Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

kolmapäev, 22. november 2017

kaksikute võlu

viin hommikuti lapsed kooli ja saadan nad ka uksest sisse, sest noh, tahetakse. kes olen mina, et seda titekaks pidada. ema süda ikka rõõmustab, kui kaheksapoolesed on veel lapsed mitte tibid. 
täna jõudsime tiba varem, niiet koridori oli pms tühi, ainult üks 3. klassi tüdruk teretas meid ja pobises omaette: "Tahan ka, tahan ka KAKSIK olla!!"  vaat sellist mõtteavaldust kell 8 hommikul ei oskaks kuidagi oodata. 
kaksikute nalja on viimasel ajal ikka veel saanud ka, sest noh, talveriided (müts, samasugused joped) muudavad nad ikka suht sarnasteks, missest et 4 cm pikkuse vahe on...
viimati tegime ise nalja. nimelt klassijuhataja arvas, et üks tüdrukutest võiks minna linna luulekonkursile "Eesti 100". mõeldud-tehtud või pigem mõeldud-mõeldud. kuidagi ei suutnud ei mina, ei lapsed, ei õpetaja otsustada, kumb siis minema peaks. kuna see tundus õpetajale nii raske, keegi välja valida, pakkusin, et las teevad koos. täpselt 4 salmi on, loevad vaheldumisi. reeglites oli küll kirjas, et üksi tuleb lugeda, aga noh, kaksikud on nagunii 2-in-1, peaauhinda jahtima ei lähe ja las teevad. šnitti võtsime snkt-st.
siin see siis on :)
K-d said eripreemia, šoksi ja žürii kommenteeris, et see oli lausa terve lavastus, mitte lihtsalt luuletuse lugemine. meile sobis! kusjuures, tüdrukud ise lavastasid :) :)

esmaspäev, 20. november 2017

kesse käis?

kas keegi hea inimene tuletaks mulle meelde, kes meil eelmisel aastal jõuluvanaks käis? ma olen juba kõik ajusopid läbi otsinud ja ei midagi... uskumatu lihtsalt :/ aga tundub, et seda vana tahetakse sel aastal veel näha. no kuidas ma rikun teiste rõõmu, kui nad nii siiralt usuvad? või peaks? eile, näiteks, asetati juba sussid aknale ja hakati päkapikku nö sisse söötma vastvalminud piparkookidega. mine sa võta kinni, kas tegemist on heasüdamlike tütarlastega või puhtakujulise altkäemaksuga.

endal meenub mul seoses jõuluvanaga kaks kogemust:
1. kiljuv jõuluvana, kes kingipakki kätte võttes selle seest hiirt vastu vaatamas nägi. mingil veidral põhjusel röökisid kõik ümberkaudsed naerda. aastaid hiljem selgus, et see kiljuja seal habeme varjus olla olnud mu tädi :P
2. mingis meeltesegadushoos olid mu vanemad kutsunud meile jõuluvana, kui ma olin mingi 10+ aastane... oi, see oli nõme. ma pagesin oma tuppa ja lihtsalt ei tulnud sealt välja, nii häbi oli. kusjuures ma olin ainus laps. kelle või mille jaoks seda tsirkust toona tehti, jääb siiani arusaamatuks. 

aga meie maja ja mu enda võsukesi külastab see habemik küll sel aastal viimast korda. juhul, muidugi, kui ma suudan välja mõelda, kust me ta saame. ja noh, võibolla söön ma järgmisel aastal mõnuga oma sõnu, kes teab ;) 

neljapäev, 9. november 2017

oktoober on puhkusekuu ehk Türgi 2017

lilleilu hotelli rõdul
banaanid rannal
on saanud meeldivaks traditsiooniks, et oktoober on puhkusekuu, selle aasta pealt öeldes, ka suvekuu.
ehk siis puhkasime järjekordselt Türgis 10 päeva ja lühidalt kokku võttes oli see taevalik!! 
minu jaoks ei ole puhkuseks mitte midagi rohkemat vaja kui kallid inimesed + soe ilm ja meri + toit, mis valmistab end ise :) ehk siis paketireis, kus mul on soovi korral võimalus veidi ise ümbruskonnas ringi luusida.

