Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers
Kuvatud on postitused sildiga herr Abikaasa. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga herr Abikaasa. Kuva kõik postitused

neljapäev, 20. juuli 2017

laagerdamine

saadad lapsed laagrisse ja hakkavad tulema sms-id uudsete väljenditega - kama, suva, olks.
puberteet läheneb... 
hea, et üldse mingi sms tuleb, esimese hooga polnud neidki. ju siis on niivõrd tore.
muidu pidavat äge olema, ööbimised ja tantsud ja laulud ja näidendid :)
sellest ma siinkohal rääkima ei hakka, milline on lapsevanema hingepiin, kes saadab oma lapsed esimest korda elus nii pikaks ajaks endast eemale. K-d seda vist ei tunneta, aga herr Abikaasal ja minul ka on nabanöör täiesti pingul.
ja oi kui hea on korraldajalt kuulda, kuivõrd toredad lapsed meil on - puhas hingele pai :)
reede õhtul saame on tibukesed tagasi, et nad augustis uuesti ära anda. siis juba veel kaugemale, aga rohkem oma seltskonnaga.

neljapäev, 13. aprill 2017

kuidas aru saada, et sa oled vana?

see hetk jõuab kätte siis, kui sa oled andnud tunde Pärnu parima kooli üheteistkümnendikele ja pärast arvestust tagasiside ankeete lugedes leidad enda kohta käivates kommentaarides läbiva iseloomustava väljendi "MUHE"...
ütleme nii, et Herr Abikaasa väljus totaalselt endast ja keelas selle sõna kasutamise mul igaveseks :D või noh, siis tohtivat jälle, kui ta kunagi vanaisaks saab. 
samas oli väga tore lugeda tagasiside, kus noored pidasid teda mõnusaks, heaks mentoriks ja huvitavaks. ise on ka väga rahul. järeldus - teeb õiget asja. 

reede, 17. veebruar 2017

kui süda kutsub

ma jätkuvalt imestan, kuivõrd tore on igapäevaselt elu koos reaalse abikaasaga :) aprillis saab aasta täis ajast, kui ta siia kanti töö leidis. ütleme nii, et minu igapäevaelu on lill mis lill ja ma leian end tihti mõtlemast, et kuidas kuradi moodi ma seda enne kõike suht sujuvalt üksi tegin. õige vastus on vist, et midagi muud ju ei jäänud üle. 
ma olin nagu autopiloodi peal E-R, siis oli maniakaalne nädalavahetus (sest 100 asja oli ju vaja koos ära teha/külastada/nautida/arutada) ja siis kordus kõik taas. nii nädalaid, kuid ja aastaid. 
praeguseks ma olen jõudnud järeldusele, et  peaaegu aasta olen ma olnud täiega laisk, sest mul on olnud see võimalus. vahel loen diivanil raamatut või teen mingit oma asja, kui Herr Abikaasa lastega igaõhtust pessu-unejutt-magama rutiini läbib, ja ma mõtlen, et ma võiks ju ka seda teha. teeks vaheldumisi, aga ju siis praegu ma veel tunnen, et on tema kord. kõigi nende aastate tõttu, mil ta eemal viibis. ise ta on muidugi jummala rahul. aga varsti ma tahan seda muuta, sest muidu kasvavad K-d nii suureks, et mul pole enam kellelegi õhtujuttu lugedagi. 
igasugu muid näiteid on ka, ükskõik, mis tööd või tegemised on, Herr Abikaasa ikka ütleb, et sa ei pea tegema/tulema, puhka. no ja ma olengi kohati puhanud. jälle vist kõigi nende aastate eest. aga nüüd ma tunnen, et see laisklemine tuleb ikka ära lõpetada ja jälle tegusaks hakata :D
samas mulle väga meeldivad argihommikud, kus mina tegelen ainult minuga, s.t. laste äratamine, valmissättimine, loomade toitmine ja autode soojapanek on tema töö. kui mina suudan ärgata, söögi valmis panna ja lastele patsid teha, siis on super. kui sa ikka ei ole hommikuinimene, siis on hea, kui su kõrval on hommikuti selline reibas ja ärgas kodanik ;) kõik tegevused on nii 100 x lihtsamad, ausalt!
tegelikult räägib A., et ta on ka täiega laisaks muutunud. õige ta on. ta on vist ka kuidagi puhkerežiimil. ennevanasti oli nii, et nädala sees tegime me telefonitsi plaani valmis, mis puhkepäevadel saama hakkas. reedel ta tavaliselt puhkas, sest noh, sõitke ise reede õhtul 2 h hullumeelsel Tallinn-Pärnu trassil olles vastutusrikkast töönädalast jummala väsinud. aga laupäeval-pühapäeval oli tavaliselt hull programm. seevastu eelmise aasta veetsime me nagu miinimumprogrammiga. majas sai küll üks ruum remonditud, aga muid asju, millest rääkinud oleme, ei saanudki tehtud. sel aastal proovime siis rohkem silmailu rajamisega tegeleda. 
eks see eelmine aasta oli tal tööl üks suur hullumaja. uus värk, väga kiire tempo ja pidevalt muutuvad olud. erafirmas käivad ikka asjad VÄGA palju teisiti, kui riigitööl. kui oled 17 aastat riiki teeninud, siis on päriselt ka väga keeruline harjuda. minu silmade läbi tegi ta uues kohas lihtsalt liiga palju. kui aga loomus kord selline on, siis teisiti eriti ei saa ka, eksole. no ja siis veel need pidevad telefonikõned ja lumikatte paksuse hindamine keset ööd jms.
nüüd aga loksub kõik vaikselt paika, sest riik kutsub taas ja 01.02. oli see päev, kus Herr Abikaasa sai vormi jälle selga tõmmata ning kõigest 11 km 140 km asemel tööle sõita. me kõik oleme rõõmsad ja õnnelikud!! sest noh, nagu asjaosaline tol hommikul ise ütles: "see olen see päris mina!" ja ma näen, kuidas inimene on rahul ja rahulik, omas elemendis. (missiis, et kõik on samuti uus ja võõras, kõike tuleb õppida ja uurida. ikkagi õige ja oma. oi kui oluline see on meelerahu ja enesekindluse koha pealt!)
ainult ühest asjast on mul kahju - pats tuli maha lõigata :(

