Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

neljapäev, 17. mai 2018

Lõks

käin viimasel ajal palju Tallinnas koolitustel ja kolan õhtuti linnas ringi. täna sattusin lõksu. ma lubadin eelmisel korral, et enam ei roni selle sisse, aga noh, lambakari... ah et millest ma räägin? pöördustest!
iga kord jäävad nad toppama, siis nõksuvad natukesehaaval edasi ja mul on pidevalt tunne, et ma jään väljudes sinna vahele... need on iseenesest hästi suured, aga klaustrofoobilises inimeses tekitavad ikka lõksus olemise tunde.
sellest ma ei hakka üldse rääkidagi, mida ma Tallinna rahvamassidest arvan.

esmaspäev, 14. mai 2018

kevad aias 2018

noor kirss õitevahus
mitte ei saa kurta, kui maikuu esimeses pooles on ilmad niivõrd ilusad, et on saadud käia meres ujumas (12.05.2018), päevitatud end tiba pruunimaks ja on ära jõutud teha psm kõik aiatööd, mis kevadtööde alla kuuluvad. puhas rõõm!!
aianduse poole pealt on toimunud meil mõningad muutused. suuremad projektid:

  • vaarikate ümber tõstmine teise aia äärde ja nende senisele kohale elupuude istutamine. miks? aga tekkis tunne, et oleks väga mõnsa end naabrite pilkude eest varjata ;) kahju, et mõned aastad tagasi ei tulnud selle peale... 
  • haige mustsõstra väljajuurimine ja hävitamine 
  • punase sõstra ümber paigutamine hoopis teise aia ossa (kuhu tekib vaikselt uus marjapõõsaste ala, lisaks mõne ilupuu ja -põõsaga.
  • laste mängumaja ehitus (kuna see on üüratult suur, siis sellest tuleb eraldi postitus. ma kahtlustan, et see maja võttis sellised mõõtmed asjaolul, et Herr Abikaasa loodab selle mõne aasta pärast endale töövarustuse hoidustamiseks skoorida, kui lapsed huvi kaotavad, aga praegu tuleb neile küll paras palee!)
tavapärased kevadtööd:

  • riisumine
  • niitmine
  • rohimine
  • okste lõikamine
  • kasvuhoonesse mulla vedu
  • tomati- ja kurgitaimede istutamine + maitsetaimede külvamine
  • maasika- ja sibulapeenarde hooldus
lilleampleid veel pole, aga sel nädalal toon nad ära.
ise olen hästi rahul :)

tundub tulevat väga saagikas suvi õunte, pirnide ja marjade osas. ploom jätkuvalt ei kanna :(
varakevadel tundus, et murust on järel ainult sammal, nüüd, kui muru vohama hakkas, tundub olukord jälle normaalsem. mõtlen aeraatori peale, aga kardan, et sellega jääb üks suur sigade songermaa ja murust jään ikkagi ilma. ah, las olla. vähemalt hakkas elupuude ette külvatud muru kasvama ja kui ma usin kastja olen, siis tunnevad ümberistutatud vaarikad ja põõsad end ka hästi :)




kolmapäev, 9. mai 2018

Uued tuuled

Vahepeal juhtus nii :)
Tegin juba karjääri ka ;)
Ise olen rahul

laupäev, 24. veebruar 2018

Eesti 100!!

