Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

neljapäev, 3. november 2011

süvasukeldumine veinimaailma

eile koitis lõpuks see päev, kus Herr Abikaasa ja mina saime graafikud nii jooksma, et tee veinikoolitusele oli ilusti sile. viimase aasta jooksul on erinevatel põhjustel see ikka püsti ees olnud või suisa kaevikutene...
õnnestus skoorida soodusvaucher Pärnus asuva Wine Piccadilly veinikoolitusele "Veini ABC." kuna oleme omal käel seni seda maailma avastanud ja netist uurinud, siis tundus mõtekas osaleda päris A ja O tasemel. olin suht meeldivalt üllatunud, kui enamik räägitust ikka tuttav ette tuli. koolitaja rääkis pigem veinist ja selle iseloomust just degusteeritud veinide näitel, mitte niivõrd ei pidanud loengut klaaside-sortide teemal. aga ka see oleks mulle sobiv olnud.
emotsioonid on ülevoolavad - ülimõnus, ülitore, ülirahul! õhustik kergelt boheemlaslik, samas asjalik. eriti meeldis asjaolu, et laud oli rikkalik. lihtne, aga rikkalik. degusteerimisel oli 6 veini - vahuvein, roosa, valge, 2 punast ja lõpetuseks dessertvein. laual oli ciabatta päikesekuivatatud tomati- ja ürditükkidega, mille kõrvale oliivõli, siis melon, erinevad juustud (kitsejuust valgele, tugev kollane punasele, kange sinihallitusjuust hoopiski dessertveinile) ning kaks pirukat - lehttaignapõhjal õuna-sinihallitusjuustu ja samal põhjal punase sibula-rukkola - väga lihtsad, hästi maitsvad ning hästi sobivad. tihti pidavat degisteerimistel antama ainult toda saia ja õli kõrvale, et suud ja maitseid puhastada. ise olen lugenud/kogenus, et melon teeb ja selle töö väga hästi ära :) meie mehega eelistame veini kõrvale tavaliselt ikka juustu, mina ka vahel lihtsalt soolaga kartulikrõpse, sest sool toob kuidagi veini maitse välja.
nüüd siis veinidest: esimene vahuvein polnud loomulikult minu teema ja roosa vein samuti mitte. valge oli üllatavalt meeldiv, kuna ma seni pole omandanud oskust nautida valgeid veine (ju pole õige otsa sattunud). tegemist oli Prantsusmaa Loire piirkonna veiniga Sauvion Vouvrary Les Bosquets 2010. väga noor vein seega, aga üllatavalt mõnus - mesine, tunda oli rohkelt kollast ploomi ja melonit, aga suht happeline, vürtsikas ja magus. selline hea seltskonnavein või salati ja puuviljade kõrvale. valmistatud oli see Shenin Blancist, mida kasvatataksegi Loire'i piirkonnas. Mina näiteks ei teadnud, et seadustega on paika pandud viinamarjasordid, mida kuskil kasvatada võib. ei ole nii, et ostad tükikese maad ja mõtled, et hakkan kasvatama näiteks Primitivo sorti - ei tohi, kui piirkonnas kasvatatakse Tannat vms. küllap on see selles ka kinni, et igas piirkonnas on nn. veinikooperatiiv, kus sealsetest marjadest ühiselt veini tehakse. iga kasvataja ei aja oma rida, ikka kõik naabrid ühiselt. kui nüüd üks kasvataja toodaks kardinaalselt teistsugust sorti, siis ega sest head nahka tuleks.
aga edasi liikusime minu suure armastuse - punaveinide - juurde. avastasin enesele uue viinamarjasordi - Tannat - mis käib mu praeguse maitsemeelega kenasti kokku. hea vein peab olema aroomilt suht tugev, vürtsine, tammine, läbi võiks kumada vaniljet, suitsust ploomi ja tumedaid marju (kirss, mustsõstar, põldmari, aroonia), maitselt intensiivne, tugev, vürtsikas, pika järelmaitsega ja loomulikult kuiv! eile sai minult 10 punkti Don David Tannat Reserve 2009, mis on kasvatatud Argentiinas Cafayate Valley's. kahjuks seda hetkel Eestisse sisse rohkem ei tooda.
õhtu lõpetuseks tuli magustoiduna dessertvein Mont Tauch Muscat de Rivesaltes, pärit Minervoisist Prantsusmaalt. suht kange - 15,5% alc. valmistatud siis Muscadist, väga magus (aga loomulikult magustamata!), lilleline, tunda oli murakat, mett, õuna. polnud varem sellist proovinud. võibki täitsa võtta koogi asemel.
lugesin kunagi kuskilt, et tee veinimaailma algab kõigil suht sarnaselt: esiteks tarbitakse odavaid magusaid veine (või ka magustatud), siis liigutakse punaveinide ja sealt edasi kvaliteetsete punaveinide juurde. kui inimene tunneb end seal juba koduselt, siis hakatakse katsetama erinevaid ja erilisi veine (vist K. Keskküla Veinijuhis oli selline lause). valge vein on hea turvaline, pehme ja lihtne juua, punane vein nõuab rohkem karakterit ;)