esmaspäev, 14. november 2016

uus tõld

jehhhuuuuu ja 8 klaasi vahuveini - meil on nüüd uus auto!!! on Bella nimeks tal ;) (lugeda armsalt, naiselikult. tuletatud tähekombinatsioonist BLL)
ütleme nii, et otsingud, mis algasid põhimõtteliselt 10 a tagasi, jõudsin eelmisel nädalal lõpule. ja-jah, lugesite õigesti! või noh, umbes niikaua aega tagasi vaatasime esimest korda uusi autosid. siis ikka lõime araks mingil põhjusel (oh meid lolle, sest siis ju polnud lapsi, kohustusi, raha niisama käes!). ju siis polnud õige aeg. 
tihedamad otsingud algasid uuesti umbes aasta tagasi. mõtlesime välja hulga kriteeriumeid, mida autolt soovime. peamine siis automaatkast. salongist-salongi käies selgus aga, et kõigi nende kriteeriumite täitmine tähendaks meie jaoks täiendavat 3000-eurost kulutust, mida me sugugi välja käia ei soovinud. seega, asi jäi soiku ja praadisime oma soove edasi...
mark oli tegelikult algusest peale kindel, aga pidin ikka paati veel kõigutama ja teisi salonge külastama. valisime lõpuks ikka sellesama esialgse lemmiku välja, olime juba käsi löömas, aga millegipärast kammisin veel auto24-s ringi, et vaadata, milliseid samalaadseid autosid sama raha eest pakutakse. no ja leidsin!

nüüd on meil üks imetore Škoda YETI!! Bellakene, oleme sõbrad ja sõidame ilusti koos palju-palju aastaid!! Bella on selline natuke linnamaastur. temaga on imemõnus sõita, eriti hea on pikematel teedel kruiisida. põhimõtteliselt sõidab ise, sest noh, automaat+püsikas :) minu jaoks on parkimisandurid ja puha ;)

lõpmata rõõmus Evelin :)

P.S. meil on nüüd majapidamises 3 neljarattalist - Mummuke, Maali ja Bella. Herr Abikaasal ikka veab - ainult naistekari ;) 
see Maali on mingi hiidvana ront, mille ta suvel ostis, et vahepeal, kui me oma uut tõlda otsime, millegagi tolmusele tööplatsile liikuda. Maali on üks igavesti tore mutt tegelt - töötab, ei hädalda ja sebib suhteliselt sujuvalt. ainult et vastavalt vanusele esinevad mõningad murekohad, mis järk-järgult välja löövad - ta ei kergita saba (pagassiluuk loobus koostööst ja seal sees on stuff, mis vist sinna jääbki...), ei näita enam kiirust (spidoka tross lõpetas oma maise tee) ega ava väljast juhiust :D kui see isend meile saabus, siis ma kohe uurisin, et kui ta lagunema hakkab, siis kas tuleb ropp sõim a la Maali, vana lehm! :S aga pigem vist ei tulnud.
nii naerma ajab, kui ma seda siin kirjutan :D ega siis muud polnudki, kui Herr Abikaasa oma lakutud soenguga galantselt jalutas läpakakott (loe: ridikül) näpus autoni, avas kõrvalukse, asetas koti istmele, seejärel ronis läbi auto juhiukse lingini, avas selle ja ilma ülearuste emotsioonideta liikus sujuvalt väljastpoolt juhiukseni, mis juba imeväel avatud oli. pani telefonis google mapsi tööle, mis näitab ka sõidukiirust ja asus teele :D :p nüüd on see õnneks möödanik! mitte et Herr Abikaasa Maalist loobuda tahaks :/
saate aru jah, ma kirjutasin Maalist praegu pikema jutu, kui Bellast...