Kallis Eesti!
PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!!
100 aastat, milles vabad oleme olnu vaid vähem kui poole... Paneb mõtlema - eile õhtul, kui Pärnus oli ausamba avamine ja suur rahvapidu, olid platsid rahvast täis, täna hommikul, kui heisati samas kohas -17 kraadises karges imelises hommikus lippu, oli kohal vaid kümnendik eilsest rahvahulgast... Mõtlema paneb, just seetõttu, et kui reaalselt on meie Eestimaad vaja kaitsta, siis kas on kaitsjaid? Või peidavad inimesed end (veel)soojadesse tubadesse, pakivad kiiruga kohvreid või kummardavad kuulekalt uue võimu ees? Jah, oli külm, oli vara, igaühel on mingi vabandus. Aga siis ei ole ei külm ega vara, kui oma kodumaa sünnipäeval sõita kolonnis naabervabariiki viina järgi?? Ei kiida ka mina praegust päevapoliitikat, kohe üldse mitte. Alkohol jätab mind isiklikult külmaks, on palju asju, mis meie riigis on nii-nii valesti, et süda murdub tuhandeks väikeseks tükiks mitu korda päevas, kui tööpäeva jooksul inimeste lugusid kuuled, kuid see ei tekita minus soovi hüpata autosse ja Lätti sõita. Häbi on inimeste pärast. Ei usu mina, et see on protest, see on ikka rohkem lauslollus ja ülbus. Mine sõida parem maale vanaema juurde, kes sind niiväga ootab, aita tal tuua tuppa puud ja vii midagi head-paremat külakostiks, ära sõida Lätti! Mõtle, kuidas saad olla kasulik om riigile ja luua lisandväärtust oma kogukonnale, mitte lihtsalt olla ja kiruda. Riik see oleme ju meie ja meie riik on meie nägu. Mina tahan olla selle helge, karge ja isamaalise riigi nägu, kes mulle täna hommikul lipuheiskamisel vastu vaatas! 
Elagu meie Eestimaa!!!

esmaspäev, 5. veebruar 2018

Kadunud jääkuubiku juhtum

Talvistel teemadel: valmistasin mina  maitsevett, kuhu oli vaja külma säilitamiseks mõned jääkuubikud. Kuna ma kodus valmistatud kuubikuid kunagi normaalselt pakendist kätte ei saa, palusin Herr Abikaasalt, et pusi ise. No üsna kohe kõlas jäine kolin ja justkui mööda põrandat pikk lend. Kuubik otsustas ka tema käest vehkat teha. Asusime otsima, sest veider oleks ju ka, kui külalised jääkuubiku otsa selili käiks... Ei olnud seda külmunud jäätükki kuskil näha, appi sai võetud nii taskulamp kui lapsed, kes diivanialuseid läbi otsisid, kuid kuubikut ei kusagil. Kõik külalised jäid õnneks terveks.
Järgmisel hommikul võikusid tegema asudes vaatan mina, et köögi laual mingi väike veeloik, jäätükike keskel. Suur oli mu imestus. Ausalt, meil on toad väga soojad ja köögilaua juures asub pliit. Aga seal see eelmisel õhtul kaduma läinud poolsulanud jääkuubik siiski oli 😁 seesama, mis minu arust pika lennu ja liu teise toa otsa tegi. Sellisel proosalisel põhjusel ostan ma jääkuubikuid meelsamini poest, sest noh, külaliste ees mööda põrandaid kuubikuid taga ajada on tiba ebameeldiv.

esmaspäev, 25. detsember 2017

Meie jõulud

Jõulud on olnud toredalt traditsioonililised: tehtud on piparkooke, toodud metsast kuusk, küpsetatud hani ja hautatud kapsas, kuulatud mitmeid jõulukontserte (oma laste omi eelkõige, sest noh, muusikakool), võetud aeg maha ja oldud koos kallitega. Jõulumees käis ja tõi toredaid elamuskinke kõigile. Isegi pühadejalutuskäik sai tehtud 🌬🏞
Kõik on hea.
Kauneid jõule!!


Jõuluaeg Emajõe ääres

pühapäev, 17. detsember 2017

kolmapäev, 22. november 2017

kaksikute võlu

viin hommikuti lapsed kooli ja saadan nad ka uksest sisse, sest noh, tahetakse. kes olen mina, et seda titekaks pidada. ema süda ikka rõõmustab, kui kaheksapoolesed on veel lapsed mitte tibid. 
täna jõudsime tiba varem, niiet koridori oli pms tühi, ainult üks 3. klassi tüdruk teretas meid ja pobises omaette: "Tahan ka, tahan ka KAKSIK olla!!"  vaat sellist mõtteavaldust kell 8 hommikul ei oskaks kuidagi oodata. 
kaksikute nalja on viimasel ajal ikka veel saanud ka, sest noh, talveriided (müts, samasugused joped) muudavad nad ikka suht sarnasteks, missest et 4 cm pikkuse vahe on...
viimati tegime ise nalja. nimelt klassijuhataja arvas, et üks tüdrukutest võiks minna linna luulekonkursile "Eesti 100". mõeldud-tehtud või pigem mõeldud-mõeldud. kuidagi ei suutnud ei mina, ei lapsed, ei õpetaja otsustada, kumb siis minema peaks. kuna see tundus õpetajale nii raske, keegi välja valida, pakkusin, et las teevad koos. täpselt 4 salmi on, loevad vaheldumisi. reeglites oli küll kirjas, et üksi tuleb lugeda, aga noh, kaksikud on nagunii 2-in-1, peaauhinda jahtima ei lähe ja las teevad. šnitti võtsime snkt-st.
siin see siis on :)
K-d said eripreemia, šoksi ja žürii kommenteeris, et see oli lausa terve lavastus, mitte lihtsalt luuletuse lugemine. meile sobis! kusjuures, tüdrukud ise lavastasid :) :)