sidrunipuu
oliivid valmimas

oleme varasemalt olnud Alanya lähistel, Belekis ja seekord pesitsesime Crystal Aura Beach Resort&SPA-s. ütleme nii, et mõnus perehotell, kus kõik on käe-jala juures. see asub Kemeris ja sealkandis me polegi enne olnud. väga ilus looduslik koht, sest Tauruse mäed on nii lähedal, Vahemeri loksub akna alla ja männimets on ümberringi - imeline! 
kuna läksime ära nädal enne koolivaheaega, siis saime kõik päevad +30-kraadist ilma ja põhimõtteliselt oli meri tuulevaikne. no heaküll, aeg-ajalt loksus väike laineke, aga üldjuhul õhtuti sain palju pilte peegelsiledast veest loojuva päikese värvidemänguga - jällegi, imeline! viimasel õhtul hakkas sadama ja seoses sellega saime osa ka õhtupimeduses möllavast äikesetormist - võimas vaade!
hotell ise on väidetavalt 5*, aga teades lõunamaid, siis sellesse tuleb suhtuda teatud reservatsioonidega :D. eks kogemusi ole mitmesuguseid ja seekord ei olnud mul mittemingisuguseid ootusi, lihtsalt tahtsin sooja ja päikest. ütleme nii, et oleme olnud palju uhkemates hotellides, aga võta näpust, sellekordse numbritoad ja teenindus oli parim. puhtustase üldiselt samuti. varem ikka on olnud, et kuldnikerdustega lühtrite ja marmorpõrandate juures vedeleb mingi kalts või varblased lendavad restoranis. siin seda ei näinud. mõni kass ja sisalik ikka ringi jooksis, aga see on minu arvates pigem tore Türgi eripära :)
õnneseened
otsisime veeliutorudega hotelli. seal oli neid hulgi, aga järgmiseks korraks vist polev aja neid enam otsida - noored daamid ujusid pigem niisama ja peesitasid päikese käes, kui lustisid torudes. ütleme nii, et endal oli küll vahva seal tuhiseda :P
miks me kuskil mujal ei käi? sügisese koolivaheaja aeg on selline, et lähemad sihtkohad on juba külmad, Aafrikasse ei taha ja Tenerife on meie jaoks hetkel liiga pikk lend. see Antalya 3 h lend on täpselt selline maksimum, mina ma välja kannatada suudan ja kus veel lapsed ei hullu. nad on väga vagurad muidu, aga ma ei suuda vaadata nende piinlevatesse silmadesse, kui lend on juba mitu tundi kestnud. ausaltöeldes otsisin ma Kreetale ka reisi, aga kui öeldi, et 15.okt. lõpeb turismihooaeg, objektid suletakse ja tõuseb tuul ning lained on kõrged, siis kriipsutasin selle variandi kiirelt maha. järgmisel korral püüame Küprost, sest seal on oktoobris veel väga ilus ilm :)
ringi vaatasime sel korras Tahtali mäe otsas, kolasime Kemeris, käisime delfiinidega ujumas ja noh, kohustuslik hamam´i külastus tuli  ka ikka ära. Herr Abikaasa keeldus, ei meeldi talle see vahupidu :D
Tahtali tipus

küll on ilus ja hõre õhk

lendama
Tahtali mäelt 2365m pealt avanes ikka võimas vaade. pealpool pilvi ja nende sees oli vahva. üleval oli jahe, aga ilus. üles ja alla sõitsime õhutrammi ehk köisraudteega. ei ole põhjust siinkohal Siguldaga paralleele tõmmata, sest noh, see Kemeri oma on Euroopa pikim ja uhkeim. sõidu ajal on lähivaated mägedele ja alla Vahemerele ikka hunnitud. allatulles oli tiba kõhe, kui funikulöör ühenduskohtadel jõnksus (kiljusid millegipärast just meesterahvad :P), aga minu meelest oli äge - nagu lõbustuspargis!
delfinaarium ise oli tiba kurb, kui loomade heaolule mõelda, aga kogemus ise vägev. käisime tüdrukutega kolmekesi, sest kui laste pilet oli teatud raha ja mina sinna juurde ainult +10€, siis mõtlesin, et ikka lähen. üllataval kombel tundub delfiin käe all kummine ja kuiv, missest et ta on vees ja märg :) filmis tundub delfiini seljas sõit nagu hõljuks pilvelaeval, tegelikkus on see, et loom veab end sabada üles-alla jõnksutades edasi, kuniks sina end tema uime küljes hoiad jalad lõdvalt lohisemas. ütleme nii, et päris veider kogemus. lapsed olid muidugi sillas, sest nemad tegid mitu ringi nii delfiini turjal kui kõhul. mälestus ja kogemus kogu eluks!
õrn armas Karina

fun Karita
Kemeri linnake on selline väike ja hubane. venelaste hordid olid lahkunud, seega kõik mõnus vaikne. räägiti küll hirmulugusid meie naaberrahvuse massist ja käitumisest, aga meie midagi sellist ei kohanud. hotellis öeldi, et tequilat ei serveerita, sest nad ei taha oma hotelli kaotada hullunud venelastele. mis meil sest, onju, mojitot, rummikoolat ja punast veini oli piisavalt :) ükspäev juhtus selline vahva lugu, et Herr Abikaasa küsis rannabaarist cocat, aga sai klaasi viina, sest noh, coca-vodka, suht potato/poteito :D baarmen oli ikka suht imeliku näoga vaadanud, kui ta selle tagasi lükkas. meie tarbisimegi pigem limpsi, vett ja jäätist, kui kangemat kraami.
seda peab küll ütlema, et kohalikud ei räägi eriti mingit keelt, vene keelega sai vast kõige paremini hakkama. Side`s, Belekis, Alanyas ja Antalyas võis edukalt saksa või inglise keeles suhelda ja isegi vestlust arendada sügavamalt, kui palju-mida-aitäh. kohalik rand on kiviklibune, selline jämedakoelisem liiv pigem. mulle sobis, ei roninud ujumisriietesse lastel. avalik rand oli must ja kole, hotelli oma see-eest väga ilus ja puhas. linnas on veel vabaõhumuuseum ja mitmeid parke purskkaevudega, aga ütleme nii, et on hulka kenamaid linnakesi nähtud.
meil oli imetore puhkus, kordame!!
õhtu Vahemere kaldal

mõnulen

Vahemereromantika

lihtsalt mina




teisipäev, 26. september 2017

mitu korda ma pean ühe kassi sabaalust pesema??