esmaspäev, 8. august 2016

ood armastusele

ma olen abielus olnud oma abikaasaga 10 aastat. võin kätt südamele pannes öelda, et 10 imelist aastat! 08.07.06. oli sõrmuste sõrme panemise, veidi värisemise-ootamise ja pidupäev, sellele aga eelnes veel 5 aastat. seega sügisel on meil tegelikult 15. aastapäev :)
10. pulmaaastapäeva puhul väike tagasivaade ja heietus ka:
tänapäeva maailmas on armastus mu meelest kuidagi alahinnatud. suhet võetakse nagu teenust - kui enam ei sobi, lõpetame lepingu ja next... see, et sinna vahele jäävad tunded, lapsed ja kodud, tundub teisejärguline. suhted tekivad liiga tormakalt või oodatakse/otsitakse liiga kaua. ja siis on raske aru saada, kas on leitud õige asi ja nurki on vaja maha viilida või pole see ikka see. 
vahel isegi olen kuulnud imestamist, et inimesed ikka koos ja polegi lahku läinud. mu meelest on selline arvamine nii veider. meie kohta pole nii öeldud (vist), aga olen kuulnud nii öeldavat küla peal... kuidas saab keegi kolmas kahelda paarivahelises armastuses, kui suhe toimib? milleks? nojah, eks vahel ikka on näha paare, kellele peale vaadates on veider mõelda, et just need kaks inimest elusid jagavad, aga kui neil on hea koos olla, siis mina olen alati rõõmus, kui on teineteise mõistmine, austus ja armastus. lõppkokkuvõttes pole muu siin ilmas oluline, ainult see inimene, kellega on hea oma igapäeva jagada (+soovi korral lapsed). 
meie senisele teele tagasi vaadates võin küll öelda, et meil on hea suhe ja hea elu. iga aastaga läheb paremaks. laisk on ikka hea olla - ei viitsi me kumbki kakelda, õiendada, piisavalt ühesugused oleme vist ka, sest enamus asjade puhul mõtlemegi ühtemoodi ja polegi millegi üle vaielda :D oleme üle elanud raskeid aegu Herr Abikaasa keeruliste töökohustuste tõttu - palju ootamist, kohanemist ja nuputamist. 
laste lisandumine muutis mustri muidugi kirjumaks, kuid see sigri-migri on ka aastatega paika loksunud ja ütleme nii, et hetki, kus ma tunnen, et vanemdamine on üle mõistuse keeruline, jääb ajapikku vähemaks. 
minul saabus see äratundmine, et see on SEE tunne, ikka üsna kohe, vastupidi ka :) sest noh, me mõtlesime seda mõtet mitut pidi ja nii üks kui teine uuris välja teise telefoninumbri (ei olnud veel aktiivne nutiajastu) ja siis kunagi võttis Herr Abikaasa julguse kokku ja helistas mulle :) sellest hetkest oli kõik juba kuidagi selge. ütleme nii, et need pikad-pikad kuud teda "soojamaareisilt" tagasi oodates ja päris reaalseid paberil kirju vahetades (issand, kas me oleme tõesti nii vanad??!), süvendasid veendumust, et ta on üks väärt mees ja tasub ootamist. vastupidi vist ka ;) ja mitmeid kordi, üks "reis" hullem kui teine. 
tänavu suvel olen olnud tunnistajaks kahele ilusale pulmapeole. nii erinevale, samas nii sarnasele, sest armastus on siduv - nähtavalt, soojalt ja tugevalt. sellised peod toovad esile enda tunded. ja teate mis, nii hea on tunda, et me tunneme kõike seda, mida pulmapaarid sel ilusal päeval ja kümne aasta jagu rohkemgi. ikka on väga hea koos olla ja koos toimetada. kõik on hea! 
ma tegelikult tahan tänada oma Herr Abikaasat. kui ma mõtlen tagasi kõik need aastad, siis ta on teinud läbi tohutu muutuse enda sees. see on tegelikult suisa hämmastav, kuidas üks inimene on suutnud ja tahtnud end muuta niipalju imelisemaks!! mul jääb sõnadest väheks. kõik ei ole selleks suutelised, aga mõni eriti tugev inimene on. ja mul on au elada selle suurepärase inimese kõrval iga päev. imeline!!
loodan, et meie elu näitab meie lastele, milline on suhe, millist ka endale tulevikus tahta ja millest vähemaga mitte leppida. elu on liiga lühike, et seda veeta krussis närvidega või end magama nuttes. keerulised suhted on valed suhted. punkt. 
sellesuvistel pulmapidudel oleme pulmakroonikasse kirjutanud ühe väga lihtsa, kuid väga õige soovituse, mille abil elust õnnelikuna läbi minna: Hea ja õnneliku abielu saladus peitub ühes lauses: "jah, kallis!!" just nii see täpselt on :) sest, jah kallis! ma teen sulle hommikuks praemuna või jah, kallis! ma võtan su eest need põrandad tolmuimejaga üle, kuniks sa vannis oled ;)
armastuse terviseks!!
siia lõppu originaalpulmapilt ja taaslavastused. ütleme nii, et õnneks väga suur vahe veel pole :) läbivõtteid ei teinud ka ;)
noored armunud 08.07.2006
08.07.2016
veel ilusad ja noored
elu õitega


neljapäev, 21. aprill 2016

mugav elu

nagu ma siin mõnda aega tagasi mainisin, on meie pere nüüd päriselt koos. oodata tuli omajagu (kõva 14 aastat), aga lõpuks on Herr Abikaasal töökoht kodukoha lähedal! ta ei ole isegi enam tegevteenistuses... 

mõningad muutused: 
  • vormikandjast tavakodanikuks
  • t-särgimehest triiksärgimeheks :)
  • 0-ga soengust pik(em)ajuukseliseks
  • sarisõitjast kodus toimetajaks
  • pühapäevaisast pärisisaks (ok, see on liialdus, aga laste pealt on vägagi näha, et issi pole enam midagi suurt ja kättesaamatut, kellele avasüli reede õhtu vastu tormatakse ja uneajani mastaapselt kasutatakse kõigil mängudes-tegevustes. nüüd hüütakse naabri-aiast "tsauki!" kui Herr Abikaasa 17:30 saabub ja mängitakse sõpradega edasi :)
  • endale teeb talle muret, et ringisebijast laua taga istujaks
mina muidugi lootsin, et see kauaoodatud vangerdus toob kaasa suure vabaduse. hinges selline tunne muidugi on, kuid reaalselt pole see veel rakendunud. lapsed toon-viin ikka mina, sest ma lihtsalt liigun sobival ajal sinnakanti, kus lastel vaja on. õhtuti viin lapsed trenni ja tulen koju süüa tegema (uskumatu, palju võtab igaks õhtuks menüü planeerimine-ostlemine-kokkamine aega!). Herr Abikaasa saabub koju, saame veits juttu puhuda ja koduseid toimetusi teha, seejärel läheb TEMA trenni lastele järele ja mina ei pea kuhugi tormama. osad emad juba trennis kadedusega mainisid, et mind pole seal enam üldse näha :D
eks täitumas on alles 2. nädal, aga hinges on justkui tunne, et hakkab looma. eks need nädalas on tihedalt igasugu plaaniväliseid üritusi täis ka, seega pole rutiini tekkinud.
kõhklusi ja kahtlusi pole, on ainult küsijaid, kes kahtlevad. kuna mina selle otsuse taga polnud (kuigi otseloomulikult toetasin), siis loodan, et olulisi tagasilööke ei tule (17 a tegevteenistuses pole niisama naljaasi maha jätta). oleme arutanud, et oma laigulise-laksu saab ta tulevikus Kaitseliidus toimetades ka kenasti kätte.

mida mina ootan?
  • trenniaega mulle-talle-lastele
  • perega rohkem koos toimetamise aega (autos kiirelt kuidas-päev-läks-küsimused pole nagu pere kvaliteetaeg)
  • pere toimimise igapäevareeglite kehtestamine (kasvõi hommiku- ja õhtusöök koos perega, 1 x nädalas mingi fun üritus, koristamise kord jne.)
  • aega teineteisele (seda meil nüüd on)
nii et vaatame, kuidas see mugav elu kulgema hakkab. eks suvi tuleb kaootiline, sest tavapärase 53 päeva asemel on Herr Abikaasal sel suvel täpselt 0 päeva puhkust, mul 3 nädalat on, aga iseasi on see, kas ma tahan seda üksi maha konutada... lastel saab lasteaed läbi, neid tuleb ka terve pika suve ohjata... vaat see on omaette postitust väärt ;)

laupäev, 9. aprill 2016

koos, päriselt!!!