esmaspäev, 20. november 2017

kesse käis?

kas keegi hea inimene tuletaks mulle meelde, kes meil eelmisel aastal jõuluvanaks käis? ma olen juba kõik ajusopid läbi otsinud ja ei midagi... uskumatu lihtsalt :/ aga tundub, et seda vana tahetakse sel aastal veel näha. no kuidas ma rikun teiste rõõmu, kui nad nii siiralt usuvad? või peaks? eile, näiteks, asetati juba sussid aknale ja hakati päkapikku nö sisse söötma vastvalminud piparkookidega. mine sa võta kinni, kas tegemist on heasüdamlike tütarlastega või puhtakujulise altkäemaksuga.

endal meenub mul seoses jõuluvanaga kaks kogemust:
1. kiljuv jõuluvana, kes kingipakki kätte võttes selle seest hiirt vastu vaatamas nägi. mingil veidral põhjusel röökisid kõik ümberkaudsed naerda. aastaid hiljem selgus, et see kiljuja seal habeme varjus olla olnud mu tädi :P
2. mingis meeltesegadushoos olid mu vanemad kutsunud meile jõuluvana, kui ma olin mingi 10+ aastane... oi, see oli nõme. ma pagesin oma tuppa ja lihtsalt ei tulnud sealt välja, nii häbi oli. kusjuures ma olin ainus laps. kelle või mille jaoks seda tsirkust toona tehti, jääb siiani arusaamatuks. 

aga meie maja ja mu enda võsukesi külastab see habemik küll sel aastal viimast korda. juhul, muidugi, kui ma suudan välja mõelda, kust me ta saame. ja noh, võibolla söön ma järgmisel aastal mõnuga oma sõnu, kes teab ;) 

neljapäev, 9. november 2017

oktoober on puhkusekuu ehk Türgi 2017

lilleilu hotelli rõdul
banaanid rannal
on saanud meeldivaks traditsiooniks, et oktoober on puhkusekuu, selle aasta pealt öeldes, ka suvekuu.
ehk siis puhkasime järjekordselt Türgis 10 päeva ja lühidalt kokku võttes oli see taevalik!! 
minu jaoks ei ole puhkuseks mitte midagi rohkemat vaja kui kallid inimesed + soe ilm ja meri + toit, mis valmistab end ise :) ehk siis paketireis, kus mul on soovi korral võimalus veidi ise ümbruskonnas ringi luusida.

