Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers
Kuvatud on postitused sildiga auto. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga auto. Kuva kõik postitused

reede, 16. detsember 2016

dilemma (või kas ikka on)

sellest ajas, kui meile Bella õue peale veeres (natuke üle kuu vist) olen ma mõlgutanud mõtet, et ehk peaks endale ka ühe väikese UUE auto ostma. Bella aka Yeti on meie auto, kuigi sellega sõidab rohkem Herr Abikaasa (viimasel ajal küll mina, aga sellest pärastpoole). kuna temaga on niivõrd mõnus kulgeda ja oma autosse on ikka veider tagasi istuda, siis isutab uue masina järele, eksole. jube veider ikka, kuidas heade asjadega nii kiiresti ära harjub!
ah et millest ma räägin, aga palun:
  • tulen automaadi roolis manuaali rooli ja mõtlen omaette, miks valgusfoori all auto liikuma ei hakka, kuigi ma võtsin jala pidurilt ära. ei saagi hakata, käik pole sees! käigu sissepanemiseks peab sidurit ka vajutama... rivi selja taga tuututab juba. vastupidi mul polegi olnud, et siduri asemel pidurit vajutaks. see osa toimib ajus paremini.
  • hommikul on iste kuidagi jube jäine. ei jää muud üle, kui mantel allapoole sikutada. istmesoojendus on teises autos
  • pika tee peal kisub jalg krampi. tahaks jalga kõverdada, aga siis ju hoog raugeb. püsikiirushoidik on ka teises autos.
  • jne.
mitte et Mummuke halb auto oleks. väga hea on ja superilusat värvi! lihtsalt ta on 11 a vana ja tal on mingid vead, mille pärast ta just remondis käis, kus selgus, et mingi 500€ vidin vajab vahetust. nõme!! ma tegelikult tean, et läbi on temperatuuri andur ja termostaat ja nüüd ka auto aju, aga enamusele vist ei ütle need asjad nagunii midagi. pole vist mõtet rohkem lahata. kuna need asjad on läbi, siis viskab mootor errorit ja kiirendus ei tööta. kui termostaat töötaks ja mootor saavutaks töötemperatuuri, siis ei liiguks auto üldse. päriselt ka, nii et tänu sellele katkisele termostaadile ma siiski saan praegu sõita, mitte ei vantsi jala või Maaliga. siis tulevadki mõtted, et tahaks uut autot, mis on ilus ja hea kiirendusega. aga ok, eks ma kiirendan siis nädalavahetustel Bellaga ;)
uut autot ma praegu ostma ei hakka. või kui, siis kuni 10000€ ja automaatkastiga. aga selliseid pole, nii et dilemmat ka pole.

neljapäev, 15. detsember 2016

komöödiahommik (või tragöödia)

lähen mina hommikul Statoili autot pesema, sest tööpäeva alguseni on K-de kooli algusest kõva 45 mintsa. hommikuti pole seal saba, sellepärast selline valik. no ja auto ei kannata ammu juba mingit kriitikat.
pargin masina kenasti pesula ukse ette, sammun poodi, valan endale ühe latte ja sammun kassiiri juurde. hakkan just suud lahti tegema, kui sisse tuiskab hullult ärritunud mees, selline nina teibiga rulli keeratud, ja pistab räuskama, et tema tahab oma limusiini pesta, aga keegi on oma opelipunni ukse ette parkinud, kedagi sees ka pole. ma siis köhatasin hääle ta selja taga puhtaks, et see on juhtumisi minu punn ja ma just valin siin pesupaketti. müüja naeratab mulle, dressides vend ei ütle rohkem midagi, kuulen kuidas tal peas tuul ulub ;) läheb oma limusiini juurde tagasi. müüja kommenteerib mulle veel, et see oli nüüd küll väga hea, kuidas ma ta paika panin.
võtan siin oma latte ja pesulapileti ja sammun auto juurde. ei seisa seal mingi limusiin, mingi bemmi-pann hoopiski ja rullnoka kõrval istub midagi Vändra-Aveli sarnast :p võtan rahulikult antenni küljest, panen koti kojamehe otsa, sätin mantli sirgu ja sõidan autoga pesulasse sisse. kuna omandasin kõige pikema paketi, mis seal saada oli (nii 3 kuud pesemata auto tarvis), siis väljudes on bemmivend kadunud. küllap ei jõudnud ära kiruda, kuipalju raha ühel opeli-punni omanikul on, et niiiii pikk pesuprogramm võtta :D
tragöödia osa oli aga selles, et tööle jõudes ei saanud kontorisse sisse, sest ukselukk oli oma maise elu lõpetanud. tuli kohale kutsuda lukuabi, leida linna pealt uus lukk ja see ise ette kruvida. yin-yang... tööle sain asuda kella lõuna paiku :/