14 aastat 3 kuud ja 11 päeva ootust sai täna läbi!!!

esmaspäev, 18. jaanuar 2016

Mirr läks hetkeks lolliks/normaalseks

midagi täiesti imelikku juhtus pühapäeva õhtul. nimelt hakkas meie, Herr Abikaasa kass mulle mingi hetk järgi käima. no me olime just Tallinnas tagasi jõudnud ja ma eeldasin, et küllap ta süüa tahab. andsin. ise kiirustasin pliidi alla tuld teha ja sööki valmistada paralleelselt. aga Mirri ikka käis mul järgi. õues oli ta ka juba tiiru ära käinud, seega ma lihtsalt ignoreerisin teda, sest ta suht sageli üsna tüütult käib ja kräunub. 
panin just vanni vett jooksma, kui ta mulle vannituppagi järele tuli ja vastu sääri nurruma hakkas. pani veel käpad vanni äärele ja vaatas armsa-kiisupai näoga otsa. no ma võtsin ta sülle ja saate aru, ta istus seal vagusi, nurrus ja mõnnas, ei üritanud  hullumeelselt minema rabeleda. kuidas see nüüd juhtus, Mirri? 
tavaliselt ma võin talle heal juhul mõned paid teha, kui ta voodis ise mu puusakondile istuma tuleb. kui kassipreili vedeleb diivanil, siis pai vastu ei võeta või kui, siis läbi sügava une või altkulmu põrnitsedes. hiljemalt kolme pai pärast vingerdab ta end käe alt minema ja vallutab diivani teise seljatoe... 
Herr Abikaasaga on muidugi teine lugu - tema võib Mirrit rahumeeli alati paitada, temale joostakse järgi nagu kutsikas ja nurutakse pai. diivanil keerab veel teise külje ka ette, kui üks pool on läbi paitatud. saate aru jah? ega ma ei ole vähe kade üldse, onju??? 
ärge nüüd valesti aru saage, eks. ta ei ole normaalseks muutunud, et mul eile süles oli. täna hommikul pani täiesti suvaliselt mulle käpaga :/
selline hetkeline hellushoog tuletas mulle meelde, kuidas ma tahaks endale kassikest, kes tuleks sülle, hõõruks põske vastu põske ja nurruks ennastunustavalt ning oleks maailma pehmeim karvakera.

kolmapäev, 6. jaanuar 2016

ilus

teatris
nii hea on alati kuulda küsimust, et kas sa oled endale ripsmed pannud? 
ei, ma ei ole endale ripsmed pannud, sest ripsmed on üks asi, mis mul olemas on ja mida on võimalik esile tuua lihtsalt ripsmeduššiga. kui hästi ilus tahan olla, siis lisan veidi lauvärvi või teen suitsusilma ja voila!
ma kujutan ette, et 20 a tagasi tundunuks see sama jabur küsimus kui 30 a tagasi
kinos enne filmi öelda, et ma vaatan korra oma postkasti ja siis, et issand, mul jäi telefon koju :D 
ei, ma tean küll, et kunstripsmed on ammu juba olemas, aga need naaritsad või kes iganes endale karvhaaval külge kleebitakse, seda vist küll ei olnud ;)

ükspäev me käisime teatris ka. vaatasime Endla etendust "Tramm nimega Iha". Mul oli jälle selline tunne, et täiesti tavaline tükk ja ükski närv ei liigu. täiesti tuim. Woyzeck oli ka parem, ausalt! nad võiks Ballettmeistrit uuesti mängima hakata, see oli suurepärane!! Rakvere teatri etendustega, näiteks, mul pole kunagi sellist tunnet, et midagi jääb puudu või et miks ma siia tulin. alati on klomp kurgus, kui tõsisem etendus on, või lihased krambis, kui komöödiat mängitakse. seda  Iha-tükki saatis hull kumu ja et juba lavastuse eelmine versioon olla Endlas nii kuum tükk olnud. no võibolla omas ajas oli see tükk tõesti kuum, aga täna kuidagi üldse ei kõnetanud, kahjuks. näitlejatööd olid korralikud, seda peab ütlema. sellest hoolimata oli üks tore õhtu, sest ma ei tea üle mis aja olin kleidis ja kõik oli ilus :)
meil on üldse väga kultuurne aasta algus tulemas, sest jaanuaris külastame balletti Pähklipureja ja K-del on kuu lõpus Tallinnas võistlused ning veebruaris on Tallinna lausa kolmel korral asja - Manowar, Disney on Ice ja Ooperifantoom!