sidrunipuu
oliivid valmimas

oleme varasemalt olnud Alanya lähistel, Belekis ja seekord pesitsesime Crystal Aura Beach Resort&SPA-s. ütleme nii, et mõnus perehotell, kus kõik on käe-jala juures. see asub Kemeris ja sealkandis me polegi enne olnud. väga ilus looduslik koht, sest Tauruse mäed on nii lähedal, Vahemeri loksub akna alla ja männimets on ümberringi - imeline! 
kuna läksime ära nädal enne koolivaheaega, siis saime kõik päevad +30-kraadist ilma ja põhimõtteliselt oli meri tuulevaikne. no heaküll, aeg-ajalt loksus väike laineke, aga üldjuhul õhtuti sain palju pilte peegelsiledast veest loojuva päikese värvidemänguga - jällegi, imeline! viimasel õhtul hakkas sadama ja seoses sellega saime osa ka õhtupimeduses möllavast äikesetormist - võimas vaade!
hotell ise on väidetavalt 5*, aga teades lõunamaid, siis sellesse tuleb suhtuda teatud reservatsioonidega :D. eks kogemusi ole mitmesuguseid ja seekord ei olnud mul mittemingisuguseid ootusi, lihtsalt tahtsin sooja ja päikest. ütleme nii, et oleme olnud palju uhkemates hotellides, aga võta näpust, sellekordse numbritoad ja teenindus oli parim. puhtustase üldiselt samuti. varem ikka on olnud, et kuldnikerdustega lühtrite ja marmorpõrandate juures vedeleb mingi kalts või varblased lendavad restoranis. siin seda ei näinud. mõni kass ja sisalik ikka ringi jooksis, aga see on minu arvates pigem tore Türgi eripära :)
õnneseened
otsisime veeliutorudega hotelli. seal oli neid hulgi, aga järgmiseks korraks vist polev aja neid enam otsida - noored daamid ujusid pigem niisama ja peesitasid päikese käes, kui lustisid torudes. ütleme nii, et endal oli küll vahva seal tuhiseda :P
miks me kuskil mujal ei käi? sügisese koolivaheaja aeg on selline, et lähemad sihtkohad on juba külmad, Aafrikasse ei taha ja Tenerife on meie jaoks hetkel liiga pikk lend. see Antalya 3 h lend on täpselt selline maksimum, mina ma välja kannatada suudan ja kus veel lapsed ei hullu. nad on väga vagurad muidu, aga ma ei suuda vaadata nende piinlevatesse silmadesse, kui lend on juba mitu tundi kestnud. ausaltöeldes otsisin ma Kreetale ka reisi, aga kui öeldi, et 15.okt. lõpeb turismihooaeg, objektid suletakse ja tõuseb tuul ning lained on kõrged, siis kriipsutasin selle variandi kiirelt maha. järgmisel korral püüame Küprost, sest seal on oktoobris veel väga ilus ilm :)
ringi vaatasime sel korras Tahtali mäe otsas, kolasime Kemeris, käisime delfiinidega ujumas ja noh, kohustuslik hamam´i külastus tuli  ka ikka ära. Herr Abikaasa keeldus, ei meeldi talle see vahupidu :D
Tahtali tipus

küll on ilus ja hõre õhk

lendama
Tahtali mäelt 2365m pealt avanes ikka võimas vaade. pealpool pilvi ja nende sees oli vahva. üleval oli jahe, aga ilus. üles ja alla sõitsime õhutrammi ehk köisraudteega. ei ole põhjust siinkohal Siguldaga paralleele tõmmata, sest noh, see Kemeri oma on Euroopa pikim ja uhkeim. sõidu ajal on lähivaated mägedele ja alla Vahemerele ikka hunnitud. allatulles oli tiba kõhe, kui funikulöör ühenduskohtadel jõnksus (kiljusid millegipärast just meesterahvad :P), aga minu meelest oli äge - nagu lõbustuspargis!
delfinaarium ise oli tiba kurb, kui loomade heaolule mõelda, aga kogemus ise vägev. käisime tüdrukutega kolmekesi, sest kui laste pilet oli teatud raha ja mina sinna juurde ainult +10€, siis mõtlesin, et ikka lähen. üllataval kombel tundub delfiin käe all kummine ja kuiv, missest et ta on vees ja märg :) filmis tundub delfiini seljas sõit nagu hõljuks pilvelaeval, tegelikkus on see, et loom veab end sabada üles-alla jõnksutades edasi, kuniks sina end tema uime küljes hoiad jalad lõdvalt lohisemas. ütleme nii, et päris veider kogemus. lapsed olid muidugi sillas, sest nemad tegid mitu ringi nii delfiini turjal kui kõhul. mälestus ja kogemus kogu eluks!
õrn armas Karina

