Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

esmaspäev, 27. august 2007

mul on uus sõber :)

philipsi "cucina" - köögikombain. tegin juba jäätisekokteili ja homme proovin kurgisalatit. praegu ülimalt rahul. kui ma kõik funktsioonid lõpuks selgeks ka saan, siis on super.

see oli siis ükd sünnipäevakink. teist käisin ka vaatamas, aga ei suutnud välja valida. see saab üks parfüüm olema, tõenäoliselt midagi Salvador Dalilt.

ühesõnada elu on lill :)

Cristal

pühapäev, 26. august 2007

mõnus 27

sünnipäevaralli tundub nüüd läbi olevat. väsimus, ei muud.seekord tundsin kuidagi eriti teravalt, et aastake tuli juurde. kolmapäeva hommikul oli ikka jube raske tõusta.

aga muidu on kõik tore olnud. 6 pidu 6 päeva järjest...

neljapäeval käisime Piccadellys kooki söömas Agnesega ja suundusime randa (kuna kõike head sai kõhtu liiga palju). randa polnud näha, müstiline udu oli. promeneerisime ja tagasi jalutasime jalgupidi vees. kõik oli endiselt pehmesse nähtamatusesse mattunud. ja siis hakkas kuskilt kostuma akordionimängu ja laulu. edasi jalutades muutus see Vello Orumetsa: "ütle meri, mu meri, miks sa siia mu tõid? ütle meri, mu meri, kas ma lahkuda võin? merekohal särab taevas..." see oli lihtsalt nii ilus. karvad tõusid püsti. eriti lisas romantilist hõngu asjaolu, et lauljaks oli mitmehäälne segakoor (Endla) ja randuvate lainete laisk kohin. istusine ja lobisesime, silmapiiril mere kohal sähvis horisondiga paralleelselt välk. sürr, jummala sürr!

C

kolmapäev, 22. august 2007

vahepalaks

meeletu tahtmine on hetkel juuksed lühemaks lõigata. ise ka ei tea miks. tegelt natuke tean ka, telekast nägin imearmast soengut. samas mulle meeldivad praegu oma pikad juuksed. täitsa kena on. juuksurid on kinni muidugi õnneks.

see on tõenäoliselt vananemise märk, et muutusi tahaks. kui uus number ette lööb, siis ikka tahaks midagi muuta...

sel aastal ei olnud sellist erilist sünnipäeva tunnet. alles täna töö juures ma tundsin, et inimesed nagu natuke armastavad mind. veider. küllap tühjus ja "mind pole kellelegi vaja" tunne on seotud Aimuri eemalviibimisega. et sünnipäevaõhtul ei võta sind keegi kaissu ega vii mere äärde jalutama. 11 päeva alles :(

sünnipäevaks muide sain selliseid lilli








esmaspäev, 20. august 2007

miks nad nii teevad???

ma ei saa aru, miks teenindussektor järjepidevalt mu tuju ära rikub. viimase nädala jooksul on seda tehtud 3 korda. saate aru, 3 korda! nii palju ei jõua ju alla neelata. siiani olen vabandanud (asjade eest, mida ma teinud pole) ja ära läinud. täna tuli küll juba tunne, et hakkan vastu. no krt!

mai selveris juhtusw selline asi, et läksin justnimelt värvimata ripsmeteta poodi, et uut värvi katsetada. eelmine on juba täitsa kuivanud. proovisin siis ühte ja panin tagasi, ripsmed jäid tükki. peeglist nägin, kuidas turvatädi (vana kusjuures) lähemale tuleb. nagu ma selle tagasi panin, hakkas mutt sõimama: "mida te siin praegu teete? see ei ole tester, seda ei tohi proovida. ja kui te üldse ei osta, siis mis õigusega üldse end värvite. tulete siia lihtsalt end värvima, jah!?" ma jäin lausa jahmunult seisma. siis ikka ütlesin, et teised pudelikesed on ju kleepsuga suletud ja teistpidi, see on õigetpidi ja lahtine. millist ma pidin tema arust siis võtma? tädi aga mölises edasi, et ilma testri sildita ei tohi võtta. ma keerasin lihtsalt ümber ja läksin ära. pärast mõtlesin küll, et peaks tagasi minema ja talle seletama, et mina pole ju süüdi, et testrit pole ja mina seda lahti ei keeranud ja üleüldse, kas tal muud teha pole, kui kosmeetikaosakonnas inimesi kiusata. mingu kirjutagu või helistagi firma esindajale, et testrit on vaja. uskumatu tegelt, et sellise asja peale võib keegi tulla, et kliendi peale nii karjuma minna. ja et ma endale seda nii südamesse võtan, aga mis teha, hellaks on mind muudetud.