esmaspäev, 9. november 2015

isadepäevast

sel aastal oli/on isadepäev tiba teistsugune. K-de isa ehk Herr Abikaasa naaseb alles kolmapäeval pikalt tööreisilt. seega õigel päeval saime rõõmustada vanaisasid. kuna tüdrukud on piisavalt suured, siis meisterdasid nad küpsisetordi. selle sisu valiti ise, kõikse parem pidi olema maasika-banaani-iirise. ma olen täiesti nõus. ja kui vaadata statistiliselt, siis tõesti-tõesti, maal sai see suur alusetäis kooki niuhti otsa! sõid ja kiitsid nii naabrinaine, kui naabrimees (me toimime magnetina - meie jõuame kohale, naabrid ka alati kohe platsis. see on see väikese igavleva küla elu).
oma isale tegin soolase kalatordi. seekord tuli isa hoopiski meile külla. nii tore oli :) lapsed meisterdasid kaardid ja sõid isegi viisakalt tüki kalatorti. isa Lätist toodud meetorti vitsutati see-eest oma 3 tükki :D Lätist tulevad kuidagi oluliselt paremad tordid, kui meil saadaval on. Herr Abikaasa sünnipäevaks tõid ema-isa ka sealt tordi ja see oli IMELINE!
lugesin siin erinevate blogide isadepäeva postitusi. teemaks kingitused. mina ei ole eriline suurejooneliste kallite kingituste pooldaja. mu meelest on selle päeva mõte hoopis muu: tähelepanu pöörata asjaolule, et lapse elus reaalselt osalev isa on ülioluline. koostegemine ja koosolemine nende sõnade kõige paremas tähenduses. sellepärast olen ka ise võtnud suuna, et pigem teeme lastega koos (vana)isale midagi toredat/head, kui et viime raha poodi. ja kui midagi osta, siis olgu see mingi trikiga asi, mitte argivajadustest lähtuv. 
on oluline, et isa ei oleks midagi suurt ja kauget või kõrki ja külma. a la isa teeb tööd, ära sega või isa nagunii ei jõua, lähme üksi. eks see kõik on kinni inimese enda peas, kes isaks saab. tema lastetuba mängib ka suurt rolli, aga enda mõtlemine eelkõige. mul on südamest hea meel, et minu lastel on IMELINE isa. lapsed on alati esikohal, nende nimel ja nende jaoks me alati toimetame. lapsed ei ole miski, mis nädalateks vanavanemate juurde jäetakse, kui ise puhkusereisile sõidetakse. jah, paarina koosolemise aega on ka vaja, aga kui on pere, siis see tähendab eelkõige kõik koos toimetamist.
jutukatke Herr Abikaasa sms-ist: vaat siis - tuleb välja, et meil on imeline perekond. sündinud armastusest! nii on!

neljapäev, 15. oktoober 2015

kodu aeg

kirjutamises on paus jälle sisse tulnud. elu on toimimas. Herr Abikaasa oli pika nädalalõpu kodus, sest läks nüüd kuuks Hispaaniasse tööülesandeid täitma. sellega seoses oli kodus eelnevalt ära teha sügistööd ja toas vahetada boiler, mis viimasel päeval ära kooles (no eks ta andis enne ka märku, aga et just nüüd, mnjaa...). see "nali" sai valmis 21:30 ta pidi juba hommikul 5:00 ära minema. nii et läks kiireks. õnneks kõik funkas ja isegi pessu sai sama õhtu juba :) nüüd on naljakas vaadata, kuidas 100 l boileri asemel on väike 50-liirine. iga kord, kui dušširuumi asutn, mõtlen, et pool boilerit on ära kukkunud :D väiksema vastu vahetasime selle seetõttu, et uude vannituppa tuleb suur boiler, see jääb nö. varuks. 
a tolle nelja päevaga jõudsime kinno, rattasõidule, rullitama ja randa uut jalutus- ja linnuvaatlustorni katsetama. jõudsime küpsetada ja niisama kokata. oh oleks kõik nädalavahetused mitu päeva pikemad! niisama sai ka oldud ja 11-ni magatud! 
kui nüüd lapsed järgmine nädal lasteaeda lähevad, siis ma ei kujuta ette, kuidas nad jälle pool 8 üles saama hakkavad. K-d ei ole hommikused magajad, aga nüüd tundub, et lõpuks on magamise rõõmudele pihta saama hakatud :) seega, saab põnev olema. kodus on nad seetõttu, et ühel kõrv valutab ja noh, teine ei taha ju ka minna, kui saab vanaema või minuga kodus olla. ilmad kah ilusad, leegib õues ringi. 
kõrvavaluga seoses ma arsti pakutud AB praegu vastu ei võtnud. proovin omamoodi, reedel kontrolli, kas saame ise jagu. ja kui see on viiruslik, siis nagunii AB ei sobi. loodan parimat. õnneks kõrv ei valuta, on lukus.
sellest, kuidas me kuu aega oma lemmikinimeseta hakkama saame, teinekord. 