fun Karita
Kemeri linnake on selline väike ja hubane. venelaste hordid olid lahkunud, seega kõik mõnus vaikne. räägiti küll hirmulugusid meie naaberrahvuse massist ja käitumisest, aga meie midagi sellist ei kohanud. hotellis öeldi, et tequilat ei serveerita, sest nad ei taha oma hotelli kaotada hullunud venelastele. mis meil sest, onju, mojitot, rummikoolat ja punast veini oli piisavalt :) ükspäev juhtus selline vahva lugu, et Herr Abikaasa küsis rannabaarist cocat, aga sai klaasi viina, sest noh, coca-vodka, suht potato/poteito :D baarmen oli ikka suht imeliku näoga vaadanud, kui ta selle tagasi lükkas. meie tarbisimegi pigem limpsi, vett ja jäätist, kui kangemat kraami.
seda peab küll ütlema, et kohalikud ei räägi eriti mingit keelt, vene keelega sai vast kõige paremini hakkama. Side`s, Belekis, Alanyas ja Antalyas võis edukalt saksa või inglise keeles suhelda ja isegi vestlust arendada sügavamalt, kui palju-mida-aitäh. kohalik rand on kiviklibune, selline jämedakoelisem liiv pigem. mulle sobis, ei roninud ujumisriietesse lastel. avalik rand oli must ja kole, hotelli oma see-eest väga ilus ja puhas. linnas on veel vabaõhumuuseum ja mitmeid parke purskkaevudega, aga ütleme nii, et on hulka kenamaid linnakesi nähtud.
meil oli imetore puhkus, kordame!!
õhtu Vahemere kaldal

mõnulen

Vahemereromantika

lihtsalt mina




teisipäev, 26. september 2017

mitu korda ma pean ühe kassi sabaalust pesema??

Padjakaunistus
polegi ammu meie uuest pereliikmest rääkinud. ütlen kohe ära, et Irbisel läheb nüüd hästi (kui ta oma veidralt tulnud haigusest üle sai, mille tõttu vaeseke ikka väga loid ja õnnetu oli. miks, ei oska ka arstid öelda, aga rohud ja eritoit aitasid ilusti ning kassititt oli paari päevaga jälle nagu ta ise. tõenäoliselt oli see emalt saadud viirus). 
ta on hetkel 4-kuune hull teismeline - ronib ja ründab ja hammustab, samas nurrub hullupööra, magab mul peas (sõna otseses mõttes! magab padjal juuste otsas) ja naudib lähedust. lastega on maruvahva, talub süllevõtmist küll ja muudkui nurrub! 
Mirril muidugi nii hästi ei lähe... väike hull ajab teda taga, kiusab ikka täiega. meie keelame, ütleme nii, et kärbsepiits on ainuke hoiatus, millest Irbis aru saab, et teine loom tuleb rahule jätta. loodan südamest, et see olukord varsti normaliseerub, muidu tuleb osad ära vahetada s.t. väike läheb õue ja Mirri tuppa diivanile :P 
õueelu on Irbise jaoks paeluv - ilusa ilmaga ründab mööda puid ja põõsaid, kõiksugu putukad on lemmikmänguasjad. korra on ta saanud sutsu ka herilaselt, mille tõttu vaesekesel üks mokk täiega üles paistetas. istusin siis valust vinguv kiisulaps süles ja hoidsin tal jääkotti moka peal. kahju oli, aga nii ajas naerma ka :D asi, mida ma enne teinud polnud, eksole :D :D 
seoses pealkirja ja õueeluga, Irbisega ikka juhtub: ükspäev tuli kass kuskilt hekist, ise jummala õnnelik, et näe, inimesed. Herr Abikaasa võttis ta sülle ja ülla-ülla, sõrmed kassišitased! jälle üks asi, mida enne juhtunud pole :D :D ütleme nii, et ta sai hetk enne, kui kassi oma vastu pani, aru, millega tegemist on. õnneks!  mul on seda praegu siia nii naljakas kirjutada, et raske on trükkida IRW! terve külg oli šitane. ikka täiega. ju ta oli libastunud. mõtlesime, kuidas selline asi küll juhtuda sai. küllap keegi tuli tähtsa toimingu juures segama ja tüüp ehmatas vms. igatahes tuli ta kraani alla jooksva vee alla transportida ja puhtaks küürida. ütleme nii, et see liiga palju talle ei meeldinud, mis väljendus haledas kisas ja sügavate küünejälgedega Herr Abikaasa käes (kes teda fikseeris, kuniks mina küürisin). 
no ja siis eile - Herr Abikaasa tuli koju ja nägi mingit võõrast suurt isast kassi naabrite hoovis puu peal kellegi peale kurjustamas. kelle peale, segus hiljem. igatahes ajas ta selle volaski minema, sest meil on kõigil siin emased kassid ja võõrad isased pole teretulnud. ise oli veel mõelnud, et polnud kedagi näha, kelle peale see loom nii tige siis oli. jõudsime koju meie, Herr Abikaasa küsima, kus on Irbis. laps teadis rääkida, et kui trenni läks, jäi õue. ma siis kiisutasin kõik kohad läbi - ei midagi. siis ikka mõtlesin, et kui naabrite aias oli mingi võõras volask, siis see peab meie karvakeraga seotud olema. no ja oligi! vennike istus naabrite kuuri katusel(!) ja kräunus haledasti :( kuidas ta sinna sai, jääb teadmata, sest kuuri sein ja katus on sellise nurga all, et ükski käpp selliselt ei tööta. igatahes seal ta oli ja tuli alla aidata. Herr Abikaasa, vaeseke, oli jällegi ohver nr. 1 ja asus looma päästma. asi lõppes sellega, et naabri aiast naases mees, kass käe vahel, mis oli kaugele endast eemale suunatud. põhjus - kass šitane :D :D
mis meil siis muud üle jäi, kui vennike jälle puhtaks küürida. seekord ütleks olluse iseloomu näinuna sedamoodi, et põgenes vist ikka elu eest, kohe nii hullusti, et võttis kõhu lahti... õnneks jäi ellu ja looma saime ka puhtaks.
säh sulle siis armast väikest nurrumootorit, eksole ;) omast arust kõva mees, aga tegelikult poisike. las kasvab veel, küll siis külakassid näevad, kes siin õigupoolest peremees on!
aga nii repliigi korras, loodan südamest, et rohkem ma teda küürima ei pea :D

