Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers
Kuvatud on postitused sildiga Mirri. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Mirri. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 2. august 2017

uus titt!!

veidi üle kahe  kuu tagasi oli selline tore päev, et meie perele sündis uus beebi. selline väike ja karvane ning ülinummi. jah, see postitus tulebki ülevoolav ja nunnutav, saage hakkama ;)
kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis mul oli juba pikemat aega tunne, et mul pole kassi. sest vaadake, Mirri on Herr Abikaasa kass ja ta ei taha üldse sülle, tema ilusat kasukat võib katsuda ainult Herr Abikaasa ja üleüldse on Mirri väga raske iseloomuga. aga minule tähendab kass midagi ilusat, pehmet ja armsat. 
eks see selline lihtsalt jorin minu poolt oli, kui üksõhtu siis jõudsime järeldusele, et milles küsimus, võtame siis teise kassi, keda saaks nunnutada. otsingud algasid! ega ma siis igat kassi kah tahtnud, seekord oli valikus ainult beež. tõulooma ma ei otsinud, sest tavaline kodukass on palju tervem ja tegusam.
kodune iluuni
ja siis leidsime Iirise. mulle saadeti pilt, kus ta oli 1-päevane, see oli armastus esimesest silmapilgust ja nii me 2 kuud ootasime. vahepeal käisime tal külas, palusime ilusti edasi kasvada ja toredaks pehmekäpaliseks nurrumootoriks sirguda ja ootasime-ootasime-ootasime.  
eelmine reede saabus päev, kus kassititt meile koju toodi. jummel, kui armas võib üks väike kassititt olla💗 pehme ja nurruv ja uudistav. vaatab sulle sügavale silma sisse ja on tunda, kuidas su maailm tema omaga ühtib - imelime!
tited reas ehk pilt vennase ja emmega














nüüdseks on ta ilusti kohanenud, maja segi pööranud ja meie oleme nagu titega pere ikka - kõnnime kikivarvul ja öösel magamata, sest teatud väike röövel arvab, et just varahommik on hulluhoogudeks parim aeg... ma tegelikult naudin neid ka ;) sest kassititt kasvab ruttu laisaks diivanikaunistuseks, las ta siis praegu möllab. 
lapsed on sillas, Mirri mitte nii väga. algul natuke pelgasin, et lapsed on liiga ülevoolavad ja väntsutavad ta ära, aga kassilapsel on õnneks küüned :D üsna vähe on näha looma süles hoidmist, kui ta ei taha. Iiris ise aga otsib küll lähedust, kui keegi lihtsalt paigal istub. 
Mirri muidugi sellest karvakerast midagi  ei arva ja ta näitab seda väga kõnekalt välja - alguses tundus huvitav ja oleks tahtnud nuusutama minna, kuid väike susises ta peale nii hoolega, et tuli eemalduda... seejärel hakkas Iiris huvi üles näitama, aga nüüd mängib Mirri solvunut ja nii ei ole nad veel päris sõpradeks saanud. küll aga sööb Mirr, kes varem on olnud ülinärb sööja, mitme kassi eest ja kõigist kaussidest :D kosumine on silmaga nähtav. väike kass võtab eeskuju ja vohmib ka Mirri kausist vahepeal pehmet toitu, kui see laokile on jäänud. nii lahe! ise ma arvan, et kui ühes mänguhoos ikka Iiris Mirrile külge kargab, siis tuleb sõbraks saada. kurjad nad üksteise peale igatahes ei ole, pigem vaatab Mirri pidevalt sellise ülimalt üllatunud näoga, et mida üks väike loom pidevalt korraldab, miks ta nii kiiresti liigub või siis et oot-oot, kuhu see hulluke nüüd kadus või kui kohe silmapiiril ei ole, siis hakkab otsima :) 
ja Iiris on isane kass, missest et selline malbe ja õrn välja näeb. Iiris sellepärast, et ta kasukas on täpselt iiriskommi värvi. kui ta suuremate sigadustega tegeleb, siis hakkab kass Arturiks ;)

Iiris emme Jettega, kui neid külastamas käisime (ilus pallike, eks)

esimene kalli
1-kuune kassititt

pesakond koos

esimese õhtu uni uues kodus
kärbsepüüdja in the action!

