on 1314,6 krooni. meie pere keskmine toidukorv on 20€, aga ma käin poes ~10 x kuus. Et siis umbes 200€ kuus kulub meil toidule, mis on 3130 krooni. ja meil on 2 täiskasvanut ja 2 2-aastast last (kes ei söö just väga muljetavaldavaid koguseid). aga tolles peres oli 1 täiskasvanu, 2 kooliealist poisslast ja 2 väiksemat tüdrukut. kasvaval poisil on aga teadupärast palju suurem toiduvajadus, kui meil. oma aiamaad ei paistnud neil ka olevat. sügisepoole leevendab veidi kindlasti metsaandide korjamise võimalus ja head tuttavad, kellel koduaias üht-teist kasvab, aga kuidas nad ülejäänud aasta majandavad, ei kujuta ma ette.

veel tekkis mul küsimus, et miks vald ei aita rohkem. tõenäoliselt on Palamusel piisavalt nukras seisukorras peresid, kes kõik abi vajavad, aga ikkagi, lasta lastel elada nälja piiril, jube! saate käigus aidati pere üsna palju. lisaks remondile said nad toiduabi, riideid, mööblit, mänguasju, jäätist. see kõik aga tundus lastele ebaoluline, sest iga saate tegemisel osalev naine oli koheselt tüdrukutele ema eest. läheduse ja armastuse puudus oli lihtsalt nii suur... ja seda vaadates lihtsalt hakkasid pisarad voolama. eelmistes saadetes oli mõnel perel köögi asemel auk või toa asemel muldpõrand, aga seal oli vähemalt ema, kes oma lapsi armastas. siin polnudki korteris midagi niiväga viga, aga mu meelest oli olukord kordades hullem. 

lootus, et see ema koju tagasi tuleb, on tühine, aga võimalus, et saate abil pere olukord paraneb, on suur. võibolla leiab pere isegi asendusema.

hull lugu on aga see, et selliseid või veelgi hullemaid lugusid on liiga palju veel...

esimese lasteaianädala kokkuvõtteks

kõik on kena. mina olen rahul ja rahulik. teiste lähisugulaste ja laste isa kohta seda päris öelda ei saa. vaba aega veel nautida pole saanud, kuna mees hetkel puhkab veidi, mis omakorda tähendab igasugu kodutöid. peab juhust kasutama, sest terve septembri ja osakese oktoobrist viibib herr Abikaasa metsalaagris... :S

aga lasteaiast: esmaspäev oli nö tutvumise päev, kus olime ainult 2 h, teised päevad kõik 8.15-12.00. alati kui vastu läksime, tulid rõõmsalt vastu. Karina ei tahtnud kohe äragi tulla, soovis veel mängida. 

ühtki nuttu pole terve nädala jooksul olnud ei hommikul kodus ega aeda jõudes. puhas rõõm! paar väga väikest last ikka nutuavad hullult hommikuti, aga see pigem ehmatab K-sid. kolmapäeval mõjus see Karitale nii, et pidi ukselt korra tagasi mulle sülle tulema. kuna aga õde läks mängima, siis kadeduse tõttu ei saanud ta kauaks sülelema jääda :P neljapäeval võttis Karina hetkeks (krokodillipisaraid nutva poisi pärast) mul näpust ja kutsus ka mängima, aga nähes silmanurgast plastiliini võtvat õde, lasi jalga. kadedus on liikumapanev jõud :D tavaliselt lihtsalt lehvitame ukselt.

sööma pidavat K-d tavaliselt umbes poole ära. kui menüüd loen, siis ma tahaksin ka lasteaias käia! alguses pandi nad kõrvuti sööma, aga see ei sobinud copy-paste käitumismustri tõttu mitte. nüüd eri laudades ja üksteisele seljaga olles, sööb vähemalt näljane toidu lõpuni, kui ka teine lauast vehkat teeb. ainuke asi, mis mind häirib, on vanad inetud nõud (teate ju küll selliseid kuldäärega suuri supitaldrikuid, mis nõuka ajal olid - uhh!) ja hiidsuured supilusikad, millega sõimerühma lapsed sööma peavad :S ei tea, kuidas see meie lasteaed selline vaeslaps on.

suhtlemisega saavad kenasti hakkama, pidid arukad ja tragid olema. sellist kirjeldust oli mul õpetajatelt väga hea meel kuulda. jagamine tuleb ka juba veidi välja. selle järgi räägin, et viisime hommikul rühma meie 3-kohalise toakiige (selline laevukese moodi, mis põrandal kiigub), kuna kodus selle vastu mingit huvi pole ammu üles näidatud ja seal on mänguasju ikka häbematult vähe (mees oigab terve nädala, et neil on seal niiiiii igav). herr Abikaasa arvas, et nüüd nad istuvad seal lõunani, aga polevat nii hull olnud. kõik olid ikka kiikuda saanud.

õues on nad ka käinud, pidavat head jalutajad olema. ma ei hakanud selgitama, kui head jooksjad nad veel on ;) 

seda peab küll mainima, et ära tüdrukud aias tõesti ei väsi... ikka hullult jooksevad amokki koju tulles enne, kui magama lähevad. magavad 1,5-2 h. järgmisest nädalast algavad liikumis- ja muusikatunnid saalis, ehk see väsitab vaimu ka.

magamisest: järgmisel nädalal jäävad siis pikka päeva. mina lähen tõusmise ajaks vastu. magamise harjutamiseks valisid õpetajad 4 last välja (kõik uued lapsed rühmas, kellelgi pole lasteaia-kogemust all). meie omad on esimeste hulgas :) et julged ja tublid :) mina olen veendunud, et mingit probleemi selle magamisega ei tule, mees ja ema on teist meelt. eks paistab siis. 

pahupoolelt: Karinal juba veidike nohu, mõlemad aevastavad. loodan, et esmaspäevaks tõmbab tagasi.

kodus oleme jõudnud ära tapeetida koridori (tige triip), käia prügimäel suure koormaga, mis tuli kuuri koristusest, murud niidetud, homme veel küttepuude vedu maalt linna ja siis võib selle nädala lukku panna. raamatukogust on virn koju lohistatud, oh ma loen ja mõnulen ja puhkan järgmisel nädalal. koon ka.

ilusat sügist teile, ühesõnaga!!