teisipäev, 3. veebruar 2015

kargutaja

eelmise kuu eelviimasel reedel nokitses kirurg Herr Abikaasa põlve kallal, õigupoolest küll selle sees ja võttis tüki meniskit välja. oli teine nii pool-salaja rebenema hakanud ja tegi viimaste aastate jooksul omajagu valu. avastati see olukord üldsegi teise jala probleeme uurides, aga parem hilja kui...
teostati seda Tallinnas Taastava Kirurgia Kliinikus dr. Mihkel Mardna poolt päevakirurgia korras. töö oli kiire ja korralik, nii et poole lõuna ajal saadeti ta juba kodu poole. 
ettevalmistus oli mulle naljakas, Herr Abikaasale mitte nii väga :D tema, õnnelik inimene, pole peale mandliopi haiglate vahet pidanud varem eriti käima. teadmatus tekitab hirmu ja nii ta ikka üsna häiritud olekus haiglasse jõudis. julgesin talle meelde tuletada, et pea 6 a tagasi 06.04. hommikul kell pool 6, kui mind hakati laste sünniks ehk keisrilõikeks ette valmistama ning ma sealjuures pisardasin, teatas ta mulle, et mis sa hädaldad, varsti on kõik möödas. ütlesin talle sedasama, ei olevat mõjunud. oma vabanduseks toonasele "ilukõnele" ütles A. vaid, et siis see polnud ju tema, keda lahti lõikama asuti :D 
mina seevastu sõitsin Pärnust päälinna jummala külma kõhuga, teades, et kahe väikese auguga op ei saa miskit hullu olla. ega olnud ka :) lihtsalt kui inimene on nii kokku pandud, et narkoosist ärkamine võtab kaua aega ja paar päeva pärast seda ka eriti maailma asjadest aru ei saa, siis ei teagi, kas kaasa tunda või ajab muigama. poodidesse, kuhu ma algselt tema toibumise ajal minema pidin, siiski ei läinud, tundsin, et pean haiglas olema ja sisetunne ei petnud - olin vajalik.
mainin siinkohal ära, et keemilisi valuvaigisteid ma talle opi järgselt ei andnud ja olime juba varem kokku leppinud, et kasutab homöopaatilisi terasid. nii oligi, alustuseks Trauma 200 (mis aitas lisaks valuvaigistavale toimele ja keha šoki taandamisele ka narkoosist välja tulla), jätkasin Arnica 200-ga ning praegu võtab veel Ruta30, et põlv ikka ilusti paraneks. mõningad rakusoolad muidugi lisaks :) ohtralt on kasutusel jääkott ja kohevad padjahunnikud ning kargud, alates eilsest ka taastusravi võimlemine/ trenažöörid. hakkab tasapisi looma :) jalga palju veel maha ei pane, on teine jube jäik, aga valud kadusid ikka vähem kui nädalaga ja torisevast karust on saanud nüüd enam-vähem okkavaba diivanikaunistus :)
ja mina olen taksojuht - hommikul on tiir umbes selline: kodu-haigla taastusravi-lasteaed-töö-haigla-kodu-töö, õhtul: töö-lastead-trenn-pood-trenn-kodu, vahepeal uisuväljak ka. ja nii nüüd umbes iga päev veel paar nädalat. aa, nädalavahetusel käisin mõlemal päeval koorides laulmas ja neljapäeviti käin ansamblis. oi, ma olen endale suure tüki hauganud, aga kuna viimased tegevused annavad niiiii palju, siis jõuan küll!
tervist!!

kolmapäev, 29. jaanuar 2014

tinasõdur

elu mängib vahel kätte imelikke võimalusi. ühelt poolt on need toredad, teisalt mitte niiväga. eks ma siin hädaldasin mingi aeg tagasi, et kui külmaks läheb, siis väga nagu ei tahaks üksi lastega toimetada kodus ja ikkagi veidi veel võõras ja kui midagi juhtub, siis pole kedagi abis. 
nüüd siis juhtus aga nii, et Herr Abikaasa viskas end jääl siruli ja liigub nüüd nagu vapper tinasõdur ühel jalal... luu õnneks puru pole (vähemalt Pärnu EMO-s väideti nii), lihtsalt kole pehmete kudede venitus pahkluu piirkonnas. jalg on "kenake" rull ja valutab ka. istub mul nagu diivanikaunistus, ise kurdab, et lamatised tekivad varsti :D 
teise õnnetuse üle pole sobilik naerda ja ega ma naeragi, aga see tuli lihtsalt nii õigel ajal. Karita just hakkas köhima. praegu ongi meil pere pooleks jagatud - kaks santi lustivad kodus (köhiv ja turtsuv issikas ja issi) ja kaks tervet käivad tööl (emmekas lasteaias ja mina tööl), kõik on väga rahul. või noh, mina tahaks ka kodus olla, aga nohu pole piisav vabandus vabu päevi võtta. muideks kartsin, et tuleb hull kakelung Karinaga lasteaeda minemise teemal, kui õde koju jääb, aga oh üllatus - ei! tema tahab lasteaeda õest puhkama minna! jah, nii mulle öeldigi :D muidu oleme jõulujärgse aja igal hommikul Karinaga lasteaeda minemise suhtes maid jaganud, nüüd aga läheb meeleldi. aru ma ei saa! viimasel ajal on K-d tõesti nagu kass ja koer karvupidi koos, nüüd on õhtud rahulikumad ja nad taluvad üksteise seltskonda paremini :) ju siis nii pidi minema.

esmaspäev, 17. juuni 2013

elu esimene kalalkäik

lapsed on ikka imelised! tänu neile sain ma aru, kuivõrd mõnus on käia kalal!
Karina 
Karita
K-d ajasid juba ammu peale, et nemad tahavad kalale minna. oleme korduvalt jõe ääres näinud proffe, kes lups ja lups hõbedasi särgi välja tõmbavad. ju see neid lummas.
kuna ma kohtusin Jyskis 99-sendiste õngedega, siis tundus täitsa hea mõte need koju tarida. missest, et bambusest, selle 10-minutit, mil lastel huvi püsis, pidasid need ilusti vastu :D
pühapäeva hommikul kell 9 ei suutnud me herr Abikaasaga enam tungivatele nõudmistele kalale minna vastu seista ja ajasime kummikud jalga. ussikesed kaevati ka murukamara seest karpi ja sammud seatigi jõe poole. mis meil nüüd viga minna - jalutad 10 min ja kohal!
kolm kanget kalameest :D
kätte küll kahjuks ühtki kala ei saanud, aga kõik vihmaussid söödi kellegi poolt vee all konksu küljest küll ära :p ja lapsed olid sillas, sest nad said ise usse konksu otsa panna, õnge vette loopida (Karital tuli kuidagi väga hästi välja) ja hiljem, kui õnged armulikult meile üle anti, et näete, emme-issi, püüdke ka, ohjeldamatult vees plärtserdada ja mööda kallast ringi joosta. herr Abikaasa arvas, et paadist oleks veel eriti änks kala püüda, elame-näeme.
ühesõnaga, oli üks väga tore pühapäevahommik :) ühtki sääske ei kohanudki :)) ja mulle kohe väga hakkas see jõe ääres vees seismine meeldima :))) 

sulnis pühapäevahommik Pärnu jõe kaldal

esmaspäev, 10. juuni 2013

jutt jummala õige!