teisipäev, 11. aprill 2017

meil on muidu kass ka

kass Mirri on kohe-kohe 3-aastane. teda saadab kurja-kassi kuulsus. eks me oleme talle ise selle kuvandi tekitanud. mõnes mõttes on jutul tõepõhi all, aga teisalt kardavad inimesed teda ikka ülearu. iga loom lihtsalt ei taha torkimist. 
no näiteks: külalised tahavad teda kõik paitada, aga teavad, et ta on kuri. lähevad kassi juurde, räägivad temaga juttu, tõstavad käe ta lähedale ja ootavad, et midagi EI juhtuks. kamoon! kuidas siis ei juhtu, kui kass on unest üles aetud, ta on niigi võõrastest segaduses ja siis silmi lahti tehes seisab keegi suur tüüp ülestõstetud käega tema kohal? minu reaktsioon oleks ka, et tõmbaks nähvaka kirja või vähemalt susiseks vihaselt! mitte-kassiinimesed, väike tähelepanek: kui kass on unes ja talle lähenedes teeb loom mingi mõnusa sirutusliigutuse, siis tuleks kohe pai tegema hakata, mitte käsi tema lähedusse panna, justkui oodates, et kass sinna kinni kargaks. kui loom juba vaatab lingus kõrvadega teie poole, siis tuleks kohe oma käed ära võtta ja teise tuppa asja teha :P või KUI tõesti loom tuleb sinu juurde, siis tee kohe pai, ära enam mõtle, et kas hammustab. kui sa pai ei tee, siis hammustabki. kui loom juba vastu sääri nühib, siis kassikeeli tähendab see omaks tunnistamist ja pai soovi :)
te võibolla ei usu, aga meie kuri loomake armastab üle kõige maailmas pai ja sügamist. AGA seda peab tegema õige inimene, tema inimene. minu või laste pai ta võib küll hädapärast vastu võtta, aga Herr Abikaasat ootab ta nagu kutsikas koju ja jälgib, kuniks too lõpuks diivanile maandub, et siis kohe tema juurde hüpata ja end külili lastes valjult nurrudes ringi pallima hakata ja pai saada :) ta võib seal mõnuleda kõva pool tundi, endal nurrumootor põhjas ja keel suust välja tilpnemas. see vaatepilt on nii-nii armas, et ma vahel lähenen ja ka sellest paimaratonist osa tahan saada, aga siis on paraku pidu kohe läbi ja mulle vaadatakse otsa nagu kurjategijale.
seetõttu, Mirri, võta teadmiseks, et sulle on tulemas sõber (loe: normaalne sülekass / paimaias konkurent), kes laseb end sülle võtta, paitada ja mõnuleb, kui temaga tegeletakse ja oskab ning tahab mängida. ei, see ei ole ähvardus, lihtsalt võta seda kui fakti. see sõber on alguses väike armas karvapall ja ma väga loodan, et sa käitud emalikult (mitte õelalt) ning me saame varsti näha pilti, kus kassid armsasti kahekesi koos päikeselaigus mõnulevad. 
praegu peame leppima sellise vaatepildiga :D

kolmapäev, 2. november 2016

mu kassil oli õigus

ta sõi end sel sügisel konkreetselt paksuks. jah, meie kass, kes on 3-aastane ja selle aja jooksul olnud pidevalt selline niru kärbeskaallane... aga kuskil oktoobri alguses hakkas ta vitsutama - näugus iga hommik külmkapi ukse juures, et tal on kohe süüa vaja, muidu on jokk. sai oma portsu kätte, rahu oli maa peal heal juhul pooleks tunniks, siis küsis jälle. kui me päevasel ajal kodus juhtusime olema, siis nõudis ka non-stop midagi hamba alla, kui keegi köögis liikus. krõbinakauss tühjenes, nagu oleks tolmuimejaga seal käidud, pehmet toitu kulus sellistes kogustes, et mu rahakotis ulub tuul; kui ta tunneb hakkliha vms. värske lõhna, on ta koheselt köögipukil kräunumas ja enne ei jäta, kui pool saagist on tema. 
esiti tundus selline käitumine maru veider. miks ta järsku niiviisi teeb? ta pole ju kunagi suurem asi sööja olnud. mul on enne ka kasse olnud, vat mõnel alles oli isukest, Mirril aga mitte. nüüd on justkui ära vahetatud. siis sain tasapisi aru, et mida külmemaks ilm muutus, seda tihedamini ta süüa nurus. ja näete, ongi käes - täna on 2. november ja talv on käes. kui ilmateateid uurida, siis niipea see enam ei taandu :( loomad ikka tunnetavad ette.
muuseas, nii äge on paitada kassi, kes on mõnus pehme, mitte kondine :) ja ülilahe on näha, kuidas tüüp üritab ennast pesta, ütleme küljelt, aga ei ulatu :D ise vahib mind totra näoga, et kuidas see nüüd nii on läinud. mis mul öelda on - liiga head hambad :P