esmaspäev, 14. november 2016

uus tõld

jehhhuuuuu ja 8 klaasi vahuveini - meil on nüüd uus auto!!! on Bella nimeks tal ;) (lugeda armsalt, naiselikult. tuletatud tähekombinatsioonist BLL)
ütleme nii, et otsingud, mis algasid põhimõtteliselt 10 a tagasi, jõudsin eelmisel nädalal lõpule. ja-jah, lugesite õigesti! või noh, umbes niikaua aega tagasi vaatasime esimest korda uusi autosid. siis ikka lõime araks mingil põhjusel (oh meid lolle, sest siis ju polnud lapsi, kohustusi, raha niisama käes!). ju siis polnud õige aeg. 
tihedamad otsingud algasid uuesti umbes aasta tagasi. mõtlesime välja hulga kriteeriumeid, mida autolt soovime. peamine siis automaatkast. salongist-salongi käies selgus aga, et kõigi nende kriteeriumite täitmine tähendaks meie jaoks täiendavat 3000-eurost kulutust, mida me sugugi välja käia ei soovinud. seega, asi jäi soiku ja praadisime oma soove edasi...
mark oli tegelikult algusest peale kindel, aga pidin ikka paati veel kõigutama ja teisi salonge külastama. valisime lõpuks ikka sellesama esialgse lemmiku välja, olime juba käsi löömas, aga millegipärast kammisin veel auto24-s ringi, et vaadata, milliseid samalaadseid autosid sama raha eest pakutakse. no ja leidsin!

nüüd on meil üks imetore Škoda YETI!! Bellakene, oleme sõbrad ja sõidame ilusti koos palju-palju aastaid!! Bella on selline natuke linnamaastur. temaga on imemõnus sõita, eriti hea on pikematel teedel kruiisida. põhimõtteliselt sõidab ise, sest noh, automaat+püsikas :) minu jaoks on parkimisandurid ja puha ;)

lõpmata rõõmus Evelin :)

P.S. meil on nüüd majapidamises 3 neljarattalist - Mummuke, Maali ja Bella. Herr Abikaasal ikka veab - ainult naistekari ;) 
see Maali on mingi hiidvana ront, mille ta suvel ostis, et vahepeal, kui me oma uut tõlda otsime, millegagi tolmusele tööplatsile liikuda. Maali on üks igavesti tore mutt tegelt - töötab, ei hädalda ja sebib suhteliselt sujuvalt. ainult et vastavalt vanusele esinevad mõningad murekohad, mis järk-järgult välja löövad - ta ei kergita saba (pagassiluuk loobus koostööst ja seal sees on stuff, mis vist sinna jääbki...), ei näita enam kiirust (spidoka tross lõpetas oma maise tee) ega ava väljast juhiust :D kui see isend meile saabus, siis ma kohe uurisin, et kui ta lagunema hakkab, siis kas tuleb ropp sõim a la Maali, vana lehm! :S aga pigem vist ei tulnud.
nii naerma ajab, kui ma seda siin kirjutan :D ega siis muud polnudki, kui Herr Abikaasa oma lakutud soenguga galantselt jalutas läpakakott (loe: ridikül) näpus autoni, avas kõrvalukse, asetas koti istmele, seejärel ronis läbi auto juhiukse lingini, avas selle ja ilma ülearuste emotsioonideta liikus sujuvalt väljastpoolt juhiukseni, mis juba imeväel avatud oli. pani telefonis google mapsi tööle, mis näitab ka sõidukiirust ja asus teele :D :p nüüd on see õnneks möödanik! mitte et Herr Abikaasa Maalist loobuda tahaks :/
saate aru jah, ma kirjutasin Maalist praegu pikema jutu, kui Bellast...