ostsime ju uued klaaskuplitega kohtvalgustid kööki, millest kahel olid pakendist välja võttes praod sees ja me ei saanud poes uusi, sest nende arust olime need ise katki keeranud juba!!! meie aga võtsime pakendist välja, nägime praegu ja tormasime poodi tagasi. õigustuseks öeldi, et kassas peate teie nõudma kauba avamist, mitte müüja ei pea seda tegema. ja laos kontrollitakse kõik kuplid pärast saabumist üle. usun ma jah, kõik need 500 tükki, mis korraga tulevad, kusjuures karp on nii terve ja puutumatu, kui üldse olla võib. uskumatu jultumus!!! tookord ma jälle tulin ära ja vedasin Aimuri ka varrukatpidi auto juurde, enne kui ta väga kurjaks sai. ei oleks vist pidand. oleks ikka tarbijakaitsesse pidanud minema. aga noh, see mõnisada krooni ei ole vist nii oluline kui oma närvid.

no ja nüüd ma siis istun kodus, ootan sünnipäevalisi ja olen tujutu.
kahju, endast on kahju.

reede, 17. august 2007

kõht kõveras



vestlus patsiendiga:

arst: "teie kaebuste põhjuseks on suur kehakaal, sellepärast ongi nii raske käia"
patsient: "jah ma tean küll, ma sõin ennast paksuks"
arst: "kuidas see nii juhtus?"
patsient: "ma armastan pirukaid süüa liiga palju"
arst: kas te ise küpsetate pirukaid siis?"
patsient: "ei ma ise ei küpseta, ma ISE ostan pirukaid!"
kõik ruumisviibijad: homeeriline naer :D

see oli super! tädi jumala lõdvalt seletas igasugu naljakaid asju, endal suu nii mõnusalt muigvel. mina istun arvuti taga ja ei saa enma naeru pidama - "ei ma ise ei küpseta, ma ise ostan..." no anna abi.
ja seda ka veel, et kui kodus igav hakkab, siis läben suure tee äärde ja hääletan linna, küll seal ikka midagi teha on (isik 69a vana)...

teisipäev, 14. august 2007

hea

jäätisekokteil on hea, eriti omatehtud või Pärnu Jahtklubi oma :P
kõige parem on palju koorejäätist ja natuke ploomimahla :D

ja siis on veel üks uus kokteil, mida ma edaspidi jooma hakkan - pölvist nörgaks:

2cl saaremaad
2cl ürdilikööri
peale ploomimahl

ei oskagi kohe seletada, ei ole nagu magus, aga kibe ka ei ole. hiiglama hea on. ja pölved vötab öudselt nörgaks...

C.

esmaspäev, 13. august 2007

kuri reaalsus koputab jälle

õndsus sai läbi :(
hiiglama hea oli :)
tahan veel!!!

midagi imelikku juhtus täna öösel - mingi kell 2 ärkasin üles sellise imeliku tundega, et midagi paha on juhtunud. esimene mõte oli lennuk. rahustasin end siis maha, et ole nüüd, kõik on korras, lihtsalt kurb meel on, et ta jälle ära läks. ja siis, mingi kell 3 tuli sms: "arva kus ma olen? omaanis. kandaharis oli liivatorm, lennuk ei saanud maanduda" öelge siis veel, et inimeste vahel ei ole sidet, on, vägagi on. ma olen ennegi sellised asju tundnud, siis kui mu kassikesega õnnetus juhtus ja Aimuriga varem ka korduvalt.

ja üleüldse, kui teil on vaja inimesega hüvasti jätta, ärge tehke seda lennujaamas, sest see on lihtsalt liiga piinarikas - vaadata kuidas ta muudkui läheb ja läheb ja läheb. lõpuks kaob läbi passikontrolli ukse ja siis on sees selline tühjus, et vaju või sealsamas kohapeal kokku. kodus või lennujaama ees kiire lõpp on palju etem. eelmised korrad kinnitavad seda.

puhkus muidu oli väga tore, eriti saaremaa osa, kuna siis ei tahtnud meid keegi tükkideks rebida stiilis, et millal sa siis meile tuled? ja miks nii hilja? muhu reklaamlause on: "saar, kus aeg puhkab" ja nii me end täpselt tundsime ka ;)
kodused peod olid super, kõik oli maruvahva, eriti see osa, kus õun laia kaarega coca-klaasi potsatas ja me kõik nagu kassipojad märjaks saime. täistabamus noh :D

püüan siis vaikselt kohanema hakata iseseisva naise eluga jälle. kassi juba meelitasin täna ööseks tuppa enda juurde nurruma. muidu ta meil kui vabakäigu vang need 10 päeva õues elanud. aga palav on ka, las ta lesib põõsa all.

C.

p.s. ma olen jummala küpse, kõige parem on püsti seista, mitte omada riideid keha vastas ja külma tuule käes kõrbenud nahale leevendust otsida (4 h pärnu rand)