Padjakaunistus
polegi ammu meie uuest pereliikmest rääkinud. ütlen kohe ära, et Irbisel läheb nüüd hästi (kui ta oma veidralt tulnud haigusest üle sai, mille tõttu vaeseke ikka väga loid ja õnnetu oli. miks, ei oska ka arstid öelda, aga rohud ja eritoit aitasid ilusti ning kassititt oli paari päevaga jälle nagu ta ise. tõenäoliselt oli see emalt saadud viirus). 
ta on hetkel 4-kuune hull teismeline - ronib ja ründab ja hammustab, samas nurrub hullupööra, magab mul peas (sõna otseses mõttes! magab padjal juuste otsas) ja naudib lähedust. lastega on maruvahva, talub süllevõtmist küll ja muudkui nurrub! 
Mirril muidugi nii hästi ei lähe... väike hull ajab teda taga, kiusab ikka täiega. meie keelame, ütleme nii, et kärbsepiits on ainuke hoiatus, millest Irbis aru saab, et teine loom tuleb rahule jätta. loodan südamest, et see olukord varsti normaliseerub, muidu tuleb osad ära vahetada s.t. väike läheb õue ja Mirri tuppa diivanile :P 
õueelu on Irbise jaoks paeluv - ilusa ilmaga ründab mööda puid ja põõsaid, kõiksugu putukad on lemmikmänguasjad. korra on ta saanud sutsu ka herilaselt, mille tõttu vaesekesel üks mokk täiega üles paistetas. istusin siis valust vinguv kiisulaps süles ja hoidsin tal jääkotti moka peal. kahju oli, aga nii ajas naerma ka :D asi, mida ma enne teinud polnud, eksole :D :D 
seoses pealkirja ja õueeluga, Irbisega ikka juhtub: ükspäev tuli kass kuskilt hekist, ise jummala õnnelik, et näe, inimesed. Herr Abikaasa võttis ta sülle ja ülla-ülla, sõrmed kassišitased! jälle üks asi, mida enne juhtunud pole :D :D ütleme nii, et ta sai hetk enne, kui kassi oma vastu pani, aru, millega tegemist on. õnneks!  mul on seda praegu siia nii naljakas kirjutada, et raske on trükkida IRW! terve külg oli šitane. ikka täiega. ju ta oli libastunud. mõtlesime, kuidas selline asi küll juhtuda sai. küllap keegi tuli tähtsa toimingu juures segama ja tüüp ehmatas vms. igatahes tuli ta kraani alla jooksva vee alla transportida ja puhtaks küürida. ütleme nii, et see liiga palju talle ei meeldinud, mis väljendus haledas kisas ja sügavate küünejälgedega Herr Abikaasa käes (kes teda fikseeris, kuniks mina küürisin). 
no ja siis eile - Herr Abikaasa tuli koju ja nägi mingit võõrast suurt isast kassi naabrite hoovis puu peal kellegi peale kurjustamas. kelle peale, segus hiljem. igatahes ajas ta selle volaski minema, sest meil on kõigil siin emased kassid ja võõrad isased pole teretulnud. ise oli veel mõelnud, et polnud kedagi näha, kelle peale see loom nii tige siis oli. jõudsime koju meie, Herr Abikaasa küsima, kus on Irbis. laps teadis rääkida, et kui trenni läks, jäi õue. ma siis kiisutasin kõik kohad läbi - ei midagi. siis ikka mõtlesin, et kui naabrite aias oli mingi võõras volask, siis see peab meie karvakeraga seotud olema. no ja oligi! vennike istus naabrite kuuri katusel(!) ja kräunus haledasti :( kuidas ta sinna sai, jääb teadmata, sest kuuri sein ja katus on sellise nurga all, et ükski käpp selliselt ei tööta. igatahes seal ta oli ja tuli alla aidata. Herr Abikaasa, vaeseke, oli jällegi ohver nr. 1 ja asus looma päästma. asi lõppes sellega, et naabri aiast naases mees, kass käe vahel, mis oli kaugele endast eemale suunatud. põhjus - kass šitane :D :D
mis meil siis muud üle jäi, kui vennike jälle puhtaks küürida. seekord ütleks olluse iseloomu näinuna sedamoodi, et põgenes vist ikka elu eest, kohe nii hullusti, et võttis kõhu lahti... õnneks jäi ellu ja looma saime ka puhtaks.
säh sulle siis armast väikest nurrumootorit, eksole ;) omast arust kõva mees, aga tegelikult poisike. las kasvab veel, küll siis külakassid näevad, kes siin õigupoolest peremees on!
aga nii repliigi korras, loodan südamest, et rohkem ma teda küürima ei pea :D

neljapäev, 14. september 2017

sibulamoos - maailma parim!

pealkirjas on julge avaldus, aga kuna paremat mina saanud pole, siis see ongi maailma parim :P
paljudele inimestele on kõik, mis sisaldab sibulat, eemaletõukav - sibulapirukas, sibulasupp või ka sibulamoos. mulle sibul sobib. sibulapirukas on üks parimaid pirukaid, mida ma saanud olen, eriti kui see valmib nö plaadikoogina. 
nüüd aga asja juurde. kuna meil on gaasigrill, kus on väga mugav burgereid valmistada, siis valmistasime neid suvel ilmselgelt suht tihti. laste suur lemmik ja ausaltöeldes veiselihast pihviga burks on ikka tunduvalt parem ja kiirem, kui oodata pool päeva grillliha valmimist. ühe korraliku gurmeeburksi juurde käib kitsejuust ja sibulamoos. kui neid ohtralt tarvitada, siis saavad need aga paraku otsa. ma kunagi kevadel keetsin ühe väikese portsu, nüüd kadus see kõik kui mutiauku ja tuli uus potitäis tulele panna.
misasi see sibulamoos siis on? mina ütleks, et selline mõnus soolakasmagus, samas tiba krehvtine salat, mida erinevate lihatoitude kõrvale tarvitada. 
retsept on mul Anni Arro oma, selline:
1 kg punaseid sibulaid
80 g võid
1 tl soola
1 dl fariinsuhkrut
0.5 dl mett
1 dl palsamiäädikat

sulata või, lisa hakitud sibulad ja sool, hauta kaane all 20-30 min. (kui on suurem kogus, siis kauem), lisa suhkur, mesi, las haudub veel kaane all 10-15 min. lõpuks lisa palsamiäädikas ja kuumuta, nüüd ilma kaaneta, sest on oluline üleliigsel vedelikul aurustuda lasta. seejärel ongi kõik komponendid mõnusalt pehmed ja võib oma punase kulla purki panna. 
räägitakse, et see säilib külmikus 2 nädalat. avatuna võibolla jah, aga suletud purgiga pool aastat kindlasti :)
sibula hakkimine ei ole muidugi lillepidu, aga näts suhu ja pisardamine jääb ära ;) õite kavalad ja laisad kasutavad köögikombaini. 
soovitan kindlasti proovida - meie pere lemmik!
P.S. moosile annab tumeda värvuse palsamiäädikas, nii et see tuleb alles lõpus.