esmaspäev, 9. juuni 2014

Mummuke

jaht kestis umbes pool aastat, 05.06.14 püüdsin kinni :) lihtsalt nii rahul!! just teda ma tahtsin ja igatsesin ehk siis endise auto uuem, väiksem ja mummum versioon :D läbisõit olematu, eelmine omanik autopede, kes sõita ei raatsinud, vaid kõndis lapikesega ümber masina. olen väga-väga rahul! Herr Abikaasa sooritas masinale ostu eel sellise ülevaatuse, et tundus, nagu võetaks auto algosadeks lahti ja pannakse vist ka kokku tagasi. ma juba arvasin, et seda ei müüdagi meile sellise uurimise-puurimise peale, aga näete, sain :)
meresinine Opel Meriva

pühapäev, 30. detsember 2012

maailmalõpu-aasta kokkuvõte

selle aasta esimestel päevadel kirjutasin, et eelmine, s.t. 2011.a. jättis hinge kuidagi tühja tunde, kuigi midagi halvasti nagu polnud. seekord nii ei tunne, õnneks. midagi põrutavat justkui ka polnud, kõik on jooksnud loogilist rada. sisetunne ütleb, et kõik on hea :)
aasta teises pooles on olnud 3 toredat beebiuudist heade sõprade ning töökaaslase peredes. tean, et need on kaua oodatud lapsed, seetõttu on eriti hea meel. nüüd pole ohtu, et sõber külla tulles minu lapsi vaadates nukker on. rõõm, puhas rõõm!

aasta oli kiire ja pingeline:
  • veebruaris õnnestus Riias live's Rammsteini näha ja suvel Rabarockil käia - mõlemad vist viimast korda (ei usu, et esimene neist veel siinkandis tuuritab ja et teine üldse veel toimub)
  • hakkasin rohkem käsitööehteid nikerdama, mille tõttu muu käsitöö hooletusse jäänud on, aga küll ma jälle otsa peale saan ;)
  • lapsed olid liiga palju haiged, ka herr Abikaasa jäi kõigepealt põskkoopapõletikku ja siis sai veel K-delt tuulerõugedki. mina ise olen vist terve aasta vahelduva eduga köhinud, mis umbes kuu tagasi soojemas kliimas iseenesest kadus
  • lapsed said 3-aastasteks - kõike oskavad ise, jutt on selge ja puhas, r-häälik olemas. omavaheline läbisaamine on nagu ameerika mäed, aga tundub, et ikka läheb paremuse poole. iseseisev mänguoskus on koos rollimängudega hoogu juurde saanud  (igasugu kodu- ja arstimängud on väga popid)
  • K-d on kenasti lasteaias käinud, tundub, et on hinnatud mängukaaslased :)
  • aprillist naasesin täiskohaga tööle haigla sotsiaaltöötajana, mis erilist rahuldust ei pakkunud
  • maikuus lõigati lastel adenoidid, mis oli suht jube kogemus lapsevanemana, kuid see-eest tõhus, sest aasta teisel poolel on kummitanud neid 1 tõsisem haigestumine ja retseptiravimid meie majas ei ole enam teretulnud!
  • suvi oli küll nutuselt jahe, ent olime pikalt perega koos, sõitsime ringi ja nägime sõpru
  • tüdrukud hakkasid prille kandma, millest tulenevalt tekkis suur arenguhüpe käelistes tegevustes. paari nädala pärast tuleb põhjalikum kontroll, kuivõrd tulemuslik see prillikandmise algus olnud on.
  • toimus mitmike kokkutulek, millest osa võtsime ja kus K-d hullumiseni lustisid ning AK uudistessegi pääsesid :D
  • herr Abikaasa auto elektroonika andis mingist otsast saba. on teine seisnud mitu kuud, alles aasta lõpus tekkis mingi lootus vajalikku varuosa leida (osta veel unikaalne masin, mida Eesti teedel ülivähe liikvel), kuid päris korras pole veel praegugi
  • septembris võtsin vastu suure otsuse ja vahetasin töökohta. hetkel olen rahul - aega on rohkem, tööd on rohkem, aga protsess ise on tulemuslikum
  • panime tüdrukud sügisest tantsutrenni, kus neil alguses väga meeldis, kuid tänaseks enam kumbki minna ei soovi (ju nii väikese lapse jaoks liiga palju rahvast ja igavad trennid, mis suunatud ikka vanematele lastele. treenerid ise ka tunnistasid, et kogemus nii väikestega puudub... samas kuulutus ju ütles, et alates 3.-st eluaastast). nüüd siis dilemma, kuhu edasi
  • ise käisime herr Abikaasaga üle pika aja väljamaal puhkamas - novembris nädalakese Türgis kümnenda tutvumisaastapäeva puhuks või nii. oli tõeliselt mõnus, ilmad parajalt soojad ja kõik muu ka super. lapsed said meie eemalolekust muidugi trauma, mis novembris-detsembris ikka hullult tunda andis meie igapäevases eluolus ja alles nüüd taanduma hakkab.
  • aasta on lõppenud rahulikult pere rüpes, ise olen saanud puhata, niisama nokitseda ja vaimul kosuda lasta
  • lähedastega on kõik enam-vähem, keegi päris siruli jäänud pole, hullult vananenud ka mitte
  • maja meil endiselt pole, otsingud jätkuvad
  • herr Abikaasa töötab endiselt kodust eemal, erialast tööd kodukohas ei ole ega tule, muud tööd ta eriti otsida ei taha... see muidugi tähendab üksikemadust 24/5 ja 0 h nädala sees iseendale - story of my life, aga mis teha. kui ma juba 10 aastat oodanud olen, ju ootan edasi.
ja maailm ei lõppenudki ära :) kohtumiseni aastal 2013, head lugejad!