fakte iseendale meelespidamiseks: 
  • kui pudelil on kirjas Reserve, siis tähendab see märge, et vein on veetnud mingi aja tammevaadis, mis annab veinile tammise vanilje lõhna, aga lisab ka veidi magusust.
  • kui veini klaasis keerutada ja kallutada, siis kiirelt klaasi seinalt maha jooksev vein on  kerge, kui jääb külge, siis täidlane
  • mida suurem klaas, seda suurem on pind, mille kaudu vein "hingab" 
  • dekanter on anum, kuhu vein valatakse hingama. lihtsalt selgitades näeb see välja nagu korgita karafin või nagu kitsa V-kujulise kaelaga lillevaas, mis alt läheb laiaks kui taldrik.
  • kui vein eelnevalt dekanteerida, siis noores veinis parkaine taandub meeldivalt (vähemalt 2 h peaks seisma dekantris kuni ööpäev) ja vana veini puhul saab välitda sade sattumist klaasi. dekanteerimist tuleks teha küünla kohal, siis paistab pudeli kael piisavalt läbi nägemaks võimalikku sadet.
  • mida peenema servaga veiniklaas, seda sujuvamalt vein suhu langeb, seega ei murra maitset
  • mõnel inimesel on keelel 10'000, teisel vaid 500 punktikest, millega maitselt tunda (mitte et 10'000 just kõikse parem oleks)
  • maitsemeel on maitsmiseks, lõhnataju nautimiseks! inimene tunneb 5 põhimaitset (magus, hapu, kibe, soolane, umami - täidlus; varsti võib lisanduda veinimaailma ka nö metalsus, sest marjad koguvad endasse suht palju pinnase mineraale), aga võib tajuda 5000-10'000 lõhna. mõelge, milline vahe! nii et me sööme ja joome põhiliselt ninaga. kõik need iseloomustusedki, mida veinile anname, on põhiliselt aroomi kohta, kuid maitse kirjeldamiseks. loetlesin ju midagi, et tundsin ploomi, mesisust, põldmarju, kuid vein on valmistatud siiski ainult viinamarjadest...
  • valget veini hoiustatakse +4-6 kraadi juures (s.t. külmikus või keldris), punast +14-16 kraadi juures (maakelder ideaalne, sest seal aastaringi ühtlane temperatuur, pime ja hea ventilatsiooniga). kuid on olemas ka veinikülmikud. 
  • rusikareegel on, et 30 min. enne lauale andmist tõstetakse valge vein külmikust välja, punane aga sinna sisse, siis jõuab valge vein soojeneda ja punane meeldivalt jahtuda, kui teda on hoitud toasoojas ruumis. 
  • mida kõrgemal temperatuuril tarbida punast veini, seda enam tunneb juues alkoholi, mitte niivõrd muid häid maitseid...
  • mitte kõik veinid ei muutu seistes paremaks. see kehtib põhiliselt tugevate, palju parkainet sisaldavate punaveinide suhtes. ülejäänud sobivad tarvitamiseks mõned aastad pärast valmimist. samuti on oluline omada suuremat varu üht konkreetset veini, sest kunagi ei või teada,  millal see kõikse paremaks muutub. siis saab iga aasta pudelikese proovida, kas on juba hea, väga hää või juba hoopiski hukka saanud (lame).
  • hukka saavad pudelis olevad veinid sageli vale hoiustamise või korgi tõttu. oluline on hoida veini pikali, et kork püsiks niiske ega tõmbuks kokku ja hakkaks õhku läbi laskma. korgi viga on see, kui korgis elutseb mingi seen, mis muudab veini kibedaks. avades on kohe tunda iseloomulik kopitanud lõhn.
  • mida vanem vein, seda pruunim, mida värskem, seda lillakam.
  • roosa vein ei ole punase ja valge veini kokkuselgamise tulem. seda valmistatakse punastest viinamarjadest, värvi intensiivsus sõltub sellest, kui kauaks viinamarja kestad pressitud mahla sisse seisma jäetakse (2 h - väga heleroosa, 24 h - peaaegu punane). 
ja nüüd veel meie suurest lemmikust - viinamarjasortist Zinfandel: meie oleme seni näinud sellest sordist valmistatud veine vaid California päritolu. eile koolitaja seletas, et ameeriklased olid ise ka pikka aega veendunud, et see ongi nende sort ja sealne aretus. aga on kindlaks tehtud, et tegelikult on ta itaallaste Primitivo järeltulija, mis jõudis USA-sse 1829.a. ning see omakorda pärineb Horvaatiast viinamarjasordist nimega Crljenak. 
ist's a small world, indeed!
nii et läheb poodide kammimiseks ja katsetamiseks, kuidas Euroopa Primitivo maitseb ;)


Hea hinna-kvaliteedi suhtega on meie kaubanduses hetkel Woodhaven Zinfandel California, aastakäike on erinevaid, mulle meeldib nii 2007, 2009, aga 2010 oli väga toores alles. 
Iseloomult väga puuviljane, täidlane, ploomine, kumab ka musta kirssi, vaarikat, mustsõstart ja vürtsi. Värvuselt ilus sügav, tume. Sobib grillitud roogadega, pasta ja juustuga. mmmm-mõnus!

varsti on plaanis osaleda vintage veinide õhtul ehk siis 10 a vanad veinid - ei jõua ära oodata!  ootan seltskonda, kui huvi tekkis.