lisandid

podiseb

kolmapäev, 6. september 2017

kunstiringis

ükskord Gildipäevade ajal sattusin lastega Maarja Magdaleena Gildi ja Leili klaasikotta. kuna aega oli käes laialt, siis lasin lastel meisterdada. ise olin taustajõud. ütleme nii, et jäi kripeldama ja oma sünnipäevaks organiseerisin siis ühe täiskasvanute kunstiringi :)
ilmselgelt kogu seltskond seda tegevust ei nautinud, aga osa küll. mulle hullupööra selline nokitsemine meeldib ja tulemus on ka ilus. lapsed muudkui räägivad, et tahavad veel minna. mul on sama soov, nii ei kindlasti teen ma ükspäev selle klaasbaleriini valmis, mis siiani seal akna peal mind ootab ;)
ah et mida tegime? näited siin:
minu sushi/küünlaalus
Karina öökull ja Karita kilpkonn
Tehnika ise on selline, et klaasi peale hakatakse laduma omale meelepärases kujus, värvuses ja suuruses klaasitükikesi, mis kinnitatakse liimiga. võib panna nii püstiselt kui lapikult, lihtsalt peab arvestama, et kogu see kunst läheb hiljem 800-kraadisesse sulatusahju, kus teravatest klaasikildudest saavad ümarad mummud. kui hoolikalt vaadata, siis minu sushialusel olid servad esialgu püsti, kuid ahjus sulades kukkus osa neist ümber. et siis väike põnevusmoment ka sees. 

esmaspäev, 28. august 2017

roosijuttu

kunagi kevadel, kui saime oma kauaigatsetud Black Lady roosi, lubasin, et kui ta õisi näitab, siis kindlasti eputan nendega ka siin. aga palun:

Black Lady'l oleks õisi veel tulemas küll, kui sooja oleks
mustjad ääred
rikkalikult õisi
suuuur õis
tal on üleelusuurused õied. väga ilusad, tugevad, õitsevad pikalt ja kui on sooja, siis ma arvan, et ka rikkalikult. tänavu on tegu olnud, et õied ükshaaval üldse avaneksid. pungi on küll, aga lahti minna ei jaksa. praegugi on mitmeid ootel, loodan, et selle nädala natukese päikese toel midagi ikka veel avaneb. 
seeaasta on üldse üks veider roosiaasta olnud. mul pole küll pikka kogemust, aga 3 a on parem kui 0, eksole. see on teada-tuntud fakt, et roos armastab sooja ja päikest. neid pole tänavu olnud, seega suht loogiline, et ka õisi on vähevõitu ja roosid on kidurad. kõigest muust ma saan veel aru, aga et ka pargiroos on kehvake, seda ma ei oodanud. Hansaland siis - on teine kidur ja õied on imelikud. Samas Rosa Alba õitses rikkalikult ja nüüd kasvatab vesivõsusid nii mis jõuab. ei teagi, kas peaks neid kärpima või kuidas...
Arthur Bell suvel
Arthur Belli õienupud viimaseid suvesooja kiiri ootamas
Chinadown - õrn ja ilus lõhnav roos
samas kollane peenraroos Arthur Bell on igati eeskujulik olnud võrreldes eelmiste, soojemate aastatega. käisime tänavu seda sorti ka linnapargis vaatamas ja seal olid kehvakesed, eelmistel aastatel on seevastu väga kohevad olnud... meil vist seeaasta lihtsalt vedas. üldse on kollased olnud tublid õitsejad - Chinadown õitses, aga laiemaks ei lähe, Postiljon on seevastu ilusaks suureks sirgunud ja ka palju õisi näidanud. kahjuks ei meeldi tema õitele sugugi vihm, nii ei avanenud õie ilu ei saa pikalt nautida.
Bessy õitevahus
Bessykene, tema õitseb pidevalt ja rikkalikult. meie kirjumirju mini.
Bessy suve lõpus, õite toon on lummavalt varieeruv!
üks kurb lugu juhtus suvel ka. nimelt ajas meie roosa Sexy Rexy endale kõrvalvõsu, mis oli ilmselgelt kibuvits. lugesime, et see tuleb eemaldada selliselt, et kaevad sinnamaani juurestiku lahti, kus see võsu paistab kasvavat, TÕMBAD parasiidi allapoole liigutusega küljest ja ajad augu kinni. tõmbamine pidi olema parem kui lõikamine, seeläbi vältivat kibuvitsa tagasikasvamist ja vohamist. Herr Abikaasa võttis selle ükspäev ette. lisaks otsustas, et südasuvime väetamine on ka roosidel vaja ära teha. mõeldud-tehtud. ainult et ta ei osanud arvestada, et see äratõmmatud oksakoht tähendab roosile haava. ehk siis roos sai väetisemürgituse ja kõik lehed tõmbusid kollaseks ning taim nagu kuivas. lõikasin ta madalaks, nüüd õnneks ajab uusi võsusid. väikesed nad on, aga ehk järgmisel aasta tuleb taas. SexyRexy on väga ilus ja hea lõhnaga roos. südamlikud vabandused igatahes!
soovunelm Queen of Sweden tuttava aias