reede, 14. detsember 2012

kadunud

jah, täna juhtus see ka minuga - kaotasin auto ära. haigla parklasse panin teise ja läksin ema ootama kohvikusse. kui ta alla tuli läksin masinat ukse ette tooma, et ema ei peaks lumes sumpama. ei pidanudki, hoopis külmetas ukse ees tükk aega enne, kui masina üles leidsin. 
õnneks ei asunud ma rohelist autot otsima, nagu kuu aega tagasi, sest ma sõidan praegu hoopis Kuldmunaga (nagu töö juures mehed teda hellitavalt kutsuvad). enda auto hoopis mehe käes ja kui see vahetus mõni aeg tagasi toimus, siis paar korda juhtus ka nii, et ei olnudki otsitavat rohelist autot parklas :D
täna ajas aga täitsa naerma - mitte ainult rida polnud vale, vaid ka suund ja pool ja kõik muu, mida ma otsisin. lõpuks jäin selles lumesajus lihtsalt seisma ja lasin silmad üle ridade, siis nägin küll kohe. selgitusena pean mainima, et minuga sellist asja väga tihti ei juhtu.
kui aga tõesti kunagi peaks juhtuma, et ongi läinud, siis politseisse kõne tehes ei oska ma midagi öelda, peale värvi ja margi, ma pole vist ühegi oma auto numbrit teadnud. täna olin veel nii tuus, et läksin ilma ühegi dokumendita, kui oleks peetud, poleks kuidagi saanud tõestada, et mina olen mina ja et ma pole Kuldmuna kuskilt hoovi pealt tuuri pannud. vot nii!
magamatus ja väsimus annavad tunda. aga täna ma magan, oi kuidas magan!

pühapäev, 5. veebruar 2012

ma ei oleks ju õige eestlane...

... kui praegu ilmajuttu ei puhuks ;)
hommikul näitas akna taga termomeeter -31,3, parasjagu oli käsil päikesetõus. see on selle talve kõige madalam näit meie õuel. päeva peale muutus see sujuvalt poole soojemaks -15 ainult. kohe veider oli õues liikuda, nina ei tahtnudki peast ära kukkuda. eile ja üleeile, kui puid kuurist tõin, oli ikka võigas (muide, leidsin kuuri ikka üles ;) sinna mul tavaliselt asja ei ole, mees toob alati kõik puud tuppa. praegu teine aga nii haige, et ma ei taha teda jäist õhku hingama lasta). kujutan ette, et ving ja hala teemal 'külm ilm' lõppeks varsti ära, kui külm pikemalt jätkuks. eelmisel aastal ei viitsinud lõpuks keegi kurta, võeti tuimalt jälle labidas kätte ja mingi kühveldama, olenemata ilmast ;) 
mul on siin tugevalt päevakorras olnud korralike talvekinnaste ostmine, aga kui nüüd soojemaks jälle läheb, siis vist jääb sel talvel ostmata. talvesaabastega sama lugu. aga päriselt ka, ma luban, et see on viimane hooaeg neile saabastele!
seoses külmaga veel: mul on südamest hea meel, et meil on bensiiniautod ja suured akud - mõlemad masinad lähevad kenasti käima. see väheke suurem bensukulu on rahulikku ööund väärt.