neljapäev, 14. september 2017

sibulamoos - maailma parim!

pealkirjas on julge avaldus, aga kuna paremat mina saanud pole, siis see ongi maailma parim :P
paljudele inimestele on kõik, mis sisaldab sibulat, eemaletõukav - sibulapirukas, sibulasupp või ka sibulamoos. mulle sibul sobib. sibulapirukas on üks parimaid pirukaid, mida ma saanud olen, eriti kui see valmib nö plaadikoogina. 
nüüd aga asja juurde. kuna meil on gaasigrill, kus on väga mugav burgereid valmistada, siis valmistasime neid suvel ilmselgelt suht tihti. laste suur lemmik ja ausaltöeldes veiselihast pihviga burks on ikka tunduvalt parem ja kiirem, kui oodata pool päeva grillliha valmimist. ühe korraliku gurmeeburksi juurde käib kitsejuust ja sibulamoos. kui neid ohtralt tarvitada, siis saavad need aga paraku otsa. ma kunagi kevadel keetsin ühe väikese portsu, nüüd kadus see kõik kui mutiauku ja tuli uus potitäis tulele panna.
misasi see sibulamoos siis on? mina ütleks, et selline mõnus soolakasmagus, samas tiba krehvtine salat, mida erinevate lihatoitude kõrvale tarvitada. 
retsept on mul Anni Arro oma, selline:
1 kg punaseid sibulaid
80 g võid
1 tl soola
1 dl fariinsuhkrut
0.5 dl mett
1 dl palsamiäädikat

sulata või, lisa hakitud sibulad ja sool, hauta kaane all 20-30 min. (kui on suurem kogus, siis kauem), lisa suhkur, mesi, las haudub veel kaane all 10-15 min. lõpuks lisa palsamiäädikas ja kuumuta, nüüd ilma kaaneta, sest on oluline üleliigsel vedelikul aurustuda lasta. seejärel ongi kõik komponendid mõnusalt pehmed ja võib oma punase kulla purki panna. 
räägitakse, et see säilib külmikus 2 nädalat. avatuna võibolla jah, aga suletud purgiga pool aastat kindlasti :)
sibula hakkimine ei ole muidugi lillepidu, aga näts suhu ja pisardamine jääb ära ;) õite kavalad ja laisad kasutavad köögikombaini. 
soovitan kindlasti proovida - meie pere lemmik!
P.S. moosile annab tumeda värvuse palsamiäädikas, nii et see tuleb alles lõpus.