Ülihästi ja otse naelapea pihta klipid! väga vajalikud ka, minu arvates. ma tõesti ei arva, et võrdse panuse eest peaks keegi saama rohkem või vähem.
ise olen alati olnud julge ja oma arvamuse välja öelnud ja õigused nõudnud, seega nii teravalt ma seda ei probleemi tunneta. 
aga pean tunnistama, et on küll veider mees-kassapidajat näha... ja meie kodus on ka ikka meeste- ja naistetööd, aga pigem sellel alusel, et mul lihtsalt tuleb söögitegemine paremini välja ja herr Abikaasa jõuab raskeid asju lihtsamalt tõsta ning oskab juhtmeid ühendada. loomulikult, kui ma kätte võtaks, õpiksin ka torude ja juhtmete ühendamise ära, aga pole vaja, sest meil on sõbralik tööjaotus ja tema juba oskab seda, mina oskan nt. peenemat näputööd see-eest :D hommikuti teeb kohvi herr Abikaasa, nõudsid paneme masinasse mõlemad, laste eest oleme alati koos hoolitsenud, põrandaid peseb meil mees näiteks, sest mulle see lihtsalt ei meeldi :p mina võtan see-eest tolmuimejaga :) 
ühe koha pealt ütlen küll, et soorollid võiksid jääda paika - sõjaväes. ma olen oma abikaasa kõrval olnud 10 aastat, vaid ühel korral olen kuulnud tunnustavaid sõnu naissõduri kohta. ei, mehed ei halvusta naisi kaitseväes, aga tõsi ta on, et lahingüksuses või rännakutel, kus tuleb kogu oma kraami ise seljas kanda, jäävad naised hätta. lihtsalt mehe keha on tugevam ja vastupidavam. üks näide ka: keset suurõppuse lahingtegevust tõusis järsku metsaveerel koos oma üksusega puhanud noor daam laigulises vormis püsti ja läks aasale lilli noppima. no tule taevas appi naine! seal käis ju sõda!!! missest et mängult, aga ikkagi. 

teisipäev, 19. veebruar 2013

täitsa tõbine

no see oli küll praegu "huvitav" kogemus: nuuskasin kõrvas oma tasakaalu-elundi paigast ära. suht võigas tunne. pärast mitmekordset neelamist läks paika tagasi. õnneks istusin, püstiolekus oleks raudselt pikali käinud. nüüd nina jälle tilgub, aga nuusata ei julge...
nagu te aru saate, on too jube viirus ka meie pere kätte saanud. mina haigestusin koos Karinaga viimasena reedel 38-se palavikuga :( mis ei kao ega kao ära. lapsega käisin isegi eile perearstil, kuna 5 päeva palavikku (näidud kõiguvad 37.4-38.2, vahepeal pole üldse) tundus koos köhaga ikka kahtlane - õnneks kopsud puhtad ja veri korras. kodused teed-meed-aurud, ei muud.
Karita on tänaseks terveks saanud ja käib lasteaias, terve eelmise nädala oli tema siruli ja tüki üleeelmisestki. herr Abikaasa alustas seda saagat. ma enam ei mäletagi, kui ammu aega tagasi. 
palun installeerida üks kevad. tänud ette!

esmaspäev, 31. detsember 2012

hääd uud!!

valasime õnne
tulemused varju pealt vaadates:
mul: koerad ja kits, palvetav naine
herr Abikaasal: Kunksmoor, koerad, siga, inimnäod (lapsed), panter ja igasugu muud imelikud loomad
:D

mida kits küll tähendab???????

teisipäev, 13. märts 2012

tuulerõuged pildis teema lõpetuseks meie peres

tipphetk
herr Abikaasa poolt läbipõetud tuulerõuged oli väga õudne kogemus. talle nagunii, aga mulle ka. pildi panin siia selleks, et propageerida täiskasvanutele mõeldud tuulerõugete vaktsiini. ausalt, inimesed, see on olemas ja palun kasutage seda, sest too lastehaigus on suurel inimesel väga hull!
Meie majas oli sel aja keelatud:
1. parastav irvitamine
2. enda tema silme all sügamine
3. igasugune tema katsumine ükskõik kustkohast
Härra ei väljunud majas muidu, kui pimeduse varjus. arvas, et ehmatab kevadlinnud ära ;) väga pikk meil teekond kuuri puude järele just ei ole, aga ju ta enesetunne oli siis niivõrd õudne, et ei saanud valges välja minna... magas eraldi teki all, sest igasugune riide liikumine vastu nahka olevat õudne piin.
loomulikult tuli ka palavik, püsis 39-piires, alla läks väga visalt. pilt on siis tipphetkel tehtud. igal õhtul sai klõpsitud uued pildid. ma juba esimesel täpiõhtul mõtlesin, et jube. kolmandal fotosessioonil tabas mind juba õud. täppe oli sellise tihedusega IGAL POOL ÜLE KEHA välja arvatud peopesad ja tallaalused, isegi suus ja kõrvas oli... aga õnneks on tänaseks seis selline, et inimese nägu on peaaegu tagasi, tuju ja naljasoon ka, nii et sõbralik tögamine on juba täitsa võimalik ;) homme julgeb isegi tööle minna (kus ootab teda sadakond irvitavat kolleegi, kes tahavad hirmsasti tolle lastehaiguse kohta sõna võtta :D ). kohalikeks naljadeks oli meil haiguse ajal, et mu meheks on nüüd Frankensteini prototüüp või et elan koos mullikilest mehega (tihedalt vill villi kõrval nägi täpselt selline välja, nagu oleks naha asemel mullikile).
aga tõsiselt, pean mehele au andma - mina sellist haigust vist hetkel küll nii tublilt üle elanud poleks. see on suur katsumus. tavaline mehine hädaldamine ei tõusnudki esiplaanile :) sõjaväelise enesedistsipliini rida vist.

