Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

reede, 4. oktoober 2013

hüppes


jääaeg sai eile jälle mõneks ajaks otsa, seega otsustasin pärastlõunal lapsi LA-st tuues, et lähme veidikeseks luusima. kuna seeni eriti metsas pole, siis seadsime sammu mere poole. ei-ei, suplusilma päris polnud ;) aga liikusime neid kuulsaid linnalehmi vaatama Raeküla rannaniidule. K-d on seal korra juba käinud vanavanematega, mina aga mitte. 
üllatusin väga, kui nägin, kuivõrd suur on see ala, mis karvaste muruniidukite kasutusse on antud. nüüd lugesin veel juurde, et nad toimetavad ka Vana-Pärnu all. 
tean omast käest, et rannaniitudel on alati lehmi karjatatud, isegi minu vanaemal oli omal ajal Raekülla kolides lehm ja selle pidi enne tööleminekut rannakarjamaale viima (no andis ikka vantsida, sest praegu on see karjamaa ~km kaugusel, toona oli vast lähemale minna, sest päris mere ääres maju polnud). lehma jalutas kas vanaema ise, minu isa või onu. vanaisa oli kahjuks Siberis, nii pidid vanaema ja poisikesed ise hakkama saama, vahetustega töö vanaemale, et majaehitus kuidagigi edasi läheks ja lehmapidamine, et miskit hamba alla panna oleks. jaa, see polnudki ju nii kaua aega tagasi, nii umbes 55 a ehk... vanaisa tuli õnneks koju tagasi! rannaniidud olid puhtad, lehmad söönud ja õhk puhas. nõukaajal lasti niidud käest ja seal on paras padrik olnud niikaua kui mina mäletan. nüüd on aga plats ühe suvega täitsa tühjaks söödud.
jalutada jõudsime nii umbes paarsada meetrit, kui nood Šoti mägiveised meile reageerima hakkasid ja ammuutades kohale kappasid. imelik oli see, et ammuutamist kuulsin nii lehmade poolt kui oma seljatagant, kuigi kogu ala on piiratud elektrikarjusega... lähematele saime paar kaasavõetud maiuspala anda, kaugemalt tulijad leppisid heameelega metsõunapuu võrsetega :) edasi minnes kohtasime teerajal lehmakooke, mis tundus samuti kahtlane, sest kõndisime ju siinpool karjust. ja tõesti-tõesti, mingi hetk hakkas metsatukast kostma raginat ning uudishimulikul sammul lähenes beežikarvaline sarvekandja, et saada ka osa sellest, mida me tema suguõdedele pakkunud olime. eeldasin, et ta on inimestega harjunud, aga paitama kohe ei asunud. loom ise oli näoga nagu sooviks teiste juurde tagasi. jätsime ta sinnapaika ning jalutasime edasi, mispeale kohtusime veel teiseltki poolt vastujalutava mägiveisega. sellel oli nägu juba suht nutune, et tarast väljas peab konutama. otsisin siis lehmapidaja kontaktid ja helistasin. tema juba teadis, et loomad lahti ja oligi hetke pärast kohal :) saime teada, et karjuses on elektripinge madalavõitu ja nii need aktivistid ülehüppele tulevad. katsuvad sarvega ära kui suure suraka saab ja siis hüppavad :P omanik rääkis veel, et toit on loomadel nüüd otsa saamas ja kohe varsti kogutakse nad kokku ning viiakse Viljandimaale talvituma, et kevadel uuesti tulla :) meist jäi peremees lehmi püüdma (olenemata leivaviilust pani jooksik kohe raginal padrikusse, kui peremees teda meelitama läks), meile jäid toredad emotsioonid ja lubadus, et tuleme neid veel enne lund vaatama.