esmaspäev, 18. jaanuar 2016

Mirr läks hetkeks lolliks/normaalseks

midagi täiesti imelikku juhtus pühapäeva õhtul. nimelt hakkas meie, Herr Abikaasa kass mulle mingi hetk järgi käima. no me olime just Tallinnas tagasi jõudnud ja ma eeldasin, et küllap ta süüa tahab. andsin. ise kiirustasin pliidi alla tuld teha ja sööki valmistada paralleelselt. aga Mirri ikka käis mul järgi. õues oli ta ka juba tiiru ära käinud, seega ma lihtsalt ignoreerisin teda, sest ta suht sageli üsna tüütult käib ja kräunub. 
panin just vanni vett jooksma, kui ta mulle vannituppagi järele tuli ja vastu sääri nurruma hakkas. pani veel käpad vanni äärele ja vaatas armsa-kiisupai näoga otsa. no ma võtsin ta sülle ja saate aru, ta istus seal vagusi, nurrus ja mõnnas, ei üritanud  hullumeelselt minema rabeleda. kuidas see nüüd juhtus, Mirri? 
tavaliselt ma võin talle heal juhul mõned paid teha, kui ta voodis ise mu puusakondile istuma tuleb. kui kassipreili vedeleb diivanil, siis pai vastu ei võeta või kui, siis läbi sügava une või altkulmu põrnitsedes. hiljemalt kolme pai pärast vingerdab ta end käe alt minema ja vallutab diivani teise seljatoe... 
Herr Abikaasaga on muidugi teine lugu - tema võib Mirrit rahumeeli alati paitada, temale joostakse järgi nagu kutsikas ja nurutakse pai. diivanil keerab veel teise külje ka ette, kui üks pool on läbi paitatud. saate aru jah? ega ma ei ole vähe kade üldse, onju??? 
ärge nüüd valesti aru saage, eks. ta ei ole normaalseks muutunud, et mul eile süles oli. täna hommikul pani täiesti suvaliselt mulle käpaga :/
selline hetkeline hellushoog tuletas mulle meelde, kuidas ma tahaks endale kassikest, kes tuleks sülle, hõõruks põske vastu põske ja nurruks ennastunustavalt ning oleks maailma pehmeim karvakera.

neljapäev, 29. oktoober 2015

pilves kass

kui metallivärviga toas õhtul singeri masina jalgu värvida ja ööseks samasse tuppa kass magama jätta (sest ta keeldus sealt väljumast), siis tuleb arvestada, et hommikul tuleb sulle vastu kergelt pilves kass :D
miks ma õues ei teinud seda tööd? noooh, külm ju ja pime. purgi peal oli õpetus, et +8-+25 on  värvi töötemperatuur. ja ausalt, ma ei kujuta ette, kuidas pintsel selle +8 juures libiseks, kui +22 juures suht kiiresti kuivas. ma kartsin ikka ka, kas saan hakkama ja kas jääb normaalne, ma pole sisustuselemente enne metallvärviga tuununud. jäi täitsa ok. kui kõik valmis, jagan pilte ka ;)
kui nüüd pilves kassi juurde tagasi minna, siis toon igaks juhuks lastekaitselistel põhjustel ära, et meie magamistubade uksed olid öösel kinni, värvitöö lõppedes tuulutasin põhjalikult kõiki ruume ja jalad ise asusid magamistubadest kõige kaugemas ruumis. kass oli tiba uimane. hommikuti ta tavaliselt pärast ringutamist üritab mind jalust joosta, kräunuda ja igal muul viisil selgeks teha, et talle on kohe suuremas koguses süüa vaja, vastasel korral ootab näljasurm. täna saatis mind lihtsalt aeg-luubis pilguga ja kulges siis lihtsalt välja... 