no ja siis on meil veel üks probleem - süües kasvab isu... mul on hädasti vaja veel ka Queen of Sweden'it ja Prince de Monaco't. probleem on aga selles, et taimi pole enam suve teises pooles saada ja võib tellida 2018.a. kevadeks. aga ma tahan KOHE!! viimast ei ole üldse kuskilt leidnud juuli-augusti jooksul ja Queeni pole ilusat tugevat taime. ega vist muud üle jää, kui oodata see talv ära. hetkel saame uute roosipeenarde plaane pidada ;) 

reede, 25. august 2017

uue võrkkiigu saaga

hoiatuseks kõigepealt selline jutt, et kallid inimesed, ärge jätke võrkkiiku talveperioodiks välitingimustesse. isegi siis mitte, kui see otsese vihma/lume käes ei ole. tuul lõhub nöörid lihtsalt ära. meie omaga nii kahjuks juhtus. võibolla on 3 hooaega ühele võrkkiigule piisav iga ka. kust ma tean, eksole, pole varem seda toredat asjandust omanud. 
aga igatahes, uue otsingud algasid. mulle oli silma jäänud need narmastega mudelid, aga oi-oi kui kallid need olid :( ütleme nii, et 30-50€ eest ei tormanud kohe ostma. ja ega kõik ei sobinud ka (värv ja muster peab ikka maja ja terrassiga ka kokku minema :p
kuskil Jaanipäeva paiku leidsin sobiliku isendi, silkasin poodi ja mida peavad minu kõrvad kuulma!?! nende töömehel vaba päev, näidis ripub kõrgel lae all ja seda sealt kätte ei saa. need, mis all olid, olid liiga sinisetriibulised, too lae all kõlkuv isend oli aga teisest partiist vms. olin pehmelt öeldes nördinud, sest parasjagu oli allahindlus, oleks saanud 19.99€-ga kätte. 
esmaspäevaks oli soodukas läbi... käisin vahepeal uurimas, kas tuleb veel allahindlus. erilist lootust ei antud. nüüd ükspäev kolasin mingil muul eesmärgil selle poe kodukal ringi ja voila, kiiged allahindluses! hop-hopp jälle poodi ja mida peavad minu kõrvad jälle kuulma!?! jälle sellel kuramuse töömehel vaba päev :S 
rippkiik Romance Home4You-st
seekord ma nii kergelt alla ei andnud, selgitasin, et mul on sünnipäev (mis ka oli) ja ilma selle konkreetse isendita ma lahkuda ei kavatse. no ikka niimoodi kenasti seletasin ;) ei jäänud tädil muud üle, kui redel kohale vedada. pakkusin, et võin ise vabalt üles ronida, aga ta eelistas, et ma kiige all kinni püüaks. kiik käes, kassasse. teadsin, et on 25% soodustus, pidi sobima. müüa aga seletama, et teate, see on saalinäidis ja ma ei saa seda teile selle soodustusega teha. mul juba süda tegi jõnks. aga ei, hoopis tuli 40% soodukat ja kiik käes 17 €-ga :D :D
ja nüüd ta meil terrassil kõigub oma edevate narmastega - jube nummi. hästi lai on ka, nii et vajadusel mahub terve külakuhi peale :)


grillijutud

kuna meil on nüüd uus (gaasi)grill ja grillimine on muutunud ülilihtsaks, siis on seda toimingut nats vast liigagi sageli sel hooajal ette tulnud. ah et miks uus? no aga kui 10+ aastat vana söegrill ühel päeval nii läbi roostetab, et põhjast kukub ära rusikasuurune tükk, siis pole midagi muud teha, kui uut ostma minna. 
gaasigrilli valimine on ausaltöeldes paras teadus. arvesse tuleb võtta korpuse ja grillpinna materjale, põletite arvu, võimsust, suurust jms. netis tehtud eeltöö oli natuke abiks, aga lõpuks vahtisime ikka müüjale suhu ja kuulasime, mida tarka tal öelda on. mul oli veel selline nõue, et grill ei tohi olla inetult metalne :D 
ütleme nii, et me käisime läbi kõik Pärnu müügipunktid, kus selliseid isendeid pakutakse. näitkes K-Rautas oli teenindaja nii ebameeldiv, et sealne suht viisakas grill jäi meist sinna poodi. kui klienditeenindaja ikka uriseb, et tema ei tea (oli õige osakonna töötaja), tootekirjeldus puudub (sildil ainult hind), pakendit avada ei tohi ja näidise väljapanekuks poleva neil poes tööjõudu, siis ei teki tunnet, et tahaks osta, onju... meie küsimuste peale nähvati, et mida te 300 € eest ikka saada tahate. uskumatu! 
sellegipoolest saime ühe ilusa isendi, mis muru peal silmi välja ei torka oma kiiskava kaanega :)
täies hiilguses
külgpõletit ma ei soovinud, sest me pole pea kunagi grilli kõrvale mingit kartulit keetnud, või midagi. ikka pigem juurikad ka grillilt läbi. ja ega see köök ka teab-mis-kaugel pole, saab vajadusel pliidil midagi kiirelt küpsetada vajadusel (seni pole sellist olukorda veel ette juhtunud).
söegrill vs gaasigrill: ülilihtne, ei mingit ooteaega ega sütega mässamist! isegi suitsumaitse saab lepalaastudega tekitada. grill olemas, katsetused alaku. no ei ole lihtne söegrilli pealt gaasile ümber harjuda, ei ole. Herr Abikaasa oli suisa mures. esialgu tulid välja ainult vorstid, liha jäi kas toores või kõrbenud... siis hakkas ta pihta saama, millisel juhul tuleks anda kuuma ja milliste roogade puhul tuleb gaas võimalikult nõrga peale keerata. kõik seened-paprikad--maisid-baklažaanid õnnestusid juba 2-3 korraga. kuu ajaga on ka liha küpsetamine selgeks saanud. 
mis aga kõige vahvam, nüüdsest oleme hakanud tegema koduseid gurmeeburgereid, sest selle grilli peal on mahlakat veisepihvi valmistada lausa rõõm. ei tule tavaline sai-pihv-sai. meie burks koosneb järgmistest komponentidest: sai-hapukurk-sibularõngad-veise/kalkunipihv(medium)-sibulamoos-kitsejuust-tomat-rukkola(valikuline)pihv. julgen soovitada. maitsed sulavad suus imeliselt!!