ah et millega me ravisime?
  • ohtralt saialilletinktuuri mitu korda päevas (Vene oma on parem, sest see on kangem ja odavam ka)
  • soodavannidega (vannitäie vee kohta tass soodat - kuivatab väga hästi, lapse puhul pool tassi)
  • hiljem juba palju-palju niisutavat kreemi, sest on oht armide tekkimisele, mis peaks selle mure ära hoidma
loodan, et meie perel on selle haiguega nüüd kõik, sest lastel oli ka täppe suht palju. olen kuulnud, et mõne täpiga ei pruugi täit immuunsust saada ja tuleb teist korda veel.
Karita täpitab rõõmuga
Karinal on kopp jummala ees

pühapäev, 4. märts 2012

haigus vol 11 - tuulerõuged vol 2 & 3

nii. eile pärast teatrit märkasin Karita seljal täppe. nüüd ma olen siis see ema, kes veab oma haiget, nakkusohtlikku last massiüritusele. oma kaitseks võin öelda, et enne riideid vahetades ma tõesti ühtki ei täheldanud ja tuju oli tal ka igati hea. 
nüüdseks on tekkinud täppe üha juurde. kõige rohkem on seljal, kuklal ja peas, aga ka kõhul ning jalgadel. enesetunne ja olemine on Karital mu meelest oluliselt parem, kui Karinal samal ajal. täppe laseb määrida mõnuga - keerab ja pöörab end igat pidi, et ikka iga väiksemgi täpike saaks määritud. ta oli Karina täpimäärimise ajal nii pettunud, et teda ei tupsutata. nüüd siis naudib täiega :D ootame, kui villid kati hakkavad minema, eks siis käis, kas veel ravitseda laseb. määrin siin ikka saialilletinktuuriga. Karina pealt on näha, et see on piisavalt tõhus, mädakoldeid ei tekkinud üle kolme ja kõik on kenasti paranenud. ah jaa, soodavanni sai ka tehtud. sõbranna ema rääkis, et kuivatab maru-hästi. vannitäie vee kohta serviisitassitäis soodat, veidi liguneda ja siis saialilletada :) täpid tõmbasid kohe heledamaks. kaerahelbevannist olen ka kuulnud, aga ei tea, mis suhtes seda lahustama peab.
ja nüüd siis põhimats: herr Abikaasal on ka tuulerõuged :S ja nad tulid siiski, eksole. ta nii lootis, et ei hakka külge, aga eile öösel töölt jõudes tundsin, et on kuidagi liiga tuline. kraadis, oli 38,5, panin tule põlema, esimesed täpid olid ka kohal. seda ma parem ei kirjelda, milline ta praeguseks välja näeb. enesetunne on väga sant, õnneks allergiarohu abil väga ei sügele. aga täna on alles 1 ööpäev täitumas, 3 on veel ees, kus täppe peaks juurde tulema :( kiirabi veel vaja pole, loodame, et nii jääb ka. net on täis lugusid, kus ikka väga kreisiks läinud on.
nii et pöidlad pihku, et me selle nädala suuremate kaotusteta üle elaksime!

kolmapäev, 25. jaanuar 2012

tublide tulevaste sportlaste I suusasõit

 lumi on laste jaoks ikka midagi üliolulist. ma ei tea, kuimitu korda (või kui mitusada) ma olen kuulnud jutte lumepallidest, -memmedest, suusatamisest, kelgutamisest, lumehelbekestest jne.suusatamine oli siiani midagi müstilist, sest enne oli seda vaid telekast nähtud ja issi ettevalmistusi rajale minekuks suud ammuli vahitud. nüüd siis sai ise proovida :)
ootusärevus/kepitreening
installatsioon (herr Abikaasa leidis, et "Tillude" nahkrihmad olid vanasti ikka tunduvalt paremad)
Karina on sillas, kohe oli näha seda tahtmist ja sõidurõõmu
tegelikult toimus ülespildistatu juba tükk aega tagasi, kuid blogger ei soostunud vahepeal minuga koostööd tegema :( 
suusad ootasid nukralt kuuris juba mitu kuud, mida polnud, oli lumi... siis ta lõpuks tuli, oluliselt hiljem muidugi, kui mujale Eestis, aga ta tuli ikkagi :) esimese proovi tegime oma hoovis. oi kui väga lapsed suusatamist ootasid! rõõm oli piiritu ja kombedesse poeti suusajutu peale nagu väledad vihmaussid. 
I suusasõidu tulemused: Karina nautis iga minutit - sõitis kenasti jalg-jala kõrval pikki ringe ja muudkui säras. kepid olid tiibadeks kõrval, lumme ta neid panema ei soostunudki. vahel võttis nö laskuja poosi need kepid moepärast, muidu aga sirutas kõrvale kogu aeg. väga koom oli vaadata :D kukkus ainult korra vist.
Karita lasi rõõmuga suusad alla panna, kukkus suht kohe, ajas end püsti ja oli näha, et neiu mõtles hetke, mispeale pärast väikest proovimist ja teistkordset kukkumist otsustas need lauad alt ära võtta. ja oligi tema sõit sõidetud. pärast lasi veel korra alla panna, sõitis kenasti tiiru ära, isegi keppe kasutas sihtotstarbeliselt, aga hetk hiljem ikka pidas paremaks labidaga lund lükkama minna.

paar nädalat hiljem otsustasime lausa rajale minna, ehk siis Raeküla metsa alla suusarajale. suur lubaja kursavend (härra Pärnu Linnavolikogu esimees) kirjutas eelmisel suusahooajal lehes, et Raeküla valgustatud radadele tuleb lausa lumekahur hankida ja nö keskust välja arendama hakata, sel talvel ei saa isegi klassika rada sisse lükatud... poliitikute värk :( mingi isesõidetud raja me siiski tuvastasime ja neiud sööstsid iseteadlikult teele. mingi 300 m lausa sõitsid kenasti ära, aga siis oli isu täis ka ja kiputi vägisi autosse tagasi. kui me oleks jalgsi tulnud kodust, oleks pidamud 2 x 14 kg süles koju tassima vist.
proovime kindlasti veel, sest potensiaali ja soovi on.