laupäev, 9. november 2013

pean ennast rohkem kuulama

viimasel ajal olen tähele pannud, et ma tunnetan või näen asju ette. ja-jah, olen lolliks läinud :D aga ei, päriselt. eks ma olen varem ka vahel harva tundnud, et üks asi peab nii või naa minema ja lähebki, aga pärast vanaema surma on kõiki neid tundmusi rohkem ja selgemini olnud. alates muidugi sellest, et nägin teda ennast minu magamistoa uksel seismas paar päeva pärast tema lahkumist. hirmu ei olnud, sest ma teadsin, et ta tuleb. vanaema ise oli üks kõige realistlikkumaid ja maalähedasemaid inimesi, keda ma tean, ei huvitunud ta maarohtudest ega käinud kirikus.
tavalisemad näited on muidugi need, et ma vahel tean ette ja valmistan millegipärast söögid, kui herr Abikaasa mingil x-ajal koju tuleb, ilma, et sellest ette teataks. sellest rääkimata, et kui nad töökaaslastega teiselpool Eestit napsu võtavad, seda ma tean alati! või et laste suhtes on paha tunne, selline imelik ärevus ja siis nad jäävad haigeks. kahjuks ei oska ma neid tundeid (veel) tõlgendada. õnneks oskan ma neilt ka pea-ning kõhuvalusid ära võtta, praegu küll veel enda sisse, aga asi seegi.
viimane näide on kassikesega seoses: kirjutasin tema kesksoostumise operatsioonist. kirjutasin ka sellest, et paha tunne oli hinges. nonäete, oligi põhjust, sest kass ei toibunud üldse, terve nädal on olnud väga kriitiline, sest loom ei söönud-joonud palakestki ega olnud üldse energiat. haav iseenesest ilus. isegi loomaarst ütles mitu korda, et loodame, et ta sellest ikka välja tuleb :( nüüd siis saab süste mao ärritussündroomi vastu ning kiisuke sööb jälle ning söök püsib ka sees. Mirr ise on end jälle õnneks leidmas - hiilib mind nurga tagant ja turnib puudel. sellest, kuidas teda sundtoitsin ja muid õudusin tegin, siin täpsustama ei hakka. aga jah, ma ju teadsin, et see op pole praegu hea mõte, aga ma ei kuulanud ennast. arst muudkui ütles, et kõik on ok ja vanust on piisavalt.
igasugu unesid olen ka nägema hakanud. aastaid pole üldse und näinud, nüüd vist elu rahulikum, laste pärast enam mure pole, ju siis jäävad unenäod meelde. vahel ma mõtlen, et ei taha neid näha, sest ma näen asju, mis üsna kohe päriselt ka juhtuma hakkavad või siis näen sõpru unes imelikult tegutsemas ja nendega suheldes saangi teada, et mingid asjad on juhtunud ja unes öeldi mulle väga selgelt, mis selle inimesega tunnetega lahti on. 
ja siis ma usun märke, kasvõi selliseid, et kui mingi vana autoromu teise kahe masina vahele võileivaks sõidetakse, siis tuleb see romulasse viia ja kindlustuse pakutud raha vastu võtta, mitte seda veel 10 x üles putitada, kuigi see järjekindlalt märku annab, et aitab. eks ma mainisin ka seda uskumatutele, aga vastus oli teada, et pole siin mingied märke. aga teate mis, on ikka küll, viimati remondist tulles läks autol kumm pärast esimest kurvi tühjaks! vahetamise ajal hakkas vihma sadama ja tuul tõusis. kokkulangevused, ikka, aga nagu oleks midagi muud ka, eks :)
oh kui imelik jutt...
ühesõnaga, mul oleks vaja kedagi, kes aitaks mul ennast paremini tunnetama ja kuulama õppima. 
ronin nüüd luua selga ja lendan nõiamäele :D ah õige, ei saa, ma ju kardan lendamist, paaniliselt!