kolmapäev, 2. august 2017

uus titt!!

veidi üle kahe  kuu tagasi oli selline tore päev, et meie perele sündis uus beebi. selline väike ja karvane ning ülinummi. jah, see postitus tulebki ülevoolav ja nunnutav, saage hakkama ;)
kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis mul oli juba pikemat aega tunne, et mul pole kassi. sest vaadake, Mirri on Herr Abikaasa kass ja ta ei taha üldse sülle, tema ilusat kasukat võib katsuda ainult Herr Abikaasa ja üleüldse on Mirri väga raske iseloomuga. aga minule tähendab kass midagi ilusat, pehmet ja armsat. 
eks see selline lihtsalt jorin minu poolt oli, kui üksõhtu siis jõudsime järeldusele, et milles küsimus, võtame siis teise kassi, keda saaks nunnutada. otsingud algasid! ega ma siis igat kassi kah tahtnud, seekord oli valikus ainult beež. tõulooma ma ei otsinud, sest tavaline kodukass on palju tervem ja tegusam.
kodune iluuni
ja siis leidsime Iirise. mulle saadeti pilt, kus ta oli 1-päevane, see oli armastus esimesest silmapilgust ja nii me 2 kuud ootasime. vahepeal käisime tal külas, palusime ilusti edasi kasvada ja toredaks pehmekäpaliseks nurrumootoriks sirguda ja ootasime-ootasime-ootasime.  
eelmine reede saabus päev, kus kassititt meile koju toodi. jummel, kui armas võib üks väike kassititt olla💗 pehme ja nurruv ja uudistav. vaatab sulle sügavale silma sisse ja on tunda, kuidas su maailm tema omaga ühtib - imelime!
tited reas ehk pilt vennase ja emmega














nüüdseks on ta ilusti kohanenud, maja segi pööranud ja meie oleme nagu titega pere ikka - kõnnime kikivarvul ja öösel magamata, sest teatud väike röövel arvab, et just varahommik on hulluhoogudeks parim aeg... ma tegelikult naudin neid ka ;) sest kassititt kasvab ruttu laisaks diivanikaunistuseks, las ta siis praegu möllab. 
lapsed on sillas, Mirri mitte nii väga. algul natuke pelgasin, et lapsed on liiga ülevoolavad ja väntsutavad ta ära, aga kassilapsel on õnneks küüned :D üsna vähe on näha looma süles hoidmist, kui ta ei taha. Iiris ise aga otsib küll lähedust, kui keegi lihtsalt paigal istub. 
Mirri muidugi sellest karvakerast midagi  ei arva ja ta näitab seda väga kõnekalt välja - alguses tundus huvitav ja oleks tahtnud nuusutama minna, kuid väike susises ta peale nii hoolega, et tuli eemalduda... seejärel hakkas Iiris huvi üles näitama, aga nüüd mängib Mirri solvunut ja nii ei ole nad veel päris sõpradeks saanud. küll aga sööb Mirr, kes varem on olnud ülinärb sööja, mitme kassi eest ja kõigist kaussidest :D kosumine on silmaga nähtav. väike kass võtab eeskuju ja vohmib ka Mirri kausist vahepeal pehmet toitu, kui see laokile on jäänud. nii lahe! ise ma arvan, et kui ühes mänguhoos ikka Iiris Mirrile külge kargab, siis tuleb sõbraks saada. kurjad nad üksteise peale igatahes ei ole, pigem vaatab Mirri pidevalt sellise ülimalt üllatunud näoga, et mida üks väike loom pidevalt korraldab, miks ta nii kiiresti liigub või siis et oot-oot, kuhu see hulluke nüüd kadus või kui kohe silmapiiril ei ole, siis hakkab otsima :) 
ja Iiris on isane kass, missest et selline malbe ja õrn välja näeb. Iiris sellepärast, et ta kasukas on täpselt iiriskommi värvi. kui ta suuremate sigadustega tegeleb, siis hakkab kass Arturiks ;)

Iiris emme Jettega, kui neid külastamas käisime (ilus pallike, eks)

esimene kalli
1-kuune kassititt

pesakond koos

esimese õhtu uni uues kodus
kärbsepüüdja in the action!

neljapäev, 27. juuli 2017

rannapäev

pean siin ka ära märkima, et 26.07. juhtus selline ime, et oli täiesti legaalne rannailm - soe, vähe pilvi (kahjuks ei saa kirjutada pilvitu), väike tuuleke ja talutav merevee temperatuur* (talutav algab sellest hetkest, kui kastad end vette, kargad kiljatades püsti, aga hetk hiljem jõuad arusaamale, et täitsa mõnus ja siis hulbid tükk aega). 
kuna meil on kaasas hunnik arbuusi ja lastel ka madratsid, siis 2,5 h möödus linnutiivul. ei mingit juttu teemal tahaks jäätist ega kellegi poolt piuksugi, et lähme ära. nii hea, kui harva saab, eksole :P
pärast muidugi Herr Abikaasa pidi tõdema, et jutt, nagu päikesekaitsekreem on nõrkadele, ei päde ja pidime talle hunnikute kaupa jahutavat geeli määrima. 
aga ikkagi, päike, meri - jehuu!! tahaks veel :)
millegipärast mulle päike eile külge ei hakanud, sest kreemi ma ka ei pannud, aga nahk võibolla õrnalt õhetas. ma käisin vahepeal 2 x ujumas, äkki sellepärast?
loodan siiralt, et mõni selline rannapäev on veel sellel suvel meile varuks. võiks ju olla.