lisandid

podiseb

kolmapäev, 6. september 2017

kunstiringis

ükskord Gildipäevade ajal sattusin lastega Maarja Magdaleena Gildi ja Leili klaasikotta. kuna aega oli käes laialt, siis lasin lastel meisterdada. ise olin taustajõud. ütleme nii, et jäi kripeldama ja oma sünnipäevaks organiseerisin siis ühe täiskasvanute kunstiringi :)
ilmselgelt kogu seltskond seda tegevust ei nautinud, aga osa küll. mulle hullupööra selline nokitsemine meeldib ja tulemus on ka ilus. lapsed muudkui räägivad, et tahavad veel minna. mul on sama soov, nii ei kindlasti teen ma ükspäev selle klaasbaleriini valmis, mis siiani seal akna peal mind ootab ;)
ah et mida tegime? näited siin:
minu sushi/küünlaalus
Karina öökull ja Karita kilpkonn
Tehnika ise on selline, et klaasi peale hakatakse laduma omale meelepärases kujus, värvuses ja suuruses klaasitükikesi, mis kinnitatakse liimiga. võib panna nii püstiselt kui lapikult, lihtsalt peab arvestama, et kogu see kunst läheb hiljem 800-kraadisesse sulatusahju, kus teravatest klaasikildudest saavad ümarad mummud. kui hoolikalt vaadata, siis minu sushialusel olid servad esialgu püsti, kuid ahjus sulades kukkus osa neist ümber. et siis väike põnevusmoment ka sees. 

esmaspäev, 28. august 2017

roosijuttu

kunagi kevadel, kui saime oma kauaigatsetud Black Lady roosi, lubasin, et kui ta õisi näitab, siis kindlasti eputan nendega ka siin. aga palun:

Black Lady'l oleks õisi veel tulemas küll, kui sooja oleks
mustjad ääred
rikkalikult õisi
suuuur õis
tal on üleelusuurused õied. väga ilusad, tugevad, õitsevad pikalt ja kui on sooja, siis ma arvan, et ka rikkalikult. tänavu on tegu olnud, et õied ükshaaval üldse avaneksid. pungi on küll, aga lahti minna ei jaksa. praegugi on mitmeid ootel, loodan, et selle nädala natukese päikese toel midagi ikka veel avaneb. 
seeaasta on üldse üks veider roosiaasta olnud. mul pole küll pikka kogemust, aga 3 a on parem kui 0, eksole. see on teada-tuntud fakt, et roos armastab sooja ja päikest. neid pole tänavu olnud, seega suht loogiline, et ka õisi on vähevõitu ja roosid on kidurad. kõigest muust ma saan veel aru, aga et ka pargiroos on kehvake, seda ma ei oodanud. Hansaland siis - on teine kidur ja õied on imelikud. Samas Rosa Alba õitses rikkalikult ja nüüd kasvatab vesivõsusid nii mis jõuab. ei teagi, kas peaks neid kärpima või kuidas...
Arthur Bell suvel
Arthur Belli õienupud viimaseid suvesooja kiiri ootamas
Chinadown - õrn ja ilus lõhnav roos
samas kollane peenraroos Arthur Bell on igati eeskujulik olnud võrreldes eelmiste, soojemate aastatega. käisime tänavu seda sorti ka linnapargis vaatamas ja seal olid kehvakesed, eelmistel aastatel on seevastu väga kohevad olnud... meil vist seeaasta lihtsalt vedas. üldse on kollased olnud tublid õitsejad - Chinadown õitses, aga laiemaks ei lähe, Postiljon on seevastu ilusaks suureks sirgunud ja ka palju õisi näidanud. kahjuks ei meeldi tema õitele sugugi vihm, nii ei avanenud õie ilu ei saa pikalt nautida.
Bessy õitevahus
Bessykene, tema õitseb pidevalt ja rikkalikult. meie kirjumirju mini.
Bessy suve lõpus, õite toon on lummavalt varieeruv!
üks kurb lugu juhtus suvel ka. nimelt ajas meie roosa Sexy Rexy endale kõrvalvõsu, mis oli ilmselgelt kibuvits. lugesime, et see tuleb eemaldada selliselt, et kaevad sinnamaani juurestiku lahti, kus see võsu paistab kasvavat, TÕMBAD parasiidi allapoole liigutusega küljest ja ajad augu kinni. tõmbamine pidi olema parem kui lõikamine, seeläbi vältivat kibuvitsa tagasikasvamist ja vohamist. Herr Abikaasa võttis selle ükspäev ette. lisaks otsustas, et südasuvime väetamine on ka roosidel vaja ära teha. mõeldud-tehtud. ainult et ta ei osanud arvestada, et see äratõmmatud oksakoht tähendab roosile haava. ehk siis roos sai väetisemürgituse ja kõik lehed tõmbusid kollaseks ning taim nagu kuivas. lõikasin ta madalaks, nüüd õnneks ajab uusi võsusid. väikesed nad on, aga ehk järgmisel aasta tuleb taas. SexyRexy on väga ilus ja hea lõhnaga roos. südamlikud vabandused igatahes!
soovunelm Queen of Sweden tuttava aias