laupäev, 2. november 2013

Mirjamson

eile oli päev, kui lasin kassi kesksoostada. kurb on olla. 
ühest küljest on arusaadav, et see tuli ära teha, teisest küljest naisena on seda väga raske mõista, et nii tegema peab... või noh, ei pea ju, aga need isaste kasside hordid meie maja ümber tundus juba ilmselge liig ja kui nii hakkabki iga mõne kuu tagant olema, siis see ei ole ka väga hea variant. kusjuures need isased on nii ülbed! neil on ikka konkreetne siht silme ees ja isegi hari ei aja neid minema - istuvad ülbelt terassil laua peal ja vahivad tuppa. ole nagu vang iseenda kodus :( ju siis eriti nurr miisu on meie Mirrist sirgumas... aga nüüd on lõpp, päris lõpp. 
isast kassi omades ei tundunud kastreerimine nii hull või lõplik tegevus. aga ju ma siis ei osanud kaasa tunda. emase loomaga nagu teine asi.
õnneks protseduur ise läks kenasti, taastub ilusti, haav kena ja kass tegus. õue nurub hirmsasti, aga ei saa veel lasta. lahtiseletatult tähendab too kenast seda, et sai palgaldatud ka kiip, millega anti kassile pass, kuhu peaks kõiksugu temaga tehtud toimingud sisse kantama. vaktsiinid ja muu. 
väike seik ka: viin mina kassi kohale, panen puuri. küsin, millal järele võib tulla, öeldakse, et mõned kassid veel järjekorras, ikka paar tundi peab ootama ja siis umbes tund läheb protseduurile. mina siis räägin, et teate, ta on kuri, eelnevad arstilkäigud on kõik teda järjest kurjemaks muutnud, ootamine ei ole hea. ja et mul oli aeg kokku lepitud, oleks võinud siis helistada, ma oleks ta hiljem toonud. vastati hajameelselt ja-jah, kuid lubati õigeaegselt ette võtta. kusjuures nii tehtigi, sest ma olin õigel ajal kohal, mul on kuu aega ette kokku lepitud ja ju ma siis paistsin koos lapse ja kassiga piisavalt ähmi täis. lähen siis kassile järele ning sealne töötaja hakkab seletama, kuidas Mirr kõik töötajad lõhki tõmbas, isegi arsti läbi kinnaste... NO KAS MA EI ÖELNUD TEILE, ET TA ON KURI??? ega ilmaasjata ei öelda, et kuula inimest, eks ;)

neljapäev, 8. august 2013

esmakohtumine elusloodusega

eile õhtul toimus meie kassipoja (või noh, olgem ausad, tegelikult noorukiga - kohe saab 4-kuuseks) esmakohtumine elusloodusega ehk suur kass versus väike pudelihari :D
vaatan mina rahulikult telekat ja heegeldan, kui aju tajub korraga mingeid imelikke hääli terassiukse juures (oli teine veidi paokil, et Mirr saaks kassiasju ajada. pimedas on ju kõik putukad ja hääle palju huvitavamad). need olid sellised vaiksed katsetavad hääleharjutused, aga ainult korraks, mitte nagu õige kassikontserdi aegu. ei jaganud kohe läbi, mis toimub. küsisin veel hajameelselt, et mis teed seal? seejärel kuulsin susinat ja turtsatust, teiseltpoolt natuke kõvemat mäud. siis alles taipasin vaadata. ja mida ma nägin! seisab meie väike Mirri verandaukse prao juures turris nagu pudelihari ja susiseb ennastunustavalt, silmad peas põlemas ja küüneotsad ainult veidi-veidi parketti puudutamas, teiselpool ust, kohe sääsekardina taga kügeles veidi häiritult suur mustavalgekirju isend, kes imelikke hääli kuuldavale tõi. eks ma ehmusin ka natuke. seejärel kõssitasin võõrast, aga ei midagi - jäi küll vait aga vahtis ülbelt edasi. siis tõmbasin oma loomakese sülle, kes seepeale veel rohkem turri läks (ma ei arvanud, et sellel pooleldi vene sinist tõugu kassil tegelikult nii pikad karvad on, muidu tundub ta vägagi sile ja ülilühikarvaline). tormasime õue, mõlemad susisesime kurjakuulutavalt seni, kuni sissetungija oli aiast välja peletatud! 
paitasin loomakest võidukalt, kiitsin teda ja lubasi teinekord ikka ka appi tulla, kui vaja peaks olema. kasukas ei tahtnud kuidagi tasaneda, ikka istus süles hirmu-suurte silmade ja okassea välimusega väike hall kass. süda tagus meeletult. lõpuks hüppas maha ja läks kontrollima, kas õhk ikka on puhas.
ja täna hommikul kordus kõik, ainult ei välisukse vahel - võõras vahtis kurgupõhjast urisedes umbes poole meetri kaugusel ja meie oma turritas hoolega susisedes trepil. seekord tabast võõra hääle Karita kõrv, kes arvas, et kuskil laps nutab... aitasime siis kõik koos Mustavalgekirju minema kõssitada ja paitasime kassi hoolega tubliduse eest :)