*mittetalutava vee kogemus on meil ka sellest suvest - läksime meie enam-vähem ilmaga randa, puhkus või nii. no heaküll, päike oli, meri oli ja TUUL oli ka :( issand, milline tuul, jäätis oli igatahes koos suurema koguse liivaga ja tõesõna, mul ei kukkunud see vahepeal maha... istusime siis kangelaslikult liival, sest noh, päike ja värki, lapsed käisid elevandist alla laskmas ja tulid lõdisedes tagasi. ega ma neid ei uskunud, sest K-d ju teada-tuntud külmavaresed. läksin siis ise ka asja uurima ja tõesõna, see vesi oli jäine - uhh! kastsin sisse ja jooksin kaldale. ujumine või asi :/
pesakond külmetamas Pärnu rannas, eilsega pole siin miskit pistmist

neljapäev, 20. juuli 2017

laagerdamine

saadad lapsed laagrisse ja hakkavad tulema sms-id uudsete väljenditega - kama, suva, olks.
puberteet läheneb... 
hea, et üldse mingi sms tuleb, esimese hooga polnud neidki. ju siis on niivõrd tore.
muidu pidavat äge olema, ööbimised ja tantsud ja laulud ja näidendid :)
sellest ma siinkohal rääkima ei hakka, milline on lapsevanema hingepiin, kes saadab oma lapsed esimest korda elus nii pikaks ajaks endast eemale. K-d seda vist ei tunneta, aga herr Abikaasal ja minul ka on nabanöör täiesti pingul.
ja oi kui hea on korraldajalt kuulda, kuivõrd toredad lapsed meil on - puhas hingele pai :)
reede õhtul saame on tibukesed tagasi, et nad augustis uuesti ära anda. siis juba veel kaugemale, aga rohkem oma seltskonnaga.

esmaspäev, 12. juuni 2017

põgenemine

lapse telefon heliseb. kell on pool kümme õhtul. see on küll veider, mõtlen ma, ja hõikan teise tuppa, et kes see on. mingit vastust ma ei saa, mis on üsna loogiline, sest ise vedelen oma toas voodis ja jälgin EBA galat, aga teised on kinnise ukse taga ja tegelevad parasjagu iluprotseduuridega (loe: vesi+hambahari). unustan tolle telefonihelina suht kohe, sest eeldan, et see üks vanaemadest, kes head ööd soovida tahab või mõni vabapidamisel laste sõbrants, kes ei adu kellaaega. 
natukese aja pärast imestan isekeskis, et miks on õues meie lapsed, naabritüdruk ja Herr Abikaasa. toimetavad kõik küülikupuuri manu. jõudsin loogilisele järeldusele, et küllap naabritüdruk on talle kuskilt eriti rammusaid võilillelehti leidnud ja tuli neid nüüd Emmale sisse söötma. vedelen rahumeeli edasi ja unustan kogu loo. 
päris palju hiljem teatab Herr Abikaasa, et Emma murdis end puurist välja... minu näoilme oli tõenäoliselt uskumatult uskumatu, nagu whaaat??? siis selguski, et Herr Abikaasa oli kuskil kella seitsme paiku küülikuid toitnud ja tuppa ära tulnud. küllap puur jäi lahti (või siis äärmisel juhul Emsik tõesti logistas ukse lahti, aga ma mitte ei usu seda :p ). ta on meil teada-tuntud maailmarändur, korra on tee viinud isegi naaberaeda põõsa alla külitama. küllap kasutas siis võimalust alla hüpata ja veidi vabadust nuhutada. tõenäoliselt sai ta jänesehaake õue peal harrastada nii paari tunni jagu. kus ta käis või mida tegi, käpajäljed ei paljastanud, aga kinni püüdis ta meie kass, kes teda õue peal valvas, kui teadmatuses inimesed toas laisklesid. 
Emma ja Anni aastavahetuse ööl paukude eest vannituppa varjumas
helistajaks oligi naabritüdruk, kes oma toa aknast nägi meie küülikut hoovis ringi kalpsamas :D kui meie omad startisid õue, startis tema ka ja nii ma neid kõiki meie õue peal nägin. kui Herr Abikaasa selle kõne peale õue tormas, olid Mirri ja Emma auto kõrval sõbralikult külitanud :) kätte ta end loomulikult ilma võitluseta ei andnud, aga väga kaua see trall ka ei kestnud, sest oletatavasti oli ta mitu tundi juba jooksus ja kett oli maha käinud :D
nii et selle loomaga peab valvas olema - nagu võimalus on, kohe nina ukse vahelt välja ja minekut. kevadel kaevas teine end suisa kasvuhoone vundamendi alt välja. seda tegid nad teise küülikuga küll koos, aga ikkagi. kaevake ise end poole meetrise vundamendi alt läbi ja uuristage mõnus urg, kuhu siis perenaine pahaaimamatult muru pealt sisse kukub...
kukkusin urgu
laastamistöö kasvuhoones - tühjaks oli uuristatud terve kasvuhoone
ja ennast juba vundamendi alt läbi kaevatud.
vot sellised ägedad loomad on meitel!

reede, 9. juuni 2017

üle viidud II klassi!