no ja siis on meil veel üks probleem - süües kasvab isu... mul on hädasti vaja veel ka Queen of Sweden'it ja Prince de Monaco't. probleem on aga selles, et taimi pole enam suve teises pooles saada ja võib tellida 2018.a. kevadeks. aga ma tahan KOHE!! viimast ei ole üldse kuskilt leidnud juuli-augusti jooksul ja Queeni pole ilusat tugevat taime. ega vist muud üle jää, kui oodata see talv ära. hetkel saame uute roosipeenarde plaane pidada ;) 

reede, 25. august 2017

uue võrkkiigu saaga

hoiatuseks kõigepealt selline jutt, et kallid inimesed, ärge jätke võrkkiiku talveperioodiks välitingimustesse. isegi siis mitte, kui see otsese vihma/lume käes ei ole. tuul lõhub nöörid lihtsalt ära. meie omaga nii kahjuks juhtus. võibolla on 3 hooaega ühele võrkkiigule piisav iga ka. kust ma tean, eksole, pole varem seda toredat asjandust omanud. 
aga igatahes, uue otsingud algasid. mulle oli silma jäänud need narmastega mudelid, aga oi-oi kui kallid need olid :( ütleme nii, et 30-50€ eest ei tormanud kohe ostma. ja ega kõik ei sobinud ka (värv ja muster peab ikka maja ja terrassiga ka kokku minema :p
kuskil Jaanipäeva paiku leidsin sobiliku isendi, silkasin poodi ja mida peavad minu kõrvad kuulma!?! nende töömehel vaba päev, näidis ripub kõrgel lae all ja seda sealt kätte ei saa. need, mis all olid, olid liiga sinisetriibulised, too lae all kõlkuv isend oli aga teisest partiist vms. olin pehmelt öeldes nördinud, sest parasjagu oli allahindlus, oleks saanud 19.99€-ga kätte. 
esmaspäevaks oli soodukas läbi... käisin vahepeal uurimas, kas tuleb veel allahindlus. erilist lootust ei antud. nüüd ükspäev kolasin mingil muul eesmärgil selle poe kodukal ringi ja voila, kiiged allahindluses! hop-hopp jälle poodi ja mida peavad minu kõrvad jälle kuulma!?! jälle sellel kuramuse töömehel vaba päev :S 
rippkiik Romance Home4You-st
seekord ma nii kergelt alla ei andnud, selgitasin, et mul on sünnipäev (mis ka oli) ja ilma selle konkreetse isendita ma lahkuda ei kavatse. no ikka niimoodi kenasti seletasin ;) ei jäänud tädil muud üle, kui redel kohale vedada. pakkusin, et võin ise vabalt üles ronida, aga ta eelistas, et ma kiige all kinni püüaks. kiik käes, kassasse. teadsin, et on 25% soodustus, pidi sobima. müüa aga seletama, et teate, see on saalinäidis ja ma ei saa seda teile selle soodustusega teha. mul juba süda tegi jõnks. aga ei, hoopis tuli 40% soodukat ja kiik käes 17 €-ga :D :D
ja nüüd ta meil terrassil kõigub oma edevate narmastega - jube nummi. hästi lai on ka, nii et vajadusel mahub terve külakuhi peale :)