teisipäev, 11. juuni 2013

Meie Mirri

palun saage tuttavaks - Mirjam, omadele Mirri
mõnnab
ei saanud ju ometi nii, et meil on nüüd suur õue ja maja käes, aga loomakest pole. ma kuulsin laste suust juba mitmel korral jutte, et eksju me võtame endale kassi, kui uude majja kolime? ;) ikka võtame, Lordi kolis ju vanavanemate juurde juba ammu-ammu, kus tal on ülimõnus rammusa koore peal elu ah et miks koera ei võtnud? ma pole koerainimene, kui siis ainult õuekoera, aga selle teemaga läheme edasi alles siis, kui herr Abikaasa päriselt Pärnus elab. 
uurisin siis ääri-veeri, millist kassi noored daamid soovivad. üpris üksmeelselt tuli jutt, et halli. hiljem sain teada, et neile meeldib Tom&Jerry multika kass - selge siis. 
asusin halli kassipoja otsingutele. no mida pole, seda pole. need on hirmus popid praegu - Vene Sinine on moes :) tõukassi päris ka ei tahtnud. siis ikka ühe äbariku leidsin. käisime teda vaatamas, kui oli vaevu 1-kuune. oi kui hale ta oli! aga selline armas ja teistsuguse kasukaga, kui ülejäänud selle pesakonna loomad. 
uurisin kodus netist, et Vene Sinised ongi omamoodi karvastikuga: Tema kasukas on tihe ja kohev ning aluskarva tõttu peab see hoidma kehast eemale. Iga karva ots on heledam, mis annab kasukale hõbedase läike (karva tüüpi nimetatakse “tipped”). See ka selgitab, miks ma Mirrist ühtki head pilti pole saanud. kõik jäävad kuidagi udused või värelevad :D muus osas vastab meie väike pereliige üsna hästi tõutunnustele, küll aga "rikuvad" pilti ja pakuvad omapära üks kreemjas käpaots ja samakarva tuust rinnaesisel :) titena polnud neid iluvigu üldse märgata. täiskasvanuna peaks praegu pildil aimatavad triibud ka ära kaduma.
Mirri oli alguses tegelikult Pallike (kuna tal alguses oli AINULT kõht), aga loomakliinikus vaktsiini saades selgus, et tegemist hoopiski tüdrukuga, vist... loomaarst ei saanud ka täpselt aru :D see seletab ka, miks ei sobinud talle ükski poisslapse nimi, aga Mirjam tuli kohe üle mu huulte, kui diagnoos "emane" oli üle arsti huulte veerenud :) 
nii et meil on nüüd kass. Karita kiusab teda hirmsasti, aga kuidagi nii kavalalt, et kass teda pole lõhki veel tõmmanud. eks kassititele meeldib ka, kui keegi teda väntsutab, muidu ta ju ei laseks. kui enam ei meeldi, laseb kohe hädakisa valla. Karina alguses kartis Mirrit hirmsasti just nendesamade teravate küünte tõttu, aga teisel päeval ikka leebus. eks ma endale paraja nuhtluse kaela võtsin - nüüd pean looma vähemalt terve suve oma hullumeelsete käest päästma :D aga ta on ju niiiii armas!!
rohkem pilte tuleb siis, kui meie majja kunagi nett jõuab.