Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

kolmapäev, 3. märts 2010

blogimajandusest

mul on tõelisi raskusi arusaamisega, miks kõik heietavad oma blogides teemal "peaks selle blogipidamise äkki ära lõpetama." jahuvad sellest, et jutt on otsa saanud või et ei saa kirjutada sellest, millest tahaks, kuna teatud seltskond võtab asja liiga südamesse või pole jutt muidu poliitiliselt korrektne. et mis mõttes nagu?
kui mul on blog, siis see on minu oma ja ma kirjutan sinna mida ma tahan, nii tihti kui ma tahan ja kuidas ma tahan! ja nii ongi, lihtsalt. punkt.
mu meelest ei peaks keegi põdema oma väljaütlemiste pärast, kui need ei ole otseselt mõnda isikut nimeliselt solvavad. veidrad on need lõpu-mõtted seetõttu, et kui inimesel on mitu aastat midagi kirjutada ja öelda olnud, siis kuidas äkki jutt otsa saab. ei saa ju saada, või saab? no mina ka ei tea. mul pole veel saanud. kui ma ei taha, siis ei kirjuta ja ei põe ka sellepärast, et keegi tahaks lugeda. kõige lihtsam on blogi lihtsalt kustutada sel juhul, kui pastakas tühjaks sai ja asi vask!
ise olen vist ainult korra ja seda ka loomulikult naljaga pooleks maininud, et peab blogi kinni panema. teema tuli päevakorda siis, kui tüdrukud olid nii poole aastased vist ja mul oli juba jummala koos sellest beebindusest 24/7. ühtegi mõistlikku sõna mõnelt pereväliselt täiskasvanult ei tulnud ja oleks väga tahtnud suhelda. aga kõik vaatasid blogist laste pilte ja kirjutasid msn-is, et kui suureks tibud on kasvanud. siis mõtlesin, et enam ei pane pilte üles, lad tulevad ise külla!
igatahes mina jätkan ;)

selgituseks

selguse huvides mainin ära, et hambaarstil ma ei käinudki tagasi. see valu kadus suures hirmus ära :) vähemalt praeguseks. ei saagi aru, mis see oli - kas närv, mis suretamata jäi, andis alla või oli plomm liiga kõrge, mis toidu närimise käigus madalamaks kulus.
igatahes olen suht õnnelik, et tagasi minema ei pidanud. kui nüüd mingi jama tuleb, siis lähen ikka oma arsti juurde.

plikad vudivad muide suht ilusti :) jube naljakas on kohati neid vaadata, eriti Karitat. tal on mingi omamoodi kõnnitehnika: muidu läheb nagu ilusti, aga kui nt. diivan või kapp või kummut (milleni ta jõuda tahtis) hakkab kohe-kohe kätte jõudma, siis läheb kõnd üle jooksuks ja sellega seoses hetk enne kohalejõudmist toimub potsatud, kuna tasakaal ütleb üles :) algul oli ta ise väga vihane ja andis sellest häälekalt teada, nüüd vaatab mulle otsa ja mugistab naerda. Karinal tasakaal parem, samm väärikam ja siht selgem. hetkel näiteks on toa 3 x läbi kõndinud papitükk käes ja suundus koridori, ise ikka püsti.
väljas hetkel ei käi, kuna nohu ei anna alla :S nädal on täis, aga tatitõbi ei näita mingeid märke taandumisest. võitleme siis toas, igaks juhuks.