K-del lõppes eile 1. klass. päev oli meeleolukas, sest välja oli reklaamitud pidulik aktus, kiituskirjad ja tunnistused. meie poolt jäätisekohvik ja seikluspark. tõesti-tõesti, kiituskirjaga lõpetasid mõlemad meie pere lapsed - puhas rõõm! kell 11 istusime juba igatahes DaVincis ja nosisime jäätist. kuna ilma pidas, sai Valgeranna seikluspargis ka turnitud. kõik asjaosalised olid väga rahul. vanemad topeltuhked!!
rajale minek


kui nüüd see esimene kooliaasta kokku võtta, siis ma olen rahul. mul on väga hea meel, et lastel pead on. oi, küll oleks raske, kui ei oleks! siis me peaks ikka hullupööra vaeva nägema koduse õppimisega, ainult et mul pole selleks kannatust. meil rohkem Kanaisa tegeleb õppetöö jälgimisega :) 

kui tõsiselt rääkida, siis tõesti, õppimist on ikka omajagu, ei ole nii, et jalutad kell 12 koju ja järgmine päev jälle kooli. iga päev on ikka midagi lõpetada või harjutada. mõnes mõttes on see hea - laps kordab päeval läbivõetu üle ja omandab sellevõrra paremini. teisest küljest tähendab see õhtusel ajal laua taga istumist. õpetajad ja koolid on erinevad, kui naabrilastel midagi kodus õppida pole, siis vahel teeb see meele mustaks. õnneks üle poole tunni koolitööga tegeleda vaja tavaliselt pole. mõlemad tahavad kodused tööd ise ette võtta. jah, loomulikult tuleb tihti ette olukordi, kus mõlemast toast kostab pidev - ma ei saa aru, aita! - aga kui natuke lasta lapsel mõelda ja üle lugeda, siis tuleb ludinal. nina läheb vingu siis, kui midagi on vaja parandama hakata. seda tuleb ette küll - lohakusvead või kirjavead või mis veelgi hullem, kohutav käekiri :/ ma olen võimalikult vähe sundinud neid asju ümber kirjutamast, võibolla peaks rohkem, aga mul süda lihtsalt ei luba neid seal laua taga kinni hoida. kas peaks?
Karita on meil kiire tüdruk - viuh ja valmis. temaga me siis parandame ja täiustame, kui nt. jutuke koosneb kahest kolmesõnalisest lausest. võtsin temalt ja endalt lubaduse järgmisel aastal põhjalikum olla.
Karina on ülipõhjalik - loovtööde puhul on alati selge eesmärk, milline peab olema tulemus. seega kulub kõigeks rohkem aega. vahel kaob ka tuju, kui ei tule täpselt nii välja, nagu vaimusilmas ette nägi. sellevõrra pingutab rohkem. mis vahel vihastab õde, sest kamoon, kaua võib mingi õppimisega tegeleda! inimesed on erinevad :)
Karita lõpetas 1. klassi nii:
  • kiituskirja ja suurepäraste hinnetegatunnistusel
  • tal on tunnistusel kiitus emakeelepäeva viktoriini võidu kohta
  • kiituskiri pranglimise võistluselt I klasside arvestuses Pärnumaa koolide arvestuses 15. koha eest
  • loodusmaja loodusringi tunnistus
  • võimlemiskooli tunnistus (hulgaliste medalitega).

Karina lõpetas 1. klassi nii:
  • kiituskirja ja "igava" tunnistusega (nagu õpetaja ütles ainult väga heade hinnete kohta)
  • tunnistusel kiitus emakeelepäeva viktoriini võidu, pranglimise ja ilukirja võistluste tulemuste kohta
  • lisaks on tal Pärnu linnapea kiituskiri pranglimise I klasside üleriigilise võistkonnavõistluse võidu kohta
  • kiituskiri Pärnumaa koolide I klasside arvestuses pranglimise 9. koht
  • Pärnu linna koolide ilusa käekirja konkurssi eripreemia
  • loodusmaja loodusringi tunnistus
  • võimlemiskooli tunnistus (ka kuhja medalitega). 

ilusat suve mu kallid 2. klassi õpilased!! 

uhke emps

teisipäev, 30. mai 2017

väsinud treener

eelmises trennis juhtus üks väga veider lugu. nimelt oli oma treener väljasõidul ja trenni andis asendustreener. antud isik annan samas kohas teist trenni ja seal käib ka palju rahvast. mina ei ole osalenud ja nüüd tean ka, et polegi mõtet.
ühesõnaga -  vesiaeroobika on nagu aeroobika ikka, tehakse muusika saatel koordineeritud liigutusi. vees on see üles ehitatud lisaks kiirele siblimisele ka kerge jõutrenni peale, no et asjast kasu ka midagi oleks. 
punt naisi oli tol õhtul valmis (mõtlesin veel enne trenni, et ei tea miks nii palju tavakäijad puuduvad. päeval oli meilile tulnud teade treeneri asendusest) ja läksime. aga paraku suurt minekut ei toimunud, sest puudus kava, hoog ja jõud. ma ei eeldanudki, et teine inimene teeb Anu kava, arvasin, et ehk ta annabki oma trenni, aga ta püüdis siiski vesiaeroobikat anda. poole peal vaatasid naised üksteisele juba nõutult otsa, sest liigutamine oli suht sihitu, kordusi oli vähe ja mingi hetk treener lihtsalt istus ja puhkas, ise näost kaame... mul hakkas korraks lausa hirm, et kukub kokku. meie siis tuttava muusika saatel lasime õigeid harjutusi edasi ja proua sai ka uuesti kargu alla, aga viimased 10 minutit rääkis muudkui, et sirutame ja lõdvestume :/ kui 1/3 trennist lõdvestuda, siis pole nagu päris see. 
kas Pärnu on tõesti nii väike konnatiik, et pole noori energilisi treenereid võtta või on veetrenn midagi sellist, mida treenerid ei taha anda?